Uudeküla

Uudeküla mainitakse esmakordselt 1564. aastal Usculle nimega, 1620. aastal Udekyl ja 1782. a. Udenkülla. Uudekülas asus mõis, mis eraldati Nõmmkülast 1769. aastal. Uudeküla mõis oli karjamõis. Pärast 1919. aastal vastuvõetud maaseadust ja Vabadusssõda müüdi Uudeküla mõisa maad talupoegadele. 19. sajandil kuulus Uudeküla Nõmmküla valla koosseisu Järvamaal. Järvamaa ja Virumaa piiriks oli Uudeküla lähedalt läbivoolav Valgejõgi. 1950. aastal nõukogude ajal asendati maakonnad rajoonidega. Uudeküla kuulus kõigepealt Väike – Maarja rajooni ja siis Rakvere rajooni koosseisu. Eesti taasiseseisvumise järel oli Uudeküla üks Tamsalu valla küladest Lääne-Virumaal.
Uudeküla küla peeti vanasti omapäraseks ja ka kõige jumalavallatumaks külaks kihelkonnas. Eriline oli see küla kõigepealt seepärast, et siinsete elanike perekonnanimed olid tuletatud küla nimest: Uudeküla, Uudeküll, Uudeväli, Uudelinn, Uudevald, Uudelepp, Uudemets, Uudeberg. 20. sajandi esimesel poolel oli Uudeküla keskmise jõukusega küla. Esimese Eesti Valitsuse lõpuks oli külas 33 talupidamist kogupinnaga umbes 600 ha. Talude suurus ulatus 10 hektarist kuni 30 hektarini. Suuremad talud olid Kubja, Kassaka, Jüri, Juhani ja Mardi. Majapidamised asusid küla keskel, vahetult ümber küla paiknesid põllud, nende taga talumetsad. Metsapind moodustas kolmandiku kuni poole talumaast. Külas oli kaks metsakasvatustalu – Pätsimäe ja Väljaotsa. Peale selle oli kaks talu, mis olid tegelenud lubjapõletusega. Paemurru talu lubjaahi on päris hästi säilinud tänaseni.
Osa talumaju asus ja asub tänapäevalgi küla äärealadel ja küla läbivate maanteede ääres. Küla lõunaserval kõrgema künka otsas paiknes maakividest ehitatud suur tuuleveski. Veskil käidi vilja jahvatamas ka ümberkaudsetest küladest, sest mitte igas külas ei olnud veskeid. Uudeküla veskil sai teha leivajahu ja jahu loomasöödaks. Nisupüüli ja mannat käidi jahvatamas Amblas või Kadilas. Möldriks oli seal August Meinhart. Saale Seljamaa (Uudmäe), kes kasvas vanaema ja vanaisa Juhan Uudmäe juures Kubja talus, meenutab, et mölder oli muheda olemisega. Tüdruk pidi tihti käima küsimas, kas jahu on valmis, siis lubas mölder ikka veski ülemisel korrusel ära käia, seal oli huvitav ringi vaadata.
Külas tegutses masinaühistu. Masinaühistule muretseti ühiste jõududega hooajatöödeks vajalikud masinad, mida talupidaja üksi ei oleks jõudnud osta. Masinaid hoidsid korras külasepad Heinrich Tammark ja Aleksander Inno. Nemad rautasid ka hobuseid ja tegid vajalikke sepatöid. Uudeküla elanikud on tuntud olnud ka hea läbisaamise poolest. See avaldus näiteks küla ülesehitamisel peale suurt tulekahju juunis 1933. aastal, kui tuli hävitas paari tunniga viie talu 17 hoonet. 26 inimest jäi peavarjuta. Tapalt sõitis tuld kustutama tuletõrje erarongiga. Õnnetuse põhjustas tulega hooletu ümberkäimine. Ühiste jõududega püstitati paari aastaga uued ja nägusad hooned. Küla keskel oli kaev, mis ei saanud kunagi kuivaks, ka kõige kuumemal ja külmemal ajal. Aastal 1939/40 oli väga külm talv ja suurem osa küla kaevudest oli kuivanud, siis oli kaevu juures pidevalt järjekord, hobused regedega ja veenätsikud peal. Isegi Tamsalust tuldi vee järele.
Uudekülas Kassaka talu maadel kasvab Eesti jämedaim pihlakas, mille ümbermõõt on 2 m 45 cm. Kui Uudeküla ristist Lasila peale keerata, sealt veel 400 meetri edasi sõita, jõuabki puu juurde. Pihlaka tüve tuleb mõõta kahe inimese kätepaariga. Eesti Vabariigi ajal asus külas vaestemaja, seal on ka kalmistu. 1920. aastatel mõisa maadele tekkinud asundus liideti 1945. aastal külaga.
Tamsalu 6-kl algkool on tekkinud endisest Uudeküla vallakoolist mis oli asutatud 1868. aastal. 1909. a. on nimetatud vallakool ümber muudetud Nõmmküla 2-kl ministeeriumikooliks, mis töötanud 4 jaoga ja 42 õpilasega. Ehitatud ka uus koolimaja, mis ühes kooli avamisega 1909. a. õnnistatud. 1917. a. muudetud 6-kl rahvakooliks. 1920. a. asunud kool Tamsalu mõisa härrastemajja, kus avatud ka VII täiendusklass. Ruumid ei ole nõuetele vastanud, olnud pimedad ja kitsad. Et maja pealegi lagunemisel, siis viidi kool 1930/31. õppeaastal Uudeküla mõisa härrastemajja üle, kus sellekohased ümberehitused tehti. 1934. aastal oli kooli juhatajaks H. Turbo.
Aastal 2016 elab Uudekülas 104 inimest.

Uudeküla suurest 1933. aasta põlengust kirjutas „Järva Teataja“ 8. juunil 1933. aastal järgmise artikli:

Hooletus hävitas 17 hoonet.

Pühadereedel 2. juunil kella 4 ajal p.l. puhkes tuli lahti Järvamaal Nõmmküla vallas Tamsalu jaama lähedal asuvas Uudekülas, kus hävisid tules 7 talu hooned, kokku 17 hoonet. Peavarjuta jäi 9 perekonda, kes esialgu asusid naabrite juurde. Tules hävines ka rohkesti vallasvara ja elusinventarist üks hobune, kolm lehma ja seitse siga. Kogu kahju küünib üle 3,5 miljoni sendi, mis seda enam tuntavam, et osa maju oli kindlustamata, osa kinnitatud kaugelt alla nende tõelise väärtuse. Vallasvara aga oli hoopis kinnitamata.
Tuli sai alguse küla põhjaserval asuvast Karl Uudewaldi talu karjaköögist teenija hooletuse tõttu, kes jättis karjaköögis tule pliidi alla valvetult.
Uudeküla asub Tamsalu jaamast umbes paari kilomeetri kaugusel. Kümmekond talundit moodustavad selle põhjast lõunasse ridastikku asuva küla, kus talude omanikkude nimed seotud Uude-ga, näiteks Uudewald, Uudeküll, Uudelinn jne., vähe aga teisenimelisi. Tuli algas küla põhjaservalt Karl Uudewaldi talust, kus teenija Lisette Lents keetis karjaköögis seakartuleid. Pliidi alla valveta jäetud tulest lendas sädemeid põrandal olevaisse hagudesse, millised süttides andsid tule edasi katusesse. Kuiva ja tugeva põhjatuulse ilmaga võttiski tuli võimust. Kui tuld märgati, olid talu hooned juba tervena leekides ja tuli kandumas allatuule asuvatele Jaan Uudekülli ja teiste majadele. Õnnetusest teatati Tapa politseikomissarile, kes alarmeeris kohaliku tuletõrje. Saabusid ka mujalt kohtadest tuletõrje mootorpritsid nagu Rakverest ja Väike-Maarjast, rohkel arvul ka käsipritse. Tuletõrje kohale ilmudes, oli vähe teha põlevate hoonete päästmiseks. Peaaegu üheaegselt olid võtnud tuld Jaan Uudekülli, Joosep Uudewälja, Hans Uudekülli ja Johannes ning Karl Graunide talude hooned. Mainitud talud olid juba leekides, kui tuletõrje Tapalt saabus kella 5 ajal. Tuletõrje seadis peamiselt oma ülesandeks piirata tule levimist, suutes selle juures päästa tuldvõtnud hooneist Johannes Grauni elumaja, kuna aidad ja laudad põlesid maha. Kustutustööd kestsid õhtul kuni kella 20-ni, kusjuures suureks takistuseks oli veepuudus ning tugev tuul, mis lõõtsus leegitsema kustuma hakanud tukid. Tuli siiski enam laiemale ei levinud.
Tules hävinesid: Karl Uudekülli talu elumaja ühes kõrvalhoonetega ja suurema osa kraamiga, tulle jäi ka kaks siga; Jaan Uudekülli talu hooned, kus samuti jäi tulle suurem osa kraami, hukkus ka hobune ja kolm siga; August Uudelinnu talu hooned; Joosep Uudewälja talu hooned; Karl Grauni taluhooned tervikuna ühes kraamiga; Johannes Grauni aidad ja laudad; Hans Uudekülli elumaja. Kokku põles ära 17 hoonet. Peavarjuta jäid 9 perekonda, kelle liigete arv kokku 30.
Pilt tulekahju kohal oli masendav. Kostis tule all kannatanute hädaldamine, joosti siia-sinna, et saaks veel mõnegi asjakese päästa. Tuli aga õgis kiirelt ülikuivi maju, millistest osa õlgkatustega ja seega tule vastuvõtlikud ka väiksematele sädemetele. Kurvem kõigist oli lugu Karl Uudekülli talus, kust algas tuli. Hoonete kinnitus oli nädala kole eest lõppenud ja edasikinnituseks oli maks tasumata. Elujõulisest külast olid õhtul järel vaid suitsevad ahervared, mille juures käisid üksikud elanikud pisarsilmil ja saatuse löögist küüruvajunutena.

Maydellid

Maydellide Eesti sugupuu algab 15. sajandil, kui esimesena on mainitud Hermann Maydelli Sutlema (Sutlem) mõisa omanikuna 1425. aastal, tema poeg Heinrich Maydell on kirjade järgi samuti Sutlema mõisa omanik. Heinrichi poeg Johann Maydelli sünniaeg pole teada, kuid ta suri enne 1586 aastat, olles Metsiku (Metzikus), Sutlema (Sutlem), Maidla (Wredenhagen, Hageri k/k Harjumaal), Rääbise (Reps) ja Tõikvere (Toickfer) mõisate omanik. Johanni poeg Tönnis Maydell oli samade mõisate, lisaks veel Maidla (Tockumbeck, Kullamaa k/k Läänemaal) mõisa omanik ning suri 1600. aastal. Tönnise poeg Jürgen Georg Maydell sai isalt päranduseks Maidla (Wredenhagen), Maidla (Tockumbeck), Rääbise (Reps) ja Tõikvere (Toickfer) mõisad, ta suri 22.07.1637.  Jürgen Georgi poeg Jürgen Maydell suri enne 1680 aastal ja oli Maidla (Tockumbeck), Rääbise (Reps), Tõikvere (Toikfer) mõisate omanik. Jürgeni poeg Hans Ernst Maydell oli sündinud 1648.aastal, omas Maidla (Tockumbeck) ja Tatruse (Tatters) mõisasid ning suri 02.06.1728.  Hans Ernsti poeg oli Ernst Gustav Maydell, kellele kuulusid Maidla (Tockumbeck) ja Hiiru (Klein-Attel) mõisad. Hiiru mõisa ostis ta 1733.aastal. Ta suri 04.07.1747.a. Ernst Gustavi poeg Otto Gustav von Maydell oli sündinud 06.12.1734 ja suri 28.10.1794. Tema oli Kuru (Kurro) mõisa esimene Maydell, ostes mõisa 10.03.1771. aastal. Otto Gustavil oli poeg Karl Gustav von Maydell, sündinud 17.05.1788 ja surnud 22.07.1857 Kurus, maetud Amblasse. Tema päris Kuru mõisa 1809. aastal ja ostis Uudeküla (Udenküll) mõisa veel juurde 1830. aastal. Karl Gustavil oli poeg Karl Otto Viktor von Maydell, sünd. 22.01.1833 ja suri 21.09.1900 Kurus. Tema oli Kuru (Kurro), Uudeküla (Udenküll), Jootme (Jotma) ja Räsna (Resna) mõisate omanik. Räsna ja Jootme mõisad ostis ta juurde 1880. aastal. Sajandeid väldanud isalt pojale mõisate pärandamisel Maydellide perekondades tekkis nüüd, Karl Otto Viktor von Maydelli surmaga aastal 1900 juhus, kus polnudki poega, kellele pärandada oma mõisad, sest Karl Otto Viktor von Maydell suri poissmehena. Ka vendasid tal ei olnud. Kuna tema isa vend ehk onu, parun Otto Ernst von Maydell (sünd. 17.05.1780, surn. 19.03.1851) oli surnud juba 1851.aastal, tema poeg Julius Otto Gotthard von Maydell (sünd. 15.10.1806, surn. 29.07.1889) oli samuti surnud, päris need neli mõisa (Kuru, Jootme, Räsna ja Uudeküla) Julius Otto Gotthardi poeg  Otto Wilhelm Eduard von Maydell. Lisaks kuulus temale veel Linnamäe (Linnamäggi) mõis. Sündinud oli ta 05.05.1857 ja suri 08.07.1923. Tema oligi Kuru, Jootme, Räsna, Linnamäe ja Uudeküla viimane mõisnik enne mõisate riigistamist 1919. aastal.

Ajutise Valitsuse otsusega 17. veebruaril 1919 riigistati kõik rüütelkonnamõisad. Maaseadus võeti vastu Asutava Kogu poolt 10. oktoobril 1919. Kokku riigistati 1703 kinnisvara. Enamik mõisatest tükeldati, neist loodi umbes 55 000 asundustalu. Kokku oli 1939.a. Eestis ligikaudu 140 000 talundit. Mõningad mõisasüdamed jäeti teenekatele või välisriigi kodanikest aadlikele, neid jagati silmapaistvatele Vabadussõja juhtidele. Osa mõisaid jäid riigimõisateks, kuhu asutati mitmesuguseid koole ja uurimisasutusi. Rüütlimõisate metsadest jäi 80% riigile, ülejäänu jaotati asundustaludele.

Ambla kalmistule on maetud Karl Gustav von Maydell (17.05.1778-22.08.1857), tema abikaasa Marie-Juliane (06.05.1794-17.08.1874) ja nende 5 tütart: Mathilde Marie Elisabeth (27.11.1826-18.12.1896), Anette (22.09.1834-17.02.1909), Marie (17.02.1831-25.12.1886), Wilhelmine Amalie Charlotte (13.07.1821-09.11.1848), Rosalie Karoline Philippine (13.07.1819-25.06.1827).

„Päevaleht“ 27.01.1914 kirjutab järgmise artikli:

Neli aastat tagasi (1910.a.) läks Uudeküla mõis müümise teel endise lubjapõletaja D. Limbergi kätte. Et aga Uudeküla majoraadimõis on, siis ei saanud D. Limberg seda kohe oma nime peale päriseks kinnitada, luba selleks pidi enne ülemalt poolt kätte nõutama. Luba tulemine viibis aga ja D. Limberg suri möödaläinud kevadel ära. Ka tema järeltulijatel ei olnud õnne mõisat omanduseks saada. Mõisa põllud seisivad selle aja jooksul suuremalt jaolt harimata, söödis.
1903.a. augustikuul asusivad korraga mõisa müüja parun Maydelli (Otto Wilhelm Eduard von Maydell) poolt metsahärra ja metsa ülesostja Uudeküla mõisa ja metsa hakati maha võtma. Kõik see talitus näitas, et mõisa müümisel asi seekord luhta oli läinud.
Maanõunik Maydell (Karl Otto Viktor von Maydell) oli igaühe vastu inimlik, õiglane ja tegi palju head. Ta suri poissmehena. Ka tema järeltulija, parunesse Maydell ei muutnud olukorda sugugi teiseks. Nende headus rahva vastu äratas juba teiste mõisnikkudegi keskel kadetusetunnet. Kord ütles mulle üks naabrimõisa omanik jutu keskel: „Maydell on hea mees, aga ta on oma üleliigse headusega selle rahva ära rikkunud.“ Oma üteluse jättis ta muidugi põhjendamata. Veel seda rohkem annab aga hea mälestus kadunukest ennast nüüd tunda, kus enam kedagi ei ole, kellele rahvas oma puudust võis kurtma minna.