Kaitseliidu Tapa malevkond

Kaitseliidu Tapa malevkond on välja arenenud endisest Ambla kaitseliidu jaoskonnast, mis moodustati Vabadussõja päevil. Ambla kaitseliidu jaoskonda kuulus 64 liiget kooliõpetaja Jaan Schmiederi juhatusel. Üldiselt oli kaitseliidu pere siis veel võrdlemisi väike ja kindel organisatsioon välja kujunemata. Tõuget omakaitse organiseerimiseks andis 1. dets. 1924. a. kommunistide mässukatse, mille tagajärjel ka Tapal tekkis endiste sõjaväelaste ringkondades oma kaitseliidu üksuse organiseerimise mõte. Asja algatajateks ja eestvõtjateks olid Tapa Politseijaoskonna ülem Oskar Wichmann (Vetekivi), jaamaülem Karl Glaudan, alevivanem Willem Gabriel, tuletõrje ühingu peamees Johannes Kask, ühispanga juhatusliikmed Reinhold Reitel ja Paul Uusvell, res. sv. ametnik Aleksander Nurm, Tapa jsk. kohtu-uurija Oskar Sild ja tema poeg Egon Sild. Nimetatud isikute eestvõttel 21. detsembril 1925. aastal Tapal peetud koosolekul tunnistas kaitseliidu loomise Tapale hädavajalikuks ja valis selle ülemaks Aleksander Nurme, abideks õppealal res.-lipnik Karl Joosti ja majandusalal Egon Silla. Kuna huvi ja poolehoid asja vastu oli suur ja juhtimine tublides kätes, oli 30. detsembril Tapa kompaniis juba 76 liiget. Alguses tekitas raskusi relvade muretsemine, millede järele tunti äärmist puudust. Siiski läks korda 1. Soomusrongide rügemendist, kust kaitseliidule heatahtlikult vastu tuldi, muretseda püsse. Ka saadi üksikuid relvi politseiametnikelt ja teistelt K.L. üksustelt. Kuna aga koosseis suurenes, pöörati Järwa maakonna rahvaväe ülema poole püsside ja padrunite saamiseks, mis andis ka tagajärgi. Tegevuse laienemisega ja Tapa kui suurema keskuse tähtsusega arvestades moodustati 4. jaan. 1925. a. endisest Ambla jaoskonnast Tapa jaoskond, kuhu kuulusid territoriaalselt Tapa alev, Albu, Ambla, Lehtse ja Nõmmküla vallad. Hiljem kaitseliidu organisatsiooni ümberkorraldamisel nimetati 7. märtsil 1925. a. Tapa jaoskond Tapa malevkonnaks, mille pealikuks jäi Aleksander Nurm, kes sellel kohal püsis kuni Tapalt lahkumiseni 3. veebr. 1930. Kogu selle aja oli ta edukalt ja teeneterikkalt juhtinud malevkonna tegevust. A. Nurme lahkumisest kuni 1. aprillini 1934. a. täitis malevkonna pealiku kohuseid Oswald Stokeby (eestist. Sauvere) ja sellest ajast kuni II Maailmasõjani malevkonna pealiku k. t. kaitseliidu vanem-instruktor kapten Eduard Reitkam.

Alates asutamisajast kuni 1940. aastani oli malevkonna tegevus, tänu energilistele juhtidele, järjekindlalt laienenud ja koosseis suurenenud. Rivilise ja taktikalise wäljaõppe kõrval oli veel erilist rõhku pandud lasketaseme tõstmisele ja kehalisele kasvatusele. Malevkonna koosseisu kuulus rida silmapaistvaid laskureid ja sportlasi, kes hea eduga esinesid paljudel võistlustel. Peale selle oli väärikalt täidetud oma otsekoheseid ülesandeid kodanlise julgeoleku, kodurahu säilitamise, valve, riigivõimude abistamise jne alal. Malevkonna koosseisu kuulusid 6 kompaniid: Tapa, Albu, Ambla, Jäneda, Jäneda õppur- ja Lehtse kompanii, Tapa raudteelaste-, Aegviidu, Nõmmküla ja Tamsalu üksikrühmad, kokku ligi 600 kaitseliitlast. Tapa malevkonna juhatusse kuulusid 1935. a. malevkonna pealiku k. t. Eduard Reitkam, malevkonna pealiku abi k. t. Eduard Kansa, laekur Ivan Ivanow ning juhatuse liikmed Rudolf Merilo ja Hans Mihkelson. Kompanii pealikuteks olid Tapa kompaniis n.-ltn. Tüüts, Albu komp. F. Tammus, Ambla komp. B. Mihkelson, Jäneda komp. A. Lubi, Jäneda õppurkomp. A. Koljo ja Lehtse kompaniis A. Jairus. Neist oli kogu malevkonna tegevuse ajal oma kohtadel olnud Albu kompanii pealik Ferdinand Tammus ja Ambla kompanii pealik Hans Mihkelson.

Tapa naiskodukaitse

Peale 1. dets. 1924. a. sündmusi asuti Tapal Kaitseliidu moodustamisele, mille lahutamatuks osaks kujunes naiste organiseerumine. 15. veebruaril 1925. aastal pandi alus Tapa naiste tööle Kaitseliidu „toetajate komitee“ näol. Oktoobri kuul läks korda tutvuda kodukaitse ajutiste juhtnööridega ja 18. oktoobril 1925. aastal asutati „Kodukaitse ühingu Tapa jaoskond“, kuna laiemale ja sihikindlamale tööle võidi asuda alles 1927. aastal, peale naiskodukaitse ajutiste põhimääruste ilmumist. Siis võidi juba tutvuda teiste jaoskondade töödega, saada hoogu ja julgust, mille kaudu tõusis tööulatus, kui ka edukus, tuli juurde palju uusi töökaid liikmeid. Aastatega kindlustati oma seisukoht ning võideti lugupidamine.

Hiljem nimetati „Kodukaitse ühingu Tapa jaoskond“ ümber „Naiskodukaitse Tapa jaoskonnaks“. Oma geograafilise asendi poolest on Tapa olnud sagedaste kogunemiste keskuseks ja selletõttu on Tapa jaoskonnal ette tulnud eriti suuremaid jõupingutusi nii kodukaitsjate toitlustamisel, kui ka sanitaaralal.