Patika

Patika esmamainimisest on teada, et 1782. aastal on seda kohta nimetatud talukohana Paddika Mart. 1796. aastal on aga juba nimi Pattika. Patika talu rajati tõenäoliselt 1780. aasta paiku. Hingeloendites on ta märgitud koos Liiwaku taludega Liivaku küla alla, kuigi tõenäoliselt oli tegu hajataluga. Omaette saunakülaks kujunes Patika 20. sajandi alguses. 1977. aastal liideti Patikaga Kadaka (endine Lehtse mõisa popsiküla), Kitseküla (Jäneda mõisa popsiküla), Ojaküla (1586 Oyesz), samuti Aru asundus, mis eraldati mõisana Lehtsest 1687. aasta paiku ning varem kandis nähtavasti Läpi-Aru nime (1687 Leppi-Arro). Varasemast, enne 1970. aastaid on Patikaga liidetud Koolme küla.
Patika küla asub Tapa-Tallinn raudtee ääres. Algab Patika raudteejaamast ja lõpeb Nelijärve raudteejaamaga. Põhja poole ulatub kuni 5 km metsadesse ja rabadesse, mille vahele oli rajatud kunagi ülesharitud põllumaalaikudele (suurusega 10-50ha) väikesed külad. Eelmise sajandi algul oli külades asustus tihe, väikesel territooriumil elas palju taluperesid. Alates sajandi teisest poolest toimus maarahva ränne linnadesse, mistõttu külad jäid tühjaks. Mõnesse külla jäid elama ainult üksikud vanad inimesed. 1970. aastatel ühendati seetõttu mitmed külad. Praegune Patika küla haarab enda alla endised külad Patika, Ojaküla, Kitseküla, Kadakaküla, Koolmeküla ja Aru mõisa asunduse. Praeguse Patika küla põhjapoolset külge eraldab Mustjõgi. Omapäraseks on rabade servas asuv soo, mis on metsade kuivenduse käigus väiksemaks jäänud. (Kitseküla allikad). Külade keskele, raudtee lähedale ehitati ühiskondlikus korras eelmise sajandi algul koolimaja, nn. Läpi kool, mis oli ka külaelu keskuseks sel ajal. Läpi koolimaja hävis tulekahjus 1976. aastal.

Patika külasse jäävast Aru mõisast on mälestusi rääkinud Helga Kruusmaa ja Ann Randmaa:

Aru mõis jääb Aru raudtee ülesõidust 1,5 km kaugusele. Mõisahoone on praeguseks hävinud, kaunil künkal on vaid varemed. Mõisahoonel oli 2- korruseline puumaja, mis toetus maakividest laotud vundamendile. Maja ümbritses park. Maja all olid suured võlvitud keldrid. I korrusel oli suur saal, algne ruumijaotus likvideeriti hilisemate korterite rajamisega. 1. korrusel oli 4 korterit (kööktuba) ja 2. korrusel 2 korterit. Kõrvalhooneks oli 2- korruseline maakivist ehitis, mille 1. korrusel asus karjaköök ja 1 korter, ka 2. korrusel olid toad. Kolhoosiajal kasutati kõrvalhoonet saunana. Ka selle hoone all oli võlvitud keldrid. Aru mõis kuulus Koltakovi nimelisele isikule. Hiljem sai Aru mõisast kolhoos „RAHU“ kontor. Kolhoosiajal toimusid mõisas peod ja näidati filme. Pärast filmivaatamist oli tavaliselt ka tantsuõhtu.

1945 – 1953. aastani naiskomisjoni esinaiseks olnud Ann Randmaa meenutab, et mõisas lavastati näidendeid ja õpiti rahvatantse ning karaktertantse. Juhendajaks oli Leida Järvet. Lavastati näidendid „Kosjaviinad“, „Vigaseid pruudid“ ja „Libahunt“ jm. Hjalmar Randmaa pidi isegi pillimängu selgeks õppima, et näidendis mängida, sest seal oli tarvis puhkpilliorkestrit. Koguti pillid ja poisid kokku ja mäng läks lahti.