Pruuna mõis

Pruuna mõisast on esmateateid 1478. aastast. 1478. aastal said Pruuna omanikeks vennad Asser ja Dyderick von Toysz. Nendelt pärineb mõisa saksakeelne nimi. 15. sajandi lõpul müüsid vennad toona Kõrvenurme (Korbenorm) nime kandnud mõisa maha. Mõisa eestikeelne nimi aga tuletub järgmise omaniku Bruno Drolshageni nimest, kelle tütar abiellus Fabian Riesbieteriga Kurisoolt. See abielu oli omamoodi stardiks kiirele omanike vahetumisele. Mõisa omanikeks oli läbi aegade erinevaid mõisnikke, nagu Mundus, Ohmb, von Eilen, Scheiding, von Staal, von Fersen, von Essen, von Taube, von Toll, von Nieroth, von Hostfer, von Patkul, von Scharenberg. Aastal 1793, kui Ewald von Scharenberg müüs mõisa Friedrich Adolph von Dellingshausenile, saabus enam kui sajaks aastaks rahu. Pruuna praeguseni säilinud neorenessanss stiilis peahoone ehitamine võeti ette 19. sajandi keskel Friedrich Alexis von Dellingshauseni ajal.

Pruuna historitsistlik peahoone on suur ühekorruseline soklikorrusega kiviehitis. Otsafassaadide viilkatusega risaliithooned eenduvad kergelt nii esi kui ka tagafassaadis. Tagafassaadis on lai keskrisaliit. Esifassaadi keskosas on suur portikusena mõjuv lameda kelpkatusega palkon. Algselt olid palkoni külgavadel keeruka raamistuga aknad. Palkonilt laskub kahemarsiline kivitrepp. Ruumijaotus on anfilaadne.

Kõrvalhooned paiknesid funktsionaalsetes rühmades. Suur park on peahoonega eraldatud kaheks eriilmeliseks osaks. Peahoone ees on ringväljak raamitud ettesõiduteega ning hõreda istutusviisiga vabakujuliselt paigutatud puude või puuderühmadega. Peatrepile orienteerituna suundub mõisa sirge kaskedega ääristatud tee. Nelinurkse tagaväljaku külgedel paiknevad alleed ning tihe puistu.

Pruuna mõisa viimaseks omanikuks jäi paruness Helene Josephine Dellingshausen.
1960ndatel ehitati külge uus korpus koolimaja jaoks. Esiväljaku ääres on valitsejamaja, veidi eemal maakivist kuivati.
Pruuna karjamõisaks oli Terakjärve (Töörakörve). 16. sajandil rajati Rägavere mõis, 17. sajandi lõpus eraldus Pruunast Põriki mõis.

1913. aastal asus mõisas vaestemaja, kaks evangeelse luterliku vallakooli – Pruuna külas ja Nahes. Mõisas olid viinavabrik, lubjaahi, saeveski. Kasvatati friisi veiseid.

Aastail 1919 – 2017 töötas Pruuna mõisas Lehtse Põhikool. Mõis läks eraomandusse ja 2018. aastal avati seal hooldekodu.

Pruuna mõisa omanik Carl v. Dellingshausen (surn. 1915) püüdis oma alluvatega säilitada head vahekorda. Ta olevat olnud eesti soost, pärit Tellingu talust Läänemaalt. Aadliseisuse pärinud ta isalt, kes Vene armees teeninud kindralina. Mõisniku tütred käinud talurahvast haiguste puhul ravitsemas. Kui 1905. aastal süttinud Pruuna heinaküünid, taibanud parun kohe, et tegu on naabermõisnike provokatsiooniga. Mässumeelseid Pruunas ei olnud, seepärast ei võtnud parun vastu ka karistussalku. Juhtunud koguni nii, et kui tulekahjus hävis 30 koormat heinu, siis talumehed olevat võimaluste piires uued heinad kohale vedanud.

Pruuna mõis enne Dellingshausen`eid
Nagu eelpool mainitud, siis on 1478. aastal olnud juba mõis, nimega Corbenorm, mille vennad Asser ja Dyderich Toysz`id müüsid Brun Drolshagenile. 1586. aastal on Pruuna omanikuna märgitud tema leske. Nende tütar oli mõisa pärinud järgmisel aastal ning müünud Hans Mundus`ele.

1621. aastal on tekkinud segadus mõisa valdaja osas. Tegelikult oli mõis kuulunud Gerhard Mundus`ele, kes päris mõisa oma isalt. See selgus Göteborgi linna asehaldur Niels Hansoni kirjast, kes oli saanud mõisa valdajaks, mõisa omanikest on antud valeandmed. Mundus`e esivanem oli võtnud naiseks Brun Drolshageni ühe tütardest ja Hanson pidi Pruuna mõisa tagastama Gert Mundus`ele. Tema surma järel doneeris kuningas Gustav Adolf 1000 riigitaalri suuruse võla eest Pruuna mõisa Hans Ohm`ile. Pruuna uus omanik oli Tallinna kodanik ja Sõmerpalu mõisnik, kes omakorda pantis 1634. aastal mõisa sõjakomissar Adam Schrapferi lesele Anna Hochgreve`le 5500 riigitaalri eest.

1634. aastal oli Hans Ohm aga mõisa ära müünud nõunik Philipp Scheiding`ile. Nelja aasta pärast, aastal 1638, oli Philipp Scheiding, kes oli Tallinna linnuse, Tallinna ja kogu Eestimaa asehaldur, Pruuna mõisa müünud Tallinna linnale. 27.05.1653 on vormistatud müügileping, mille järel Jürgen von Stahlen oli Pruuna mõisa Tallinna raelt ära ostnud. See on maksma läinud 22 000 riigitaalrit + 1000 loodi hõbedat. Järgmiseks päevaks oli Jürgen von Stahlen Tallinna raele 10 000 riigitaalrit ära maksnud, kuid ülejäänu eest pantis mõisa raele tagasi.

1679. aastal oli Georg von Stahlen 1000 riigitaalri suuruse võla eest pantinud Pruuna mõisa Ao mõisnikule, meeskohtunik Bernhard Schulmann`ile, sealhulgas ka Pruunale kuuluva Vedruka küla. Reduktsiooni ajal, 1685. aastal oli mõis von Stahlenite omanduses, kuna reduktsioonikomisjoni otsusega ei kuulunud see reduktsiooni alla.
1700. aastal olid Pruuna mõisal peal mitmed immissioonid. 03.05.1686 oli Christian Tunder ostnud Hermann von Rosenbachilt 2375 riigitaalri eest 10 adramaad koos talupoegadega. Kaks aastat hiljem müüs ta sama raha eest need 10 adramaad Jürgen von Stahlenile. Tema suri 1686. aastal ja Pruuna mõis läks pärandvarana Georg von Stahleni pärijatele. Aastal 1700 läksid nende mõisad kreeditoride kätte.

22.11.1702 oli koostatud Viru-Järva meeskohtu protokoll ja otsus selle kohta kuidas jagati surnud Georg von Stahlen`ist järelejäänud mõisad ja maad tema kreeditoride vahel.

Pruuna jagunes nii:

1. Tallinna raad sai 7107 riigitaalri eest 8 täis ja 7 ¾ adramaad Põriki poolmõisast ja kõrtsi, veski Kuckopall (Kukepalu) ning talusid Wettrock (Vedruka) ja Põriki külast.

2. Kapten Hans Heinrich von Mohrenschild sai 612 riigitaalri eest Põriki külast 1 ½ täis ja 1 tühja adramaa.

3. Jürgen Vitte pärijad said 1710 riigitaalri eest Põriki külast 1 täis ja 1 ½ tühja adramaad.

4. Major Jürgen von Stahl sai 5573 riigitaalri eest Korgy veski 1 täisadramaaga Põriki külast ning talusid Tammekorb ja Ojaküll küladest. Kokku 5 täis ja 7 tühja adramaad.

5. Rittmeister Jürgen von Saltza sai 500 riigitaalri eest Vedruka külast ½ täis ja ½ tühja adramaad.

6. Major ja meeskohtunik Berend Schulmann sai 1012 riigitaalri eest Worce veski ½ adramaad ja Ojaküla külast 1 täisadramaa.

Detlof Johann von Saltza, kes oli saanud oma surnud vennalt Jürgenilt immissiooni, müüs selle 15.05.1708 edasi 80 riigitaalri eest raehärra Christian Thunder`ile. Aastail 1700 – 1721 oli Tallinna rael Pruuna mõisas ja mõisa ümbruses mitmeid immissioone. Nüüd vahetas Tallinna raad kapten Carl Gustav von Stahleniga, Jacob Johann von Tiesenhauseniga ja Hans von Ferseni pärijatega maatükke.

1730. aastal müüsid Hans von Ferseni pärijad, kelledeks olid kindral Hans von Ferseni teisest abielust Anna Magdalena von Tiesenhauseni lapselaste mehed, oma osa Pruuna mõisast kapten Johann Eberhardt von Taube`le ja sekretäriproua Anna Catharina von Hartwich`ile (sünd. Colwenroth). Anna Catharina loovutas 1731. aastal oma osa Pruunast oma õemehele kapten Johann Eberhardt von Taubele ja mõis läks tervenisti tema valdusesse.

1733. aastal jagunes Pruuna neljaks immissiooniks: Kapten Taube 2 3/5 adramaad, maanõunik Schulmann 4/5 adramaad, meeskohtunik Dittmar 1 adramaa ja kapten Stahli pärijad 4/5 adramaad. Juba 1735. aastal loovutas kapten Johann Eberhardt von Taube Pruuna mõisa vahepeal lesestunud Anna Catharina von Hartwich`ile, saades selle eest 2500 riigitaalrit. Järgmisel aastal oli haagikohtunik Wolmar Otto von Derfelden, kes oli pärinud mõisa oma naise vanaisalt Jürgen von Saltzalt, loovutanud mõisast von Saltzale kuuluva immissiooni haagikohtunik Christian Wilhelm von Toll`ile hinnaga 300 riigitaalrit.

Aastal 1736 müüs meeskohtunik Friedrich Johann von Stahl oma venna Otto Hermann von Stahli täievolilise esindajana Pruuna mõisast Stahl`idele kuuluva osa meeskohtunik Otto Wilhelm von Dittmarile 500 riigitaalri eest. Kaks aastat hilem müüs meeskohtunik Berend Johann von Schulmann, kes päris immissiooni oma isalt Berend Schulmannilt, oma immissiooni haagikohtunik Christian Wilhelm von Toll`ile, kes juba niigi oli saanud Pruuna mõisast von Saltzadele kuulunud immissiooni omanikuks. Seekord maksis ta 800 hõberubla.

08.03.1742 on koostatud loovutusleping, mille järel haagikohtunik Christian Wilhelm von Toll (surn. 1742) loovutas oma osa Pruuna mõisast oma kasulastele Jacob Johann, Christina Catharina ja Johanna Hartwichile 2000 riigitaalri eest. (Kasulapsed olid ta naise Anna Katharina abielust sekretär Johann Hartwichiga, kes olid Pruuna ostnud). Nüüd loovutas ta kasulaste hooldajatele mõisa koos tema enda poolt maanõunik Schulmannile ja kapten Derfeldenilt ostetud immissioonidega.

1743. aastal müüs Pruuna mõisa immissioonid meeskohtunik Otto Wilhelm von Dittmar kornet Gustav Adolf von Nieroth`ile hinnaga 2000 riigitaalrit. 1746. aastal on sillakohtunik Johann Arend von Ermes müünud oksjonil mõisa koos von Dittmari immissioonidega 1100 rubla eest Otto Jürgen von Hastfer`ile, kes juba 1748. aastal loovutas mõisa oma pojale kapten Georg Johann von Hastfer`ile 11 100 rubla eest. Edasi oli mõis taas müügis 10 aasta pärast, 1758. aastal. Kapten Georg Johann von Hastfer müüs Pruuna kornet Carl Wilhelm Löschern von Herzfeldt`ile 12 000 hõberubla eest. Mõis ei jäänud temagi kätte kauaks, sest juba 1761. aastal müüs ta mõisa edasi Wilhelm Rudolph von Patkull`ile 12 000 hõberubla eest. Ta suri 22.10.1782, ka tema naine Gertrude Margarethe suri 14.12.1784 ja mõisa päris nende poeg Jacob Johann von Patkull. Mõisa väärtus oli nüüd 19 000 hõberubla.

Aastal 1793 lõpeb lõpuks Pruuna mõisa pantimised, müümised, loovutamised ja pärimised sest Eestimaa kubermangu aadlimarssal, Wilhelm Rudolf Patkulli poeg Jacob Johann von Patkull müüs 02.04.1793 ostu-müügilepinguga Pruuna, Põriki ja Rägavere mõisad Friedrich Adolf von Dellingshausenile hinnaga 120 500 hõberubla + 11 000 bankorubla. Kuni võõrandamiseni 1919. aastal jäi Pruuna mõis von Dellingshausenite valdusesse.

Materjal: EAA katastrite register

Pruuna Dellingshausenid

1793. aastal müüs Pruuna mõisa omanik Ewald von Scharenberg mõisa Friedrich Adolf von Dellingshausenile (sünd. 12.07.1767, surn. 26.03.1839, maetud Sipelga kalmistule), kes oli Thomas von Dellingshauseni (sünd. 21.12.1721, surn. 09.01.1797) poeg. Temale kuulusid peale Pruuna veel ka Põriki, Rägavere ja Linnape mõisad. Pärast tema surma päris mõisad tema poeg Friedrich Alexis von Dellingshausen (sünd. 22.02.1805, surn. 1883).

Friedrich Alexis von Dellingshausen müüs Pruuna mõisa 1860. aastal oma vennapojale Karl Eduard Ludvig von Dellingshausenile (sünd. 25.08.1824, surn. 14.11.1888, maetud Amblasse). Pärast tema surma, 1889. aastal päris Pruuna mõisa tema poeg Karl Paul Friedrich von Dellingshausen (sünd. 14.07.1857 Warssavis Poolas, surn. 24.07.1915 Pruunas, maetud Amblasse). Karl Paul Friedrichil oli kaks abielu.

Esimene abielu oli sõlmitud 08.10.1892 Sophie Malwine Bertha von Behr`iga (sünd. 20.07.1869, surn. 08.08.1901). Teine abielu oli sõlmitud 02.12.1904 Helene Josephine Louise Bertha von Behr`iga (sünd. 14.04.1872), kes oli tema esimese abikaasa õde.

Pärast Karl Paul Friedrichi surma päris Pruuna mõisa tema abikaasa Helene Josephine Louise Bertha, kes jäi ka ühtlasi viimaseks Pruuna mõisnikuks enne mõisate riigistamist 1919. aastal.

Dellingshausenitest
Esimene teadaolev Dellingshausen oli 1479. a. Mustpeade Vennaskonna liige Heinrich Dellingshausen. 1483. a. oli ta lauagildivend, 1494. a. kuulus lauagildi, mis tol ajal tegeles vaeste hoolekandega ja kuulus teiste gildide juurde. 1508 – 1511 oli ta Suurgildi vanem, suri umbes 1525. aastal.

Heinrich Dellingshauseni poeg, Cort (Curt) Dellingshausen oli 1518. a. Mustpeade Vennaskonna liige, lauagildivend 1524. aastal ja raehärra aastail 1525 – 1533. Tema poeg oli Evert Dellingshausen, samuti Mustpeade Vennaskonna liige. Everti poeg Hans Dellingshausen oli Mustpeade Vennaskonna liige 1596. aastal ja Suurgildi vanem. Suri umbes 1615. aastal.

Hansu poeg oli Johann Dellingshausen, kes oli raehärra aastail 1640 – 1648. Johannil oli poeg Thomas Dellingshausen, kes abiellus 1675. aastal, kuid rohkem temast ei tea. Thomasel oli jällegi poeg Thomas Dellingshausen (sünd. 24.09.1678, surn. 13.09.1731), kes oli Saaremaal Kuressaare kodanik 1703. a. ja raehärra 1716. a. Thomasel oli taas poeg nimega Thomas Dellingshausen (sünd. 21.12.1721, surn. 09.01.1797), kes oli samuti raehärra. Tema oli sündinud ja surnud Kuressaares. 1769. a. oli ta kaubandus-kohtunik (kommerzien assessor). 08.09.1785. a. sai ta Saksa-Rooma keisri Joseph II käest parunitiitli koos oma järeltulijatega. 1786. aastal oli ta kantud koos oma kahe pojaga, Thomas Woldemari ja Friedrich Adolphiga Saaremaa rüütelkonna sugupuu-raamatusse. Vastavalt Saaremaa rüütelkonna otsusele oli 08.01.1797. a. selle rüütelkonna vana aadliregistri järgi perekond Dellingshausen tõstetud aadliseisusesse.
Thomasel oli poeg Friedrich Adolph von Dellingshausen (sünd. 12.07.1769 Kuressaares, surn. 26.03.1839 Tallinnas). Temale kuulusid nüüd juba Pruuna (Tois) ja Põriki (Porrik) mõisad Järvamaal, Loobu (Loop), Essu (Jess), Vatku ( Wattküll), Rägavere (Reggafer) mõisad Virumaal ja Päädeva (Pedua), Kiideva (Kiwidepäh) ning Seljaküla (Sellenküll) mõisad Läänemaal. Friedrich Adolph oli Järvamaal meeskohtu kohtunik, kreisisaadik, Järvamaa ringkonna-ülevaataja asetäitja, alates 04.02.1839 maanõunik ning alates 03.02.1812 oli ta lubatud Eesti aadliregistrisse (paruni tiitli oli ta saanud koos isa ja vennaga 1785. aastal). Friedrich Adolph von Dellingshausen on maetud ainsa aadlisoost parunina koos abikaasaga Sipelga kalmistule lihtrahva hulka. Ajal, kui parun oma Sipelga metsast kalmistu jaoks maa eraldas, oli tema soov saada sellele kalmistule maetud kõige esimesena. Ta oli omale eraldanud matmisplatsi keset kalmistut. Teadaolevalt maeti kalmistule inimesi siiski juba enne parunit ennast.

Parun Friedrich Adolph von Dellingshauseni haud Sipelga kalmistul on tänapäevani säilinud.