Iseseisvumine Tapal 1918

Kuidas kuulutati välja iseseisvus Tapal?
Edgar Lageda

24. veebruar 1918 – eelpäevad, nagu raske luupainajalik seisukord valdas tolleaegset alevikku ühes tema elanikkudega. Põgenesid segadusse sattunud ja lagunenud punaväeosad, ikka ilma peatumata Venemaa poole. Maha jäeti sagedasti maalt kokku röövitud suured kraamikoormad. Palaviku kiirusega läksid minema ka viimased Vene riigiasutused ja ametikohad, ühes ametnikkudega. Ruttasid Venemaa poole ka paljud lihtkodanikud, kellel iganes aga võimalik.

Nende ainsaks kinnipidajaks oli nüüd raudtee, kes põgenikkude hulkasid küllalt kiirelt ära ei jaksanud viia. Sarnane tormamine, nagu mingisuguse laviini, veeuputuse või muu hädaohu eest, suurendas üldist ärevust, tekitas mahajääjates hirmu tuleviku vastu, hoidis meeled kõrgema kraadini pingul.

Et sellest ärevast ajajärgust täpsemat ülevaadet saada, tuleb lehitseda päevaraamatute, märkmikute, ülestähenduste lehekülgi. Need ülestähendused, paberile paigutatud mälestused, muljed on kaasabiks olnud ka käesolevate ridade avaldamisel, ülevaate ja mälestuste taastamisel.

24. veebruari õhtu.

Üldine enamlaste valitsuse langemine, komissaride ja komandantide paaniline põgenemine oli selgesti märgatav ka Tapal. Siiski püüdsid enamlaste valitsuse keskorganid võimu oma käes hoida veel viimase minutini.

Tapa raudteejaamas teenis parajasti jaamaülema kohuste täitjana Karl Saar. Kuid raske, osalt isegi seiklusterikas oli teenida tol ajal sarnasel kohal. Alaliselt helises telefon, töötas telegraaf, et andmeid muretseda ja teateid hankida seisukorra üle Tapal. Nii pööras Lenini asetäitja telefoni kaudu härra Saare poole, et teada saada, mis Tapal tehakse. Oli ju Tapa, nagu praeguselgi ajal, tähtis raudteede sõlmpunkt.
Teada saades, et punaväeosad põgenevad, asutused ja ametnikud kolivad, nõuti, et Tapa jaama saaks ametisse määratud komandant ja komissar, muidugi kommunistid. Kuna aga Saar kategooriliselt teatas, et tema ise jaama julgeoleku alalhoidmisega hakkama saab, ilma kommunistide kaasabita, ei meeldinud see teadaanne sugugi punastele võimumeestele ja härra Saar seati ühe raudtee peakomitee liikme valve alla, kelleks osutus keegi lukusepp.

Seisukord oli äärmiselt pinev. Enamlaste väeosad olid suures segaduses sakslaste Tallinnale lähenemise tõttu. Suure vaevaga suudeti Tallinnas salkkond punaväelasi, kes täielikult pea kaotanud ja suuremas segaduses olid, kokku koguda ja Keilasse Saksa okupatsioonivägedele vastu saata. Löödi lahing, mis poolteist tundi kestis ja ainukeseks suuremaks lahinguks mannermaa okupeerimise ajal oli. Selles lahingus kaotasid sakslased 3 meest surnutena ja 3 haavatutena, kuna punaväelastel surnuid oli tervelt 45 ja haavatuid 16.
Mis sellest lahingust kirjutama sunnib, on nimelt tagajärjed. Suurte kaotuste tõttu Keila lahingus sattusid enamlased Tallinnas veel suuremasse segadusse. Seni kohal püsinud võimumehed hakkasid nüüd suure kiirusega oma asutustest, nimelt töölistemajast ja ringkonnakohtu ruumidest sadama poole kolima. Ka eestlased ei maganud ja püüdsid järk-järgult enamliste võimumeeste käest vabanenud ametiasutusi oma kätte saada.

Et Tallinnas olevaid seltsimehi päästa, selleks saadeti Peterburist erarongiga kaks vagunitäit madruseid, umbes 80 meest, Tallinna. Teada saades punaväeosade Tallinnale lähenemisest andis Tallinna jaama kaitseülem käsu madruseid Tapalt mitte edasi lasta. Kui selle käsu põhjal nüüd madruseid kohapeal kinni pidada püüti, saivad need vihaseks. Nõuti Tallinna jaama kaitseülema nime teada andmist. Selleks pöörati telefoni teel Tallinna poole. Kui aga usutlemistel ja järelepärimistel mingisuguseid tagajärgi ei olnud, haaras üks madrustest revolvri, ähvardusega, et nemad alles näitavad, kes nemad on ja missugune nende võim. Ähvardustest hoolimata õnneks Tapal kedagi maha ei lastud. Asuti täies koosseisus vagunitesse ja kihutati Tallinna poole.

Madruste Tallinna poole teele asumisest informeeriti härra Saare poolt kohe Tallinna jaama kaitseülemat. Raske oli seda küll teha, sest iga kõnelust, igat sammu, isegi igat liigutust jälgis mees, kelle valve alla härra Saar jäetud.

Õnneks ei jõudnud madrused oma erarongiga Tallinnani. Tunni kolme pärast olid nad Tapal tagasi, kirudes ise, et sõita saanud ainult Kehrani, sest sealt edasi olevat „valged kuradid“ raudtee ära lõhkunud.

See sõidutakistus ja vahejuhtumine tekitas madruste keskel segadust, nii et neil enam Tapalgi aega peatuda ei olnud, vaid suure kiiruga Peterburi poole kihutati. Ise seletati küll, et nad minevat Peterburist abi tooma. Kuid ei olnud näha enam ei abitoojaid ega ka abiandjaid.

Öösel vastu 25. veebruari saadeti Tallinna postkontori komandandi härra Kääriku poolt telegramm Tapale, milles teatati, et enamlaste valitsus on kukutatud ja Eesti iseseisvaks vabariigiks välja kuulutatud.
Telegrammi sisu oli tarvis Paide edasi anda. Et aga Tapa telefoni keskjaam alles enamlaste käes oli, siis oli võimalik telegrammi sisu ainult raudtee telefoni ja telegraafi liini mööda edasi anda. Sedagi tegevust kontrolliti, kuid siiski saadi teade Tapalt edasi saata. Nimelt saadeti Tallinna teade telegraafi teel Aegviidu postkontori ülemale Eduard Piibemannile, käsuga, et viimane teate omakorda Aegviidust Aravete kaudu telefoni teel Paidesse edasi saadaks.

Töö Eesti Vabariigi kasuks võttis sellest silmapilgust teistsuguse ilme. Kaheksa vedurit, mis Tapal juba kolm päeva oodanud edasisaatmist Narva ja sealt edasi Venemaa poole, veeresid nüüd esimestena Tallinna poole. Samuti ka vagunid.

Jaamateenijatele teatati, et nad nüüd Eesti Vabariigi teenistuses on ja sellesse teenistusse ka edasi jäävad. Punakaartlased, kes veel kohale püsima olid jäänud, olid suures ärevuses. Ja 25. veebruari lõuna paiku põgenesid ka nemad Tapalt ja viimaseni.

25. veebruar oli Tapal suurpäevaks. Koolides seisis õppetöö täielikult. 26. veebruaril hakati looma kindlat kaitset. Tallinnast anti edasi telegraafi teel päevakäske ja iseseisvuse manifest. Kohapeal paljundati neid käsitsi kuulutuslaudadele ja tänavanurkadele väljapanemise jaoks. Õhtuks organiseeriti rahvakoosolek.
Kuid iseseisvuse tähe all elamise aeg oli seekord üürikene. Ei saadud rahvakoosolekutki ära pidada, kui juba sakslased iseseisva riigi läve taha ilmusid.

See sündis 26. veebruaril, umbes kella 2 ajal peale lõunat. Rahvast oli kogunenud murruna sakslaste Tapale kohalejõudmist jälgima. Suurem osa uudishimust aetuna, osa aga neid, kes sakslastes maa ja rahva päästjaid nägid ja viimaseid kohe kuuma tee, värskete saiadega ja vorstirõngastega külastama ruttasid. Kuigi juba kohe umbusaldusega sakslasi silmitseti, ei teadnud ju alguses suurem osa veel, missugused on sakslaste kavatsused maa ja rahvaga. Oli isegi neid, kes arvasid, et sakslased meil korra jalule seavad ja siis kohe minema lähevad.

Sakslaste kohale ilmumise peale vaatamata peeti rahvakoosolek Tapal siiski ära, kus manifest ja päevakäsud ette loeti. Rahvast oli koos küll palju, kuid manifesti vastuvõtmine ei olnud kõige elavam. Tundus, nagu oleks keegi kõrva sosistanud: „Tühi kõik, iseseisvuse matuselised juba ukse taga.“

Siiski tõusis koosoleku lõpuks meeleolu ja seati kokku Ajutisele Valitsusele tervitustelegramm, mida aga korda ei läinud edasi saata, sest et Saksa väeosad vahepeal kõik ühendused oma kätte olid võtnud.
Paar päeva hiljem rebiti ka päästekomitee päevakäsud Tapa tänavanurkadelt maha. Avalik töö Eesti iseseisvuse heaks oli lõppenud, tuli asuda tegutsema põranda alla.

Sarnased olid olud, sarnane oli seisukord. Kuid välised olud sundisid hauakaevamist iseseisvale Eesti Vabariigile, kogu Eesti rahvusele, katkestama. Rahvas, keda surmale ette valmistati, teostas siiski oma riiklise iseseisvuse aate.

(Tapa Sõnumed 21.02.1930)