Gustav Klemmer
Möödunud sajandi algul Tapal tuntud kalendritegija, kirjamees ja vanavarakoguja Gustav Klemmer sündis 22.12.1858 Ambla vallas Rägaveres vaeses käsitööliste perekonnas. Varakult kaotas ta isa ja venna. Emal oli raskusi pere toitmisega. Tema lapsepõlv pakkus vähe rõõmustavat. Alghariduse sai ta Rägavere-Linnape vallakoolis, kus ta oma andekusega silma paistis. Varakult, juba enne kooli, hakkas ta taludes karjas käima. Noormeheks sirgudes teenis ta ülalpidamist talusulasena. Sulasepõlves õppis ta selgeks vene ja saksa keele kõnes ja kirjas, mis võimaldas tal nendest keeltest tõlkimist teha. Juba 16-aastaselt hakkas ta ajalehtedele kaastööd tegema. Noorelt huvitus ta ka vanavara kogumisest. Jakob Hurda vanaluulekogudes on G. Klemmeri poolt kogutu üks tähelepanuväärsemaid. Et kirjandusliku tegevuse tarvis rohkem aega oleks, töötas ta suvel karjamehena, talvel aga rändkaupmehena, müütades raamatuid ja pudukaupu Tapa-Ambla-Lehtse piirkonnas. 1902. aastal ilmus trükist “Worstilinna kannel ehk Tapa laulik”. Esilehel on kirjas: ”Luuletanud G. Klemmer Tapal. Luuletaja enese kuluga.” Laulikus on 51 luuletust, mis on ainult osakene tema tolle aja luuleloomingust.
1905. aastast kuni oma surmani seadis G. Klemmer kokku kohalikku kalendrit “Tõesti tõsine naljakalender ehk Tapa tarkuse raamat.” Viimases, peale tema surma väljaantud kalendris aastal 1930 on temast meenutusread: “Kalendris avaldatud tõtt tabava naljaga, laulude ja juttudega on Klemmer oma mälestust jäädavaks teinud, kuigi suur osa tema käsikirjadest sinna ja tänna kaduma on läinud.”
Sirvides 1912. aastal “Nalja-Kalendrit”, milles on 64 lehekülge leiab 7 leheküljel G. Klemmeri poolt naljatoonil kirjutatud ettekuulutusi, tululikke õpetusi, luuletusi pealkirjade “Luulelela” ja “Naljala” all.
Üks “Naljala” näide:
Ei ole vorstilinnas enam keegi vaba,
kõik kardavad siin Nalja-kalendri saba.
Ka need, kes paha peal ei ole käinud,
on teiste argtusest ka araks läinud.
Edasi saab lugeda teavet vene keiserliku suguvõsa kohta, laatade algustest, postiasutustest Eestimaa kubermangus, teateid posti ja telegraafi kohta, jutukesi ja reklaami.
Üks näide reklaamist:
“Odav väljamüük! Müün pudu-padu kraami, nagu sukad, pitsid, paelad, paberid, vööd, traksid, pluused, rätikud uutemates fassongides jne. Annan kohtuasjades head nõu ja valmistan palvekirjasid ainult nendele, kes minu arvamise järele õiguse saavad. Võtan ajalehtede peale tellimisi ja kuulutusi vastu. Jällemüüjatele müün sügise ajal aabitsaid, laulikuid ja juturaamatuid ja kalendreid alghinnaga. G. Klemmer, Tapal, Laias uul. Tõntsu majas nr.2.”
Hiljem töötas G. Klemmer telegraafis, kuid sattus seal napsivendade kampa, millest algas tema allakäik. Viimased eluaastad oli ta Gustav Liblika juures pagaripoisiks. G. Klemmer suri 16.12.1928, osaliselt juba halvatuna, oma õe juures Pruuna külas ning on maetud Tapa linnakalmistu linnapoolsesse nurka otsalt teise hauda. Haud on plaadiga märgistamata.
Järva Teataja, 10. detsember 1929
Mälestussammas Tapale.
16. detsembril möödub aasta sellest kui Tapal surma läbi lahkus waremailt aegadelt tuntud avalik tegelane Gustaw Klemmer. 1879. aastast alates on G. Klemmer haruldaselt rohkel arvul ajalehtedele sõnumeid ja wäärtuslikku kaastööd saatnud. See kaastöö tegemine kestis kuni ilmasõjani. Peale ajakirjandusliku tegevuse on G. Klemmer agaralt ja hoolsalt mitmesugust wanavara ja rahwaluulet kogunud. Juhan Hurti rahwaluule kogus on G. Klemmeri korjandus üks suurematest. Ise on G. K. wäljaannud ja kirjastanud mitmesuguseid naljalaulude ja mõttesalmide kogusid, nagu väga populaarne ja üldist tähelepanu äratanud „Worstilinna kannel”. Samuti andis wälja kadunu 1906. a. saadik järjekindlalt iga aasta „Nalja-Kalendrit”. Suure osa oma waimutööst paigutas G. Klemmer käsikirjadesse, mis aga ajajooksul kahjuks kaduma läinud.
Õnnetuseks sattus aga Tapa wemmalwärsside looja, naljalugude autor, ajakirjanduslik jõud ja rahwaluule hoolas koguja iseseiswuse aastatel wiinakuradi küüsi, kes teda enam lahti ei lasknud. Sellepärast ei äratanud tema surm kellegi tähelepanu, ei kuuldud kalmukünkal pikki ja sooje järelhüüdeid.
Nüüd on Tapal organiseerimisel suurem rahvakoosolek G. Klemmeri mälestamiseks, samuti korjanduse toimepanemine tema kalmukünkale wäärilise mälestusmärgi püstitamiseks.
Tolleaegse Tapa kui raudteelinna põlise probleemi on luuletusse kirjutanud Gustav Klemmer oma naljakalendris:
Mees oli tulist viha täis,
et rongi suits tal silma käis,
et reisurongi masinad,
just tema kohal tossavad.
Siis kanges viha tuhinas
ta kohtukäimist alustas
ja nõudis tasu endale,
et maja on tal tahmane.
Või kui tasu ka ei lubata,
siis raudtee oma suitsuga
sealt kaugemale koligu,
et maja oleks suitsutu.
Siis kohus mehelt küsitas:
Kumb oli enne asumas,
kas äge majaomanik
või raudteeliini roobastik?
Tee oli varem! – tahtmata
mees pidi viimaks ütlema
ja kohus tegi otsuse
et mees on ise süüdlane.
Kui raudteelt tasu soovib ta,
siis olgu rahul suitsuga:
on see tal meele vastane,
siis viigu maja eemale!
Gustav Klemmeri kalendrist saab lugeda veel järgmist jutukest:
(“Üleilmline nalja-kalender, kõige targem tähtraamat” 1913)
Pikkade sammudega ruttab Tapa linn teiste suurlinnade järele. Mida Riias ja Tallinnas välja mõteldakse, seda ahvib Tapa taga. Nii on Vorstilinnas (see nimi jääb tuleval aastal vanaks, sest et vorsti ärid enam kasu ei too) oma terve tosin salamonopolisi, veerand tosin pool-sala lõbumajasi, kaks või kolm mängupõrgut, kaks kuulust käetarka ja kaardi väljapanijat, kaks nurga-advokaati jne. Siis tuleb veel nimetada huligaanide kompanii, millele iga päev liikmeid juurde tuleb. Kompanii agaramad liikmed tahtsivad hiljuti paadialuste osakonda asutada, aga plaan lükati sellepärast edasi, et Tapal paadid puuduvad. Ka enesetapjate klubi asutamine ei ole veel kindel, sest Walgma jões (Valgejões) ei tule vesi üle pea, metsas on puude alumised kõvad oksad ära korjatud ja vedurijuhid näevad kõiki tee peal lamajaid. Suureks puuduseks on aga see asjalugu, et Tapale keegi pole trükikoda asutanud, millepärast Tapa ainus healekandja kalender mujal peab trükitama.
