Karkuse mõis (Karkus)

Karkuse mõisa viimaseks omanikuks oli Axel Magnus Ludwig Eduard von Fock. Mõisa peahoone on täielikult hävinenud, säilinud on üksnes mõisa kuivati, mis on samuti lagunemisjärgus. Osaliselt varemetes on ka teised kõrvalhooned.
Mõisa juurest suunaga loodesse kulgeb suur Karkuse oos, mis omal ajal olnud hiiemägi. Umbes 0,5 km kaugusel asub mäe all kaitsealune Hiiekaev. Mäge on erinevatel aegadel kasutatud kruusakarjäärina. Mõisast põjha poole, endise Karkuse mõisa ja Näo küla vahelise tee ääres on maakividest kiviaed, mis kilomeetri kaugusel pöörab ümber põllu. Sama tee ääres on ohvrikivi ja veidi eemal metsas kaitsealune jalakas.

Karkuse mõisnikud

1467 ja 1469.aastatel on kirjalikes allikates märgitud sel kohal olnud veskit ja küla, mille nimi on olnud Karkedes. Mõis on küla kohale tekkinud 17.sajandil. 1617.aastal on Tuwe Bremen müünud Järvajõe mõisa koos küladega (Naistevälja, Järvajõe, Karkuse) oma õe Anna von Bremeni pojale Johann von Vietinghoff`ile. 1637.aastal müüs Johann Karkuse mõisa edasi Tallinna raehärrale Matthias Poorten`ile. 1645.aastal on Gothard Poorteni eestkostjad müünud Karkuse küla, mille suurus oli 6 adramaad Berend Koch`ile.

1687.aastal on Karkuse mõis reduktsioonist vabastatud. Valdajateks olid Berend von Mohrenschildt`i (endise nimega Koch, aadeldatud 20.09.1650) pärijad, sest Berend suri 1657.aastal. Pärijate hulgas mainiti ka tema venda Johanni. Mõisate reduktsiooni ajal oli omanikuks Hans von Mohrenschildt.

1716.aastal on Jonas Gabriel Silberarmi (endise nimega Larsson, tõsteti aadliseisusesse Silberarmi nime all, suri 1716.a.) lesk Katharina Silberarm (sünd. Schmidt) vahetanud kapten Berend Johann von Mohrenschildt`iga Hatu mõisa Aruküla ja Karkuse mõisate vastu. Nüüd oli mõisa omanikuks saanud Katharina Silberarm. Ta suri 1751.aastal ning Karkuse mõisat valdas tema tütar Charlotte (abiellus Leopold Heinrich Ludwig gen Briesemann von Nettig`iga). Seejärel tema vend Johann Friedrich von Silberarm. Enne surma 1751.aastal koostas Johann Friedrich 1742.aastal pandilepingu tühja talukoha Awik (suurus ½ adramaad) peale. Joachim Johann Friedrichsen pantis selle 40 aastaks 300 rubla eest.

Awik talukoha juurde kujunes hiljem Karkuse karjamõis Aaviku.

1761.aastal oli Karkuse mõis avalikus müügis ja selle ostis haagikohtunik Johann Ernst von Fock. Ta suri 24.08.1782 ja 1783.aastal koostatud testamendiga sai Kakuse mõisa Gideon Ernst von Fock. Tema sõlmis 1798.aastal mõisale rendilepingu, mille järel sai rentnikuks tema äi, Bernhard Johann von Helffreich. Gideon Ernst von Fock suri 10.05.1827 ja tema soovi järgi pidi mõis minema edasi meesliinipidi. Mõisast sai fideikomiss.

Ülemmaakohtu otsusega 31.08.1828 on testamendi järgi mõisa pärinud tema poeg Ernst Peter Magnus von Fock. Meeskohtunik Ernst Peter Magnus von Fock suri 08.04.1857, tal puudusid meessoost järeltulijad, seega päris mõisa samal aastal tema vend Alexander Ferdinand von Fock.

Pärandvara jagamise lepingu järgi mis koostati 25.03.1891 oli Karkuse ja Tapa mõisad pärinud Alexander Fedinand von Focki poeg Axel Magnus Eduard Ludwig von Fock. Mõisate väärtus oli Karkuse – 92 643 rubla ja 2551 tessatiini suurune Tapa mõis – 62 000 rubla. 1913.aastal oli mõisaomanik von Fock juurde ostnud 128 ruutsülla suuruse talumaakoha Pibeni nr.26, mille väärtus oli 20 rubla.

Eesti maaseadusega 25.10.1919 võõrandati mõlemad mõisad Eesti riigile.

Andmed: EAA katastrite register

Legend mõisniku hukkumisest

Ühe versiooni järgi olevat Karkuse mõisnik von Fock saanud surma, kui jäi metsas langetatava puu alla, kui ta läks metsaraiet kontrollima. Mehed olla hoiatanud härrat, et puu võib kukkuda, kuid uhkus ei lubanud härral alamate sõna kuulata.

Teine versioon aga peab igati paika. Nimelt olla Karkuse tollane mõisnik loomult paha ja kuri mees, kellest talupojad lahti tahtnud saada. Metsas puude langetamise ajal, kui mõisahärra sealt kaarikuga mööda sõitnud, langetanud talupojad mõisahärrale puu peale, mille all too silmapilkselt surma saanud.
Miskipärast ei maetud mõisahärrat mitte kalmistule, nagu komme ette nägi, vaid sinnasamma hukkumispaika, metsa äärde. Mõned aastad tagasi leidis Harri Allandi Karkuse metsast pikali kukkunud ja maasse vajunud kivi, millel kirjad „…sünd 1790“ ja teisel pool kivi „…surn. 1857“. Alles nüüd, 2011 aastal selgus tõde: Tartu ajalooarhiivist saadud von Fockide suguvõsa andmebaasi järgi on tõesti sellesse kohta maetud Tapa mõisniku Alexander Ferdinand von Focki vend Ernst Peter Magnus von Fock, sünd. 1790 ja surn. 1857. Tapa mõisa ja Tapa karjamõisa Karkuse mõisnikud olid Sagadi mõisniku Gideon Ernst von Focki (sünd. 1755, surn. 1827) pojad. Hauakivi on tänapäevaks kasvanud võsasse ja unustatud. Kohalikud teadsid rääkida, et sammas olla varem asunud kivialusel veel 1940. aastal, kuid nüüd on lamedama ja laiema poolega maapeale pikali kukkunud. Graniidist sambal on selgesti eristatav koonusekujuline terav sambaots. Ümber samba oli olnud ka põllukividest aed, kuid see on tänaseks hävinenud või ehituskivideks ära viidud.
Kivi asub endise Karkuse asunduse Aleksander Kiviniidu talu heinamaal metsas, Tapa-Koigi-Reinevere tee ääres Kivila talust vasakul pool teest umbes 100 meetrit.

Legend: Kaardimängijad

Karkuse mõisas käinud üks vabatnaine öösiti prouale seltsiks, kui proua üksi kodu olnud. Proua tahtnud kaarte mängida ja sundinud naist ka mängima. Naine polnud esiti tahtnud aga viimaks hakanud ometi. Südaöösi kuulnud nad kõrvalolevast toast kolinat. Ehmatades jäänud mängijad kuulama, kes seal peaks kolistama. Äkitselt tehtud uks lahti ja valge vasikas tulnud tuppa, otsekohe mängijate poole. Naised tõusnud üles ja jooksnud kisaga teise tuppa. Seal olnud neil uus ehmatus. Keset põrandat seisnud lahtine puusärk ja selle kõrval istunud vanamees. Sellel olnud kaks pead otsas. Üks olnud inimesepea moodi, teine olnud vasikapea sarnane. Käes olnud tal kolmeharuline raudhark. Naised jooksnud kisaga edasi tüdrukute tuppa. Ajanud need magamast üles ja rääkinud koledat nähtust. Mindud siis tagasi tüdrukutega seda lugu vaatama. Aga seal kus vanamees puusärgiga olnud, pole midagi nähtud. Tolmgi olnud laudade ja toolide peal. Sestsaadik aga jätnud proua kaardimängimise maha. Pärast seda pole enam millalgi seesuguseid viirastusi nähtud.

Mõisast 1969. aasta seisuga.

Karkuse mõis oli olnud keskmise suurusega ühekordne puithoone, tubasid asus ka hoone lakas ja hoone otstel. 1969. aastaks oli säilinud vaid hoone vasak tiib. Oli poolkelpkatus, katteks S-kivi. Räästakarniis oli kitsas, profileeritud. Seinad olid rõhtlaudvoodriga, nurkadel kitsad vertikaalsed kattelauad.

Aknad olid keskmise suurusega ja kõrged, algne ruudustik ei olnud säilinud. Poolviilus oli ruudukujuline lakatoa aken, mis ääristatud väiksemate, samuti ruudukujuliste lakaalakendega. Hoone keskel oli suur mantelkorsten, otsafassaadis asus väike puitpalkon, millel oli viilkatus.

See hoone oli ehitatud umb. XIX saj. algupoole või I poole keskel (1800 – 1825). Säilinud osa oli kasutatud elamuna ja oli halvas seisus.

Kõrvalhooned, mida polnud palju, olid enamuses varemetes. Kõrvalhooned asusid mõisa peahoone ümbruses.

Ait oli pikk, krohvitud paekiviehitis, kaetud viilkatusega, mis oli enamuses sisse langenud, katteks oli laast. Viile ümbritses ning külgfassaadide räästaid ääristas astmelise profiiliga räästakarniis. Selle aida vähesed aknad ja neli ühtlaste vahedega ust esiküljel olid kaetud lamedate kaartega, ustel oli „kalasabamustris“ laudvooder. Aida ehitus võis pärineda XIX saj. keskelt.

Kuivati oli keskmise suurusega ühekordne, kuid kõrge hoone, krohvikattega, paekivist. Laialt üleulatuvate räästatega viilkatus, mille katteks oli nüüd (1969. a.) eterniit. Avad olid kaetud lamedate kaartega, silluse kohal oli kitsas kaarfrontoon. Aknad olid seejuures suured ja kõrged, asetatud ühtlaste vahedega. Avadel olid laiad krohviäärised, hoone nurkadel illusoorse maalinguna kvaaderliseen. Ehitus võis pärineda XIX saj. II poole keskelt (1875), historistlikus stiilis.

Valitsejamaja oli väike, krohvitud paekivihoone, millest olid alles varemed. See hoone omas kitsa, eenduva paekarniisi ja mantelkorstna. Hoone võis olla peahoonega samast ajastust.

Laudad moodustasid neljast küljest ehitustega suletud sisehooviga ehituskompleksi. Selle müürid olid laotud pae- ja maakividest, kaetud õhukese krohvikihiga, avad olid piiratud tellistega, katused aga olid juba hävinenud. Hoone nurkadel krohvipinnal olid illusoorsed kvaaderliseenid. Peauks sisehoovi oli lai ja kaetud lameda kaarega, mille kohal väike kolmnurkviil, milles ümmargune viiluaken. Aknad olid väga väikesed, paariti asetatud kitsad pilud, mis olid kaetud kõrge kaarega. Need paarid olid võrdsete vahedega. Kogu hooneterühm oli historistlikus laadis ning võis pärineda XIX saj. II poole keskelt (1875).

Töölistemaja oli keskmise suurusega, ühekordne, krohvitud paekivi ehitis, millel katus oli põlenud. Säilinud oli lai, astmelise profiiliga räästagarniis. Ühtlaste vahedega paigutatud akendel ja ustel olid lameda kaarega sillused. Aknad olid kõrged, mille raamistik oli hävinud. Ehitus võis pärineda XIX saj. keskelt või III veerandist (1850 – 1875).

Tall oli keskmise suurusega, paekivist ja krohvitud seintega, mis oli kaetud kaasaegse viilkatusega. Alles olid algsed astmelise profiiliga laiad räästa- ja viilualused garniisid. Kõik avad olid kaasajal muudetud. Ehitus võis pärineda algselt XIX saj. keskelt (1850).

Park oli väike, esiväljak oli ristkülikukujuline, kus peaaegu puid ei kasvanud. Peahoone taga oli aed, mis oli piiratud kitsa puuderibaga. Aias oli säilinud alleekatkend, mis oli suunatud pargi taha. Lehtpuud olid vahtrad ja saar. Park oli tugevalt kahjustatud, hääbuv.

Selline seisukord Karkuse mõisast ja kõrvalhoonetest sai kirja 1969. aastal muinsuskaitse seltsi poolt. Sellest on nüüd möödas üle poole sajandi. Mis on praeguseks sellestki vähesest säilinud?

Vanadest lehtedest on lugeda mõnedest mõisas toimunud tuleõnnetustest, mis on samuti mõjutanud osaliselt mõisa hoonete säilimist.

1885. aasta heinakuu 3. päeval lõi välk Karkuse mõisa masina-rehe põlema. Sama aasta juulikuu 5. päeval põles Karkuse mõisa veski elumaja maani maha.

1894. aastal toimus suur tulekahi esimese lihavõtte püha ajal, kui põlesid Karkuse mõisa karjalaudad ära. Suuremad loomad said päästetud, aga 9 vasikat, 4 siga, hulk kanu ja partisid, põllutöö- ja hobuseriistu, vankrid ja seemnekartulid jäid aga tulle. Mõne aja möödudes hakati selles tulekahju tekkimises kahtlustama süütamist, kuna oli leitud mõisa ligidalt üks kiri, milles ähvardatud, et „kui mõisaomanik mitte ühte teatavat teenijat oma teenistusest lahti ei lase, siis ta uuesti tulekahju kannatama pidada.“
1905. aastal novembri kuus põles Karkuse mõisas heinaküün maha. Ajaleht kirjutas siis nii: „Kuulu järele olla ta tulipommide läbi põlema pantud, mitte aga mässajate ega „mustasaja“ poolt.“