ENSV 1940-1991

Mälestusi Tapa jaamast: Helgi Randmaa.

Helgi Randmaa, sünd. 20.04.1938 Võrumaal Vinski külas, lõpetas Oraval 7-klassilise kooli ja siirdus Tartu  Raudteetehnikumi, mille lõpetas pärst nelja aastat õpinguid 1958. aastal. Pärast tehnikumi töötas Nõmmkülas kuni 1961. aastani, edasi Lehtses 1961-1969, siis asus tööle Tapale. Esialgu Tapa jaamas piletikassasse paariks aastaks, siis sai temast vaksalikorraldaja.
Töövahetused olid 12 tunnised, kui hommikul kell 8.00 alustas, siis õhtul kell 20.00 lõpetas, kui aga õhtul kell 20.00 alustas, siis hommikul kell 8.00 lõpetas. Kohe vahetuse alguses oli vaja võtta vahetus vastu, täita zurnaal, kes vahetuse üle andis ja kes vastu võttis. Orsi õmblusateljees sai tellida töövorm, milleks oli sinine pintsak, oli ka punane nokaga vormimüts, hiljem tulid pilotkatüüpi mütsid. Lõunapool raudteejaama oli perroonil suur malmist kell, mida siis helistati üks kord, kui rong saabus jaama ja kaks korda, kui rong väljus jaamast. See oli vaksalikorraldaja tööülesanne. Vaksalikorraldajale allusid kassiir, kaks koristajat, pagazi laekur, kaks töömeest pagazimajast ja pöörmeseadjad. Kahe töömehe ülesanded pagazimajast oli aidata pagazit laadida, perrooni puhastada ja talvel lund rookida.
Vaksalikorraldaja saatis jaamast välja ka ronge. Kui pikamaarongidel olid olemas vagunisaatjad ja iga vagunisaatja oma vagunist rongi väljumiseks näitas kollast lippu, siis võis ka vaksalikorraldaja seistes veduri juures anda märku oma sauaga, et nüüd võib rong väljuda. Kui aga keegi vagunisaatjatest näitas punast lippu, jäi rong paigale ja probleem likvideeriti, siis võis rong jaamast lahkuda. Rongi väljumist keelas sauaga ringide keeramise märguanne. Öösisel ajal kasutati rongi välja saatmiseks akudega laternaid.
Kui teepeal kuskil jaamas oli raudtee remont, siis toodi kaubajaamast kviitungiraamat, kuhu kirjutati kilometraaz, millal alates väljasõidust tuleb jälgida kviitungil kirjas olevaid kiirusepiiranguid. See kviitung anti vedurijuhile allkirja vastu, kviitungi konts aga jäi vaksalikorraldajale.
Vaksalikorraldaja pidi lahendama ka probleeme reisijatega, juhul kui keegi jäi rongist maha või kui unustati asju rongi. Kui aga rongis oli umbjoobes isikuid ja need jaamas maha tõsteti, siis tuli kutsuda raudtee miilits, kes joobnu edasi toimetas oma arestikambrisse.
Helgi mäletab et sinine vorm oli 1980. aastal, kui olid Moskva olümpiamängud. Tema varrukal olevad neli tärni tähendasid, et tegemist on finantsrevidendiga, kelle alluvuses olid piletikassad ja vagunisaatjad. Samuti oli Helgi siis vahetuses tööl, kui saabus Moskva kiirrong „Estonia“ olümpiatõrvikuga. Helgi ülesanne oli siis vedurijuhile jällegi anda andmed kilometraazi ja kiiruspiirangute kohta.
1970. aastatel müüdi piletikassast papist väikeseid pileteid, mida komposteeriti spetsiaalsetes kompostrites. Papist piletid müüdi lähijaamadesse. Kui aga tuli müüa pilet kaugemale, siis oli vaja paberist piletikupong käsitsi täita ning hinna kohalt kääridega õige hind välja lõigata. See oli olnud meeletult kurnav ja väsitav, sest piletijärjekorrad olid pea läbi päeva. Reisijaid tuli üle kogu Nõukogude Liidu, kõigist liiduvabariikidest. Rohke reisijate arv sõltus ka kohalikust sõjaväeosast, kuhu aega teenivatele sõdurpoistele omad pered külla sõitsid. Nende majutamiseks oli Tapal isegi võõrastemaja. Tihti oli võõrastemaja aga puupüsti külastajaid täis ja perekonnad käisid mööda eramajade uksetaguseid küsimas öömaja.
Tapa jaamas olid ametis nii vaksaliülem kui ka jaamaülem. Neil oli suur vahe. Jaamaülemale allusid kaubajaam, teedekorraldaja, manöövridispetser, vagunikirjutajad, kes vormistasid dokumendid vagunis olevatele kaubasaadetistele. Vaksaliülemale allusid aga kõik reisijate teeninduse töötajad, sealahulgas vaksalikorraldaja, piletikassa, koristajad, pagaziosakond ja pöörmeseadjad. Vaksaliülem allus omakorda jaamaülemale.
Helgile meenub oma raudteel töötamise ajast 1967. aasta talvine suur lumetorm Lehtses, kui tuul murdis metsa maha, lund tuiskas, rongid seisid, sest polnud elektrit, signaalid kustunud ja puudus ühendus jaamade vahel. Kaks pöörmeseadjat tegid teeotsas käsitsi pöörmeid ringi, rongid seisid mitmeid tunde.
1980. aastal siirdus Helgi Tallinna, kus läks pensionile aastal 2000.
Helgi sõnade järgi elavad tema aegsetest jaamatöötajatest vaid koos temaga neli naist. Aino Orula, vanem piletilaekur, kes elab Võhmas ja on juba üle 90 aasta vana, Valja Moistus, kaadrite ülem, kes viibib Tapa haigla III korruse hooldusosakonnas ja Galja Burganova, vanempiletilaekur, kes elab Tapal Hiie tänaval. Ja Helgi ise, vaksalikorraldaja, kes tähistab järgmisel aastal oma 80. aastast sünnipäeva.
1997. aastal tuli Edelaraudtee AS, siis müüdi pileteid nii jaamahoones kui ka rongis sees. Lõplikult lõpetati piletimüük Tapa jaamas 1999. aastal ning piletilaekuri koht likvideeriti.
Edelaraudtee AS on Eestis asuv raudtee-ettevõte, mis asutati 1997. aastal. Alates 2000. aastast kuulus see aktsiaseltsile GB Railways Eesti AS, mis omakorda kuulus Suurbritannia firmale GB Railways Group Plc. Alates 2003. aastast kuulus GB Railways Group Plc firmale First Group Plc. Edelaraudtee ASi rongid sõitsid Edelaraudtee liinidel kuni 1. jaanuarini 2014, mil seni Edelaraudtee teenindatud rongiliinidel asendati rongid riigi ostetud uute Stadler FLIRT diiselrongidega, mis anti opereerida Elektriraudtee ASile. Too ettevõte nimetas end muutuse ajal ümber ning uueks nimeks sai Elron.
Helgi Randmaal käis külas Tiina Paas, 05.07.2017.

Helgi Randmaa erakogust fotosid raudteetöötajate ühisüritustest ja pidustustest 1970. aastatel.

1970. aasta ajaleht „Rahva Hääl“ kirjutab Tapa veduridepoo vedurijuhist Enno Vähist (sünd. 04.12.1935, surn. 29.07.1970).

Ta täitis oma kohust lõpuni.
VEDURIJUHI KANGELASTEGU

Raskekaaluline rong kihutas Tallinnast Tapa suunas. 1773-tonnine vaguniterivi oli 70-kilomeetrise tunnikiirusega läbi veerenud Lagedi ja Aruküla jaamadest. Veel kolm kilomeetrit, siis saab raudruun Raasiku jaamas hetkeks puhkust, et läbi lasta Tallinna poole sõitev reisirong. Ja siis see juhtus – tugeva pauguga lendas katla küljest minema intektori (veepumpade käitlemiseks mõeldud aurusüsteem) kinnitusmutter ja veduri L-1032 kabiini tungis 14-atmosfäärilise survega 180-kraadine aur. Peaaegu mehhaaniliselt kobas vedurijuht Enno Vähi käsi pidurihooba. Kõrvetav aur tungis ninna, suhu, riiete vahele. „Ruttu välja!“ hüüdis ta abile. See hüppas kabiinist välja ja jäi rippuma veduri trepile. Lõpuks tundis Enno Vähk käes piduri hooba. Järsk tõmme ja kogu ümbrust täitev pidurite krigin kuulutas, et rong hakkab kiirust kaotama. Enno Vähk aga ei järgnenud ikka veel  trepi küljes rippuvale abile. Nüüd püüdis ta vedurit veel töökõlblikukski seada. Tulikuuma auru täis juhikabiinis hakkas ta käsikaudu otsima ventiili, et keerata see kinni ja sulgeda niiviisi juurdepääs aurule juhikabiini. Seda tal teha ei õnnestunud, sest enne peatus kogu rong. Nüüd laskus Enno Vähk juhikabiinist alla. Koos abiga sulgesid nad veduri allosas asuva kütusekraani ja alles siis hakkas E. Vähk põletavat valu trotsides ruttama 1600 meetrit eemal asuva Aruküla jaama poole. Tuli ju kiiresti teatada kahe jaama vahele seisma jäänud rongist ja pöörduda arstide poole esmaabi saamiseks, sest põletushaavade valu muutus talumatuks. Aruküla jaamas jõudis Enno Vähk juhtunust teatada ja siis vajus mees kokku. Arstidel ei õnnestunud teda enam päästa. Meelemärkusele tulemata suri Enno Vähk kolme päeva pärast.
See kõik juhtus 26. juulil 1970. aastal.
Enno Vähk sündis 4. detsembril 1935. aastal Tapal. 1952-1954 aastani õppis ta Tallinnas raudteekoolis, töötas seejärel veduril kütjana ja vedurijuhi abina. Vahepeal teenis noormees Nõukogude armees, siis aga tagasi kodusesse Tapa depoosse. Kaugõppe teel lõpetas ta Tartu Raudteetehnikumi ja alates 1965. aastast sõitis ta juba vedurijuhina. 1967. aastal astus Enno Vähk NLKP ridadesse.
Vanemvedurijuht E. Vähk vedas ainuüksi 1970. aastal kuue kuuga 47 245 tonni üleplaanilisi veoseid ja hoidis sealjuures kokku 28 tonni tingkütust. Kommunistliku töö eesrindlane E. Vähk valiti korduvalt depoo ametiühingu liikmeks, pikka aega oli ta depoo ohutu liikluse ühiskondlikuks inspektoriks. Tubli töö eest autasustati teda V. I. Lenini juubeli medaliga.
Istume Tapa veduridepoo ülema Otto Haavistu kabinetis ja arutame juhtunut.
„Enno Vähk läks vanemvedurijuhina teist meest asendama. Tema oma vedur on L-4154. Sõitsime sellel temaga koos – mina juhina, tema abina. Nii kestis see aastaid. Nägin, kuidas ta töö kõrval õppides lõpetas tehnikumi. Noormehel oli tahtejõudu ja vedurijuhi töös nii vajalikku põhjalikkust. Midagi ei teinud ta pinnapealselt. Ja niisama põhjalikuks jäi ta oma elu viimaste hetkedeni. Pärast rongi peatamist tahtis ta ju sulgeda kabiini tormavat aurujuga, ise põletushaavades, keeras kinni kütusekraani… Ta tegi kõik, et ära hoida õnnetust. Ja õnnetus oleks võinud tulla.
Arukülast Raasiku suunas on tee langus. Rong oleks kiirust kogudes võinud tormata pöörangutesse või koguni vastu Kehrast välja sõitnud reisirongile… Pärast pidurdamist oleks aga vedur ja koos sellega kogu rong võinud põlema süttida. Midagi sellist ei juhtunud. Enno Vähk täitis oma kohust, tegi seda oma elu hinnaga. Seepärast mälestus temast ei kustugi.“
J. Talva

Ajalehe „Rahva Hääl“ oktoobrikuu 1970. aasta veergudelt saab lugeda, et NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium andis välja seadluse E. Vähi autasustamise kohta Tööpunalipu ordeniga. Kirjutatud oli nii: „Teenistuskohustuste täitmisel ilmutatud mehisuse ja ennastsalgavuse eest autasustada (postuumselt) Balti Raudtee Tapa veduridepoo vedurijuhti Enno Richardi p. Vähki Tööpunalipu ordeniga“. Alla olid kirjutanud NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees N. Podgornõi ja NSV Liidi Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär M. Georgadze.  Moskva, Kreml  2. oktoobril 1970.

Eesti Filmiarhiivis on säilinud arhivaal nr. 581, ringvaade “Nõukogude Eesti nr.20” Tallinna Kinostuudiolt 1948. aastast. Filmi kolmas lõik on portreepala Tapa raudteedepoo vedurijuhist Hugo Ülesoost ja kannab pealkirja “Noorte raudteelaste töövõit (1948)”. Filmi autorid on rezissöör A. Mandrõkin ja operaatorid V. Gorbunov, E. Eljas, K. Märksa ja V. Parvel.
Lingi jagamiseks on oma nõusoleku andnud Eesti Filmiarhiiv.
Filmi vaatamiseks VAJUTA SIIA

Raudteejaama töötajad autahvlil

Raudtee dokumendid ja piletid 1940 – 1991