Varia jutud

Karl Kallemaa (Karelson)

Karl Kallemaa sündis 18. märtsil 1914 Jõgeval Alfred-August ja Lilli-Rosalie peres. Karli ema suri noorena ja last aitas üles kasvatada hoolitsev vanaema. Tehnikahuvi päris Karl isalt, kes oli Tapa raudteejaama telegraafiametnik. Pere elas Tapal, Kivi tn. 11 majas. Karl Kallemaa töötas oma raadioamatöörjaamas Tapal 1936 – 1939, siis lahkus ta Rakverre.

Järva Teataja 25. mai 1938 kirjutab:
Tapalane võitis raadioamatööride võistlusel esikoha Eestis.
K. Kallemaa suhtleb iga päew ameeriklastega läbi eetri.

Teatavasti toimus käesoleva aasta kevadel üleilmline raadioamatööride võistlus lühilaine saatjate wahel, milline korraldatakse igal aastal. Wõistlus seisab selles, et tuleb antud aja jooksul saawutada võimalikult rohkem sidemeid (ühendusis Ameerika ja Kanada amatöörjaamadega, kusjuures iga riigi kohta on üks võitja. Eesti 30 raadioamatöörist võtsid võistlusest osa 4, kellest esikohale tuli Tapal, Jaama tn. 8 elutsev Karl Kallemaa, kes oma lühilainesaatjaga ES5D saavutas 9 päewaga 315 sidet, mis sellekohase arwestuse järgi annab 17.500 punkti. Wõistluse puhul kirjutati Ameerika ajakirjanduses uue lühilainejaama ES5D kuulmisest New Yorgis, märkides, et Eesti on nüüd ühinenud lühilainesaatjaid kasutavate riikidega ning kriipsutades alla jaama energilist osawõttu amatööride võistlusest. Meie kaastöölisel oli võimalus ülalnimetatud aparaadiga tutwuneda K. Kallemaa korteris, kus viimane lahkesti asjasse puutuvaid seletusi andis. Tundnud huwi asja wastu juba kooliõpilase põlves, oli ta kaitsewäes sidepataljonis sundaega teenides kasutanud soodsat võimalust esimese lühilainesaatja ehitamiseks, mis õnnestus kaunis hästi. Konstruktsiooni ehitamist alustas 4 aasta eest, täiendades ja viimistledes seda järjekindlalt kuni tänini, mil see üks paremaid „kodukootud” komplekte. Meie kaastöölisel on võimalus kuulata ja mõne sõna wahetada väljakutsutud Ameerika amatöörjaamadega, kusjuures kuuldavus oli hea ja puhas. Nagu K. Kallemaa märkis, töötab ta peamiselt 40, 20 ja 10 meetri laineil, kusjuures viimasel lainel oli esimene, kes Eestis nii lühikesel lainepikkusel üritas sidepidamist. Üldse on K. Kallemaa pidanud üle 3000 sideme, olles ühenduses amatöörjaamadega kõigist maailmajagudest, kokku 76 riigiga. Sealjuures on K. Kallemaa kodumaal ainuke amatöör, kes kõiki mainitud sidemeid on pidanud mikrofoni kõneldes, kuna teised raskemalt püütavate jaamadega on seni ühendust pidanud morse ehk raadiokeeles n. n. wõtme abil. Peale Euroopa lühilainejaamade olevat paremini kuulvamad Kanada ja Põhja – Ameerika jaamad. Ilmastiku poolest aga on soodsaim ühenduste pidamise aeg veebruari ja märtsi kuudel. Teatud mõõdul on meie raadioamatööridel ka teeneid meie kodumaa tutvustamiseks välisriikidega. Nii märkis K. Kallemaa, et Ameerikas, kus Eestiga ühenduse pidamine seni veel haruldus, tihti küsitakse, kus Eesti riik asub. Sealjuures figureeriwat Eesti riik mõningate amatööride atlasel veel Wene osana, ühenduste pidamise rahvusvaheliseks keeleks on inglise keel mõningate lühendustega sõnades, kuid mõned riigid, eriti Prantsusmaa, kõnelevad ka oma keeles. Ka antakse edasi heliplaadimuusikat, mida Eesti amatööridest praktiseerib ka K. Kallemaa. Lõpuks olgu märgitud, et meie raadioamatööridel on tänuwäärt teeneid kodumaa raadiotööstuse arendamisel. Nii näiteks on nende konstrueeritud ka lühilainesaatjate tüüp, millist praegu kasutatakse kaitseliidus.

Pildil K. Kallemaa oma ehitatud lühilainesaatja-wastuwõtja juures. Seinal ühendusi peetud jaamade kutsemärgid.

Udriku nõdramõistuslike laste kodu

1. detsembril 1922. aastal avati Udrikus nõdramõistuslike laste kodu. Mitmedki tolleaegsed ajalehed 1920-ndatel aastatel nimetasid nõdramõistuslikke lapsi debiilideks, idiootideks ja nende kodu Udrikus idiootide koduks. Nende sõnade järele oli 1922. aastal selliseid idioote kogu Eestis 400 ümber. Udriku kodusse mahtus vaid 100 lapse ümber. Kodu korraldas Töö- ja hoolekandeministeerium. Esimeseks kodu juhatajaks määrati dr L. Klement, kes samasuguste suuremate asutustega Saksamaal, Taanis ja Soomes tutvumas käis. Vastu võeti 100 nõdramõistuslikku last, nii poisse kui tüdrukuid, kuni 18. aasta vanuseni. Vastuvõtmine algas 1. jaanuaril 1923. aastal, kuna kodu eeltöödega läks kauem aega, kui algselt arvestati. Mitme valitsuse mitmet värvi sõjaväed olid Udrikus asunud ja suure, kena mõisahoone põhjalikult ära rüüstanud. Seega võeti kõigepealt ette mõisa härrastemaja remont.
Detsembri alguseks 1922. aastal oli kõikide ruumide sisustus, mööbel, pesu, voodiriided, söögi- ja muud tarvilikud majapidamise riistad muretsetud. Osa personaligi oli juba kohal.
Kodu juures avati mitmed töötoad, kus lapsed mitmetel tegevusaladel õpetust said, juhendajateks pedagoogid ja psühholoogid.
Koju võeti vastu naid lapsi, keda arvati veel arenemisvõimelisteks olema. Neile korraldati kohapeal ka koolihariduse andmist. Kasvatuse osa ja kooli juhatas Hugo Valma Haapsalust. Haapsalus oli ta olnud äärmiselt hõivatud kõikvõimalike ühingute ja seltside jm. tööga, nii et tema näol kaotas Haapsalu ühe sealse agarama seltskonna ja ühiskonna liikme.
Udriku kodusse ei võetud vastu langetõbiseid ja samuti mitte kehaliselt ja vaimselt äärmiselt madalal tasemel lapsi. Kodus ülalpidamise maks oli jõukatele 1335 marka kuus, vaesematele poole hinnaga, hoopis vaesed võeti vastu ministeeriumi kulul.
Suurem osa Udriku lastest olidki pärit just vaesemast ühiskonnakihist ja elasid asutuses riigi kulul.
Vastu võeti lapsed esialgu kuni kolmekuulisele katseajale ja vanemad või hooldajad pidid andma allkirja, et nad asutuse juhatuse esimesel nõudmisel lapse asutusest kahe nädala jooksul jälle ära toovad. Lapse ärasaatmist või asutusse jätmist peale katseaega otsustas asutuse pedagoogika-nõukogu, millesse kuulus asutuse pedagoogiline personal. Igal vastuvõetud ja asutusse toodud lapsel pidid kaasas olema ühed uued ja ühed tööriided, kolm vahetust ihupesu ja kaks paari jalanõusid, soe palitu, müts, kindad ja 6 taskurätikut. Kellel aga vaesuse tõttu kõike seda lapsele kaasa panna ei olnud, varustati asutuse kulul. Vastuvõtmisel nõuti veel arsti tõendit, et laps mingit nakkushaigust ei põe.
Üle poolte kõigist kodu kasvandikest olid alkohoolikute järeltulijad, neile järgnesid vanemate või vanavanemate põetud süüfilise, nõdrameelsuse, närvinõrkuse jms. tagajärjel haigestunud lapsed. Ainult väike osa lastest olid nö. „iseenesest“ omas vaimses arenemises seisma jäänud pärast raskeid haigusi, nagu sarlakid, rachitis, põrutus jm. kuna enamus neist õnnetutest lastest ikkagi pärimise teel vanemate pattude tagajärjel kannatasid.
Udriku kodus oli ette nähtud kooliosakond ja tööosakond. Algul võeti kõik lapsed kooliõppusele, kes aga õppimiseks liiga nõrgaks osutus või kes hiljem, vanemaks saades, koolikursuse lõpetasid, need viidi edasi tööosakonda.
Kool oli 3 – 4 klassiline ja kooli juures olid ka mitmed käsitöökojad, nii korvipunumine, õlemattide punumine, kangakudumine, kui ka kingsepatöökoda. Põhiliseks tööks jäi aga aia- ja põllutöö sellega ühenduses oleva loomatalitusega. Kodul oli kasutada hulk põldu ja viljapuu- ning juurviljaaed õppinud aedniku juhatusel. Need lapsed, kes osutusid aga täitsa parandamatuteks, saadeti Udrikust ära Jämejala nõdrameelsete majja.
1923. aastal alustati mõisa juurde saun-pesuköögi ehitamisega, mis läks kokku maksma 2 197 256 marka.
Udriku kodus oli siis 45 last. Möödunud talvel oli Pärnu-Jakobis töötanud teine nõdramõistuslike laste kasvatusasutus ja abikool „Nain“ maha põlenud ja nii jäi Udriku kodu ainsaks sellelaadseks asutuseks Eestis. Mahapõlenud „Naini“ kodust toodi lapsi üle ka Udrikusse. „Naini“ hooneid hakati aga koheselt taastama.
15. jaanuaril 1924. aastal juhtus tulekahi ka Udriku mõisas. Maha põlesid kuivatusrehi ja ait. Tuli oli alguse saanud kuivatushoonest, kuhu põles sisse asunikkude ja mõisa vili. Kuna tulekahju sai alguse kella 5 paiku hommikul, siis sel ajal oli telefoni keskjaam alles kinni. Käskjalg jõudis Tapale alles kella 7 aeg, et teatada tuletõrjele. Tuletõrjujad, kohale jõudes, panid tule edasilevikule küll piiri, aga juba põlevaid hooneid enam päästa ei suudetud. 1925. aastal ehitati uus ait ja kuivati, mille maksumuseks kujunes 3 012 129 marka.
Aprillis 1924. aastal võttis Töö- ja hoolekandeministeerium oma eelarvesse summad Udriku kodusse elektrivalgustuse sisseseadmiseks. Käisid ka jutud, et Udriku kodu hakatakse laiendama, et sinna viia ka arenemisvõimetud lapsed, keda siis eriosakonda paigutada.
1924. aasta suveks oli Udriku kodu kooliosakonnas 3 klassi ja 4 õpetajat, nende hulgas 1 lasteaednik.
Korvipunumise töötoa jaoks oli Eestis tarvilike vitsade saamine raskendatud ja seetõttu istutati vastavaid pajupuid Udriku kodu huurde terve põllu jagu, umbes 3 vakamaad. Taimed olid üsna kallilt ostetud Sangaste mõisast, olid erisort. Töökojas mattide punumise jaoks vajaminevaid kõrkjaid toodi Valgejõe äärest.
1926. aasta kevadeks oli Udriku kodust läbi käinud 120 last, kellede hulgast 45 oli vanemate juurde tagasi saadetud. Kodusse soovijaid oli aga palju rohkem, kui kodu vastu võtta suutis, sest elamuna oli kasutada vaid üksainus maja – endine mõisa härrastemaja. Selles asusid kantselei, võõrastetuba, kooli klassiruumid, kudumistöökoda, apteek, haigete tuba, kodu personali ja 75 hoolealuse eluruumid.
Muuseas – Udriku kodu juures olid mõisaaegsed triiphooned, kus kasvatati tomateid ja viinamarju. Endine mõisnik, krahv Rehbinder tellis igal aastal Udrikust puuda jagu viinamarju.
Jõudis kätte 1927. aasta sügis. Ajalehtedesse tekkisid kritiseeriva ja halvustava alatooniga artiklid Udriku kodu mõttekuse kohta. Küsiti: „Milleks on vaja nõdramõistuslike laste ülalpidamiseks kulutada niivõrd suuri summasid riigi eelarvest? Kodus on 80 last ja ühe lapse ülalpidamiseks kuus kulub 6000 marka.“ Väideti, et nõdramõistuslikud lapsed on paigutatud härrastemajasse hea söögi peale, neid koolitatakse ja neile õpetatakse ametit, vaatamata sellele, et nad sageli kolmenigi ei oska lugeda. Samal ajal pidi aga palju terveid ja ärksaid põllumeeste poegi aineliste vahendite puudusel põllutöökoolidest ära jääma, sest õppimiseks puudub raha. Kuid seesama põllumees pidi maksusid maksma selleks, et idioodid õppida võiks. Samal ajal oli hoolekande asutuste käes maad ja hooned ilma rendita kasutada. Hoolekande ja nõdramõistuslike koolide sisseseaded maksid palju raha, nende asutuste juhatajad sõitsid härrasmehelikult kahe hobusega. Missuguse kibedustundega pidi maksumaksja seda kõike pealt vaatama?
Nõuti hoolekande seaduse muutmist rahvale vastuvõetavamaks, sest senine seadus lubas vaid arutut priiskamist.
1. detsembril 1927. aastal kui Udriku kodu sai 5 aastaseks, hakkasid puhuma uued tuuled. Ilmselt oli jõudnud ka Vabariigi valitsus arusaamisele, et sellise kodu ülalpidamine läks riigile ikka liiga kalliks maksma. Hakati rääkima asutuse likvideerimisest. Koolivalitsuse poolt tehti ettepanek avada maakondades internaat-abikoolid ja Udrikus ei oleks siis enam ainult puht hoolekandeasutus vaid varjupaik, millel ei oleks enam paranduskasvatuse ülesandeid.
Sama aasta lõpus pahandati taaskord Udriku kodus valitseva priiskamise ja korralageduse pärast. Kodus olla vankrid ja teised põllutööriistad hoovi peal lume all vettimas ja mädanemas, kus külm nad paukudes puruks lööb. Kuid vastupidiselt sellele oli aga liuväli viinavabriku ees eeskujulikus korras. Seal nähti enamasti iga päev kolme või nelja nõdramõistuslikku last mõne targema juhatusel luudade ja labidatega jääd puhastamas ja silumas, isegi elektrivalgustus oli liuvälja kohale sisse seatud. Elektrijaam töötas õhtupoolikuti kella 11-ni, mil ka valgust saadi, kuna hommikuti valgustati petrooleumi lampidega.
Ei unustatud ka sugugi varemalt ehitatud aita ja kuivatit, mis olid enneolematult suured, kallid ja isegi ebavalikud, sest suured plaanid osta odavalt vilja kokku, ladustada see aita ja nii hoida vilja hinna tõustes kokku, ka ei õnnestunud.
Asutuse likvideerimise jutud käisid edasi ja 1928. aasta kevadeks oli Põllutööministeeriumil plaan teha ettepanek Udriku mõisa rajada hoopiski põllutöökool. Suveks oligi Udriku mõis arvatud Vabariigi valitsuse poolt täiendavalt põllumajanduslike koolide võrku ja Töö-hoolekandeministeeriumile jäi õigus Udriku mõisa nõdramõistuslike laste hoolekande asutuse tarvis seni kasutada, kuni avanevad võimalused asutus paigutada mujale.
1929. aasta septembris võttiski valitsus vastu otsuse Udriku kodu likvideerida. Seda põhjusel, et kodusse oli selleks ajaks jäänud vaid mõnikümmend last ja et nii väike laste arv ajab kogu majapidamise liialt kulukaks.
1900. aastal Pärnu-Jakobisse asutatud samalaadne internaat-abikool „Nain“ töötas samal ajal vaid 28 kasvandikuga ja Sotsiaalministeeriumi ettekirjutuse järgi saadetigi Udrikust „Naini“ 37 last, 24 last suunati esialgu Sindi varjupaika, osa lapsi anti aga perekondadesse kasvatada.
Kodu tegevus lõppes ametlikult 31. detsembril 1929. aastal. Udriku mõis anti Põllutööministeeriumile üle 1. veebruaril 1930. aastal. Asutuse lõplik majanduslik likvideerimine lõppes 15. veebruaril 1930. aastal. 

Kondi kõrtsist sai vanadekodu

Rahvapärimuse Kondi kõrtsi nimest on kirja pannud Otto Hintzenberg ja see oli olnud nii: Tapa jaama ligidal Valgma kõrtsi taga oli kunagi mägi. Kui seda mäge põlluks tehtud, tulnud sellest palju surnuluid välja. Iseäranis ajanud ühed väga suured luud vaatajaid imestama. Sääreluud olnud nii pikad kui ühe paraja mehe sääre- ja reieluud kokku. Sellest ajast saadik hakati nii mäge kui ka kõrtsi kutsuma Kondi mägi ja Kondi kõrts.
Rahvasuus kinnistus nimetus Kondi kõrts niivõrd ära, et ametlikku Valgma kõrtsi nime kasutati vaid üliharva ametlikes artiklites. Valgma oli aga kõrtsi ametlik nimi sellepärast, et see asus Tapa mõisa Valgma karjamõisa maa peal ja kuulus Tapa mõisnikule Aleksander Ferdinand von Fock`ile.
Kõrtsi varustas viinaga mõis ja nii oli viinaninadel koht, kus õhtuti pummeldamas käia. Räägiti, et isegi Tartu tudengid rongiga siia sõitnud, et kõrtsis juua.
1897. aasta alguses oli kõrts 3 päeva suletud olnud, põhjus olla selles et kõrtsi rentija mõisahärra von Fock joogimüüale õigeks ajaks patentisid ei olnud muretsenud. Aga see oli ju ometi põhjus, et jutt ajalehte kirjutada ja kurta pummeldamise võimaluse puuduse üle.
Ju siis see asi ikka korda sai, sest järgmine kord oli kõrtsi sulgemine jutuks alles veebruaris 1911. aastal. Nimelt, 4.veebruaril pandi mõisniku poolt Kondi kõrts kinni. Põhjuseks olid sagedased vargused, igapühapäevased riiud ja kaklused, kus isegi pussnoad ja tulirelvad käiku lasti. Kohalikku politseid olid sellised lahingud lõplikult ära tüüdanud ja seetõttu tehti ka korralik puhastus muudes Tapa salakõrtsides, mida alevis umbes 20 ümber oli.
Joomamehed aga olid ärevuses ja pidasid nõu palvekirja kirjutada, et vana armas Kondi kõrts jälle avataks.
Sajandivahetuse alguses – 10. veebruaril 1900. aastal põles Kondi kõrts tulekahjus seinuni maha. Tuli läks lahti hommikul kella 6 ajal, kui kõrtsirahvas alles magas. Kõrtsi teenija naisterahva riided, mis üleval pööningul olnud ja kõrtsmiku jalgratas jäid tulle. Loomad ja enamus majakraamist jõuti aga välja tassida.
Kõrtsmiku enda sõnade järele olla tema kahju siiski 1300 rubla ümber, sest tema kauplemine oli nüüd kuni uue kõrtsi ülesehitamiseni kitsendatud. Tulekahju põhjused jäidki selgusetuks.
Viinaninad aga nõudsid, et kuniks uus kõrts üles ehitatakse, viina müük kuhugi majasse üüritud korterisse sisse seada. Kuna kõrts oli mõisnikul tulekassas kinnitatud 1000 rbl. eest, siis asuti kõrtsihoonet taas üles ehitama. Nii kiiresti, kui ehitati üles Kondi kõrts, ei ehitatud Tapal ühtegi teist hoonet.
Seoses 1919. aasta maaseadusega riigistati mõisad ja kõik mõisnike käes olevad muud hooned. Nii ka Kondi kõrts. Mõisnike vara hakkas haldama Põllutööministeerium.
Kuna Tapal oli suur puudus vanadekodust, hakkas linnavalitsus 1927. aastal Põllutööministeeriumiga läbirääkimisi pidama Kondi kõrtsi omandamiseks, et sinna paigutada linna vanadekodu. Ministeerium andiski nõusoleku. Puudus veel vastav krediit, sest eelarve järgi oleks vanadekodu Kondi kõrtsist ümberehitamine ja sisseseade muretsemine maksma läinud 1 375 000 marka.
Krediidi puudusel tehti hoones vaid mõned hädavajalikud remonditööd. Seetõttu ei võetud kohe vanadekodusse vastu suuremal hulgal vanakesi, peavarju leidis vaid 12 vanakest.
Põhjalikumat hoone ümberehitustööd planeeriti järgmisesse, 1928. aastasse.
Kuniks 1928. aasta kevadel alustatud suuremad ümberehitustööd veel kestsid, loodeti nendega lõpule jõuda 15.detsembriks, enne suuremate külmade tulekut. Aga tööd aina venisid ja tööde ajaks paigutati vanakesed linnast kilomeetri kaugusele Ambla maantee ääres asunud poollagunenud metsavahi majakesse.
Novembris 1928. aastal sai lõpuks hoone katuse alla, pooleli olid veel sisemised tööd. Ühtlasi oli aga selgunud, et ettevõtja pole täitnud vähempakkumisel ülesseatud ja töölepingusse võetud nõudeid ja tingimusi, vaid neist kõrvale kaldunud. Ajaleht „Rahva Sõna“ kirjutab: „Halvem ja iseloomastavam ilmsiks tulnud kõrvalekaldumistes on aga see, et kogu asi näib ilmselt olevat sündinud linnavalitsuse teadmisel. Nii on näiteks ehituse teise korra välisseinad tehtud 6-tollistest palkidest, lepingus aga 7-tollised, sisemised seinad 5-tollistest palkidest, lepingus aga 6-tollised. Vanad kõrtsi korstnad pidi ettevõtja lammutama, on need aga uute pähe ülesse jäetud ja uuedki on tehtud vanadest ahjukividest ning kolme lõõri asemel kahega. Lagede ja põrandate talad ei vasta nõuetes märgitud jämedusele, sarikad on üleni vanast materjalist, pidi aga 25% uus olema, katus õhemast plekist jne. jne. Sellise ehitamisega on ehitajad endile kokku hoidnud ümmarguselt 250 tuhat senti.“
Järgmine daatum vanadekodu avamiseks anti 1. jaanuar 1929. a. kuid pikendati 26.jaanuari peale, siis veel omakorda 14.veebruari peale. Aga märtsis see siiski lõpuks avati ja vanakesed said külma käest ära majja sisse kolida.
Ümberehituse käigus ehitati vanale kõrtsihoonele peale veel ka teine korrus. Kodu juures hakkas tegutsema ambulants, emade ja rinnalaste nõuandepunkt, laste päevakodu ja muidugi kauaoodatud vanadekodu.
Pidulikul avamisel pidas jumalateenistuse Kadrina kirikuõpetaja Gustav Beermann. Vaimulikkude ettekannetega esines Tapa segakoor. Peale seda esines Tapa linnapea lühikese kõnega, andes ülevaate ehituse tööst ja majanduslikust seisukorrast. Sellest selgus, et hoone oli maksma läinud umbes 19 000 krooni. Sellest summast oli osa, nimelt 800 krooni maksnud sisseseade muretsemine.
Kui 1931. a. kevadel oli linnal hoolealuseid 31, siis vanadekodus elas neist 16 inimest. Vanadekodu ehitamine endisest kõrtsihoonest oli linnal võimalik teostada riikliku toetuse saamisega.

Alates 1. detsembrist 1937. aastal muudeti Tapa linna vanadekodu hoolekande volikogu otsusel kinniseks. Senise rahalise toetuse asemel hakkasid saama kõik vanadekodus elavad hoolealused täieliku linna ülalpidamise. Linna toitlustamisele kuulusid ka vanadekodus elavad pensionärid, kellede söögikulud arvestati nende pensionist maha.
Selleks ajaks oli tehtud vanadekodus remont, seinad üle krohvitud ja lutikad hävitatud. Vanakesed elasid kahe-kolme ja kolme-nelja kaupa tubades. Naiste tubades valitses lausa eeskujulik kord – vooditel puhtad päevavaibad ja kapikestel linad, riidenagidel katted ees jne.
1937. aastal elas vanadekodus 4 meesterahvast, kes olid koos kõik ühes toas. Seal oli veidi suurem segadus. Üks meesterahvas konstrueeris juba 14-ndat aastat järjest „perpetum mobile’t“, nagu ta ise tõsisel ja asjalikul ilmel seletas, vedades sirkliga kaustikusse igasuguseid sõõre ja rattaid. Mõningaid masinaosi vedeles „inseneri“, nagu teda kaashoolealused kutsusid, kapi pealgi.
Linna poolt antav toit oli maitsev ja toitev. Uue „kinnise“ seadusega polnud küll mõned vanakesed rahul, sest mõni ihkas meelsamini rahalist toetust paari „topka“ pärast, kuigi selle arvel tuli varem nii mõnigi päev kannatada tühja kõhtu.
Söömine toimus ühises sööklaruumis kolm korda päevas, päevane toidunorm oli 35 sendi eest. Koos vanadekodu hoolealuste lõunaga keedeti lõunat ka linna puudustkannatavatele lastele, kellede söögiruum asus eraldi maja alumisel korrusel. Lapsi käis linnast söömas umbes 40, kuigi toitlustada oleks jõudnud 50 last. Laste lõunaseks toidunormiks oli 16 senti. Niihästi hoolealustele kui lastele oli soojade söökide ja leiva norm täiesti vaba, mistõttu ei jäänud keegi tühja kõhuga.
Septembris 1938. a. võeti linnavalitsuse poolt vanadekodu jaoks vastu kodukord, milles määrati ära vanadekodu juhataja, toidukeetja, koristaja ja kojamehe täpsed ülesanded ning määrati ära kodu sisemine kord. Et vanadekodus kord säiliks, oli kodukorra seadusega antud kodu juhatajale õigus kodukorra rikkujaid ning juhataja korraldusi mittetäitvaid hoolealuseid karistada distsiplinaarkorras noomitusega, kartseri panemisega kuni 3-päevani ja asutuse ruumidest lahkumise ärakeelamisega kuni 2 nädalat.

1930. aastal elasid vanadekodus Jaan ja Miina Kütt, Mart Leinkask, Šarlote Rebane, Pauline Normann, Leena Sepmann, Vilhelmine Eichorn, Anna Trossmann, Mai Krüger, Anna Siipan, Liisa Leppik, Miina Kultmann, Jakob ja Leena Leichter, Helene Loigom, Maria Litinskaja ja vanadekodu juhatajaks oli Liisa Vannas.

A. H. Tammsaare mälestusmärk Albus

1936. H. Tammsaarele püstitatud mälestusammas jääb tänapäeval Järva maakonda Järva valda. Väikene seos Tapaga on sel ometi olemas. Nimelt niisugune, et kui 1936. aastal Albu tollase vallamaja ja Järva-Madise kiriku lähedusse paigaldati mälestussammas tuntud kirjanikule, siis selle samba idee autor oli tollane Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi esimees ja Tapa linnavolinik Johannes Ruuse. Sobiv kivi sambaks leiti Tamsalu raudteejaama lähedalt Saiakopli asundusest. See oli raiumiseks väga hea kivi – punaka värvusega graniit ja kivi samba aluseks raius valmis Tapal kiviraidur Karl Kaljo (sünd. 08.08.1909) oma Õhtu pst. 14 asuvas kivitööstuses.

Kivisamba peale valmistas kirjaniku rinnakuju kavandi kujur Ferdi Sannamees. See valati pronksist koos külgedel asetsevate reljeefidega Riigi Sadamatehases. Samba valmistamine läks maksma 1800 krooni, oli 3 meetri kõrgune ühe meetrise läbimõõduga.

Mälestusmärk avati pidulikult 30. augustil 1936. aastal, kuid kirjanikku ennast avamisel ei viibinud.

Tema suvitas sel ajal Narva – Jõesuus, kust ta saatis kirja oma sõbrale Bernhard Lindele:

„On nii mõndagi jõutud ära kannatada, küllap jõuan ka selle samba taluda, nii et ta ei muutu mul hauasambaks… Pealegi, ma ütlesin ju esimene kord kohe, kui minult luba käidi küsimas samba püstitamiseks, et annan loa tingimusel – kui mind ei tülitata. Nad võiksid ometi taibata, et kogu see toiming on neile enestelegi, eriti kõnelejaile, palju lihtsam, kui mind seal ei ole.“

Nõnda avati see eesti kultuuriloos ainulaadne mälestusmärk, sest pole ei enne ega pärast seda püstitatud ausammast veel elavale eesti kirjanikule. 1950. aastal, kui loodi Tapa rajoon, jäi Albu ja ausammas Tapa rajooni piirkonda.

Tööoludest pagaritöökodades.
(Tekst pärineb ajalehest „Tapa Sõna“ 27. juunist 1930. aastal.)

Väga paljudel Tapa kodanikkudel pole aimugi sellest, missugused töötingimused on õige mitmes meie linna pagari- ja kondiitritöökodades, samuti pole näinud seda mustust ja korralagedust, mis seal valitsemas. Meie ajal nõutakse igal pool toiduainete valmistamise juures äärmist puhtust ja sellel alal töötajaid ei lasta tööle asuda ilma arstlise järelvaatuseta. Kuidas on lood sellega aga Tapal?

Ei, kaugeltki nii!

Seda võib näha igakordse tervishoiukomisjoni järelvaatuse käigu puhul, mil leitakse tööruumid äärmiselt mustad ja korratud olevat. Et aga komisjoni silm igal ajal pole valvel ja kõigisse kohtadesse ei ulata, siis võib juba arvata, et tööolud just niiväga eeskujulikud pole ja töökodades valitsev kord igalpool jätab ikka midagi soovida.

Missugused on enamikus meie pagaritöökojad ja mis seal õige sageli puutub silma, sellest toome siin mõne kujuka pildi.

Võtame näiteks ühe tuntuima töökoja, mis varustab suurel määral Tapa kodanikke mitmesuguste saiakestega ja maiustustega. Töökoda asub pooleldi kitsas ruumis, kuhu ligipääs õige keeruline. Tuleb mööda minna kõiksugu koluvirnast, mis levitab pehastunud lõhna üle kogu ruumi. Esimesel silmapilgul arvad, et oled sattunud mõne suurlinna mustaveetorustikku, alles pärast taipad tõelist seisukorda, kui oled astunud üle tööruumi läve ja sulle vastu tungib paks lämmastav saialõhn, mis omapärane küpsetustöökojale ja nõrga kopsuga inimesel tahab otse hinge matta. Kuna töötamine sünnib õige vabalt (suvel kuuma ajaga otse Aadama ülikonnas), siis lukustatakse hoolega uks, et keegi kutsumata võõras sisse ei pääseks. Nii töötatakse kinniste uste taga tihti 10 tundi järjestikku. Töötaja ruumis pole väljakäigukohta ja selle aset täidab mustavee ämber, mis seisab enamasti taignaküna all ja just niiväga armsat „aroomi“ ei tekita, kuigi nõu sageli loputatakse ja vastiku haisu eemalepeletamiseks tulise veega ja mine tea millega veel kupatatakse. Misjaoks kibedal tööajal ilmaaegu välja hoovi peale minna, kui on käepärast palju praktilisem abinõu: siruta vaid käsi taignaküna alla, tõmba sealt ämber välja ja „sirista“ niipalju kui süda soovib. Sinna kallatakse aeg-ajalt musta vett lisaks, et väljaheide sellega seguneks. Maas vedelevad igal pool paberossi otsad ja süljelärakad, mida ohtralt läbi hammaste põrandale lirtsitakse. Käsi pestakse mõnikord künas, ja et vett pole alati käepärast ja selle toomine hoovist tekitab teatud määral raskusi, valatakse pesukausist, kus pestud higist nõretavat pead ja nägu, vesi lihtsalt künasse, et sel teel pääseda üleliigsest veetoomise vaevast.

Töökojas tuleb ette pea igal esmaspäeval „peaparandust“, ja siis korduvad ikka niisugused nähtused, kus kummardatakse suures hingeahastuses ämbri kohale ja öögitakse mis hirmus. Nii on ämbril esmaspäeviti eriti suured teened töökoja elus.

Parem lugu pole ka naabertöökojas. Seal ripuvad töölaua kohal vahete-vahel vanad püksiräbalad, mis tarbekorral tõmmatakse jalga, kui minnakse „asjale“. Talvel kuivatatakse üleval lae all pesu, jahukottide vahel vedeleb kõiksugu rämpsu, muuhulgas vanad poriga määrdunud saapalogud ja räpased jalanartsud. Kuna ruum kaunis avar, paigutatakse ahjust välja võetud saiavirnad kastitükkidest kokku paigatud laudadele, mis asetatud räpasele põrandale. Uks on alati pärani lahti ja sealt tuleb sisse iga päev peremehe koer, kes tehes oma harilikku ringkäiku nuusib saiavirnade vahel ja haistab rotilõhna. Oli isegi juhus, kus koer tõstis jalga ja tegi koogikuhja äärde „lirtsu“, mis eest sai kurjasti tapelda ja vingus mõni aeg vihaga antud raske jalahoobi tagajärjel.

Viina selles töökojas ei jooda, selle eest rüübatakse aga ohtrasti kodus valmistatud humalavett. Peremees ise on täitsa rahvamees ega pane sõnade valikule palju rõhku. Töötab alati teistest üle, ja kuna mehel sageli nohu, siis nina otsast aina tilgub kas taigna sisse või sellest keerutatud vormidele.

Kolmandas kohas on võrdlemisi eeskujulik ruum ja puhtus, kuid taignavormid asetatakse mõnikord põrandale ja siis tallatakse kogemata nende otsas. Töökojas viibib arutihti hall isane kass, kellel armsamaks lebamiskohaks taignaküna kaas, kus rullitakse saiavorme. Kass on töötajale lahutamatu seltsiline, ja tundub otse võõrastavana, kui kassi mainitud kohal ei silma.

Nii töötatakse paljudes kohtades kodusel viisil, ilma et sellele pandaks rõhku, kas ka kaubatarvitajale see hooletu töötamisviis küllalt vastuvõetav on.

Steinfeldt ja Bachblum

Tapal asus jaama juurest mööda Jaama tänavat linna poole minnes paremat kätt suur tühi plats, mida tänapäeval kirikupargina tunneme.

Aga 1924. aastal, kui park oli veel välja kujunemata, elas meil alevis mees, kelle nimi oli Voldemar Steinfeldt. Oli ta alevi koolivanemaks, alevi volinikuks, kohaliku tarvitajateühisuse raamatupidajaks, revisjonikomisjoni liikmeks, ühispangas asjaajajaks, majaomanike seltsi eestvedajaks ja veel tont teab kelleks. Üks igatpidi tegus mees.

Nimetatud Steinfeldt kauples alevilt sellesama suure platsi serva omale maatükki, kuhu ehitada kauplust. Alevivalitsus talle selleks luba ei andnud, sest tema poolt esitatud plaan ehitusnõuetele ei vastanud, ehitus ise liiga väike ja inetu oleks tulnud. Pealegi asus platsi serv raudteejaama esisel käidaval kohal.

Et keelust mööda hiilida, üritas Steinfeldt oma „kaupluse“ ehitada öösel, kui alevi saksad magasid. Öö jooksul valmisid kaupluse seinad, kuid rohkemat ta ei jõudnud ja alevivalitsus nõudis kategooriliselt ehituse lammutamist.

Kangekaelne Steinfeldt aga ehitust ei lammutanud, jättis seinad seisma „oma“ aega ja hakkas taotlema kioski ehituseks luba uue ja korrektsema plaani järgi.

1931. aastaks oli Steinfeldtil valminud korraliku plaani järgi ajalehekiosk.

Nimelt oli alev saanud vahepeal linnaõigused ja linnavalitsus otsustanud Tapal avada ajakirjanduse kioski, sest peale kaupluste sulgemist tööpäeva lõpus polnud enam kusagilt osta ajalehti ja kirjutustarbeid peale raudteejaamas asunud raamatukapi, kuhu aga läbisõitvate rongide tõttu ohtlik ja ebasoovitav minna oli.

Kioskipidamise õigus anti välja linna poolt enampakkumisel, alghinnaga 20 krooni aastas. Kuna pakkujaid tekkis kenake hulk, siis aeti linna poolt määratud alghind 120 krooni peale ehk kuus korda kõrgemaks. Steinfeldt saigi selle viimase hinnaga kioskipidamise ainuõiguse ning avas selle 11. märtsil 1931. aastal.

Lisaks koostas ta oma kioskis palvekirju ja muid kirjatöid ning sõlmis kindlustuslepinguid EEKS kindlustusseltsi kaudu nii Tapa linna kui ka ümbruskonna rahvale.

Olles tööl Tapa Ühispangas asjaajajana, vallandati ta sealt seoses ettetulnud segaste asjade ja puudujäägi pärast, mistõttu viibis ta asja uurimisel pikka aega vahi all. Vahi all viibimise ajal oli aga tema naisele Aliis’ile tekkinud armuke – Eduard Bachblum. Steinfeldt aga sellega kuidagi ei võinud leppida. Sellega algas aastatepikkune vihavaen meeste vahel, millest tolleaegsed ajalehed suure innuga kirjutasid.

Alustame 1930. aasta augustist, kui politsei alustas esimeste protokollidega: „Aliis Steinfeldt lasi protokolli teha oma mehele Voldemarile sellepärast, et viimane olevat tema jalgratta kummid läbi lõiganud.“, „Eduard Bachblum lasi protokolli teha Voldemar Steinfeldtile sellepärast, et viimane olevat tema jalgratta pihta sõidu ajal hoobi andnud, mispeale Bachblum maha kukkunud ja omakaitseks revolvrigi taskust välja võtnud.“, „Voldemar Steinfeldt lasi protokolli teha Eduard Bachblumile selles, et see olevat temale kallale tunginud, teda maha löönud ja revolvriga ähvardanud.“…

Mõni kuu pärast ajalehekioski avamist, 1931. aasta suvel tuli Steinfeldt jaamast lehti toomast, kui tema kioski lähedal Bachblum talle vastu tuli ja talle sõnagi lausumata kepiga pähe lõi. Otsaette sai ta pisikese haava, mille arst kergete kilda tunnistas. Protokoll oli kindlustatud. Vaid paari kuu möödudes istus Steinfeldt oma kioski kõrvaltoas, kui äkki sadas läbi akna klaasiklirina saatel uue ehitatava kiriku vundamendi paekivimürakas. Viskajaks osutus muidugi Bachblum. Kivilugu oli kohtus arutusel septembris ja mees tunnistas ennast alandlikult süüdi. Karistuseks määrati 10 krooni rahatrahvi ehk 3 päeva aresti ja Steinfeldti tsiviilnõude 250 sendi suuruses summas ära maksmist.

Kepihoop vastu Steinfeldti pead jõudis kohtusse samuti septembris. Üks süüdistab, teine eitab. Maha peeti pikad kaitse- ja süüdistuskõned, kuid kohus otsustas: Bachblum kolmeks kuuks vangi. Pärast otsuse ettelugemist lahkus Steinfeldt tulvil rõõmu kohtusaalist, astus juba tänavale, kui tundis korraga enese turjal ja peas taaskord kepihoope, mida Bachblum talle suures vihas jagas. Steinfeldt jooksis kohe kohtusaali tagasi ja nõudis märatseja vahi alla võtmist. Konstaabel tiris Bachblumi kohtusaali tagasi, kuid omavahelisel kokkuleppel vabastas ta vahi alt. Sel põhjusel palus Steinfeldt koju minemisel politsei kaitset ja nii läkski kaebaja politsei saatel koju. Kuid sellele järgnes uus protokoll mille tagajärjel Bachblum kuu aega arestimajas pidi veetma.

Vahepeal juhtus veel selline lugu: Steinfeldti naine Aliis oli oma Voldemarist lahutatud ja oli tagasi võtnud oma neiupõlve nime Vilguta ja viibinud koos Bachblumiga Tapa Tuletõrje seltsimajas opereti etendusel. Etenduse ajal aga oli valatud nende üleriided riidehoiuruumis üle mingi põletava happega, mis põrandalegi tilkudes olid jätnud sügavad jäljed. Kes seda küll teha võis? Olgu öeldud vaid niipalju, et etendusel viibis ka Steinfeldt.

Enne veel kui Bachblum oma kolme kuulist karistust istuma sai minna, viskas Steinfeldt omakorda Bachblumil maja akna kiviga sisse. Seepeale kirjutas ajaleht: „Kahe leppimatu vihamehe protsessid tõmbavad alati kohtusaali rahvast täis. Võib arvata, et protsessid nende vahel veel niipea ei lõpe.“

Detsembris 1931. a. peeti rahukohtuniku juures kohtprotsessi Hans ja Eduard Bachblumi metsaga hangeldamise asjus. Hans oli Eduardi isa ja nii olid isa ja poeg omale pettuse teel elatist hankinud. Kohtusaalis polnud aga kumbagi kaebealust, sest Eduard Bachblum istus juba kinni ja kohe-kohe maabus tema kõrvale ka isa.

1932. aasta septembris arutas rahukohtunik jällegi protsesside seeriat. Kõigepealt oli Steinfeldt Bachblumi akna kiviga sisse visanud, mille eest talle 1 kuu aresti ja 7.50 kr. trahvi määrati. Järgmisena kaebas Aliis Vilguta, et Voldemar Steinfeldt olla teda restoranis „Pariis“ sõimanud „kuradi litsiks“ ja kõiki teisi kohalviibijaid „pättideks“. Siit sai Steinfeldt karistuseks 1 kuu vangistust. Lõpuks arutati omavahelist löömingut „Pariisis“, kus ühel pool Steinfeldt, teisel pool Bachblum. Selles asjas süüdistas Bachblum Steinfeldti et see olla restoranis „Pariis“ haaranud laualt vaasi ja tahtnud talle sellega pähe lüüa. Bachblum aga jõudnud eest ära karata ja vaas lennanud vastu ahju puruks. Kui siis Bachblum tahtnud oma „sõpra“ välja ajada, haaranud Steinfeldt revolvri ja lasta ähvardanud. Bachblum löönud seepeale kepiga vastu Steinfeldti kätt, revolver maha kukkunud, saanud selle aga kohe kätte tagasi, ikka edasi sõimanud ja revolvriga sihtinud, mispeale veel Bachblum kepiga peksnud. Steinfeldt aga väitis et Bachblum tulnud kabinetist kõrtsiruumi, kus tema istunud ja hakanud sõna lausumata teda kepiga peksma, temal pea verine ja hoope aina tulnud. Steinfeldti pea olla olnud tema enda sõnade järgi nii lõhki kepihoopidest, et haavad tuli arstil lausa kinni õmmelda, ka ülikond olla rikutud.

Selle eest nõudis ta Bachblumilt 58 krooni raha, Bachblum aga Steinfeldtilt joobnud olekus avalikus kohas rahurikkumise pärast 10 krooni ehk kolm päeva aresti ja lisaks veel 2 nädalat aresti.

Steinfeldtil polnud aga raha, mida maksta. Seetõttu pandi tema ajalehe kiosk oksjonile alghinnaga 1100 krooni, soovitavalt äravedamiseks. Steinfeldt ise oli just istuma pandud 2-aastaks ühispanga puudujääkide pärast. Kiosk jäi aga oksjonil müümata, kuna tema sugulane konstaabel Toss nõutava summa 330 krooni ära maksis ja kiosk jäi Steinfeldtile alles.
Vahepeal sai Bachblum veel vangistuse aega juurde. Nimelt oli Johannes Krappe andnud Bachblumi kätte 60 krooni ülikonna raha ärile äramaksmiseks, kuid tema polnud seda teinud, vaid raha oma tasku pistnud. Selle eest sai Bachblum 4 kuud vangistuse aega juurde.

1933. a. detsembris vabastati Steinfeldt Tallinna keskvanglast enne tähtaega. Oli seal ennast korralikult üleval pidanud. Kuid vabanemine toimus tingimisi ja politsei valve alla jätmisega kuni karistuse kandmise tähtaja lõpuni novembris 1934.

Üsna samal ajal tuli teade, et Eduard Bachblum istub Venemaal vangilaagris kinni. Tapalt oli ta jäljetult kadunud sama aasta sügisel. Nimelt oli ta saatnud omastele kirja, milles teatas, et asub Venemaal, Solovki saarel vangilaagris. Palus omaksid midagi ette võtta, et teda saaks Eestist mõne Nõukogude vangi vastu ümber vahetada. Kuid ümbervahetamiseks polnud lootustki. Kuidas Bachblum sinna vangilaagrisse sattus, kas lihtsalt üle piiri mineku või mingi muu süüteo tõttu, polnud teada.

1934. a. augustis otsustas linnavalitsus veel teisegi ajalehekioski, seekord põhjapoole raudteed rajada. Kiosk ehitati Laiale tänavale. Kuna linnavalitsuse poolt oli Steinfeldtile juba varem antud õigus 1935. aasta veebruarini eelisõigusega kioskit pidada, sai sellegi uue kioski pidamise õiguse ta endale.

Edaspidi, 1935 – 1937 aastateks kioskipidamise õiguse omandas samuti Steinfeldt ainuisikuliselt. Aastamaks oli siis juba 601 krooni, peale selle veel 10 krooni kuus kioski aluse maa renti, kokku 60 krooni kuus. Laia tänava kioski maksumäär jäi endiseks – 76 kroonise aastamaksuga.

1935. aasta septembriks oli Voldemar Steinfeldt nimede eestistamise kampaania raames oma perekonnanime eestistanud Ajango’ks ja alustanud oma Jaama tänava kioskis raamatute müüki. Samas võttis ta vastu ajalehtede „Waba Maa“, „Rahwaleht“ ja „Maa Hääl“ tellimusi ja kuulutusi. Müüs ajalehtede üksiknumbreid. Kiosk oli avatud kella 8.00 – 22.00 ja nii iga päev nädal läbi. Bachblum oli silmapiirilt läinud ja Steinfeldt oleks nagu päris korralik mees olnud.
1938. aasta jaanuaris murdis Ajango Laia tänava kioskisse sisse Tapa linna tuntud vargapoiss, 13-aastane Hartwig Kroll, kust varastas paberosse, tubakat, maiustusi ja kirjutusmaterjale kokku 74 krooni väärtuses. Kioskisse pääsemiseks oli ta lahti muukinud aknaluugi ja purustanud klaasi. Vargapoiss lõpetas Harku vanglas.

Sama aasta suvel hakkas Ajango oma ajakirjanduse kioskist valjuhääldaja kaudu edastama ümbruskonna platsile raadiomuusikat. Sama aasta augustis tulid Tapale Ajango kioskist ostetud klassiloterii kaks suurvõitu – 3000 krooni ja 2000 krooni. Sügiseks oli kioskisse paigaldatud ka telefon, millele helistades pidi keskjaamast küsima numbrit 99.

1939. aasta september.

Kirikuplatsile kogunes õhtuti arvukalt linnarahvast, kuulama Ajango kioski raadio-valjuhääldajat Saksa-Poola sõjakuulduste põnevas õhkkonnas. Oodati sabas ajalehtede õhtuseid väljaandeid.

1941. aasta veebruar.

Sidevalitsuse korraldusel likvideeriti Laial tänaval asunud kiosk. Alles jäi Voldemar Ajango Jaama tänava kiosk ja raudteejaama raamatukapp. Ajakirjanduse müügi õigus jäeti edasi Ajangole.

14. juunil 1941. aastal küüditati ka Voldemar Ajango ning ta suri 1942. aastal Siberi vangilaagris. Tema kiosk Jaama tänaval põles maha 1941. aasta augustis, kui kommunistid linna süütasid.

Eduard Bachblum aga kaduski jäljetult, ühel hetkel ei tulnud ka kirju enam.

Alviine Marie Pedriks
(30.07.1893 Kodavere kihelkonnas Kolkjal – 27.09.1938 Tallinnas)

Alviine Pedriksi vanemad olid Juhan ja Leena (s. Jõgi) Nautras. Isa oli sündinud 06.10.1861 Saare mõisas ja ema 17.02.1863 Omedul. Vanemad abiellusid 1889. aastal Kolkjal. Peres oli peale Alviine veel kaks poega, Alfred (s. 21.02.1896) ja Aleksander (s. 24.07.1898, surn. 11.01.1925). Alfred suri noore mehena ja on maetud Amblasse. Aleksander oli sõjaväe kohtu poolt 1923. aastal surma mõistetud mahalaskmise läbi.

Alviine olnud lapsena üsna pisike ja „peenikese kondiga“. Armastanud väga ronida mööda puid ja katuseid. Igal võimalikul silmapilgul olnud ta kusagil plangu otsas või korstna kõrval katusel. Ema oli teda sageli vitsaga taga ajanud ja hurjutanud: „Ise kui varblane – vaata, et tuul minema ei vii – aga ronib kurivaim nagu kass.“ Sähvanud siis ka mõnikord, kui ligi pääsenud, vitsaga mööda paljaid sääri. Aga palju seda siiski ei olnud.

Kui ta 16. aastat vanaks oli saanud, tulnud keegi kena noormees talle kosja. Kosjajutud sobinud hästi, aga peigmehe ema sõdinud käte-jalgadega vastu: „Mis sa, Alfred, säärase piitsavarrega teed? Ei sellest plikakesest kasva naist – vaata, et tuul pooleks ei murra!“ Vaatamata kõigile hoiatustele peetud pulmad siiski ära. Alviine on hiljem meenutanud: „Mõned aastad siiski olime abielus, aga mees ei olnud minuga rahul. Ikka laskis oma emal end mõjutada. Ma osutusin tema arvates liiga peenikeseks ja jõuetuks. Tekkisid tülid ja nääklemised, kuni abielu lahutati.“

Aastail 1919/20 elas Alviine Pedriks Tapal Raudteemajas nr. 19. Tema vanemad, Juhan ja Leena Nautras koos poegadega elasid aga Lai tn. 8 majas. Oma perekonnanime Pedriks oli Alviine saanud abielust Oskar Karl Voldemar Pedriks’iga, kellega abiellus 15.02.1914.
1918. aastal oli Alviine Kadrinas asunud Kruusimäe kõrtsi kõrvale ehitatud seltsimajas ehk teemajas perenaiseks. Koos oma mehega käisid nad laatadel hobuvankrilt saiakesi müümas. Paraku see abielu püsima ei jäänud ja lahutus toimus 1924. aastal.

19.02.1925. abiellus Alviine kolmandat korda, seekord oli tema abikaasaks August Karjane (28.12.1882 – 30.04.1937). Pedriksi nimi jäi aga Alviinele edaspidigi. Temast sai üle Eesti tuntud ja omamoodi kuulus naine.

1920-ndate aastate lõpupoole olid tema vanemad läinud elama Kadrinasse, kus elas ka Alviine. 1929. aastal võttis ta endale majanduslikes raskustes vaevelnud paljulapselisest perekonnast kasutütre, ühekuuse Maimu Jürjeni (s. 24.09.1929, surn. 13.08.1976, ab. Jakobson, mõrvati, maetud Viljandis).

Kõhnuke Alviine hakkas kehakaalus juurde võtma 1929. aastal mil ta Jõgeval võõrastemaja pidajaks oli. Seal haigestus ta närvipõletikku. Kahel korral viibis ta Tartu Ülikooli kliinikus ravil, kuid paksenemise protsessi ei suudetud pidurdada.

Et haigus ei võimaldanud enam võõrastema pidada, kolis ta Kadrinasse vanematekoju, kus elas viimased aastad Undla valla toetusel. Vallaabi osutus aga väikeseks, et ennast ja last toita. Alviine otsustas omale leiba teenima hakata enda tasulise rahvale näitamisega, kui ajalehtede kaudu tema haruldane paksus teatavaks oli saanud.

Nimelt kaalus Alviine Pedriks 329 kilo, ümbermõõt oli 2m 86cm, pikkust 168cm. Tema kaasaegsed jutustasid temast lugusid. Et raha teenida, sõitis ta mitmetesse Eestimaa paikadesse ennast näitama. Et rongiga Tallinna sõita, upitati Alviine mitte vagunisse, sest vanasti olid vagunite uksed väga kitsad, vaid eraldi platvormile.

Alviinel oli isegi oma mänedžer, kes sellistel käikudel tema rahaasjade eest hoolitses. Rahvasuu räägib ka loo, et kord oli Alviine lühemat aega Lehtses Bürgeri majas teemaja pidajaks. Müügil olid seal peenemad napsid, tee ja kohv. Valge viin oli teatavasti sel ajal riigi monopol ja sellistes kohtades seda ei müüdud. Sellegipoolest jäid mehed mõnikord üsna vindiseks. Alviine ei vajanud nende taltsutamiseks kunagi politsei abi – võttis lihtsalt kaks meest, lõi peadpidi kokku ja viskas uksest välja.

Kord olla Alviine Pruuna mõisa kutsustud, kus sel ajal juba kool asus, tütre tempude pärast vastust andma. Läks tema siis mõisatrepist üles, aga ei mahtunud meetrilaiusest uksest sisse. Kangutatud siis ka alati kinni seisnud teine uksepool ka lahti. Kahest meetrist piisanud.
Alviine meenutab: „Ükskord oli meil söögimaja. Talumees tõi koorma rukist. Jahvatasime ja küpsetasime ise oma söögimaja jaoks leiba. Vilja kotid tuli kanda pööningule. Peremees kandis kõik kotid üles – ainult ühe jättis vankrisse ja tuli mulle teatama et andku ma talle paar meest abiks. Kotis olevat 3 riia vakka kukist, ei jõudvat üksi üles viia. Aga kust mina neid mehi pidin võtma, läksin siis vankri juurde vaatama. Kergitasin suurt vilja kotti ja – oligi mul õlal. Viisin ta naerdes ja laulu ümisedes teise korruse pööningule. Viljakott kaalus 9 puuda.“

Alviine oli Tartu Ülikooli haiglas kahel korral. Räägiti sekretsioonide rikkeist ja ainevahetuse haigusest, kuid midagi kindlat ei leitud. Arstid vaid imestasid.

Alviine jätkab: „Minu lemmikroaks on hapukapsasupp. Kurgid on mu hing ja heeringas – maiuspala…“

1938. aasta suvel viis ettevõtja Koop Alviine Tallinnas Nõmmele „Luna-Parki“. Tema transportimiseks kasutati veoautot. Suveaed oli Koopi poolt asutatud rahva lõbustus- ja meelelahutuskohaks. Sinna oli sisse seatud kõiksugu mängud ja lõbustused, nagu koerte teater jt. Aga kõikide Nõmme elanike huviobjektiks kujunes maailma pakseimaks naiseks tituleeritud Alviine Pedriks. Tema jaoks ehitati eraldi telk ja seati sisse üsna mugav „buduaar“ – ja rahvast muudkui vooris vaatama suurt maailmaimet. Ei olnud haruldased päevad, kui ta teenis 300 – 400 krooni ühe õhtuga.

Tema juurde telki lasti uudishimulikke iga veerand tunni tagant, paari-kolmekümne kaupa korraga. Ise istus ta oma voodiäärel ja vastas küsimustele.

Samal ajal vedas Koop Alviinet ühest kohast teise ja täitis tema arvel oma kukrut. On ka teada, et näiteks Pärnus teenis Koop ainuüksi ühel päeval 700 krooni, kuid maksis Alviinele vaid 150 krooni kuus.

Alviine ei mahtunud sisse reisivagunisse, auto ega bussi uksest, seega pidi ta alati loksuma kaubavagunis või veoauto lahtises kastis. See ei jätnud tema tervisele mõju avaldamata.
Veoauto kasti tõsteti Alviine autokraana abil spetsiaalsete laiade nahkvöödega, mis talle ümber seoti ja kõhu pealt kokku tropiti. Tolleaegsete ajalehtede artiklite pealkirjad, kus Alviinest kirjutati kõlasid näiteks „Maailma paksem naine Nõmme sensatsiooniks“, „329 kg rahvale imetlemiseks“, „Tragöödia inimlikust viletsusest“, „Võitlus sensatsiooni ja raha pärast“ jne.
Halvasti mõjus Alviine tervisele ka viibimine telgis, kus tuli olla ka öösel ja mis laskis vihma ajal vett läbi. Tal oli sugulasi Tallinnas ja Rakveres, kelledele ta ahastuses kirjutas, kus palus: „Ma ei jõua enam, päästke mind siit!“

Nii viidi ta lähemate inimeste abiga Tallinnas asunud V. Lillesterni „Rahva Suveaeda“, mis asus Mere pst. 6. Seal paigutati tema telk muude meelelahutuste kõrvale. Veel 24. septembril 1938. aastal reklaamib „Päevaleht“: „Tähelepanu! Weel eelolew wiimane nädal wõtab Eesti paksim naine Alwiine Pedriks külastajaid wastu. Külastage kõik naist, kes kaalub 20 puuda, vaadake ja imestage!“ Sissepääs maksis 25 senti. Tihti lisati kuulutustesse ka et tema kleidi õmblemiseks oli kulunud 14 meetrit riiet.

Kuid Alviine ei pidanud vastu ja suri 27. septembril 1938. aastal sealsamas „Rahva Suveaias“ oma telgis.

Viimastel päevadel teda vaatamas käinud arstid K. Rist, H. Schotter ja D. Soo leidsid, et surma põhjuseks oli rasvtõbi ja sellega seoses südamelihaste nõrkus, neerupõletik ja vesitõbi.
Haiglasse teda paigutada ei saanud, sest sanitaarauto teda sõidutada ei saanud ja haigla, mis olekski teda vastu võtnud, oleks pidanud tegema hulk eeltöid – hoone uksi laiendama ja talle eriliselt tugeva voodi ehitama.

Puusärk Alviine Pedriksi põrmu jaoks valmistati A. Meldorfi kirstuäris eritellimuse peale. Materjaliks kasutati kahetolliseid pigitatud laudu. Sarga laius oli 1,5 meetrit ja pikkus 7 jalga.
Kirstupanek toimus 28. septembri õhtul „Rahva Suveaias“ vabas õhus ning seda oli tulnud vaatama ligi tuhat inimest. Seekord tasuta.

Et puusärk kadunu põrmuga ei mahtunud ühestki uksest sisse, pidi see ka ööseks jääma lageda taeva alla.

Järgmisel hommikul viidi tema põrm veoautoga Kadrinasse ning maeti Kadrina kalmistule vanemate kõrvale. Isa Juhan oli surnud 13.09.1936 ja ema Leena 11.09.1933. Samale platsile oli maetud ka tema abikaasa August Karjane, kes suri 1937. aasta aprillis.

Kalmud asuvad Kadrina kalmistul platsil O 238. Tähiseks on abikaasaga ühine metallist sepisrist, millele on kinnitatud graveeritud nimeplaat.

Alviine pärandas oma raha ja vanematelt päranduseks saadud kinnisvara kasutütrele Maimu Jürjenile.