Tapa Haigla ajalugu

Tapa Gümnaasiumi õpilase Kristina Reinhardi uurimustöö Tapa haigla algusaegadest ja ajaloost läbi aastakümnete. 1995. aastal.

Ambulatoorium

Pärast II Maailmasõda, 1945. aastal avati Tapal Nigoli pst. 20a majas ambulatoorium. Praeguse aadressi järgi 1. Mai pst. 28 oli eramaja, mis oli natsionaliseeritud 28. detsembril 1940. aastal ja kuulus August Valsinerile. Naiste-Laste Nõuandla avati aga varem Hugo Puusepale kuulunud elumajas Lillaka tn. 29, mis natsionaliseeriti 12. detsembril 1940. aastal. Praegu on selle maja aadressiks Pikk tn. 29. Nõuandla asus selles majas II korrusel.

1949. aastal viidi ambulaatoorium Nigoli pst. majast ära Lillaka tn. 29 majja I korrusele.

1. mail 1949. aastal avati aga tühjaks jäänud Nigoli pst. 20a majas statsionaarne sünnitusabi osakond, kus oli 5 voodikohta. Juba 2. mail kell 0.38 sündis seal esimene poisslaps.

1946. aastal oli ambulatooriumi juhataja dr. Ervin Tiltin. Ambulatooriumis töötasid ämmaemand Liisa Vannas, med. õde Ella Juksaar ja Milvi Suviste, desinfektor M. Raudvee, sanitar Leida Soodla, hambaarst S. Lasimer, koristaja Leeni Raado, hiljem Leontine Tamm, kütjaks oli Amanda Tiikoja, med. registraator Õie Tamm. Laste-Naiste Nõuandlas oli med. õde Alma Gurjanova, sanitariks Hilja Neidentamm.

On teada, et peale ambulatooriumi vastuvõttude tegeldi Tapa linna asutuste sanitaarse seisundi kontrollimisega. Igas kuus kontrolliti Tapa keskkooli, kooperatiivi, teravilja salve, kommertstoidubaasi, kauplust nr. 2, kommertslihakauplust, leivatööstust, meiereid, piimakauplust, lasteaeda, juuksuritöökodasid, põllumajandussaaduste kommertskauplust, raudtee restorani jaamahoones, Tapa Tööstuskombinaadi lauatehast, savitööstust, jahuveskit ja vilditööstust.

Tapa Linna Ambulatooriumil oli oma pitsat, millel oli kiri: „Järvamaa TSN Täitevkomitee Tervishoiuosakond. Tapa Linna Ambulatoorium.“

1948. aasta augustis tuli dr. Tiltini asetäitjaks arst Selma Kobla, kellest sai juhataja asetäitja.
1949. aastal võeti ambulatooriumisse tööle velsker Eduard Uusjärv, med. õde Asta Nool ja hambaarst Vally Ungermann.

Haigla

Esimesed dokumentaalsed andmed Tapa Linna Ühendatud Haigla kohta pärinevad 22. septembrist 1949. aastal, kui dr. Ervin Tiltin määras oma käskkirjaga haiglale seebi ja pesupulbri muretsemiseks kolmeliikmelise komisjoni, kuhu kuulusid majandusjuhataja ja kaks meditsiiniõde. Edaspidistele käskkirjadele on alla kirjutanud dr. Selma Kobla. Doktor Ervin Tiltin vabastati haigla ja ambulatooriumi valvetest ning määrati sünnitusosakonda ning Naiste-Laste Nõuandlasse. Sünnitusosakonnas oli siis 6 voodikohta.

Haigla oli avatud Nigoli pst. 20a endises ambulatooriumi majas, mis oli kahekorruseline puumaja, mis polnud spetsiaalselt haiglaks ehitatud, vaid oli natsionaliseeritud endine elumaja. Majas puudus veevärk ja kanalisatsioon, oli kuivkäimla. Korruste vahel oli kitsas nagisev puutrepp. Operatsioonituba asus teisel korrusel. Vajadusel kanti haigeid kitsast trepist üles kanderaamiga, mis oli üpris keeruline ettevõtmine. Kõigele lisaks oli trepp ka järsk.

Haigla pesu pesti käsitsi pesuköögis, mida kasutati vajadusel ka lahanguruumina.

Haigla sai omale nimeks Tapa Ühendatud Haigla ja esimeseks peaarstiks dr. Selma Kobla, kes oli Tapa Jakobi kiriku pastori abikaasa. Laste-Naiste Nõuandla juhatajaks sai dr. Ervin Tiltin. Nemad kahekeisi olid tol ajal Tapa Linnahaigla ainukesed arstid. Ämmaemandaks oli üle 60 aasta vana Liisa Vannas.

Doktor Selma Kobla käsikirjadest võib lugeda, et peale ravitöö toimus ka ühiskondlik tegevus. Näiteks käskkiri nr. 31 7. märtsist 1950. aastal kohustab kõiki Tapa Ühendatud Haigla ja ambulatooriumi töötajaid osa võtma poliitkoosolekust, mis korraldati igal kolmapäeval kell 19.00 kolme nädala jooksul. Kõik töötajad pidid muretsema endale partei ajaloo lühikursuse raamatu. Kava järgi pidi igaüks ühe peatüki ära õppima ja järjekorras ette kandma. Samadel poliitloengutel tuli esitada ka üks sanitaarhariduslik loeng. Loengute kava pidi kokku seadma dr. Ekaterina Mihhailjuk. Käskkirjaga oli määratud sanitaarharidustöö organisaatoriks Jekaterina Gulitš ja poliitharidustöö organisaatoriks Alma Gurjanova.

Kohe pärast sõda käivitati laiahaardeline profülaktikaprogramm. Selleks oli juhtivmeetmeks laste immuniseerimine. Vaktsineerida püüti kõiki lapsi.

Ka Tapa haiglas määrati patronaažitöö ja kaitsesüstimiste läbiviijaid kolhoosides. Kaitsesüstimised tehti difteeria ja rõugete vastu. Patroneeriti kodudes lapsi, rasedaid ja tuberkuloosihaigeid.

1950. a. toimus meditsiiniasutuste seinalehtede näitus Rakveres, millest võttis osa ja Tapa Ühendatud haigla. Samal aastal toimusid muudatused haigla juhtkonnas. Seoses dr. Tiltini surmaga määrati nõuandla juhatajaks dr. Selma Kobla ja peaarsti kohusetäitjaks ajutiselt dr. Fedot Skrebnjov. Raamatupidajaks sai Valter Käänik, haigla vanemõde oli Helvi Kuura.

1. juunist 1949. aastal määrati Tapa Ühendatud Haigla Paide rajooni alluvusest Rakvere rajooni alluvusse ja 1. oktoobrist 1950. a. sai Tapa iseseisvaks rajooniks. Haigla nimetati ümber Tapa Rajooni Haiglaks.

Tapa rajooni TSN TK Tervishoiuosakonna esimeseks juhatajaks sai Fedot Škrebnjov ja haigla peaarstiks Ekaterina Mihhailjuk.
1950. aastal oli haigla majandusjuhatajaks Õie Tamm, raamatupidajaks Adeele Maasik ja statistikuks Leida Helenurm.
Tapa Rajooni Haigla peaarstiks sai Veera Bolšova, kes oli erialalt kirurg, oli väikest kasvu energiline ja range naine.
1950. aastal avati haiglas röntgenoloogia kabinet, voodikohti oli 25 ja arsti ametikohti 2,5.

1951. aastal sai haigla uue sanitaarauto, mille juhiks oli August Joone.

Sanitaarauto tulek oli tollel ajal suureks sündmuseks haigla elus, sest haigeid transporditi enne seda talviti saanide-regedega, soojal ajal kahe rattaga kaarikul, selleks peeti oma hobust ja hobusemeest. Nigoli pst. 20a õue peal oli väike maja, kus hoiti haigla puudevaru, aga seal elas ka üks vanem naine, keda kutsuti Kassi-Bertaks, sest tal oli 12 kassi.

Auto kasutamine oli rangelt piiratud. Peaarsti käskkirjas nr. 187 19. detsembrist 1951. a. oli öeldud: „Arvestades halbade teeoludega ei luba ma autojuhtidel sanitaarautot garaažist välja tuua ega kasutada kuni uue korralduseni.“ Samal ajal andis peaarst välja ridamisi noomitusi med. õdedele ja sanitaridele halva sanitaarse kontrolli pärast haigete vastuvõtul haiglasse.
1951. aasta lõpus viidi sünnitusosakond Nigoli pst. 9 majja (hilisem aadress 1. Mai pst. 11) ja majale paigutati silt „Tapa Rajooni Sünnitushaigla.“ Tegelikult oli see lihtsalt haiglast eraldi teises hoones asuv sünnitusosakond.

1952. aasta alguses avati Tapa Rajooni haiglas kirurgia osakond. Kirurgiks oli dr. Veera Bolšova, kes oli endine sõjaaegne sõjaväearst.

Uueks Tervishoiuosakonna juhatajaks määrati 1953. aastal dr. Virve Sang, kes oli oma ametilt akušöör-günekoloog.
Ranget korda haiglas kajastas tööle ilmumise ja töölt lahkumise žurnaal, mis paralleelselt töögraafikuga oli aluseks palga maksmisel.

Tolle aja kohta on säilinud haigla päevakord:
07.30 – ülestõusmine
07.30 – 08.30 – temperatuuri mõõtmine, tualett, võimlemine
08.30 – 09.00 – hommikusöök
09.00 – 09.30 – valvekorra aruandlus, valvekorra vahetus
09.30 – 14.00 – arstide visiidid palatitesse, sidumised, jalutused
14.00 – 15.00 – lõunasöök
15.00 – 17.30 – pealelõunane puhkus
17.30 – 18.00 – temperatuuri mõõtmine, korralduste täitmine
18.30 – 19.00 – õhtusöök
19.00 – 20.30 – ruumide korrastamine, jalutus
20.30 – 21.00 – kultuurilised meelelahutused
21.00 – 22.00 – täiendav ruumide koristamine, õhtune tualett
22.00 – magama minek

1953. aastal siirdus haigla peaarst Veera Bolševa Leningradi täiendama ennast kirurgia erialal. Tema asetäitja V. Tammeste hakkas tegelema haiglale röntgenaparaadi muretsemisega. Haigla sai ka uue auto – Moskvitš’i. Range kokkuhoid toimus nii elektrienergia kui ka transpordi kasutamises. Autod tohtisid välja sõita vaid peaarsti või valvearsti korraldusel. Asjata põleva elektripirni pärast võis süüdlane saada valju noomituse.

Oktoobris 1953. aastal saabus peaarst Veera Bolšova täienduselt tagasi. Aasta lõpuks oli haiglas 35 voodikohta ja 16 arsti ametikohta.

Sel ajal hakati taotlema Tapale uue haiglahoone ehitamist kuna haiglas oli väga suur ruumikitsikus.

1954. aastal tuli haiglasse tööle uusi arste (Zanina, Žukova, Tšernova, Zahharova). Tapa haigla arstide kontingent ei olnud püsiv, sest peamiselt töötasid haiglas sõjaväelaste arstidest abikaasad.

1955. aastal võeti tööle röntgenoloog Heli Mahlapuu ja neuroloog Niin Ajasta. Alates 1955. a. suvest avati igal suvel kahe vahetusega hooajaline laste suvesanatoorium.

1955. aasta septembris lahkus peaarst ja kirurg Veera Bolšova oma sõjaväelasest mehe ümberpaigutamise tõttu Tallinna. Tema ajutiseks asetäitjaks määrati terapeut Uno Noorväli. Samal aastal saabus Hiiumaalt arstidest abielupaar Virve ja Ferdinand Rand ning 12. detsembril 1955 määrati Virve Rand sisehaiguste osakonna juhatajaks ja tema abikaasa Ferdinand kirurgiaosakonna juhatajaks.

Pärast Veera Bolšova lahkumist sai uueks peaarstiks alates 1. jaanuarist 1956. a. Niin Ajasta, kes oli tubli neuroloog, laia silmaringiga, erudeeritud noor arst, kes vahetas välja ka kirurgiaosakonna juhataja. Nimelt oli Ferdinand Rand saanud valju noomituse töödistsipliini rikkumise, tööülesannetesse ja haigetesse hooletu suhtumise eest. Dr. Rand lahkus Tapa haiglast.
1. juulil 1956. a. avati haiglas veel 5 voodikohta, arsti ametikohti oli endiselt 16 ja ruumipuudus oli juba väga suur.
29. detsembril 1956. aastal nimetati Nigoli pst. ümber 1. Mai pst.-ks ja sellega tehti muutus ka haigla aadressis.

1957. aastal allusid Tapa Rajooni Haiglale Ambla haigla, Aegviidu, Kadrina ja Kaalepi jaoskonnahaiglad. Tol ajal oli Ambla haiglas peaarstiks Vello Subi. Sama aasta 1. jaanuarist likvideeriti tervishoiuosakond ja haigla peaarst Niin Ajasta jäi ühtlasi ka rajooni peaarstiks. Tapa Sanitaar-Epidemioloogia Jaam liideti nüüd haiglaga, mis jäi haigla osakonnaks. Selle peaarst dr. Netreva lahkus aga koos oma sõjaväelasest mehega mehe ümberpaigutamise tõttu.

1957. aastal tuli Tapale kirurgiks dr. Karl Kull.

Tapa Rajooni haiglale allusid veel ka velskri-ämmaemandapunktid Lehtse Ristil, Kaalepis, Lehtses, Vohnjas, Nõmkülas, Aravetel ja Jänedal. 01.01.1958 suleti Kaalepi jaoskonnahaigla.

1958. aastal oli Tapa Rajooni Haiglas 17 terapeutilist voodit, 17 kirurgilist voodit, 10 sünnitusabi voodit, 6 günekoloogilist voodit ja 5 laste voodit. Kokku oli kohti 55 haigele.

Sellel ajal opereeriti palju kohaliku tuimestusega kuid kasutati ka eeternarkoosi lahtise maskiga.

7. juulil 1958. aastal suunati med. õde Milvi Kaasikmäe kaheks nädalaks Tallinna Vabariiklikku Keskhaiglasse gaasi-narkoosi aparaadiga ja narkoosi andmise tehnikaga tutvuma. Seni tilgutas eetrit marlimaskile valves olev õde, keda juhendas kirurg. 1958. aastal tehti haiglas 526 operatsiooni.

1958. aasta lõpul suunati peaarsti asetäitja Uno Noorväli Jõgeva haiglasse töökogemusi vahetama ja tutvuma elektrokardiograafiaga.

1958. aastal oli Tapa Rajooni Haiglas 20,75 arsti ametikohta, 30 keskmeditsiinitöötaja ning 21,5 noorema meditsiinitöötaja ametikohta. Ühiskondlikus korras tegeldi sanitaarpostidega, mis loodi kõigis Punase Risti Seltsi algorganisatsioonides, kokku 101 sanitaarposti.

1958. aastal siirdus peaarst dr. Niin Ajasta kliinilisse ordinatuuri ja uueks peaarstiks sai alates 1. maist 1958. a. dr. Vello Subi.

Juba järgmisel, 1959. aastal pidas uus peaarst dr. Vello Subi läbirääkimisi Maardu Ehitustrusti juhataja Osnovikoviga uue haigla ehitamise asjus.

Haiglas oli ikka vaid 55 voodikohta ja ruumi oli väga vähe, sest teenindati linnaelanikke, kohaliku garnisoni perekondi, raudteelasi ja osaliselt ka sõjaväelasi. Haiglale allus 8 velskripunkti. Taotleti juurde uusi arsti- ja hobusemehe ametikohti. Hobune oli olemas Tuberkuloositõrje Dispanseris, kuid töö huvides toodi ta üle haigla käsutusse. Palju aastaid veeti haiglasse toiduaineid hobusega. Hobuveokid olid ka Kadrina ja Ambla haiglatel ning Vohnja velsker-ämmaemandapunktil.
19. oktoobril 1959. aastal võeti Tapa Rajooni haiglasse tööle dr. Õie Patune (Reisberg), kes oli meistersportlane jalgrattasõidus ja kellest hiljem sai paljudeks aastateks haigla peaarst.

Tervishoiu organisatsioonis toimusid sel ajal muudatused. Rajoonides likvideeriti tervishoiuosakonnad ja nende senised funktsioonid pandi rajoonihaiglate peaarstidele.

Tervishoiuministeeriumist tulnud paberid olid enamuses venekeelsed. Tol ajal viidi läbi massiliselt plüomüeliidi vastast vaktsineerimist. Igal nädalal tuli saata polüomüeliidihaigete ja -kahtlusega isikute nimekirjad Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituuti. Esinesid ka üksikud leepra juhud. Leeprahaiged saadeti Kunda Leepreosoorumi.

1960. a. oli haiglas juba 101 töötajat. Oli ka hambaproteesimise kabinet, kus kullatöid veel ei tehtud.

Kirurgia osakonna juhatajaks oli väga töökas ja tubli kirurg dr. Karl Kull. Tema abikaasa Viivi Kull oli aga günekoloogia osakonna juhataja. Haigla vanemõde oli Milvi Kaasikmäe, kes tegeles ka narkoosi andmisega – nüüd juba narkoosiaparaadiga, mitte enam lahtise maskiga.

1960. aasta jooksul viidi läbi meditsiiniasutuste radiofitseerimine. Seda tehti ka Tapa haiglas ja kiirabi autodes.
1959 – 1960. aastail oli haiglas suur puudus süstaldest. Korjati kokku kõik vanad Record-süstlad ja saadeti parandusse. Umbes 70% neist saadi parandatult tagasi.

1960. aastal siirdus haigla peaarst Vello Subi Moskva aspirantuuri ja uueks peaarstiks sai 1. oktoobril pediaater dr. Leo Tamm.

Jällegi oli päevakorras tööle tuleku ja töölt lahkumise aja registreerimise žurnaal. Valvevahetus toimus kell 9.00 hommikul ja kell 9.00 õhtul. Ka arstid tulid tööle kella 9-ks. Järjekorranumbri ja kellaaja järgi registreerisid ennast kõik tööletulijad. Täpselt kell 9.00 tõmmati punane joon ning hilinejad kutsuti peaarsti kabinetti tõsisele vestlusele.

Uus haigla

1. juuliks 1962. a. jõudis lõpule Maardu Ehitustrusti Tapa Ehitusvalitsuse poolt uue haiglakompleksi ehitus Tapal, Valgejõe pst. 14. Hoonete kompleksi kuulusid kahe tiivaga kolmekordne peahoone, eraldi ühekordne väike maja, surnukuur ja garaaž kiirabiautodele. Koheselt alustati ka ümberkolimisega vanast haiglast.

13. juulil 1962. a. avati uus haigla pidulikult. Uues haiglas oli voodikohti 125. Väiksesse majja, kuhu algselt pidi saama nakkusosakond, paigutati haigla polikliinik.

Seoses Tapa Rajooni likvideerimisega 1962. aastal nimetati Tapa Rajooni Haigla Tapa Linnahaiglaks. Uues haiglas oli lasteosakond, sisehaiguste- ja kirurgiaosakond ning esialgu jäi veel sünnitus- ja günekoloogiaosakond vanasse haiglasse 1. Mai puiesteel. 1967. aastal toodi ka see osakond ära haigla väikesesse majja, sest polikliinik viidi sealt ära suurde majja vasemasse tiiba.

Seoses haigla laienemisega tuli haiglasse rohkesti noort kaadrit otse koolipingist. Haiglas polnud ühtegi pensioniealist arsti ega õde. Tegeldi spordiga – suusatamisega, lauatennisega. Haiglal oli võrkpallivõistkond, ka kergejõustikus võeti osa meditsiinitöötajate spartakiaadidest.

Haigla oli uus ja ilus, haigla ees töötas purskkaev.

Detsembris 1963. aastal lahkus dr. Leo Tamm Moskvasse aspirantuuri ja uueks peaarstiks sai röntgenoloog Õie Reisberg, kes jäi sellele kohale 16-aastaks.

1964. aastal oli haiglas 159 töötajat, neist 20 arsti ja 2 velskrit, oli 140 voodikohta.

Kooskõlas Eesti NSV Tervishoiu Ministri käskkirjaga reorganiseeriti Tapa Tuberkuloositõrje Dispanser Tapa Linnahaigla tuberkuloositõrje dispanseerseks osakonnaks.

1965. a. juulist rakendati peaarsti käskkirjaga operatsioonibloki kodune valve. Haigla valvearstidele anti öövalvetes magamisõigus kella 22.00 – 06.00. Kiirabi autojuhtidele rakendati lisatasu 15% sanitari palgast. Sama aasta 1. juulil suleti Tapa haigla tuberkuloosiosakond ning dr. Arvo Olvet’ist sai peaarsti asetäitja ravi alal.

1967. a. oli haiglas juba 205 töötajat, neist 25 arsti. Sellel aastal oli rajoonis düsenteeria epideemia ja Tapa Lastepäevakodus nr. 3 avati nakkusosakond.

1972. aastaks oli Tapa Linnahaiglas töötajate arv tõusnud 229-le. Arste oli neist 28: 4 lastearsti, 4 kirurgi, 5 sisehaiguste arsti, tööle oli tulnud anestesioloog ja samuti olid olemas kõik ettenähtud erialaarstid. Töötas diktofoonika kabinet haiguslugude lõpetamise lihtsustamiseks.

1973. aastal oli ametis 28 arsti 36,5 ametikohal ja 80 keskmeditsiinitöötajat 90,5 ametikohal. Kohakaasluse pidamine oli tavaline nähtus. Samal aastal lahkus kirurg dr. Mati Reiss ja kirurgiaosakonna juhatajaks sai kirurg dr. Hille Olvet.

1975. aasta juuli kuus võeti tööle arst Ljudmilla (Kazmina) Allika, kellest sai 4 aasta pärast haigla järgmine peaarst. Suur samm intensiivravi poole oli tsentraalse hapnikusüsteemi rajamine 1976. aastal. 1. veebruarist samal aastal hakati med. õdedele maksma kutsekaaslust vabade sanitaride ametikohtade arvelt.

1. jaanuaril 1979. aastal lahkus Tapalt 16 aastat peaarstiks olnud dr. Õie Reisberg, kes määrati Tallinna Harjumäe Haigla peaarstiks ja Lasnamäe polikliiniku juhatajaks.

1970-ndate aastate lõpus toimus muudatusi meditsiini tehnika ja muude vahendite osas. Ka Tapa Linnahaiglasse jõudsid ühekordselt kasutatavad süstlad ja vereülekande süsteemid. Neil aastatel kanti haiglas üle keskmiselt 50 liitrit verd aastas. Hiljem on see hulk tunduvalt vähenenud.

1979. aasta alguskuudel oli peaarsti asetäitjaks dr. Helgi Kööbler. Alles aprillikuus sai haigla uue peaarsti – dr. Ljudmilla Allika, kes oli erialat kirurg, hiljem röntgenoloog. Toimus mitmeid muudatusi. 16. oktoobril 1979. a. kinnitati koosseisude muutus – haigla sai 36 arsti ametikohta senise 28 asemele. Siseosakonna juhatajaks määrati dr. Sergei Neps, peaarsti asetäitjaks sai 1981. aastal dr. Mart Peedo. 1982. aastal sai peaarsti asetäitjaks majanduse alal Ruudi Birk. Selline koosseis püsis kuni 1986. aastani, mil peaarsti asetäitjaks määrati dr. Helve Laanmets.

Nendel aastatel hakati rohkem mõtlema arstide ja õdede olmetingimustele haiglas – korraldati ümber ruume puhkeruumideks ja riietusruumideks. Samal ajal aga karistati töötajaid käskkirjaliste noomitustega sagedamini kui kunagi varem. Tekkis rahulolematus peaarsti suhtes. Dr. L. Allika lahkus peaarsti kohalt 1986. aasta sügisel, sest soovis edasi töötada röntgenoloogina.

1986. aasta lõpuks oli Tapa Linnahaigla voodikohtade arv kahanenud 125-lt 75-le. Lasteosakond likvideeriti 1985. aastal ning 1986. aasta augustis suleti lõplikult ka sünnitus-günekoloogia osakond, kuna Rakveres oli valminud uus sünnitusmaja. ENSV Töökoodeksi § 35 ja § 37 alusel vabastati töölt meditsiiniõde, ämmaemand ja 3 hooldusõde, osa neist leidsid tööd Rakvere Haigla uues sünnitusosakonnas, osa aga Tapa haigla teistes osakondades ja kabinettides.

1986. aasta septembris sai Tapa Linnahaigla peaarstiks dr. Aivar Kuusik, kes oli peaarsti ametikohal kolmas kirurgi erialaga arst.

Algas uus ajajärk Tapa Linnahaigla ajaloos. Noor haritud mees hakkas tõsiselt haiglat moderniseerima. Raske oli vanast uut ja ilusat teha sest haigla majad olid juba 24 aastat vanad, keskküttesüsteem oli vananenud, katus lekkis, sanitaarsõlmed alla igasugust arvestust jne.

Muretseti juurde uut kaasaegset aparatuuri, varustust kiirabisse, operatsioonituppa ja diagnostika kabinettidesse. Rajati ka kena ravikehakultuuri kabinet vastava tehnika ja seinapeeglitega. Laboratoorium sai uue sisustuse nii mööbli kui ka aparatuuri osas. Raamatupidamine hakkas tööle uutmoodi – vajalikud andmed sisestati arvutisse.

1994. a. lõpust eksisteeris haiglas 4 voodiga kaasaegne intensiivravi palat nelja haige jälgimise monitoriga ja spetsiaalse meditsiiniõe postiga.

Operatsioonituppa muretseti üks parimatest haige jälgimise monitoridest, et kindlustada haige korralik jälgimine narkoosi ajal. Haigla paljud kabinetid said uue ilme. Sanitaarsõlmed ja vannitoad kogu haiglas said ümber ehitatud.

Ülemnõukogu võttis 12. juunil 1991. aastal vastu ravikindlustuseseaduse, seadusandja tahtel tuli see 1992. aasta alguses käivitada. Eesti Vabariigi tervishoiusüsteem lülitus ümber ravikindlustuse põhimõtetele keerulises majanduslikus olukorras. Eesti majandus oli vaevaliselt üle minemas turumajanduse mängureeglitele – endised majandussuhted enam ei toiminud, uued juurdusid aga majandusliku allakäigu olukorras väga visalt.

Ravikindlustuse jõustumisega 1. jaanuarist 1992. a. asus Eesti Vabariik kindlustusmeditsiini teele. Esimene aasta näitas, et tekkis mitmeid probleeme raviasutuste finantseerimisega. Seoses kütte, elektrienergia, ravimite ja muu kallinemisega suurenesid kiiresti ka ravikulud.

Ka Tapa haigla kollektiivis põhjustas see segane aeg piisavalt pingeid, mis viis isegi usaldushääletuseni peaarsti suhtes. Enamus kollektiivist pooldas siiski peaarstina dr. Aivar Kuusik’ut ning uuendused jätkusid.

Rääkides uuendustest, siis juba 1980. aastal ENSV Tervishoiuministri käskkiri nr. 20 nägi ette, et kogu meditsiiniline personal oleks taaselustamise esmaabivõtete treeningutest osa võtnud. Õppusi tehti, kuid see kõik oli rohkem teoreetiline. Soodsamad võimalused taaselustamise katsete edukaks läbiviimiseks avanesid Tapa haiglas alles 1990 – 1991. aastatel kui igasse osakonda ja operatsioonituppa muretseti defibrillaatorid, eriti aga kiirabisse defibrillator Howlett – Packardi saamisel.

Esimene edukas reanimatsioon Tapa haiglas toimus 1993. aastal, järgmine 1994. aastal. Oli praktiline kasu uutest kaasaegsetest aparaatidest ja instrumentidest (perifeerse veeni kateetrid, mis haiglas juba juurdunud olid, perfuusor SEKURA jne.)

1993. aastal oli kasutusele võetud uus valutustamise meetod.

Alakeha ja alajäsemete operatsioonide korral – spinaalanesteesia.

Samuti peab ära mainima uue hästisisustatud hambaravikabineti, mis oli valmis saanud 1994. aastal, teist hambaravikabinetti reorganiseeriti 1995. aastal. Uuendused haiglas toimusid tänu peaarsti Aivar Kuusiku sihikindlusele ja headele organisaatori võimetele.

Paljude aastate jooksul viidi haiglas läbi ühingu „Teadus“ raames üritusi. Peeti loenguid, vestlusi, seminare. Valmistati ette uusi lektoreid. Näiteks 1973. aasta aruandlus – valimiskoosoleku protokollist võib lugeda, et Tapa Linnahaigla algorganisatsiooni kuulub 23 liiget-lektorit ja neile on planeeritud ühingu „Teadus“ Rakvere Rajooniorganisatsiooni poolt 140 loengut. Loengute temaatika on olnud väga mitmekesine, rohkem on tähelepanu pööratud siiski meditsiinile.
1986. aasta veebruaris asutati haiglas karskusselts, mis nime poolest eksisteeris paar aastat, kuid sisulise tööni ei jõutudki.
Ametiühing tegutses haiglas kuni 1991. aastani ehk Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Oli 7 ametiühingu rühma. Ametiühingu komitee liikmete arv kõikus 3 – 11. Lisaks tavapärasele ametiühingu tööle oli komiteel olnud ka kõikvõimalikke lisakohustusi, nagu näiteks purgikaante, sitsiriide, käterätiriide ostu korraldamine. 1990. a. lisandus vaipade, igat sorti mööbli, pesumasinate, tolmuimejate, külmkappide, televiisorite, õmblusmasinate ja autode ostulubade jagamine. Vaiba järjekorras oli 26, pesumasina järjekorras 48 ning autoostu loa järjekorras 18 töötajat.

Tapa haiglas oli välja kujunenud ka mõnedki traditsioonid. Veel 1970-ndatel ja 1980-ndate aastate alguses peeti suurejooneliselt haigla juubeli- ja uusaastapidustusi. Tol ajal olid väsimatud peokorraldajad ja toitude valmistajad ikka haigla töötajad ise.

Hiljem prooviti uusaasta pidusid pidada Tapa restoranis, kuid osavõtjaid jäi järjest vähemaks ja traditsioon hakkas kustuma. Viimane töötajatele väga meeldejäänud ja rohke osavõtuga nääripidu toimus 26. detsembril 1980. aastal TK Vasar’a saalis, kus kõik osakonnad esinesid eeskavaga. Toimusid ka laste nääripeod.

Üheks traditsiooniks oli veel vastlapäeva tähistamine koos lastega. See toimus ka Männikumäel, kuhu kaasa olid võetud tee ja vastlakuklid. Vastlapäevi peeti veel Nelijärvel ja Tamsalu EPT spordibaasis, mida anti haigla töötajatele tasuta kasutada. Kohal oldi koos lastega 2 päeva. Väikeste lastega oldi maja lähedal, samal ajal keedeti hernesuppi ja teed, teised suusatasid kaugematel radadel ja alati külastati ka Salu Marti, kes oli metsas suitsutares elav erak. Hiljemgi veel, pärast Mardi surma, käidi veel tare juures, kus polnud ei majas ega mööblis ühtegi naela.

Lumevaesed talved ja spordibaasi halb olukord lõpetasid selle traditsiooni 1987. aastal.

Üheks pealesunnitud traditsiooniks olid ОПМ õppused, mis kordusid regulaarselt ja sisaldasid palju aega, vaeva ja ka oskusi nõudvaid ettevalmistusi. See tähendas, et haigla kohaldati ümber sõjaolukorrale ja avati uus meditsiiniasutus abi andmiseks kannatanutele tuuma-, keemia- ja bakterioloogilisest koldest. Kohale tuli kõrge komisjon hindama haigla valmisolekut selliseks tööks. Meditsiiniline personal oli varustatud gaasitorbikutega ja muu vajalikuga.

Kristina Reinhardi uurimistööle lisab 2005. aastal AS Tapa Haigla IT-töötaja omalt poolt:

4. juunil 1995. aastal haigla erastati ja hakkas kandma nimetust AS Tapa Haigla. See oli esimene juhtum Eestis, kus Erastamisagentuuri kaudu müüdi raviasutus. Aktsionärideks olid enamuses haigla arstid, juhatuse esimeheks valiti peaarst Aivar Kuusik. Haigla varade müügihind oli 1,1 miljonit krooni ja investeerimiskohustus oli 3 miljonit krooni. Tapa haiglale anti 1994. a. sügisest 5-aastase tähtajaga litsents erialaseks tegevuseks (sisehaigused, kirurgia, günekoloogia ja kiirabi).

Paljud Tapa haiglas töötanud arstid, omandades siin tööalaseid kogemusi ja teadmisi, lahkusid Tapalt suurematesse haiglatesse ja said tuntuks heade spetsialistidena üle vabariigi. Nii lahkusid eri aegadel Tallinna ja Tartu haiglatesse tööle vastutavatele ametikohtadele kirurg Karl Kull, günekoloog Viivi Kull, günekoloog Tiiu Kull, terapeut Enno Kõiv, kirurg (onkoloog) Harald Vaarik, kirurg (kardiokirurg) Mati Ress, lastearst Heljut Kapral, terapeut (tsütoloog) Ivi-Mai Luuk, lastearst (laboriarst) Milvi Topmann, terapeut Aili Laane.

Kauaaegselt on haiglas töötanud kirurgid Hille Olvet ja Uno Tagen, terapeudid Ene Seestrandt, Mart Peedo ja Sergei Neps, terapeut-laboriarst Helgi Kööbler, neuroloog Evi Glaase, lastearst Katrin Kallas, silmaarst Helmut Kööbler, anestesioloog Vaida Reinhard, röntgenoloog Reet Mitt.

Tapa haiglal oli pikka aega hoovipealses majas hambaravi kabinetid ja perearstikeskus. Suures majas võtsid vastu eriarstid ja seal asusid röntgen, registratuur, laboratoorium ja hooldusosakond.

2015. aastal vahetusid Tapa haigla omanikud ja käivitasid suuremahulised laienemistööd. Haigla juhatuse esimeheks sai Meelis Kukk. Tapa vana haiglahoone kõrvale ehitati uus ja kaasaegne esmatasandi tervisekeskus. Osaliselt rahastas projekti Euroopa Regionaalarengufond. Uus tervisekeskus avas külastajatele uksed 15. veebruaril 2018. aastal.

Tervisekeskuses alustasid tööd neli perearsti, kaheksa pereõde, ämmaemand, hambaarstid, erialaarstid ja taastusravi. Lisaks asuvad keskuses röntgen ja laboratoorium.

Alates 11. augustist 2016. aastast on Tapa Haigla AS-i uus ärinimi Viru Haigla AS. 2016. aasta sügisest on Viru Haigla AS ka Karell Kiirabi AS-i uueks omanikuks.

Avamisel oli uues keskusehoones avatud ka Südameapteek, kuid 2019. aastal seoses apteegireformiga see suleti. Renoveeriti tühjaksjäänud ruumid nii peamajas kui hoovimajas. Nii loodi juurde umbes 60 hooldushaigla ja hooldekodu kohta. Seal on nüüd avatud Pihlakodu AS-le kuuluv eakate kodu.