Tapa ajakirjanduses I

Postimees 25. nov. 1924 kirjutab:

Tapa õpilaskonna loid osavõtmine noorte karskusühingust.
Karskusel pole Tapal pinda, isegi mitte noorte seas. Aastate eest asutati Tapale karskusühing, kes omal ajal õige elavalt tegutses, referaate ja vaidlusõhtuid pidas ja isegi karskuskursusi korraldas. Nüüd on aga osavõtt ühingu tegevusest loid, liikmeid paarisaja arvulise õpilaskonna kohta kõigest paarkümmend, kusjuures neistki ainult mõni üksik koosolekutel käib.

Ajalehes “Järvamaa” 30.01.1925
Tundmatu tapalane kirjutab

Tapa “linn” – nii kui teda Tapa “bürgerid” ise kutsuvad, väärib ka tõesti selle nime, kui mitte praegu, siis lähemas tulevikus. Nii ei puudu Tapal ka need iseloomulikud jooned, mis annavad temale linna ilme.
Raudteejaam, mis Tapa elu tuiksooneks, on ühtlasi ka Tapa seltskonna, eeskätt nooruse kohtamispaigaks. Siin algatatakse pea kõik kohalikud “romaanid”, “draamad” ja neile järgnevad kohtuprotsessidki. Selleks on Tapal juba kaks advokaati.
Ei puudu ka Tapal kino, kus laupäeva ja pühapäeva õhtutel “südantlõhestavaid” pilte näidatakse. Neil päevil korraldati kinos peale “kurva” eeskava pealinna läbipõlenud kabaree artistide osavõttel “lõbus” tantsuõhtu.
Tapa kõrtsid, mis maakonna nõukogu otsusega 1. jaanuarist k.a. suleti, on peale lühikeseajalist uinakut jälle alustanud tegevust. Nupukad ettevõtjad on leidnud nupu, millele vajutades load, kas seaduslisel või mitteseaduslisel alusel, mine võta kinni, välja antud. Kõrtside nimed ei jäe pealinna omadest maha ja on valitud täiesti nende asutuste teenete kohaselt: “Tshungli” ja “Ämblik”. Kes “Tshunglis” inimmõistuse kaotanud, sellel imeb “Ämblik” viimased pennid taskust. Ka seltskondliku ajaviite eest hoolitsetakse vahetevahel. Nii kutsus hiljuti keegi naljahammas Tapa õrnemasoo aktiivsemad edustajad “kohtamisele”. Nii mõnigi pereema jättis kodused talitused pilla-palla ning tõttas saladuslikule kokkusaamisele. Tapa vene kiriku juurde ilmus määratud ajaks kena kogukene Tapa iludusi, kuid tulemata jäi saladuslik kutsuja. Mõned daamid olevat pööranud “petise peigmehe” jälgimiseks kohalikkude võimude poole.
Ka usuelu õitseb Tapal lopsakalt. Siin leidub kõikide usulahkude pooldajaid, alates adventistidega ja lõpetades budistidega. Peale kahe avaliku jumalakoja on Tapal terve rida “käsikirikuid”. Maailma lõpu vastu 6. veebruariks valmistutakse hoolega. Praegu on läbirääkimised käimas selle üle, kes saab “rahuriigi” tuleku järele linnapeaks. Kõige rohkem lootust oleks “igavesel” linnapea kandidaadil Johannes Ruusel, kuid küsitav on, kas ta pääseb äravalitute hulka. Ja kui pääsebki, siis mine tea, kas jälle mõni “rahuriigi” kooli- või mõni muu valitsus ei tule tegema takistusi.
Poliitiliselt on Tapa süütu kui tütarlaps. Poliitikat käivad tapalased tegemas ainult Rakveres või Tallinnas ja sedagi salaja, koduse poole teadmata.
Tapal on ka veel muid linna tunnuseid: paar arsti, ämmaemand, velsker, apteek, saiapagar, juukselõikur, elektrijaam ning hobupostijaam, kus ei leidu ainust riista ega olevust, mis poleksid pärit keskajast.

Ajalehest „Virumaa Teataja“ 04.06.1926

Tänaval värav ees…
Tapa on vist rikkaim linn omapärasuste poolest. Vaevalt leidub niisuguseid asju mujal, nagu Tapal.
Paar näidet sellest:
Üheski teises linnas ei leidu tänavat, millel oleks värav ees. Aga Tapal on. Nimelt pöörab väga käidavalt Laialt tänavalt ära Veski tänav. Sinna aga pääseb ainult Pärna ehk ülesõidu tänavate kaudu ringi, sest keegi nupukas mees on  Veski tänavale Laial tänaval lõppevasse otsa ehitanud värava. Päris suure postide vahel seisva kahepoolega puuvärava. Värava pikenduseks on ehitatud veel umbes sülla laiune laudaed, mis üle tõmmatud õige tihedalt okastraadiga. Rõõmsalt hirvitades vahib üle värava Veski tänava nimelaud – „vaata, kodanik, kui kaval linnavalitsus meil on.“
„Vabatahtlikkude Tuletõrjujate Pritsikuuri“ ei ole ka vist ühelgi teisel linnal. Ning teist niisugust head „Sõbra-poodi“, nagu see on Tapa Vanaturul, ei leidu kindlasti kusagil mujal.

Ajalehest „Tapa Kaja“ 25.04.1929

Kurttumm hakkas rääkima!
Neil päevil käis Tapal majast majja keegi keskealine, pealtnäha täiesti terve meesterahvas, kes esines kurttummana, pakkus müüa mingisuguseid kinniseid ümbrikke. Ümbrikkudel oli kiri, et kurttumm palub kodanikke osta loosi, mille hind 20 senti. Avamisel leidus ümbrikus postkaardikene, postpaberit või midagi muud niisugust, koguväärtuses vaevalt 10 sendi eest. Kui ühes korteris aga mehelt nõuti dokumenti, millest näha oleks, et ta tõesti kurttumm, püüdis mees algul märkidega seletada, et tema dokumendid on võõrastemajas. Kui seda aga ei usutud ja meest koguni politseisse kutsuti, hakkas „kurttumm“ korraga päris korralikult rääkima ja palus teda mitte politsei kätte anda. Kahjuks oli õnnetu „kurttumma“ kimbutaja üksik naisterahvas ja mehel läks korda põgeneda, jättes lauale oma „loosi“, mille eest raha saamata jäigi.

Ajaleht “Postimees” 22.07.1932
Tapast, tappasaamisest ja tappaandmisest

Tapa nimi tuleneb teatavasti sõnadest “tappa andma”. Kui linna asutati eksporttapamaja, anti tappa loomadele. Praegu pole seal teatavasti enam ei loomi ega ka tapamaja. Viimane allesjäänu on vähemalt jätnud tapmise ja teeb ainult vorsti.
Hiljutised päevad on toonud nüüd lisa Tapa nimekohustusele. Ja seepärast on loomulik, et kui möödunud pühapäeval sündis Tapa Männikumäel suurem rahva kokkusaamine, siis ka oldi sunnitud kellelegi tappa andma. Et igal pool, kus suuri tegusid nõutakse, ka kohe leidub õilsameelseid eneseohverdajaid, siis kogunes ka Tapale salkkond pesapoisse, kes lahkesti tappasaamise oma turjale võtsid. Kui on ette näha, et keegi peab peksa saama, siis on loomulik ja muidugi ka kiiduväärt, et need, kes sellesinatse asjaga rohkem vilunud, oma hingekest kaitsma ei hakanud, vaid sihiteadlikult tõttasid nahka turule viima. Julgesti vennad nüüd tööle…
See on ainult paha, et pärast loomulikku asjakäiku eeskujulised eneseohverdajad väga haledat nutukisa tõstsid. See pole enam noobel! Kui ikka teatav ülesanne on enesele võetud, siis viidagu see ka kangelaslikult lõpule.

“Tapa Sõnumed” 24.06.1933 kirjutab:
Raudteelasele võeti naine

Juba pikemat aega kurameerisid Tapal keegi kohalik keskkooli õpilane ja väljast sisse sõitnud raudteelane. Kunagi varem teenis ta Tapal, kus tutvuski preili ehk tookord õpilasega. Algul aetud ainult väikesest seiklushimust liikus too armastajapaar iga päev küll linna äärtes ja kaugemalgi ringi, kuni ükskord poisu pidi lahkuma Tapalt. Aga väikesed “sidemed”, mis esimeses tuhinas tekkinud, ei lasknud poissi siiski eemale jääda neiust ning kohtungid kestsid endises hoos, päris algupärased. Kuid hiljem, kui kõik möödus õnnelikult – oligi lõpp.
Pühade ajal, mil teati, et “kavaler” sõitis Tapalt läbi koju oma vanemate juurde, sepitseti teiste raudteelaste poolt sõjaplaane neiu kasuks. Parajasti, kui poiss pühade lõpul kodust tagasi sõitis, kutsuti ta vagunist välja, et veidi jutelda.
Jaama taga seisis auto, milles istus noorik ja ootas kavaleri. Peig toimetati kavalusega auto juurde, avati uks ja tõugati sisse, kus istus ta armastus. Nüüd polnud muud, kui õpetaja juurde. Ehmunud poisil polnudki muud teha, kui alistuda ja tahes või tahtmatult oma “ja” sõna anda, sest vastasel korral ähvardati teda vastavate paragraafidega.
Veel kummalisem oli pärastine pidusöök, mis juba pruudi kodus valmistatud. Peig ei tahtnud kuidagi pruudiga tegemist teha! Ka sellest said nupukad sokutajad üle. Lihtsalt öeldi: tuleb tantsida ja viidi pruudiga tantsupõrandale. Neiu ema vaid nuttis ja rääkis: “Jah, kasvata tütart, aga võõras tuleb ja viib ära!” Küsitav küll, kes seekord kellegi viis, kas ema tütre poisile või poiss tüdruku omale? Aga peab ju koosolejaile end kuidagi teisena näitama, kui toiming tegelikult oli. Kuid elu näitab, mis saab sarnasest naise võetud mehest!  

“Tapa Sõnumed” 24.06.1933:
Pagarid kontrollivad üksteist

Öö vastu 20. juunit selgus, et pagar Karl Adamson oli varem, kui seadus lubab, tööle asunud, mille pärast ta sai vastutusele võetud. Nagu teada, on pagaritööstuse keeluseadusega keelatud öötöö, kuna mõned sellest mööda hiilivad, et saadusi varemalt müügile lasta. Teised, kes seda ei julge, käivad jälle salaja kontrollimas ning annavad siis politseile vaid kaebusi.  

“Tapa Sõnumed” 24.06.1933 kirjutab:
„Kui õlut ei osta, nägu sisse!”

Tavaliselt on märgata Tapal sootuks teist elu, kui ametnikkudel palgapäev. Juhtub väikesi veristusi ja teisi nükkeid näkkeid ning igaüks katsub oma “arved” naabriga õiendada, mis pika kuu jooksul “hinge hakanud”. 21. kuupäeval astusid “Pariisi” Laial tänaval sõbralikult T ja W. Jõid väikesed õlled ja kui pea soe, nõudis T, et sõber ostaks veel mõned potid. Viimane vabandas aga rahapuudusega. T, kes juba kaunisti tuuris, kutsus sõbra kõrvale ja lausus seltsimehelikult: “Ah sa kurat ei osta!” ja läkitas paar tulist silmade alla, nii et sõbral veri nirises. Kuid teisel päeval jällegi koos tööle. Ega midagi, elu on niisugune!

“Uudisleht” 1940
Tapa ja tema jonn

Tapaga on niisugune imelik asi, et tema elust-olust ei kuule mitte iga päev. Elatakse vaikselt ja väikselt, nokitsetakse putukatena seinapragude vahel, ega taheta, et seda rahulikku oleskelu isegi lehemees oma sulega tuleks sorkima. “Ega`s igast pisiasjast maksa juttu teha!”, üteldakse ja käiakse ka selle järgi.
Ülalöeldu tõttu ongi olukord kujunenud nii, et kui Tapast või selle elanikest juttu teha, siis peab asi ise olema niisugune, mis on võimeline täitma ajalehtedel terveid lehekülgi ja panema kogu riigi rahva endast hulgaks ajaks rääkima. Kes selles süüdlane on, et kõik kohapealt väljakasvanud “suursündmused” kipuvad vägisi naljanumbreiks kujunema, seda meie siin ei otsusta.
Tuletame meelde kaugemast minevikust suurt nasta, pehmete roobaste jne. panamat, mis kukutas esimese Tapa linnavalitsuse, segaseid ja kõmulisi lugusid keskkooli ümber, viimaseist aastaist sensatsioonilisi elureforme, mille autoriks on meile kõigile tuntud Johannes Ruuse. Tema ju nõudis kooliõpilaste riiete, jalanõude, juuste ja räägitakse, et isegi nägude standardiseerimist, naiste piltide kõrvaldamist suitsukarpidelt, tabu värvitud nägudele, punastele küüntele ja muudele edevustele.
Mulgid on uhked oma jonnile, kuid nad arvavad ekslikult, et nemad on ainukesed, kes oskavad jonnida. Tapalgi on oma jonn ja see on vähemalt niisama tugev kui mulkide oma. Kui läheb jonnimiseks, siis jonnitakse kasvõi eluaeg ja poetakse haudagi, käsi rusikas.
Palju segadusi tekitab alati see, et linn asub kahelpool raudteed, moodustades nii kaks linnajagu. Sellest ei ole mitte liiga kaua aega tagasi, kui luteriusulised tundsid, et senine palvemaja jääb kitsaks ja tuleb hakata kirikut ehitama. Korraldati teeõhtuid ja korjati usinasti raha ning näis, et tapalased on selles osas leplikumad kui kunagi varem. Kui aga hakati arutama, kummale poole raudteed kirik ehitada, selgus, et kuri on ristirahva keskel möllama pääsenud. Kisuti ja riieldi aastaid ja peeti täiskogu koosolekuid, kus üteldi vahel isegi nii vängeid sõnu, et ka kõige tugevam trükimust ei kannataks nende äratoomist. Isegi sellest ei hoolitud, et vana palvemaja ähvardas iga silmapilk kokku vajuda.
Iga tegevus aga väsitab, nii ka kisklemine kiriku asukoha pärast. Sündiski, et kirik ehitati ühele poole raudteed linnavalitsuse, koolimajade ja …..kõrtsiga.
Torni ehitamiseks aga puudus raha. Siis mõtlesid targad pead kavalasti ja korraldasid jalgpallivõistlusi, kord majaperemeeste ja üürnike, siis jälle paksude ja kõhnade meeste vahel. Raha aga, mida laekus rohkesti, läks kiriku torni ehitamise heaks.
Esimesel nahkkuuli veeretamisel, mis toimus majaperemeeste ja üürnike vahel, juhtus nii, et üürnikud võitsid. Hakati pildistama, paigutades majaperemehed üürnike ette istuma, nagu see kaotajaile ka kohane oli. Majaperemehed aga ei saanud sellega leppida, et nad olid kaotanud ja pidid ka pildil üürnike ees küürutama – jälle lõi lõkkele Tapa jonn. Ega palju ei puudunud, et pilt oleks jäänud tegemata. Lõpuks siiski lepiti, kuid tingimusel, et võimaldatakse korraldada kasuvõistlus.

Kuidas elab Tapal…

RIKAS:
Selleks, et kedagi Tapal rikkaks nimetataks, peab tal olema vähemalt kaks maja, sest üks maja on siin isegi igal töölisel. Ja majaperemehena hoiab ta oma seisuse “au” kõrgel sellega, et ei võta heal meelel lasterikkaid perekondi korterisse. Käib vahetevahel teatris, kuid eelistab rohkem teeõhtuid, sest teatris on see halb lugu, et ei oska õigel ajal plaksutada, tõsisel kohal naeru tagasi hoida jne. Meeldivam selles suhtes on juba tsirkus, kuid et viimased Tapal väga harva peatuvad, külastab Tallinnas käies kindlasti “Tivolit”. Endast vaesemalt “tere” vastu võttes ei kergita mütsi. Gümnaasiumi direktoriga püüab hoida head vahekorda, sest see mõjub hästi järeltuleva soo peale.

HARILIK SURELIK:
Tema elab väga rahulikult ja tagasihoidlikult. Linnavahele ega “üldsuse” kogunemispaika – jaama – ta naljalt ei puutu, sest tal on oma väike maja ja selle ümber vakamaa-poolteist aiamaad, mille kallal rassimiseks kulub kogu aeg. Muidugi tahavad vahel ka naine-lapsed nuhelda. Sellel on üldse kaks head omadust: kodakondsed saavad tunda, kes on majas peremees ja hakkavad siis ka vastavalt kartma-armastama. Teiseks on niisugune kodune õhuklaarimine teretulnud vaate- ja kuuldemängudeks üleaedseile, kes siis kõik olnu hiljemalt järgmisel päeval suure kella külge riputavad.

NOORTÕUSIKUD:
See on üks uus seisus, koosnedes rahameeste poegadest-tütardest, kelledele papa-mamma rahakott lubab aastate viisi Tartu peal elada, kusjuures ülikoolitööd ei peeta just esmajärgulise tähtsusega asjaks. Paljud neist on lõpetanud gümnaasiumi cum laude`ga, ülikooli sisseastumiseksameil aga üks või rohkem kordi läbi kukkunud. Korraldavad omavahelisi koosviibimisi, millest nagu põrandaaluseist ettevõtteist ei taheta, et midagi laiemale üldsusele teatavaks saab. Pidudel istuvad “hästiorganiseeritud” üksusena koos ega jäta iialgi nina krimpsutamata, kui mõni harilik “surelik” möödub.

Tapa avalikke saladusi

Väikelinnas on ju see õnnetus, et ega seal neid õigeid saladusi ei saagi olla. Kõik inimesed on omavahel tuttavad – kas siis sõbrad või vihavaenlased, see on muidugi iseküsimus. Kui rongilt tuleb keegi uus “nägu” ja jääb linna vähemalt päevaks peatuma, siis on kõigil teada, mis asja tal oli Tapale, kus elab, millisele tütarlapsele või noormehele kinkis armulise pilgu ja muud selletaolist. Selle eest hoolitseb vanemaist naistest koosnev “naiskond”, kel on aga ka teisi ülesandeid.
Kui näiteks keegi tahab kedagi päris korralikult ja põhjalikult läbi sõimata, võib ta seda teha mõne vanema naise kaudu, kes lahkesti ka sõimatavalt “vastuse” toob.
Asjade kohta, mida mujal nimetatakse saladusteks, tuleb sel, kes tahab täpne olla ja ütelda “avalik saladus”. Avalik saladus on seegi, kui provintsihärrad Tallinnas asjatoimetusel käivad, siis nad lasevad peale äri- ja ametiaskeldusi elul hea maitsta. Nii oli lugu ka selle arstiga, kes käesoleva aasta talvel Tallinnas sadamas käies läbi jää kukkus ja pidi kolmekümne kraadise pakase käes hulk aega kümblema. Ega üks suplus tugevat meest murra. Tervis tuli tagasi, ehkki pikkamööda.
Arsti juurde, kes on just asunud ametikohustuste täitmisele, tuleb patsient, kel oma ameti tõttu oli õigus maksuta arstiabi saada. Teadagi, et külmarohu tarvitamise tagajärjel mitte just kõige paremas vormis.
“Näidake oma tunnistus ette!” käseb arst. Patsient kobab hulk aega taskuis ja toobki sealt paberilehe välja. Arst silmitses, muutus näost punaseks, teeb paar korda asjatult katset rääkimiseks ja kolmandal korral alles müristab:”Ah teie tulete mind narrima, tulete narrima! Välja! Välja!” Lõpuks märgin seda, et seesama patsient oli kogemata annud oma kõrtsiarve, mida veel külmavärinaid põdev arst pidas enda narrimiseks.
Sakslaste meie maalt lahkumine ei jätnud Tapatki puudutamata. Siingi leidus neid, kes järgnesid juhi kutsele. Kõigile üllatuseks kujunes aga see, kui kuuldi, et lahkub ka üks kohapealne juhtivam pangategelane – läbi läbi eestlane. “Pole midagi parata, peab minema”, seletas ta ise sõiduärevuses olles, “on läinud korda selgitada, et ma olen sakslane!” Lahkumine oli kurb, kuid mitte niivõrd kurb, kui piinlik oli tagasitulek. Selle pangasaksa ümberasumine lõppes nimelt Tallinnas, kus ei leitud ühtki fakti, mis oleks näidanud, et tegemist on sakslasega. Nüüd ta töötab jälle pangalaua taga ja on olude sunnil eestlane. Igal inimesel ei vea!

Pikk, paks…

Tapa kõige pikimate meeste au omavad notar Julius Martov, koolide võimlemisõpetaja Arno Niitme, endine kümnevõistluse meister, ja taksiautojuht Elmar Tuulisvorm. Pikkus siiski neile eriliseks takistuseks ei ole, välja arvatud autojuht Tuulisvorm, kes kurdab, et just oma koljatlikkuse tõttu ta pidanud suurema auto ostma. Üldiselt lohutavad kõik kolm end sellega, et ega nemad need maailma kõige pikemad ole.
Pakseimaks meheks on endine vorstitööstur Artur Kiisk. Astudes vankrile, lahendab see vanahärra alati rasket probleemi, et kas ei ole mitte ülekohtune, et hobune peab teda vedama. Kas ei oleks ümberpööratult õiglasem? Et aga hobune pole senini protesteerima hakanud, on olukord püsinud muutumatuna. Võibolla jääb see asi hoopis noorema poja lahendada, kes nii ärimehelikkuse kui ka paksuse poolest käib truult isa jälgedes.
Muhedaim mees on Karl Vernik – hiljuti pensionile lastud Tapa depoo meister, Tapa Jakobi koguduse nõukogu esimees ja linnavolinik. Kaheldakse juba, kas on üldse olemas vahendit, mis tema heale tujule ja sõbralikkusele vastupidiselt mõjuks.
Agaraimaks naistegelaseks tuleb kahtlemata pidada vandeadvokaat pr. Helmi Kabrit, kes oma kutsetöös on kõvaks pähkliks meeskolleegidele. Pr. Kaber on peale muu ka Kodumajanduskoja liige, Tapa linnavolikogu juhataja jne.

Mis on Tapal tegemata unustatud?

Kui lehemees esitab ülaltoodud küsimuse ühele keskpärasele ja põlisele tapalasele, kes linna rõõmude ja muredega on pikki aastaid ühes elanud, siis ehmatab ta küsitava hulgaks ajaks keeletuks.
“Ei, ei, ärge te sellest kirjutage, mis on tegemata unustatud…… väänavad viimaks jälle makse juurde, kui nurisema hakkad,” on tavaliselt vastus. Siiski on aga Tapaga lugu samane kui Tallinnagagi, et ei ta nii pea valmis saa.
Suurimaks valulapseks on aastaid olnud elekter. Elektrijaama enda kohta ei saa midagi ütelda – pikk korsten on tal, nii et paistab peaaegu üle linna ja masinadki undavad tugevas töörütmis. Ainult valgus on visa tulema. Naljatades üteldakse: “Kui tahad näha, kas elekter põleb, peab selles veendumiseks tõmbama tikust tuld”. Kõik tundemärgid näitavad siiski, et silmavalguse hädadest saavad tapalased kõige ligemal ajal üle.
Aastaid päevakorral seisnud küsimuseks on tunneli ehitamine raudtee alt läbi, et vähendada õnnetuste võimalusi mitmetest rongiteedest üleronimisel. Eriti tarvilik oleks see kooliõpilaste elude kaitsmise seisukohast lähtudes. Tihti on see tunneliküsimus olnud päris lähedal teostamisele, kuid alati on midagi takistavat vahele tulnud.
Üldiseks nuhtluseks raudteeäärseile elanikele on vedurisuits, kuid üldine arvamine on, et sellest ei vabaneta isegi “surma laupäevalgi”.

Ajalehes “Edasi Kommunismile” 16. juunil 1951
Kas teadsite, et

…… Tapal on jalgrattaga kõnniteel sõitmine suure au sees. Palutakse ka mootorrattureil kasutada kõnniteed sõiduteeks ja linna täitevkomiteel ehitada jalakäijatele köisraudtee…..
……Tapa loomapidajad võivad karjatada oma lehmi, lambaid ja kitsi linna tänavatel ja spordiväljakutel ilma tasuta, kuna linna täitevkomitee ja miilitsaorganid pole siiani sellele tähelepanu pööranud……
…….Alles lähema viie aasta jooksul on Tapal loota jäätist müügile……

 “Edasi Kommunismile” 2. aprill 1955 kirjutab rahulolematu linnaelanik:
Lihtsam ju on, aga…

On hommikune töölemineku aeg, sellepärast on ka Käärdi tänaval inimesi rohkem liikumas kui tavaliselt. (Käärdi tn. on tänapäevane Lai tn.) Parajasti on ühe suure maja uks avatud ja näeme esikus ühte naisterahvast, kes kiiresti luuaga töötab. Nojah, tuleb esik puhtaks teha, et oleks nägusam. Kuid sellel tööl on oma “aga” juures. Kõik kokkupühitud praht, mida on kenake hulk visatakse lihtsalt tänavale. Seda on vist juba varemgi nii tehtud, sest seda prahti on seal päris kõrge hunnik. Praegu ei hakka see nii silma, sest iga päev sajab lund. Aga mis siis, kui lumi sulama hakkab? Ilus vaatepilt see ei ole. Maja uksel, millest prahti tänavale pillutakse, asub silmapaistev silt “ORS-i söökla nr. 10”. Millega põhjendavad sellist “puhtusearmastust” söökla juhataja ja majahoidja?

Artikli alla on ajalehe omanik hariliku pliiatsiga kirjutanud: “Aga nüüd sa Reisbergi Maie saad!”  

“Edasi Kommunismile” 10. märts 1956 kirjutab taas rahulolematu linnaelanik:
Kas see peab nii olema?

Kuidas suhtub oma ülesannetesse Tapa Raudtee majavalitsus nr. 43 majavalitseja sm. Gunina ja kas ta teostab kontrolli oma alluvate üle? Sellele küsimusele peab vastama, et vist mitte. Hoovide korrastustööd pärast lumetuisku on jäänud eikellegi hooleks. Ühendusteed Raudteemajade nr. 11 – 12 vahel on nii kinni tuisanud, et kodanikud peavad sooritama hüppeid, et järskudelt hangedelt alla tulla. Ülesminekuga on lugu veelgi raskem – siin peab käpuli kõndima.
Kui hoovikoristajad ei suuda kõnniteid lumest puhtad hoida, siis peaksid nad vähemalt järskude hangede servale trepiastmed sisse raiuma, mida mööda oleks vanematel inimestel kergem alla ja üles käia. Nähtavasti ei huvita kõnniteede korrashoid majavalitsejat ega ka hooldajaid. Nad vist ise on spordihuvilised, kes harrastavad mägironimist.  

“Edasi Kommunismile” 07.03.1959 kirjutab:
Kellel naer, kellel nutt.

Kevadine suurvesi on tore asi. Mängivad Tapa linna tänavatel veeloikudes lapsed ja mängivad täiskasvanud mehed – autojuhid. “Pagana tore, kui paned ikka kuuekümnega läbi loigu. Kõik kõnniteel kiljuvad, puristavad, vesi ja pori mööda riideid alla jooksmas,” mõtleb autojuht ja lisab kiirust. Tapa linna miilitsamehed aga vaatavad pealt ja muigavad – las lõbutsevad!  

“Edasi Kommunismile” 21.03.1959 kirjutab kurjaks saanud kaaskodanik loo, nimega “Elulookirjeldus”

Mina, Ilmar Suurmets, pikka kasvu, kitsaste pükste ja võimsa soenguga, milline edukalt täidab talvel mütsi ülesandeid, tulin möödunud aastal otse raudteekoolist Tapa vagunidepoosse. Proovisin algul tööd, aga see polnud mekki mööda. Palju moekam oli linna pidi ringi loovida ja tipsidele silma teha. Ülemused kah, naljavennad, kutsusid seltsimeheliku kohtu kokku ja muudkui näägutama, et miks ma tööl ei käi ja miks ma tööl ei käi. Ära tüütasid, paganad, ütlesin siis, et eks ma lähe. Aga egas ma loll ole! Aeti jälle uus sobranije kokku ja depoo ülem ise mulle kallale, küll lõugas! No läks siis hing täis ja kähvasin vastu nii et aitas. Nüüd on mu hinge rahule jätnud. Siiberdan niisama ringi. Tegime kord mürtsu ja tuli viis päeva sitsida. Ah, mõni asi! Ega kullidestki puudu tule, küll tuttavad laenavad, kord näkkas abistamiskassastki. Tore on teiste turjal elada!

Vagunidepoo komsomoli-algorganisatsioon ja depoo ühiselamu kollektiiv, kas teie ei tunne ennast selles süüdi olema, et Ilmar Suurmets selliselt käitub? Kuhu jääb siis kollektiivi kasvatav jõud? Milleks lubatakse tööpõlguril ühiselamus elada?  

“Edasi Kommunismile” 04.04.1959 kirjutab:

Teadmiseks! Kui Tapa jaamahoone ees seisab rong, võib igaüks vabalt isegi koos lapsevankriga rongi alt läbi minna. Miilitsatöötajaid ärge tähele pange, sest ka nemad ei pane teid tähele. (Aga oleks vaja!)  

” Edasi Kommunismile” 16. september 1961 kirjutab jällegi rahulolematu linnaelanik:
LINNAKAUNISTAJAD

Igal linnal öeldakse olema erinev omapära. Sellist nagu Tapa linnal, ei ole küll ühelgi. Selle ainulaadsuse eest võime olla “tänulikud” neile, kellest allpool juttu.
Üheks omapärasuseks on see, et liikuda võib või õigemini saab vaid päeval, õhtul ja öösel istu kodus. Mitmel tänaval ja tänavanurgal mustavad sügavad augud, ei ühtegi hoiatusmärki ega tõket. Ja kuna väljaspool südalinna valitseb pimedus (kas puudub valgustus või on lambid katki), siis leiabki muretu jalutaja ennast äkki ninali augu põhjast. Sellise “meelelahutuse” eest on hakanud hoolitsema sideministeeriumi montaažijaoskonna mehed. Kohalik töödejuhataja sm. Unt ei suvatsenud eelmise laupäevasele toimetuse kriitikale isegi vastata. Olevat ministeeriumi käsk auke kaevata! Aga sm. Unt, kas ministeerium käskis jätta ka augud ilma tõkketarata ja hoiatusmärkideta?
Tapa Vabatahtliku Tuletõrjeühingu ja ehitus-remondivalitsuse nr. 4 käsu ja korralduse õigust omavad mehed vist jälle mõtlesid, et kui on augud, siis olgu ka künkad! Ja ehitasidki: esimene Lillaka tänavale ehituspaest ja teine Kommuuni tänavale ehitusprahist ja mullast korralikud künkad. Ületada neid on võimatu, nii et jalakäijad peavad ristlema sõiduteel autode vahel, vaata aga, et mõnele alla ei jää. Südamerahuga laiendab ehitus-remondivalitsus ehitusplatsi nii 1. Mai kui ka Kommuuni tänava arvel.
Kui lisada siia juurde veel väljakannatamatu hais kauplus nr. 2-ga ühes majas asuva puhveti ees ja kanalisatsiooniehitajate poolt mahajäetud juba rohtu kasvavad kiviprahimäed, saamegi selle, mis meil on ja teistel ei ole.
Kas selliste linnakaunistajate vastu ei leiduks rohtu?

1960. aastate lõpupoole ilmus ajalehes “Rahva Hääl” pealkirja all “Kui ma elaksin Tapal…” varjunime kandva Uku Harukase teravasisulised artiklid tögamaks Tapa elu ja siinseid kirjutamata seadusi:

Kui ma elaksin Tapal…
…ei läheks ma kusagile mujale tööle kai ainult Tapa Tarbijate Kooperatiivi. Ja kui teie olete alljärgneva loo läbi lugenud, siis olen kindel, tekib ka teil kange tahtmine minna tööle Tapa Kooperatiivi.
Kõigepealt ma küsiksin endale kommunaalosakonna inseneri ametikohta, mida praegu peab Maie Krall. Ah, et pole nagu suurem asi koht, ütlete, need kommunaalasjad on üsna tüütu ja igav värk. Olgu pealegi! See-eest sai Maie Krall poole aasta jooksul viis korda preemiat, kokku 552 rubla, samal ajal kui ülejäänud kollektiivile jagati töövõistluse preemiaid 945 rubla – kõigi peale kokku muidugi. Kui grupp Kooperatiivi töötajaid sõitis ekskursioonile Kesk-Aasiasse, jäeti Maie Krallil ametlikult alles keskmine palk, kõigil teistel aga kästi sõita puhkuse ajast või – võtta ekskursioonipäevadeks palgata puhkust. Noh, kas te veel kahtlete, et mängus on väärt koht ja Maie Krall on väärt inimene?… Alles kui olin kirjutamisega siiamaani jõudnud, torkas mulle pähe: hea küll, oletame et nad annavadki selle koha mulle, aga kas nad m u l l e hakkavad preemiaid maksma? Sest võibolla mina ei ole nii väärt inimene nagu Maie Krall. Vaat siis oleks küll narr lugu! Kuid õnneks on Kooperatiivis teisigi võimalusi palgalisa teenida…
Kui ma oleksin Tapa Kooperatiivi töötaja, teeksin ma ainult sporditööd. Mind ei kohutaks sugugi, et sporditööd tuleb teha ühiskondlikus korras ja peale preemiate ei too see muud midagi sisse. Näiteks Joosua Sootaru, toitlustusettevõtete ühenduse direktor, sai suvespartakiaadi läbiviimise eest sügisel, oktoobrikuus, 60 rubla preemiat. No sai, siis sai. Aga talvel, jaanuaris, leidis juhatus, et Sootarule sai tollal vähe antud ja maksis talle veel 20 rubla – ikka sellesama suvespartakiaadi eest. Kas ta hakkabki nüüd saama spartakiaadipreemiat nagu protsente hoiukassasse pandud rahalt?
Kui ma ei oleks Tapa Kooperatiivi töötaja, ikkagi hakkaksin Kooperatiivile seadmeid monteerima. Sest ühe täiesti võõra ettevõtte töölised V. Sabolin ja V. Salikov, kes monteerisid Kooperatiivi uues varumislaos külmutusseadmeid, said äkki Kooperatiivilt priske preemia – esimene 100 rubla, teine koguni 300 rubla. See raha on neil vist küll ammu ära kulutatud, külmutusseadmete montaaž aga on praeguseni lõpetamata.
Kui ma töötaksin Tapa Kooperatiivis, siis naistepäeval tahaksin ma olla mees. Eks otsustage ise, kumb on seal kasulikum olla – mees või naine. Viimase naistepäeva “ürituste läbiviimiseks” eraldati 200 rubla. See raha jagati preemiateks: juhatuse esimehele Jaan Pürjele 80 rubla, aseesimehele Valdo Laosile 70 rubla ja pearaamatupidajale Asta Noorele 50 rubla. Ainult ärge nüüd, palun, arvake, et ülejäänud naised peale pearaamatupidaja ära unustati – alpikanne sai neist igaüks.
Kui ma oleksin Tapa Kooperatiivi esimees, korraldaksin ma iga nädal ühe Kooperatiivi laada. Et aga iga nädal ei jõua keegi laata pidada, siis vaatame ainult Tapa Kooperatiivi viimast sügislaata. Olen kindel, et korraldajad jäid sellega rahule…Kas teie hakkaksite nurisema, kui teile laadaplatsi öösel valvamise eest makstakse 20 rubla? Kõige heldemassegi kolhoosi kartuleid võtma minnes te küll nii palju poleks teeninud! Ah jaa, enamikule laadal ametis olnutele maksti siiski 10 rubla päevast. Ja et üksikute 20 rubla saajate hulka kuulusid ka Kooperatiivi esimehe isa ja onu, oli muidugi pime juhus… Kõige suuremat rõõmu kordaläinud laadast tundis meile aga juba tuttav kolmik. Võin seda väita nende laadapreemiate järgi: esimehele 100 rubla, aseesimehele 100 rubla, pearaamatupidajale 60 rubla. Ent pärast laata oli Kooperatiivi esimees Jaan Pürje ka nii väsinud, et juhatus pidi talle seadust rikkudes vormistama kaks päeva tasulist puhkust, sest oma korralise puhkuse oli esimees juba enne laata kergemeelselt välja võtnud.
Ja oleksidki mõned õpetussõnad neile, kes kavatsevad astuda Tapa Kooperatiivi teenistusse. Muidugi sai taiplik lugeja aru, et kõigist siinpakutud soovitustest on kasu ainult ühel tingimusel – te peate kuuluma asutuse äravalitud seltskonda. Siis võite olla muretu: kui köhatate – saate preemiat köhatamise eest, kui te ei köhata – antakse preemia mitteköhatamise eest.

Kui ma elaksin Tapal…
… siis ma tahaksin ka vahel kinno minna. Missugusesse kinno me siis läheme? 11 000 elanikuga Tapal on neid ju koguni kaks. Hüva, läheme linnakinno “Kalev”. Ei, sinna ei saa – see pandi 1. jaanuarist kinni. Hoone oli nii käest ära lastud, et võis külastajatele kaela sadada. Kui maja ükskord korda saab, on seal Kooperatiivi ladu, paremal juhul tuleb sinna mööblikauplus. Hea küll, läheme siis Raudteelaste Ametiühingu Klubisse, kus on ka kino. Ei, sinnagi ei saa – kinoruumides käib remont. Nii et minna pole kuhugi, 11 000 elanikuga linnas ei ole praegu ühtegi kino! Tapa miilitsaosakonna ülem Oskar Okspuu räägib, et kino puudumine on toonud talle tööd juurde: ” Läksin üks õhtu koju ja vaatan: poisid pilluvad kive puuvõradesse. Varesepesi seal ei ole, eks nad siis lõhkusid elektripirne. Võtan ühel natist kinni, too hakkab nutma: “Onu, me tahtsime kinno minna, aga me ei teadnudki et kino on kinni pandud! Igav hakkas…”.”
Kas siis varem ei märgatud, et kinomaja laguneb? Kas ei võidud vähemalt Raudteelaste klubis remont enne ära teha, kui suurem kino rivist välja langeb? Puudub ju Tapal ka linna kultuurimaja. Nii et küsimusi kogunes mul palju, kui läksin usutlema Tapa linna täitevkomitee esimeest Maimu Kozlovat.
“Jah, kahjuks on see õige, et peale Raudteelaste klubi meil praegu teisi kultuuriasutusi ei ole. Kogu linna vajadusi viimane rahuldada ei suuda. Me nõuame tollelt klubilt isegi rohkem, kui meil on õigus nõuda. Mis puutub sealsesse kinosse, siis kui see ükskord remonditud saab, suudab ta vastu võtta heal juhul pooled kinnotahtjaist, rohkem mitte.”
Kas pole siiski mingeid võimalusi kultuurielu Tapal elavdada?
“Üks võimalus oleks see, kui saaksime Raudteelaste klubi juurde kultuurimaja koosseisu – juhataja, kunstilise juhi ja instruktori kohad. Ruumid on seal ju olemas, raudteelaste kultuuritöötajad oleksid nõus uutega koos töötama, raha palkadeks meil jätkub. Kahjuks ei ole Kultuuriministeerium meie taotlusele seni jaatavalt vastanud. Ah jaa, varem oli Tapal ka spordiinstruktor, nüüd on rajooni spordikomitee võtnud selle koha ja inimese enda juurde Rakverre.”
Mis me siis ikkagi teeme õhtul Tapal? Kas teeme ühe napsi? Palun väga – seda võib teha nii siin- kui sealpool raudteed, kus aga rohkem meeldib. Võime minna restorani või kohvikusse, veinibaari või kohvik-sööklasse “Kaseke”. Viimast, muide, ma kogenematule joojale siiski ei soovita. Näiteks “Vana Tallinn” tuleb seal juua vähemalt 100-grammistest klaasidest, mida ma ei oska kuidagi teisiti nimetada kui “topkadeks”. Kui selles alles kaks aastat tagasi valminud kena sisustusega asutuses leidubki väiksemaid napsiklaase, siis on need igatahes külastajate eest hästi ära peidetud… Üldiselt oleks aga patt nuriseda – tervelt nelja joogikoha vahel on meil valida. Maimu Kozlovagi arvas, et pigem palju kui vähe väikese linna jaoks.
Mõistagi tekib lugejal küsimus (tapalastel on see ammugi tekkinud): kas pole võimalik asju nii ajada, et linnas oleksid nii veinibaar kui ka kino? Ja kes peaks jälgima, et linna joogiasutuste ja kultuuriasutuste vahel valitseks mõistlik proportsioon? Antud juhul on selleks eelkõige kutsutud ja seatud Rakvere rajooni täitevkomitee. Minu arust pole ka Rakvere nii kaugel Tapast, et sealt mitte märgata, kuidas kino tasapisi ära kaob, joogikohad aga kasvavad iseenesest nagu seened maa seest.

August 1939 – Auto ja mootorratta kokkupõrge turuplatsi nurgal.
Teisipäeval, kell 11.30 põrkasid Tapal, Esplanaadi tänava turupoolsel nurgal kokku Tapa taksiauto omaniku Aleksander Tuulisvormi sõiduauto, mida juhtis omanik ning omaniku poolt juhitav Johannes Tambiku mootorratas. Kokkupõrkel paisati mootorratas koos sõitja Joh. Tambiku ja viimase 2-aastase poja Reinuga tänavasillutisele ümber, kusjuures laps sai kergelt vigastada peast, kuna J. Tambikul kriimustada käsi. Vigasaanuile andis esmaabi samas ligiduses elutsev ämmaemand ja samariitlane Liisa Vannas. Haavad on kerged. Mootorrattal purunes latern ja vigastati muid osi, kuna autol mõlgistus esimene porilaud. Mootorratas oli kokkupõrke momendil sõitmas turuplatsi poolt Esplanaadile, kus J. Tambiku elukoht, kuna auto sõitis sama tänavat kaudu Ambla poole. Mõlemad sõitjad süüdistavad üksteist ettevaatamatus sõidus. Osalt oli kokkupõrkes süüdi ka Esplanaadi tänava nurka varjav puiestik.

Kaja, 17. Veebruaril 1925 – Ülespoonu Tapa metsas.
Isikutunnistuse asemel wiinaluba taskus.
14. weebr. hommikul leiti Tapa alewi lähedalt Moe maanteest umbes 300 sammu kaugusel metsas puu küljes rippumast keskealise tundmata meesterahwa surnukeha. Kuna surnu juurest mingisuguseid wägiwalla tundemärke ei leitud, siis arwatakse, et siin enesetapmisega tegemist. Surnu taskutes mingisuguseid dokumente, peale wiina ostuloa, ei leitud. Tähendatud luba on wäljaantud Kuksema wallawalitsuse poolt August Piipi nime peale, kes sündinud 1873. a. Kas on surnu ise tähendatud isik, pole weel kindlaks tehtud.

Postimees, 2. juuni 1926 – Kas Tapa wõi Walgejõe?
Tapal on wiimasel ajal meeled ärewil: kas olla wõi mitte? See tähendab, kas peab Tapa alewina edasi kestma wõi alew  linnaks saama. Niipalju kui aru saada, kaldub Tapa elanikkude enamus linna poole. Ei taheta enam alewi nimega leppida, waid linna õigusi käsutada, seda enam, et Tapa asend linna arenemiseks kõige paremaid wõimalusi pakub. Kui wanasti keegi rüütliks löödi, sai uus rüütel enesele uue sugunimegi. „Lüüakse“ alew linnaks, ei ole imestleda, et uus linn enesele linna kohast nime nõuab. Praegune alewi nimi Tapa ei wasta milgi kombel esteetilistele nõuetele. Nime kuuldes tuleb alati tapmine meele. Rahwa-etümoloogia ühendabki Tapat tapmisega. Muistse olnud seal Tapasea koht; nime lühendatud esmalt pärast Tapaks. Nime seletus kuulub muidugi rahwa-etümoloogia kilda, kuid waewalt saab teaduslikki seletus nime tapmisest lahutada. Nende ridade kirjutajalt on ametlikult teateid Tapa wanema ajaloo kohta küsitud. Tapa oli orduriigi kokkuwarisemise ajal küla; kui palju kokkuwarisemisega kooskäiw Wene sõda Tapa kohta mõju awaldanud, ei wõi kindlasti ära määrata. 1570. a. andis kuningas Johann Tapa küla Toomas Wegesackile eluajaks tarwitada. 1593. a. oli Hans Nienberg  juba Tapa küla ja Ahuwere peremees.  Niihästi 1570. kui 1598. a. nimetatakse dokumentides küla Tappes. 1613. a. saab Adam Schrapffer Tappuse küla omanikuks. Tappus ja Ahuwere kokku tunnistatakse sel ajal 26 ja pool adramaad suur olewat. 1620 a. on Tappus Wolter von Tiesenhauseni nimele kirjutatud, kuid kolm aastat hiljemini jälle Adam Schrapfferi nimele. Määramata ajal 16. aastasajal kirjutatakse kohanime Tappas. Ei selgu küllalt, kas Tappus 1620. a. ikka weel küla olnud. Rootsi wõimu arenemisega näiks Tappuse külalegi arenemine tulnud olewat. Järwamaa „Musterrolles” 1639. a. leidub märkus, et Tappes juba mõisate kilda arwatud ja Wolter von Tiesenhausenile kuulub. Millal Tapa mõisaks saanud, jääb hämaraks, wististi 1620. ja 1639. a. wahel. Sest ajast peale jääb Tapa ehk Taps, millise nime kuju koht Saksa keeles omandanud, mõisate nimekirja. Tapa wanemad nimekujud on seega Tappas, Tappes ja Tappus; kõiki neid kolme tarwitati ametlikkudes kirjades. Tappus nimekujust wõiks weel Tapune, tapu sõnast wälja lugeda, kuid Tappus esineb liig wähe, nii et selle nimekuju peale ei julge kindlamini toetuda. A. T. Helle „Anweisung” 1732  tunneb juba koha eestikeelset  nime „Tappa”. Samal kujul esineb ka eestikeelne nimi Hupeli “Topographische 1782.”  Paarsada aastat on eesti- ja saksakeelne kohanimi Tapa, Taps  muutmata püsinud. Koht ise elas, kaugemal täiesti tundmata, kuulsuseta elu, kuni raudtee Tallinnast Peterburi ehitati ja Tapale raudteejaam asutati. See jaam ei suutnud kohta enne elustada, kui 1876. aastal Tapalt raudteeharu Tartusse pikendati, misläbi Tapa nagu sõlmeks sai ja wõimalus awanes alewil areneda. Tartu rongid peatusid algusel minnes ja tulles pikemat aega Tapal ja niisugune peataminegi sundis wõõrastemajasid asutama ja edendas muidu läbikäimist. Ülepea raudteele on Tapa alew tänu wõlgu oma arenemise eest, nii et ta nüüd poolsada aastat pärast Tartu haru saamist wõib linnakssaamise peale mõtelda. Kuid nimi, nimi? Ega nimi meest küll riku, aga mees ei taha halba nime kanda, nimelt weel, kui ta „rüütliks“ saanud. Uuele linnale uus nimi. Aga missugune? Mitmete mõtted käiwad läheda Walgejõe peale.

2. juuli 1926 Postimees kirjutab: “Alevi nimeks soovib volikogu võtta Valgjõe, et see nimetus tundmatu, siis pani siseminister ette nimetada linn Tapaks.”

Järva Teataja 21.12.1928 – Wiadukt Tapa raudteejaama.
Kuna Tapa raudteejaam raudteeliinide wahel asub, on juurepääs sinna pea alati takistatud ja hädaohtlik rongide ja manööwerdawate wedurite tõttu. Alles hiljuti oli rida järjekorralisi õnnetusi, kus kolme päewa jooksul said rongi alla jäämisel kaks inimest surmawalt wigastada, kuna kolmas raskete wigastuste peale waatamata weel ellu jäi. Ka lahutab raudtee kogu linna kaheks osaks, takistades liikumist ühest linna poolest teise. Liikumise hõlbustamiseks ehitatakse 1929./30. a. jooksul wiadukt, mis ühendaks mõlemaid linnaosasid isekeskis ja jaamaga. (Nagu teada, on kõnealune viadukt ehitamata tänapäevani.)

Lääne Teataja 19. juuli 1933 – Tapa linn tulehädaohus.
Suuremad metsade põlemised Lehtse ja Kadrina ümbruses, mida ei kustutanud isegi hiljutised vihmahood, ähvardavad Tapa linna igast küljest. Sarnast metsade põlemist, nagu see Tapa ümbruses, ei mäleta isegi vanemad inimesed mitte. Kõik ümbruskonna elanikud, raudteelased ja vedurid on tuld kustutamas. Juurdlusega on kindlaks tehtud, et metsapõlemises on süüdi kohalikud elanikud. Keegi talumees on teinud kütist, heitnud puhkama ja ülesärgates leidnud tule juba enda külje alt. Igas külas on pikkade postide otsas suured häirekellad, mis kostavad kaugele. Ühtlasi on pea igas külas telefon tulekahju teatamise kohaga.

Järva Teataja, 6. Märts 1928 – Tapa walla asutamisest.
Tapa lähema ümbruskonna elanikud soowisid juba mõnda aega Lehtse wallast lahku lüüa ja iseseiswat Tapa walda asutada, kus juures wallamaja Tapa linna oleks tulnud. Uude walda oleksid kuulunud: Tapa küla ja asundus, Moe küla ja asundus, Näo ja Rauakõrwe külad, kogusummas umbes 800 elanikuga. Peale selle loodeti, et ka mõned Wiru-Järwa piiri ääres, Wirumaa külge kuuluwad, asulad uue wallaga ühineks. Uue walla asutamist põhjendasid mõtte algatajad Lehtse wallamaja kaugusega, Lehtse wallawalitsuse hoolimatusega Tapa ümbruskonna wastu, mille tõttu siin wiletsad kooliolud, halb postikorraldus jne. Tapa ümbruskonna „iseseiswumise” peale oli Lehtse wolikogu enamus wäga kuri. Nüüd on Tapa walla asutamise soovitamatuks tunnistanud ka Järwa maawolikogu, nii et seega uuest wallast asja ei taha saada.

Järva Teataja, 24. detsember 1926 – Raadio Tapal ja ümbruses.
Raadio wastuwõtmise aparaate on praegu üles seatud Tapal 7, Lehtses 2, Udrikus 1 ja Tapa soomusrongil 1. 19. detsembril, kui oli Tallinna ringhäälingu awamine, oli Tapal algkooli ruumis amatööride poolt aparaat üles seatud, kuid kõigi püüdmiste peale waatamata ei olnud Tapal ega ümbruskonnas Tallinnat kuulda.
Lehtse alewikus seati 20. dets. teine aparaat ringi algataja A. Rohusaare poolt uuesti üles ja õhtul kogus kuulajaid mitukümmend. Tallinna ettekanded kostsid wäga hästi, olgugi, et wõrreldes wäljamaa jaamadega, mõnesugused puudused ilmsiks tulid. Siinjuures peab ära märkima wäikest wahejuhtumist: peale esimest kõnet plaksutasid kuulajad waimustatult käsi, selle peale waatamata, et kõneleja loomulikult neid kiiduawaldusi wastu wõtta ei saanud.

Päevaleht, 21. aprill 1934 – Terwe linnaosa põles maha.
Kohutaw tulekahi Tapal. Tules hukkus 12 elumaja, peale selle kõrwalhooned. Peavarjuta jäi 36 perekonda. Kahju 5 miljonit senti.
Ööl neljapäevast vastu reedet kell pool l paiku süttis Tapal pöörane tulekahi. Kui tuld märgati, oli Paulmani maja juba leekides. Kanged edelakaarte tuuled kandsid määratu kiirusega tule üle kogu kwartaali. Tule lewikule oli suureks soodustuseks pilbaskatused, mis olid nii kuivanud, et pilbaste ääred üles olid kõwerdunud ja tuld wõtsid, nagu kuiw sammal. Warsti oli kogu Õuna, Pärna ja Laia tänawa waheline kwartaal üleni leekides päriselt tulemeri. Et see rajoon kuulub Tapa wanemasse linnaossa, siis on seal majad kobaras koos, mistõttu tuletõrjel oli raske majade wahele pääseda ja otsekohe tuld lokaliseerida. Ka takistas kustutustöid weepuudus. Kutsuti välja Rakverest auruprits, mis jõudis kohale kella pool 3 ajal. Üldse oli tuld kustutamas 10 pritsi, millele lisaks oma abi andsid raudtee vedurid ja hüdrandid. Kella 3 paiku jõutigi tulele panna piir. Kwartal põles maani maha, püsti jai vaid ühe elamu seina osa. Hommikul kella 7 ajal suitsesid veel ahervared. Tules hukkus 12 elumaja, peale selle äride kõrvalhooned, nagu kuurid, mõned laudad j. m. Hukkusid järgmiste isikute elamud: Aleksander Paulmannil üks maja, Gustav Nimrichil kaks kahekordset elamut, Aleksander Tambikul kolm maja, Abram Tammel kaks maja, Kakitil kaks maja ja Teedel kaks maja. Kõigi põlenud hoonete väärtus tõuseb 30 —40 tuhandele kroonile, ühes hukkunud vallasvaraga on kahju umbes 6 miljonit senti. Kindlustatud oli Nimrichi maja ühe miljoni sendi eest, Paulmanil 300 tuhande sendi eest. Paljudel elanikel jäi kõik varandus tulle. Päästa suudeti ainult Nimrichi maja alumiselt korralt kõik warandus, kuna ülemisel korral jäi kõik tulle. Et tuli väga ruttu võttis võimust, siis oli paanika inimeste seas suur, jookti poolalasti ringi ja kaotati pea.
Üldse jäi peawarjuta 36 perekonda wõi 115 — 120 inimest. Mahapõlenud kwartal koosnes ainult wanadest ehitustest. Tuli oli saanud alguse Nimrichi maja kuurist, mis oli kerge laudadest ehitus ja asetses laudaga ühe katuse all. Sellesse lauta põles sisse üks siga. Siit kuurist süttis kogu kwartal. Tule põhjuseks arwatakse hooletu tulega ümberkäimine kuuris. Kuna ses rajoonis teatakse elanud salawiinaga kaubitsejaid, siis oletatakse, et nimetatud kuuris oli wiina panipaik ja selle toomisel siis wõiski juhtuda ettevaatamatu tule mahapillamine. Wahi alla on wõetud H. Paulmann ja Joh. Wiitmann. Tuli ähwardas ka linna wanadekodu, kuid see ehitus suudeti päästa.

Postimees, 25. aprill 1934 – Tapa tuleõnnetus kuritahtlikult tekitatud. Tapal, ööl vastu 20 skp. aset leidnud suur tuleõnnetus, mis ohvriks nõudis 12 elumaja ja 19 kõrvalhoonet ning peavarjuta jäänud 36 perekonda 115 liikmega on, nagu kindlakujuliselt arvatakse, alguse saanud süütamisest.

Sakala, 21. aprill 1934.
Hirmus tuleõnnetus Tapal.
Raudteejaama ja Valgejõe vahel asuv linnaosa hävines pea täielikult. Tulemöll kuritahtliku süütamise tagajärjel.
Ööl wastu reedet kell weerand 12 puhkes Tapa linnas tulekahi, millist sääl warem pole nähtud. Tuli häwitas peaaegu täielikult wana linnaosa,  mis asub raudteejaama ja Walgejõe wahel. Tules  häwines 12 elumaja ühes mitmesuguste kõrwalhoonetega. Pääwarjuta jäi 36 perekonda wõi 129  inimest. Tule läbi tekitatud kahju hinnatakse 49.000 kroonile. Tuli algas Pärna tänawal Gustaw Nimrichi  kuurist. Esimesena märkasid seda hilised jalutajad, kes teatasid loost tuletõrjele. Häiriti kogu Tapa linna tuletõrje, kuid ränga tuule tõttu oli igasugune kustutustöö wõimatu. Põlema süttinud kuurilt kandus tuli üle wanadele purukuiwadelc majadele ja warsti muutus terwe linnaosa leegitsewaks tulemereks. Kustutustööd ei annud tagajärgi ka selle tõttu, et wett oli wähe, kuigi raudteejaamast 15 wedurit rakendati wett wedama.
Kohutawale tulemöllule suudeti piir panna alles reede hommikul. Tuli häwitas majaomanik Teedel 1 maja, Aleks. Paulmanil samuti 1 maja, Nimrichil 2, Aleks. Tambikul 4, A. Tammel 3 ja Karl Kakitil 2 maja. Tule wastu oli kindlustatud ainult kolm maja, kuna teised olid kindlustamata. Ära põlesid ka kõik kõrwalhooned, samuti ka elanikkude wallaswara. Tuleõnnetuse juures said wigastada hulk inimesi, kellele esimest abi andis Tapa Punase Risti walwesalk. Kuna Tapal on praegu palju wabu kortereid, siis elanikkudel ei tekita raskust pääwarju leidmine. Ametiwõimude poolt wõeti wahi alla majaomanik saapakaupmees Paulman ja tema tööline Wiikman. Ei ole kahtlust selles, et hirmus tulemöll tekkis kuritahtliku süütamise tagajärjel, sest Paulmani maja oli tahtnud juba waremini paaril korral põlema süttida.

Postimees, 17. oktoober 1934 – Tapa süütajad sunnitööle.
Süüdimõistetu naine minestas kohtusaalis.
Teisipäewal oli Rakwere-Paide rahukogus arutusel Tapa tulesüütajate protsess, kus süüpingil wiibisid Tapa majaomanik Aleksander Paulmann ja tema tädipoeg Joh. Wiitmann. Kuna kaebealuste süü läbi hukkus tules ligi kolmandik Tapa linnast, siis oli huwi protsessi käigu wastu suur ning kohtusaali ei mahtunud kõik kuulajad, kes protsessi ajaks Rakwerre sõitnud. Kohus mõistis A. Paulmanni 10 a. ja J. Wiitmanni 8 a. sunnitööle. Kaebealused salgasid oma süüd kogu eeluurimise kestel ja jäid selle juurde ka kohtus. Paulmann ja tema tädipoeg Wiitmann olid mõlemad mitmel korral rääkinud, et ega neist majadest ikka muidu asja ei saa, kui tuleb tuli otsa pista. Kahtlasena tundus ka asjaolu, et nii Paulmann kui ka Wiitmann mõlemad õnnetuse ajal oma hukkuwast warandusest eemal püüdsid olla.
Kohtus salgasid mõlemad kaebealused kangekaelselt oma süüd. Kuulati üle 22 tunnistajat, kes enamuses rääkisid kaebealuste kahjuks. Protsessi kestel püüdis ennast Paulmann päästa sellega, et tõi seniawaldamata asjaoluna esile oma majade müügitehingu, kuid seletas, et sõlmitud leping olewat tules hukkunud. Otsuse kuulutamisel oli kohtusaalis wahejuhtumine. Silmapilgul, kui kohtu eesistuja jõudis otsuse lugemisega Paulmanni kohta käiwa 10-aastase sunnitööni, kostis saalis üdist läbitungiw karjatus ja üks inimene kukkus kuulajate seast minestanult pinkide wahele maha. Selgus, et saalis wiibis Paulmanni naine, kes otsust kuuldes minestas. Peale lühemat ärkwelolekut jäi ta süda seisma ning teiste saaliswiibijate poolt toimetati ta haiglasse.

Postimees, 22. august 1934 – Tapa südalinna ähwardas hädaoht.
Kahurimürsk tules.
Tapa majaperemees Reinhold Reitel leidis oma südalinnas asuva suurema ja teiste majadega tihedas ühenduses oleva maja pööningult suure ja tugewajõulise kahurikuuli, mis Wabadussõja ajal sinna sattunud ja lõhkemata jäänud. Rida aastaid tagasi puhkes majas tulekahi, mis majas asuva wiina- ja piiritusekaupluse tagawarade tõttu kogu linnas suurema plahvatuse kartusel erilist kabuhirmu tekitas. Kuna suudeti ära hoida piirituse plahwatamine, jäi lõhkemata seekord ka tugevajõuline mürsk. Käesolewal suwel puhkes majas jällegi tuleõnnetus, mis puhul kahurikuul prahi ja tolmu alt wälja põles. Kuid et ka seekord tulehädaoht kiiresti likwideerida suudeti, jäi mürsk jällegi linnas õnneks lõhkemata. Muidu oleks rida maju mürsu lõhkemisel suurem hädaoht tabanud.

Postimees, 19. september 1934 – Tapa arestimajas tapeti laadaline.
Areteeritul oli puss arestimajas kaasas. Ka teiste wahialuste elu oli hädaohus.
Tapa laadapäewal toimetati kaklejatena ja joobnult rahurikkujatena Tapa arestimajja 13 isikut, nende hulgas ka Jaan Mikfeldt, kes joobnuna puruks oli peksnud wiinapudeli, sellega weristanud oma käed ja weriste kätega wõõrastele isikutele kallale tükkis. Samuti oli areteeritute hulgas kaklemiselt tabatud Valter Laur. Arestimajja paigutamisel oli politseiametnikkudel kahe silma wahele jäänud, et Mikfeldti riiete alla peidetud puss, mille Mikfeldt hiljem wälja oli otsinud ja ilma erilise põhjuseta Laurile otse rindu torganud. Kuna puss kõrvaga südame ja kopsu läbistas, oli Lauri surm silmapilkne. Mõrtsukas on juba waremalt Virumaal Vohnja wallas ühe mehe maha lasknud, mille eest 1927. aastal 8 aastaks sunnitööle mõisteti. Kuid peale 4-aastast karistuse kandmist wabastati ta 1931. aastal. Peale Lauri tapmist haawas mõrtsukas weel arestimaja kaaslast Aleksander Treid Nõmmküla wallast, lõigates sellel läbi pahema käe sooned. Jaan Mikfeldt on pärit Nõmmküla wallast, Pangakülast, 28 a. wana, poissmees ja elukutselt ehitustööline. Tapetu Walter Laur on pärit Ambla wallast Jootma asundusest 24 a. wana, ka poissmees ja ehitustööline. Politseile on ta tuntud alalise kaklejana, pussitajana ja rahurikkujana.

Postimees, 29. november 1934 – Wahialuse tapja 12 a. sunnitööle.
17. septembril tapeti Tapa arestimajas wahi all wiibiw Walter Laur. Tapjaks oli wahialune Jaan Mikfeldt. Rakwere-Paide rahukogu mõistis kolmapäewal Mikfeldti 12 aastaks sunnitööle.

Järva Teataja, 4. August 1939 – Raiesmikul marjade korjamine tõi protokolli. Jaama vahtkonna metsavahi August Rõõmusoksa poolt tabati Tapa linna lähedalt raiesmikult marjakorjamiselt Tapal elutsevad Marie Silla, Marie Lauring, Marie Kesp ja Linda Loide. Loata marjakorjamise eest ootab naisi trahv 1-2 krooni.

Järva Teataja, 27. juuli 1936 – Näib, et Tapa kasvamine hakkab pidurduma, kuna perekonnamajade ehitajaid pole enam palju juurde tulemas ning üürnike puudusel suuri ehitusi ei alustata. Rohkesti on aga Tapa majadele tänavu suvel tehtud välisremonti, mille tõttu linna ilme rõõmustavalt nägusamaks muutunud.

Järva Teataja, 10. mai 1937 – Tapa linnaarsti korraldusel saadeti „Seewaldi“ vaimuhaiglasse Tapal, Põllu tnv.9 elutsenud Dherese Stein, kes avaldas nõdrameelsuse tundemärke juba varemalt, kuid viimasel ajal muutus hädaohtlikuks kaaskodanikele. Muuseas oli neiul ka maaniaks Windsori hertsogile armastuskirjade fabritseerimine, milliseid püüdis edasi saata kohalike ametiasutuste kaudu.

Järva Teataja, 15. mai 1940 – Aegviidu metsakaupmees A. M. paugutas püstolit Tapa raudteejaama käimlas. Kuna see pole laskeharjutusiks sobiv koht, tuleb tal nüüd sekeldusi ametivõimudega.

Järva Teataja, 3. juuli 1936 – Raudteealuse tunneli ehitamise vajadusest räägivad 19. juunil s.a. korraldatud registreerimise andmed, mis näitavad, kui palju ristleb inimesi alaliselt manööverdavate rongide vahelt üle raudtee, kusjuures eriti lapsed on sageli õnnetusohus. Registreerimise päeval kella 6.00 kuni pool kümneni õhtul läks kiriku poolt üle raudtee 2577 isikut ja tuli tagasi üle raudtee 3242 isikut.

Järva Teataja, 10. veebruar 1937
Esmaspäeval ja teisipäeval olid Tapal Ambla maantee 11 hoovil korraldatud laplaste laagri ja põhjapõtrade näitus. Korraldaja poolt välja pandud 5 põhjapõtra ning kolm rahvariides laplast ei äratanud aga Tapal kuigipalju huvi ning näituse korraldaja kurtis, et vaatamata laadapäevale kipub Tapal esinemine lõppema.

Järva Teataja, 15. mai 1939 – Võitlus tolmuga Laias tänavas.

Laia tänava elanikele valmistab tänavuse kuiva kevadega rohkesti tuska paks liivakord, millega kaeti möödunud aastal uuesti prügitatud tänava osa. Tänav on kaetud nagu tuhakihiga, kust iga tuuleiil puhub üles pakse tolmupilvi. Tolm tungib tubadesse läbi kinniste uste ja akende pragude, kuna akende avamisest ei saa päeva ajal juttugi olla. Ning igat sõidukit saadab tohutu tolmulaviin. Laia tänava elanike poolt pöörati palvega olukorra parandamiseks linnavalitsuse poole, kelle korraldusel eeloleval nädalal katsetatakse kloorkaltsiumi külvamisega tänavale, mis loodetavasti väldib suurema tolmamise.

Järva Teataja, 8. juuli 1938 – Vana pritsimaja torn lammutati. Hiljuti vaatas linnavalitsuse poolt moodustatud komisjon üle A. Kurbergi pärijatele kuuluva endise tuletõrje pritsimaja hoone, nõudes omanikelt selle korrastamist või lammutamist. Vana torn kõikus juba aastaid tuule käes ja tugevama tormi puhul tõmmati torni ette tänavale isegi kaitsepuud, et vältida võimalikke inimõnnetusi torni kokkuvarisemise puhul. Käesoleval nädalal lammutati omanike korraldusel torn kuni hoone katuseni. Väga soovitav aga oleks, et koristataks kohalt terve too inetu hoone vare, kus vanasti asusid kinoruumid ning nüüd juba aastaid seisab vaid mitmesuguse majakraami panipaigana.

Järva Teataja, 17. august 1938 – Tapal tabati Seewaldi vaimuhaiglast põgenenu. Tapal, Ambla mnt.9 maja hoovil leiti keegi mees, kes oli samasse peitnud ühe turukorvi umbes 20 liitri karusmarjadega. Mees ajas segast juttu ning väitis, et ta karusmarjad kusagilt varastanud. Politsei poolt selgitati, et tundmatu mees on Friedrich Trumm, kes kuu aja eest oli salaja lahkunud Seewaldi vaimuhaiglast, kuhu ta nüüd Tapa linnavalitsuse korraldusel tagasi saadeti.

Järva Teataja, 28. mai 1937 – Mustlasnoormehe pidulik matus. Neljapäeval maeti Tapal kedagi mustlasnoormeest S. Mitrovskit, kelle muldasängitamise tseremoonia kujunes omaette päevasündmuseks kohapeal. Juba kesknäda õhtul hakkas Tapale kogunema mustlasi lähemast ja kaugemast ümbrusest, kuna matusepäeval saabus rändrahvast isegi Lätist. Lahkunu venna, Tapal tuntud „Mustlase Karla“ poolt oli Ambla mnt. 27 maja hoovil korraldatud rikkalik söögilaud suure üldtelgi all, kuhu istuti sööma-jooma juba neljapäeva varahommikul. Laua otsa oli telgi alla paigutatud surnu lilledega ehitud kirst ning iga juurdetulija mälestas kadunukest kõvade „kärakatega“. Üldiselt aga valises pidulauas siiski vaikne leinameeleolu, ning kuigi õhtupoolikuks oli hoovi kogunenud juba üle 100 matuselise, polnud teps mitte kuulda mustlaste tavalist laadalärmi. Kell 18 hakkas selleks palgatud raudtee orkestri saatel liikuma pikk leinarong, siirdudes Tapa Jakobi kirikusse ja sealt sama koguduse kalmistule, kus toimus matusetalitus. Omapärast matuserongi oli ilmunud jälgima rahvast hulgana ning teeääri palistas inimmüür, nagu mõne suure seltskonnategelase matuse puhul.

Järva Teataja. 6. mai 1938 – Elektrivool suletakse pühapäeviti kella 13.00-17.45-ni linnavalitsuse otsusega suviseseks hooajaks 1. maist kuni 1. septembrini. Soovijad võivad täheldatud kellaaegadel voolu saada erikokkuleppel, makstes elektrijaama töötamise eest linnale 2 krooni tund. Peale selle antakse raadiokuulajate huvides elektrivoolu ka riiklikult tähtsate raadioülekannete kuulamiseks.

Järva Teataja, 17. juuni 1935 – Tapa tuntud savitööstur ja pottseppmeister Oskar Udikas pühitses neil päevil oma 40.a. ametijuubelit. 13.aastase poiseikesena algas ta õpipoisina teenistust Pärnus, pottseppmeister Schwartsi juures, kus töötas 7 aastat ja omandas tsuntsimeistri diplomi. Peale sõjaväeteenistust töötas ta omal alal Pärnus, siis Rakveres Mathieseni savitööstuses ja Tapal Willem Markuse juures. Vabadussõjast võttis O. Udikas osa koos oma isaga. Väerindel ülesnäidatud vahvuse eest annetati talle vabadusrist. Sõja lõppedes asutas ta Tapale iseseisva tööstuse ja abiellus. Juubilar on sündinud Pärnus 22.oktoobril 1861.aastal.

Järva Teataja nr. 151, 23. detsember 1935 – Tapa linna algkoolimaja tegevuse arvustamise puhul tarvitas möödunud aastal linna volikogus revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse lauset: “Ühest vargast saite lahti, kaks-kolm tulid asemele!“ Sellest lausest tundsid end riivatud olevat endine linnapea Tõnis Rähn ja linnanõunik Bernhard Rooba, kelle kaebusel Tapa jaoskonnakohus käesoleva aasta suvel karistas J. Ruuset kahekuise vangistusega. J. Ruuse edasikaebusel oli asi 19. detsembril arutusel Rakvere ringkonnakohtus. Kohus leidis, et ülaltoodud lause ei olnud mitte sihitud linnavalitsuse pihta ja mõistis J. Ruuse õigeks. Samal päeval oli Ringkonnakohtus arutusel J. Ruuse süüdistusasi linnanõunik B. Rooba laimamises. Nimelt oli Ruuse 24.veebruari linnavolikogu koosolekul tähendanud umbes järgmist: “…..mees, kelle peamiseks ülesandeks näib olevat linnale kaela sokutada kümnete tuhandete eest mõnd poolmädanenud planku või kinnikasvanud kraavi, on mürk linnavalitsuse kehas ja terve meie omavalitsuse ülesehitav töö põeb rasket seesmist haigust, kuni see mürkollus pole kõrvaldatud!“ Ülaltoodud väljenduse peale esitas B. Rooba kaebuse jaoskonnakohtule enda laimamises, kes karistas Ruuset 3-kuise vangistusega. J. Ruuse edasikaebusel muudeti see otsus ringkonnakahtu poolt ja määrati talle karistuseks 1 kuu vangistust. Kuuldavasti jätkuvat protsess veelgi, kuna pooled ei taha leida omavahel lepitust.

Järva Teataja, 18. september 1936 – Praegu on käsil Tapa jaama veetorni ülevärvimine uue projekti kohaselt, mille järele jaamahooned igas jaamas värvitakse eri värvi, harmoneerivalt ümbruseleb ja jaama fassaadile. Veetorn, mis seni oli kollast värvi, võõbatakse nüüd helelillaks, kollaste garniisidega.

Järva Teataja, 16. august 1939 – Jaama veetorn värvitaks taas üle. Tänavuse viimase kaunistustööna Tapa raudteejaamas toimub praegu veetorni välisvärvimine. Endise sünge värvitooni asemele valiti nüüd helekollane valgete karnituuridega, mis annab Tapa jaama Tartu poolsele otsale hoopis rõõmsama ilme. Kui ainult vedurite suits vastset värvi jälle liiga ruttu üle ei tahmaks. Osa suuremat suitsu on küll välditud sellega, et Tapa jaama hiljuti käiku pandi üks õliküttega manöövrivedur.

Järva Teataja, 7. oktoober 1936 – Möödunud kuu jooksul registreeriti Tapa politseikomissari jaoskonnas liht- ja taskuvargusi 23, tulega hooletult ümberkäimist 5, omavoliga, teoga või sõnaga haavamisi, kaklemisi 4, muid kuritegusid 36, joobnud olekut 14, kokku 102 kuritegu. Vahi alla võeti 51 isikut, kellest kohtukorraldusele anti 28 ja vabastati 23 isikut. Läbiotsimisi toimetati 55 juhul, tagaotsitavaid leiti 2, üle kuulati 569 isikut.

Järva Teataja, 22. juuli 1940 – Tapa jaamaülem Rudolf Merilo vabastati omal palvel Tapa jaamaülema kohalt, tema uuele ametikohale nimetamine pole seni veel selgunud. Uueks Tapa jaamaülemaks määrati senine vanemkorraldaja Jakob Roplik, kes reedel võttis ametikohustused R. Merilolt üle. J. Roplikul täitub käesolevas kuus 25 aastat Tapa jaamas korraldajana tegutsemist.

Uus Eesti, 29. september 1939.  12-minutiline volikogu koosolek Tapal. Vaatamata päevakorra 8 punktile, kestis viimane Tapa linnavolikogu koosolek ainult 12 minutit. Selle aja jooksul võeti vastu linna läinud aasta majandusaruanne, mis oli tasakaalus 210 114.04 krooni ning edasi anti veel lubasid mitmele maaomanikule oma krunti edasi müüa ja vabastati paar fotoateljeed reklaami- ja kuulutusemaksust.

Postimees, 3. august 1939 – Wabadusplatsil õhtuti raadiomuusika. Tapa Jakobi kiriku juures asuw Wabadusplats, mis tänawu nägusalt korraldatud, on wiimasel ajal kujunenud tapalasile meeldiwaks ajawiitekohaks. Eriti õhtutundidel koguneb pinkidele noorrahwast kuulama raadiomuusikat, mida Wabadusplatsi nurgal asuwast ajakirjanduse  kioskist annab häälekõwendaja  kaudu edasi ärimees Woldemar  Ajango.

Postimees, 27.juuli 1940 – Töötawa rahwa miiting Tapal.
Tapal toimus 24. juulil töötawa rahwa miiting Riigivolikogu ajalooliste otsuste puhul. (Riigivolikogu nimetas Eesti riigi Nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.) Rahvast oli rohkesti. Praeguse silmapilgu tähtsusest kõnelesid punaarmee esindaja, Eestimaa Kompartei Tapa osakonna esimees sms. Allandi ja Eesti Ametiühingute Keskliidu poolt sms. Zildes. Kohapealse rahvaväe esindajana kõneles sõdur, kes heameelt awaldas selle üle, et ka sõdurid võivad nüüd vabalt rahwa elust osa wõtta. Peale selle wõtsid sõna weel Tapa linnawalitsuse esindaja ja soomusrongi rügemendi ülem. Terwitati üksmeelselt sms. Stalini tarka poliitikat, mis meist eemal hoidnud laostava sõja ja wiinud meid wastu helgele tulewikule, Eesti Komparteid ja walitsust. Miiting lõppes Internatsionaaliga soomusrongi rügemendi orkestrilt.

Postimees, 2. august 1933 – Tapa sai uue surnuaia. Kuna Tapa linnavolikogu  peale pikemaajalisi viivitusi ja edasilükkamisi  lõpuks käesoleva aasta kevadel kohalikule metodisti kogudusele siiski 2000 ruutmeetri suuruse surnuaia platsi määras, asus kogudus kohe selle korraldamisele. Möödunud pühapäeval oli juba uue surnuaia õnnistamine.

Postimees, 18. september 1930 – Tapa jaamaesistele pääsemist piiratakse. Raudteevalitsusel on valminud korraldus, mille põhjal 1.oktoobrist alates Tapa jaamahoone esised kõrvalistele isikutele rongide läbisõidu ajal suletakse. Jaamaesistele pääsemine on võimaldatud maksma pandava korralduse põhjal ainult reisijatele sõidupiletiga ja nende saatjatele perroonipiletiga, missugune korraldus juba varem maksev terves reas meie suuremates raudteejaamades. Kuivõrd seda korraldust teostada saab, selgitab muidugi tulevik. Asub ju Tapa jaamahoone raudtee rägastiku keskel, keset Tallinnast Tartu ja Narva poole viivaid raudteeliine. Jaamahoones asuvad aga kõigile kodanikkudele niiväga tähtsad asutused nagu postiaegentuur, Eesti Panga agentuur, kaubakantor, pagasikontor, telefoni kõnepunktid, tapalaste poolt elavalt tarvitatud einelaud, ajakirjanduse müügikoht, juukselõikamise äri ja rida teisi üldtarvilikke asutusi, mille tarvitamine just eriti elav päevaste rongide läbisõidu ajal.

Postimees, 4. oktoober 1930 – Tapal ei pääse perroonile. 1.oktoobrist alates on maksev Tapa raudteejaamas korraldus, mille põhjal ilma perroonipiletita isikuid enam jaamaesisele ei lasta. Jaamaesistele minejate kontrollimiseks on uste juures sellekohane ametnik. Jaamaesistel valitseb täielik tühjus.

Järva Teataja, 6. jaanuar 1928 – Tapa linnavalitsus asus neil päevil uutesse ruumidesse Tapa Haridusseltsi majasse, kus selleks linna poolt seltsimaja pooleli olev teine kord valmis ehitati. Ehitustööd on maksma läinud ligi 5500 krooni, kuid selle eest on linnavalitsus saanud ka kõigiti avarad ja otstarbekohased ruumid, kus tegevus palju normaalsemalt võib sündida kui vanas asukohas. Linnavalitsusel on kasutada neli suuremat kantseleiruumi, peale selle on olemas ka elukorterid linna sekretärile ja käskjalale. Ruumide valmisehitamine on sündinud linna enda summadega, kuigi selleks algul oli kavatsus Eesti pangast laenu teha.

Järva Teataja, 3. jaanuar 1928 – Vanaaja mälestusi Tapa külas.

Tapa külasse asutati esimene kool 1839.aastal, mis oli ehitatud rehetoaga ühte. Hiljem ehitati vana suitsutare asemele uus nägusam koolimaja, kus klassiruumid ja õpetajatoad eraldi olid. Uue koolimaja ehitamise peale tarvitas Lehtse vald vana koolimaja vaestemajana, kuna rehetoas kooliõpetaja vilja peksis. Koolimajast möödasõidul köidab tähelepanu mäeküngas kiviristiga, mille kohta andmed puuduvad. Mäeküngast, mida Männimäeks nimetatakse, arvab vanarahvas rootsiaegse sõjameeste ühishaua olevat. Arvatakse, mainitud mäekünka all mõni rootsiaegne ohvitser või väeülem puhkab, kelle auks rist asetatud. Viimane oletus näib vähem usutavam olevat, sest kõigist kodumaal leiduvatest kivikalmudest ja küngastest loodakse Rootsi väeülemate matusekohad, rohkem õige on ühishaua jutt. Praegune Tapa linna ja küla ümbruskond oli vanal ajal suuremate lahinguplatside kohaks. Selles ümbruskonnas on rohkesti igasuguseid rootsiaegseid väärtasju leitud. Samuti leiti ka Tapa lähedalt Kuru külast mõni aasta tagasi hulga kuldrahasid ja käevõru, mis tunnistust annab Rootsi aja kohta. Riste on männimäel praegu ainult üks, kuid varem oli neid kaks. Rahvajutu järele on leitud „Andrese“ talu põllult saladusliste kirjadega kivitahvlid.

Postimees, 5. september 1925 – Tapal uus algkoolimaja. Algkoolimaja ehitati haridusministeeriumi arhitekti härra T. Mihkelsoni plaani järele ja läks maksma üle 7 miljoni marga, millest riiklist toetust saadi 5 255 000 marka. Maja on kivist, kahekordne, keskküttega ja elektrivalgustusega. Mahutab eneses 9 klassiruumi, õpetajate toa, koolikantselei ja kooliteenija korteri. Uues majas algas koolitöö 31. augustil. Koolis on üle 400 õpilase ja töötab endiselt 2. algkooli juhataja härra Juhan Krooni juhatusel.

Postimees, 28. veebruar 1937 – Ühel möödunud aasta algul peetud Tapa linnavolikogu koosolekul oli ägedakujuline sõnavõtt linnavolinikkude vahel, kusjuures volinik Johannes Ruuse, kes praegu linnaametnik, Viljandi lähedale elama asunud, endisele linnapeale Tõnis Rähnale kuulajate juuresolekul ütles: „Teie olete Viljandi vapside peajuht!“ Selle ütluse leidis enese kohta haavava olevat endine linnapea Tõnis Rähn, kes Johannes Ruuse vastu süüdistuse tõstis. Jaoskonnakohtunik mõistis Johannes Ruuse endise linnapea T. Rähni au haavamises süüdi ja karistas teda ühekuulise arestiga ehk rahatrahviga 100 krooni suuruses. Selle otsusega ei jäänud süüdimõistetu rahule. Ringkonnakohus oma neljapäevasel kohtuistungil kinnitas siiski jaoskonnakohtuniku otsuse, jättes rahuldamata J. Ruuse edasikaebuse.

Postimees, 22. november 1932 – Mees tahtis vanglasse.
Tapa politseisse ilmus isik, kes end nimetas Johannes Kristaliks ja avaldas soovi vanglasse pääsemiseks. Kui ametnik talle seletas, et vanglasse pääs nii kerge pole kui arvab ja et selleks tuleb seadusega vastuollu minna, mees, vähese kõhklemise järele, teatas, et põhjusi juba leiduks, sest tema olevat seadusega vastuolus juba aastaid, ning ka vanglate sisemine korraldus olevat temale tuttav aastate kinnipidamiste tõttu. Nüüd kobas mees taskutes ja tõi sealt välja ühe kahvli. Kahvli olevat ta varastanud ühes noaga Tapa söögimajast, kus lõunat söönud. Et Kristal varem korduvalt varguste eest karistatud, tuli mees paigutada vangimajja. Kristalil puudus kindel elukoht ja teenistus.

Postimees, 11. aprill 1934 – (Maeti kesklinnas asunud Sõbra poe omanikku).
Rahvatung Tapa ärimehe matustel. Tapa ärimehe Gustav Mätliku matuseid oli jälgima ilmunud ennenägemata rahvahulgad. Kirik suutis mahutada ainult ühe kolmandiku kokkutulnuist. Kadunu oli jõukamaid ärimehi Tapal, jättes pärandusena maha varandust ja raha umbes 6 miljoni sendi ümber. Vallasvarast ja rahast testamendi põhjal pärib abikaasa ühe kolmandiku, kuna kinnisvarad ja kaks kolmandikku vallasvarast ning rahast pojale osaks langeb.

Postimees, 3. juuni 1929 – Omavalitsuse elus väärib tähelepanu Tapa linnapea skandaal – linnapea Ernst Grimm ühes arveametniku Liblikmanniga vangistati prokuröri korraldusel. Neid süüdistatakse linna raha kõrvaldamises ja teistes kelmustes. See on esimene juhus Eestis, kus linnapea on enesele niisuguseid asju lubanud.

Postimees, 28. juuli 1900 – Nüüd, kuna viinamüügi õigus kroonu käes, hoolitsevad mõned „hariduse kandjad“ et vähemalt õllepoed jälle käima saaks. Et neil sellest asutamisest ka kaunist kukru kasu loota, seda näitab see, et kaks õllevabrikanti võistu Tapa mõisa maa pääle asutatava õllepoe eesõiguse eest kuni 1500 rubla pakkunud, teine neist ähvardanud pakkumist 2000-ni kergitada. Üks vabrikant, kelle piirid Tapa jaamani ulatuvad, nõudnud omale koorma päält õlle müümise luba.

Postimees, 13. september 1938 – Kohanimede nõukogu esimese koosoleku tulemus: Arutati linnade nimede muutmise vajadust, nõukogu leidis suurema osa linnanimedest olevat täiesti eestipärased. Ainult Tapa tunnistati selliseks nimeks, mille muutmiseks, kui kohapeal nime tähendust arvesse võttes avaldatakse soovi, ei tehta takistusi. Sama seisukoht võeti ka Mõisaküla suhtes, kuna „küla“ ei sobi linna nimetusse.

Päevaleht, 8. november 1924 – Läinud aastal on Tapa postkontoriülem Konstantin Laus riigi raha kõrvale toimetanud 300 000 marga ümber. Kõik raha, mis ajajooksul postkontorist kõrvaldatud, on Laus enese seletuse järele kõrtsis arvete õiendamiseks ära kulutanud. K. Laus on vahi alla võetud ja revideerimine kestab. Eile komandeeriti Tallinna peapostkontorist ametnik Tool ajutiselt Tapale postkontorit juhatama. Laus oli Tapal ametis ligi 3 aastat.
K. Lausi tunti Tapal kui „rahameest“. Tihti maksis ta kõrtsis suuremaid arveid ja jootis tuttavaid. Tapa elanikud aga imestasid, kuidas postiametnik oma väikesest palgast nii suureviisiliselt elada võib.

Päevaleht, 16. oktoober 1925 – Tapa alevivanem, hr. Willem Gabriel pühitses 11. oktoobril oma 60-aastast sünnipäeva. Hr. Gabriel on üks nendest alevitegelastest, kes oma töötahtmise ja õiglase iseloomuga on suutnud võita seltskonna lugupidamise ja poolehoiu. Tapa alevivanemaks on hr. Gabriel juba kolmandat korda alates 1918.aastast. Suuremaks ülesandeks praeguse ametisolemise ajal oli uue algkoolimaja ehitamine. Sünnipäeva puhul äratas teda Tapa NKS sega- ja pasunakoor. Õhtul oli hr. Gabrieli pool sõbralik koosviibimine, millest osa võttis ka hr. kohtuminister, kes on Tapa alevivanema vend.

Päevaleht, 19. jaanuar 1910 – Vana aasta lõpul möllas meil kuri külgenakkav haigus soetõbi ja nõudis mitu ohvrit. Tohtrist on meil suur puudus, rikkamad kutsuvad telefoni või telegraafi teel arsti Amblast või Rakverest, mis meilt üle paarikümne versta kaugel, aga mis peavad vaesemad tegema – kahe-kolme rublaga ei saa nad kunagi arsti näha. Ennemalt, kui Tapa alev alles väikene oli, paarisaja elanikuga, oli meil oma tohter, nüüd on inimesi üle paari tuhande, aga tohtrit ei ole!

Postimees, 28. aprill 1909 – Tapal oleks karskuse hääks palju tarvis tööd teha, Tapa haiseb „vodka“ järel nõndasamuti nagu Setumaa liikva järel.

Postimees, 22. juuli 1911 – Nagu näha, võib Tapa peagi linnaks kasvada. Uute majade ehitustöö edeneb siin silmnähtavalt. Kahe ja kolmekordseid majasid leidub hulk, uued ehitused on pea kõik kolmekordsed, puust. Siin on kõiksugused kauplused ja ärid asumas, nagu linnades, uulitsatel on ka nimed. Rahvas elab kaunis jõukalt. Üks silmapaistvam asutus on Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi osakonna kool, mis hääde tagajärgedega töötab.

Postimees, 1. november 1897 – Neil päevil asutati Tapa jaama ka uus valmisriidekauplus, kus kõiksugu meeste- ja naesterahvaste valmis tehtud riideid ja ülikondi müüakse. Ka uus tööliste söögimaja Joosep Findlingi majas avatud, kus söökisid ja jookisid ka kaunis odavate hindadega saada võib.

Postimees, 18. september 1920 – Iseäraline viisakus Tapa puhvetis.
Olin hiljuti Tapa raudteejaama puhvetis järgmise juhtumise pealtnägijaks: Puhveti ruumi ilmusid kaks inglast, kes Tallinnast sõitsid ja palusid kohvi. Puhvetipidaja ulatas ühe käega kohvitassi, ei lasknud seda aga mitte käest, vaid nõudis teise käega otsekoheselt raha maksmist. Niisiis täielik vahetus: ühe käega annab kohvi, teisega võtab raha. Enne ei julge aga tassi käest lahti lasta. Inglased olid niisuguse „viisakuse“ peale väga imestunud ja maksid muidugi kohe. Eneste keskel harutasid nad aga seda juhtumit kaua. Tapa puhvetis nähakse aga igas reisijas ainult kelmi, kes arvet õiendamata plehku võib pista.

Päevaleht, 19. oktoober 1909 – Tapal on Tapa vaksali ümbruses olev alev, mõisa, Tapa mõisa karjamõisad – Walgma ja Niidu, siis Tapa, Näo ja Rauakõrve külad, Tapa Saare ja Saunaküla kõrvuti Põldsaarega. Selle maa suurus on: Tapa mõisa oma (mõisa maa peal on ka Tapa alev) 2488 tiinu ja vallamaad umbes 2400 tiinu. Talusid on Tapa külas 19, Näo külas 16, Rauakõrve külas 8, Saares 1, Põldsaares 1 ja Pähklamäel 1, kokku 46 kohta, millede suurus läbisegi 28 tiinu on. Saunakohti on 15, millede suurus keskmiselt 2 tiinu ümber seisab. Lõuna-õhtu pool on Tapa piiriks pikka ja kitsas mäeselg, mis Tapa-Tallinna raudteeliini juurest algab ja lõuna poole edasi läheb, Koeru kihelkonnast läbi Liivimaa sisse. Teisel pool on Tapa piiriks jõgi, mis esiteks Tapa jõe nime kannab, aga tõepoolest Valgejõgi on. Tema nime kohta arvatakse, et siin jõe põhi mitte ei musta, nagu teistes jõgedes, vaid valgendab.
Kool asub Tapa külas ilusa ajaloolise „Männimäe“ juures. Kool asutati siia valda 1839.aastal. Koolimajaks ehitati kamber rehetoaga ühte. Seda 70-aastast majatudikest tarvitatakse veel praegugi valla vaestemajaks. Maja on koguni vana ja viltu vajunud, katus laseb lumevett ja vihma läbi. Praegune koolimaja on 1868.aastal ahitatud. Alles esimese õlekatusega, mis ka vett ei pea. Klass on madal ja väike, riietetuba, poisslaste magamistuba, laste sahver, pesemisruum ja paljud muud paigad puuduvad. Õppeabinõusid on vähe, kooli puhastamise korraldust ei ole, nimelt seda, mis valla poolt peaks olema. Mis tehtud, see on laste ja kooliõpetaja abiga tehtud.
Meesterahvaste tarvis on hullemaid urkaid olemas – salamonopolid. Alevis olevat neid 30-40 ümber. Viina saavat saianaise käest korvist saiade altki. Avalikke alkoholi müügikohti on 5 olemas – vaksali einelaud kahes osas, kroonuviinapood, 2 õllepoodi ja „Harmonie“ seltsi einelaud. Üheks paiseks selles Tapa linnas on veel raha peale kaardi mängimine. Mõned teavad rääkida, et see olevat paljudel juba haiguseks. Ja see on paha haigus. Mängitakse kodus ja suvel ka metsas.
Tapa alevis elab hulk inimesi – üle 3000. Alevis on umbes 50 kauplust, 5 pagarit, aptek, üleüldse 60 patendivõtjat, postijaam, tuletõrjujate seltsimaja pidusaaliga. See on Moe mõisa omaniku Kurbergi poolt ehitatud ja „Harmoniele“ renditud. Siis on posti-telegrahvi kontor 3 ametniku ja mitme postiljoniga, raudteevaksal, kuhu 3 raudteeharu, nimelt Peterburist, Tallinnast ja Tartust, kokku tulevad. Veel on siin Õigeusu kirik, Lutheri usu palvemeja, rahukohus, kohtu-uurija, alevi ülevaataja ja nende kantseleid.
Kaks korda nädalas peetakse turupäeva (teisipäeval ja reedel), turuplats on väga väikene. Edasi on siin theemaja, 5-6 vorstivabrikut ja-müügikohta, veel muud majad ja umbes 150 eramaja. Peale nende on hulk raudteemajasid olemas. Uusi ehitatakse iga aasta juurde.
Tarvilised asutused, mis aga puuduvad, oleksid Tapa omavalitsus, haigemaja, omavalitsuse poolt ametisse pandud arst, velsker, ämmaemand ja teised asjakohased asjaajajad.

Postimees, 28. veebruar 1938.
Tapa linnas süttis ööl vastu pühapäeva kell pool 4 Pikal tänaval asuva Otto Baumani hoone hoovipoolne eeskoda. Eeskoda põles täiesti ära ning kogu maja süttimisest päästsid kiviseinad, mis ei võimaldanud tulel kiiresti levida. Alarmeeritud tuletõrje pani tulele piiri. Eeskotta põles sisse sinna ööseks jäetud koer ja toidunõusid . Omaniku kahju on 600-700 krooni.

Päevaleht, 29. jaanuar 1937.
Tuleõnnetus Tapa kinos.
Kaks meest kaid filmilindi põlemisel tulehaavu. Tapal Pikk tän. nr. 22 asetsewa kino Kalewi aparaadiruumis süttis filmi demonstreerimise ajal tuli, mis aga peagi likvideeriti. Põlema süttis nimelt filmilint, mida põles aparaadi tulekindlas kastis 250 meetri ulatuses. Mehaaniku seletuse kohaselt olewat süttimine tingitud filmilindi katkemisest. Filmilindi põlemisest tekkinud gaasid kutsusid ruumis ette ka plahwatuse, mille läbi aparaadi juures wiibinud mehaanik Johannes Murakas ja tema abi August Kiik said kätele ja näkku tulehaavu. Kino omanikuks on Valgas elutsew Johannes Rosent.

Virumaa Teataja, 10. august 1929.
Poolesaja aasta eest Tapat weel ei olnudki. Oli ainult üks suur mets ja selle metsa sees mõni majakene. Aga kui 1870. aastal tsaariwalitsus Tapa raudteejaama ehitas, hakkas maju juurde siginema ning praegu on Tapal ligi pooltuhat maja ja rahwast „kui murdu“. Wene ajal oli Tapa üks kuulus koht. See oli siis, kui elas weel õnnis toimetaja Klemmer. Tema „aastakiri“ – „Tõesti tõsine nalja kalender Worstilinna Kannel“ – oli loetaw üle maa, ja et see „Worstilinn” just Tapa oli, siis pidigi ka Tapa ise kuulus olema. Kuid ega selle „Kandle” pärast üksi – Tapa oli kuulus ka selletõttu, et ta oli tõesti üks tõsine Worstilinn. Enne ilmasõda warustas Tapa kogu Wene riiki worstidega. Need worstid olid nii head, et rahwa jutu järele tarwitanud isegi Tema Kõrgus Keiser ise sõpradega topkat tehes sakusmendiks ainult Tapa „siisikaid”. Nüüd on selleaegsed suured worstiwabrikud kinni, pole ka seda worstikuulsust, mis siis. Ainult mõned pealinna ärid püüawad seda weel säilitada, reklameerides endi Tallinnas walmistatud „ehtsaid, äsja kohale jõudnud wärskeid Tapa worste”. Ei ilmu enam ka „Worstilinna Kannel”. Ilmasõda on süüdi, et Klemmer oma toimetuse sulges ja kaherattalise pudukaupluse asemel korwis kantawa saiakaupluse awas. Sõdade möödudes elati Tapal tasapisi, parandati sõjas saadud haawu ning katsuti wana kuulsust tagasi wõita. Hakati wäiksel wiisil worsti tegema ja Klemmer pani oma kandlegi uuesti käima. Kuid üks ettewõtja jäi pankrotti teise järele ja Klemmerile tõi toimetus ainsa aastaga majanduslise kokkuwarisemise. Kurwastusest suri mees läinud aastal ära!

Tapalase iseloomustawamaks jooneks on uhkustamine ja kuulsushimu. Kuulsuse heaks ollakse walmis ohwerdama kõike. Unustatakse tihti igasugune eluline otstarbekohasus, kui see tarwilik kuulsuse ja wälise hiilguse saawutamiseks. Terawmeelsust awaldatakse ainult hooplemisel, kuid ükspuha milliste eluliste asjade otsustamisel waieldakse ilmaaegu kuni lapsikusteni ja tihti minnakse päris rappa. Kui Tapa iseseiswuse tulekul muudeti alewiks, siis leiti korraga, et tarwis oleks alew otsekohe linnaks nimetada. Nuriseti kõige üle, mis seotud kuidagi alewiga wõi Järwa maawalitsusega. Rahwa tahtmisel ja Jumala juhtimisel saigi alewist linn. „Oh seda lõbu ja lusti, oh seda pidu ja põlwe”, mis siis Tapal oli. Unustati see, et linn kodanikkudele uued kohustused tõi, hõisati ainult „linn” ja „linn”! Kui külamees enne Tapale tulles „mats” oli, siis oli ta nüüd kaks korda „mats”, koguni nii „mats”, et isegi poisijõmpsikad uulitsal leidsid wajaliku olewat igat pealtnäha külameest selle meelitusnimega rõõmustada. Niipalju tagasi üldiselt.

Waatleme nüüd pisut ka tänapäewa Tapat. Linna tsentrumiks on jaam prowintsi suurema raudteesõlmega (küll see tapab rahwast, minewal sügisel wõttis ainsa nädalaga wiie inimese hinged). Mis Tallinnas Wiru tänaw, seda Tapal raudteejaam. Nagu traditsiooniks on saanud kõigile tapalastele rongide ajal jaamas olemine. Siin jalutades arutatakse kõiki päewaküsimusi, siin käiakse uusi moode waatamas ja näitamas, ning siia määrab noorpõlw oma kohtamised. Õiged on selle ema sõnad, kes peale oma kurest külastatud tütre igakülgset usutlemist imestades ja kibedusega tähendas, et see jaam kõige muu hulgas aitab ka tõsta rahwaarwu. Ühel pool raudteed asub „tööstuslinn” tapamajaga, malmiwabrikuga, willawabrikuga, worstiwabrikuga, limonaadiwabrikuga, kompwekiwabrikuga ja kõiksugu teiste „wabrikutega”, teisel pool „ärilinn”. „Wiienda awenüü” moodustawad Pikk ja Jaama tänaw, kus asuwad linna suurem wõõrastemaja „Tapa”, kino „Mars”, Tuletõrje restoraan, mida rahwas millegi pärast kutsub „wiie wile kõrtsiks”, selle wastas mugaw „Hotell de Pakrohw”, kohtupalee, suuremad ärid, Pari „pilwelõhkuja”, Tuuliswormi „klaasmaja” ning muu linna au ja ilu. Siin asus ka linnawalitsus seni, kui walmis sai „raekoda” haridusseltsi maja pööningukorral. „Wiies awenüü” erineb teistest linnaosadest weel sellepoolest, et seal wõib ka wihma ajal kõnniteel käia, sest majad on warustatud wihmaweetorudega ja kõnniteed on tsemendist ehk kiwist. Mujal kõnniteesid ei ole ja wihmaweetoruga on ainult mõne hälbi tõusiku maja ilustatud. Esplanaadi moodustab ühelt poolt sügaw kraaw, kus seni mõnigi rattasõitja oma jalgratta wastupidawuses pettunud, teiselt poolt plankaed ja keskelt kuiwa ilmaga hingematwalt tolmaw liiwane maantee.

Virumaa Teataja, 2. oktoober 1940.
Tapal maeti Punasele platsile 1924. a. terrori ohwrid. Puhkepäewal toimus suuremate austusawaldustega 1924. a. kodanlise terrori ohwriks langenud tööliswõitlejate Lillakase ja Käärdi maiste jäänuste ümbermatmine hukkamiskohalt Punasele wäljakule. Haudade korraldamise ja ümbermatmise wõttis oma hooleks Tapa Sõdurite Komitee koos Tapa Töölisühinguga. Wiimase austuse awaldamiseks kogunesidki Tapa Töölisühingu liikmed eesotsas orkestriga linna Wanaturu platsile, kust liiguti rongkäigus punaste lippude ja loosungitega läbi linna. Terrori ohwrite maised jäänused olid paigutatud punasesse kirstu, mis kanti rohke rahwa osawõtul Punasele wäljakule ühishauda. Hauale paigutati Kompartei, Tapa töölisühingu, keskkooli ja teiste asutuste ning organisatsioonide poolt pärgi. Austawast ümbermatmisest wõttis osa ka Tapa lähema ning kaugema ümbruskonna töötawa rahwa organisatsioonide esindajaid.

Virumaa Teataja, 14. juuni 1930.
Tapa pole enam see Tapa, mis oli läinud aastal wõi weel waremini. Ajad muutuwad ja asjad muutuvad ka. Mis möödunud aastail oli nii, on tänawu naa. Munaotsijast on saanud linnawalitsuse liige, linnapeast sunnitööline. Kõik on otsekui pea peale pöördud. Alles hiljuti tapalane hädawaewalt oskas oma nime kirjutada ja kalendrist kuupäewa üles otsida. Aga nüüd on nii suureliseks läinud, et loeb igal nädalal oma kaks ilmatu suurt kohalikku ajalehte, rääkimata pealinna omadest. Praegu on päewa korral keskkooli sulgemine. Kuna aga mingi sugune kõrgem õppeasutus wähemalt moe pärastki ikka olema peab, siis tahetakse Esplanaade heinamaale ülikoolihoone ehitada ja Tartu Alma Mater Tapale tuua. Wajaliku kapitali hankimiseks pannakse maksu alla kõik, mida kuidagi wõimalik arvestada. Esimeses järjekorras mõõtis üks ametimees millimeetrilise täpsusega üle kõik ametasutuste sildid, mis seni weel maksustamata olid. Edasi tuleb järg portfellilukkude, kummikontsade, walehammaste, püksitrakside, kuldnokapuuride ja õhuakende kätte. See uus ametimees muuseas on ise ka üks tähtsaimaid uue aasta saawutusi. Omades imestamiswäärse energia ja ennastsalgawa töötahte, see mees topib enese igale poole. Lahkelt jagab ta tarka nõu siin ja seal, kaitseb koeri ning teisi suuri ja wäikseid lojuseid, lewitab „Rahva Sõna” ja wäsimatult kohaldab igasuguseid kontrollkäike. Kui mõnes kohas ühest uksest wälja wisatakse, siis julgelt tormab ta teisest uksest sisse, kartmata tooreid ähwardusi kotti ajamisega. (See oli Johannes Ruuse.)
„Waesed ajad, waesed ajad!” Niisugust kurtmist kuuldub igalt poolt. See lause on ikka Tapal nagu mingiks lööksõnaks saanud, mida tarwitatakse igal wõimalikul juhul. Isegi kas wõi nähes aapteekrit autojuhtimist õppimas, õhatakse naiiwilt: „Ajad on waesed! Näe, sohwriks õpib!” See „waene aeg” näib mõjutawat ka ajakirjandust. Wast alles räägiti „Postimehe” majanduslistest raskustest, hiljuti wõttis ka ,,Rahwa Sõna” mõõtu maha ja nüüd kipub isegi „Tapa Sõnumete” wäljaandmine ebaõnnestuma, kuigi lehte omal ajal loeti rohkem kui mõnda päewalehte, nagu wäljaandja usalduswäärsete andmete põhjal teadis kirjutada.  Wiimaseid „Tapa Sõnumete” numbreid tõi aga järgnewa kurwa teate: „Ühe ajalehe wäljaandmine Tapal ei näi õnnestuma sel lihtsal põhjusel, et puudub raha trükkimiseks, mida asjaosaline on nuianud juba mitmelt ja kuulutusi ei saa sellepärast, et kaupmeeskond wähe arvestab kuulutamise juures linna rahwaga.” Nagu sellest järgneb, ei taha ükski trükikoda enam “Tapa Sõnumeid” wõlgu trükkida ja wäljaandja peab ennast waewama trükiraha tagajärjeta nuiamisega.

Waba Maa, 5. juuli 1933.
Tapa wana jaamaülem läks pensionile. Pärast 42-aastast teenistuses olekut raudteel läks pensionile kauaaegne Tapa raudteejaama ülem Karl Glaudan, 66 a. wana, arwates 1. juulist s. a. Raudteeteenistust algas K. Glaudan 1883. a. Jamburgi jaamaülema abina 1911. a. peale on ta teenistuses Tapa, Tartu, Jõhwi, Nõmme j. t. kodumaa raudteejaamades. Tapa jaamaülema kohale asus 1918. a. Seltskonna ja kaasteenijate poolt hinnati K. Glaudani tubli töömehena. Uueks Tapa jaamaülemaks määrati Rudolf Blauhut, senine Tallinna jaamaülema abi. Wiimane on raudtee teenistuses 1915. a. alates, teenides Tapal, Warssawis, Walgas ja 1918. a. Permis, 1919. a. Šuukovos Wenemaal. Pärast seda seisis nõukogude wene teedeministeeriumi teenistuses, 1920. a. ringkonna warustusosakonna asjaajajana ning Siberi teede ringkonna liiklemiskorraldajana. 1921. a. juunist asus ta eesti rudteede teenistusse 3. järgu kantselei ametnikuna, 1922. a. oli ta Nõmme jaamaülema abiks ning 1923. a. saadik Tallinna jaama teenistuses. Tapa jaamaülema kohale peeti kõige kohasemaks kandidaadiks senist jaamaülema abi Ropliku, kellel suured teened wabadussõja ajast. Nüüd sai aga koha optant, kes Eestisse siirdus alles 1921. a. Raudteewalitsuse ülem ins. Raudsepp tuli Wenemaalt Eestisse alles 1924. aastal.

Järva Teataja, 2. august 1940.
J. Roplik 23 aastat Tapa jaama vanemkorraldajaks.
Jakob Roplik’ul, kes hiljuti nimetati Tapa jaamaülemaks, täitus 31. juulil s. a. 25 aastat töötamist Tapa sõlmjaama vastutus- ja töörohkel vaemkorraldaja ametikohal. J. Roplik sündis 1. märtsil 1883. a. Virumaal Rakvere vallas. Pärast Rakvere linnakooli lõpetamist astus 1901. aastal raudteeteenistusse telegrafisti-õpilasena Kadrina jaamas. Sealt määrati telegrafistiks Jõhvi ja hiljem Kadrinasse. Teeninud vahepeal 4 aastat Vene sõjaväes, siirdus jälle tagasi telegrafisti kohale Kadrinasse. Sealt jätkus teenistus Leningradi all Balti liinil post 4. versta juures, Raasiku jaamas ja jaamaülema abina Lissino jaamas, 1914. a. siirdus tagavaraametnikuks Narva ning sealt 31. juulil 1915. a. jaamaülema asetäitjaks Tapa jaama. Viimasel ametikohal on J. Roplik jaama vanem-korraldajana ja kohati jaamaülemana oma raskeid ja närvepingutavaid teenistusülesandeid täitnud truuduse ja äärmise kohusetundlikkusega. Sealjuures on tal tulnud üle elada ja kannatada mitmesuguseid valitsusi ja korramuutusi, sõdu ja revolutsioone, olles mõnigi kord oma teenistuskohuste täitmisel seatud silm-silma vastu surmaga. Alluvate poolt peetakse J. Roplikust lugu kui väga täpsest ja õiglasest kaasteenijast.

Kaja, 29. aprill 1925.
Tapal kino maha põlenud. Kahju üle 200.000 marga.
Ööl wastu 28. aprilli, umbes kella pool 1 ajal, hakkas Tapa alewis põlema kino „Imperiaali” hoone. Tuli olewat alguse saanud kusagilt näitelawa ümbrusest. Etendus kinos oli juba lõppenud. Kuna hoone kerge laudadest ehitus oli, seisis peagi kino leekides ning põles maani maha. Omanikkude kahju üle 200.000 marga.

Kaja, 25. märts 1923.
Tuleõnnetus Tapal.
23. märtsil ähwardas Tapa alevit kohutaw tuleõnnetus. Umbes kella 9 ajal hommikul hakkas Tapal Pikal uulitsal Renhold Reitli majas asuw I. Iwanowi wiina- ja segakauplus põlema. Kauplusesse oli alles eelmisel päewal 80 pange piiritust toodud, mis kui tuld õigel ajal poleks saadud kustutada, plahwatades kõik ümbruse majad oleks purustanud. Maja asus läbikäidawamas alewi osas.
Et tuli aegsasti ära kustutati, siis ei saanud ta laiast laguneda. Kahju sai kõige rohkem kaupmees Iwanow, kes tule tekkimise ajal ise raudteejaamas oli. Tuli häwitas ja rikkus poekauba ja maja kraami. Peale selle sai pr. Iwanow, kes mehe äraolekul poes wiibis, raskeid tulehaawu, nii et ta meelemärkuse kaotas.

Postimees, 7. detsember 1895.
Tapa jaamas olewa kooli kohta, mis alles sel aastal augusti kuus awati, on rahwahariduse ministri herra, kes oma teekonnal Tartusse seda kooli katsumas käis, kõige meelitawama otsuse andnud. Nagu Rakwere Saksa leht teatab, awaldas ministri herra oma täielist rahulolemist kooli eeskujulise seisukorra üle, kus juures ta imestust ilmutas, et wene kooliõpetaja, kes kohalist keelt sugugi ei mõista, nii ime-hääde tagajärgedega Eesti laste seas on töötanud. Ministri herra tähendanud muu seas: „Kui ilus oleks, kui meil igas jaamas niisugune eeskujuline kool oleks!”

Postimees, 8. september 1897.
Tapa suureneb aasta-aastalt, küll elanikkude küll hoonete poolest. Siin asub tohter, welsker, mitmesugused ametmehed ja käsitöölised; siin on apteek, raamatukauplus, kuus poodi, kaks vorstide walmistajat, majaehituse materjali kauplus, siia ehitatakse ka wäiklane malmiwalamise wabrik. Iseäranis tähelepanemise wäärt on aga herra Georg Glaudani tänawu suwel siia asutatud paberossi-kestade wabrik, mis firma all Kurbergi majas awarates puhtates ruumides asuneb. Selles wabrikus walmistatakse masinate abil hääst materjalist paberossi-kestasid, kui ka karpisid, milledes kestasid müügile saadetakse. Päris töökojas töötawad 12 inimest ja teeniwad töö osawuse järele 4-25 rubla kuus. Wäljaspool töökoda teeniwad raudtee teenijate naesed ja lapsed kui ka muud elanikud selle läbi hääd raha, et kestadele pitsisid wõi mundstükkisid sisse panewad. Raamatukaupluse on hr Masing Tapal awanud. Sellega on suur puudus kaotatud, nimelt kooliraamatute ostmine. Siin ümberkaudu käisiwad mööda läinud talwel sisemistest kubermangudest paar meest, kes wanu wikatisi otsiwad ja nende wastu tulihääd uued wikatid tuua lubasiwad. Tõiwadgi kewadel, kuid mitte wasta, waid ilusa raha eest 70-80 kop. wikat. Toodud wikatid oliwad nii „tulihääd”, et peremehed neid kulutadagi ei tihka. Rukkiorased saawad tänawu usside läbi kahju. Mitmed põllumehed külwawad orase hulka rukkid ja sibliwad rehadega mulla sisse, et usside tehtud kahju parandada.

Sakala, 11. jaanuar 1895.
Paari aasta eest ehitati Tapa raudtee jaama juurde kolera kartusel hospidal. Et see külaline tulemata jäi, seisis see hoone tänini tühi. Mööda läinud suwel sai ta aga uue kuju: talle tehti jalg alla, ahjud sisse, korstnad pääle ja wäikene kupel ristiga katuksele. Nüüd saab temas uuest aastast pääle lapsi koolitatud ja lähemal ajal hakatawat siin Greeka õigeusu jumateenistust pidama, milleks otstarbeks preester Janson Arukülast Tapale elama tuleb. Plaanitakse, kuida kuulub, Tapale päris suurt Wene kirikut ehitada.

Postimees, 21. märts 1895
Tapa raudteejaama juures on 1. skp. uus Wene-Õigeusu kabel sisse õnnistatud. Pea saab ka Õigeusu kirik ehitatama.

Postimees, 10. mai 1907
Koolimaja ehitamine tehti otsuseks. (Tapa Noosoo Kasvatus Seltsi koolimaja.)Hr. Kurberg kinkis majaaluse platsi, palkisid osteti ja weeti 200 ümber kokku, aga kaugemale ei ole saadud, kui osa palkide hindamiseni. Osalt on pikendus ka sellest tulnud, ct see otsus liig hilja tehti, kui materjali juurdewedamisega wilets lugu oli, et olnud wõimalik kohe kokku osta ja teed lõppesiwad ära. Ka ei ole hr. Kurberg majaplatsi weel kinnitada lasknud.
27. aprillil lahkus Tapa seltside häätegija Moe mõisa omanik J. Kurberg siit ilmast. 2. mail wiidi surnu Tapa tulekustutajate seltsi poolt, muusika ja laulukooride saatel Tapa waksali kaudu, kus auwärawad oliwad üles seatud, Amblasse. Laulis ka Fr. Bilowi kirikukoor. Lahkunu lubadus, Tapa kooli platsi asjus, olewat kinkija abikaasa poolt nõus- ja rahulolemist leidnud.
Tapa alewik on ühtelugu suuremaks kaswanud, seda suuremaks on ka halbtused kaswanud: warastatakse, ka hobuseid, ja weel rohkem joodakse. „Altkäe-monopolisid” on palju, kust joojad kõrgema hinna eest igatahes wõiwad wiina saada.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 8. detsember 1903.
Aastat 35 tagasi oli Tapa jaama-ase ja selle ümbrus paksu kuusemetsaga kaetud. Kõige esiti ehitati siia raudteejaam ja muud tarwilised jaamahooned. Mõni aasta hiljem hakkas Tapa mõisa pärisherra v. Fock jaama ligidalt wakamaa wiisi maad müüma. Warsti osteti mõned vakamaad ära ja ehitati majad pääle. Esimesed Tapa alewi asutajad oliwad: A. Treuberg, J. Piilberg, O. Kabal, P. Laasfeldt ja J. Findling, kellest 2 wiimast alles elawad. 25 aasta jooksul on siia kena linnake asunud, ümberkaudne rahwas nimetab teda ikka Tapa linnaks, mis nime ta tulewikus wististi ka kandma saab, sest suured linnad on siit kõik kaugel ja rahwast woolab siia iga aasta juurde. Pääle hulga poodide on siin 2 aurujõul käiwat worstiwabrikut, malmiwabrik, aptek ja tohter, kirik, palwemaja, paar koolimaja ja palju käsitöö-asutusi. Ka rahukohus. Majaplatside hinnad on ajajooksul kümnekordseks tõusnud. Enne saadi wakamaa 100 rubla eest, nüüd makstakse selle eest ju 1000 rubla. Suwitajatele iseäranis on Tapa ilus. Ajalehtede ja kirjade kättesaamine on hõlbus. Tähtsamaks weesooneks on Walge jõgi.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 6. aprill 1900.
Meie alew kaswab majade ja elanikkude poolest kiiresti; esimeste arw on juba üle 50, wiimaste hulk üle 1000. Ka on siin mitu 2-kordset kiwi- ja puumaja, palju poodisid ja muid ärisid. Ümberkaudne rahwas nimetab paika ju „Tapa linnaks”, noh, selleks wõib ta ka tulewikus saada, ühest asjast on meil aga suur puudus, nimelt, et meil turu ei ole. Sööma kraamiga oleme wahest päris kimbus. Soowida oleks, et majaomanikud selleks ülemalt poolt luba palutsiwad; see oleks neile endile ja ta üürilistele suureks kasuks.

Saarlane, 7. oktoober 1897.
Septembrikuu hakatusel tulnud Tapa mõisa üks juut ja küsinud mõisa härra käest luba rottisid ja hiiri püüda. Härra annud ka selleks luba. Juut pannud püüdmise tarvis pillisid maha ja läinud siis ära. 10 päeva pärast leidnud mõisa aedniku väike 3 ja poole aastane poeg ja karjakse 6 aastane tütar pillisid, mõtelnud nad magusad maiusasjad olevat ja söönud neid ära. Kui aednik seda kuulnud, sõitnud ta lastega Tapale apteki. Apteker andnud küll kifti vastu rohtu. Aga see pole aidanud. Aedniku väike poeg surnud 10 tundi pääle kifti söömist ära, kuna karjakse tütar elama jäänud.

1932 – Tapa endine linnapea Ernst Grimm vabastati vanglast vabariigi aastapäevaks, kes harilikus korras oleks vabanenud paari kuu pärast.

Esmaspäev, 5. jaanuar 1931.
Tapa on olnud seni linnaks, kus on puudunud täielikult voorimehed ja avalikud naised. Voorimehi ei ole linn veel ühtegi senini näha saanud, kuid avalikkude naiste eest ei saa vorstilinn kuidagi kõrvale hoida. Asub ju Tapa tähtsamate raudteeharude sõlmepunktis, kuhu kerge ligi pääseda kõigist meie suurematest linnadest, nagu Tallinnast, Tartust ja Narvast. Sellepärast käib palju avalikke naisi nimetatud linnadest Tapal “külaskäiguetendustel”. Neid on raske kontrollida ja registreerida. Linna poolt registreeritud avalikke naisi, kes alaliseks elukohaks Tapa valinud, on ainult kaks.

Uus Eesti, 13. jaanuar 1938.
Tapa linnas ja lähemas ümbruskonnas juuakse 15 000 liitrit viina kuus. Tapa linnas asuva viinapoe läbimüüke võrreldes on selgunud, et viinapoest on ostetud 1.aprillist kuni 31.detsembrini kokku 130 769 liitrit kogust ümmarguselt 295 900 krooni eest. Ühe kuu kohta tuleks seega ümmarguselt 15 000 liitrit.

Virumaa Teataja, 2 .november 1943.
Tapa raehärrade esimene töökoosolek. Kohal olid kõik 8 raehärrat ja linna ettevõtete osakondade juhatajad. Töökoosoleku avas selgitava sõnavõtuga linnapea Valter Perem. Linnapea sõnavõtust selgus, et Tapa linnavalitsus asus tööle 5.augustil 1941.aastal raskete majanduslike tingimuste juures. Linn oli sõjatules palju kannatanud, bolševikud viisid kõik raha linnakassast, mistõttu tuli linnavalitsusel tööle asuda rahata. Linnal on järgmised ettevõtted: kütteladu, veovoor, jahuveski ja lihajärelvalveasutis, millised on kõik tugeval majanduslikul alusel. Külalisena viibis raehärrade koosolekul Tapa endine ja praegune Petseri linnapea Jaan Adel.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 29. jaanuar 1875.
Tartu raudtee ehitusest. Raudtee ehitus, nagu iseenesest mõista, on Baltia raudtee seltsi kätte antud. Muu tingimuste hulgas ka selle tingimusega, et kõik mis ehituseks tarvis on, Venemaal peab muretsetud saama, ehk mis seks väljamaalt tuuakse, peab piiri pääl tolli maksma. Kinnitatud põhjuste järele ei tohi Tartu – Baltia raudtee ehitus mitte kauem väldata, kui kõige hiljemalt 2 ja pool aastat, sest päävast saadik, mil luba kõige kõrgemalt antud ja kinnitatud saanud. Tartu – Baltia raudtee pääl, Tartu linna ja Tapa jaama vahel, peavad raudtee seltsi poolest muretsetud olema: 11 aurumasinat, 49 sõidu- ja 220 voorvankrit. Raudtee pidamise ja pruukiduse õigus Tartu linna ja Tapa jaama vahel peab 85 aastat ehitaja seltsi kätte jääma. Tartu – Baltia raudtee ehituse põhjuskapital olla 4 710 000 rubla pääle kinnitatud, mis riigivalitsuse poolest kinnitatud obligatsioonides välja antakse. Seesinane kapital, kui valitsus tarvis näeb olevat, võib kaa kuni 5 000 rubla versta pääle kõrgendatud saada. Uue raudtee pikkus on 107 versta pääle mõeldud. Tartu – Baltia raudteel saavad 5 jaama olema, kus auruvankrirong oma säätud minutid kinni saab pidama.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 27. detsember 1879.
Kuulutus: Austatud reisijatele Baltia raudtee pääl antakse seeläbi aupaklikult teada, et Tapa jaamas teine hotel selle nime all “Hotel Dorpat” ilusa ja ruumika tubadega 50 kuni 80 kopikani, ökonom A. Treubergi läbi on asutatud. Hoteli teener ootab igakord raudtee jaamas rongide tulemist, kannab mütsi ja laterna pääl Hotel Dorpati nime, võtab pakid vastu ja juhatab austatud võõraid hotelli. Hoteli omanik palub rohkeste võõraid korteri tulla.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 22. detsember 1876.
Tartu kreis-postkontor annab seeläbi avalikult teada, et tänasest päävast saadik postikirjad Tapa – Tartu raudtee pääl toimetatud saavad ja selle tarvis niihästi Tartu kui ka Tapa raudteejaamas postikirjade vastuvõtmise paik on asutatud. Tartu kreis-postkontoris, 19. detsembril 1876. aastal, postmeister Winter.

Postimees, 2. august 1896.
Tapa jaamas on raudtee teenijate seas muusika-koor asumas. Mänguriistad on Saksamaalt tellitud, tulnud ka üle 300 rubla maksma. Koorijuhataja on üks endine kroonu muusikant M. Frisch, praegune raudtee shandarm, koori liikmeid olla 11 meest.

1895 – Tapa jaama juures asus A. J. Oheimi kauplus, mis müüs kõiksugu riidekaupa, kalevit ja multoni, mängu- ja kivinõusid, naha-, teras- ja rauakraami, lõnga- ja maalrivärvisid, tubakat, sigarette, paberosse jne. Oheim soovib poe uuest aastast sulgeda ja müüb kogu kauba sisseostmise hinnaga.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 11. veebruar 1895.
Tapa raudteejaamas on Riia koolkonna herra lubaga üks rahvahariduse ministeeriumi üheklassiline külakool avatud, milles Tapa ja sääl lähedal olevate jaamade ametnikkude lapsed õpetust leiavad. Kooli ülalpidamise kulud, 1 116 rubla, on Balti ja Riia – Pihkva raudtee valitsus andnud.

Postimees, 28. veebruar 1905.
Tapa klubi saalis oli 20.veebruaril piduõhtu kontserdi ja tantsuga. Laulis Tapa meeskoor, laulud jätsivad paljugi soovida. Tantsus on tapalased kaunisti edasi jõudnud. Tantsu vaheaegadel tühjendasivad meeste- ja naesterahvad veini- ja õllepudeleid.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 17. veebruar 1900.
10.veebruaril kell 6 hommikul põles Tapa Kondi kõrts ära. Kõrtsirahvast äratati unest, kui kõrts ju põles, nii et kõike kraami võimalik ei olnud päästa. Tule hakatus teadmata.

Päevaleht, 14. juuli 1921.
Tapa postkontori ametnikkude lahtilaskmise kohta. Sõna saab härra Gustavson, kes seletab, et posti peavalitsuse ülem on Tapa postkontori 8 ametnikku ja ülema ilma põhjusi teatamata lahti lasknud. Postkontori ülema Liivaki põhjuseks olla poliitiline meelsus, et kandideerinud Tapa tööliste nimekirjas. Postiametniku Saare süü olnud, et Tallinna sadamatehaste streikijate tööliste heaks raha korjanud. Läbiotsimisel viidud postkontori ametnikkudel muu seas ära prantsuskeelsed õpperaamatud, armastuse kirjavahetus, kimp tsaariaegseid “Sarjajaid”.

Päevaleht, 22. august 1936.
Tapa vanemal ärimehel Johan Luugil on täna, 22. augustil kolmekordne juubel – 70.sünnipäev, hõbepulm ja 30 aastat äritegevuse tähtpäev. Johan Luuk sündis 22.augustil 1866.aastal Järvamaal, Nõmküla vallas taluperemehe pojana. Lõpetanud Rakvere kreisikooli, teenis mõisates kirjutajana ja vabrikuvalitsejana, mille järel avas Tapal 1906.aastal kirjutusmaterjalide- ja raamatukaupluse. 1925.aastal asutas ka Tapale ainukese trükikoja. Johan Luuk on võtnud innukalt osa ka kohalikust seltskondlikust elust, olles mitme Tapal tähtsat osa etendanud organisatsiooni asutajaks, samuti tegev ka omaaegses elevi- ja hiljem linnaomavalitsuses.

Päevaleht, 3. jaanuar 1938.
Tapa linnavolikogu viimasel koosolekul võeti vastu linnavapp. Mis kujutab punasel põhjal raudteesõlme sümboliseerivat hõbedast kolmnurka, mille ühest nurgast sirutab hõbedane mõõk. Ka võeti vastu linna lipp. Mille põhivärviks sinine, mida läbistavad ülalt, alt ja keskelt valged triibud.

Päevaleht, 7. november 1931.
Tapal on praegu kaks lasteaeda. Üks kuulub Tapa Lastesõprade ühingule, kus eesotsas sotsialist Ellisson, kuna teise asutajaks ja ülalpidajaks on Tapa Naisselts.

Päevaleht, 4. märts 1937.
Tapa ei elata voorimehi. Rida aastaid tagasi sigines Tapa tänavaile kaks voorimeest, kellest teine aga juba järgmisel aastal tegutsemise lõpetas. Käesolevaks talveks on aga kadunud seegi ainuke Tapa voorimees. Kuigi talviti linnas, samuti ka linna ja ümbruskonna vahel nii omnibuse- kui ka autoühendus seisab, ei suuda linn siiski voorimeest ära elatada.