Tapa küla ja külakool
Tapa küla ja selle kõrvale rüütlimõis rajati arvatavasti 13. – 14. sajandil. Esmakordselt on Tapa küla mainitud Akadeemilise Ajalooseltsi ja prof. M. Eiseni kirjades 1482. aastal. Dokumentides esineb nimi mitmel kujul – Tappes, Tappus, Tappas.
Tapa küla asus Tapa mõisa pargist edelas, Tapa – Ambla – Paide maantee ääres, Tapalt 3,5 km. Küla keskel, maantee ääres paiknes tuletõrje lahtine kaev – tsemendist rakete ja puidust kaanega. Kaev oli ehitatud otse allika kohale, seetõttu ei lõppenud vesi ka põuasel aastaajal. Kaevust paremale jäi „oja“, õigemini madalik, mis ulatus Taaveti talust koolimajani. Vesi voolas madalikul aastaringselt. Ojast paremal asus suur mägi – Tapa asundusest kuni Roosmaa asunduseni. Mäge nimetati Rebasemäeks, mis oli looduslikult väga kaunis ja suvine noorte kogunemise koht. Üle oja viis kaks silda: palkidest sild asus Nigula talu kohal, jalakäijate sild oli Kiltre talu lähedal.
Ordu ajal loeti Tapa küla Toolse foogtkonda ja kuulus Ambla kihelkonna alla. Liivi sõja ajal (1558 – 1583) vallutasid rootslased Järvamaa ja 1561. aastal ka Tapa küla. Rootslaste valdusesse jäi küla 1561 – 1626, ehk 65 aastaks. Kui venelased okupeerisid Virumaa, oli piiriks venelaste ja rootslaste vägede vahel Valgejõgi. Vastastikuste rüüsteretkede tulemusena põletati maha Tapa ja teised ümbruskonna külad. 1581. aastal vallutasid rootslased kogu Põhja-Eesti. Põhja sõja (1700 – 1721) ajal läks Järvamaa 1710. aastal Vene riigi valdusesse. Sõja käigus põletati teistkordselt maha Tapa küla ja samuti ka mõis. Aastate jooksul ehitati endise küla asemele uus küla, mis säilitas oma asendi kuni sõjaväelennuvälja ehitamiseni.
Tapa küla kultuurikeskusteks olid rahvamaja ja koolimaja, rahvamajas käisid koos Tapa – Kuru Vabatahtlik Tuletõrjujate Ühing, mille rahvapäraseks nimetuseks oli Magasiait-pritsikuur. Seal toimusid igasugused üritused: käsitöö- ja toiduvalmistamise kursused, rahvatantsuring, jõulupeod jne.
Tapa küla keskel, Männimäel, kasvasid aastaid kaks suurt mändi ja nende vahel asusid kaks raudkivist risti. Rahvahulgas liikusid jutud, et Männimäele olevat maetud kaks Rootsi väejuhti, teised aga rääkisid hoopis Rootsi sõjameeste ühishauast. Üks rist olla katki löödud ja tükid kasutatud Traksi talu vundamendiks. Teine rist oli alles veel 1953. aastal.
Ambla kihelkonna Tapa küla tuntuima paiga Männimäe juurde ehitati 1839. aastal vallakoolimaja, ilma korstnata rehetare, milles peeti kooli kuni 1868. aastani. Hoone püsis „Vanatoa“ nime all aastaid. Kool ei olnud sel ajal kool praeguses mõistes, vaid alguses lugemise õpetamise paik, kus igal pühapäeval keegi kirjaoskaja peremees teatud ajal kokku tulnud lapsi testamendist lugema õpetas.
1868. aastal ehitati vana koolimaja lähedale uus õlgkatusega koolihoone, kus oli üks pikkade pinkidega klassiruum tahvli, kantsli ja oreliga. Kooliõpetaja jaoks oli kaks kambrit köögi ja sahvriga. Kool oli kolmeklassiline, iga klass oma pingireas. Koolis õpetas üks kooliõpetaja eesti keeles. Õppeaineteks olid eesti keel, kodulugu, arvutamine, usuõpetus ja laulmine. Koolil oli ka oma raamatukogu. Õpilaste arv kõikus 25 – 30 ümber. Hiljem kandis kool Lehtse valla Tapa 3-klassilise algkooli nimetust. Kool lõpetas oma tegevuse seoses Tapa sõjaväe lennuvälja laiendamisega 1950-ndate aastate alguses.
TAPA KÜLAKOOLI ÕPETAJAID:
Alfred Kleitsmann 1901 – 1914
Hans Koff 1914 – 1926
Evald Pormann (Paikre) 1926 – 1928
Margareta Tahves (Lees) 1928 – 1930
Johannes Randla 1930 – 1937
Harald Arulaane 1937 – 1941
Helene Korodi 1941 – 1950
Alfred Kleitsmann, külakooli õpetaja, iseloomustab Tapa küla 1903. aastal: „Siinne rahvas elab alles kehval järjel, ainult 19 kohaomanikku, kes endi kohad juba ammu on päriseks ostnud, elavad jõukamalt. Rentnikke on 28, peale selle veel saunamehed. Rentnikel on halb soo-heinamaa, mida vihmarikastel aastatel ära teha ei saa. Karjamaa on ka väiklane kuusemetsa alune plats. Hobuseid ja loomi peetakse vähe ja põllurammu puudusel jäävad põllud lahjemaks. Siinsele rahvale toovad õnnetust Tapa vaksalis olevad alkoholi-hallikad, neid on siin viis. Siiski on mehi, kes need raskused ära võidavad ja hoolsasti maja peavad, ka kirjandust tarvitavad, ajalehti loevad ja avalikust elust osa võtavad.“
Võrreldes Tapa küla rahva jutte kahest ristist Männimäel, jääb õhku rippuma küsimus: kas riste oli ikka kaks? Nimelt kirjutab 1893. aasta 30. juuni „Postimees“: „Ambla kihelkonnas, Tapa küla koolimaja juures, on wäikene mäekene, mida wanaks matusepaigaks tuleb pidada. Mäe peal kaswawad kaks wana põlist mända. Ka on sääl mäel üks kiwist raiutud rist. Rahvas arvab, et mägi seest õõnes on ja et põhjapoolsest küljest, kust mägi kaunis järsk on, sinna wõlwitud õõnsusesse pääseda wõib. Mäe sees pidada rahwa arwamise järgi ka kulda ja hõbedat olema. Nii olla ükskord wanasti , kui sinna mäekülje sisse keldrit tehtud, säält hõbedasi hobusesuulisi ja sadula jalgraudu leitud. Ükskord olla ka kaks meest selle ukse ülesotsimise käsile wõtnud, kust mäe õõnsusesse pääseda wõiks. Nemad olla ka selle üles leidnud. Aga kui uks, mis raudne ja kõwasti kinni olnud, lahti murtud, tulnud mäe seest kange tuul wastu ja kange mühisemine ja kohisemine kostnud meestele kõrwu, nii et nemad hirmu sunnil ukse uuesti mulla alla matnud, ilma et loodetud warandust oleks kätte saanud.“
Seega on ametlik jutt ikkagi vaid ühest ristist. Külakalmistutel nagu ka kirikuaedadel vahel esineva üksiku suure ristikivi puhul pole tõenäoliselt tegemist üksikhaua tähisega, vaid märgiga kogu kalmistu pühitsetusest. Kabelid ja kiviristid lubavad arvata, et vähemalt hilis-katoliku ajal oli suur osa külakalmistutest kiriklikult aktsepteeritud. Üksikhaudu on kiviristiga tähistatud vaid õigeusu kultuurialasse kuuluval Setomaal. Tihti peetakse külakalmistuid rootsi või rootsiaegseteks matusepaikadeks. Valdavalt kajastub ajaloolises pärimuses kalmete kasutamise lõppjärk: hilisemad sündmused on varasemad varjutanud, neid kattes. Tänapäeval arvatakse siiski, et kõik need üksikult seisvad kiviristid on keskaegsete külakalmistute tähised.
Tänapäevaks pole alles enam ei Tapa küla kiviristi ega ka Männimäge – need viis ära NSVL sõjavägi lennuvälja laiendamise tarbeks. Pole ka seda teada, et mäemassi ära transportides oleksid tulnud maa seest välja luustikud, hauapanused või mündid. Ka Tapa küla koolimaja on hävinenud. Kui aastal 2011 oli alles veel üksik trepiaste kõrges rohus, siis nüüd on kadunud seegi.
Rahvajutt Tapa nimest.
Rahvasuus liigub Tapa nime sünni üle mitmesuguseid jutte, millest üks hilisemaid seob Tapa nime ühendusse kurikuulsa Vene tsaari Joann Hirmsa valitsemisaja julmusega.
- aasta ümber, kui oli käimas sõda meie kodumaad valitseva Liivi orduriigi ja vene vägede vahel, olevat Paide läheduses, umbes praeguse Tapa linna asukohas, tungitud rahvahulga poolt kallale Joann Hirmsa suurele võimukandjale, kelle metsikud vägiteod ajanud rahva vihale, ning rahvahulkade karjudes „tapa, tapa!“ pekstud too võimukandja-minister surnuks.
See omakohus ajanud julma tsaari hirmsale vihale ja ta saatnud kohale suured väeosad kahe hiiglakatlaga, kus sees keedetud elusalt kaks nädalat järgemööda elanikke ja ordusõjamehi, keda aga lähemalt ja kaugemalt kinni jõutud püüda. Kondid veetud kateldest lähedalasuvaisse rabadesse. Kui hiljuti Tapa lähedal Vohnja soos avastati inimluude lademed, arvasid mõned vanad inimesed siin tegemist olevat nende katelde väljaveopaigaga.
Ühtlasi liigub jutte, et too tapetud võimukandja maetud Tapa küla vahele, kus asub praegu kohaleveetud mullamägi millel paar mitmesaja-aastast jässakat mändi ja tuhmunud märkidega kivirist. Varemalt oli seal mäel riste kaks, teine, kõneleb rahvajutt, kuulunud lahingus langenud Rootsi kindralile. Asukohale aga, kus rahva tapmiskisa saatel tapetud Joann Hirmsa suur võimukandja, jäänudki hüüdnimeks „Tapa“.
Muidugi pole mainitud rahvajutt ajalooliselt tõendatud, kuigi ajaloolisedki andmed räägivad vene vägede metsikust tapmisest ja põletamisest meie kodumaal 1560. aastal.
(Artikkel ajalehest „Järva Teataja“ 10. juuli 1936)
Tapa nimest veel niipalju, et 1570 ja 1598. aastast säilinud ürikutes mainitakse Tapa küla nimega Tappes, 1613. aastal nimega Tappus, 1639. aastal nimega Tappas ja alates 1732. aastast säilinud ürikutes on nimekuju Tappa.
Tapa küla talude nimekiri, hoonestus ja omanikud 1930-aastail:
- Kustakse talu, elumaja rehetoaga, Lilli Kokas
- Taaveti talu, elumaja rehetoaga, Gustav Neuhaus
- Peetri talu, elumaja rehetoaga, Pauline Kull
- Evarti talu, elumaja rehetoaga, Petronella Lutsius
- Paju-Jüri talu, elumaja rehetoaga, Gustav Veidendamm
- Paju-Jüri saun, saun, Hans Seiton
- Pajumardi talu, elumaja rehetoaga, Jaan Rist
- Paemurru talu, elumaja rehetoaga, Jaan Lees
- Nigula talu, elumaja rehetoaga, August Weebel
- Uustalu talu, elumaja, Arnold Burm
- Juhani talu, elumaja rehetoaga, Eduard Sassiad
- Kiltri talu, elumaja rehetoaga, Jakob Weiderpass
- Kangru talu, elumaja rehetoaga, August Kaalep
- Traksi talu, elumaja rehetoaga, Martha Kukk
- Koolimaja, koolimaja, koolijuhataja Johannes Randla
- Möldri talu, elumaja rehetoaga, Emili Wocht
- Uuetoa talu, elumaja, Juhan Porman
- Andrese talu, elumaja rehetoaga, Hans Mätlik
- Kõrtsi talu, elumaja rehetoaga, Juhan Tipner
- Wanasepa talu, elumaja rehega, Juula Vogelberg
- Uuemardi talu, elumaja rehetoaga, Johannes Niimann
- Uuemardi saun, saun, Marie Grünberg
- Põldsaare talu, elumaja rehetoaga, Jaan Tiits
- Pähklamäe saun, saun, Jakob Pent
- Kruusimäe saun, saun, Loviise Türsamäe
- Räitsaku saun, saun, Juhan Reitsak
- Paali saun, saun, Anna Adams
- Sika saun, saun, Mihkel Sika
- Risti saun, saun, Vidrik Tassing
- Põldsaare metsavahi talu, Rudolf Klevers
- Luutuse talu saun, saun, Marie Luutus
- Pähklamäe saun, saun, Liisa Vogelberg
- Kuristiku talu, elumaja, Karl Kuristik
- Vilguta saun, saun, Richard Vilguta
- Võhma saun, saun, Julius Võhmuta
- Roosilille talu, elumaja, Roosilille pärijad
- Männikumäe talu I maja, elumaja, Miina Neggus
- Männikumäe talu II maja, elumaja, Miina Neggus
- Aaviku talu, elumaja rehetoaga, August Aavik
- Weikmanni talu, elumaja, Jaan Weikmann
- Sinika talu, elumaja, Marie Sinikas
- Rohimäe asunduse talu, elumaja, Gustav Grünberg
- Aino asunduse talu, elumaja rehetoaga, Jakob Rumessen
- Kasemetsa talu, elumaja, Ferdinand Klein
- Ennisti talu, elumaja laudaga, Johannes Ennist
- Seitoni talu, elumaja laudaga, Gustav Seiton
- Mägi talu, elumaja laudaga, Anna Mägi
- Männi talu, elumaja laudaga, August Wiiar
- Niinemäe talu, elumaja laudaga, Gustav Lass
- Lassi väike maja, elumaja laudaga, Gustav Lass
- Pärnamäe talu, elumaja laudaga, Mihkel Matros
- Artur Saare talu, karjalaut köögiga, Artur Saar
- Jalaka talu, elumaja laudaga, Friedrich Hammerschmidt
- Niine talu, elumaja, Juhan Kivikink
- Heinaste, elumaja, Embachi pärijad
- Embachi talu, on Heinaste talu elumaja (kaks talukohta, kuid üks elumaja), Embachi pärijad
- Lembitu asunduse talu, elumaja laudaga, Kõva pärijad
- Kullamäe talu, elumaja, Evald Saar
- Lillemäe talu, elumaja, Jakob Wehnik
- Metsanurga talu, elumaja, Eduard Pohlmann
- Bergsteini talu, elumaja, Kaarel Bergstein
- Kivila talu, elumaja, Kustas Weidentam
- Kaseniidu talu, elumaja, Hans Klouman
- Arukase talu, elumaja, Koka pärijad
- Salu talu, elumaja, Julius Beikman
- Kasesalu talu, elumaja, Johannes Saalom
- Mühlbergi talu, elumaja, August Mühlberg
- Valgemäe talu, elumaja, Johannes Valgemäe
- Madissoni talu, elumaja, Aleksander Madisson
- Pihlaka talu, elumaja rehetoaga, Tõnis Lohv
- Hansmanni talu, elumaja, Vidrik Hansman
- Kaasiku talu, elumaja, Jakob Luts
- Metsniku maja, elumaja, Karl Kapp
Esimeseks pärisomanduseks müüdud talu Tapa külas oli “Kõrtsi” talu. Tapa mõisnik Aleksander Ferdinand von Fock müüs selle 1874. aastal Jüri Pakkert’ile 1100 rubla hõbeda eest.
Millega seoses oli mainitud vanades dokumentides esmakordselt Tapa küla olemasolu?
See oli 1482. aastal.
Tapa küla mainimine sai õigupoolest alguse 1443. aastal, kui Narvas oli koostatud dokument, mille järgi Liivimaa ordumeister Vince von Overberch läänistas Imastu mõisa (Mennekorwe) valdajale Lambert Metstackenile pärijatega Moe küla juures Valgejõel asunud paisu koos selle juurde kuuluva veskiga. Ühtlasi oli see ka dokument, milles mainitakse esmakordselt Moe küla olemasolu. Tõsi küll, samasisuline dokument kuid väikese täpsustusega: „eluks ajaks“ koostati veel kordusena 1447. aastal, kuid sisuliselt ei muuda see enam midagi.
Lambert Metstackenil oli poeg Heinrich, kellele kuulus Jõepere küla ning pool Pajualuse külast.
1472. aastal on Viru meeskohtu ees olnud Heinrich Metstackeni pojad Heinrich ja Jürgen Metstackenid. Heinrich andis Imastu mõisa üle Jürgenile. Üleandmisürikust selgub, et Moe küla juures jäi Valgejõel asunud veski Heinrichi valdusesse. Kümme aastat hiljem, 1482. aastal andis ordumeister Berendt von der Borch Jürgen Metsatackenile läänikirja kahele adramaale Tapa väljalt (Järvamaa pinnalt). Läänistamine seati tingimusel, et Jürgen peab loobuma oma nõudmisest Heinrichile kuuluva veski suhtes. Mellini kaart näitab seda veskit koos Valgejõest idas oleva maalapiga ning sellel paikneva karjamõisaga Moe mõisa järgi, mitte Imastule kuuluvana.
Veski oli töötanud seal kuni 1941. aasta sügiseni, mil hävis sõja läbiminekul. Siis olid selles veskis kaks paari kive ja kruubimasin, isegi püülivaltsid. Üle vana tee viiva silla juures Moe küla poolsel kaldal võib veel praegugi näha tolle vesiveski jälgi. Teatakse ka, et viimaseks möldriks selles veskis oli olnud Jaan Tänavots. Veel on veskis töötanud 1877 – E. Wihmann ja 1913 – Hans Balder. Konnaverest oli kaevatud kraav selle veskini ja tolle kraavi kallastpidi käinud ka talvetee.
Seega siis võime öelda, et kui Jürgen poleks venna Heinrichi veskit endale tahtnud, poleks ehk Tapa küla veel mainitudki. Jürgen aga loobus veskist ja nii saigi Tapa küla aastal 1482 esmakordselt kirja.
Selle veski mölder Hans Balder sai väga õnnetult surma, millest kirjutab ajaleht „Koit“ 29.01.1913: „15. jaan. 1913 oli tööline Hans Balder veskiratast jääst puhastama läinud, kuna veski käis. Õnnetul kombel komistas Balder ratta puhastamise juures, sattus masina alla ja sai surma.”
Kuidas Tapa külakooli peale õpetajat valiti.
Tallinna Teataja 2. oktoober 1913. a.
28. septembril oli Lehtse vallamajas Tapa külakooli peale õpetaja valimine. Kohasoovijaid kandidaatisid oli 7 noormeest ilmunud. Endine kooliõpetaja A. Kleitsmann, kes Laenu-Hoiuühisuse „Toetaja“ kirjatoimetajaks Lehtsesse elama asub, sai valla poolt 155 rubla rahapalka ja peale selle oli 3 ½ dessantiini põllumaad ühes viletsa rabastiku heinamaaga mõisa poolt tarvitada. Et aga palga asi viimsel ajal, kus elunõuded ja tingimised 50 kuni 100 % endisest ajast kallinenud on, külakooliõpetajal rohkem nagu eluküsimuseks saanud, sellest said ka kandidaadid väga hästi aru, ja sellepärast palga asja isekeskis läbi arutades, otsustasid ühiselt järgmised tingimised ette panna: kui rahapalk üksinda maksetakse – siis 350 rublaga lepivad, kui aga põllumaad ka mõisa poolt lubatakse tarvitada, siis valla poolt veel 300 rubla sularaha.
Valla tingimised selle vastu olid hoopis teistlaadi: kõige esiteks lubati 150 rubla rahapalka ja põllumaad ka, siis 200 rubla maadega jne. Järkjärgult kandidaatide visadust ja kindlust proovides kõrgendati palka kuni 250 rublani ühes põllumaadega ehk ilma maadeta 800 rubla. Et ükski kanditaatidest oma esialgsest nõudmisest ei taganenud, siis kuulutati, et „täna jääb kooliõpetaja valimata, kuulutame lehes, et naisterahvast-kooliõpetajat soovime, külap siis ikkagi saame: need on nagu pehmemad järele andma, ei nõua nii kõrget palka.“
Iseäraliseks võerastavaks nähtuseks tuleb seda pidada, et mõned volimehed ei suutnud end sõnades taltsutada ja niisugusid alandavaid ja kooliõpetajate kohta haavavaid ütelusi tarvitasid, mis täiesti sündmataks tuleb pidada. Nii näituseks toonitas üks volimees: „Üks aasta võiks ikka vähema palgaga leppida, külap siis teisel aastal juurde lisame, kui näeme, missugune koolmeister olete; võibolla olete ehk kõik mõned vargad, joodikud või abielurikkujad – kes teid siis kohe näo järele võib otsustada, missugused mehed olete?“
Teine toonitas: „Kui teie ei jõua kevadel kohe hobust osta enesele, eks tehke kevadel mõned päevad kellelegi peremehele, küllap see siis teile jälle hobuse vastu annab!“