Tapa linnasaun

Juba kauges minevikus armastas rahvas saunas käia. Nädala lõpul saunas käimine oli traditsioon. Saunas raviti leiliga mitmeid haiguseid ning tohterdati valutavaid luid ja lihaseid.

Möödunud sajandi alguses Tapa aleviku elanikel sauna ei olnud, kus vihtlemas käia. Oli vaid raudteelaste saun, mis ehitati 1903. aastal ja avati 1. augustil 1903. aastal.

Kes aga saunas vihelda tahtsid, need pidid selleks sõitma linnadesse, nagu näiteks Rakverre. Sel ajal käisid veel meeste- ja naisterahvad segamini ühel ajal saunas, mis muudeti alles 1904. aasta paiku ringi, kui mõlemale soole oma määratud tunniajad sisse seati.

Veidi hiljem asutas keegi Tamme nimeline majaomanik Tapa turuplatsi äärde oma krundi peale vihtlemise sauna, kus aleviku elanikud õigusega raha eest käima hakkasid. Saunas-käigu hinnaks oli 7 kopikat, nagu enamasti linnadeski.

Aga see saun põles paari aasta pärast maha.

Järgmise sauna asutas keegi Pleske nimeline mees oma majja. See aga keelati tehniliste puuduste põhjusel varsti ära. Pärast seda polnud aleviku elanikel kolm aastat sauna.

1913. aastal asutas Iisaki tänavale oma majja taaskord keegi mees sauna. Kuigi see juba valmis oli, ootas omanik pikalt ülevalt poolt luba sauna avamiseks. Luba saadud, avas mees sauna. Aga ka see saun ei olnud tehniliselt kuigi paremas korras. Nimelt olid ruumid väga kitsad ja leiliruumi sisenemise koht oli just lavalemineku ja uksest sisse- ja väljakäimise kohas, nii et auruviskaja pidi iga kord lavale minejatele ning uksest sisse ja välja käijatele hoiatuse tegema. Aga juhtus ka, et see vahest unustati. Siis olid asjalood muidugi pahad. Saun töötas mõne aastakese ja sulges siis ukse.

Hiljem asus linna saun Õuna tänaval. Rahvas nimetas seda sauna „Küüra“ saunaks selle omaniku nimepidi. Sõjas sai saunahoone tugevasti kannatada, kuid see ehitati taas üles. Nõukogude võimu saabudes võeti Õuna tänava saun Tapa Tööstuskombinaadi koosseisu.

5. veebruaril 1959. aastal ühendas Tapa Tööstuskombinaat Õuna tänava linna sauna ja raudtee sauna. Endine linna saun hakkas kandma nime Saun nr. 1 ja raudteelaste saun nime Saun nr. 2.

Hiljem, kui Tapa linn võeti Rakvere rajooni koosseisu 1964. aastal, läks Õuna tänava linna saun Tööstuskombinaadi „Viru“ koosseisu.

Saun lammutati 1980. aastatel.

Raudtee saun lõpetas oma töö alles 1977. aastal. 1954. aasta suvel võis lugeda sauna uksel sildilt: „Reedel ja laupäeval kella 16.00-st kuni kella 22.00-ni saun töötab ainult raudteelastele. Teistel päevadel vana viisi kõigile.“

Tapa uus linnasaun Rohelise tänava ja Kalmistu tänava nurgale ehitati valmis 1977. aastal. Järgmise aasta jaanuaris käisid veel viimased ettevalmistustööd uue sauna avamiseks. Saunas oli sada üldpesemis kohta ja lisaks veel 23 kohta, kus olid dušid, vannid ja muu. Sel ajal oli Tapa linna saun kogu Rakvere rajooni moodsaim. Ehitajateks oli Tapa Mehhaniseeritud Ehituskolonn (Tapa MEK).

Ehitise kogumaksumuseks kujunes 400 000 rubla. Saun avati külastajatele veel jaanuari lõpus.

Vaevalt viie aasta möödudes oli tekkinud vastse saunahoone juures hulgaliselt probleeme. Selgus, et saun oli vastu võetud suurte ehitusvigadega. Mõistagi ei saanud sellises saunas tunda õiget saunamõnu. Sauna töö kohta kogunes hulk kaebusi.

Saun kuulus Teenindustootmisvalitsusele, mille peainsener Matti Mölder juba 1983. aasta oktoobris loetles üles tekkinud vead: II korruse must vesi jooksis läbi vahelae, ventilatsiooni polnud, seinad hallitasid, elektrisüsteem oli rikkis.

1983. aasta 10. oktoobril alustati sauna põhjalikku remonti. Krohv tuli maha lõhkuda, et juhtmed-lülitid korda teha. Kogu torustik oli vaja välja vahetada. Lammutati vanad puupõrandad ja valati uued. Betoonist põrand kaeti reliiniga. Katlamajas vajas remonti kolm katelt. Töökorras oli vaid kaheksa dušši ja kaks vanni.
Juhataja Eino Väli sõnade kohaselt oli remondi alguse tähtajaks 1. oktoober, kuid tööde mahtu silmas pidades oli see liiga varajane. Alustati 10. oktoobril. Materjalide puudus ja nende hankimine venitasid omakorda remondi käiku. Saun taheti avada 1. novembril.

Sauna remondile aitas kaasa ka Tapa Vagunidepoo. Kuna saun kuulus Teenindustootmisvalitsusele, ja sellel oli rajoonis kokku 106 hoonet, sealhulgas 22 katlamaja, mis kõik peale saunade veel korrashoidmist vajasid, siis Tapa saunale väga suurt tähelepanu ei pööratud.

1990. aastate algul erastamiste ajal läks linnasaun erakätesse. Leping linnaga oli tehtud ja linn doteeris sauna tegevust pikki aastaid. Vaatamata sellele jäi hoone korrashoid ja haldamine soiku, käive jäi väikeseks ja lõpuks kuulutati välja pankrot.

Sel ajal polnud Tapal vist puhtamat meest kui seda oli Ants Piirmaa. Tapalaste hulgas oli just tema iganädalane truu saunakülaline. Nii mäletavad linnaelanikud.

2015. aasta juunis alustati tühjalt seisva saunahoone lammutamist.