Tapa linn 100

Tapa linnaks saamine

Et paremini mõista Tapa linnaks saamise teekonda ja põhjuseid, tuleb minna aastasse 1925.
Kohe 1925. aasta alguses võttis Järva Maakonnanõukogu vastu otsuse 1. jaanuarist 1925. a. sulgeda Tapa alevis kõik avalikud joogikohad. Otsus andis tõuke 9. jaanuaril asutada Tapale karskuse selts umbes 40 liikmega. Vaatamata Järva Maakonnanõukogu keelule, andis restoranide avamiseks loa Aktsiisi Peavalitsus ja joogikohad tegutsesid edasi.
Kohalike kõrtside nimed ei jäänud sugugi pealinna omadest maha ja olid valitud täiesti nende asutuste teenete kohaselt: „Džungel“ ja „Ämblik“. Kes „Džunglis“ inimmõistuse kaotas, sellel imes „Ämblik“ viimasedki pennid taskust.
Vaatamata sellele, et 1925. a. oli Tapa alevis 8 avalikku alkoholi müügikohta, tegutsesid hoogsalt salaviina müüjad ja salakõrtsid. Avalikes joogikohtades nägi aga alev oma ainukest kasulikku sissetuleku allikat ja „majanduslikel põhjustel“ andis lahkelt lubasid neid juurde avada.

1925. a. juulis oli Tapa alevis peale 8 avaliku joogikoha ka liköörikauplused ja õllelaod, mis tegi iga 500 elaniku kohta üks kauplus ja iga 1500 elaniku peale üks restoran. Oma tegevuse olid rajanud alkoholimüügi majandusele ka majaomanike-, küti- ja tuletõrjeseltsid. Just tuletõrjeseltsi restorani nimetasidki Tapa elanikud „Džungliks“. Kõige selle juures unustati oma eesmärgid, kultuuriline tegevus, kõike head ja tulutoovat nähti ainult alkoholis ja selle tarvituskohas – restoranis.

Joomine lokkas ka Tapa ümbruse külades. Olid pulmad, matused, varrud või talgud, midagi ei võetud enam ilma viinata ette. Piiritus toodi küladesse rannameeste ja külameeste poolt ja otse Tapa politsei ülema silma alt läbi.

Sama aasta septembris andis alevivalitsus load välja 1926. aasta peale järgmiselt: lubati avada alevi piires üks esimese järgu restoran, üks seltsi einelaud kõikide alkohoolsete jookide müügi õigusega, üks peenviina kauplus õlle müügiga pudelite viisi, õllemüük raudteejaama einelauas ja üks õlleladu. Samas määrati trahterimaksu alkoholiga joogikohtade pealt 600 000 marka ja alkoholita asutuste pealt 16 000 marka kogu 1926. aasta eest.

8. oktoobril 1925. a. Järva Maakonnanõukogu koosolekul otsustati alkohoolsete jookidega kauplemist 1926. a. maakonna piirides, koos alevitega ja raudteejaamade einelaudadega, mitte lubada ja teatada otsusest ka Aktsiisi Peavalitsusele, et ei juhtuks sama nagu aasta algul – load anti välja vastu maakonnanõukogu tahtmist.

Alevid olid sel ajal rasketes majanduslikes seisukordades, kuna oma sissetulekute suurendamiseks puudusid neil võimalused.

Alevite omavalitsused, mitte rahul olles oma majandusliku seisukorraga, pöördusid Linnade Liidu poole ettepanekuga, et viimane alevite linnadeks muutmise asjus samme astuks. Kuna Tapa alevis elas sel ajal üle 2000 elaniku, olid tingimused täidetud. Seaduse järgi pidi linnaks saamisel elama alevis 2000 elanikku.

Nii pöördus Linnade Liit siseministeeriumi poole, et lubada Tapa alev (samuti ka Nõmme, Narva -Jõesuu, Jõhvi, Kunda, Türi, Kärdla, Mõisaküla, Sindi, Põltsamaa, Tõrva, Mustvee ja Otepää) linnadeks muuta. Järvamaal saanuks siis linnadeks Tapa ja Türi.
Siseministeerium tuli Linnade Liidu soovile vastu ja andis nõusoleku need alevid linnadeks muuta ja nendes linnaseadus koos linna maksuseadusega maksma panna.

Alevite linnadeks muutmine võeti ette kas seaduse järele, valitsuse korraldusel või elanikkude soovil. Siseministeerium valis viimase tee. Selleks oli vajalik, et kaks kolmandikku alevi piirkonna majaomanikest selle muutmisega nõus oleksid.
Nii pöördus siseministeerium alevite valitsuste poole ettepanekuga edasiste toimingute osas: kõik alevi piirkonna majaomanikud kokku kutsuda andma poolt ja vastuhääli. Eraldi koosolek tehti kõikide teiste alevi elanikele, kel vanust rohkem kui 20 aastat.

Lõpuks pidas alevivolikogu ise oma koosoleku, et võtta seisukoht linnaks saamisele.

Kõik otsused ja sellega kaasnevad dokumendid saadeti Siseministeeriumi Omavalitsusasjade Peavalitsusele. Saatekirjas pidi veel ära märkima majaomanikkude üldarv alevis ja kõikide teiste alevi elanike üldarv eraldi.

Linna staatus sobis alevivalitsusele juba seetõttu, et siis sai otsustada ise oma linna asjade üle ja mitte sõltuda Järva Maakonnanõukogu otsustest.

Oktoobri teises pooles käis Tapa alevivalitsusest delegatsioon Siseministeeriumi Omavalitsusasjade Peavalitsuses, esitades palve, et Tapa alevile juba võimalusel uueks aastaks linna õigused antaks. Põhjused kiirustamiseks olid järgmised: maakonnavalitsusega olevat alevivalitsusel läbisaamine halb, maakond tegevat alevile sissetulekute saamise raskeks, nii ei ole sissetulekut trahterimaksust, kuna seal alkoholi müük keelatud.

Delegatsioonile teatati, et küsimust siiski nii kiires korras lahendada pole võimalik ning selles asjas tuleb enne veel ka Eesti Vabariigi valitsusel seisukoht võtta. Kuna aga ka teiste alevite seisukord oli raske, püüdis siseministeerium asja omalt poolt kiirendada.

Tapa majaomanikud olid linnaks saamise omavahelisele koosolekule kutsutud 8. novembril 1925. a. Koosolekul jäi kõlama kartus, et linnaks saamisel on karta uusi maksusid. Vastupidiselt aga just linnas jäid mõned maksud ära, nagu näiteks isikumaks, mis linnades puudus, kuna see aga alevites 1000 margani tõsteti. Kardeti ka korterimaksu, kuid vaatamata maksuhirmule olid majaomanikud Tapa alevi linnaks saamise poolt.

15. novembril kutsus Tapa alevivalitsus majaomanike koosoleku kokku. Kohale oli ilmunud 127 majaomanikku. Poolt ja vastu hääletamine toimus sedelitega. Hääled jaotusid: linna poolt oli 87 ja linna vastu 37 majaomanikku. 3 majaomanikku jäid erapooletuks. Seega oli nõutav kaks kolmandikku hääli linna poolt, nagu ringkirjas ette nähtud.
Koosolekule tulemata jäänud majaomanikud olid hiljem oma hääled alevivalitsusele kirjalikult ära andnud, mille hulgas ainult 10% linna vastu hääletasid, teised aga kõik poolt olid.

Vaatamata sellele, et alevi elanikkude koosolek oli veel pidamata, otsustas Tapa alev ennast linnaks ümber nimetada. Arvati, et mis võiks elanikel linna vastu olla, kuna linna seadused elanikke rohkem kaitsevad kui alevi seadused.
Kui nüüd statistiliselt vaadata, siis Tapa alev alates alevi õiguste saamisest 1917. aastal, maksis Järva maakonnale tulumaksu 134 000 marka ja kinnisvaramaksu 64 438 marka, kokku 198 438 marka. Need summad jäänuks linnaks saamisel Tapa linnale alles. Järva maakond aga maksis Tapa alevile õpetajate palkadeks 516 659 marka, jaoskonna arstile 127 244 marka ja ämmaemandale 19 500 marka, kokku 663 403 marka. Nii maksis maakond Tapa alevile 3 korda rohkem, kui alevilt maksude näol sai. Kui aga alev linnaks nimetatakse, ei maksa maakond linnale aga midagi ja kõik kohustused jäävad ainuüksi linna enda elanike kanda, sealhulgas ka hoolekande kohustused.

Seega võttis Tapa alev linnaks saamisega omale rasked kohustused millega pidi nüüd ise hakkama saama.
3. detsembril 1925. a. toimus Tapa alevi elanike üldkoosolek alevi linnaks ümbernimetamise küsimuses. Vastu sõna ei võetud, küll aga selle poolt. Hääletamisel olid linna vastu ainult kaks häält ja erapooletuks jääjaid 12. Kuna varem toimunud majaomanike koosolekul jäid peale samuti poolthääled, siis võisid Tapa elanikud loota et siseministeeriumis see üldine sooviavaldus ka kinnitamist leiab.

21. detsmbril oli alevi linnaks muutmise küsimus arutusel ka alevi volikogu koosolekul. Volikogu otsustas linnaks muutmise jaatavalt ja määras linnavolinike arvu 21 peale.

Aasta 1926 algas koheselt Tapa alevivolikogu teadaandega, millised maksumäärad 1926. a. jaoks määratud on: laadamaksuks iga müügiletoodava hobuse pealt 125 marka; lõbustusmaksuks kohalike seltside pidude pealt 15% ja võõraste seltside pidude pealt 25%; kinopiletite pealt 20%; automaksu võetakse aastas 3000 marka; elektrivoolu eest 1 – 2 marka küünla pealt või voolumõõtjate järele 22 marka kilovatt-tunni eest; isikumaksu võetakse 100 – 1000 marka. Tapa Kaitseliidu malevkonna liuväli otsustati lõbustusmaksust vabastada ning liuvälja valgustamiseks anda tasuta elektrivoolu 150 küünla suuruses.

Tapa oli aga endiselt veel alev ja viimasel alevivolikogu koosolekul otsustati pöörduda omavalitsuse asjade peavalitsuse poole vastavate korralduste tegemiseks, et linnaõigused kätte saada.

Uute linnade loomisega käis kaasas ka õigus linnale nimi valida. Ka see oli Tapa alevivolikogu koosolekul jutuks. Nimeks sooviti „Valgejõe“ nimeline jõgi, mis Tapa alevi juurest läbi voolab. Arvati, et Valgejõe nimi kõlaks ilusamini kui senine nimi Tapa. Kuid nimeküsimust siiski veel ei otsustatud.

Kuna Tapa aga ikka veel alev oli, oli alkoholi müük Järva Maakonnanõukogu poolt endiselt keelatud. Alevis oli avatud vaid kroonuviinapood mille kauplemisluba anti Aktsiisi Peavalitsusest. See aga ei tähendanud, et salakõrtsid oleksid suletud olnud ja salaviinamüüjad seadusekuulekaks hakanud.

Seetõttu esitas Tapa alev Rakvere – Paide rahukogule kaebuse, mis oli arutusel 23. detsembril 1925. a. Rahukogu otsustas tühistada maakonnanõukogu otsuse, sest piirituse ja viinamüügi seaduse järele andsid lubasid välja maakonnavalitsused aga mitte maakonnanõukogud. Tühistatud otsuse järel avasid Tapa alevis uksed kaks restorani.
18. jaanuaril 1926. a. otsustas maakonnanõukogu oma koosolekul otsuse edasi kaevata, kuid leiti, et enne Tapa ja Türi alevite palvete otsustamist, tuleks ära kuulata alevite elanike arvamus alkoholi müügi asjus. Sooviavaldust põhjendati asjaoluga, et siseministri korralduse tõttu võeti alevitel möödunud maakonnanõukogu valimiste eel võimalus ära osa võtta valimistest, mispärast ei maakonnanõukogus ega maakonnavalitsuses ei olnud nende alevite elanikke esindatud ja olnuks vajalik, et nad ise oma soove saaksid väljendada.

Selleks otsustas maakonnavalitsus alevivalitsuste kaudu igale hääleõiguslikule alevikodanikule kätte toimetada sellekohase teadaande ja kaks sedelit pealkirjadega „poolt“ ja „vastu“. Need sedelid siis antaks kinnistes ümbrikutes alevivalitsuses ära 7. ja 8. veebruaril 1926. a. Kui kõik sedelid ära antud, selgub enamuse tahtmine ning maakonnavalitsus on siis juba kohustatud sellega arvestama alkoholi müügi lubade andmise otsustamisel.
Käesolev juhtum sai huvitavaks katseks sellel alal, kuidas suhtus kohalik rahvas karskusküsimustesse üldiselt.

Et aga viinast puudust tulla ei tohtinud, palgati Tapa alevi piiritusekaupluse vastutavaks juhatajaks Kristjan Maasing tasuga 7.50 marka iga läbimüüdud liitri pealt. Kui aga müüja süü läbi viinast puudus tuleb, maksab Maasing peale aktsiisivalitsuselt peale pandud trahvi veel 1000 marka alevivalitsusele ühe päeva pealt. See pani aga Maasingu ennast enneolematult kiiresti liigutama.

Jaanuaris oli arutusel ka loodava linna nimi. Välja pakuti terve rida nimesid, milledest suurem osa kõlbmatud ja ilma igasuguse ajaloolise või kohalikule elule vastava aluseta, nii näiteks „Kalju linn“. Kuigi asjaosalised oma ettepanekut Tapa alevi paese aluspõhjaga põhjendada püüdsid, ei olnud see küllalt kaaluv uue nime kasutusele võtmiseks, samuti ka nimi „Valgma linn“. Rohkem meeldivam nii kõlaliselt kui ka tähenduselt oli nimi „Valgejõe linn“, saades oma nime alevi lähedalt läbi voolavalt jõelt. Nimeküsimus jäi aga endiselt lahtiseks.

Rahvahääletus 7. ja 8. veebruaril osutus esmakordseks Eestis, kus kohaliku keeluseaduse maksmapanemiseks küsiti elanike arvamust. Selle peale hakkas ka kohalik karskusselts elavamalt tegutsema, peaasjalikult kihutustööd tegema alkoholiga kauplemise vastu.

Vahetult enne rahvahääletust selgus aga, et Järva Maakonnavalitsus Tapal ilma alevivalitsuse nõusolekuta ja viimast informeerimata rahvahääletust läbi viia üritas. Et aga alevi hääleõiguslike kodanike nimekiri asus alevivalitsuses, siis nõudis Järva Maakonnavalitsus selle esitamist. Alevivalitsus otsustas seda küsimust arutada volikogu koosolekul, mis 3. veebruariks kokku kutsuti. Sama päeva hommikul ilmusid aga kolm Järva Maakonnavalitsuse ametnikku alevivalitsuse kantseleisse ja esitasid dokumendid, milles tõendati, et nimetatud isikud on komandeeritud Tapa alevivalitsust revideerima ja alevi elanikkude nimekirjast ärakirja võtma. Alevivalitsus andis nimekirja välja, kuid teatas, et ärakirja sellest ilma volikogu nõusolekuta mitte ei luba võtta. Selle peale vaatamata hakkasid revideerijad otsekohe nendel kaasasolevatele hääletamissedelitele alevi elanike nimesid ja aadresse kirjutama, alevivalitsuse protesti peale vaatamata. „Revideerimise“ materjalid korjati kokku ja pitseeriti alevivalitsuse poolt kinni. Alevivalitsus kutsus kohale alevi revisjonikomisjoni ja sama päeva õhtul olid koos alevivolikogu, kes tutvunud olukorraga ühel häälel otsustas: alevivalitsuse ja revisjonikomisjoni tegevus heaks kiita ja elanike nimekirja mitte välja anda. Selle peale saatis volikogu protestitelegrammid siseministrile ja teistele vastavatele asutustele.

Järgmisel päeval tulid maakonnavalitsuse mehed aga juba politseiga ja nõudsid materjalide väljaandmist. Et aga just sel hetkel alevi volikogu koos oli, otsustati maakonnavalitsuse tegevuse vastu kiires korras protesteerida. Selleks saadeti taas telegrammid siseministrile, Linnade Liidu juhatusele ja Riigikogu Omavalitsuse Asjade komisjonile.

Telegrammis teatati, et maakonnavalitsus tahab seadusevastaselt toime panna rahvahääletust, läheb mööda alevit esindavast kogust ja segab end alevi siseasjadesse. Sellise seadusevastase tegevuse vastu paluti mõjuvat abi.
Nii energilise tegutsemise peale jäigi rahvahääletus pidamata. Tapa alevivanem käis Tallinnas seletusi andmas ja Järva Maakonnavalitsuse esimees siseministri juures aru andmas.

Tapa alevi elanike keskel valitses tõsine pahameel kõigi nende segaduste pärast, mis Järva Maakonnavalitsus oma „janditamistega“ (linnaelanike sõnade järgi) kohapeal teinud oli.

Kui alevite linnadeks muutmise küsimus päevakorda tõusis, siis püüdsid alevid (Tapa ja Türi Järvamaal) linnaõigusi just sellepärast omandada, et pääseda maakonnavalitsuse ülemvalitsuse alt ära, ehkki viimane küll aleveid püüdis hirmutada suurte väljaminekute kasvuga.

Rahvahääletus Türil siiski toimus ilma vahejuhtumiteta. Türi hääletuse tulemusel oli seal hääletamisest osa võtnud 1176 isikut, restoranide sulgemise poolt oli 185 isikut ja vastu 991 isikut.

1926. aasta seisuga oli Tapal hulgaliselt ärisid ja kaupluseid. Isegi juukselõikamise ja habemeajamise ärisid oli alevis 5, tihtipeale veelgi rohkem. Samuti oli rohkesti pagariärisid, umbes 10. Eriti palju oli aga igasuguseid toiduainete-, pudu- ja talurahvakauplusi. Alevi peatänavate ääres asus igas majas mitu kauplust, kuid ka kõrvalisemateski tänavates ei puudunud oma kauplused. Võisteldes omavahel, püüti ostjatele igasuguste abinõudega kaupa kaela määrida. Pealegi oli sel ajal Tapal kolm tarvitajateühisuse kauplust: Tarvitajate Ühisuse „Ustav“, raudteelaste ühisuse ja 1917. a. asutatud Tapa Tarvitajate Ühisuse kauplused. Alev andis juba tublisti linna mõõdu välja.

1922. aasta rahvalugemise andmete järgi oli Tapal 260 maja ja elanikke 2398. 1926. aastal ehitasid Tapale kaks seltsi omale seltsimajad. Nendeks olid haridusselts ja tuletõrjeselts. Tuletõrje uus seltsimaja Pikal tänaval õnnistati 26. detsembril 1926. a. ja haridusseltsi seltsimaja Nigoli pst. 30. jaanuaril 1927. a.

30. juunil 1926. aastal muudetigi Eesti Vabariigi valitsuse koosolekul ja siseministeeriumi ettepanekul Tapa (samuti Põltsamaa) alev samanimeliseks linnaks. See otsus hakkas kehtima 1. jaanuarist 1927. aastal, kuna eelolevad 6 kuud ettevalmistustööde ja linnavolikogu valimisteks ära kulusid.

Alates sellest hetkest oli Eestis nüüd juba 15 linna. 1926. a. seisuga oli Tapal 2518 elanikku ja majaomanikke 238.
Linn aga jäi edasi kandma aleviaegset nime „Tapa“. Alevivalitsus oli küll soovinud linnale uueks nimeks „Valgejõe“, kuid sellele ettepanekule siseministeerium vastu ei tulnud ja seda vabariigi valitsusele ei esitatud.

Uue linna volikogu liikmete arv määrati kindlaks 21 peale. Kohe peale valitsuse koosolekut, veel samal õhtul, teavitas siseminister valitsuse otsusest alevivalitsuse juhatajat. Otsus tehti teatavaks telegraafi teel. Vabariigi valitsuse otsus ilmus ka „Riigi Teatajas“ millele olid alla kirjutanud riigivanem Jaan Teemant, siseministri k.t. kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots ja riigisekretär Karl Johannes Terras.

Türi alev Järvamaal nimetati vabariigi valitsuse otsusega linnaks 2. juulil 1926. aastal.

Linnaks nimetatud Tapa alevivalitsuselt sai siseministri kohusetäitja kindral Soots järgmise telegrammi: „Tapa alewiwalitsuse nimel kannan teile ette sügawama tänu Tapa alewi linnaks nimetamise ja austawa tervituse eest. Tapa kodanikud tänutundes aastapõlwed mälestavad tänase päewa tähtsust ja tahawad wäsimata püüdmise ja wisa organiseeritud tööga kindlustada ja kaitsta saawutatud iseseiswust. Alevivanem W. Gabriel.“

Ajaleht „Postimees“ (nr. 180, 7. juuli 1926) kirjutas: „Nii siis, on sellel suurel sündmusel, et te olete saanud linnaelanikuks, oma woorused ja pahed. Ometigi ei ole põhjust iseäranis kurwastada ja endist alewit taga nutta. Osa endisest omapärasusest jääb teile siiski kas wõi näiteks säärane idüll, kui kari läheb hommikul ja tuleb õhtul koju iseteadlikult marssides läbi SÜDALINNA tänavate.“

Ajaleht „Järvamaa põllumeeste, asunike ja väikemaapidajate häälekandja“ kirjutab 6. augustil 1926. a. järgmist:
„Enne Tapa linnaks saamist tegi alewiwalitsus majaperemeestele kohuseks uued ühewärwilised majasildid wälja panna. Loota oli ju, et alewist warsti linn saab ja taheti sellepärast „linnastamisega“ warakult peale hakata.

Ei tea, kas majaperemeeste soowile wastu tulles wõi ise mingisugust tuliuut kirjawiisi harrastades tegi üks sildimeister omapärased sildid. Kui näiteks ilustab ühe maja nurka linnas silt: „Lai. tän.“, sama maja teisel uulitsal asuwat külge aga „Õuna. tän.“. Sarnaseid punktirikkaid ja omapärase tähestikuga silte on palju.

Hoopis imelik on Weski tänawa „silditus“; esimene maja tänawal kannab silti „Weski. tän.“, keskmine „Weski. Tän.“ Ja wiimane „Busse-uulits“.“

25. septembril 1926. a. peeti Tallinnas Linnade Liidu juhatuse koosolekut, kus tehti tutvust uute linnade majandusliku olukorraga. Linnade Liidu büroo instruktor Neuhaus oli selleks ajaks koha peal tutvunud Tapa ja teiste uute linnade majandusliku olukorraga ning esines juhatuse aruandega. Üldiselt oli noortel linnadel seisukord raske ja Linnade Liidu juhatus pöördus rahandusministeeriumi poole palvega, et uutele linnadele senist toetust õpetajate palkade maksmiseks edasi antaks või et toetuse protsendi normi vastavalt tõstetaks.

Uue linnavolikogu valimise päeva määramise õigus langes alevivolikogule ja valimiste materjal tuli järelvalve teostamiseks esitada siseministeeriumile. Ka 1927. aasta eelarve pidi kokku seadma alevivalitsus ja kinnitama maksu- ning palganormid. Ehk siis töötas alevivalitsus edasi endisel viisil kuni linnavolikogu polnud veel valitud ega tegevusse asunud.

Siiski oli soovitav järgmise aasta eelarve ja palkade normeerimine jätta lõplikuks vastuvõtmiseks uuele linnavolikogule, sest just neil oli õigus revideerida neid otsuseid, millede mõju ulatus juba nende tegevuse aega.

26. novembril 1926. a. tegi siseministeerium kõigile uutele linnadele linnavolikogude valimise osas järgmise korralduse: 14. okt. 1926. a. siseministeeriumi kirjaga teatati alevivalitsustele linna valijate nimekirjade kokkuseadmise tähtajaks 10. november 1926. a.

Kuna 16. nov. 1926. a. võttis aga riigikogu vastu uue linnavolikogude valimisseaduse, mis hakkas kehtima 22. nov. 1926. a. siis tuli valimised läbi viia juba avaldatud uue seaduse kohaselt.

Oma koosolekul määras Tapa alevi volikogu linnavolikogu liikmete arvu uue seaduse järgi 15 liikmeliseks. (Seda oli vaja teha elanike arvu arvestades). Valimised määrati 18. – 19. detsembri peale.

Juba oli alustatud ka kandidaatide nimekirjade sisseandmisega. Huvi valimise vastu oli ootamatult suur. Seda enam, et need olid esimesed sellesarnased Tapa ajaloos.

Kokku pandi valimisteks 9 nimekirja:
Majaomanikud
Asunikud ja noormajaperemehed
Üürnikud
Tööerakond
Kristlik rahvaerakond
Tuletõrjujad
Sotsialistlik Tööliste Partei
Rahvaerakond
Linnakodanike partei

Vaatamata aktiivsele valimiseelsele kihutustööle oli valimistest osavõtt üsna loid. Tapa linnavalimistel said hääli:
Majaomanikud – 184 (3 kohta)
Tuletõrjujad – 27 (jäid välja)
Tööerakond – 152 (2 kohta)
Sotsialistid – 110 (1 koht)
Linnakodanike partei – 161 (2 kohta)
Rahvaerakond – 55 (jäid välja)
Asunikud ja noormajaperemehed – 232 (4 kohta)
Üürnikud – 185 (3 kohta)
Kristlik rahvaerakond – 51 (jäid välja)
Hääleõiguslikke kodanikke oli Tapal 2053, hääletamas käis üldse 1164 ehk 56% hääleõiguslikest kodanikest.

Jõulude eel jõudsid linnade valimiste materjalid siseministeeriumisse ja esialgsel vaatlusel seaduserikkumisi ette ei tulnud, sellegipoolest nõuti veel täiendavaid materjale valimiste kinnitamiseks.

Tapa linna valimiste eel oli välja andma hakatud kohalikku ajalehte nimega „Walgejõe Waatleja“. Leht oli poole trükipoogna suurune ja trükitud Tapal Johannes Luuki trükikojas. Kuna iseseisva lehe väljaandmine Tapal suursündmuseks kujunes, äratas kohe huvi selle sisu. Kuid pettumus esimesest ajalehest oli suur sest leht oli välja antud Tapa linnakodanike partei poolt, kusjuures vastutavaks toimetajaks Johannes Ruuse ja väljaandjaks Johannes Luuk. Kogu lehe sisu koosnes ainult kristlikust linnakodanikkude partei kiidukõnedest js ülistamisest.

17. jaanuaril 1927. aastal moodustati linnavolikogu koosolekul uue Tapa linna linnavalitsus. Kuna valimistulemuste põhjal said asunikud kolmeliikmelisest linnavalitsusest 2 kohta, siis valiti linnapeaks Ernst Grimm, asunik, majaomanik ja endine ringkonnavalitseja. Grimmi abiks valiti endine õpetaja Johannes Ruuse linnakodanike parteist, kes sai esimese nõuniku ja kassahoidja ameti. Teise nõuniku koha sai endale August Pallon, asunike parteist, koolivanem ja algkooli õpetaja. Poolthääli oli 9, vastu 6.

Oli imeks pandav, et Tapa linn oli ainuke kogu riigis, kus asunikud valimistel oma nimekirjaga välja tulid. Samuti polnud nad kunagi varem oma nimekirjaga esinenud Tapa alevi volikogu valimistel. Ja nüüd siis selline edu!

Linnapea palgaks määrati 10 000 marka, nõunikule – kassahoidjale 6000 marka ja teisele nõunikule 2000 marka kuus. Revisjoni komisjoni hakkasid kuuluma Villem Gabriel (endine alevivanem) , Voldemar Steinfeldt (majaperemees) ja Jaan Kütt (asunik). Valiti ka teised vastavad komisjonid.

Uus linnapea Ernst Grimm oli Tapal seni vähe tuntud. Linnapea kohale sai ta sel teel, et teised erakonnad omavahel linnapea kandidaadi asjus kokkuleppele ei jõudnud.

Lõppkokkuvõtteks oli linnavolikogus rahva esindajaid linna asunikel 4, majaomanikel 3, üürnikel 3, tööerakonnal 2, linnakodanike rühmal 2 ja sotsialistidel 1.

Veebruari algul ilmus aga ajalehes „Postimees“ (nr. 32, 02.02.1927) järgnev artikkel:
„17. jaanuaril 9 häälega, 6 vastuseismisel walitud linnawalitsuse tulewik ähwardab õige tumedaks muutuda. Põhjuseks on Tapa linna erakondade omawaheline terawus ja kiitlemine. Igaüks näeks ainult oma erakonna mehi heameelega linnawalitsuses. Kuna uus linnawalitsus asunikkudest ja linnakodanikkude rühma liikmetest koosneb, on majaomanikud uue linnawalitsuste walimiste asjus protestiga esineda lubanud, nõudes uusi linnawalitsuse walimisi. Põhjuseks on toodud, et linnapea ja selle abi ühel ja samal koosolekul olewat walitud.“

Ja nii algas kemplemine uues vastses linnas nimega Tapa.

Linnavalitsuste kohta saate pikemalt lugeda kodulehe lingist:
https://www.tapamuuseum.ee/ajalugu/tapa-alevi-ja-linnavalitsused/