Võhmuta mõis
Võhmuta mõis (saksa k Wechmuth) rajati 17. sajandi teisel poolel. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Zoege von Manteuffelite perekonnale, mõisa viimane omanik oli Ernst Zoege von Manteuffel.
Võhmuta oli Eesti üks stiilsemaid klassistlikke väikemõisaid. Tõenäoliselt 18. sajandi teisest poolest pärinev puidust ühekorruseline barokne peahoone ehitati 19. sajandi alguses ümber lameda plekk-katusega klassitsistlikuks hooneks. Hoone fassaadi keskosale lisati nelja sambaga portikus koos kolmnurkfrontooniga.
Samal ajal – ca 1800-1810 – püstitati ka ülejäänud peahoone esist väljakut ääristanud hooned. Väljaku külgedele ehitati üksteisega sarnased pikk ait ja tall-tõllakuur. Nimetatud hoonete keskosad kaunistati kuue ümarpilastrite ning kolmnurkfrontoonidega. Kolmnurkfrontoonides paiknesid ovaalaknad.
Peahoone vastu teisele poole auhoovi rajati klassitsistlik väravahoone – nn võiduvärav -, mis on Eestis ainus omataoline. Väravat peetakse 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Väravaava ääristasid paarissambad ning selle tipus asus kõrge frontoon. 19. sajandi keskpaigas lisati peahoonele tiibhoone ning ta parempoolne ots ehitati kahekorruseliseks.
Stiilne kompleks on praegu paljus lagunenud ja varemeis. Tall-tõllakuur on ümber ehitatud ning ait täielikult varemeis. Mõisasüdamest poole kilomeetri jagu lõunas metsaservas asub mõisaomanike Zoege von Manteuffelite perekonnakalmistu (kahjuks rüüstatud).
Võhmuta mõisnikud
Võhmutat on esmakordselt mainitud paikkonnana 1519. aastast Wemes, Wamesi nime all. Esimesed andmed küla omanike kohta pärinevad 1593. aastast, kui aadlik Heinrich Leiel (Leielen) sai Võhmuta, Ramma ja Karinu külad enda käsutusse määramata ajaks. Seejärel oli külade omanikuks Heinrich Ahnen ja hiljem tema lesk Elisabeth Ahnen (1615). 1627. aastal ulatusid nüüd juba Thomas Karre maad kuni Väinjärveni välja, mis 1639. aastal said Bogislaus Roseni valdusteks. 1657. aastal on kirjalikud andmed küla kohta, mille nimeks on Wechmut.
28.10.1669 on koostatud Võhmuta küla ostuleping, mille järele rittmeister Andreas von Rosen müüs küla Jacob Höppeneri lesele Brigitta Höppenerile (sünd. Rode). Kuid 1680.aastal nõudsid rittmeister Aleksander von Roseni pojad Brigitta Höppenerilt küla tagasi. Sajandivahetusel oli Võhmutasse tekkinud mõis, mille 1759.aastal Constans Höppeneri pärijad müüsid kapten Joachim Friedrich von Rosenile, küsides 3000 rubla ja 240 looti hõbedat.
1764.a. oli käsil 1752.aastal surnud Andreas Ludwig von Roseni (Joachim Friedrichi vend) pärandvara jagamine tema poegade vahel: major Andreas Ludwig von Rosen sai Väinjärve mõisa ja kapten Joachim Friedrich von Rosen sai Võhmuta mõisa, mille eest maksis 6000 rubla. Kuid juba 1768.aastal müüs Joachim Friedrich von Rosen Võhmuta mõisa kindralleitnant, riigikrahv Andreas von Manteuffel`ile hinnaga 35 000 rubla. Andreas von Manteuffel aga suri samal aastal, jõudmata mõisa oma nimele vormistada. Seega müüs Joachim Frieadrich von Rosen 1771.aastal mõisa leitnant Gustav Johann von Tiesenhausenile. Mõisa maksumus oli siis 40 000 rubla.
Mõisa omanikuks saanud Tiesenhausen aga suri 21.04.1782 ning tema surma järel jäi vara haldajaks tema lesk Ewa Wilhelmine von Tiesenhausen (sünd. krahvinna von Nieroth). Ewa Wilhelmine suri 13.01.1800 ning temalt pärisid mõisa tema poja Hans Friedrichi pojad. Üks poegadest, Hans Ludwig von Tiesenhausen sai omale Aavere ja Võhmuta mõisad väärtusega 100 000 hõberubla.
1859.aastal aga on mõis kindralmajor, tiibadjudant Alexander Ferdinand von Esseni valduses, kes müüs mõisa Karl Otto von Schilling`ile, hinnaga 70 000 hõberubla. Karl Otto aga pantis mõisa 1861.aastal kolmeks aastaks Peter Zoege von Manteuffel`ile, hinnaga 80 000 hõberubla. Tema omandas mõisa pandiostulepingu alusel 1864.aastal. 1897.aastal tegi ta mõisa kinkelepinguga oma pojale Ernst Georg Zoege von Manteuffel`ile kindlaksmääratud summas 81 000 rubla.
Eesti maaseadusega võõrandati mõis 1919.aastal Eesti riigile.
Andmed: EAA katastrite register
