Evald Paikre

Evald Friedrich Paikre (1936. aastani Porman) sündis 05.09.1906 Tallinnas vagunitehase Dvigatel lukksepa perekonda. Temast sai tunnustatud pedagoog, noorsookirjanik, raadiomees ja kodumaakaitsja II maailmasõja päevil. Ta jättis sügava jälje ka Eesti kultuurilukku, sealhulgas Eesti ringhäälingu, Nõmme Raadio, Tapa ja Nõmme ajalukku. Keskhariduse omandas ta Tallinna Linna II Reaalkoolis, mille lõpetas 1925. aastal. Siis kandis kool Tehnika Ühisgümnaasiumi nime. Õpinguid jätkas ta Tallinna Pedagoogiumis, kus omandas algkooliõpetaja kutse. Oma pedagoogilist tegevust alustas ta 05.09.1927. aastal Tapal, kus kujunes temast üks väikelinna kultuurielu tugisambaid. Olles juba 1926. aastast Tapa külakoolis õpetaja, jätkas ta õpetamist külakoolis kuni 1928. aastani. Lisaks pedagoogitööle juhatas ta laulukoori ja tantsuorkestrit The Octave Band. Juba koolipõlves oli ta õppinud viiulimängu ning hiljem end täiendanud. Sageli esines ta solistina Tapa muusikaõhtuil ja koolipidudel. Ta andis ka oma õpilastele viiulitunde. Algul elas Evald Tapal Kooli tn. 20, maja ei ole enam silinud ja hiljem Pikk tn. 31 Juhan Krooniga ühes majas. Abiellus Marie s. Brigo, sünd. 29.11.1906 (surn. 27.12.1986). Tapale jäi Evald Paikre 1937. aastani ning siirdus siis Nõmmele 27. algkooli, mis asus Vabaduse puiestee ja Haava tänava nurgal. Nüüd kannab see õppeasutus Rahumäe põhikooli nime. Ta õpetas tollal koolis looduslugu ja maateadust. Veel omariikluse lõpuaastail asutas E. Paikre Rahumäe kooli õpilasorkestri ja juhatas seda. Kutsetöö ja muusikaharrastuse kõrval jätkus E. Paikrel jõudu nii Tapa kui ka Nõmme noorkotkaste jaoks. Kaitseliidu Nõmme malevas oli kolm rühma — kuni 12-aastased haukad, keskmine ja vanemate rühm —, kokku umbes 100 poissi. E. Paikre oli Nõmme noorkotkaste üks juhte. Ta oli tubli organisaator, suvelaagrite luuremängude eestvedaja.

Evald Paikre mobiliseeriti 1944. a. Saksa sõjaväkke. Ta oli reservlipnik ja võitles 3. Eesti piirikaitserügemendis 2. pataljoni 5. kompaniis Alutaguse rindel Krivasoo ja Putki ümbruses. Seal ta 3. augustil 1944 luureretkel langes ja maeti samas. Ta tervis oli jätnud mõndagi soovida ja ta oleks leidnud võimalusi rindest täiesti eemale jääda. Kuid ta ei kasutanud ühtki neist. “Kuidas ma ükskord astun oma poiste ette, kui sõda on lõppenud ja mina pole võidelnud oma kodumaa eest?” ütles ta.
Kirjutanud Avo Suurvärav

Evald Paikre lastejutt Antsust trükiti ära 1940. aasta ajakirja „Meie Noorus“ septembrinumbris:

Ants uurib taevalaotust

Evald Paikre

Ants oli tore poiss. Täpselt selline nagu kõik temasugused hakkajad poisid. Naervate silmadega otsis ta alati tegevust ja suu oli tal valmis iga minut uut ja põnevat jutustama. Ja kui suu üksi jäi hätta, siis tulid käed appi. Siis sai iga kuulaja olukorrast või asjast selge pildi.
Sel suvel on Ants jälle onu juures, Vilgutal. Vilguta on talu nimi, kus Ants oli igal suvel. Talvel on Ants linnapoiss – tema tõeline kodu oli ju isa-ema juures linnas.
Ainult suvel, siis ei saanud kuidagi enam linnakodus püsida – Vilguta metsad, jõgi, järv, koerad, hobused ja sada muud asja kutsusid ta maale.
Igal suvel kuulis ta seda kutsest ja… alati läks.
Kõige suuremat ja otsekohesemat rõõmu tema tuleku üle avaldas Vilguta väle karjapoiss Volli. Volli ja Ants olid parimad sõbrad maailmas.
Keegi ei sundinud Antsu karjamaale minema. Siiski võis teda tihti sealt leida. Kord ehitasid nad okstest onni, teinekord kaevasid künkasse, liivakivisse koobast või meisterdasid puu otsas vaatetorni.

Ühel hommikul sadas tihedat ja külma vihma. Volli pidi karja minema, see oli ta amet. Ants ei tohtinud kaasa minna, vaid pidi koju jääma, sest perenaine kartis, et poiss võib külmetuda.
Ants oligi siis kodus. Istus toas ja katsus lugeda vana ajalehte. Oli kangesti igav.
Äkki tärkas Antsule õnnelik mõte: “Mis oleks, kui läheks õige pööningule?”
Läkski. Õigemini jooksis, märja muda lirtsudes läbi soojade varvaste, sest pööningule pääses maja otsast luugi kaudu. Hämar pööning mõjus pisut süngelt. Siin oli igasugust koli. Kaste, kotte, laudu, telliskive, vokke, rehavarsi, vana rotilõks, takupuntraid ja palju muud. Nööridel kahisesid tuuletõmbuse mõjul kuivanud tubakalehed.
Selle vana koli vastu ei tundnud Ants mingit huvi. Teda huvitas suur vana vitstest punutud korv, täis vanu raamatuid ja ajakirju. Mõnel raamatul oli läpastanud hais juures. Mõned olid võõrkeelsed, piltidega.
Kükitades soris ta segiaetud raamatuvirnas. Eriti meeldisid talle ajakirjad, kus ta leidis peitepilte. Ega ta nendega palju vaeva näinudki. Keeras pildi ringi, nii et puu ladvad olid allapoole ja juured ülespoole ja kohe oli kadunud jahimees või hanekarjane leitud.
Kui ta nii neid raamatuid sirvis, leidis ta äkki ühest raamatust huvitava koha. Elavalt ja kiirelt jälgisid silmad ridu ja Antsu näost võis näha, et ta oli omas sisimas jõudnud mingile otsusele.

“Vaata, kas täna juba liiguvad paremini! Ma kogu päeva harjutasin,” seletas Volli õhinal, kui ta karjast lõunavaheajal koju jõudis.
Volli harjutas nimelt kõrvade liigutamist.
Laupa krimpsutades ja suuga meeleheitlikke liigutusi tehes katsus ta peanahka liikuma panna, et see omakorda tõmbaks ka kõrvad liikuma. Näonahk küll liikus siia-sinna, kuid kõrvad seisid niisama uudishimulikult liikumatult laiali nagu Antsu silmadki, mis iga vähimatki kõrvade liikumist püüdsid jälgida.
“Vähe küll!” lõi Ants käega.
“Tead, mis mina kogu ennelõuna tegin?”
“Noh?” küsis Volli uudishimulikult.
“Uurisin!”
“Uurisid? Mida?”
“Käisin pööningul. Seal on jube põnev raamat kuust, tähtedest ja maakerast.”
“Ma olen ka kuulnud, et tähed olevat veel suuremad kui maakera,” seletas Volli.
“Nad on päikesestki suuremad.”
“Nüüd sa luiskad,” arvas Volli.
“Sa ei usu? Ma toon kohe raamatu siia, siis võid ise lugeda,” ütles Ants. Ta ronis pööningule ja varsti sorisid mõlemad poisid raamatu kallal.
“Me peaksime endale ka teleskoobi valmistama.”
“Teleskoobi! Miks? Mis asi see on?” küsis Volli.
“Teleskoop, see on pikk toru, klaasid otstes, ja selle läbi on näha kõik, mis on kuul ja tähtedel,” seletas Ants.
“See oleks põnev. Oleks meil ka niisugune teleskoop, küll uuriks. Nüüd on täiskuu, mis igal õhtul tõuseb sauna kohalt nagu hiiglasuur tõrre põhi.”
“Siin on õpetus. Teeme!”
“Kust me pika toru saame?” muretses Volli.
“Kuuris vedeleb vana kaevutoru, see kõlbab.”
“Aga klaasid?”
“Klaasid!? Esialgu paneme ette aknaklaasi ja taha suurendusklaasi.”
“Suurendusklaas peab ikka ka olema, muidu ei näe ju midagi,” arvas Volli.
“Hakkame kohe tööle, siis saame õhtuks valmis,” kiirustas Ants.
“Aga… aga meil pole ju mäge – tähetorn peab mäe otsas olema,” lausus Volli murelikult.
“Mäe otsas… meil on ju mägi – keldrimägi, sealt on hea uurida!” rõõmustas Ants.
“Õige mõte! Hakkame pihta, siis saame õhtuks valmis. Ma kutsun Arvo ja Kusti ka, aga  nad peavad maksma viis senti, muidu me neile ei näita.”
Niisuguse hoo ja armastusega asutakse harva töö kallale nagu tegid seda Ants ja Volli. Leiti, et kaevutoru sobib suurepäraselt teleskoobi toruks. Kõige raskem oli vana purunenud aknaklaasi tükki ümmarguseks teha, ikka ta purunes sealt, kust poisid seda kõige vähem ootasid.
“Tead, põletame klaasi ümmarguseks,” leidis Ants õnneliku lahenduse.
Poisid asetasid õlise nööri klaasruudule ja süütasid siis põlema. Nöör põlenud, nad kallasid jääkülma kaevuvett kuumale klaasile. Prõks! ja klaas purunes. Üks külg polnud just ümmargune, kuid poisid jäid töö tulemusega rahule
Töö edenes. Kui sulane Jaan kuurist vankrimäärdekasti tuli viima, siis poisid jutustasid tallegi oma kavatsusest ja tööst.
Jaan vaatas põrmukese aega poiste innukat tegutsemist ja arvas omalt poolt, et “küllap see asi õnnestub hästi”.

Õhtu eel jäi vihmasadu vaiksemaks ja kui Volli loomadega koju jõudis, oli taevas päris selge ja õhtupäike värvis ta üleni punaseks.
Nii kiiresti polnud poisid kunagi õhtusööki söönud kui seekord.
Hämardus. Ehatäht juba vilkus selgesti ja iga silmapilk võis oodata, et kuu punetav serv tõuseb sauna katuse tagant.
Ants ja Volli olid kibedasti ametis teleskoobi ülesseadmisega keldrimäele. Toru asetati tugevatele leparoigastele, mis, et alus oleks kindlam, olid teravikke pidi maa sisse taotud.
Nagu sõdurid, kes ootavad vaenlase ilmumist, suunasid poisid toru saunakatuse poole ja jäid ootama kuu naeratavat palet, et proovida, kas kõik mäed ja künkad kuu pinnal on selgesti näha.
Siis ta tõusis, see kuu. Punane ja hõõguv, nii et hirm tuli peale.
Kui pool kuud oli juba üle katuse harja, siis ei suutnud Ants enam oodata. Juba ta küürutas teleskoobi taha. Volli järgis pinevalt ta näoilmet.
“Ons midagi näha?” küsi Volli, ise valmis iga hetk teleskoobi taha küürutama.
“Ei saa veel hästi aru, punane nagu on… ja nagu mäge oleks ka näha…” vastas Ants aeglaselt.
“Las´ ma vaatan ka,” anus Volli.
“Oot´, oot´, oot´!”
“Näed midagi, ah?” päris Volli põnevalt.
“Selgesti näha!”
“Mis asi?”
“Mägi. Ja mees. Mees läheb vist heinamaale, vikat või reha seljas.”
“Lase ma vaatan ka,” ütles Volli, tõugates poolsõbralikult Antsu teleskoobi tagant minema.
“Hoia silm kaugemal. Teine silm pane kinni,” õpetas Ants.
“Aga on selgesti näha! Hiigla tore!” vaimustas Volli.
Ikka ja jälle vaadati läbi toru kuu läikivat pinda. Üks seik tegi poistele muret – mees vikatiga nagu oleks paigal seisnud. Sedamööda, kuidas kuu edasi liikus, niivõrd keerati ka teleskoobi toru.
Ööseks viidi teleskoop kuuri.
Sel öösel ei saanud poisid magama jääda. Hilja ööni arutasid nad omavahel raskeid maailmaruumi küsimusi. Eriti palju muret tekitas poistele päikeseplekkide küsimus. Volli arvas, et kui neid plekke ikka järjest juurde tuleb, et siis on päike varsti päris tume ja maakera jääb külma ja pimeduse kätte. Ants arvas, et ega see nii ruttu veel sünni, ehk saavad nad veel oma elu kestel täit päikese valgust. Igaks juhuks ta lubas raamatust uurida.
Siiski jäi poistele mureokas südamesse ja ainult magus uni vabastas neid raskeist muremõtteist maailma tuleviku üle.

Järgmisel õhtul olid Sepa Kusti ja Arvo juba aegsasti kohal. Viit senti kummalgi polnud. Volli lubas neid vaadata tingimusel, et Kusti kui vanem on tema eest ühe päeva karjas. Kusti oli nõus.
Enne vaatasid “meistrid” ise. Kõik oli nii nagu eelmisel õhtul. Vollile näis, nagu oleks mees ikka samal kohal ja nagu ei liiguks ta jalad põrmugi.
Ants vaatas omakorda ja pahandas: “Sa oled tore nina! Kuu on siit hiigla kaugel, sinu arvates peaks sääsk ka nähtav olema.”
“Just praegu tõstis jalga!” hõikas Arvo, kelle kord oli teleskoopi vaadata.
Ants vaatas küll kohe tema järele, kuid siis enam mees jalga  ei tõstnud.

Teisel päeval võttis Ants kuurist teleskoobi ja läks keldrimäele, niisama, taevalaotust uurima. Keeras toru vastu suvist taevast, kus polnud näha ühtki tähte ega kuud, ja… jahmatas, selgesti oli näha mägi ja vikatiga mees kuu pealt.
Lugu näis kahtlasena. Lähemal uurimisel selgus, et teleskoobi esiklaasile oli keegi liiminud õhukesest paberist väljalõigatud mehe ja mäe kuju. Nüüd tuli Antsule kohe meelde, et Jaan salapäraselt muigas, kui jutt söögilauas läks teleskoobile.
Pisi-tasa poetas Ants teleskoobi kuuri tagasi. Kui Volli õhtul tahtis jälle kuud vaadata, siis Ants seletas:
“Lammutasin ta ära. Tuleval aastal toon linnast uued klaasid ja teen parema, nii et võib väikesi tähtigi uurida.”
Nii see asi seekord jäi.