Kohvik
Kuni restorani avamiseni 1960. aasta kevadel, mis kujunes linnas tähelepanuväärseks sündmuseks, käidi ennast lõdvestamas 1953. aastal tuletõrje aia äärde ehitatud kohvikus. Noortekohviku nime kandva puidust ühekorruselise hoone A. Lillaka tn. 8a panid püsti kooperatiivi ehitusmehed (lähiminevikust tuntud kohvik “Rosin“, 2002 lõpust kohvik „Contra“).
- aastatel mängis Tapa ainsas kohvikus õhtuti neljaliikmeline orkester, esitades meeleolukat muusikat, mille saatel vaatamata ruumipuudusele tantsiti. Pillimehed olid tapalastele hästi tuntud: orkestri vanem, kes ka orkestreeris ja valis lood, Erich Riige – mängis ise viiulit või saksofoni, Leo Mõtuste – bajaan, Ralf Vaiksaar – kitarr, Felix Thomson – kitarr.
Nii oli see kuni uue restorani avamiseni 1960. aastal. Sinna läksid üle ka kohviku orkestrimehed. Kohvik aga muutus edaspidi rohkem napsumeeste kogunemiskohaks, minetades oma tähtsuse ja seda hakati rahvasuus kutsuma „turbakuuriks“.
Sellegipoolest sai kohviku ruume rentida sünnipäevade, juubelite, peielaudade ja pulmalaudade otstarbeks.
1973.aastal tehti kohvikus täisremont. Tapa kooperatiivi ehitusmehed olid selle kallal ametis tükk aega. Oma jõuga ehitamine nõudis majanduslike võimaluste kõrval veel ettevõtlikkust ja organiseerimisoskust. „Turbakuuri“ nimetusega hoone ei olnud just eriti peen joogikoht olnud. Nüüdsest sai see aga põhjaliku uuenduse, nii et vanast hoonest ei jäänudki suurt midagi järele. Baariruumis, kus ümber leti oli 15 pukki, võttis külastajaid vastu baarimees Elmar Hirv: „Millist jooki soovite?“ Pakkuda oli mahla jääga, viskit, kokteili või masinakohvi ja klaasike konjakit. Kohvikusse oli ehitatud tumepunase kunstnahaga polsterdatud seinad, ribikardinad ning hubane valgustus. Kasutuses oli Ungari päritoluga kohvimasin, kokteilisegaja ja külmutuskapp. Baarimööbel oli pärit Pärnu „Vikerost“.
Kohvikuosas, kus kohti 40, pakuti kohvi, saiakesi, salateid ja kergeid lõunaid. Töötas kaks ettekandjat. Kitsavõitu küll, aga nägusad olid kõrvalruumid, köök ja laoruumid. Ehituses oli kasutatud ka musta „Insulac“-plaati.
Kohvik oli avatud kella 10.00 – 23.00, ka laupäeval ja pühapäeval.
1994.aasta veebruaris vahetas kohvik omanikku. Nüüd kuulus kohvik aktsiaseltsile „Sõber“, kellele kuulus ka lähedalasuv toiduainete kauplus. Vanas hoones tehti kapitaalremont, paraku osutus juba päevi näinud hoones tööde maht esialgu kavandatust hoopis suuremaks, seepärast taheti lasta Kadrina ehitusfirmal „Otto“, kes remondi tegi, kevadel maja välisilme vuntsimist jätkata. Kohviku sisemus oli taaskord tundmatuseni muutunud. Seal oli varasemaga võrreldes avar ja valge, samuti oli uus mööbel. Kohvikus oli kavas hakata korraldama seltskondlikke üritusi, samuti perekondlike sündmuste tähistamist: pulmad, juubelid, peied. Saanud nimeks „Rosin“, oli „Sõbral“ plaanis laiendada kohviku kaudu oma sortimenti ning anda inimestele võimalus tellida perekondlikeks sündmusteks toite koju. „Sõber“ andis kohvikus tööd 10 inimesele.
Taasiseseisvunud Eesti tihedas konkurentsis lõpetas kohvik oma tegevuse ning aastail 2010-2018 oli endises kohvikuhoones kauplus „Kuldkalake“, mis müüs lemmiklooma toite ja tarbekaupu koduloomadele. Praegu seisab hoone tühjana ja on müügis.
