II maailmasõda – saatused

Mis sai nendest inimestest, kelledest on juttu olnud ja kellede nimed on tekstides tumedalt trükitud? Sellest allpool:

Tapa Töölisühingu abiesimees Peeter Lainevool
(Sünd. 17.08.1898 Laatre vallas Pärnumaal, surn. 14.09.1941 Tapal)

Elas Tapal Kesk tn. 5. Õppis aastail 1920 – 1923 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetamisel sai advokaadi kutse. Oli Korporatsiooni „Ugala“ vilistlane. Tapal tegutses eraadvokaadina ning oli Tapa linnavalitsuse juristkonsul alates Tapale asumisest 20. mail 1924. aastal. Peeter Lainevool oli oma ema Amalie Rosalie Lammas’e vallaspoeg, kelle peale ema abiellumist 1905. aasta veebruaris lapsendati ema abikaasa Johani poolt ja sellega sai ta endale ka tema perekonnanime Viidas. Riigikohtu otsusega 15.02.1923 määrati talle uueks perekonnanimeks Lainevool. Millal Peeter Lainevool arreteeriti, pole täpselt teada, kuid ta hukati koos Tapa Töölisühingu esimehe Leonardo Valtsiga 14. septembril 1941. aastal Männiku mäe metsas, kuhu ta ka maeti. Hilisemal haua lahtikaevamisel maeti ta mujale ümber. Kuhu, pole teada, kuid mitte Paide mnt. asunud ühishauda.

Tapa Tööliste Ühingu Omakaitse komitee esimene esimees, Tapa Tööliste Ühingu laekur Karl Kaljas
(sünd. 18.02.1902 Tamaszow Lubelskis, surn. 1941. a. Porhovi all)

Enne eestistamist oli selle juudi soost mehe nimi Hetzkel Kljäsh. 1935. aastal eestistas perenime Kljas ja mõne aja pärast veelgi eestipärasemaks Kaljas. Ta oli lõpetanud 1920. aastal Tartu Vene Eraühisgümnaasiumi, asus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kust ta 1921. aastal läks üle põllumajandusteaduskonda ja sealt 1922. aastal omakorda koos oma vennaga arstiteaduskonda, mille nad mõlemad lõpetasid 1927. aastal. Tapal tegutses ta naistearstina ja hambaarstina, kus ta 1931. aastal vahistati ja mõisteti ebaseadusliku abordi tegemise eest 3 aastaks vangi, kuna tema patsient suri. 1941. aastal astus ta vabatahtlikult Punaarmeesse, langes Porhovi all sakslaste kätte vangi ja hukati.

Tapa linnasekretär, linnavalitsuse arveametnik ja raamatupidaja, Tapa Täitevkomitee sekretär Peep Remma
(Sünd. 12,12,1911, surn. 20.10.1981 Austraalias)

Eestistas 1936. aastal nime Bernhard Römmer Peep Remma’ks.
Lõpetas Tapa Ühisgümnaasiumi 1933. aastal ja astus 1. augustist 1933 Tapa linnavalitsuse teenistusse praktikandina. 1. jaanuaril 1936. a. määrati arveametnikuks ja sama aasta 1. aprillil linna raamatupidajaks. 1939. aastal lõpetas Tallinnas omavalitsuse sekretäride kursused ja sooritas sekretäri eksami. Täitis ka perekonnaseisuametniku kohuseid. Teenete eest Kaitseliidus anti talle Kaitseliidu Valge Rist.
Teenis alates veebruarist 1941. a. Paides Järva Maksuametis raamatupidajana. 1941. a. augustis alustas tööd Järva Maavalitsuse sekretärina.

Põgenes Eestist 1944. a. septembris esialgu Saksamaale Gunzenhausenisse, kus töötas pikemat aega laagrijuhina ja hiljem Geislingenis, olles sealse Eesti Teatri majandusjuhataja.
1949. a. siirdus edasi Austraaliasse Thirlmere, kuhu rajas koos abikaasaga kanafarmi. Austraalias võttis ta osa kohalikust seltskondlikust tegevusest, olles Thirlmere Eesti Seltsi „Koit“ juhatuses. 1980. aastal valiti ta Eesti Abistamiskomitee laekuriks. Alates 1975. aastast järgneva kolme aasta vältel oli ta eesti ajakirja „Meie Kodu“ tegevtoimetaja. Suri Austraalias 20. oktoobril 1981. aastal.

Millal said August Lillakas ja Richard Käär omale lubatud ausamba?
Pärast suurte auavaldustega ümbermatmise tseremooniat 29. septembril 1940. aastal ei tehtud Tapa „Punasel väljakul“ peamiselt mitte midagi. Esialgne hauakivi kirjaga: „Siia püstitatakse mälestussammas 1924. a. mõrvatud revolutsionääridele Lillakas A. J. ja Käär R.M.“ paigaldati alles 1. detsembriks 1958. aastal. 1964. aastal meenus kellelegi, et sellele hauale võiks nüüd selle mälestussamba lõpuks paigaldada, kuid siis seda ikka veel ei juhtunud.

9. jaanuaril 1969. aastal jõuti niikaugele, et tõepoolest mälestuskivi pandi paika. Sellel oli kiri: „Punaarmee polgukomandör kodusõjas 1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõusust osavõtja AUGUST LILLAKAS (1894 – 1924) ja 1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõusust osavõtja RICHARD KÄÄR (1898 – 1924)“
29 aastat ootasid seltsimehed oma hauasammast. Eesti taasiseseisvumisel hauakivi eemaldati pargist ja viidi Tapa muuseumi hoovile, kus see seisab tänapäevani.

Tapa Rahva Omakitse esimees Johannes Palundi
(Sünd. 19.06.1905 Narvas, surn. 07.10.1992 Eskilstunas Rootsis 87-aastaselt).

Olles Tapal tööl raudteel, kuulus ta Raudteelaste Hoolekande Ühingu Tapa osakonna liikmete hulka, kus tegutses juhatuses. 1932. aastal oli ta Tapa skautide kokkukutsuja ja Tapa skaudirühma algataja. Ka kuulus ta maleva staabi koosseisu, kus tegutses laekurina. 1944. aastal õnnestus tal põgeneda Rootsi. Seal sai temast Eskilstuna Eesti koguduse liige. Alates 1972. aastast kuni surmani oli ta koguduse juhatuses algul kirjatoimetajana ning hiljem juhatuse esimehe abi. Johannes Palundi maeti 1992. aastal Eskilstuna kalmistule.

Tapa saksa okupatsiooniaegsed linnapead:

1. Tapa linnapea Arno Niitme
(sünd. 02.07.1909 Tartus, surn. teadmata USA-s).

Eestistas 1936. aastal nime Arnold Niggol Arno Niitme’ks. Lõpetas Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse osakonna ning 1935. aastal omistati talle kesk- ja kutsekooli riigikaitselise õpetuse õpetaja kutse.

1. augustist 1932. aastal asus Tapa Ühisgümnaasiumi poiste kehalise kasvatuse ja riigikaitse õpetajaks. Tapa Keskkooli õpetajana alustas tööd 1. augustil 1934. aastal, andes tunde ka Tapa Gümnaasiumis, progümnaasiumis ja reaalkoolis.

Tapa linnapea ametit pidas aastail 1941 – 1942.

15. detsembrist 1942 kuni 1. juulini 1943 töötas Tapa Gümnaasiumi direktorina. Edasi suundus ta Tapalt Tallinna I Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktoriks.

Sõjapõgenikuna emigreerus algul Saksamaale ja 1950. aastal sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus 1999. aastal pühitses oma 90. juubelit. Tema surmaaeg on teadmata.

2. Tapa linnapea Jaan Adel
(sünd. 05.11.1903 Võrumaal Linnamäe vallas käsitöölise pojana, surn. 11.04.1965 Vetlandas).

Alghariduse omandas kohalikus vallakoolis ja Riias, mille järel hiljem õppis Valga Gümnaasiumis, kust siirdus Sõjakooli, mille lõpetas 1925. aastal. Pärast seda teenis tegevsõjaväes Tapa Soomusrongide rügemendis, kus ta 1938. aastal ülendati kapteniks.

Arvult teine saksa okupatsiooniaegne Tapa linnapea ametiaeg oli 16.02.1942 – 04.02.1943. Elas Tapal Eha tn. 3. Tema õlule langes vastutuse koorem juhtida linna pärast sõjapurustusi ja taaskorraldamine rasketele aegadele vastavate võimaluste juures. Tapa linnapea kohalt siirdus Petseri linnapea kohale.

Märtsis 1944. a. lahkus ta ka Petseri linnapea kohalt, sest siirdus vabatahtlikult kaitseteenistusse. Tal õnnestus minna saksa poolele üle ning siirduda Rootsi, kus ta suri 11. aprillil 1965. a. Vetlandas.

3. Tapa linnapea Valter Perem
(Sünd. 11.03.1909. a. Virumaal, surn. 18.09.1956 Rootsis Göteborgis).

Lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja tegutses kauemat aega panganduse alal, oli Tapa Ühispanga juhataja. Tema jäigi Tapal saksa okupatsiooniaegseks viimaseks linnapeaks. Tal õnnestus põgeneda 1944. aastal Rootsi, kus ta 18. septembril 1956. aastal Göteborgis suri.

Tapa Tööliste Ühingu sekretär, Tapa komnoorte juht Erich Int
(Sünd. 03.05.1918 Tapal, surn. 28.07.1965 Tallinnas).

Tapal lõpetas ta Gümnaasiumi 1938. aastal. Töötas Tapal raudteel konduktorina. Võttis Eesti laskurkorpuse patareiülemana osa II Maailmasõjast ja õppis pärast demobiliseerimist TPI-s. Koolipõlves harrastas ta suusatamist, kergejõustikku ja pallimänge. Aastail 1952 – 1956 oli ta Kergejõustikusektsiooni esimees ja 1961 – 1963 juhatuse liige. Aastail 1960 – 1965 oli ta „Kalevi“ sektsiooni esimees. Töötas EKP keskkomitees ning oli vabrikute „Baltika“ direktor ja „Norma“ osakonnajuhataja. Ta suri 28. juulil 1965. aastal ning maeti Tallinna Metsakalmistule.

Tapa Tööliste Ühingu Omakaitse komitee abiesimees, Tapa Tööliste Ühingu juhatuse liige, Tapa linna üks mahapõletajatest 3. augustil 1941. aastal Joosep Talpas
(Sünd. 21.10.1908 Undla vallas Udrikus, surn. teadmata).

Tema suunati miilitsasse tööle 1940. aastal Aegviitu. Ta oli Aegviidus 7 inimese kinnivõtmise ja tapmise organisaator. Selleks kasutas ta nuhk Oskar Taela valekaebusi ja samas oli tal klaarida ka isiklikke arveid. Kui 10. juulil 1941. a. hommikul kella 10 paiku saabus Tapalt Aegviidu raudteejaama dresiin 20 NKVD kõrilõikajaga, asus kogu jõuk koos kohalike reeturitega tegutsema. Koos Joosep Talpase, nuhist reeturi Oskar Taela ja alevi usaldusmehe Gustav Ohaka ning nende kamba kaasabil hakati kinni võtma kohalikke elanikke ja raudteejaama viima. Kõik kinnivõetud tapeti. Kui sakslased 9. augustil 1941. aastal Aegviitu jõudsid, olid J. Talpas ja O. Tael juba Venemaale põgenenud. Venemaalt naastes oli J. Talpasest saanud julgeolekuohvitser. Kui palju ta inimesi tribunali alla andis, pole teada, aga neid polnud vähe. Talpas oskas oma nahka hoida ega saanud kunagi haavata. Peale sõda sai ta tööle Pärnu julgeolekusse. Tema surmaaeg ei ole teada.

Tapa Gümnaasiumi direktor Eduard Kansa
(Sünd. 10.10.1887 Paldiskis, surn. 02.10.1946 Haapsalus).

Eduard Kansa sündis Paldiskis kaluri perekonnas, kus omandas alghariduse. Lõpetas 1916. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. Oli Paldiski linna esindaja Eesti maanõukogus ja Asutavas Kogus. 1922 – 1930 oli Paldiski Ühisgümnaasiumi juhataja, seejärel Nõmme Ühisgümnaasiumi juhataja kust 1934. aastal asus Tapale Tapa Gümnaasiumi direktori ametikohale kuhu jäi 1940. aastani. Tegutses paljudes Tapa organisatsioonides juhtivatel kohtadel. Tapalt lahkudes oli ta 1940 – 1944 Väike-Maarja Keskkooli direktori kohusetäitja ja õpetaja. 1944 – 1945 töötas Harjumaa TK Haridusosakonna lastekodude inspektorina, oli 1945. aastal Tallinna Merekooli õpetaja ja 1945 – 1946 Haapsalu Keskkooli direktor. Suri 2. oktoobril 1946. aastal Haapsalus, olles 59-aastane. Eduard Kansa on maetud Haapsalu vanale kalmistule.

Kaks Tapalt põgenenud inimest päästeti „Moerolt“.
22. septembril 1944. aastal hukkus Läänemerel põgenikelaev „Moero“, mis sai pommitamisel täistorpeedo tabamuse. Laeval oli umbes 1500 eestlast, kes põgenesid oma kodumaalt nõukogude võimu eest. Nendest päästeti umbes 250 eestlast, kes viidi Saksamaale. Teadaolevalt olid pääsenute hulgas kaks Tapa elanikku – Aster Pank ja Ellen Lükk. Tapalt pärit hukkunute kohta „Moerol“ andmed puuduvad.

Tapa miilits Hans Arjakse
(Sünd. 01.02.1890, surn. 16.06.1975 Tapal).

Hans Arjakse oli sündinud Läänemaal Sipa mõisa moonaka pojana. Ametilt oli ta kingsepp-käsitööline.
Elas Tapal Hiie tn. 1. Töötas Tapa miilitsajaoskonnas.

Sõjajärgselt kuululus Tapa Tarbijate Kooperatiivi juhatusse. Oli Tapa Täitevkomitee esimees kahel korral: sept. 1945 – juuni 1947 ja veebr. 1949 – jaan. 1951.

Suri 16. juunil 1975. aastal ning on maetud Tapa linnakalmistule.

Tapa abilinnapea, Tapa linnanõunik ja Tapa linnapea KT alates 1. detsember 1942 Peep Pahtma
(Sünd. 26.01.1912 Järvamaal Albu vallas, surn. 1969 Tapal).

Arreteeriti 18.12.1944 Õhtu pst. 11. Tribunal: 23.12.1945 §58-1a, 58-11, määrati 10 aastat, kinnipidamiskoht Irkutskis. Vabanes 20.04.1956.

Teadaolevalt töötas pikka aega Tapa Tarbijate Kooperatiivis. Maetud Tapa linnakalmistule.

Tapa linnapea 1935 – 1940 Jaan Maidre
(Sünd. 15.04.1903 Tartus, surn. 24.04.1942 Sosva).

Enne eestistamist kandis nime Felix Martin. Õppis H. Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1921. a. ning astus samal aastal Tartu Ülikooli majandusteaduskonda, mille lõpetas 1926. aastal. Pärast seda teenis kaitseväes sundaega, kust siirdus „Postimehe“ talituse teenistusse. 1928. aastal tuli Tapale „Lihaekspordi“ eksporttapamajja tööle raamatupidaja-asjaajajana, kus teenis kuni linnapea ametisse astumiseni. Linnapea ametisse astus 15. novembril 1935. aastal jäädes kuni augustini 1940. Pärast linnapea kohalt lahkumist lahkus ka Tapalt.

Arreteeriti Harjumaal Kohila vallas 14.06.1941, erin. 28.02.1942 §58-13 surmaotsus. Kinnipidamiskohaks oli Sverdlovski obl. Sosva, kus otsus viidi täide 24.04.1942. Süüks pandi kuulumist Kaitseliitu ja Isamaaliitu.

Tapa savitööstur Oskar Udikas
(Sünd. 22.10.1881 Pärnus, surn. 01.05.1942 Irkutskis).

Võttis osa Vabadussõjast ning väerindel ülesnäidatud vahvuse eest annetati talle Vabadusrist II liik 3. järk (15.09.1920). Oskar Udikas tuli Tapale 1923. aastal ning rajas siin Valgejõe pst. 21 savitööstuse, kus valmistati harilikke ja glasuuritud ahjupotte. Enamik 1930-ndatel aastatel valmistatud pliitidest ja ahjudest Tapal on laotud tema savitööstuses valmistatud ahjupottidest. Savitööstus natsionaliseeriti 1940. aastal. Oskar Udikas arreteeriti 12.07.1941 Tapal, §58-10 lg. 2 ning saadeti Siberisse, kus ta suri 1. mail 1942. aastal Irkutski vanglas nr. 5.

Vedurijuhtide kutseühingu liige, Tapa töölisorganisatsioonide vahelise komitee liige Heinrich Randla
(Sünd. 16.10.1913 Virumaal, surn. teadmata).

Töötas Tapal raudteel roopaseadjana. Arreteeriti 21.05.1941 Tapal, Hiie tn. 2-11. Tribunal 23.12.1942 §58-10 5 aastat. Vabanes 02.10.1943. a. Edasised andmed puuduvad.

Tapa Tööliste Ühingu informatsiooni korraldaja, Eestimaa Kommunistliku Partei Tapa osakonna esimees Juhan Allandi
(Sünd. 01.10.1907 Virumaal, surn. 06.01.1942 Kirovi oblastis).

Töötas Tapal raudteel rongiõlitajana. Tapa Tööliste Ühingusse kuulus juba 1937. aastal. Enne eestistamist kandis nime Johannes Paulus, elas perega Tähe tn. 14.
Arreteeriti 29.08.1940 Tapal Pikk tn. 55.
ENSV Ülemkohus toimus 09.11.1941, § 58-10, 58-13, surmaotsus. Kinnipidamiskoht Kirovi obl. Kohtuotsus viidi täide 06.01.1942. Oli politsei salaagent.

Linnavalitsuse kassapidaja, Tapa Tööliste Ühingu töölisorganisatsioonide komitee kirjatoimetaja, Tapa Tööliste Ühingu kirjatoimetaja August Merede
(Sünd. 25.01.1893 Rakke vallas, surn. 21.04.1942 Sevurallag).

Enne eestistamist kandis perekonnanime Meder. Oma ametilt oli ta tegelikult rätsep. Elas Ambla mnt. 16.
Arreteeriti 14.06.1941 Tapal Rohelisel tänaval, erin. 04.03.1942, §58-13 surmaotsus. Kinnipidamiskoht Sverdlovski obl. Sevurallag. Otsus viidi täide 21.04.1942. Võttis osa Vabadussõjast, valgekaartlane. Kuulus varem Kaitseliitu, oli endine politseikonstaabel, kellena töötas Tapal kuni 15.03.1926.

Tapa külakooli juhataja ja õpetaja, Üleriikliku Maanoorte Ühingu Tapa osakonna juhatuse esimees Harald Arulaane
(Sünd. 4. märtsil 1910, surn. 24. märtsil 1943. a.)

Harald Arulaane oli Tapa külakooli juhataja ja õpetaja aastail 1937 – 1941. Juunis 1935. aastal lõpetas ta Tartu Pedagoogiumi juures töötava seminariharu ja sama aasta sügisest valiti ta Särgvere algkooli õpetajaks. 03. – 05.06.1937 toimunud kutsekursustel Tartu Pedagoogiumi juures omandas ta algkooli õpetaja kutse. Juunis 1939. a. tegi läbi Paides raamatukoguhoidjate kursused ning asus samal aastal õppima Tartu Ülikooli matemaatikat. Paraku jäid õpingud pooleli, sest raske haiguse tagajärjel ta suri 33-aastaselt 24. märtsil 1943. aastal.

Saksa okupatsiooniaegse esimese linnapea Arno Niitme abi, ERÜ Järva ringkonnajuht Evald Tiits.

Tema kohta pole teada ei sünni- ega surmadaatumeid. Aastail 1931 – 1932 oli ta Tapa ajalehe “Sõnumed” tegevtoimetaja.

Pärast August Linno trükikoja natsionaliseerimist määrati ta Tapa Trükikoja komisjoni liikmeks koos Aleksander Ruil’iga (komissar oli Arnold Randrüüt). Oktoobris 1942 määrati ta ERÜ ringkonnajuhiks Järvamaale. Septembris, kui ERÜ Järvamaa osakond toodi üle Tapale, tuli ka tema oma ametit jätkama. Samal ajal, septembris 1943 valiti ta Paide raehärraks. Edasised andmed tema kohta puuduvad.

Täitevkomitee esimehe Leonardo Valtsi abi pärast Arno Arulat Peeter Kaik.
(Sünd. 30.10.1891 Pilistveres, surn. 20.11.1941 Paides)

Peeter Kaik oli kuni sept. 1925. a. Tapa Alevi I Algkooli juhataja, aastail 1925 – 1930 Järvajõe algkooli juhataja, 1930. aastast Tamsalu algkooli juhataja kohusetäitja, ühtlasi ka Tamsalu Rahvaraamatukogu Seltsi juhatuses. Tegutses ka Tamsalu tuletõrjes, olles ühingu liige, puusepp ja laekur. Peeter Kaik lasti sakslaste poolt 20. novembril 1941. a. Paide vanglas maha. Süüdistati kommunistlikus meelsuses ja ta oli olnud ka Tapalt küüditaja 1941. aasta juunis.

Saksa okupatsiooniaegse Eesti Omavalitsuse Rahandus-, Majandus- ja Transpordidirektor Alfred Vendt.
(Sünd. 06.12.1902 St. Petersburgis, surn. 24.11.1986 83 aastaselt Düsseldorfis).

Perekond Vendt elas Tapal Valgejõe puiesteel omas majas, kus isa Jaan pidas rätsepaametit ja ema Elisabeth oli kodune. Perepoeg Alfred lõpetas Tapa Gümnaasiumi II lennu 1923. aastal. Töötas 30-ndate aastate lõpus Majandusministeeriumis, lahkus 1941 Saksamaale, peale II maailmasõda elas emigratsioonis Rootsis. Suri 24. novembril 1986. aastal Saksamaal Düsseldorfis.

Tapa vedurijuhtide kutseühingu erakorralisel peakoosolekul, kus võeti vastu resolutsioon, mille aluseks oli süüdistus Evald Ristikivi vastu, kuna ta oli töölisvaate vastane, pol. politsei agent ja Peeter Ümera vastu, keda süüdistati sõjaväes pol. politsei käsilasena tegutsemises:

Evald Ristikivi, sünd. 04.12.1901 Narvas, arreteeriti Tapal 11.09.1940 oma elukohas Side tn. 5. Tribunal toimus 26.02.1941, §58-3 järgi määrati surmaotsus. Tapeti 24.04.1941. Tema oli üks nendest tapetutest, keda leiti Pirita-Kosel ühest majast põranda alla maetuna. Kokku oli sinna maetud 38 meest, nn. “kapten Luige haud”. 14. juunil 1941. a. küüditati Siberisse ka ülejäänud pere.

Peeter Ümera, sünd. 1902. a. Tapal, arreteeriti oma elukohas Valgejõe pst. 2. Tribunal toimus 11.05.1947, §58-1a, 58-11, mille järgi mõisteti 10+5 aastat vangilaagrisse. Kinnipidamiskohaks oli Irkutski oblast Juzlag, kus ta suri 01.01.1948.

Tapa Tööliste Ühingu esimees, Tapa Kutseorganisatsioonide komitee esimees, Tapa Rahva Omakaitsekomitee sekretär, Tapa linnavanem ja esimene Täitevkomitee esimees, Moskva delegaat ja Riigivolikogu liige Leonardo Valts (Sünd. 18.04.1907, surn. 14.09.1941).

Alghariduse omandas Tapa algkoolis, õppis Rakvere linna Tööstuskoolis. Töötas Tapal veduridepoos algul lukksepana, hiljem vedurijuhi abina ning veel hiljem, alates 1935. aastast käitisvanemana. 1934. aastal valiti ta Tapa linnavolikogu liikmeks. Oli sept. 1940 – veebr. 1941 Tapa linnavanem ja veebr. 1941 – aug. 1941 Tapa Täitevkomitee esimees.

Pärast saksa okupatsiooni algust jäeti ta põrandaalusele tööle.
Septembri algul tabati ta Aegviidu jaama lähedal ja lasti 14. septembril 1941. a. Tapa Männikumäel maha.

9. mail 1946. aastal maeti ta ringi Paide mnt. ääres asuvasse vennashauda.

Teda süüdistati 1941. a. juuniküüditamise korraldamises Tapal ning linna põletamise korralduse andmises 3. augustil 1941. aastal, täites Stalini käsku „jätta vaenlasele põletatud maa“.

Kui Leonardo Valts oli sakslaste poolt tabatud ja viibis enne hukkamist vahi all, oli ta küsinud süüa, mispeale ulatati talle dokument, kus oli kirjas tema enda korraldus: „Vaenlasele mitte suutäit leiba jätta!“

Seos küüditamisega seisnes selles, millest jutustas Tapa elanik Heinrich Puhke: Valtsi abikaasa Tamara oli vaadanud õhtul üle õla tööd tegevat abikaasat ja näinud laual nimekirju, kus olid kirjutatud Tapa elanike nimed. Kui ta küsis, mis nimekiri see on, siis vastas Valts, et need on inimeste nimed, keda tuleb ära viia. Tamara jõudis lugeda paari-kolme nime ning teatas sellest Puhke perele. Tänu sellele pääsesid küüditamisest nii Puhke pere kui ka veel paar perekonda, kes teadsid ennast varjata.

Ometigi arreteeriti, küüditati ja tapeti palju süütuid inimesi.