Tapal teeninud ohvitserid

Kolonel Karl Parts
Sünd. 15. juuli 1886 Palupera vald, Tartumaa, surn. 1. september 1941 Kirovi oblast

Postimees, 15. juuli 1926
Kolonel Karl Parts 40 aastane.

15. juulil s. a. pühitseb meie vabadussõja kangelane, Tartu päästja punaste terrori alt ja endine soomusrongide diviisi ülem kolonel Karl Parts omas talus, Woldis, oma 40-aastast sünnipäewa. Karl Parts sündis 15.(3.) juulil 1886. aastal Tartu maakonnas Otepää kihelkonnas Palupera vallas Tinni talus. Eelhariduse sai linnakoolis, pärastpoole valmistas end küpsuseksami wastu, kuid ilmasõda tuli wahele ja tagavarawäelasena mobiliseeritud, saadeti ta teenistusse 1. kaardi-jalgwäe diwiisi sidekomandosse. 1914. a. nowembris saadeti ta Peterhofi lipnikkude kooli, mille 1915. a. veebruaris lipnikuna lõpetas. Sest ajast peale wõttis Parts alaliselt sõjategevusest sakslaste ja austerlaste wastu osa ning väerinnal ülesnäidatud teenete ja vahvuse eest annetati temale Püha Anna 4. ja 3. järgu ning Püha Stanislause 3. järgu aumärgid. 1917. a. juunis tuli Parts alamkapteni aukraadis Eesti rahvuslikku sõjawäkke 1. Eesti jalgwäe polku üle, kus ta esiti kompanii-, siis pataljoniülemana teenis. 1918. a. märtsis ülendati Parts kapteniks. Saksa okupatsiooni alul, 1918. a. aprillis tuli Partsil nagu teistelgi Eesti rahwuslikkude väeosade sõjaväelastel sõjawäeteenistusest demobilisatsiooni puhul lahkuda. Saksa okupatsiooni ajal töötas K. Parts ühes teistega ”põranda all”, et luua kaitseliitu kodumaa päästmiseks wõõra ikke alt. 1918. a. sügisel, kui lõppes Saksa okupatsioon, algas kapten Parts’i energiline tegewus. Kapten J. Pitka abilisena asus ta nowembri lõpul 1. soomusrongi (praegu “lrv”) formeerimisele, mille ülemaks ta ka nimetati ja mis tema juhatusel vaenlase wastu Waiwara juure wälja sõitis. Esimesele rongile järgnes 12. detsembril teine, 23. detsembril kolmas ja hiljem neljas. Nüüd nimetati kapten Parts soomusrongide ülemjuhatajaks. Meie jalgwäe nõrga wastupanu tõttu pidid soomusrongid 1919. a. alguks taanduma mõnekümne werstani pealinnast Aegwiidu-Kehra wahele, kus siis soomusronglased rinnet pidama hakkasid. Siit asusid soomusrongid kapten Parts’i käsul vastupealetungile ja järgnevate igapäiste weriste, kuid hiilgavate lahingute järele, tihti punast lippu tarwitades, misläbi punastele ootamatult ligineda wõis, rohket sõjasaaki saades ja vastast hävitades, jõudsid soomusrongid 9. jaanuari hommikuks Tapani, mille peale mitmetunnist lahingut vallutasid. Tapalt otsustas Parts viibimata lõunapoole edasi tungida ja Tartut punaste terrori alt vabastada. 13. jaanuaril algas Parts kahe (nr. 1. ja 3.) soomusrongiga Tapalt Tartu sihis pealetungi, kuigi tal seks ülemuse poolt käsku polnud. Woldi läheduses loodi kontakt Kuperjanowiga ja siit peale alati ühiselt pealetungi Tartule. Ööl vastu 14. jaanuari, lahingus Woldi mõisa all, kus kapten Parts soomusronglased isiklikult tormijooksule viis, sai ta vaenlase püssikuuliga käest kergesti haavata. Üheteistkümnetunniliste vihaste lahingute järele langes Tartu jaam ja linn soomusronglaste kätte kl. Pool 3  p. l. 14. jaan. Esimesena jõuab raekoja ette soomusrong nr. 3. dessant, kes ka raekoja torni Eesti lipu püstitab. 18. jaan. nimetatakse Parts soomusrongide divisjoni ülemaks.
Tartust tungib Parts oma soomusrongidega edasi Walga poole, et põgenewale waenlasele wiimast hoopi anda ja teda raja taha paisata. 23. jaan., lahingus Kirepi all, saab Parts wastase shrapnelli killuga waskust käest raskesti haavata. 29. apr. sai Parts terweks ja asus uuesti soomusrongide etteotsa, juhatades neid nende wõidukäigus Pihkwa sihis ja landeswehri wastu. Eriti tähtis tegur oli Parts oma soomusrongidega landeswehri purustamisel, samuti oli kpt. Parts admiral Pitka paremaks käeks Krasnaja-Gorka operatsioonis sügisel 1919. aastal.
29. juulil 1919. a. ülendati kapten Parts ülesnäidatud wahwuse ja erilise kiiduwäärt tegewuse eest soomusrongide juhatamisel mitmekordsetes lahingutes alam-polkownikuks ja nimetati hiljem soomusrongide diwiisi ülemaks. 1920. a. 1. jaan. ülendati ta aga erilise kiiduwäärt ja kasuliku teenistuse eest polkownikuks (koloneliks). 1921. a. sügisel astus Parts kindralstaabi kursustele ja lõpetas selle 1. lennuga 1923. a. mais, mille järele soomusrongide inspektoriks nimetati, 6. weebr. a. aga tehniliswägede inspektoriks. 1. detsembril Tallinnas kommunistide poolt toimepandud mässukatsel aitas oma salgaga mässu maha suruda ja Toompea lossi tagasi wõtta. 1. jaan. 1926. a. lahkus kolonel Parts tegewast kaitsewäest erusse ja asus autasuks saadud kohale Wolti põllumeheks. Kolonel Parts’i suuri teeneid meie wabadussõjas on wääriliselt hinnatud ja temale annetatud 1. liigi 1. järgu ja 2. liigi 3. järgu wabadusristid, rahalist autasu ja normaal-talu. Läti wabariigi walitsuse poolt on temale annetatud Karutapjate ordu aumärk. Wõimata on üles lugeda kõiki neid juhtumisi, kus temal kui soomusrongi-ülemal wõi diwiisi-ülemal wabadussõja raskemail momentidel jalule seada seisukord, mis tihti wäga raskeks oli kujunenud. Kolonel Parts on teinud kaitsewäe tegewas teenistuses suure töö meie kaitsewäe organiseerimise, kodumaa kaitsmise ning kaitsewäe kaswatamise ja wäljaõppe alal. Kolonel Parts’il on weel palju teeneid meie wabariigi ülesehitamisel ja kaitsmisel, kuid kõiki neid pole wõimalik siinkohal üles lugeda. Kõige kõrgemalt tuleb aga kolonel Partsi hinnata kui inimest; teda peab lähemalt tundma, temaga koos wõidelnud ja töötanud olema, et mõista seda suurt kuju. Tema haruldane hea iseloom, tema hingeline peentundelikkus ja heatahtlikkus alluwate wastu oli ületamatu. Alati oli ta wastutulelikult walmis oma suurtest kogemustest juhatust jagama, nõuga abiks olema ja oma alluwaid kaitsma.
6. novembril 1940 arreteeriti K. Parts oma kodutalus ning viidi Tartu vanglasse. 1941. aasta aprillis viidi ta Venemaale, kus ta 28. juulil 1941 Kirovi oblasti SARKi vägede sõjatribunali poolt surma mõisteti ning 1. septembril ka hukati. Karl Partsi poeg, reservlipnik Emil-Mauritsius Parts (sünd 5. oktoobril 1912 Peterburis) mõrvati nõukogude hävituspataljoni poolt 16. juulil 1941 Saadjärve algkooli juures. Karl Partsi abikaasa Emilie suri 13. oktoobril 1949 Mürwiki põgenikelaagris.

Erinevates raamatutes ja trükistes on Karl Partsi kohta mitmed autorid kirjutanud tema iseloomuomadustest:

“Pikk, sihvakas, hea sõjamehe hoiakuga, oli ta väga esinduslik. Ta armastas ja oskas kõnelda, vahel oli häda temaga, sest sattudes kõnehoogu ei tahtnud ega tahtnud lõpetada. Suur isamaalane. Mitte lahingute juhtimises ei seisnud Partsi tähtsus, vaid, et lahingusse mindi ja südilt mindi! Kui mõnikord ei klappinud kõik, siis võis ta väga kurjalt raevutseda, kui aga oli see puhang läbi, siis oli Parts selle vahejuhtumi unustanud.”

“Tal oli hea süda – paiguti võis teda isegi õrnatundeliseks nimetada. Nagu enamasti kõik tundelised ja närvilised iseloomud, nii ka Parts ärritus mõnikord näiliselt tühise asja pärast ning võis isegi raevuhoogu sattuda. Ta muutus alati närviliseks või pahaseks, kui keegi söandas tema või üldse soomsurongide tegudes ja võimetes kahelda. Kui veel siis tema vastu küllaldast lugupidamist üles ei näidatud, siis ei suutnud ta enam ennast taltsutada.”

“Parts, soomusrongide juht, kange löömamees, oli peale sõja lõppugi suures iseteadvuses oma sõjakunsti oskustest ja kui ta viimaks komandeeriti ohvitseride kõrgematele kursustele, tähendas ta kord: “Oleks ma kõike seda, mida nüüd õpetatakse Tondil, tedanud sõja ajal, mis siis oleks olnud viga sõdida!”

“Partsil oli kombeks tihti kõvasti sõimata. Ka roppu moodi. Pragada said staabis kõik, vaid ainult Irve ei olevat ta sõimanud. Kui Valga oli aprillis ohus, siis Poopuu andis käsu varustuse osaliseks evakueerimiseks, kuid Parts sõimas ta seepeale läbi. Parts armastas meestele kõnesid pidada ja oli selle peale “päris meister”. Parts ärritus kergesti, sõimas läbi, ent pärast võis tulla härdasti andeks paluma, mis aga kõigutas tema autoriteeti. Kui Parts oma temperamentses ägeduses vaheti liiale läks, seda tegi polkovnik Poopuu temale omase sõbralikkusega jälle heaks.”

Karl Tallo
Sünd. 17.02.1891, surn. 24.04.1942.

Karl Tallo sündis Pärnumaal Tali vallas. I Maailmasõja tegi läbi jalaväeohvitserina. Autasustatud II liigi 3. järgu Vabadusristiga.
1921. aastal määrati ta soomusrongide brigaadi staabiülemaks. 1924. oli ta Tapa garnisoni ülem, alates augustist 1925 rügemendiülem ja 1931-1934 taas Tapa soomusrongirügemendi ülem. Kolonel Karl Tallo oli see, kes lasi istutada Tapa linna piirist kuni kasarmuteni ligi kilomeetri pikkuse allee. Karl Tallo arreteeriti 14. juunil 1941. aastal ja lasti maha 24.04.1942 Sverdlovski oblastis Sevurallagis.

Hugo Kulbok

Sünd. 21.07.1890, surn. 13.04.1942

Hugo Kulbok sündis Tartumaal Pringi vallas ja õppis Valga linnakoolis. Ta võttis osa I Maailmasõjast, saades ka ohvitseri väljaõppe. Eesti kaitseväkke asus 1918 jaanuarist. Autasustatud II liigi 3. järgu Vabadusristiga.
Lisaks on ta pälvinud Vabadussõja mälestusmedali, Kotkaristi IV kl., Läti iseseisvuse 10. juubeli mälestusmedali, Stanislavi ordeni lindiga “Hoolsuse eest” ja Georgi Risti 4. järk. Ta teenis soomusrongil nr. 3 dessantpataljoni ülemana, 1925. aastal määrati soomusrongi nr. 3 ülemaks. Soomusrongirügemendi moodustamisel 1934. aastal sai H. Kulbok I divisjoni ülemaks. 1936. aastast kuulus Kaitseliidu juhtivkoosseisu. Ta oli KL Tartu Maleva pealik 1936-1938 ja KL Valga Maleva pealik 1938-1940. Kolonelleitnant Hugo Kulbok arreteeriti 14. juunil 1941, ta mõrvati Sverdlovski oblastis Sosva vangilaagris 13. aprillil 1942.
Tema tütar Asta-Laine, poeg Ado ja abikaasa Elsa-Natalie olid sunnitud viibima asumisel Siberis 17 aastat.

August-Eduard Aron
Sünd. 13.11.1896 Järvamaal Särevere vallas, surn. 23.02.1930 Järvamaal Lehtse vallas

Sõjaväelise hariduse omandas Peterhoffi lipnikkude koolis, mille lõpetas detsembris 1916. EW ajal lõpetas mitmed ohvitseride täiendkursused. Põhiväljaõppelt oli ta suurtükiväelane teenides I MS algul sõdurina ja hiljem ohvitserina suurtükiväe polgus. Eesti Kaitseväkke astus novembris 1918. Oli Aegna saare komandandiks, teenides 2. Kindluse suurtükiväe divisjonis noorema ohvitserina ja patarei ülemana. Hiljem toodi üle I diviisi suurtükiväkke.
1. detsembrist 1928. toodi A. Aron üle I soomusrongirügementi ja määrati rügemendiülema abi kohale, ühtlasi oli ta Tapa garnisoni ülem. Rügemendiülema sõjakoolis viibimise tõttu täitis ta rügemendiülema kohuseid detsembrist 1928 kuni septembrini 1929. Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest teenis välja I liigi 3. järgu Vabadusristi ja rahalise autasu. Tervise halvenedes saadeti ta ravile Taagepera sanatooriumi. Major Aron suri 23. veebruaril 1930. 33 aastase mehena Järvamaal Lehtse vallas Tapa asunduses kopsutuberkuloosi. Tapa Gasnisoni ajakiri “Häire” (Nr.6 1930) kirjutas: “Major Aroni põrm sängitati maamulda sõjaväeliste auavaldustega 27. veebruaril Toila surnuaiale. Leinamajast põrmu Tapa jaama saatmine 26.veebruaril kujunes suurejoonelisemaks, kui seda varem Tapal nähtud. Major Aroni võrdlemisi lühikest aega rügemendis olles õppisime teda tundma kui väga ausameelset, otsekohest ja energilist juhti.”
Major Aroni matuserongkäiku Tapal jäädvustas rügemendi fotograaf Karl Pormeister, kelle fotod on osaliselt säilinud.

Paul-Aleksander Villemi
Sünd. 14.10.1897, surn. 28.03.1942

Paul-Aleksander Villemi sündis Võrumaal Moisekatsi vallas ja õppis Räpina kõrgemas algkoolis. Võttis osa I Maailmasõjast jalaväe rügemendis noorema ohvitserina. Astus Eesti kaitseväkke 1917. aastal. Vabadussõjast võttis osa soomusrongil nr. 1 jalaluurajate komando ülemana. Autasustati II liigi 3. järgu Vabadusristiga.
1929. aastal määrati soomusrongi nr. 3 ülema kohusetäitjaks. 1929. aasta augustist kuni 1932. aastani teenis soomusrongi „Kapten Irv“ ülemana. Paul Villemi lahkus Tapalt 1934. aastal seoses õpingutega kõrgemas sõjakoolis. Aastal 1935 ilmus P. Villemilt raamat „Kapten Anton Irv“. Kolonelleitnant Paul Villemi arreteeriti 18.03.1941 ja ta suri Kirovi oblastis Vjatlagis 28.03.1942.

Voldemar-Karl Koch
Sünd. 21.02.1893 Virumaal Vao vallas, surn 02.09.1942 Norilskis

Voldemar-Karl Koch õppis ohvitseriks Pihkva ohvitseride koolis I maailmasõja ees. Vabadussõjas teenis jalaväepolgus, kus taganemise ajal 1918. aasta detsembris degradeeriti ohvitserist reameheks. 1919. aasta septembris tõsteti eeskujuliku teenistuse eest kapteniks, teenides välja II liigi 3. järgu Vabadusristi.
Rahuajal oli V. Koch mitme jalaväe pataljoni ülemaks. Aprillis 1934. määrati V. Koch 2. soomusrongirügemendi ülema kohusetäitjaks. Peale Kõrgema Sõjakooli lõpetamist sai ta 1936. aastal soomusrongirügemendi ülemaks Tapal. Samal aastal eestistas ta oma perekonnanimeks Koht.
Veebruaris 1940. viidi Koht üle I diviisi staabiülemaks, teenides sellel ametikohal kuni Eesti okupeerimiseni. Kolonel Koht arreteeriti 14. juunil 1941. Värska laagris, viidi Siberisse ja lasti maha 2.septembril 1942. Norilskis.
Lahkudes Tapalt soomusrongirügemendi ülema kohalt kinkis ohvitserikogu kolonel Kohtile 1.veebruaril 1940. aastal Eesti nahakunstniku Eduard Taska valmistatud rügemendi embleemiga albumi paljude elu-olu kajastavate fotodega väeosas, sh näiteks rügemendi 20. aastapäeva pühitsemine 1938. aastal, kindral Laidoner inspekteerimas rügementi jne.
Albumi kinkis Tapa Muuseumile kolonel Kohti Tallinnas elanud kasupoeg Arvo Stahl 2001. aastal.

Boris-Oleg-Ernst Kaljuveri
Sünd. 19.09.1894, surn. 07. 07.1942

Boris-Oleg-Ernst Kaljuveri (end. Drachenfels) sündis 19. septembril 1894. Venemaal Ufaas baltisakslasest aktsiisiametniku Karl-Peter-Eduard von Drachenfelsi pojana. Drachenfelsi suguvõsa, mis on teada juba 1467. aastast kuulus Kuramaa aadliliini. 1267. aastal alistasid saksa feodaalid Kuramaa, millest enamik osa läks Liivi ordu valdusesse. 1905. aastal läksid Drachenfelsid oma Kuramaa mõisast elama Ufaasse.
Keskhariduse omandas B. Kaljuveri Tallinnas, sõjaväelise hariduse Mihhailovski suurtükiväe koolis Petrogradis, mille lõpetas 1915. aastal.
B. Kaljuveri võitles I MS rinnetel tõustes suurtükipatarei ülemaks. Peale revolutsiooni Venemaal sõdis valgete poolel Vene Põhja-Lääne armees, kust  tuli Eesti sõjaväkke ning määrati märtsis 1920. ohvitseride reservi, sama aasta novembrist aga Soomusrongide Suurtükiväe Divisjoni vanemohvitseriks. Teenistuskäigu kirjelduse järgi teenis B. Kaljuveri soomusrongirügemendis kuni 1940. aasta augustini ohvitserina juhtivatel sõjaväelistel ametikohtadel nii Valgas kui ka Tapal.
Vabariigi valitsuse otsusega 22. veebruarist 1924. ülendati B. Kaljuveri kapteniks. 1925-1926. õppis ta alalisväeohvitseride suurtükiväe kursustel. 1931. aasta juulis lõpetas välisuurtükiväe patareiülemate kursused.
2. soomusrongirügement asukohaga Valgas, kus teenis ka kapten Kaljuveri, likvideeriti 30. novembrist 1934. Kõik laiarööpmelised soomusrongid koondati Tapale. 1. detsembrist 1934 koosseisude ümberkorraldamise tõttu viidi B. Kaljuveri üle Tapale ja määrati soomusrongirügemendi 1. divisjoni soomusrongi nr. 2 ülemaks ja ühtlasi patareiülemaks. 22. veebruarist 1935 ülendati ta majoriks. 1940. aasta veebruaris autasustati B. Kaljuveri Kotkaristi IV kl teenetemärgiga.
Major Kaljuveri arreteeriti oma kodus 10. novembril 1940. aastal ja mõisteti sõjatribunali otsusega 20. jaanuaril 1941. aastal 10 aastat vanglakaristust. 7. juulil 1942 suri (arvatavasti lasti maha) Verhneizemlagis.

Kapten Aleksander Udikas, Jüri p.
Sünd. 09.08.1886 Venemaal Gatshinas, surn. 21.12.1964 Saksamaal

Aleksander Udikas elas Eestis Pärnu maakonnas, Sauga vallas. Lõpetanud Gatshina linnakooli. Teenis 01.05.1904 – 30.09.1907 ametnikuna Peterburi „Kasjennaja Palatas“ (Kameraal kohtus).  Astus vabatahtlikult teenistusse 88. Petrovski rügementi 01.10.1907. Astus Vilno Sõjakooli 01.09.1908, mille lõpetas I järguga 06.08.1911. Esimese ohvitseri aukraadi sai alamleitnandina 06.08.1911 vanusega 06.08.1910 ning määrati teenistusse 98. Tartu rügementi. Teenis Vene sõjaväes eesliinil 25.07.1914 – 06.12.1917 ja seljataga 08.06.1914 – 25.07.1914. Võttis osa sõjategevusest Lõuna Venemaal Gruusia piiril punaste vägede vastu oktoobri kuust 1918 kuni 14. oktoobrini 1920, kus 24.02.1919 Oshakovi linna juures paremast jalast ja 4. juunil 1920 Gelandski linna all haavata saanud. 25. juulil 1914 astus välja 98. rügemendiga Saksa piirile Eidunemi linna all. Võitluse eest Eidunemi linna all 04.08.1914 annetatud  Anna ordu 4. järgu aumärk pealkirjaga „Vahvuse eest“. Võitluse eest Stalupenini linna juures 07.08.1914 annetatud Stanislause ordu 3. järgu aumärk mõõkade ja lindiga. Võitluse eest Intenburgi linna all 29.08.1914 annetatud Anna ordu 3. järgu aumärk mõõkade ja lindiga. Väljateenitud aja eest ülendati 25.10.1914 leitnandiks vanusega 06.08.1914.  Võitluse eest Varssavi linna lähedal 15. – 21.01.1915 annetatud Vladimiri 4. järgu aumärk mõõkade ja lindiga. 01.01.1916 ülendatud alamkapteniks vanusega 18. juulist 1915 1. märtsist 1917 määratud I kompanii ülemaks. Septembris 1917 ülendatud kapteniks vanusega 17. märtsist 1917. Sama aasta 17. oktoobril määrati 98. rügemendi majanduse ülemaks.(28. juunil 1918 on 98. Rügement likvideeritud Tiraspoli linnas).
20.04.1922 määrati Aleksander Udikas teenistusse Soomusrongide brigaadi soomusrong „Kapten Irv“ peale. Oli rongi sõjariistade korraldaja kohusetäitja ning 15. juulist 1922 määrati rongi dessant kompanii vanemaks ohvitseriks. Sama aasta 31. augustist kompanii ülema kohusetäitjaks, 1. augustist määratud SR „Kapten Irv“ dessant kompanii ülema abiks, 01.01.1924 rügemendi kohtu liikmeks. 1923. aastal saanud Soomusrongide rügemendis teenides brigaadiülemalt 500-margalise rahatrahvi kergekuulipilduja „Levis“ hooletu hoidmise eest.
01.11.1924 üle viidud Sõjavägede Ühendatud Õppeasutusse ja kustutatud rügemendi ja Soomusrong „Kapten Irv“ ohvitseride nimekirjast. 02.04.1925 määrati Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuse muuseumi korraldajaks. Abiellus 10.10.1925 Olga Jaani t. Peialiga, sünd. 05.04.1902.  01.01.1926 kinnitatud Sõjakooli tehnilisväe kompanii rühma ülemaks, alates 25.02.1926 Sõjakooli tehnilisväe kompanii ülema kohusetäitjaks. 16.01.1928 üle viidud Tallinna Vahipataljoni, määratud selle ülemaks 18.01.1928.  01.07.1930 üle viidud Tallinna Garnisoni komandatuuri ja Vahipataljoni 1. kompanii ülema kohusetäitjaks. 01.06.1931 – 01.10.1931 oli Sõjaringkonnakohtu ajutine liige. 01.05.1932 vabastatud ning pensionile arvatud, samuti kustutatud Tallinna Garnisoni komandatuuri ja Vahipataljoni ohvitseride nimekirjast. 1944. aastal põgenes A. Udikas Saksamaale, viibis Neuhammeri õppelaagris, teenis ehitus-pioneerpataljonis nr. 2.
Kapten Aleksander Udikas suri 21.12.1964 78-aastaselt Saksamaal Springe vanadekodus pikaajalise haiguse tagajärjel.