Paraadid Tapal ENSV ajal

Nõukogude ajal toimusid Tapal ikka 1. mai ehk Töörahva püha paraadid. 9. mai Võidupüha tähistati tavaliselt Paide maantee vennashaua juures, kus viidi läbi miitinguid. Oktoobriparaadid toimusid aga samuti linna keskväljakul.
Kõige parema ülevaate paraadidest annavad mõned selle aja ajalehtede artiklid.

„Punane Täht“ 10. novembril 1976. aastal kirjutab:
Sügistuules lehvivate lippudega tulid keskväljakule Tapa linna töötajad ja koolinoored. Mürtsus orkester. Kell 12 avas linnanõukogu täitevkomitee esimees Maimu Kozlova Suure Oktoobri aastapäevale pühendatud miitingu. EKP Rakvere Rajoonikomitee teine sekretär Mihkel Sistok rääkis oma peokõnes rajooni töötajate tulemusrikkast tööst oktoobripühade künnisel. Õnnitlus- ja tervitussõnu laususid Tapa raudteesõlme parteikomitee sekretär Paul Peralaan, komsomolisekretärid Rita Labotkina ja Vladimir Spakovski Tapa I ja II Keskkoolist. Autobaasi nr. 21 kollektiivile anti kätte III kvartali rajooni transpordiettevõtete sotsialistliku võistluse võitja rändlipp.

„Punane Täht“ 4. mail 1976. aastal kirjutab:
Maipühad kinkisid naeratusi, pidulikku meeleolu ja häid pühadesoove tuttavailt ning sõpradelt. Ilmataat üllatas ka – valge lumevaibaga. Ent kella kaheteistkümneks, kui tapalased hakkasid demonstratsioonile kogunema, pühkis päikesesoe juba tänavad kuivaks.
Kevadvärve tõid demonstrantide kolonni erksatooniliste õhupallidega kooliõpilased ja Keskväljakul punane lipusiid, tööd ja rahu sümboliseerisid kantavad loosungid, väljendades valmisolekut täita auga NLKP XXV kongressil püstitatud ülesandeid. Töö- ja solidaarsuspüha tähistasid raudteelased, ehitajad, teenindustöötajad, autojuhid, linna kolme kooli noored, meedikud…
Kõnelesid linnanõukogu täitevkomitee esimees Maimu Kozlova, EKP Rakvere Rajoonikomitee büroo liige ja Tapa raudteesõlme parteikomitee sekretär Paul Peralaan, alampolkovnik Zapovalenko ja komsomoli rajoonikomitee instruktor Jaan Rööpmann. Nad rääkisid tapalaste töösaavutustest maieelses sotsialistlikus võistluses, tervitasid ja õnnitlesid linna töökollektiive ja õpilasi pidupäeval.
1. mai künnisel tegid EKP Rakvere Rajoonikomitee, Rakvere Rajooni TSN Täitevkomitee ja Rakvere Rajooni Ametiühingute Nõukogu kokkuvõtteid rajooni tööstus-, transpordi- ja ehitusettevõtete ning kaubandusorganisatsioonide sotsialistlikust võistlusest 1976. aasta I kvartalis. Rändpunalipu ja diplomi võtsid vastu Autobaasi nr. 21 direktor Rudolf Toim, parteialgorganisatsiooni sekretär Harry Rohtla ja ametiühingukomitee esimees Daniel Soopõld. Teise koha diplom anti üle Tapa raudteejaamale. Kaubandusorganisatsioonide seas tuli teisele kohale Tapa Tarbijate Kooperatiiv. Ka selle esindajad said orkestrihelide saatel kätte diplomi.
Maipühade meeleolu jätkus terveks päevaks linnatänavaile, kodudesse, sõprade- ja perekonnaringi.
Tapa Raudteelaste ametiühingu klubis aga toimusid pärast paraadi kesklinnas pühadeüritused. Nii näidati kolmel kellaajal filmi „Maa ja taeva vahel“, õhtul kell 21.00 toimus Tallinna Mererajooni Kultuurimaja instrumentaalansambli kontsert.

„Punane Täht“ 1. mail 1968. aastal kirjutab:
Jaamaesisele väljakule, pidulikult ehitud tribüüni ette rivistusid raudteelaste ja linna asutuste ning ettevõtete töötajate kolonnid. Piduliku miitingu avas linna täitevkomitee esimehe asetäitja Manivald Üüde. Päevakohase ettekandega esines EKP Rakvere Rajoonikomitee sekretär Loreida Vilson. Maitervitusi andsid edasi sm. Aleksandrov, II keskkooli komsomoli-algorganisatsiooni sekretär Arkadi Jambovski, I keskkooli abiturient Tiina Reinmets jt.
Algas töötajate demonstratsioon. Lehvivate lippude, loosungite ja transparentide all marssis kolonn kolonni järel tribüüni eest mööda. II keskkooli kolonni kohalt tõusis kõrgele taevalaotusesse kantuna õhupallidest vimpel, millel olid sõnad: „Слава родину!“.

„Punane Täht“ 10. novembril 1973. aastal kirjutab:
7. novembri hommik oli üsnagi pahura näoga. Pilvevall pilvevalli järel puistas alla külma lumesegust vihma. Pisut hilissügisest päikest ja jälle vihm. Kuid oktoobridemonstratsioonile mindi siiski. Vähesed, kes koju jäid. Tapa linna keskväljakule lipuehtes tribüüni ette hakkas juba kolmveerand kaheteistkümne ajal kogunema demonstrantide kolonne. Lippude ja loosungite all marssis kohale linna õppiv noorsugu: I keskkool, II keskkool, erikool. Tulid meedikud, kaubandustöötajad, raudteelased.
Kui linna täitevkomitee esimees Maimu Kozlova avas Suure Oktoobri 56. aastapäeva auks pühendatud ülelinnalise miitingu, oli väljak tihedalt rahvast täis. Peokõne pidas EKP Rakvere Rajoonikomitee sekretär Ülo Konso. Ta andis ka sotsialistliku võistluse võitjale III kvartalis, Tapa raudteejaamale, partei rajoonikomitee ja rajooni täitevkomitee rändpunalipu. Tervitussõnu ütlesid komsomoli rajoonikomitee instruktor Kaiu Olup, II keskkooli õpilane Tšernenko ja I keskkooli õpilane Andra ning Tapa jaama ülem Ants Kurvits. Miitingule järgnes linna töötajate rongkäik.

„Punane Täht“ 10. novembril 1977. aastal kirjutab:
Mürtsub orkester. Tapa Keskväljakule saabuvad I ja II keskkooli õpilased. Erikooli poisid tulevad oma orkestri saatel. Ühtses kolonnis jõuavad tribüüni juurde raudteelased, Tapa jaama, veduri- ja vagunidepoo töökas rahvas. Saabuvad autobaasi, kooperatiivi ja haigla töötajate kolonnid. Lipud, loosungid, lapsed õhupallidega, pidupäevased näod…
Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäevale pühendatud miitingu avab linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees Maimu Kozlova. Ta tervitab linna töötajaid ja õppivaid noori. Seejärel on sõna EKP Rakvere Rajoonikomitee büroo liikmel Hans Loitel. Ta räägib rajooni töötajate poliitilisest- ja tööaktiivsusest Oktoobri kuulsusrikka juubeli eel, õnnitleb tapalasi partei rajoonikomitee ja rajooninõukogu täitevkomitee nimel. Kõlavad tervitussõnad õpilaspere esindajailt. Tribüünile jooksevad lapsed lilledega. Orkester mängib NSV Liidu ja Eesti NSV hümni. Algab demonstratsioon.

„Punane Täht“ 5. mail 1978. aastal kirjutab:
Ergavad loosungid, lipud ja õhupallid. Tapa tänavail valitseb maimeeleolu. Keskväljakule kogunevad linna töötajad ja koolinoored. Tuletõrjeühingu orkestri ees astuvad uhkelt noored trummarid, erikooli poisid marsivad oma õppeasutuse puhkpilliorkestri saatel Tribüünil on EKP Rakvere Rajoonikomitee esimene sekretär Artur Upsi, Tapa linna RSN Täitevkomitee liikmed, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik Edgar Jaksen, partei rajoonikomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Boris Gorbunov, Oktoobrirevolutsiooni, Kodusõja ja komsomoliveteran Karl Ratškovski, linna ettevõtete ja koolide esindajad.
Rahvusvahelisele töölispühale pühendatud miitingu avab Tapa linna RSN Täitevkomitee esimees Maimu Kozlova. Partei rajoonikomitee ja rajooninõukogu täitevkomitee nimel ütleb tapalastele südamlikke tervitussõnu EKP Rakvere Rajoonikomitee esimene sekretär Artur Upsi. Kaaslinlasi õnnitlevad maipühade puhul ettevõtete esindajad. Seejärel algab demonstratsioon.

„Edasi Kommunismile“ 12. mail 1959. aastal kirjutab:
Võidupüha, 9. mai. Tapa linna töötajad, pidades pühaks mälestust kangelastest, kes andsid oma elu meie kodumaa vabastamise eest, asetasid hulgaliselt pärgi ja lilli vennashaudadele. Sama päeva õhtul koguneti rajooni kultuurimajja võidupüha tähistamise pidulikule aktusele. Tavaliselt oleme harjunud nägema sel puhul pidulikult kaunistatud presiidiumi lauda ning kuulama aktuse kõnet. Seekord aga puudus nii üks kui teine. Lava eesriide avanedes oli vaatajate silme ees nurgake mugavalt sisustatud toast. Siin võtsid üksteise järel istet endised rindevõitlejad sm-d Pleer, Elevant, Pekri, Kangas, Žemtšugov, Maripuu, Eisler, Kozlov, Roosioks, Jatsko jt. Peagi köitis saalisolijate tähelepanu endiste sõjameeste omavaheline sõbralik vestlus, milles meenutati sõjapäevi ühes või teises rindelõigus, ühes või teises väeosas. Vestlejate ühiseks sooviks oli võidelda ka edaspidi rahu eest ning öelda sõjale ei. Sõjale ei ütles ka kogu saalitäis rahvast, kui oli vaadanud filmi „Sõjateedel“.

Tavaliselt kirjutati ajalehes enne maipühi juba aprilli lõpupoole NLKP Keskkomitee hüüdlauseid 1. maiks, mida sai siis paraadil tribüünilt kõvasti ette lugeda ja tribüünist mööduvad kolonnid hüüdsid „Hurraaa!“. Näiteks 1954. aasta kohalikus rajoonilehes toodi ära 61 erinevat hüüdlauset, kust sai valida oma linnale sobilikumaid. Leheruumi kulus selleks poolteist lehekülge tihedat kirja. Mõned näited:
1. „Elagu suur nõukogude rahvas – kommunismi ehitajad!“
2. „Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini lipu all, kommunistliku partei juhtimisel edasi kommunismi võidule!“
3. „Elagu töölisklassi ja kolhoositalurahva vääramatu liit – nõukogude korra vankumatu alus!“
4. „Elagu ja tugevnegu rahvademokraatlike maade ja Nõukogude Liidu vankumatu sõprus ja koostöö!“

Vanglamüüride vahel
Kuidas poliitvangid tähistasid kodanlikul ajal 1. maid.
Lasteleht „Säde“ 30. aprillil 1947. aastal:

Töölised, teenijad ja kehvtalupojad, kes nende võitlusideede pärast olid tagurlaste poolt suletud kivimüüride vahele, ei heitnud meelt ega vandunud alla töörahva vaenlastele, vaid pühitsesid 1. maid – töörahva ülemaailmset võitluspüha – ka vangimajas.

Vanglaülem ja valvurid teadsid seda ja katsusid 1. mai pühitsemist vanglas kõigi abinõudega takistada. 30. aprilli õhtul käis vanemvalvur läbi kõik vangikongid, kus oli poliitilisi vange, ja hoiatas, et „korra rikkumise“ eest langevad vahialused raske karistuse alla. Kuid poliitilised vangid ütlesid üksteisele: „Keelaku või tehku, mis nad ise tahavad, meie pühitseme oma püha siiski!“

1. maid pühitseti vanglas harilikult „Internatsionaali“ laulmisega. Kui poliitilisi vange oli rohkem koos, siis lauldi ka „Punast lippu“, „Julgesti vennad nüüd tööle!“, „Soome tööliste marssi“.

Enne kui maipüha saabus, astusid poliitilised vangid üksteisega kongidevahelisse ühendusse. Seda tehti kas „tonksude“ (s.o. salakirjade) või „morse“ (s.o. läbi seina kloppimise) teel. Lepiti kokku selles, et laul algaks kõigis kongides ühel ja samal ajal.

Kui mai saabus, kogus vangimaja ülem kõik oma kongivalvurid kokku, ka need, kellel oli puhkepäev, samuti ei lastud koju öövalvemehi. Kõik valvurid olid kokku kogutud nn „vahituppa“, kust nad siis, kui kambrites algas „korra rikkumine“ (s.o. laulmine), pidid nagu hüäänid tormama vangide kallale ja need ära taltsutama.

Et laulmine algas kõigis vangikongides ühel ja samal ajal, nagu oli omavahel kokku lepitud, siis jooksid valvurid ja ülemus nagu peata kanad, teadmata, kuhu kambrisse sisse hüpata, ja mõnes kambris olidki vangid juba jõudnud ära laulda, enne kui „mustad“ (nii nimetati valvureid nende musta ülikonna pärast) kambrisse jõudsid, kus siis algas vangide tassimine koridori ja sealt kartseritesse.

Laulmise eest määrati vang harilikult kartserisse vee ja leiva peale nädalaks ajaks, kus ta siis külma käes lõdises ja vaevles miljonite lutikate käes. Tavaliselt aga oli poliitilisi vange palju, kartsereid kõikidele ei jätkunud, seepärast seati pärast 1. maid kambritesse sisse nn „kartsa kord“, see tähendab, et võeti välja tekid, õlekotid, sinelid ja soojad riided ning jäeti vangid magama paljale põrandale. Söögiks anti ainult leiba ja sooja vett. Hoovi jalutama ei viidud. Nii kestis see kas nädala või kaks, nii kuidas „kartsa kord“ oli määratud.

Kui 1. mail pärast laulmist kohe ei saadud vange kambreist kartsereisse viia, siis korraldasid poliitilised vangid veel referaate 1. mai tähtsuse või muude päevakohaste küsimuste kohta.

Joosep Saat