Porkuni

Porkunit on esmakordselt mainitud 1407. aastal Porhu nimega, 1732. aastal on aga nimi juba Porkholmi. 1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. 16. sajandil peeti kindlustatud piiskoplinnuse pärast hulgaliselt lahinguid. 17. sajandi alguseks oli see juba nii varemeis, et kindlustatud kohana enam ei mainitud. Varemete rahvapärane nimi on Vana Linn. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874. aastal ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne.  20. saj algul oli Porkuni vallakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele.
Rahvapärimuste kohaselt viinud kindluse nurgast läbi Järve Ilumäele püstpalkide otsa ehitatud salatee. Pikad maa-alused käigud ühendanud Porkunit ka Rakvere ja Kiltsi lossidega. Piiskop ise olevat maetud küngassaare lõunaosas asuvale Kabelimäele. Kunagine Piiskopi küla Porkunist põhja pool on aegade jooksul muutunud Piisupiks. Sajandeid kõneleb rahvasuu kurjast vaimulikust, kes oma orjad heinasületäitega järve lükanud: nendest saanudki Porkuni järve ujuvad saared, mis tuule käes ühelt kaldalt teisele purjetavad.
1944 a. sügisel toimus Porkuni maadel üks verisemaid vennatapulahinguid, kui taganevad saksa väeosad kohtusid pealetungivate vene vägedega. Mõlemal pool võitles ka eestlasi. Langenutele on rajatud kalmistud – vene poolel Loksa külla, saksa poolel Vistla külla. Peale sõda loodi Porkunis kolhoos, mis hiljem ühendati Põdrangu sovhoosiga. Sovhoos ehitas Porkunisse 1960 a. kultuurimaja. Sellel ajal kujunes Porkunist väga populaarne kokkutulekute ja ürituste korraldamise koht, siin peeti maakonna suvepäevi jne. Vanas meiereis tegutses 1970 – 80 aastatel ulukikonservide vabrik, mille toodang oli väga populaarne. Taasiseseisvuse saavutamise järgselt jätkas põllumajandusliku tootmisega Porkuni Põllumajandusühistu.
Porkuni Küngassaarel asub 1966 a. avatud mälestuskivi Eesti Kurtide kooli asutajale Ernst Sokolovskile ja 1976 a kurtide kooli 110. aastapäeval avatud skulptor Aime Jürjo kurtide kooli õpetajale pühendatud skulptuur “Porkuni ema”. Saarel on hulganisti taieseid, mis on tehtud erinevate skulptorite poolt Porkunis korraldatud paepäevade raames. Aastatel 1953-56 ehitati eriinternaatkooli õppehoone, arhitekt Raoul-Levroit Kivi.
Porkunis on tähelepandav sügav ürgorg, mille lammil paikneb kaunis Porkuni järv (41,5 ha).Ta koosneb tegelikult omavahel ülevooludega ühendatud neljast järvest Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Karujärv. Järv on allikatoiteline, mitu suuremat allikat on ka nime saanud(Kaieallikas, Külmallikas). Järv on Valgejõe lätetel üles paisutatud paisjärv. Teda on mitu korda süvendatud. Porkuni järvest saab alguse Soome lahte voolav Valgejõgi. Rahvapärimuste järgi olnud Valgejõgi 13. sajandil nii veerohke, et Taani laevad tulnud Soome lahest Porkuni alla. Selle järgi nimetatakse ka Porkunist Võhmetu-Lemmküla poole suunduvat orgu Taani oruks.
Porkuni kohal esineb ürgoru lammil ning veerudel vallseljakuid, mis muudavad reljeefi vahelduvaks. Oru veerudele on rajatud kaunis park, milles asub vana paemurd – Porkuni lademe tüüpleiukoht, mis teaduslikus kirjanduses on saanud laialt tuntuks.
Pargis leidub suuri lehiseid, Porkuni veski taga aga kasvab looduskaitse all olev põline mänd. 1920. aastatel tekkis mõisa maadele Porkuni asundus, millest hiljem mõisasüda eraldati Porkuni asundiks, 1977. aastal liideti mõlemad külaks. Porkuniga liideti 1977. aastal ka Jõeotsa küla. Porkunis elas 2016 aastal 150 inimest.

Porkunis asus väga pikka aega kurtide kool

Kurtide kool avati Porkuni mõisahoones 11. jaanuaril 1925. aastal. Kool on kandnud väga erinevaid nimetusi, ikka vastavalt antud ajastu seisukohtadele, soovitustele. Kaua aega oli nimeks Porkuni Kurtide Kool (enne veel Porkuni Kurttummade Kool), siis Porkuni Eriinternaatkool, viimati siis Porkuni Kool.
Õppinud on siin peamiselt kurdid lapsed. Siia kooli suunati õpilased arstliku komisjoni alusel, vastavalt kuulmise määratlusele. Enne kahetuhandeid aastaid asusid Porkunisse õppima liitpuuetega lapsed (need, kel oli mitu puuet, näiteks invaliidid, pimekurdid). Lastele loodi mõisahoonest üks tiib, kus olid ka ratastoolilastele kõik vajalikud tingimused loodud. Siit algasidki vajadused muudatuste tegemiseks, need võtsid aega kümme aastat. Kooli suunati ka lapsed (õpilased), kes vajasid privaatruume (taunid, autistis), see tähendas üksikut tuba vaid ühele. Kooli söökla asus keldrikorrusel, kasvatajad teenindasid ratastoolilapsi.  Ratastoolidele rajati majast väljumiseks kaldteed.
2009. a. jaanuaris sõlmisid tollane haridusminister Tõnis Lukas ning Riigi Kinnisvara  AS juhatuse liige Elari Udam kokkuleppe  Porkuni Kooli ümberkorraldusteks. See tähendab, et riik ehitab Porkuni Koolile uue hoone ja saab vanad hooned endale.
Reaalne ehitustegevus algas 2010. aasta aprillis.
Mõisakompleksist kolis Porkuni Kool välja 2011. aastal. Kool töötab nüüd  uues erivajadustega arvestavas majas. Uue koolihoone omanik on Riigi Kinnisvara AS.
Mõisakompleks pandi müüki. Pikki aastaid seisis mõisakompleks tühjana ja lagunes. Aastal 2017 leidus ometigi kompleksile ostja. Selleks osutus Suurbritannia ettevõte Aql (Financial) Limited.

Porkuni Paemuuseum

Porkuni järve keskel asuvale saarele rajati 1479. aastal linnus, mis hävis juba Liivi sõja (1558-1583) ajal. Järele jäi vaid väravatorn. Aastasadu Porkuni mõisa juurde kuulunud torni on säilitamise huvides renoveeritud. Peale II Maailmasõda kuulus torn Porkuni koolile. Torni 500 aasta juubeliks (1979) remonditi torn tolleaegse koolidirektori eestvõttel ja Eesti Kurtide Ühingu rahadega. Renoveeritud torn võeti kasutusele kooli puhkeruumina. 1991. aastal koostati siin väljapanek kurtide õpetamise ajaloost Eestis, 4. juunil 1992 lisandus Marko Pomerantsi ettevõtmisel paenäitus. Seda aastat loetaksegi Porkuni Paemuuseumi algusaastaks.
Läbi torni viie korruse on võimalik saada ülevaade Eesti rahvuskivist – paekivist. Ekspositsioon tutvustab paekivi tekkelugu, kivistisi, levikut ja kasutust. Siin on rikkalik kollektsioon paenäidiseid üle Eesti. Torni tipus asub vaateplatvorm. Siit saab heita pilgu Porkuni järvele, mõisakompleksile ja ümbruskonnale. Paemuuseum on sobiv koht täiendavate teadmiste saamiseks nii kooliõpilastele kui ka tudengitele. Huvilistel on võimalik ise paekivinäidiseid uurida ja töödelda ning kivistisi määrata. Asjakohast infot jagavad giidid, kes tutvustavad ekspositsiooni ja Porkuni kultuuriloolisi paiku.
Porkuni Paemuuseumi haldajaks on Tapa vald.

Porkuni Paemuuseumil on õpilastele vahva „Pae õpimapp“, mille on koostanud Tiit Kaljuste ja Anneli Turb 2012.aastal. Siin on kerge ülevaade paekivist, selle tekkimisest, levialadest. Mapp koosneb 10 õpilehest, kust leiavad lisaks õpilastele kasulikke teadmisi ka täiskasvanud.

Tamsalus asuv „Kukelossi“ nime all tuntud tsaariaegse hoone, endise moonamaja müürid konserveeriti ja viimistleti 2018. aastal. Müüride vahele paigutati lubjatööstuse ajalugu ning paekivi tutvustav ekspositsioon. „Kukeloss“ asub Tamsalu 100 tamme pargis, kuhu on oodatud väljapanekuga tutvuma kõik paehuvilised.

Legendid Porkunist

Kummalised pajatused Porkuni kohta annavad põhjust arvata, et siin toimunud asjadel vähemasti osaliselt tõepõhi all on. Kui palju nad aegade jooksul rahvasuus mugandunud ja töödeldud on, selle kohta võib praegusel ajal vaid oletusi teha. Mõned lood on jäänud aegade hämarusse ja jõudnud meie aega ainult tänu sellele, et on olnud asjaarmastajaid inimesi, kes oma kodukandi pajatuste kogumise südameasjaks ja säädmiseks on võtnud, et tulevatele põlvedele vaimuvalgust ja tarkust  pärandada.

Käesolevad lood ja pärimused linnuse paiknemise ja arhitektuuri kohta pärinevad Elisabet Köleri mälestuste ja päevaraamatust, kes Triigi mõisas kord pesunaise ametit pidanud ja kõik need lood ja sündmused, mis ümberkaudsetes mõisates toimunud, endale meelde jätnud ja üles tähendanud.

Taani laevad Porkuni all

Tulnud kord taanlaste laevastik Valgejõe kaudu Porkuni muistse linnuse alla. Lastiks olnud neil kõiksugu kallist kraami: ehteid, karusnahku, soola ja  portselanist tarbeesemeid. Need plaaninud taanlased siin hea hinnaga rahvale maha müüa. Et aga jõgi olnud väga madala põhjaga, siis jäänud laevad jõele kinni ja ei pääsenudki enam tagasi. Laevad peatunud orus, mida siitpääle Taanioruks kutsuma hakati.

Peidetud rahaaugust

Rahvasuu kõneleb, et Porkuni linnuse keldrites rikkalik rahapada seisvat. Üks õpetajanna tundnud loo vastu suurt huvi ja läinud ühel õhtul lossi keldritesse retkele, rasvaküünal ühes. Et keldrikäik olnud niiske ja kitsas kobanud ta enesele käsikaudu teed. Veidi maad edasi läinud, leidnud ta rahaaugu küll üles, kuid, miski kummaline jõud keelanud tal seda puutumast. Kui naine käe sirutanud, et raha võtta, tõrkunud ta käsi raha puutumast ja midagi udupehmet puutunud ta käelaba, mistõttu naine toimingu katki jätnud ja keldrist kiirest väljunud. Mida või keda ta seal kohanud oli, ei tea täpselt keegi, sest seletamatutel põhjustel haigestunud naine pärast retke raskesti ja ei saanud enam rääkida. Lugu peidetud rahaaugust aga liigub rahvasuus tänaseni.

Pisarad kivipõrandal

Kord olnud Porkuni mõisas selline lugu. Piiskop von Borh läinud pärast pikka ja väsitavat palvetundi kambrisse, kus noore rüütli ja tema traagiliselt hukkunud õe vahel sõnasõda toimunud. Istunud kõrge seljatoega toolile, et pisut hinge tõmmata ja mõtiskleda. Korraga näeb, pisaraid kivipõrandal, otse enda jalgade ees. Piiskop palub oma abilisel põranda ära kuivatada, kuid pisarad tekivad uuesti kui nõiaväel. Piiskop ehmub sellest, ega tea, mida säärasest sündimisest õieti arvata. Teeb enese ette ristimärgi ja lahkub siis kiiresti toast.

Porkuni mõisa peidetud aarded

Muistsel ajal elanud Porkunis kõrgest soost aadlik, kes igati lugupeetud ja rikas mees olnud. Mõisas töötanud aga kubjas, kes iseloomult ja tegudelt mitte hea ei olnud. Sagedasti sundinud ta päevalisi tööle ja andnud vaid veidike aega hingetõmbeks. Kubjas ihunud hammast saksa varanduse peale. Ikka otsinud ta võimalust, kuidas saksa varandusele ligi pääseda. Saks peitnud varanduse mõisa keldrisse maapõue, mille asukohta ta aga ei avaldanud. Kubjas olnud selle peale hirmsasti vihastanud ja ähvardanud mõisast lahkuda, kui härra ta päevatasu ei tõsta. Härra ajanudki kurja kupja minema, maksnud talle tema tehtud töö eest ja soovitanud enam mitte tagasi pöörduda. Varanduse täpne asukoht on tänaseni teadmata.

Legend Porkuni kivilinnusest

Valgejõe alguseks oleva Porkuni järve saarele rajas Tallinna piiskop Simon von Borch 1479. aastal pealinnuse. Rajaja nime järgi hakati paika kutsuma Borkholmiks, mis hiljem mugandus eestlaste suus Porkuniks. Rahvasuu kõneleb, et piiskop siin isiklikult peatunud ja rahvale vaimutarkust jaganud.
Linnus purustati Liivi sõjas ja seda hiljem enam ei taastatud.

Legend Porkuni linnuse rahaahnest praostihärrast

Seesinane juhtumine on tõestisündinud lugu ja toimus siis, kui kord Taanimaa laevad Porkuni alla sattunud. Linnuse hoovis paiknenud kirikus töötanud keegi praostihärra, kes olnud väga rahaahne mees. Ei teinud teine suuremat kahetsevat nägugi, kui mõne kämblatäie kirikuliste toodud vaskmünte jälle oma hõlma alla sügavasse taskusse peitis. See olnud ühel õhtusel tunnil, kui praostihärra üksi kirikus juhtunud olema ja tal jälle varguse soov pääle tulnud. Sääl astunud suurtsugu taani soost mehed kirikusse sisse. Praostihärra ehmatanud selle pääle nii koledal kombel, et haaranud kahel käel rinnust kinni ja langenud surnult maha. Mündid veerenud ta hõlmataskust kõlinaga põrandale laiali ja kole vargus tulnudki ilmsiks.

Kaie allikas

Orjatüdruk Kaie jäänud noorele saksale oma ilusa välimusega silma. Härra tähelepanu ei olevat neius aga lembetundeid tekitanud. “ Enne hüppan ojasse, kui saksaga voodisse lähen.”, oli Kaie härrale ütelnud. Tal endal oli aga tubli noormees juba välja valitud ja peagi oli pulmi oodata. Saks vihastanud koledasti Kaie peale. Kui tütarlaps kord jõe ääres heinasületäisi tõstnud, hiilinud noor saks talle selja taha ja tõuganud Kaiekese vette. Kaie uppunud ära, tema heinasülemitest tekkinud Porkuni järvele ujuvad saared. Koht, kus kuritöö toime pandud, kannab tänaseni Kaie allika nime.

Porkuni Külmallikas

Vanal hallil ajal voolanud Porkunist läbi jõgi, millel olid väga külmaveelised allikad. Juhtunud kord  talvel härra tõllaga jõest üle sõitma. Taevas oli lossi kohal täiesti selge ja eemal võis märgata virmaliste vehklemist. Saks tõmmanud siis kasukahõlmad koomamale ja sõitnud edasi. Et allikal veel tol ajal nime ei olnud, siis külma ilma ja vee tõttu, mis väga puhas ja selge oli, nimetanud ta allika Külmallikaks.

Legend Armuvalusillast Porkunis

Aednikupoisi ja Porkuni mõisapreili vahel süttinud suur armastus. Asi olnud koguni nii tõsine, et preili ühel päeval tundnud, et ta enam naisetanuta läbi ei saavat. Preili rääkinud juhtunust armsamale ja noored otsustanud põgeneda. Härra saanud asjast aimu ja otsustanud põõsastes passida. Kui tõld noore preili ja noormehega mäest alla vuranud, hüpanud saks põõsast välja. Hobused ehmatanud selle peale hirmsasti, tõld paiskunud vette ja noored armastajad uppunud. Selle koha peal, kus kurb sündmus toimunud, asub praegu Armuvalusild.

Kummalised helid lossi ülemises toas

Kord sattunud noor õpetajahärra Porkuni mõisa sinna tuppa, kus uhke rüütlihärra ja tema traagiliselt hukkunud õe vahel sõnasõda toimunud. Rahvasuu ju olla kõnelenud, et sellest toast kummalisi samme ja helisid kuuldud on, just kui räägiks sääl keegi. Kes või mis seal täpselt liikuvat, ei ole tänaseni teada.
Ei võtnud õpetajahärra neid jutte tõsiselt enne, kui lossitornis ühel õhtul ise nende helide tunnistajaks oli. Sammud tulid suletud lossitornist alla ja siis äkki oli jälle kõik vaikne. Kui aga tollane kirikuhoidja tahtnud temalt selle kohta täpsemalt järele pärida, olnud mees päris vaikseks jäänud. E. Köler (1914)

Kummitused Porkuni lossis

Vanal hallil ajal elanud Porkuni lossis rikas sõjamees, kes olnud tuntud käeosavuse ja julguse poolest. Rüütliseisusest sõjamehel olnud kena õde, kes keelatud armuloo tõttu traagilise lõpu leidnud. Ülemises toas, kus preili kamber asus, on inimesed sagedasti kuulnud uksehingede kriuksatusi, näinud kapiuste liikumist ja kuulnud lossitrepil kummalisi samme. Suveõhtu pikematel öödel on nähtud ka üht naisterahvakogu trepist alla tulemas ja siis kadumas. Eks see kadunud preili olevat, arvas külarahvas.

Porkuni torupillimees

Karjapoiss Ants kutsutud ühele külapeole torupilli mängima. Ants nõustunud ja läinudki peole lõbusaid lugusid mängima. Mida enam õhtupoole liikunud aeg, seda hoogsamaks läinud tantsud. Tuju olnud kõigil hea ja Antsult palutud aina uusi lugusid mängida. Ants mängiski. Äkki kerkinud näitsikute seelikusabad üles ja Ants näinud, et neidudel jalgade asemel hoopis kabjad all olnud.

Torupillimees Antsu matused

Ants olnud ikka see tubli noormees, Leola talust, kes sagedasti Porkuni küla simmanitel mängimas käinud. Siis aga tabanud noormeest raske haigus. Küll ravitsenud ema poega mitmesuguste ravimtaimedega, kuid poeg ei tõusnudki enam tõvevoodist ja surnud kahe nädala pärast. Kui matusepäev käte jõudnud, tõstetud Antsu puusärk vankrile ja leinajad sammunud matmispaiga suunas. Poolel teel peatanud orjatüdruk Kaie leinarongi ja palunud veel viimast korda võimalust Antsu palgele pilku heita. Tema palvele tuldi vastu ja kirst avati. Ants lamanud kirstus, puhas linane särk seljas, nagu oleks ta just nüüd oma Saalomoni võlvitud väravad leidnud. Ta näolt peegeldus ebamaine rahu.
Kaie puhkenud kibedasti nutma ja niisutanud silmaveega kirstu kaant, kui see oli jälle kinni pandud.
Torupill antud Antsule teise ilma kaasa, arvates, et tal seal seda vaja võib minna. Järgnevatel simmanitel mõeldud ikka Antsule ja sellele, kui toredasti too torupilli oli mänginud.

Uudishimulik koduõpetaja

Rahvasuu teab pajatada, et kord palganud Porkuni mõisahärra kellegi haritud kooliõpetaja mõisa, kel olnud suured teadmised ajaloo ja rehkendamise vallas. Mõisahärra isiklikult kontrollinud tema vastavat pädevust. Sageli pärast päevaseid toimetusi uurinud see õpetajahärra vanu linnuse kroonikaid, vaku- ja arhiiviraamatuid, mida tol ajal palju ja täpselt üles tähendati. Saanud siis see kooliõpetaja teada, et kunagi linnuse keldrites rikkalik hõbeaare asetsenud, millele keegi järele ei olevat julgenud minna. Õpetajahärra valinud sobiva päeva ja läinudki linnuse maa-alustesse keldritesse asja oma silmaga kaema. Tagasi tulnud ta ilma rahata, kuid polnud enam sõnakestki lausunud.

Kummaline matus

Piisupi külas elas üks aednik, Mats nimi. Ta haigestus raskesti ja suri peagi. Kui matusepäev ligi oli, läinud lähedased lahkunut veel viimast korda vaatama. Kohkudes ei leidnud nad sarka sealt, kus nad olid ta pannud. Kirst olnud ööpäeva kadunud ja leitud siis päev hiljem samas paigas. Lahkunu maetud kiiresti õnnistussõnadega, mil moel kirst kadunud, seda ei tea tänini keegi.

Ärgita, ärgita väljavaht!

Kord ajanud Triigi mõisa uus väljavaht pakku jooksnud mõisa kubjast taga. Valinud mõisa tallist kiirema mära ja kihutanud põgenevale kupjale järele. Jõudnud Porkuni-Tamsalu risttee pääle. Näinud, kubjas vantsib rahulikult paun seljas Porkuni suunas. Väljavaht sõitnud talle hobusega põiki tee pääle ette, ei lasknud edasi minna.

„Ärgita, aga ärgita väljavahi-härra, es tule mina sänna tagasi,“ lausus kubjas ja tahtnud edasi minna.
„Kas saad, marss, koju! Mõisahärra ootab sind enda manu,“ lausunud väljavaht.
„Oodaku aga peale, es mina tagasi tule.“
Nüüd katsus väljavaht hääga:
„Tule ikka, tule, härra annab sulle siis omaette prii toa.“
Kubjas raputanud pääd.
„Tule ikka, tule, siis saad härraga kord nädalas ühes lauas süüa.“
Kubjas jäänud hoolega kuulama, et mida väljavaht veel lubab.
„Tule ikka, tule, härra lubas su päevapalka tõsta kah.“
„No, kui nii, eks ma ses tule.“

Kubjas läinud väljavahiga ühes Triigi mõisa tagasi, kuid kõigi ilusate lubaduste asemel saanud ta hoopis kakskümmend vitsahoopi ja härra von Stryki käest kõvasti pragada kah. (Ärinal, 1922.a.)

Muistend Porkuni mõisapreilist.

Muistend Porkuni mõisapreilist sarnaneb mõneti jutuga Rannu mõisapreilist Barbara von Tisenhusenist, keda kohus karistas ebaseadusliku abielu eest aastal 1553. Küllap seepärast ongi viimasel ajal hakatud Porkuni kandis arvama, et just nimelt Barbara von Tisenhusen Porkuni järve jää all otsa leidis, mis ei pea paika.
Ebainimlikust rüütlist ning tema õest on rahva poolt loodud palju legende, mida oma loomingus on kasutanud Fr. R. Kreutzwald, M. Under, J. Barbarus.
Esmakordselt avaldas Porkuni preili legendi O. W. Masing “Ma-rahwa Näddalalehes” 1825. a. Porkuni legendiga analoogilist sündmust kirjeldab Russowi ja Renneri kroonika; selle järgi uputasid vennad 1554. a. talvel jääauku oma õe Barbara von Tiesenhauseni.

Porkuni preili.

Mõnisada aastat enne Rootsi aega elanud kindlas Porkuni lossis üks vahva sõjamees rüütli seisusest, kes kui poissmees oma noore õega majapidamist talitanud. Rüütel pidanud kui sõjamees sagedasti kodunt ära olema, mis ajal tema õde ühe noormehega sõprust sigitanud, mis kaugemale läinud kui mõlemad ette võinud arvata. Kui preili oma olemist nii pikalt tundnud, et ta naisetanuta enam ei arvanud läbi saavat, pidanud ta nõu juhtunud õnnetusest vennale üles tunnistada. Ta läinud ühel päeval venna kambri, langenud tema ette põlvili, tunnistanud oma eksimist ja palunud luba ennast noormehega lasta laulatada.
Vend aga tõuganud teda tulises vihas kui koera jalaga eest ära, lasknud õe eksitaja tuppa kutsuda ja löönud mõõgaga tema pea otsast maha, nii et veri preili peale langenud, kes ehmatusest ära minestanud. Siis käskinud rüütel keset tiiki jää sisse augu raiuda, vedanud ise õe karvupidi sinna ja lükanud ta elusalt üle pea jää alla vette. Ise jäänud ta niikauaks augukaldale valvama, kui viletsal loomal enam elupääsemise lootust ei võinud olla.
Aga õnnetu preili pattu kahetsemata vägivaldselt surma oli leidnud ja kirikliku õnnistamiseta märga hauda pidanud langema, sellepärast ei võinud tema hingele seal rahupõlve tulla, vaid rahuta hing pidavat igal ööl küünla viisil tiigi peal paistma.
Kui kirikuõpetaja vanarauga juttu kuulda saanud, läinud ta ühel päeval lootsikuga sinna kohta tiigi peale, kust öösine tulevalgus tõusnud, õnnistanud matmise sõnadega hauapaika ja pidanud pika palve, misläbi preili hing igavese rahu osaliseks oli saanud.
Hiljem pole kellegi inimese silm öösel Porkuni tiigi peal enam tulevalgust näinud.

Fr. R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud” Tln. 1978, lk. 335. (Esimest korda ilmunud Helsingis 1866. a.)

1866. aastal moodustati Porkuni vald, mis eksisteeris 1939. aastani. Sellest ajaperioodist koostas Tapa Muuseumi juht Tiina Paas publikatsiooni, mida saab lugeda siit: