Näo

Näo küla mainitakse esmakordselt 1564. aastal Neweko nimega, 1620. aastal nimega Näfve, 1637. aastal Nehho ja 1712. aastal Neokilla. Nime algkuju võib olla olnud Näho ning see oli ehk seotud muistse isikunimega. 1977. aastal liideti Näoga Niidu asundus, mis kasvas 1920. aastatel välja Niidu karjamõisast. Niidu karjamõis (Nido) rajati hiljemalt 1795. aastal. 1796. aastal esines karjamõis Nito nime all.
Näo külas sündis ja kasvas looduskirjanik Edgar Kask. Ta oli Eesti looduskaitsja, on kirjutanud rea raamatuid koos oma fotodega soode loodusest.
Näo külasse jäävad tänapäeval Karkuse karjamõisa lagunenud hooned. See oli rüütlimõis, mille omanikud olid Mohrenshildid ja Fockid. Karkuse metsast on leitud ka hauakivi von Focki nimega. Talumehed langetanud metsa, mõisahärra von Fock tulnud meeste tööd vaatama, mehed olid härrat hoiatanud, et puu võib kukkuda. Aga uhkus ei lubanud härral alamate sõna kuulata, olevat veel jõudnud mehi „matsitada“, kui jäänudki puu alla ja saanud surma. Maetud härra sinnasamma metsa alla maha ja paigaldatud kivi.
Eesti Vabariigi ajal tegutses Näo külas masinatarvitajate ühing ning turbaühing. Mõlema ühingu asutaja ja ühingus juhtivail kohtadel töötanud „Päevarahva” talu peremees Kustas Kleemeier. Samuti oli asutatud Näo veeühisus, Noorsoo Ühenduse osakond ,Näo perenaiste selts ja Ambla piimaühingu 1924. aastal asutatud koorejaam. Koorejaama jaoks kinkis maa 0,1 ha talupidaja Leonhard Paapsi, teised talupidajad andsid ehitusmaterjali. Koorejaama ümber oli koondunud 54 piimatootjat. Näo külas asus ka piirkonna Põllumeeste Kogu juhatus.

Ajaleht „Tapa Sõnumed“ 31. augustil 1933. aastal kirjutab Näo külast järgmise loo:

Tapa linnast umbes 6km. lõuna poole asub Näo küla. Selle küla päritolu on Niidu mõisa välja ääres, kus veel tänapäevalgi näha tolleaegse küla ahervaresi. Praeguse Niidu asunduse põllud olid siis küla väljad. Tapa mõisaomanik von Fockile meeldinud rohkem praegune küla asukoht „Näo mägi“, mispärast lasknud vana küla hooned maha lõhkuda ja uued elamud püstitada uuele kohale. Vana küla põldudele lasknud parun kiviaia ümber teha ja müütanud selle siis Niidu karjamõisaks. Et mõisnikul omal puskari vabrik olnud, siis ehitanud uue küla lähedusse kolm kõrtsi, nimelt – „Pääliku“, „Niidu“ ja „Laokse“. Kui noor mõisnik läinud ise sõjaväkke, jättes mõisa ja vallavalitseja – venelase – hoolde, siis alganud külal päris „põrgu“ elu. Olnud mitu orjust: nimelt mõisa, kiriku kõrtsi ja ka oma koha tööd tulid ära teha. Oma tööst saanud juttu olla nii vahetevahel läbi häda, kuna peaasjalikult tuli mõisa orjata. Teomees ja vaim pidid iga päev väljas olema. Siis jäänud „Näo“ küla nii vaeseks, et pole olnud külas kuulda kuke laulu ega koera haukumist.
Kord sõitnud mõisa valitseja ja kubjas küla vahelt läbi ja kuulnud siiski ühe kuke häält. Siis imestanud valitseja ja ütelnud:“ Kuule Jüri – wai tema kuramp veel laulap!“.
Mehed jäänud puskari pinnimisest nii lojuks, et töö tegemine lasus naiste õlgadel, millest ka sellekohane laul loodud:
Oi imeta või imeta,
mis nägin Näo külassa!
Küll nälga Näo külassa!
Tüdrukuida rege tegemas,
ja vanu naisi vankerida.
Mehed need kõndisid kõrtsiteeda,
viinapeekrid peossa
ja õllekannud kaenlaassa.
Niipea, kui mõisahärra väeteenistusest koju tulnud, peksnud ta valitseja minema, sulgenud kõrtsid, võtnud külasse uued peremehed ja küla hakanud jälle elama ning 1868.aastal müünud talud meestele pärisomanduseks. Sellest ajast peale on Näo küla olukord paranema hakanud. Nüüd on Näo küla nii mõneski asjas teistega võrreldes esiplaanil. On loodud rida mitmesuguseid ühinguid, on olemas piimatalitus, tuletõrje, noorte ettevõtted, turbaühisus jne.  Elatakse kainet ajakohast põllumehelikku elu ja püütakse aina omal jõul edasi saada ning sõpruses elada. Kõige vanem taluperemees Näos on J. Kask 87-aastane, kelle visadus töös ja edasipüüdlikkuses eeskujuks Näo järeltulevale soole. Sama võib ütelda ka vana „Otsa“ talu peremehe J. Tire kohta, kes suri alles hiljuti 90-aastase vanuse juures.

Edusammud Näo külas. Päevaleht 19.12.1930

Näo küla Tapa läheduses oli juba aastakümneid tagasi silmapaistvamaid külasid oma nägusate elumajadega, lopsakate rohuaedadega, uute karjalautadega. Wiimasel ajal on küla välispidise ilme tõstmisele weelgi rohkem rõhku pandud. Põllumajanduse tegevuse edendamise alal on võrdlemisi suuri edusamme tehtud, on hakatud muretsema kunstväetisi, uuemaaja põllutööriistu jne. Mitmes talus on asutatud karjakoplid, mida võimaldanud senise küla ühiskarjamaa jagamine igale talule osadeks. Kahjuks ei taha aga naabrid tunnustada edukamate põllupidajate uuendust, kippudes ära tallama ja sõtkuma oma loomadega asutatud karjakopleid. Juba pikemat aega tegutseb külas wastastikuse kokkuleppe alusel masinatarwitajate ühing. Kuigi viimane registreeritud ei ole, valitseb masinaomanikkude keskel täiesti üksmeel. Wiimastel aastatel on edendama hakatud seltskondlikku tegevust, tõstma küla üldist vaimlist tasapinda. On ellu kutsutud noorsoo ühenduse osakond, kes kõnede, kursuste ja pidude korraldamise alal võrdlemisi edukalt tegutsenud. Samuti on loota edurikast tööd hiljuti asutatud Näo perenaiste seltsi poolt. Juba senini on selts kursuste korraldamisel kaasabi üles näidanud. Ainult muret sünnitab külale vee ärajuhtimise küsimus, missugune vesi üleujutama kipub küla heina- ja karjamaid ning takistuseks põhjalikumate uuenduste teostamiseks. Hariduslik tasapind külas on kõrge. Asudes Ambla ja Tapa läheduses on pea kõik külanoored saanud keskkooli hariduse. Suur on ka kõrgema haridusega isikute arv, kes mitmel pool tähtsamatel kohtadel.

Päevaleht 19.oktoober 1909

Näo külas on põllumaa savikas, siinsed iseärasused on põldudel need, et kinkude ja kõrgustikkude maapõhi on savikas, kus vesi peal seisab. Madalikkudes ja nõgudes on liivane põhi, kus vesi peatselt kaob. Selle küla heinamaad on rahuldavad; suuremalt jaolt on siin haruheinamaad, aga karjamaaks on raba; kevadel ja suure vihma ajal on mõni koht neil järveks. Mehed kavatsevad vee ära laskmiseks kraavi karjamaalt läbi lõigata – kas eelpool nimetatud kuristikku, ehk kui see vett ära ei tõmba, siis Tapa küla alla. Siin tuleks neil mõlemal külal ja mõisal kokku leppida, leping teha ja vesi Valgejõkke juhtida. Sellel veel, mis küla koplitest ja heinamaadelt läbi voolab, on oma loomulik tee, mis jälle väga kõverdi käib, osalt aedadega on takistatud ehk prahti, muda, kasvusid ja pajusid täis on. See maaparandustöö tuleks mida varem, seda parem, läbirääkimise alla võtta ja teoks teha. Juba 1 – 2 aastane heinasaak tasuks selle ära.

Metsaosasid on igal talul oma jagu. Näo külal on kasemets tarvituspuude tarvis, on ka kuusemetsa ehituseks ja ahjukütiks.

Tapa külal on ka metsa, aga siin on mets alles noor, sest mõis on suured puud ära raiunud. Tapa küla 19 talust on ainult 3 ostetud (Esimeseks päriseks müüdud taluks Tapa külas osutus „Kõrtsi“ talu, mille müüs mõisa tollane omanik ooberst Ferdinand von Fock 1874.aastal Jüri Pakkertile 1100 rubla hõbeda eest). Nende elujärg on parem ja nad töötavad „oma“ maa peal täiesti oma ette ja oma päralt. Teised talud Tapa külas ja kõik talud Rauakõrves on rendikohad.

Renti on viimasel kahel aastakümnel rohkeste tõstetud – endisest peaaegu kahekordseks. Viimastel aastatel ei ole kontrahtisid olnudki, vaid elatakse niisama aasta-aastalt edasi. Rent on talu pealt, kus 12 tiinu põldu, teist niipalju eelpool kirjeldatud heinamaad, 6 – 8 versta kaugel, 2 – 4 tiinu karjamaad ja heinakoppel, 180 – 240 rubla.

Elumajasid on iga aasta ehitada nii umbes 1 aastas, kui tuleõnnetust juhtub, siis 2, nagu kahel aastal juhtus. See ehitus on vananemise korra järele. Mõis annab puumaterjali, talud veavad kohale, kuna ehitamiseraha talude maksta jääb, mis siis rendist maha arvatakse.

Elutoad on kõik rehetubadega ja peksuruumidega ühes, päris vanamoodi, ainult kambrid, niisama ka aknad on suuremad kui vanal ajal.

Näo külas on kõik talud päriseks ostetud, mõned juba üle 30 aasta eest, teised hiljemalt. Suuremalt jaolt on kohad ka tasa maksetud, ainult väikesed maksud, nagu tiinurahad, jaamamaksud, kirikumaksud ja krediitkassa intressid on maksta. Talumajad on ka siin rehetubadega ühes, ainult kahel talul, mis tänavu ja mineval aastal ehitati, tehti elumajad rehetubadest lahku.

Siia külasse asus tänavu ostupiimatalitus, kuhu ümberkaudsed põllumehed oma piima veavad. Enne käidi iga päev piima alevi elanikkudele vedamas, kuhu 5 versta maad on. Siit küla mehed on ka viimastel aastatel kõiksugu masinaid ja põllutööriistu soetanud. Nii on neil külvimasinad, ratassahad, vedruäkked, niidumasinad ja hobusterehad tarvitusel. Suvevilja peksetakse juba igas talus hobuse-rehepeksumasinaga. Kellel omal seda riista ei ole, palkab teise käest. Et pikki ja sirgeid õlgi saada, peksetakse vanamoodi – rehes kuivatatud ja rehealla põrandale laotatud rukkid pintadega.
Ka elumajade korraldamiseks astutakse esialgseid sammusid, hakatakse puhtuse eest hoolitsema jne. Siiski ei või ütelda, et kõik libedaste läheks. Tuleb üheteise vahel õõrumisi ette, mis ettevõtetele takistuseks on ja ühistunde kohta hävitavalt mõjuvad. Ei või ka just nõuda, et need vanad, äraiganud vaadetega inimesed nii ruttu peaksivad muutuma. Nad on küll asjale ja edule takistuseks, aga nende järele tulevad noored, kellel laiem silmaring ja julgust elule kindlaste otsa vaadata.
Siin käib juba mitugi noorsoo liiget kõrgemates koolides haridust saamas. Siiski on need üksikud; terve valla hariduse asi tuleks paremale korrale seada. Saunikute elujärg on vilets, krunt vaevane, mõisa tegu teha jne. Neist on mitmed perekonnad Siberisse rännanud.

Tapa Sõnumed 22. august 1933

Näo küla asub Lehtse valla kagupoolses sopis, vastu Nõmmküla raja, kõrgel mäekingul. Oma naabritest ei taha Näo sugugi maha jääda, vaid püüab ikka esirinda trügida oma eluavaldustega. Külas on oma „rehepeksu“ ja „sambla“ ühisused, ning vaimlisi üritusi sooritab ÜERÜ (Üle Eestiline Karskuse Ühing) Näo osakond.

Külas elab nii mõnigi kange mees, näituseks „Kubja“ vana Kask, kes aastailt küll üle 80-ne, kuid siiski annab nii mõnelegi noorele silmad ette. Kohta peab küll juba „troonipärija“ August, keda peetakse meheks, kel seda „mammonat“ kui puru. No ega ta muidu ka Tapa linna maja ehita. Ja ega „Kubja“ Augustist taha maha jääda „Otsa“ Tire. Kõva kogude mees ja põline „Raja“ jünger. Ainuke viga, et Issand ei ole annud lapsi, kellele kord koht pärandada. „Paabo“ Juhanil sellevastu pärijaid küllalt, kes kõik kõvasti koolitatud. Üks poeg konsulendiks Tartus, tütar Narvas koolmeistriks, teine poeg Tapal keskkoolis, nii et kõik „ilmalaanen laiali“. Eks troonipärija Heino, kes küll kõige noorem, ole siiski kodus isale abiks. Ametilt on „Paabo“ Westrold veel Ambla kiriku vöörmünder. Samasugune amet kah „Kääri“ Rael, kes tegev veel mitmel pool. Kodus kasvab väike Elsa, kes kord pärib koha ja kivikatusega häärberi.

„Juno“ peremees Kleemeier on ainuke poissmehest peremees Näos. Peab korras kohalikkude seltside kirjalikud asjad ja esindab Näod Lehtse parlamendis. Nii mõnegi neiukese pilk himustab Oski (Oskari), eks ole korras talu ja suur õunaaed kus mõnus Eevana õuna hammustada.

„Päevarahva“ Elmar on noorem peremeestest. Tõi alles hiljuti Einmannist kauni kodukana. Kasvatab tõukarja, katsetab karjakoplitega ja käib „Bruno“-ga näitustel, kust venivad „medalid“.

Küla poissmeeste seisust esindavad „Otsa Jüri“ poisid. Juts ja Jats. Nooblid kavalerid ja tantsulõvid, eriti viimane. Ennemalt lõi nendega agaralt kaasa ka „Meierei“ Alti, kes oli kõva seikleja armumerel ja näitleja ümbruskonna lavadel. Möödunud suvel viis torm aga laevukese abieluranda. Nüüd kasvatab väikest Ainot, jagab külarahvale „Tapa Sõnumeid“ ja muud vaimutoitu, mida Kuuse mammi Tapalt toob. Kohalise postkontori ülem ja meierei juhataja.

Küla sepameister on „Ansurahva“ Leo, kes rautab hobuseid, vankreid ja teeb muud vajalised mehaanika tööd. Aluspõhu eest hoolitseb „Turba Ruudi“, kes omal ajal mängis veel „Joosepit“ ja „Potivari naist“, kuid sellest ei räägita avalikult.
Neidude poolest on Näo kaunis rikas, kuid nendest edaspidi.

Irvi Hammas.

Tapa Sõnumed 31.märts 1934

Näo-Karkuse Perenaiste Selts pidas aastakoosolekut.

4 aastat üheskoos üksmeelselt töötanud on Näo-Karkuse küla perenaised. Pole nende vahel mingit riidu, mida sageli kuulda samanimelisest naaberseltsist. Hiljuti pidas Näo-Karkuse Perenaiste Selts oma järjekordset aastakoosolekut Näo külas „Otsa“ talus. Koosolek oli täiesti üksmeelne. 1934.a. otsustati näitemüük korraldada Näo külas „Otsa“ talu rohuaias. Esinaisena töötab juba viiendat aastat Karkuse küla perenaine pr. Juuli Roosenfelt, laekur prl. Benita Wunderbaum, juhatuse liikmed: pr. Tire ja prl. Metsmärt, revisjoni komisjonis prouad Rae, Kalde ja Westrold. Seltsi varandus on kasvanud kaunis suureks. Tähtsamaks on saja inimese söögi- ja joogiriistad, mida iga liige võib tarvitada. Raha on ka pangas hoiul „mustapäeva“ jaoks. Liikmeid on seltsil 40.