Tapa Tõnis Rähni ajal

Valimised toimusid 15. – 15. detsembril 1929. aastal ja osavõtt valimistest oli võrdlemisi elav. Hääleõiguslikke kodanikke oli 2319, kelledest käis hääletamas 1503, s.o. 65%.

Kokku oli esitatud 8 nimekirja:

1. Asunikud said 296 häält ja 3 kohta: August Pallon, Liborius Paal ja August Unt.
2. Linnakodanikud said 277 häält ja 3 kohta: Johannes Ruuse, Peeter Lainevool ja Karl Rinne.
3. Sotsialistid said 249 häält ja 2 kohta: Juhan Vannas ja Hendrik Elisson.
4. Rahvaerakond sai 212 häält ja 2 kohta: Paul Vaarask ja Bernhard Rooba.
5. Majaomanikud said 104 häält ja ühe koha: Toomas Lutrik.
6. Rahvaerakond sai 212 häält ja 2 kohta: Johan Pari ja Aleksander Nurm, nimekirja lõpus oli kandideerinud ka Tõnis Rähn.
7. Naised said 90 häält ja ühe koha: Salme Kass.
8. Üürnikud said 88 häält ja ühe koha: Johannes Kask.
Kehtetuks tunnistati 17 ära antud sedelit. Seega olid uues linnavolikogus 10 uut ja 5 endist volinikku.

Uue linnapea isiku suhtes oli pikemat aega kõne all aktsiisiametnik Tõnis Rähn. Loodeti siiski, et seekord linnapea valimine ehk kergemini möödub. Kuid võta näpust!

Osa uusi linnavolinikke kutsusid kokku ja organiseerisid salakoosoleku, millest 15-st volinikust võtsid osa 10 ja kus omapead ära määrati uue linnavalitsuse koosseis, samuti nende palgad. Sellel salajasel koosolekul, mis peeti 6. jaanuaril 1930. aastal algkoolimaja ruumides, valiti, õigemini määrati linnapeaks Tõnis Rähn, linnapea abiks Bernhard Rooba ja teiseks linnanõunikuks Hendrik Elisson. Määrati ära linnavalitsuse liikmete palgatõus.

Tegelikult pidi ametlik koosolek linnavalitsuse moodustamiseks toimuma 10. jaanuaril. Salajase koosoleku häälteenamused loodeti ka ametlikul koosolekul läbi suruda. Vähemus aga suutis siiski oma mõju maksma panna ja tunnistas salajase koosoleku seadusetuks.

Samal ajal levitasid „vastasrinna“ liikmed linnas teateid ja kirjakesi, mis olid kohalikus trükikojas paljundatud ja mis sisaldasid vastaserakondade tegelaste minevikku lapsepõlvest saadik. Oli leitud nende enamlaste ja okupatsiooniaegsest tegevusest selliseid asjaolusid, mis lootused linnajuhtimise juurde pääsemiseks täielikult hävitada oleks ähvardanud.

17. jaanuaril 1930. aastal pidas volikogu oma teist koosolekut, kus hakati üritama linnavalitsust moodustada. Volikogu juhatajaks valiti Johannes Kask, esimeseks abiks August Pallon, teiseks abiks Salme Kass ja sekretäriks Johan Admason. Linnapea kandidaatideks esitati Johannes Ruuse ja Tõnis rähn. Enne hääletamisele asumist teatas aga Johannes Ruuse, et silmas pidades üldist meeleolu (mis oli niigi pingeline), loobus ta oma kanditatuurist. Niisiis valiti linnapeaks Tõnis Rähn.
Jätkusid aga sõnelused, mille saatel linnapea abiks valiti Bernhard Rooba ja nõunikuks Hendrik Elisson.

Rahulikumat meeleolu ei toonud ka järgnevad mitmesuguste komisjonide koosseisude loomised ning vastastikused „poriga loopimised“ jätkusid kuni koosoleku lõpuni. Vähem lärmakad polnud ka üsna suur seltskond pealtkuulajaid, kes olid tulnud oma silmaga vaatama ja kõrvaga kuulama, kuidas äravalitud paremad pojad asjalikku tööd teevad.

Võitlused võidetud, kaotused kaotatud, sõimud sõimeldud, läks igaüks oma ülesannete juurde, kes edasi, kes tagasi.

Selleks ajaks oli Tapal kätte jõudnud ehitusplatside puudus. Linnavalitsus planeeris linnale kuuluvast Valgma karjamõisa maast 40 uut ehitusplatsi. Võeti kasutusele uus linnateenijate teenistusvanuse tabel, mille põhjal hakati neile palka maksma selle järele, kui kaua keegi oli linna teenistuse töötanud. „Vanusetasu“ hakati maksma 5 – 25 % palgast ja tasu hakkas kehtima nende kohta, kes vähemalt 4 aastat olid linna teenistuses olnud.

Lisaks muretses linnavalitsus 1000 krooni eest uued pronksist elektrijuhtmed, mis vanade vastu välja vahetati ja linn sai mõnevõrra valgemaks kui varem.

Kusjuures, 1930. aasta lõpuks oli aktsiaseltsil „Eesti Kiwiõli“ plaanis ehitada uus elektriliin kuni Tapa jaamani, siis hakati linnavalitsuses arutama võimalust Narva elektri peale üleminekuks. Narva elektrivool oleks odavam olnud, kui linna elektrijaamas. Arutati võimalust siis linna elektrijaama sisseseade, nagu masinad ja mootorid, ära müümiseks. Mis turbiinidesse ja elektrijaama hoonesse puutus, siis arvati, et nende kasutajaks ehk mõni tööstus jääb ja turbiine poleks vaja paigast liigutada.

1930. aasta lõpu seisuga oli Tapal elanikke üle 4000. Nii suurt elanike arvu polnud Tapal veel varem olnud ja arvuliselt olid ülekaalus ikka naised.

Siis aga juhtus Tapa linna suure tuluallikaga õnnetus. 15. veebruaril 1931. aastal õhtul kella 10 ajal läks elektrijaam põlema. Tapa tuletõrjujad suutsid tulele piiri panna, kuid teiselt korruselt alguse saanud põleng hävitas kogu korruse. Mis aga tulest üle jäi, selle rikkus vesi. Õnneks jäi alumine korrus tulest puutumata. Vaatamata sellele katkes linnale elektrivoolu andmine ja kogu linnas valitses pilkane pimedus. Inimesed otsisid välja petrooleumi lambid ja küünlad.

Tuli oli alguse saanud jaama II korrusel elava elektrijaama juhataja Johannes Toomeli korterist, kes aga põlengu ajal kodus ei viibinud. Ta oli õhtul kella 8 ajal palunud jaama valvurit sulgeda küdev ahi, mida valvur ka tegi kella 10 ajal. Hiljem tundis valvur küll suitsuvinet, aga arvas, et masinate laagrid olid läinud suitsema. Kuna aga masinaruumis kõik korras oli, läks valvur üles Toomeli korterisse. Ust avades paiskas talle vastu tuli. Arvatavasti oli see alguse saanud vigasest korstnast. Pärast põlengut paigaldati laele vanad plangud ja uksed kaitseks lume vastu. Linnale saadi valgus mõne päeva pärast tagasi. Kevade saabudes alustati elektrijaama ülesehitamist. Kogu teine korrus tuli uus ehitada.

Tapa linna 1932/1933. a. eelarve oli eelarvekomisjoni poolt tasakaalustatud 72 864 krooniga.

Esimesena asus eelarvet arvustama „opositsiooni mees“ Johannes Ruuse, kes paljastas nii mõnegi valusa koha, arutades üksikuid peatükke, tehes parandusettepanekuid ja sooviavaldusi, olles sealjuures kibedas sõnalahingus sotsialist Hendrik Elissoniga.

Kuna Tapal oli tulemas võrdlemisi elav ehitushooaeg, otsustati järelvaatajaks palgata insener Konstantin Kaal. Linnavalitsus määras tasuks selle eest 420 krooni. Linnavolikogu vähendas selle summa aga 250 kroonile ja määras ülejääva 170 krooni hädaabitööde krediidiks linnavalitsuse omal algatusel teostatavatele töödele.

Järgnes kogu õhtu „nael“ – sõnasõda volinik Ruuse ja nõunik Elissoni vahel, ehk teisiti – üheltpoolt „Tapa hoolekande liit“ ja teiseltpoolt „Tapa lastesõprade ühing“. Kuna lastesõprade ühing, kasutades maksuta vanadekodu ruume, oma tegevusega oli tunduvalt riivanud linna lastesõprade ühingut, nõudes algaval majandusaastal üüri 780 krooni, otsustas volikogu: Sellest summast saab ühing toetusena tagasi 300 krooni, kuna 480 krooni määrati jällegi hädaabitöödele.

Nõunik Elisson, nähes, et tema ühinguga on lood kurvad, asus omakorda vastupealetungile. Ta nõudis keskkoolile avaramaid ruume.

Oli veel sõnalahinguid volinikkude Johannes Ruuse ja Johan Pari vahel ja pommina mõjus volinik Karl Rinne, kes, kui Tapa keskkooli hoolekogu liige, ei suutnud kannatada etteheiteid koolile ja kanges ärrituses sõnas: „Mis te mölisete!“

Arvati, et see oli sihitud Elissonile, kuid ka Ruuse arvas selle lause olevat öeldud tema kohta. Kuuldavasti tahtvat Elisson seda rasket lauset arutada kohtulaua ees. Peale mitmekordseid tühiseid sõnavõtmisi oldi lõpuks kell 12 öösel nii kaugel, et võeti 11 poolt hääle ja 1 erapooletu häälega linna 1932/1933. a. eelarve vastu.

Suve alguseks 1932. aastal olid hakanud kerkima jällegi „mustad pilved“ Tapa kohale. Maikuu linna volikogu koosolekul tõstatas volinik Hendrik Elisson üles uue teema, mida oli kuulama tulnud ka hulk linnaelanikke. Ikka selleks, et jälle nalja saaks.

Elissoni seletuse järele olevat Tapa keskkoolis, alates läinud sügisest peale maad võtnud liigne pillerkaaritamine alalise pillimängu ja tantsuga. Korraldatavat „kirevaid“ õhtuid ja uhutavat tantsu kus vähegi võimalik, isegi metsa istutamisel mööda mättaid. Siis oli kõneaineks veel ühtede keskkooli poiste kõmu tekitanud pummeldamine tuletõrje kõrtsis ning lõpuks veel linnas kurikuulsaks saanud „atendaat“, mille käigus loobiti puruks direktor Albert Luuri aknad. Neid „erakorralisi“ ettekandeid kuulati rohkem piibujutuna ja volinik Elisson jäi „hüüdjaks hääleks kõrbes“.

Aga intriigid aina kasvasid.

Elissoni ettekannetest oli selgunud, et Tapa Ühisgümnaasiumi direktor Johannes Albert Luur oli kutsunud 4. klassi õpilaste vanemad enda juurde ja seletanud neile, et 4. klassi poisid kavatsenud teda mardipäeval ära tappa ja tema tütart kotti ajada. Kuid direktor, õpilaste kavatsusest teada saades, läinud laskevalmis revolvriga koolimaja lähedale põllule, kus õpilased talle kuresammul vastu tulnud. Direktori energilise hüppe peale jooksnud poisid laiali. Kes poiste eesotsas olnud, seda direktor polnud näinud. Sellest hoolimata soovitas direktor enda juurde kutsutud lapsevanemal anda oma pojale niisuguse nahatäie, et veri voolab. Teisele lapsevanemale soovitanud direktor pojale anda oma 25 hoopi, kui aga võimalik, siis 30. Kui aga vaja oleks olnud, siis oli direktor nõus saatma isale kojamehe appi poega peksma.

Juba enne jõule oli direktor Luur soovitanud usuõpetuse tunnis poistel mitte koolis käia, vaid perekonda soetama hakata, samuti ka tütarlastega tantsides, kallistades ja musitades rääkinud poiste võrgutamisest ja kaubelnud neid omale naiseks, tema naine pidavat ära surema jne.

Tihti olnud direktor purjus, kasutanud ebaviisakaid sõnu ja jämedat tooni. Kooli aastapäeval olnud direktor jällegi purjus, tantsinud tüdrukutega naid kallistades ja sundinud neid peole kutsutud sõjaväelastega tantsima. Ilusamatele tüdrukutele ostnud ta vahetunnis teed ja saia, maiustusi ning kinkinud neile kinopileteid. Selliseid seikasid tuli Elissoni sõnul päevavalgele veel mitmeid ja mitmeid.

See kõik pani vihased lapsevanemad esitama Luuri vastu haridusministeeriumile protesti. Põhjuseks: kooli direktor ei vasta oma ametiala nõuetele ja palusid teda direktori kohalt tagandada.

Asja hakkas uurima ja arutama Järva maakonna koolinõunik. Uurimine kestis tsirka pool aastat ja siis vaikselt ilma kärata lõpetati. Luur jätkas ametis.

1933. aasta aprillikuu koosolekul otsustas linnavalitsus eraldada surnuaia tagavaramaast 2000 ruutsülda metodistidele matmispaiga asutamiseks. Tapal oli kaks kalmistut, kuhu toimus matmine. Kalmistutele kehtisid aga maksunormid. Nii oli Tapa Jakobi koguduse surnuaias 1. järgu matmise platsi hinnaks oma koguduse liikmeile 10 krooni, võõraile 15 krooni; 2. järgu plats oma liikmeile 8 krooni, võõraile 12 krooni; 3. järgu plats maksis oma liikmeile 5 krooni, võõraile 8 krooni. Keda aga maeti linna kulul või kes olid linna hoolealused, neid maeti tasuta.

Õigeusu kiriku koguduse surnuaias maksis 1. liigi plats 12 krooni, 2. liigi plats 8 krooni ja 3. liigi plats 6 krooni. Vaestel oli õigus matta oma surnuid 3. järgu platsidele tasuta. Järkude ja liikide vahe oli tingitud nende asukohast ja kaugusest peateest.
21. juuli 1933. a. koosolekul valiti keskkooli õpetajaid, mis sai kuidagi lärmiga pooleks tehtud. Direktor Albert Luur oli samuti kutsutud koosolekule. Kui volinik Hendrik Elisson oli tõstatanud teema sõdurite toomisest kooli laulma, küsinud Luur: “Kas sõdurid on siis nii hirmsad?“ Elissonil saanud siis hing täis ja tulnud lagedale teatega, kuidas kevadel keskkooli 12. lennu aktusel peetud öösel koolimajas orgiat, millest osa võtnud ka sõdurid. Volinik Karl Rinne tahtnud midagi vahele öelda, millest Elisson veel rohkem ägestus: „Teie olete see peatuus, kes seal ettetulnud nilbuste põhjus ise!“ Võttis taskust pildi ja tahtis seda Rinnele näidata, kuidas keskkooli hoolekogu liige Karl Rinne süleleb naisõpilasi. Tekkis kisa ja kära. Rinne seletas, et tema seal olnud vaid eraisikuna. Pealtkuulajate seast hüüti vahele: „Vaata vanameest! Omal vana naine kodus!“
Volikogu juhataja August Pallon kutsus Elissoni korrale ja kära vaibus. Linnapea arvas sootuks, et sellised asjad kuuluvad haridusministeeriumile lahendada, mitte linnavalitsusele. Johannes Ruuse viis nüüd pildi volikogu juhataja kätte ja kui Rinne tahtis, et pilti ka volikogule näidataks, vastas Ruuse: „Pange peldiku seinale!“

Peale ametlikku koosoleku lõppu läks aga mürgel edasi. Kõik volinikud tahtsid pilti näha, Elisson aga vehkis pildiga ning ronis lõpuks jalgupidi tooli peale ja hakkas sealt omasõnutsi „pornograafilist“ pilti näitama. Tõusis uus lärm ja karjuti: „Sots kotti!“ Lõpuks tõugati Elisson koos tooliga ümber. Volinikud lahkusid saalist ja veel tänaval kestis äge sõnelemine. Elisson aga ähvardas kohtuprotsessidega.

Nimelt oli fotol 12. lennu lõpetajad oma lõpuõhtul, millest võtsid osa miskipärast ka soomusrongide sõdurid ja muidugi ka kooli hoolekogu liikmed. Pildi tegemise ajaks oli direktor Luur lahkunud. Fotol istus üks tütarlaps volikogu liikme ja ühtlasi ka kooli hoolekogu liikme Karl Rinne süles, üks käsi Rinne ja teine käsi õpetaja August Rakso kaela ümber. Samuti oli pildilt näha, kuidas üks sõjaväelane hoidis kõvasti ühe naisõpilase ümbert kinni ja oma vastu surus.

Loomulikult oli siin põhjust süüdistada direktor Luuri, kelle teadmisel sellist üritust, mida Elisson nimetas „orgiaks“, koolimaja ruumides peeti.

Tegelikult oli sellel lool kurb tagajärg – tüdruk, kes fotol Rinne süles istus, ei talunud oma vanemate ja vendade kriitikat ja tegi 15. juulil enesetapu – ta laskis ennast revolvrist maha. Tema nimi oli Erika Raik.

Hendrik Elisson aga saatis ettekande haridus- ja sotsiaalministeeriumi koolivalitsusele palvega direktor Luur ametist taandada ja leida talle mõni teine sobivam ametikoht. Ühtlasi palus Elisson õpetajate valimine tühistada, kuna see olnud seadusevastane.

Koolivalitsus tühistaski õpetajate valimise, sest eksitud oli õppejõudude teenistusseaduse §34 vastu. Uusi valimisi aga läbi viia polnud enam võimalik ja nii jäid õpetajad kohtadele haridusministeeriumi määrata.

17. augustil toimus volikogu järjekordne istung, kus direktor Albert Luuri saatus otsustamisele tuli. Luur pidaski pika kaitsekõne. Volikogu esimees ja volinik Konstantin Kaal aga pöörasid Elissoni süüdistused laimuks ja pahatahtlikuks nii direktori kui ühisgümnaasiumi vastu ning panid hääletusele Luur tagandamata jätta. Hääled jaotusid 11 poolt ja 1 vastu. Luur jäi ametisse ja koosolek lõppes. Elisson aga sai omale selle kõige tagajärjel nimeks „Tapa linna moraaliosakonna juhataja.“

Aga Luur tembutas sellegipoolest edasi. Üks näide: 17. novembril 1933. a. pidi Tapale tulema loengut pidama tuntud ja lugupeetud kirjanik Oskar Luts. Ettekanded olid mõeldud eeskätt koolinoortele ja nii palus Luts luba ettekandeid esitada Tapa Ühisgümnaasiumis. Miskipärast keeldus Luur ruume lubamast. Luts võttis siis TENKS saali. Kui aga Oskar Luts 17.-ndal Tapale saabus, teatati talle, et direktor ei lubanud õpilasi tema loengust osa võtta, kuna kooli kodukord ei lubanud õpilasi pärast kella 21.00 väljas viibida. Loeng jäi pidamata. Järgmisel hommikul käis Luts „Tapa Sõnumete“ toimetuses ja avaldas äärmist imestust, et selliseid koolimehi leidub, kes takistavad õpilastel osavõtmist kultuurseist ja vaimu arendavaist üritustest. Juba järgmisel õhtul aga istusid õpilased kinos olenemata kellaajast ning vaatasid Kastrozzasid oma „nõiakunstiga“ ja klounide Max’i ja Lex’i labaseid nalju. Et siis mida sellest arvata?

Aasta 1933 hakkas lõppema ja kätte oli jõudnud aeg hakata koostama nimekirju uuteks valimisteks, mis toimusid 14. – 15. jaanuaril 1934. a.

Uue valimisseaduse järgi hakati nüüd esitama erakondadest nn kolmiknimekirju. Johannes Ruuse kokkupandud „Tapa linnakodanike“ kolmiknimekirju oli 4:

1. Johannes Ruuse, Johannes Luuk ja Friedrich Schwabenfeldt.
2. Karl Rode, Karl Rinne ja Jakob Vitsut.
3. Johannes Thalfeldt, Oskar Lasberg ja Gustav Kaal.
4. Eduard Seidelberg, Johannes Kann ja Helmut Kiisk.

Linnasekretär Johan Alamäe (enne eestistamist Adamson) esitas „Erapooletute Liidu“ 3 kolmiknimekirja:
1. Tõnis Rähn, Bernhard Rooba ja Konstantin Kaal.
2. Helmi Kaber, Konstantin Kaal ja Johan Pari.
3. Tõnis Rähn, Paul Seidelberg ja Ida Gutmann.

Hendrik Elisson esitas „Tapa linna majaomanikkude, raudteelaste ja tööliste ühinenud valijate liidu“ nimel 5 kolmiknimekirja:
1. August Sakarias, Juhan Vannas ja Arnold Koplimäe.
2. Aleksander Kokk, Jüri Balder ja Jaan Kirsch.
3. August Heinmets, Jaan Vodi ja Karl Niinberg.
4. Hendrik Elisson, Johannes Kütt ja Johannes Kongo.
5. Anton Trubatskov, Liisa Malm ja Olga Neumann.

August Tops esitas 4 kolmiknimekirja „Eesti sotsialistliku tööliste partei“ nime all:
1. August Tops, August Jussmann ja Johannes Järvelt.
2. August Jussmann, Aleksander Lall ja Paul Ziegel.
3. Karla Wehlmann, Eduard Vatsel ja Leonardo Valts.
4. Johannes Järvelt, Leonardo Valts ja August Tops.

„Majaomanikud“ olid kokku pannud 5 kolmiknimekirja:
1. Julius Martov, Toomas Lutrik ja Liborius Paal.
2. Hans Saar, Jaan Kütt ja Jaan Viktor.
3. August Pallon, Ludvig Ebrok ja Andres Kaasik.
4. Eliise Valdmann, Natalie Lasberg ja August Türk.
5. Voldemar Sillenbach, August Mühling ja Ernst Vister.

Vabadussõdalased olid esitanud 5 kolmiknimekirja:
1. Andres Vaher, Johannes Peterson ja Julius Kaarmann.
2. Ervin Jürgenson, Richard Mihkels ja Oskar Udikas.
3. Ivan Ivanov, Villem Schmidt ja Jakob Roplik.
4. Aleksander Klaus, Johannes Veisbach, Heinrich Pflug.
5. Elmar Bachmann, August Joorits ja August Lents.

Viimased nimekirjad, kokku 4, esitas „Tapa majandusrühma liit“:
1. Hans Saar, Hans Lõõnik ja Aleksander Nöörmann.
2. Peeter Lainevool, Villem Vaino ja Valter Tire.
3. Julius Adelheid, Jakob Tammar ja August Sakarias.
4. Jaan Thuberg, August Heinmets ja Gustav Nimrich.

Kõige vanem kandidaatidest oli Gustav Nimrich – 74-aastane ja kõige noorem Helmut Kiisk – 23-aastane. Naisi kandideeris 7, mehi 74. Kandideerijaid üldse kokku 81.

Nüüd võis alata kihutustöö miitingute, lendlehtede ja igasugu muude võtetega.

14. ja 15. jaanuaril 1934. a. toimusid valimised vaikselt ja rahulikult ära. Valimas käis 2518-st valimisõiguslikust isikust 1680, mis tegi 66%.

Hääli said vabadussõdalased 294, erapooletud 220, sotsialistid 153, linnakodanikud 146, majaomanikud 71 ja majandusliit 28 häält.

Valgeid sedeleid oli 620 ning ära antud häältest tühistati 28 häält.

Majaomanikud ja majandusrühm oma kandidaatidega langesid volikogust välja. Vastavalt häälte arvule langesid vanadest olijatest volikogust välja August Pallon, Toomas Lutrik, Johannes Luuk, Liborius Paal, Jaan Kütt, Karl Rinne, Juhan Vannas jt.
Nüüd algas kombineerimine ja rühmade vaheline kauplemine linnapea ja linnavalitsuse liikmete kohtade pärast.

Pöördudes korraks tagasi äraantud sedelite juurde, mis tühistati. Põhjuse tühistamiseks andis osaliselt asjaolu, et sedelitele oli tehtud juurdekirjutusi. Näiteks oli üks hääletaja kirjutanud: „Valin need, siis teevad töötatööliste naistest haaremi ja jätavad koolilapsed rahule.“ Üks teine oli kirjutanud oma sedelile: „Valiks, aga kedagi pole. Ruuse – eluaegne linnapea kandidaat, kes selleks ka jääb. Rooba – pankrottmeister! Pari – sündinud pajuvenelane, naine kadakas. Tapal maru-eestlane, kuid Tartumaal oma mõisas valitseb saksa keel. Taalfeldt – õppigu viiskust, vast siis kõlbab.“ Üks valija aga arvas oma sedelil, et Rähn, Rooba ja Elisson tuleks kõik üksteise takka sisse taguda, siis saaks kokku ühe ja hea kandidaadi. Keegi oli Elissoni nimelisele sedelile joonistanud surnu risti, mille juurde oli lisatud ka laulusalmid surmalaulust, üks laseb elada, teine matab…

16. veebruaril 1934. aastal pidas uus linnavolikogu oma esimest koosolekut, millest võtsid osa kõik 15 volinikku. Volikogu juhataja kohale seati kaks kandidaati – insener Konstantin Kaal ja advokaat Helmi Kaber. Kuna aga Kaal loobus, siis valiti Helmi Kaber. Kusjuures – see oli erakordne juhtum kogu Eestis, kus esmakordselt valiti sellele ametikohale naisterahvas. Senini olid sellel ametikohal olnud üle riigi vaid mehed. Esimeseks abiks valiti Konstantin Kaal, kuna teine abi jäi veel valimata.

Linnapeaks valiti üksmeelselt tagasi Tõnis Rähn, tema abiks vabadussõdalaste juht Andres Vaher. Esimeseks nõunikuks valiti Ervin Jürgenson, kes eraelus oli Põllumeeste Panga asjaajaja. Teiseks nõunikuks valiti senine linnapea abi Bernhard Rooba.
Linna revisjoni komisjoni esimeheks valiti Johannes Ruuse, liikmeteks Helmut Kiisk ja Konstantin Kaal.
Koosolek oli möödunud Tapa kohta väga rahulikult ja üksmeelselt.

Kui te, head lugejad, arvate, et nüüd läkski elu rahulikult edasi, siis te eksite.

Meile juba tuttav endine linnanõunik Hendrik Elisson esitas üsna pea pärast valimisi protesti kohtu-siseministeeriumile, paludes valimised tühistada. Selleks olla mitu põhjust – nimelt hääletamise korra suhtes ja pealegi olevat ka seadust valesti tõlgendatud. Vaene mees pukseeriti linnavalitsusest välja ega pääsenud ka komisjonidesse. Oli aeg häält tõsta.

Samal ajal hakkas Elisson Bernhard Roobalt linnanõuniku kohta endale manguma. Sel mehel oli juba kirigi valmis kirjutatud riigivanemale saatmiseks, mille sisu oli järgmine: „Tapa linnavolikogu „Erapooletute liidu“ rühm koosneb n.ö. maskeeritud vapsidest. Sellepärast tuleks mainitud rühma, kuhu kuuluvad ka praegused linnavalitsuse liikmed T. Rähn ja B. Rooba, volitused tühistada ja veel enam – rühma „wüürerid“ vahi alla võtta! Ning uueks linnapeaks oleks kõige sobivam määrata riigi ustav kodanik, volinik H. Elisson, kes linnavalitsuse töö ja asjaajamisega vilunud.“

Kohtu-siseministeerium kaebust kuulda ei võtnud ja kinnitas 7. märtsil linnavalitsuse ametisse.

Kes see Hendrik Elisson üldse selline oli?

Sündinud oli ta 23. mail 1892. aastal Kudinal. Oli tegelenud metsaülevaatajana ja teinud ka rätsepatööd. 1927. aastal abiellus ta Anna Tõnissoniga, kellega sündis tütar Manuela. Pere elas Tapal Pikk 55 majas.

Kuid põline tapakas ta ei olnud. Nimelt oli ta kandideerinud 1926. aastal riigikokku ja isegi valitud saanud. Kuid mismoodi see tal käis? Omal ajal oli ta küll olnud põllutöölise elukutsega, kuid tegeles rändava ülesostjana, kes küladest võid, mune ja muud sellist kraami turule toimetas ja siis selle pealt omale ilusa kopika teenis. Ülesostjana liikus ta ringi Põhja-Tartumaa valdades talust talusse, nii et teda laialt tunti, olgugi et mitte nime järgi.

Kui siis riigikogu valimised lähenesid, oli Elisson sattunud sotsialistide Tartumaa nimekirja 16. kohale. Siis hakanud ta aga ägedalt kihutustööd tegema enese heaks. Nagu riigikogu kuluaarides jutustati, käinud ta majast majasse ja kiitnud igal pool et tema sotsialistide nimekirjas tunneb üht väga tublit meest, Elissoni, keda keskkomitee liiga kaugele nimekirjas mahutanud ja keda tuleks tingimata alla kriipsutada ja riigikogusse saata. Kus võimalik, seal näidanud ta ise ette, kuidas just alla kriipsutama peab. Et tema ise see Elisson ongi, sellest ta eriti ei rääkinud. Ja plaan läkski täide, allakriipsutusi sadas nii rohkesti, et mees tõsteti rahvasaadikute nimekirja etteotsa. Algul oli küll arusaamatusi erakonna juhtivate jõududega, kes sellist kihutustöö tegemise viisi heaks ei kiitnud, ja isegi tema tagasiastumist riigikogust olevat nõudnud, kuid pisitasa paranes asi ja kui Elisson siis riigikogu liikmena naise võttis ja kogu sotsialistliku rühmituse pulma kutsus, siis näis rahu majas olevat.

Kuluaarides aga jutustati Elissoni lugusid, mis väga omapärased.

Nii rääkis üks sotsialistist rahvasaadik järgmist: rongis pöördunud tema poole üks raudtee teenijatest kummalise palvega. Üks mees, nimega Elisson, sõitvat järjepanu rahvasaadiku kaardiga teises klassis ja vedavat enesega kaasa kõiksugu musti kaubakotte, nähtavasti kaubitsedes ka veel rahvasaadiku nime all. Kas ei saaks sellisele nähtusele piiri panna?

Arusaadav, et saadikul väga raske oli oma rühmakaaslase tegevust õigustada.

Läänemaal esinenud Elisson rahvakoosolekul nii näruses ülikonnas, et üks lapp teist kattis, et teda lihtsalt paadialuseks võis pidada. Kui mehed siis kõnelejalt küsinud, kas ta ka riigikogus samades riietes on, ja kas tal paremaid riideid ei olegi, kostnud Elisson: „On küll, kui i n i m e s t e hulka lähen, siis panen teised riided selga!“

Oktoobris 1926. aastal Tähtvere Põllumeeste Seltsi kõnekoosolekul, kuhu Elisson kõnelema oli ilmunud, viibis vaid tosin pealtkuulajat. Jõgisoo vallamajas Läänemaal peetud rahvakoosolekul oli Elisson asunike poolt valitud riigikogu liikme Maakeri kohta laimavaid ütlusi kasutanud, mille tõttu Lihula rahukogus mõisteti ta 2 nädalaks vangi.

Märtsis 1929. a. enne uue riigikogu valimisi kõneles Elisson Tormas. Õigupoolest ei saanudki ta kõneleda, sest kõnele segati kogu aeg vahele. Sellest ei tulnud üldse midagi välja. Siis rändas härra riigikogu liige hurtsikust hurtsikusse omale kriipse ja hääli kogudes. Nüüd oli ta nimekirja tahaotsa paigutatud ja see nõudis ju ometi vaeva, et 500 inimest ära meelitada. Mitmedki endised kriipsutõmbajad lubanud ta kotti panna ja lipsu eest ära tõmmata, et kus on lubadused, mis ta enne 3. riigikogu andnud oli.

Aprillis ilmus Elisson Avinurme valda Ulvi koolimajja kõnet pidama. Otsekohe asus ta materdama riigimehi, eeskätt kõiki endiseid riigivanemaid. Lisaks laimas teisi erakondi ja kiitis sotse taevani. Saal muutus kärsituks, kõnelejale hüüti vahele. Elisson aga võttis järjest hoogu juurde ja asus mõnitama ka Eesti Vabadussõda ning sellest osavõtjaid. See oli publikule liig. Saalist hüüti: „Ajame kotti!“ Salkkond noormehi piiras Elissoni sisse ja enne kui see arugi sai, oli talle kott pähe visatud. Mees siples kotis, mis ulatus talle jalgadeni. Kottitoppijad tassisid kotis sipleva Elissoni rahva hurraa-hüüete saatel koosoleku saalist välja ja vabastasid ta siis tänaval. Teiste mustamiseks oli tal nüüd igasugune isu kadunud, sest katsus, et minema sai, jättes kõnekoosoleku kus seda ja teist.

Soome ajakirjandus pidas hoolikalt silmas meie riigikogu valimiste eeltööd ja nii pühendas Helsingi ringhääling suure osa oma uudistest meie riigikogu valimisvõitluse kirjeldamisele. Pikalt-laialt jutustati sots Elissoni kottiajamise lugu, mis oli otsaga üle lahe jõudnud.

28. aprillil oli Elisson aga juba Palajõe algkoolis platsis, kus ta oma erakonna valimisnimekirju laiali jagas. Elissoni nimele oli juba kriips alla tõmmatud.

Mai alguses Väägu külas kujunes tema kõnekoosolek taas teiste tegelaste ja erakondade materdamiseks. Koosolek muutus äärmiselt kärarikkaks ja äkki lendas kusagilt rahva vahelt veejuga Elissonile mööda nägu. Et sots kõne ajal tihti põrandale sülitas, tahtis keegi talle poti viia, et põrand puhtaks jääks. Koosolek lõppes müra ja vilega.

Ühesõnaga – Elissoni rohkem keegi enam riigikokku ei valinud ja kui too kuulis, et Tapa on linnaks saanud ja siin volikogu valimised toimumas, maanduski Tapale.

19. märtsil 1934. aastal kuulutati riigivanema poolt uue põhiseaduse §60 p. 12 alusel välja dekreedid linnavolikogude valimise seaduse ja linnaseaduse muutmiseks. Nende dekreetide põhjal kuulusid tühistamisele linnavolikogude vabadussõdalaste liidu esindajate volitused.

Seega langesid Tapal linnavolikogust välja volinikud Andres Vaher, Ervin Jürgenson, Johannes Peterson ja Richard Mihkels.
Vabariigi valitsusel oli õigus kuulutada välja uued volikogude valimised, kuid Tapal seda siiski ei tehtud. Seega läks Tapal tühistamisele kahe linnavalitsuse liikme, linnapea abi Andres Vaher’i ja linnanõuniku Ervin Jürgenson’i volitused. Täiendavad valimised oli vaja läbi viia ka teistes komisjonides, et asendada väljalangenud vapside asemele uued liikmed.

Nii jäi volikogu esialgu 11-liikmeliseks.

27. märtsi 1934. a. koosolekul vabaks jäänud linnavalitsuse liikmeid ära ei valitud. Ühed olid ühtede poolt, teised jällegi vastu. Linnapea abi kandidaat volinik Helmut Kiisk kukkus hääletamisel läbi 5 poolt ja 5 vastu häälega ning volinik Johannes Ruuse ei lasknud oma kanditatuuri hääletada. Uusi kandidaate ka üles ei seatud.

Kuna ülesseatud kandidaadil oli juriidiliselt õigus kaasa hääletada, polnud seda puhtast diskreetsuse tundest seni keegi valitavatest veel teinud. Linnaseaduse põhjal oli aga ülesseatud kandidaadil õigus ise endale kaasa hääletada. Kui nüüd Helmut Kiisk ise kaasa hääletanud oleks, oleks toetanud tema kandidatuuri erapooletute liit tervenisti, mis oleks talle 6 poolthäält andnud.

17. aprillil 1934. a. linnavolikogu istungil katsetati uuesti linnapea abi ära valida, ühtlasi täiendada komisjone.
Volinik Hendrik Elisson oli küll plaaninud esineda ettepanekuga, et linnanõunik Bernhard Rooba tagasi astuks ja linnavalitsuse liikmeteks valitaks Johannes Ruuse ja tema – Hendrik Elisson. Sellele ettepanekule aga oleks läbikukkumine olnud garanteeritud.

Kuna mõned päevad enne koosolekut olid linnavolinikud August Tops ja Johannes Järvelt teatanud, et nad lahkuvad oma „Eesti sotsialistliku tööliste partei“ ridadest ja astuvad välja ka Tapa linnavolikogust, oli asenduseks kutsutud kohale kandidaadid – plekissepa ametit pidav August Jussmann ja Leonardo Valts, kes töötas raudtee depoos. Volinik Valts oli saabunud demonstratiivselt punases särgis ja punase kaelasidemega. Mõlemad kinnitati ametisse.

Nüüd võttis sõna Hendrik Elisson ja teatas, et tema lahkub volikogu koosolekult ja ei saa võtta osa volikogu tööst enne, kui volikogust on lahkunud Johan Pari, kes olnud vabadussõdalaste aktiivne tegelane.

Tegi ettepaneku, et Pari astuks volikogust välja ja lahkus ise saalist. Elissoni kutse peale väljus sõnakuulelikult ka volinik August Heinmets. Järgmisena võttis sõna töölispartei värske esindaja Leonardo Valts, teatades, et samale seisukohale on asunud ka tema partei juhatus ja lahkus saalist. Väikese kõhklemise järgi lahkus saalist Valtsi parteikaaslane August Jussmann. Saali jäi 7 volinikku.

Kui nüüd Johannes Ruuse avaldas arvamust, et valimised võiks ikkagi edasi lükata ja Helmi Kaber selleks mingit põhjust ei näinud, arvas Ruuse, et valimiste läbiviimine oleks rahva tahte vägistamine ja lahkus samuti saalist. Saali jäi veel 6 volikogu liiget.

Linnapea abi kohale seati üles endine kandidaat Helmut Kiisk, kes nüüd ka ise hääletusest osa võttis ja saigi koos oma häälega 6 poolthäält. Niisiis sai linnapea abi valitud. Ja mis seal salata- – Elissoni lootused koha saamiseks linnavalitsusse olid sellega lõplikult nurjunud.

Linnavalitsus ja komisjonid olid nüüd valitud ja need moodustusid eranditult viiest erapooletute liidu liikmest, kelledega kuuendana ühines Helmut Kiisk. Ainuke „valge vares“ oli revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse.

Järgmisel volikogu koosolekul võeti vastu ka linna eelarve, mis oli tasakaalus summas 80 350 krooni.

28. juuni 1934. a. volikogu koosolekul oli kohal 10 volinikku 11-st. Asjad said isegi ilma suurema kärata aetud, välja arvatud volinik Elissoni jonnimine keskkooli õppemaksu määramise osas. Muuseas – sel korral oli volinikel päris mõnus muusika saatel linna asju arutada, sest all maja ees peeti vaimuliku laulupäeva pasunakooride proovi.

Mai alguses oli linnapea abi Helmut Kiisk ametisse asunud ja ühtlasi lahkunud oma endisest ametist kohtu-uurija teenistusest. Haridus- ja sotsiaalminister võttis ka mõistuse pähe ja määras Tapa Ühisgümnaasiumi direktori Albert Luur’i Narva koolinõunikuks, mis kuulus Virumaa III jaoskonna alla ja Luur lahkus Tapalt.

Juulikuu koosolek jäi pidamata, sest volikogu juhataja Helmi Kaber ja tema abi insener Konstantin Kaal viibisid mõlemad puhkusel ja olid Tapalt ära.

Septembri volikogu koosolekul „masindati“ hulk päevakorra punkte läbi umbes tunni ajaga. Sõnavõtjail Hendrik Elissonil ja Johannes Ruusel polnud seekord võimalik ei millegistki suuremat numbrit teha.

Trahterimaks kehtestati aga alkohoolsete jookidega kauplevatele poodidele päris suur – 3000 krooni. Limonaadiga kauplejad pääsesid 200 krooniga.

1934. aasta oktoobris oli alanud juba nimede eestistamine, kuid Tapa polnud see veel hoogu sisse saanud.

Nime oli eestistanud Tapal kõige esimesena linnasekretär Johan Adamson, kes võttis endale ühes naise ja tütrega uueks perekonnanimeks Alamäe. Algus oli tehtud ja aegamisi tuli nimede eestistajaid juurde.

Oktoobrikuu istungil oli volikogus arutusel hulga küsimusi, ettepanekuid ja linnaga seotud otsuseid. Siinkohal peab mainima, et algkooli hoone ehitus oli juba välja antud ja töödega alustatud.

Algkoolimaja ehitamisest saate lugeda lingis: https://www.tapamuuseum.ee/ajalugu/koolid/tapa-alevi-linna-algkool

1934. aasta novembri volikogu istungil olid taas karvupidi koos volinikud Johannes Ruuse ja Bernhard Rooba. Kokkuvõtvalt oli revisjoni komisjoni esimehel rida kaebusi linna valitsemise osas. Ei käi üks asi nii, teine naa ja Rooba on üldse omakasu peal väljas, kus aga Rooba parasjagu liikumas on. Nagu muuseas, viskas Ruuse lause, mida ta olevat päeval tänaval kellegi suust kuulnud: „Ühe petise ja kelmiga maadlesite, saite lahti – tuleb teine, hakkab jälle. Mis te asjata rassite?“

21. detsembril 1934. a. üritasid seoses saabuvate jõulupühadega kõik volikogu liikmed olla viisakad ja mõistvad. Ja tõepoolest – istung möödus rahulikult, mille lõppedes volikogu juhataja Helmi Kaber soovis volinikele rõõmsaid pühi.
1. jaanuariks 1935. aastal oli Tapa linna elanike arv kasvanud 3850 elanikuni, kelledest 1861 olid meeste- ja 1986 naisterahvad. Elanike arvu suurenemine oli tingitud Valgast Tapale asunud soomusronglaste arvel. Aga naisi oli ikka Tapal 128 rohkem kui mehi.

Nüüd aga peaks peatuma linnavapi kavandi juures. Nimelt hakati Tapa linnale vapi kavandit otsima juba 1934. aasta suvel. Selleks oli Tapale saadetud Linnade Liidu büroolt 6 vapikavandit, valmistatud ühe büroo ametniku poolt. Peale selle valmistas Tapa koolide joonistusõpetaja ja kunstnik Friedrich Kruusmann 3 kavandit, majaomanik Johannes Hepner 3 kavandit ja Oskar Mänd 2 kavandit. Kokku oli 14 vapikavandit ja need olid välja pandud Johan Pari apteegi akendele linnarahvale vaatamiseks ja oma lemmiku poolt hääletamiseks. Hääletamine toimus ajalehes „Tapa Sõnumed“ trükitud kupongi abil, mille pidi välja lõikama, kirjutama sellele enimmeeldinud vapikavandi numbri ja selle siis hääletuskasti laskma.
Häälte ülelugemisel selgus, et 353-st häälest sai umbes 50% Friedrich Kruusmanni kavand. Linnade liidu kavandid, Hepneri kavandid ja Mänd’i kavandid jagasid ülejäänud protsente 100-st. Enimmeeldinud kavand oli Kruusmanni kavand nr. 9, mis oli valmistatud kahes variandis. Loodeti, et ka linnavolikogu oma koosolekul kavandi nr. 9 poolt hääletaks. Mitmesuguseid parandusettepanekuid siiski tehti hääletajate poolt, peamiselt sooviga kavandeid lihtsustada ja välja jätta kõigil kavanditel võitlussümbolina domineeriv mõõk.

Mõne aja pärast selgus, et korraldatud eelhääletus ei olnud arvestav sellepärast, et hääletuse aeg pikemat aega kestis ja üks isik võis sedeleid ära anda niipalju kui soovis. Võis osta vanu ajalehti 10 sendi eest kilo, lõigata sedeleid välja ja lasta need siis kamaluga hääletamiskasti.

Vapi valimine oli aga suure ajaloolise tähtsusega. Soovitati ära kuulata ka ülikooli teadusemeeste arvamus, sest vapiküsimus polnud mitte mõne ega kümne aasta küsimus, vaid elupõline.

20. septembri 1935. a. volikogu istungil tekitas linnavapi küsimus pikemaid sõnavõtte. Ühed olid Linnade Liidu vappide poolt, teised Kruusmanni vappide poolt. Volinik Konstantin Kaal aga leidis, et Kruusmanni kavandid koosnesid 9-st värvist, liiga kirevad ja pitsati valmistamiseks liiga keerulised. Linnade Liidu kavandid mõõkadega ja kajakatega tunnistati aga Tapa jaoks liiga eluvõõrasteks. Istungi ajaks olid lisandunud veel kaks kunstnik Rasmus Kangro-Pool’i valmistatud kavandit, mis sisaldasid mingi kotkataolise linnu mustal põhjal ümbritsetud kolmest kuldsest tähest ja allosas rohelised tammed sinisel põhjal. Lõpuks leiti, et volikogu polegi üldse kompetentne vapiküsimust üksikasjades otsustama.

Alles 1935. aasta aprilli alguses avastas linnapea Tõnis Rähn, et möödunud aasta 22. novembri linnavolikogu koosolekul, mis oli kulgenud üsna lärmakalt, oli revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse rääkinud midagi kaudsel viisil mingisugustest petistest ja kelmidest linnavalitsuses. Linnapea Rähn leidis nüüd järsku, et need märkused tema kohta käivat ja leidnud selles enda au haavamise olevat ning otsustas Ruuse lasta kohtulikule vastutusele võtta, milleks koostas süüdistuse.

21. juunil 1935. a. tuli Tapa jaoskonnakohtus arutusele aga veel hilisem vahejuhtum linnanõuniku Bernhard Rooba ja volinik Johannes Ruuse vahelise auhaavamise ja laimamise protsess. Nimelt oli Ruuse 24. jaanuaril 1935. aastal linnavolikogu koosolekul seletanud, et „Tapa linnavalitsuse laua taga istub mees, kes olevat oma vara ära raisanud, kes on mürk linnavalitsuse kehas, mille tagajärgi linn põdevat, kes linnale võlgnevat suuremaid summasid, kes linnale sokutanud kaela mädanenud planke ja kinnikasvanud kraave kümnete tuhandete eest ja selle kaudu linna raha sattuvat juudi ärimeeste taskusse.“

Sealt Ruuse süüdistuse kaela saigi. Pärast tunnistajate seletusi mõistis kohtunik Johannes Ruuse kolmeks kuuks vangi.
„Petiste ja kelmide“ lugu tuli arutusele samuti üsna pea – 27. juunil Tapa jaoskonnakohtuniku juures. Süüdistuse sisu seisneski selles, et Johannes Ruuse oli 22. novembril linnavolikogu koosolekul seletanud, nagu oleksid Tapa linnavalitsuses varemalt vargad ja kelmid olnud, neist küll lahti saadud, kuid nende asemele jälle uued tulnud. Linnapea Rähn ja nõunik Rooba süüdistasid Ruuset auhaavamises. Kuigi osa tunnistajaid koosoleku käiku ja laimava väljenduse üksikasju enam ei mäletanud, selgus siiski, et Ruuse seletus varastest ja kelmidest just võimuloleva linnavalitsuse vastu oli sihitud. Jaoskonnakohtunik mõistis Johannes Ruuse linnavalitsuse sõimamise ja teotamise pärast 2 kuuks vangi.

Jaanuaris 1935. a. tuli Rakvere-Paide rahukogus arutusele Tapa linnavalitsuse kaebus Hendrik Elissoni vastu. Nimelt oli möödunud aasta märtsi kuus saadetud Tapa linnavalitsusele rea lastevanemate allkirjadega varustatud avaldus, nagu oleks Tapa lastekaitse ühingus asjaajamine korrast ära. Kui linnavalitsus selle peale tahtis ühingus revideerimist ette võtta, teatas ühingu esimees Hendrik Elisson, et revideerida saab ainult pühapäeviti, kuna tal äripäeviti aega pole.

Kuna aga lastekaitse ühing suuremaid toetusi ka hariduse- ja sotsiaalministeeriumilt sai, pöördus linnavalitsus ministeeriumi poole palvega, et see revideerimise ette võtaks. Ministeerium käiski revideerimas ja Tapa linnavalitsuse poolt avaldati revideerimise tulemused „Tapa Sõnumetes“.

Selle peale saatis Elisson koos ühingu sekretäri Anna Kljasi allkirjadega kirja Tapa linnavalitsusele, milles oli öeldud, et linnavalitsuse poolt „Tapa Sõnumetes“ avaldatud revideerimise tulemused olnud alusetud ja valed. (Komisjon oli tõepoolest leidnud asjaajamises mitmeid puudusi).

Linnavalitsus jällegi leidis, et niisugune väljendus on haavava sisuga ja andis asjale seadusliku käigu. Rakvere-Paide rahukogu mõistis Elissoni 2 nädalaks ja Anna Kljasi 1 päevaks aresti.

21. märtsi volikogu istungil otsustati vajalikuks linna inseneri palkamine. Selleks sai Oskar Pelska.

Enne juulikuu volikogu koosolekut käis majast majja volinik Elisson mingisuguse nn lisapäevakorra punktiga, mis pidavat linna vanadekodust ära kaotama lutikad, kus neid Elissoni teada olla hirmsal kombel. Keegi ei saanud aru, mis Elisson sellega üldse mõtles.

Juulis 1935. a. esitas linnapea abi Helmut Kiisk lahkumispalve.

25. juulil linnavolikogu koosolekul oligi tähtsaima punktina arutusel leida uus abilinnapea. Üles seati mitu kandidaati – linna insener Oskar Pelska, revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse ja volinik Hendrik Elisson. Vaieldi, arutati, aga mingit kokkulepet ei saavutatud. Linnapea abi valimine oli volikogus vägagi raskeks kujunenud, kuna koosseisust oli 6 volinikku (H. Kiisk, H. Elisson, A. Jussmann, L. Valts, J. Ruuse ja A. Heinmets) asunud linnavalitsuse vastu. Et tekkinud ummikut lahendada, tegid need 6 volinikku ettepaneku linnavalitsust täiendada ühe liikme võrra, misjärel jääks linnavalitsusse linnapea, 2 linnapea abi ja üks linnanõunik. Sel puhul esitati ka koheselt kategooriline nõudmine, et ühele abilinnapea kohale pääseks tingimata senine revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse. Sellise variandina oleks kõne alla tulnud esiteks: abilinnapeaks senine linna insener Oskar Pelska ja teiseks abilinnapeaks volinik Hendrik Elisson ja teise variandina: esimeseks abilinnapeaks Johannes Ruuse ja teiseks abilinnapeaks Hendrik Elisson. Üks variant oli veel: valida lahkunud abilinnapea kohale Johannes Ruuse ja jätta linnavalitsuse koosseis endiselt 3-liikmeliseks.

„Abilinnapea kriis“ kestis edasi. Linna insener Oskar Pelska kandidatuuri pooldasid linnapea T. Rähn, linnanõunik B. Rooba, volikogu juhataja H. Kaber ja volinikud insener K. Kaal ja apteeker J. Pari. Sellele 5-liikmelisele rühmitusele seisid vastu volinikud J. Ruuse, H. Kiisk, H. Elisson, A. Jussmann, L. Valts ja A. Heinmets.

Augusti alguses peetud järjekordsel linnavolikogu koosolekul polnud volikogu endi hulgast ikka veel sobilikku abilinnapea kandidaati leitud ja nii tegi volinik Konstantin Kaal ettepaneku valida väljastpoolt volikogu abilinnapeaks linna insener Oskar Pelska. Ettepanek sai poolt 6 ja vastu 3 häält, erapooletuid oli 2. Linnaseaduse põhjal aga abilinnapea kahte palgalist kohta pidada ei saanud ja seepärast jäi O. Pelska nüüd linna insenerina palgata.

29. augustil 1935. a. kinnitas siseminister Tapa uueks abilinnapeaks Oskar Pelska ja kriis oligi lahendatud.

Aga koheselt algas uus kriis.

Seda ei pidanud kaua ootama, sest juba oktoobris 1935. a. oli linnapea Tõnis Rähn esitanud lahkumisavalduse, tuues põhjuseks halveneva tervise ja soovis minna pensionile.

Oktoobri lõpus toimunud volikogu koosolekul aga ei suudetud ühtegi linnapea kandidaati üles seada, sest keegi ei saanud vajalikku häälteenamust.

1. novembril volikogu istungil vabastati linnapea Tõnis Rähn tema enda palvel ametist ja paluti tal olla seni veel ametis, kuniks saab valitud uus linnapea. Siseministeeriumi revideerimise protokolli põhjal selgus, et linna asjaajamine oli olnud kiiduväärt korras.

Valimistest ei tulnud aga taaskord midagi välja, sest oli tekkinud seesama 5-st volinikust koosnev sihilik opositsioon, kes kangekaelselt linnavalitsuse kriisi lahenemist takistasid.

Nii üritati linnapea kohale esitada kandidaadiks abilinnapead Oskar Pelskat ja tema asemele endist abilinnapead Helmut Kiisk’i, kuid 5 poolthääle, 5 vastuhääle ja 1 erapooletu hääle tulemusel see jällegi ei õnnestunud. Ei jäänud taaskord muud üle, kui linnapea valimine edasi lükata.

Volinik Johan Pari tegi ettepaneku jätta linnapea nimetamine vabariigi valitsuse hooleks, millele aga vaidlesid vastu volinikud Ruuse ja Kiisk. Kiisk täiendas seda ettepanekut, et siis peaks laiali saatma ka kogu senise volikogu. Põhiline põhjus selles kriisis seisneski selles, et volikogus puudus üksmeel.

15. novembril 1935. a. toimunud volikogu istungil olid koos kõik 11 volinikku ja linnapea kandidaatideks olid üles seatud Oskar Pelska, Johannes Ruuse ja volinik Konstantin Kaal’u poolt üles seatud kandidaat Felix Martin. Linna revisjoni komisjoni esimees Johannes Ruuse ja linna insener Oskar Pelska loobusid oma kandidatuurist. 7 poolthääle, 4 vastuhääle ja ühe erapooletuks jäänud häälega valiti Tapa uueks linnapeaks endine OÜ „Lihaeksport“ tapamaja raamatupidaja Felix Martin. Temast sai Tapa esimene kõrgema haridusega linnapea.

Mõningase kartusega tegi volikogu selle otsuse seepärast, et kui ka seekord jääks linnapea valimata, siis vabariigi valitsus oleks selle ise määranud. Felix Martin oli aga Tapal tuntud vaikse ja tasakaaluka inimesena kellelt nüüd oodati, et ta suudaks taltsutada volikogus kisklevaid osapooli.