Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna algkool 1906 – 1921

Esimese loodava seltsi koosoleku kutsus kokku Reinhold Masing 28. septembril 1906. aastal (v.k.j.), kus otsustati, et uue loodava seltsi esimene ülesanne on eesti õppekeelega kooli asutamine Tapale.
Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakond pidas oma asutamiskoosoleku 8. oktoobril 1906. aastal (v.k.j.). Asutamiskoosoleku pidamiseks saadi luba kubernerihärralt, et see palvemajas ära pidada, aga päev enne koosolekut anti Ambla politseist teada, et Ambla kiriku vöörmündrihärra ei lubanud koosolekut palvemajas pidada, kuna keegi isik Tapalt koosoleku takistamiseks oli teinud omapoolseid ettepanekuid ja isegi mingi summa raha maksnud. Koosoleku päeval said kuulutused tänavapostidele kinnitatud, aga paari tunni pärast olid need sealt kadunud. Seltsi asutajatel ei jäänud muud üle, kui pidid üürima „Harmonie“ saali.

Koosoleku avas Karl Luuk ja palus koosoleku juhatajaks valida hr. cand. August Nogoli. Tema tutvustas seltsi põhikirja ja pidas kõne seltsi tähtsusest ja sihist. Seepeale võeti uude seltsi vastu liikmeid, keda sai ligi 100. Siis valiti seltsile esimees, kelleks sai kaupmees Villem Gabriel, tema abiks kaupmees Karl Luuk, kassahoidjaks kaupmees Jaak Tõnts, tema abiks Karl Gutmann, kirjatoimetajaks raudtee meister Georg Vipper, tema abiks viinapoe müüja Kristjan Masing. Teised eestseisuse liikmed olid kaupmees Joosep Preimer, Tapa külakooli õpetaja Alfred Kleitsmann ja päevapiltnik Hans Pudel, kandidaatideks raudteeametnik Bertha Klement, kaupmees Johannes Noormets ja malmivabriku omaniku abikaasa Lisette Krusbach. Revisjonikomisjon valiti kolmeliikmeline: apteeker Franz Eglon, kaupmees Johannes Luuk ja postiametnik Aleksander Orav.
Koosolek otsustas Tapale eesti õppekeelega kooli avada jaanuaris 1907. aastal. Eestseisuse otsustada jäi kooliõpetaja valimine, korteri ja klassipinkide korraldamine. Algul otsustati avada 1-klassiline algkool, hiljem avada ka 2. ja 3. klass. Õpilaste kooli sissekirjutamisega tegelesid Franz Eglon ja Karl Luuk.

Kooli asutamise luba saadi Riia Õpperingkonnast 30. novembril 1906. aastal (v.k.j.).
Kool alustas õppetööd 8. jaanuaril 1907. aastal (v.k.j.) III järgu algkoolina Villem Gabrieli hoovipealses asuvas üürimajas Pikk tn. 3. Esimeseks koolijuhatajaks ja õpetajaks oli Oskar Pezold, kes lahkus juba enne kooliaasta lõppu. Tema asemele tuli Gustav Seemann ja õpetajaks Alma Paalmann. Gustav Seemann oli nii koolijuhatajaks kui ka õpetajaks. Oma hariduse oli ta saanud Tartu kooliõpetajate seminaris ja Peterburis kodukooliõpetaja eksami ära teinud. Ametis oli ta juba mitmes koolis olnud, viimati Peterburis kooliseltsi koolis ja kirikukoolis. TENKS Tapa osakond lubas palka 360 rubla aastas ja prii korteri koos valgustuse ja küttega. Kuid juba 1908. aastal lahkus ta Tapalt Pärnu Eesti Kooliseltsi kooli juhatajaks.

Alma Paalmann oli lõpetanud 1907. aastal Puškini nimelise tütarlaste gümnaasiumi 8-klassi, saades kooliõpetajanna diplomi. Tema jäi Tapale kaheks aastaks.

1907/1908 õppeaastal õppis koolis 40 õpilast. Alates teisest õppeaastast avati veel üks klassikomplekt Roheline tn. 2 asuvas Juske majas. 1908. aasta sügisest keeldusid mõlemad majaomanikud edaspidi koolile ruume rentimast.

1908/1909 õppeaastal asus üks klass Kiriku tänava palvemajas, aga teisele klassile ruumi enam ei jätkunud. Õpilasi oli juba 49. Kooli juhatajaks oli valitud August Maide ja õpetaja oli endiselt Alma Paalmann. August Maide oli varem töötanud Tallinna puuvillavabrikus kooliõpetajana.

1907. aastal toimunud TENKS Tapa osakonna peakoosolekul 19. veebruaril „Harmonie“ saalis oli koosoleku juhatajaks Franz Eglon. Nüüd otsustati, et selts ehitab ise omale maja ja valiti 9-liikmeline komisjon, kes kuluarve kokku seadis ja materjali muretsema hakkas. Maja ehituseks platsi oli lubanud kinkida Moe mõisnik Jakob Kurberg oma Moe mõisa alla kuuluvast maast. Ainult kinkeleping oli veel sõlminata.

9-liikmelises komisjonis olid: Lippus, G. Tamm, H. Tamm, Strauss, Niido, Lasimer, Ambos, Müller ja Tire.

Sellel koosolekul valiti seltsile kaks auliiget: Jakob Kurberg Moelt ja August Nigol Peterburist.
Maja ehitamist oli tõesti väga vaja, sest Juske majas, kus kooli üks klass õppis, oli lapsi 50 ümber, õpetuse andmine väga raske, sest ruum oli väikene ning kahe pooliku seina tõttu mitmesopiline. Tervislikust küljest oli puudus valgusest, puhtast õhust ja vabast ruumist. Palvemajas asuv ruum oli sellest veidi parem.

23. novembril 1907. aastal seltsi aastakoosolekul teatati, et lapsed õpivad kahes üürimajas ja uue koolimaja ehituseks on kogutud 700 rubla, kuid seda on vähe.

Selleks, et koguda koolimaja ehituseks raha, korraldas selts üsna tihti pidusid „Harmonie“ saalis. Teisi pidusaale Tapal sel ajal veel ei olnud. Seal oli aga alkoholi müügi punkt ja alkoholi saada nii palju kui süda himustas. Sellest siis ka tuli, et mõned nooremad pidulised tantsu ajal pidusaali põrandal püherdasid. Parem lugu polnud ka näidenditega. Enne lavale astumist lasti märjuke ringi käima, et sellega „julgust“ koguda. Kuid tihti läks see julguse võtmine niikaugele, et ka kõige kainema osa etendaja joodikuna näitelavale astus. Kõik see leidis asjast arusaajate silmis andestamist, sest „Harmonie“ saal oli kohalike seas saanud juba kõrtsi kuulsuse ja mida muud pidul siis ikka teha olekski. Aga maja ehituseks oli ju ometi sissetulekuid tarvis.

28. detsembril 1908. aastal korraldas TENKS Tapa osakond „Harmonie“ saalis järjekordse piduõhtu. Algul kõneles õpetaja August Nigol teemal „Iseloomu kasvatamisest“. Sellele järgnes J. Liivi kurbmäng „Ordumeister“. Jällegi ei saanud pidu muidu lõppeda, kui et joobnud inimesed poleks etenduse ajal saalis lärmanud. Korrapidajad, kes ka ise parasjagu tuikusid, said saalis lärmajatelt veel omakorda päris jämedate sõnadega sõimata. Lisaks sellele olid ka kõik ruumid majas tubakasuitsu täis. Aga raha uue koolimaja ehituseks lisandus.

1909/1910 õppeaastal oli Alma Paalmanni asemele õpetaja ametisse tulnud Marie Karo.

17. septembril 1907. aastal (v.k.j.) oli Moe mõisa omaniku Jakob Kurbergi poolt seltsile kingitud maatüki välja mõõtmine, mille suurus oli 507 ruutsülda.

Juhtus aga nii, et Jakob Kurberg suri 2. aprillil 1907. aastal ja kingitud maa leping oli veel sõlmimata, ehk kingitus kinnitamata. Lepingu sõlmisid Jakob Kurbergi pärijad.

18. jaanuaril 1909. aasta aastakoosolekul valiti seltsist välja astunud esimehe asemele hr. Saarm, kes oli endise Wilhelm Ferdinand Busse vorstivabriku uus omanik. Teised eestseisuse liikmed valiti kõik uuesti tagasi. Arutusele tuli Moe mõisa omaniku Jakob Kurbergi poolt koolimaja jaoks kingitud krunt. Nimelt tahtis selts tulevase uue koolimaja ruumides ka näitemängu ja suuremaid pidustusi korraldada, kuid Kurbergi pärijad olid selle ära keelanud. Nimelt olid Kurbergi pärijad pannud lepingusse punkti, millega keelati krundil pidude pidamine ja puhveti avamine. Mitmed seltsi liikmed avaldasid arvamust, et koolimajale tuleks siiski krunt osta, kuid enamus olid selle poolt, et koolimaja ja selle kõrvalhooned saaks ikkagi kingitud krundile ehitatud, kuna uus mõisaomanik oli lepingusse mõningate punktide kohta siiski leevendusi sisse viinud.

11. veebruaril 1909. aastal kuulutati välja uue puust koolimaja ehitamine ja hakati otsima ehitajat. Kauplemine toimus 22. veebruaril 1909. aastal Tapa pritsimaja kambris.

Samal aastal ehitatigi ehitusmeistri Karl Rinki poolt uuemate Soome plaanide järele uus koolimaja valmis, milles oli kolm klassiruumi ja kooliõpetajate ruumid. Kooli avamispäevaks, 3. jaanuariks 1910. aastal, tehti valmis sisemised tööd 1. korrusel, maja II korrus ja välimised tööd taheti lõpetada hiljem.
Nii avatigi uus koolimaja 3. jaanauril 1910. aastal (v.k.j.). Õnnistamise toimetas Ambla kirikuõpetaja Johannes Theodor Willberg. Ka õpetaja August Nigol, kes oli seltsi auliige, oli selleks päevaks Venemaalt kohale sõitnud ning kes pidas sooja ja seletava kõne teemal „Kool ja perekond“.

Õnnistamispäeva õhtuks oli kaetud pidulaud umbes 200-le külalisele, ja mis tore – ilma alkoholita! Mängis Tapa raudteelaste puhkpillide koor ja laulis TENKS Tapa osakonna vastloodud segakoor. Erilised tänusõnad avaldati aga seltsi auliikmele August Nigolile, sest tema see oli, kes Tapale hariduslõkke süütas, millest nüüd oli välja kasvanud 3-klassiline emakeelne kool omas majas.
Tasapisi hakkas välja kooruma ka lauasistujate rõõmu varjutav mure: Eestimaa rahvakoolide direktor Rogosinnikov ja Paide rahvakoolide inspektor Zitlinski olid käinud Tapal ja seltsi eestseisusele teinud ettepaneku – antagu vastvalminud koolimaja kroonule rendi peale, kes Tapale linnakooli tahtis avada. Nii kostus ühe lauasistuja suust: „Mina kuulutan ette, et koolimaja käest ära andmine süütegu rahva vastu on, süütegu meie koolilaste vastu, meie kooliõpetajate vastu. Meie oleme kitsastes ruumides töötanud, lootuses paremaid ruumisid saada. Lootuses, et meie kasvandikkude paled siin vabas ruumis paremine punama, silmad ilusamine särama saavad ja nüüd – koolimaja antakse käest ära! Seda ei tohi olla!“

Otsustati kokku kutsuda seltsi üldkoosolek, kus seda küsimust arutama hakati. Koosolek toimus 15. jaanuaril 1910. aastal. Ühest küljest pidavat tehing seltsile väga kasulik olema, sest inspektorihärra lubas head renti maksta. Koosolekul oldi üksmeelselt nõus: „Mõni rubla rohkem raha ja kõrged eesmärgid, mille pärast töötati, on unustatud. Ja lapsed võivad kitsikuses edasi konutada?“ Tehti inspektorihärrale selgeks, et see maja ehitati seltskonna toetusel ja mitte selleks, et selts hakkab selle koolimajaga nüüd äri ajama. Seltsil olid seltskonna ees kohustused, mis nad oma peale võtsid ja millest nad mitte ühelgi tingimusel üle ei astu.

Inspektorihärra ei tahtnud ka mitte alla anda ja sekeldused kestsid edasi. Sel ajal oli nii, et TENKS Tapa osakonna juhatus andis oma koolis lastele algharidust võimalikult väikese summa eest, et ka vaesemate perede lapsed algharidust saaksid omandada, linnakooli pääsesid aga ainult rikkamate vanemate lapsed. Samuti ei õpetatud linnakoolis palju selliseid õppeaineid, mis oleks võimaldanud minna edasi õppima. Inspektorihärra läks isegi nii kaugele, et avaldas soovi, et selts ka linnakooli ülalpidamise kulusid katta aitaks, nagu sellest veel vähe oleks olnud, et ta seltsile mitte ühtegi õigust poleks andnud. Põhimõtteliselt oleks selts saanud ainsa õigusena kooli ülalpidamise eest ainult maksta, aga kooliõpetajate valimise ja koolielu korraldamise juures sõnaõigust poleks olnud.
7. märtsil 1910. aastal otsustas selts oma peakoosolekul 18 poolthääle ja 86 vastuhäälega maja mitte välja rentida ja nii jäi seltsi kooli lastele uus maja alles. (Linnakool Tapale siiski asutati, kuid selle kooli jaoks üüris ruumid Jaan Kulp oma Pikal tänaval asuvas majas. Ja nii ei jäänud Tapa ka linnakoolist mitte ilma).

1910/1911 õppeaastal tuli koolijuhatajaks Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja Hans Tuuksam ja õpetajaks Luise Hanson. Luise Hanson tuli Marie Karo asemele, kes õpetajaametist lahti lasti. Mis siis juhtus? Juhtus see, et sel ajal hinnati rohkem „peenikesi“ kombeid, mis pidavat apteekriõpilase viisakuseni ulatuma. Õpetajatelt oodati alandlikku olekut eestseisuse liikmete vastu. Koolitöö tublidust ei mõõdetud. Nii näiteks sai kihelkonnakeskuse Ambla Haridusseltsi kooliõpetajanna hundipassi ainult sellepärast , et liiga lihtsalt riides käis. Oleks neiul olnud sahisev siidkleit ja aeroplaani kujuline modernne kübar, poleks ta õpetajakohta kaotanud. Tapa õpetajanna Marie Karo lasti lahti sel lihtsal põhjusel, et suvel kuuma ilmaga paljajalu oli käinud. (Koolijuhataja August Maide kohta ütleb see nii mõndagi).

Jaanuaris 1911. aastal lasus seltsil veel 1295 rubla suurune koolimaja ehituseks võetud laen, kuid selts tegutses laenu tagasi maksmiseks väga eesmärgikindlalt ja vastutusrikkalt.

Õpilaste arv koolis kasvas aasta aastalt. 1913/1914 õppeaastal oli lapsi koolis 57. Koolijuhatajaks tuli August Mägi, õpetajaks Erika Ennok.

23. jaanuaril 1911. a. valis selts ka uue eestseisuse, mis kujunes järgmiseks: esimees oli kooliõpetaja Aren, kassapidajaks majaomanik Reinhold Reitel, eestseisuse liikmeteks Villem Gabriel, Johannes Noormets, Jaak Tõnts, kes juba ennegi ametis olid, ainult Johannes Luuk oli uus liige.

Et aga kooliõpetaja Aren polnud esimehe ametiga nõus ja kohast taganes, peeti 13. veebruaril uus koosolek, kus uueks esimeheks valiti kaupmees Johannes Noormets, tema abiks sai A. Thomson, kassahoidja abiks Johannes Luuk.

Sama aasta 7. veebruaril pidas selts piduõhtut, mille sissetulek kooli ülalpidamiseks läks. Ette kanti mõned laulud ja näidend „Ristitegijad“.

Samuti võttis samal aastal toimunud Tallinna III Laulupeost osa TENKS Tapa osakonna esimene segakoor 15 lauljaga, mida juhatas Tapa kaubakontori juhataja Gustav Klement.

1914/1915 õppeaastal oli õpilasi 62. Õpetaja Erika Ennoki asemele tuli Klarissa Muru, kes oli lõpetanud 1914. aastal pr. E. Lenderi gümnaasiumi 8. klassi matemaatika haru kuldaurahaga.
1915/1916 õppeaastal tuli koolijuhatajaks Johannes Mänd, Klarissa Muru valiti õpetajaks tagasi ja õpilasi oli juba 73.

1916/1917 õppeaastal sai õpetaja Klarissa Muru ise koolijuhatajaks ja õpetajaks tuli Hilda Inslermann, kes oli 1914. aastal lõpetanud Paide Tütarlaste Gümnaasiumis 7. klassi. Õpilasi oli koolis 85.

Koolijuhataja Klarissa Muru ei jäänud Tapale kauemaks, vaid lahkus enne uut õppeaastat Aegviidu Haridusseltsi kooli.

1917. aasta septembris sai Tapa alevi õigused.

Suur muudatus TENKS Tapa osakonna koolielus toimus 1917. aastal, kui Tapale saabusid Tartu II Õpetajate Seminari 37. lennu (1917. a.) lõpetajad Anton Lipping, August Pallon ja Juhan Kroon. Need kolm nime on Tapa hariduselu ja muusika ajalukku kirjutatud suurte tähtedega.

1917/1918 õppeaastat alustati 83 õpilasega, kuid juba oktoobriks tõusis õpilaste arv 116 peale. Nii jagati õppekava kahte ossa: I, II ja IV klass töötas hommikupoole ja II klass peale lõunat. Osa sissetulekuid sai kool pidude korraldamisest. Õppeaasta jooksul korraldati 7 piduõhtut, mille sissetulekust kasutati osa raamatukogu täiendamiseks (esmakordselt Tapa ajaloos mainitakse siin raamatukogu olemasolu) ja õpetajate palkadeks. Õpetajaid oli nüüd juba kolm: Salme Kass, Pauline Einberg ja August Pallon, koolijuhataja kohta täitis Juhan Kroon. Tema algatusel asutati õpilaste keelpillide koor, kus mängisid kaasa ka õpetajad. Esineti näitemängudega „Jõulumees tuleb“ ja „Vanemuise sõbrad“.

1918. aastal tabas seltsi kurb uudis: 16. augustil 1918. aastal oli Venemaal Permis Eesti enamlaste poolt mõrvatud seltsi asutaja ja auliige August Nigol. Tema auks ja mälestuseks nimetati koolimaja eest läbi viiv tänav Nigoli puiesteeks.

1918/1919 õppeaastal Saksa okupatsiooni tõttu (5. aprillil 1918. a. võtsid sakslased Tapa alevivalitsuse üle) lõpetas hariduskomisjon Kõrgema Algkooli ehk linnakooli, mis tegutses Jaan Kulbi majas ja „Kroonu“ algkooli, mis tegutses Kabala koolimajas, ülalpidamise ja andis koolid koos üürilepingutega üle TENKS Tapa osakonnale, kes hankis loa erakeskkooli avamiseks. Seltsi juhatus otsustas selleks Jaan Kulbilt üürida endise Kõrgema Algkooli ehk linnakooli ruumid. Määrati ära õppemaksu suurus. Samuti tehti ettepanek avatava kooli juhatajaks kinnitada endine Kõrgema Algkooli ehk linnakooli juhataja Richard Summer.

Õppetöö algas septembri esimeses pooles, I – III klass töötasid TENKS Tapa osakonna koolimajas Nigoli puiesteel ja IV – VIII klass Jaan Kulbi majas Pikal tänaval. Kool oli eesti õppekeelega, kus õpiti 8 tundi nädalas saksa keelt. Kui saksa okupatsioon novembris lõppes, nimetas TENKS Tapa osakond oma kooli TENKS Tapa osakonna reaalgümnaasiumiks. Koolijuhatajaks seni olnud Richard Summer paigutati juhataja kohalt inspektoriks, millega ta sugugi rahul ei olnud. Koolijuhatajaks määrati Anton Üksti. Õpetajateks olid A. Vellman, J. Hannibal, A. Lipping, P. Einberg, A. Pallon ja S. Kass.

Sõjalise tegevuse lähenemise tõttu lõpetati koolitöö 13. detsembril 1918. a. ja juba 24. detsembril jõudsid Punaarmee üksused Tapale. Tõsi küll, siia nad kauaks jääda ei saanud, sest juba 9. jaanuaril 1919. aastal vabastati Tapa alev punastest ja kui sõjavägi oli lahkunud, hakati uuesti koolitööd korraldama.

Seltsi peakoosolek kutsuti kokku 2. veebruaril 1919. a. ja juba 5. veebruaril jätkus koolitöö TENKS Tapa osakonna reaalgümnaasiumis, kus töötas 3 ettevalmistus- ja 2 põhiklassi. Vahepeal oli lahkunud koolijuhataja Anton Üksti ja tema ülesandeid jäi täitma Juhan Kroon.

Kõikide klasside käikupanekut takistas õpetajate puudus. 27. märtsil 1919. a. valiti koolijuhatajaks Kurt Hugo Lipp.

13. märtsil 1919. aastal alustas Tapal tööd ka teine gümnaasium – Järva Maakonna Tapa Ühisreaalgümnaasium. Uus gümnaasium alustas tegevust endise Raudteekooli ruumides aadressil Raudteemaja 4/5, kuhu paljud õpilased üle läksid.

Selts oli sattunud rahalistesse raskustesse ja kuna läbirääkimised abi saamiseks ka mingeid tulemusi ei andnud ning kahele gümnaasiumile ei jätkunud õpilasi, siis sulges TENKS Tapa osakond oma reaalgümnaasiumi ja asus jällegi vaid algkooli ülalpidamisele. Õpetajatest tuli teisel poolaastal juurde L. Juske, C. Proosaselts ja A. Melz. Õpilasi oli 186.

1919/1920 õppeaastal alustas kool tööd TENKS Tapa osakonna 7-klassilise rahvakoolina. Koolijuhatajaks sai nüüd Juhan Kroon.

1. klassis oli 45 õpilast, 2a. klassis 41, 2b. klassis 39, 3. klassis 46 ja 4. klassis 46 õpilast. 5. – 7. klass jäi esialgu avamata.

Ka 1920/1921 õppeaastal oli avatud vaid 5 klassi, 6. ja 7. klassi ei avatud. Koolijuhataja oli Juhan Kroon ja õpetajaskond koosned 5-st õpetajast: Pauline Einberg, August Pallon, Anton Lipping, Meeta Peinar ja Johanna Allesberg.

1921. aastal vähenesid seltsi sissetulekud niivõrd, et selts loobus kooli ülalpidamisest.

1. augustist 1921. aastal võttis Tapa Alevivalitsus kooli oma ülalpidamisele ja nimetas kooli Tapa II algkooliks. TENKS Tapa osakond võimaldas koolil oma ruumides tasuta edasi töötada. Samuti andis selts üle kogu koolile kuuluva varanduse koos õppetarvetega. Selts ise sai aga nüüd ise vabamalt tegutsema hakata ja jättis omale õiguse koolimaja ruumides peale koolitöö lõppu lauluharjutusi pidada. Nii telliti Saksamaalt pillid puhkpillide orkestrile. Loodi laste laulukoor „Tapa laululapsed“, kus alustas oma lauljateed ka Artur Rinne. Lisaks tegutses kooli juures 50-liikmeline õpilaste keelpillide orkester.

Pärast kooli üleandmist alevivalitsusele sai selts iseseisvaks Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsiks (TENKS) ja Tapa osakonna nimetus kaotati.

22. märtsil 1924. aastal võttis seltsi laulukoor, mille nimi oli „Kasvatus“, osa Narva laulupeost, kus Hans Pudeli juhtimise all esines 40 lauljat.

Tapa alevivalitsus oli võtnud nõuks ehitada Tapale uus suurem algkoolimaja, kuhu koondada kokku kõik kooli algklassid. Ruumipuudus andis juba ammugi tunda. Nii pandi 10. augustil 1924. aastal nurgakivi Tapa alevi uuele algkoolimajale. Vaid 10 päeva pärast, 20. augustil 1924. aastal põles TENKS koolimaja maani maha. Tulle jäi kogu kooli varandus, kaks raamatukogu – rahvaraamatukogu ja õpilaste raamatukogu, milledes umbes 1400 köidet raamatuid oli, milledest umbes 800 rahvaraamatukogule kuulusid. Ära põles kogu kooli mööbel, õppevahendid, õpilaste koori keelpillid ja palju palju muud. Päästa suudeti vaid üks vanapoolne klaver. Peale seltsile kuuluva vara põles ära ka kõik ühe naisõpetaja kraam, kes ise samal ajal Tartus kursustel viibis.

Koolimajas oli parasjagu remont olnud ja arvati, et tuli läks lahti höövellaastudest, milledega ruumide koristamisel ahjusid köeti. Ilmselt oli ahjust lennanud säde põrandale ja tuli võttis niivõrd kiiresti hoogu, et vaid mõne minutiga oli kogu maja leekides. Tule levikut hõlbustas veel asjaolu, et majas puudusid kindlad vaheseinad ja klassiruumid olid eraldatud üksteisest liikuvate vaheseintega, mis ka parasjagu lahti olid. Tapa tuletõrjujad jõudsid küll suure kiirusega kohale, kuid tulele piiri panna ei suutnud, sest vett ei olnud piisavalt saada. Päästa suudeti siiski naabermaja, mis asus 5-6 sülda eemal allatuule.

Pealtnägijate sõnutsi oli nüüd juba vana mees, kes seltsi loomisele ja koolimaja ehitamisele oli hingega kaasa aidanud, tulekahju nähes jõuetult kokku kukkunud ja suure häälega nutnud. Teine mees, kes samuti oli seltsis tegutsenud algusest peale, joostes tulekahjule, lihtsalt langes maha minestusse. Pisarad olid silmis ka paljudel teistel seltsi liikmetel. Kogu tule põhjustatud kahju hindas selts 3 miljoni marga peale.

Osa kooliõpetajaid lahkus teistesse linnadesse ja alevitesse. Olukord oli rohkem kui trööstitu, seda enam, et uus kooliaasta oli kohe kohe algamas ja uus algkoolimaja polnud veel valmis. Et vähegi õpilastele vastu tulla, pöördus alevivalitsus Tapa Ühisgümnaasiumi ja Tapa Alevi I Algkooli poole, et saada ruumi II algkooli õpilastele.

Sellega seoses muutus ka nende koolide tegevus raskeks, sest need töötasid juba niigi kahes vahetuses ja kokkusurutult kitsastes oludes. Tunnid kestsid õhtul kella 7-ni, sageli isegi 8-ni. Et suur osa lapsi elas ümberkaudsetes külades, 2 – 7 km. kaugusel koolimajast, kes õhtuti koju pidid minema, neil oli kodutee väga raske sügisesel porisel ja vihmasel pimedal ajal. See kõik mõjutas õppetööd.
Kõigis alevi koolides kokku õppis sel ajal umbes 700 last. Nüüd oli vajadus uue algkoolimaja järele suurem, kui ei iialgi varem. Õnneks ehitustöö edenes ja uus algkoolimaja avati 1925. aasta sügiseks. Nii said õpilased uude avarasse koolimajja.

Ega Haridusseltski käed rüppes istunud, vaid alustati uue maja ehitusega mahapõlenud koolimaja vundamendile. Raha nappusel ei ehitatud valmis osa ruume II korrusel ja ka hoone fassaadi lõpetamine lükati edasi.

30. jaanuaril 1927. aastal avas selts pidulikult oma uue maja, mille ta nimetas nüüd Tapa Seltsimajaks. Põranda pinda oli majas 40 ruutsülda, kus selts avas lugemislaua ühes einelauaga – ilma alkoholita. Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsiga ühinesid ka Tapa Naisselts ja Kaitsemalevkond Kodukaitse Ühinguga. Uue seltsimaja avamist ja vaimulikku talitust viis läbi Kadrina kirikuõpetaja Gustav Beermann. Tervitama olid tulnud mitmed Tapa ja ümbruskonna seltside esindajad. Uus maja läks seltsile maksma 1 300 000 marka. Kuna seltsil enesel kassas kõigest 500 000 marka oli, siis võeti puuduolev summa laenuks, mida pidi nüüd tagasi maksma hakkama. Laenu oli saadud kultuurkapitalist 200 000 marka, Eesti Pangalt 300 000 marka, Tapa Ühispangalt 300 000 marka. Tapa Naisselts toetas maja ehitamist 25 000 margaga. Maja jäi nüüd ühiseks koduks Tapa Kaitsemalevkonnale, Kodukaitse Ühingule ja Tapa Naisseltsile.

Tapa Naisseltsi 1922. aastal asutatud Tapa lasteaed sai nüüd ruumid seltsimaja esimesele korrusele selle eest, et oli maja ehitust rahaliselt toetanud. Lasteaia ülalpidamiseks korraldas Tapa Naisselts pidusid, loteriisid ja näitemüüke. Rahaliselt toetas ka Tapa alevivalitsus.

Seltsi ruumides avatud lugemislaud oli Tapal esmakordne. Sinna olid tellitud kõik suuremad vabariigi tähtsamad ajalehed ja ajakirjad, mida pidevalt täiendati. Selts muretses juurde uusi raamatuid oma rahvaraamatukogu jaoks, mis oli avatud Tapa alevivalitsuse ruumides Jaama tn. 4 Paul Uusvelli majas ja kandis nimetust Tapa alevi avalik raamatukogu.

1926. aastal sai Tapa alev linnaõigused. 1927. aastal sai linnavalitsus omale ruumid TENKS seltsimaja II korrusele tingimusel, et linnavalitsus ehitab lõplikult välja II korruse ruumid oma jõududega ja võib seda siis 15 aastat tasuta kasutada. Seltsile kuuluv raamatukogu jäi aga Jaama tänavale endistesse linnavalitsuse ruumidesse.

1927. aasta veebruariks seati seltsimajja üles suurem raadio-vastuvõtja aparaat, mis läks maksma 41 000 marka. 23/24. veebruari öösel ja 24. veebruari päeval anti raadio teel edasi Tapa publikule Eesti Vabariigi aastapäeva puhul toimunud kontserdid, aktused ja isegi paraadi kõned Tallinnast, mis olid Tapal väga hästi kuulda.

Septembris 1928. aastal korraldas selts Tapal lühiajalise näitekunsti kursuse, et Tapa seltskonna tegevust veidi elavdada. Nii pandi alus seltsi näiteringile. Näitejuhiks sai Richard Kuljus. Esimese näitemänguga esineti juba 25. novembril, milleks oli H. Heisermanni 3-vaatuseline draama „Hingede päev“. Järgmine etendus anti 2. detsembril E. Horsti 3-vaatuseline naljamäng „Masinapreili“. (Sel ajal ei kasutatud veel sõna „komöödia“).

1930. aastaks olid seltsi omaaegsed laulukoor ja orkester hingusele läinud, ka näitlejaskonna tegevusest polnud enam midagi kuulda. Seltsi siseselt toimusid hõõrumised, vaenu ja jonni ajamine, mida põhjustas seltsi esimees, kes pühendas oma tegevuse aktiivsemate seltsi liikmete mustamiseks ning oli sellega seltsist eemale peletanud hulga tugevaid liikmeid. Samuti vaevles selts endiselt ehitusvõlgade tagasimaksmise koorma all.

6. aprillil 1930. aastal toimus üle mitme aasta seltsi koosolek, kus valiti seltsile uus esimees, kelleks sai Jaan Kütt, juhatuse liikmeteks valiti Johannes Ruuse, August Vaino, Nikolai Tamm ja Karl Vernik, kandidaatideks Anton Lipping, Eduard Reitkam ning revisjonikomisjoni härrad Johannes Reisa, Karl Rinne ja August Tops.

1. novembril 1931. aastal pühitses selts oma 25-aastast juubelit. Sel puhul korraldas selts omas majas piduliku aktuse ja õhtul samas tee-õhtu. Aktusel pidas vaimuliku talituse Tapa Jakobi koguduse õpetaja Jaan Gnadenteich, kõnedega esinesid Aleksander Söödi ja Johannes Ruuse. Lauludega esinesid gümnaasiumi koor, mida juhatas Karl Grünwald. Õhtul esinesid lisaks gümnaasiumi koorile ka meeskoor Hans Pudeli juhatusel ja segakoor Juhan Krooni juhatusel.

6. jaanuaril 1937. aastal, kui TENKS pühitses oma tegevuse 30-aastapäeva, võis seltsi esimees Johannes Ruuse lõpuks öelda: Selts on võlgadest vaba! Nüüd lõpuks saab selts alustada uue hooga varasemast laialdasemat tegevust.

Pidupäev algas seltsimajas piduliku aktusega ja sellele järgnes mälestustahvli avamine seltsi auliikmele cand. August Nigolile. Õhtul järgnes sellele koosviibimine mitmesuguste lavaliste ettekannetega, mille hulgas soomusrongide rügemendi näitetrupp kandis ette näidendi. Mälestustahvel avati pidulikult seltsimaja seinal. See oli mustast graniidist tahvel, millele oli trükitud kuldtähtedega: „T.E.N.K.S. 1906. XXX 1936 asutaja cand. August Nigoli mälestamiseks“.

Seltsi esimees Johannes Ruuse avaldas ajalehes „Järva Teataja“ 8. jaanuaril 1937. aastal tänusõnad A. Nigoli mälestustahvli valmistamiseks toetust avaldanutele, kelledeks olid Tapa Ühispank, Tapa linnavalitsus, Soomusrongide rügemendi ohvitseride ja üleajateenijate kogud, Tapa Õpetajate Ühing, Lehtse ja Undla vallavalitsused, Põima piimaühing, Tapa apostliku õigeusu kiriku koguduse nõukogu ja AS Põhja paberi- ja tselluloosivabriku esindaja Tallinnast.

Kätte oli jõudnud 1940. aasta. Uus võim keelustas seltside tegevuse. Tapa kohalik Töölisühing, eesotsas seltsimees Leonardo Valtsiga, alustas TENKS eestseisusega läbirääkimisi, et selts oma maja ühingule üle annaks. Ja mis seltsil enam üle jäigi, kui maja käest ära anda ja selts likvideerida. Otsus tehti loomulikult raske südamega. Uus võim tekitas majja linna töölis- ja kutseorganisatsioonide ning Kommunistliku Partei ja kommunistlike noorte kodu, kuhu loodi ka punanurk. Linnavalitsus viidi II korruselt ära natsionaliseeritud Oskar Lasbergi majja Pikal tänaval. Maja muudeti kommunismimeelseks ühingute kooskäimise ja nende koosolekute pidamise paigaks.
1943. aasta suvel, saksa okupatsiooni ajal, vastavalt kindralkomissari sellekohasele määrusele esitas Tapa Hariduse Selts koos Tapa Linna Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu ja Tapa Meestelaulu Seltsiga avaldused kohalikule politseikomissarile uuesti tegutsemise alustamiseks. Detsembris sai selts sisedirektori otsusega loa tegevusega alustada. Jaanuaris 1944. aastal pidasid kõik kolm tegutsemisloa saanud seltsi peakoosolekuid. Tapa ENKS valis uue juhatuse, kuhu hakkasid kuuluma esimees Johannes Tamre ja juhatuse liikmed Aleksander Ruil, Johannes Peetjärv, A. Petjärv, A. Priima, E. Mikkin, Arnold Paal, Andres Tein ja Juhan Kroon. Selts võttis omale ülesandeks lähemas tulevikus taaselustada segakoori tegevus ja astuda samme oma seltsimaja tagasisaamiseks.
Paraku seda ei juhtunud.

Sama aasta septembris saabus taaskord uus riigivõim, mis jäi siia pooleks sajandiks.

Kui Te aga jalutate Tapa keskväljakult 1. Mai puiesteel kaubamajast mööda, näete Te sealsamas armast kollast maja, kust tihti kostub muusikahelisid ja mille akendelt võib imetleda laste vahvaid joonistusi. See maja ongi 1927. aastal avatud TENKS seltsimaja. Nüüd toimetavad selles majas muusika- ja kunstiõpetajad, sest maja seinal olevalt sildilt võib lugeda: „Tapa Muusika- ja Kunstikool“.

2022. aasta augustis, linnapäevade raames, avati Tapa Muusika- ja Kunstikooli seinal mälestustahvel cand. August Nigolile. Selle tahvli leidis muusikakooli pööningult omaaegne kooli direktor Ilmar Mägi, tema ametijärglane Peeter Kald viis selle Tapa muuseumisse hoiule.

Kas Tapa linn saab ka „1. Mai puiestee“ nime kandva tänava ajalooliseks „Nigoli puiesteeks“ tagasi, seda näitab aeg.