Ellen Niidu ja Ilmar Talve pingid Tapa Vallaraamatukogu ees

2018. aasta hilissügisel sai teoks Tapalt pärit tuntud inimeste Ellen Niidu ja Ilmar Talve nimeliste pinkide avamine. 7. novembril toimunud üritusest võtsid osa ka linnaelanikud. Pingid asuvad Tapa Vallaraamatukogu ees.

Ellen Niit
Sünd. 13.07.1928 Tallinnas, surn. 30.05.2016

Sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949-1958 Ellen Niit ja alates 1958. aastast Ellen Kross on eesti kirjanik ja tõlkija.
Ellen Niit on õppinud Tallinnas, Tapal 1938-1943, Tallinna 4. Keskkoolis 1943-1947, Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust 1947-1952 ja Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjandust 1952-1956.

Ta on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1956-1961 ja ETV mittekoosseisulise toimetajana 1961-1963.
Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik.

31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskorösis Sándor Petofi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst.

Ellen on kirjutanud peamiselt luuletusi enamasti just lastele. Tema üks täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Paekivi laul” ilmus 1998. aastal kirjaniku 70. sünnipäevaks. Enne seda on täiskasvanutele ilmunud luulekogu “Maailma pidevus”. Kogu sisaldab luuletusi aastaist 1946-1976.

Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga “Kuidas leiti nääripuu” (1954), millele 1957. aastal järgnes “Rongisõit”, mis koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis.

Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu “Krõlliraamat”. Raamatutegelase Krõlli autoriks on kunstnik Edgar Valter.

Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat ilmus 1963. aastal ning kandis pealkirja “Pille-Riini lood”. Aastal 1970 ilmus “Triinu ja Taavi jutud” ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav “Triinu ja Taavi uued ja vanad lood” (1977).

1990. aastatel jätkas Ellen Niit peamiselt luuletajana. Olulisemaks selle loominguperioodi figuuriks kujunes Krõll. Aastal 1993 ilmus “Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta”, järgmisel aastal “Krõlli värviraamat” ning “Krõll ja igasugused hääled”. Aastal 1999 ilmus “Krõlli pannkoogitegu”.

Tunnustused:
* 1971: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia “Lahtiste uste päeva” eest
* 1977: ENSV teeneline kirjanik
* 1978: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia “Triinu ja Taavi uued ja vanad lood” eest
* 1994: K. E. Söödi nimeline luuleauhind “Tere, tere lambatall!” ja “Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta” eest
* 2005: E.W Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel)
* 2010: Tallinna vapimärk

Ilmar Talve
Sünd. 17.01.1919 Mga alevis Petrogradi kubermangus, surn, 21.04.2007 Soomes Turu linnas.

Ilmar-Aleksander Talve (1936 aastani Thalfeldt). Lapsepõlve ja noorusaja veetis ta Tapal. Lõpetas Tapal Gümnaasiumi 1938. aastal. Õppinud 1938-1942 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas etnograafiat, folkloristikat ja kirjandust.

Õpingute kõrvalt töötas ta Eesti Rahva Muuseumis. 1943. aastal osales Ilmar Talve Soome Jätkusõjas, 1944. a. naases kodumaale kus ta vahistati ja saadeti Saksamaale. Sealt põgenes 1945. a.  Rootsi, kus jätkas õpinguid Stockholmi Ülikoolis etnograafia alal. 1960 kaitses doktorikraadi. Alates 1959. aastast elas ta Soomes Turu linnas, oli 1960-1962 Turu ülikooli dotsent ja 1962 professor. 1986. a. jätkas teadustegevust emeriitprofessorina. Oli rahvusvaheliselt tuntud etnoloog. Tema uurimused Põhjala rahvaste kohta ilmusid rootsi ja soome keeles. Koostanud Soome rahvakultuuri ülevaateteose „Suomen kansankulttuuri“ (1979). Eesti etnoloogia seisukohalt on Talve olulisemaks teoseks „Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvumiseni“ (2004). Tema kirjandusliku loomingu tipuks peetakse kaheköitelist suurromaani „Maapagu“ (1988). 1997-1999 avaldas Talve kolmeköitelise autobiograafia „Kevad Eestis“ (meenutused kooliteest, gümnaasiumiaastad Tapal), „Kutsumata külaline“ ja „Kolmas kodumaa“. Viibides Eestis külastas ta ka oma tädipoega Eino Kala Tapal. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige, Kirjanduse seltsi auliige, autasustatud Riigivapi III klassi teenetemärgiga (1997).