Ambla – kihelkonnakeskus

Ambla on endine kihelkond Järvamaal. Läbi aegade on kihelkonda kuulunud ka Tapa. 13. sajandi algul kuulus arvatavasti Loppegunde kihelkonda. Ambla kihelkond moodustati 13. sajandi esimesel poolel (arvatavasti 1220.-ndail aastail). Ambla kihelkonnas paiknes 30 mõisat, 1 kirikumõis, 19 rüütlimõisast peamõisat koos 7 kõrvalmõisaga ning 3 poolmõisat ja 17 kirikumõisat.

Juba 13. sajandil Tallinna – Porkuni ja Paide – Rakvere teeristil asunud kirikuküla kujunes 19. sajandi teisel poolel kihelkonna-aleviks ja kohalikuks majanduskeskuseks. Kiriku ümber asusid Lehtse, Pruuna, Kuru ja Roosna mõisa kõrtsid, nende lähedale hakati ehitama ka eramaju. 1922. a. oli alevikus juba 97 elumaja, 1933. a. 102. Samal ajal tegutses 500 elanikuga alevikus seitse väikest kauplust ja sama palju pisitööstusi, kus värviti ja vanutati riiet, kraasiti villa, pargiti nahka, jahvatati vilja, tehti rauatöid ja valmistati isegi piimapulbrit.
Aastatel 1945-79 oli Ambla alev. 1981. a. nimetati alev ümber alevikuks.
Ambla kirik on pühitsetud Neitsi Maarjale; eristamaks Virumaa Maarja kirikust (Väike-Maarjast) nimetati Ambla kirikut Suur-Maarjaks, lad. k. Ampla Maria, millest ka praegune kohanimi Ambla. Järvamaa vanim säilinud sakraalehitis. Rajati tõenäoliselt 1250. aastate paiku Liivi ordu poolt maavalduste põhjapoolseimasse kihelkonda Taani halduspiirkonna vahetusse naabrusse.
Ambla kirikumõis asutati kiriku juurde Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergi korraldusel 1516. a., praegune pastoraat 1877. a., mis 1950. a. natsionaliseeriti. 1982. a. anti ajalooline pastoraat kogudusele tagasi. Tagasi on saadud ka 1849. a. pärinev  köstrimaja.
Kirikuaias on Amandus Adamsoni hauamonument “Laps moonidega” ja mälestusmärk Vabadussõjas langenutele (skulptor Anton Starkopf). Kirikuaeda on maetud ornitoloog ja fenoloog Friedrich Hoyningen Huene, geograaf Jakob Kents, pedagoog Teet Lunts, kohalik kirjamees Juhan Aud jt.
Esimeseks koolimajaks oli Raka küla Uuetoa talu suitsutare ja esimeseks koolmeistriks Jaan Bötker. 1923. aastal ehitati uus koolimaja, mis on kasutusel tänaseni.
Praeguse Ambla kooli eelkäijaks on olnud mitu kooli. 1874. a. asutati Amblas kihelkonnakool. 1907. a. loodud kõrgemast algkoolist kujunes 1919. a. reaalgümnaasium ja hiljem põllumajanduslik ühisgümnaasium, mis 1930. a. suleti õpilaste vähesuse tõttu. Hiljem on Ambla kool kandnud erinevaid nimesid: 6- klassiline algkool, kodumajanduskool, mittetäielik keskkool, keskkool, 8- klassiline kool, 9- klassiline kool, põhikool. Praegu on kooli nimi Ambla Lasteaed – Põhikool.
Koolikirjanik Carl Eduard Malm oli Amblas koduõpetajaks aastatel 1854-56. Tema kolmejaoline koolilugemik “Laulud ja Loud” ilmus omal ajal mitmes trükis.
Ambla apteekri juures oli aastail 1892-1894 koduõpetajaks Gustav Wulff.
Aastail 1897-98 oli siin koduõpetaja ja kohtusekretäri ametikohal Karl Pinkovski, kes oma näidendis “Kitse omade äripäev” kujutas Ambla aleviku kaupmeeskonda.
Pikema aja jooksul saatis Amblast rahvaluulet Otto Hintzenberg, kelle kogutud materjal ulatus tuhande leheküljeni.
Amblas veetis oma nooruse helilooja ja muusikapedagoog Enn Võrk (1905-1962), kes on loonud vokaalsümfoonilist, kammer- ja koorimuusikat.
Arhitektuurimälestisena on kaitse all ka 1893. a. ehitatud vallamaja.
Arheoloogiamälestistest on riikliku kaitse all alevikust umbes 200 m kirde pool kaks kivikalmet ja seitse kultusekivi; üks kultusekivi jääb kalmistust paarsada meetrit lõuna poole.
Amblast 4 km kaugusel on Kärevete mõis (18. saj.) hooldatud paisjärve ja pargiga.
1250. a. pärit Ambla kihelkonna Neitsi Maarja kirik on vanim Kesk-Eesti kirik. Oma sihvaka torniga (49,5 m, ehit. 1857. a.) on ta heaks teejuhiks.
Amplae Mariae (suursuguse Maarja) altari maal varastati 8.06.1995, aga leiti 2 aastat hiljem.
Ambla pastor Aleksander Leopold Paulsen viis 1869. a. Ambla laulukoori I Eesti Üldlaulupeole koori lipuga, mille värvideks olid sini-must-valge. Lipu oli pastor lasknud oma kulul teha.
Ambla Vabadussõja ja I maailmasõja ausammas – “Rahuingel võidupärjaga” asub kalmistul, kiriku juures. Anton Starkopf kavandas, V. Ilus raius, Ferdi Sannamees viimistles. Avati 27. septembril 1925. a. Lõhkumise kohta on mitmeid daatumeid – 1949, 1951, 1952. Taasavati endisel kujul endises kohas. Ennistajateks Antoni pojapoeg Hannes Starkopf ja Allan Murdmaa. Samba esiküljel – Eesti Vabadussõjas 1918-1920 – 37 nime – Ambla kihelkonna langenud kangelastele. Samba taga – Ilmasõjas 1914-1918 – 132 nime. Tõesti ütleb vaim, nemad peavad hingama oma vaevast ja nende teod käivad ka nende järele. Külgedel – Ilus on surra isamaa eest ja Mehise meelele asuta koda, priiusel pühendet eestlaste muld.

Tapa Teataja, 23. september 1927

Juba 1253. aastal oli Amblas kirik kus kaks katoliku preestrit rahvale ladina keeles jutlust pidanud. Kirik oli ehitatud enne seda aastat. (Arvatakse, et Ambla kiriku kavandamises osalesid Rootsi päritolu tsistertslased. On oletatud, et kiriku ehitusmeistriks oli Ojamaalt pärit Lafrans Botvidarson.) Lähemad teated kiriku ajaloo kohta on arhiivis 1711. aastast saadik. Enne nimetatud aastat hävinesid Põhjasõja tõttu kõik kiriku raamatud. Üldse mõjus Põhjasõda kiriku ja kihelkonna peale laastavalt. Sõja- ja hävitustööga ühel ajal laastas kihelkonda veel katk. Põhjasõja ajal rööviti kirikust ära venelaste poolt 2 krooni, 2 kella ja 3 kroonlühtrit, 1 karikas ja 1 kell, mis Järva-Madise kirikust sinna hoiule oli toodud. Kahe aastasaja jooksul on kiriku kallal 15 suuremat remonti ette võetud, viimane siseremont 1889. aastal ja viimane välisremont 1914. aastal. 1725 ja 1738 aastatel kiskus torm kiriku puukatuse maha. 1803. ja 1857. aastal süütas välk kiriku katuse põlema, mil ka kirikutorn ja õpetaja kõrvalhooned maha põlesid. Uus torn ja katus, mis praegu veel alles, on ehitusmeister Gustav Heinrich Beermanni poolt ehitatud. Praegune kantsel on valmistatud 1630. aastal Adam Pampe poolt ja 1729.a. Käravete mõisniku Baggenhufwudti poolt kirikule annetatud, kelle esivanemate poolt oli ka endine kantsel ehitatud. Praegune altarimaal on 1848-1849. a. kunstnik Karl Sigismund Waltheri poolt valmistatud, mille nimi on „Kristus ristil“. Kiriku altari annetas Roosna mõisa endine parun Rosen 1925. aastal. Hõbedast Kristuse kuju altari peal on 1750. a. Käravete mõisniku Baggehufwudti poolt kingitud. Kiriku praegused aknad on ehitatud 1783. aastal. Kiriku esimesed pingid said ümber ehitatud 1810. aastal. Tagumised pingid püsivad aga juba 1776. aastast saadik. Pinkide viimane värvimine sündis 1858. aastal. Praegune orel on ehitatud 1895. aastal Saksa orelimeister Herman Walckeri tütarfirma poolt Riias. See oli selle firma 9. orel. Esimene kirikukell muretseti 1723. aastal Kurust pärit oleva Vatko Hansu 40 rublalise kapitaliga, mille ta surma eel kirikule oli annetanud. 1808. aastal said vanad kellad ümber valatud. Praegune suurem kell on 1857. aastal Tallinnas, väiksem 1925. aastal Tartus valatud. Õpetaja elumaja on ehitatud 1877. aastal, köstrimaja 1849. aastal.

Andmeid kihelkonna õpetajate kohta on olemas aastast 1590. Sellest ajast peale on Ambla kihelkonnas olnud 18 õpetajat. Neist on ametis olnud:

1. Diedrich Budde ja Johann Teufel 1592-1595.
2. Johann Faber ja Johann Faber jun. 1612-1627.
3. Peter Mathias Fabricius 1627-1644.
4. Magister Michael Möllenbeck, kes ühtlasi ka Järvamaa praost oli 1645-1656 ja 1658-1679.
5. Magister Gustav Johann Laurentii 1680-1683.
6. Magister Nicolaus Johann Michaelis 1683-1695.
7. Magister Joachim Salemann 1695-1710.
8. Praost Johann Christoph Schwabe 1711-1747.
9. Georg Christoph Fuhrmann 1747-1769.
10. Praost Anton Heinrich Lücke, kes ühtlasi ka Ambla, Madise, Jaani ja Koeru kihelkonna praost oli 1769-1799.
11. Benedict Witte 1799-1813.
12. Paul August Ferdinand Glanström 1814-1829.
13. Aleksander Leopold Paulsen 1834-1877.
14. Georg Martin Knüpffer 1877-1891.
15. Johannes Theodor Willberg 1891. aastast saadik. (Kuni aastani 1934).

Pärast seda olid Ambla kiriku pastoriteks:
16. Abipraost Hugo Annast 1934 – 1943.
17. Peeter Ilves 1943 – 1944.
18. Raimund Peiker 1944 – 1945.
19. Praost Albert Vatter 1945 – 1970.
20. Vello Salum 1970 – 1981.
21. Einar Laigna 1981 – 1984.
22. Tõnu Linnasmäe 1984 – tänapäevani.

Eesti haldusjaotuse alged ulatuvad muinasaega. Haldusjaotuse kujunemine algas muinaskihelkondadest, mis olid ajalooürikuist teada olevalt olemas juba 12. sajandi lõpul. Algselt oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majandushuvidega külade liit. Kihelkonnas asus tavaliselt keskne linnus ja kihelkonna juhiks oli vanem. 13. sajandi alguses oli Eesti alal 40–45 kihelkonda. Lähestikku asuvate kihelkondade liidud panid 13. sajandil alguse maakondadele.

Tapa on läbi aegade kuulunud ja kuulub ka praegu Ambla kihelkonda. Järgnev artikkel kirjutab lähikonna koolide ajaloost 19. sajandil.
Tallinna Teataja, 30. märts 1912
Ambla kihelkonna koolide ajaloost.

Ambla kihelkonna wallakoolid on asutatud 1845-1866 a. wahel. Jootma wallakoolist räägib rahwasuu, et sellenimelise mõisa omanik parun Adam Gustav von Wrangel 1820. aasta ümber sinna kahekordse kiwist koolimaja ehitada lasknud, kus esimene kooliõpetaja Juhan Rilling lastele lugemisõpetust annud. Umbes 40 aasta eest oli see maja weel endises kujus. Ehitus oli järgmine: Rehealune maa peal esimeseks korraks, rehetuba teiseks korraks, ja teisel pool otsas koolituba esimesel korral, kuna kooliõpetaja eluruumid maa sisse oliwad kaewatud; wiimaste ruumide aknad oliwad maaga tasa. Maja ise oli 8 sülda pikk ja 4 sülda lai. Nähtawaste oli asutaja plaan kooliõpetajale palgaks maad anda. Kudas ja miks see kool kinni jäi, sellest rahwasuu rääkida ei tea. Maja ise on praegu alles, aga talumajaks ümber ehitatud ja paistab Amblast Tapa poole sõites Jootma wäljade kohal paremat kätt oma isemoodi ehituselaadi läbi waatajale kergeste silma. Talukoha nimi on „Kooli.” Pärast nimetatud kooli asutamist on 10 aasta jooksul enamaste igasse walda lugemiseõpetuse koolid asutatud, kus õpetust talukambrites anti. Nende kooliõpetajate hulgast olen mõnda tunnud. Mõistsiwad keskmist wiisi lugeda ja mõni ka waewalt kirjutada. Kes kirjutada oskasiwad, need õpetasiwad lastele ka liiwa peal kirjatähti. Üks neist, kes liiwa peal kirjutama õpetas, oli ennast nii kaugele harjutanud, et ilusaste kirjutada mõistis, klaweri ja oreli mängu hästi tundis ja ka wene keelest pisut jagu sai. Tema oli kuni 1893. a. kooliõpetajaks ja ka paar aastat wene keele koolidesse seadmise ajal vallakirjutajaks.
Kes ei mäletaks endist Pruuna walla kooliõpetajat Priidu Wahtritku, ehk kudas rahwas teda nimetas „Kooli Pritsu”. Tema oli osaw laulujuhataja, kõnede ja palwetundide pidaja ja ka külaarst. Tema juurde tuli rahvast ligidalt ja kaugelt arstiabi otsima. Pärast kooliõpetaja ametist lahkumist teenis ta Tallinnas raatuse peal, kuni surm ta paari aasta eest maamulda sängitas. Nagu eespool öeldud, algas juba 1845. aastast saadik õpetus koolimajades. Jäneda koolimaja, mis 1894. aastani wastu pidas, lasknud endine Eestimaa kuberner Jäneda mõisa omanik, tõsine riiginõunik von Benckendorf ehitada. Koolisaalis oli umbes 80 lapsele ruumi. Koolimaja wastu wõttes sattunud kuberner kooli sahwrisse, aga wälja ei ole sealt kudagi saanud. Siis pugenud pisukese kaswuga kooliõpetaja Wildmann kuberneri jalgade wahelt tema selja taha ja avitanud nii kõrge ametniku wälja. Selle järele ehitati terwe rida koolimajasid, aga enamaste rehetubadega ühe katuse alla ja peeti ka kooli wanades kuiwaksjäänud kõrtsides. Koolimajad oliwad harilikult 6-6 ja pool jalga kõrged, enamaste ühe kitsa kambriga kooliõpetaja jaoks. Kooliõpetajateks oliwad Liiwimaa kihelkonna ja Eestimaa elementar-koolide kaswandikud. Koolide isa ja hing oli kadunud Ambla kiriku õpetaja Paulson, kes õpetajaks oli 1830. – 1876. aastani. Tema kirjutas koolidele oma käega kahe ja nelja healega noodid ja kui C. R. Jakobsoni “Kooli lugemise raamat” wälja tuli, kinkis neid koolidele ja kuulutas kantslist, et tema neid raamatuid ka igaühele alandatud hinnaga müüb. Ta komponeeris lugemiseraamatu salmikutele kahe healega wiisid juurde ja laskis trükkida. Sel kombel ettevalmistatult hakkasiwad koolid täie hooga peale. Lastel oli niisugune tung kooli järele, et leerini igapäev koolis käidi ja ei raatsitud ka öösetel sealt lahkuda. Laupäeva õhtutel oli wanemate inimeste lauluharjutus, kust ka vanad kulupead osa wõtsiwad. Koolides oliwad surnupuusärgi kaane moodi lauad, millede taga lapsed kahel pool istusivad. Õppeabinõuks oli seina tahvel ja lauluõpetuse abinõudeks orel ja viiul. Raamatukoguks oliwad kooliõpetaja raamatud, umbes 30 eksemplari; koolides õpetati usuõpetust, kirjutamist, rehkendamist ja laulmist. Lugemise methodiks oli kuulus veerimine. Tunniplaani ei olnud. Ühel päeval oli kirjutamine, teisel päeval veerimine, kolmandal rehkendamine jne., kuni nädal otsas. Weerimist toimetati järgmiselt: Priimusel joonelaud käes ja veerib teiste lastega, et tuba rõkkab: lot-a ja te e teem a ma tema ine. Kus märk tuli, seal löödi wastu lauda. Mõne aja pärast seati koolidesse tunniplaanid. Kooliõpetajad vangutasiwad päid ja ütlesiwad: „mis saab ühes tunnis millegis asjas õpetada. Esimene kihelkonna koolikomisjoni esimees oli Koigu mõisa omanik V. Kursel. Et tema komisjonide päevadel wäga äge oli, siis laskis ta enesele kaitsewõre teha, mille uks lukku keerati. Ta sai sagedaste wäga ägedaks ja katsus joonelauaga kooli vanemaid ja kooliõpetajaid lüüa. Kord oli ta omas vihas üle võre wälja roninud, aga „süüalused” saanud uksest wälja põgeneda. Õpetaja koolikatsumine oli virkadele lastele oodatav. Ilma vigadeta õigestkirjutamise, arusaamisega lugemise ja 9 numbri kokkuütlemise eest makseti tüki pealt 3 kop, ühe ja kahe veaga kirjutamise osav oli. Koolikatsumine ilmaliku revidendi poolt oli järgmine. Tulles pidi kooliõpetaja revidendi käele suud andma. Siis peeti palvet. Oli see sündinud, siis hakkas koolikatsumine. Häda, kui juleti revideerija vigade wastu tähendusi teha. Ühes koolis oli kooliõpetaja julenud lapse kasuks ütelda, et tema rehkendus õige ja katsuja leitud viga vale on. Revideerija pannud kooliõpetaja ahju äärde seisma üteldes: „Teite seisab vinklis!” Lõpupalves palunud kooliõpetaja, et Jumal ülekohtuste ülemate eest kaitseks. Koolikatsumise otsus: „Meite saime aru, meite ütleb, teite kool on sitt.” Lahkudes saanud kooliõpetaja lastele märku anda, et lahkuja saani ümber koguma peab ja tema käele suud anda tuleb. Wiimane lõpp: „Meite ütleb, teite kool on hea.” Sel ajal oli ka paar korda kreisi koolikomisjoni revideerimine. Rõhku pandi rehkendamise ja laulmise peale. Üks kord üks pidi tingimata masinlikult pähe tuubitud olema.
Õpetaja Aleksander Leopold Paulseni ajal asutati (1874. a.) Ambla alevikku ka kihelkonnakool ja ehitati selle jaoks kahekordne kena puumaja. Kool algas 7 õppijaga õp. Aleksander Friedrich Raudkepi juhatusel tegevust. Teisel aastal tuli teiseks kooliõpetajaks Willmansen, kes kooli lõpuni (1887. a.) koolijuhatajaks jäi. Mõlemad kooliõpetajad oliwad endise Kunda seminari kasvandikud. Palgad oliwad selle aja kohta rahuloldawad (300—350 rbl. aastas). Kooli kinnijäämine tuli kooliolude muutmiste pärast. Et see kool õnnistusrikast tööd on teinud, selgub ka sellest, et temast wälja on tulnud 35 rahva kooliõpetajat ja õpetust saanud kaks kõrgema haridusega meest: õpetaja Steinfeldt ja agronom Münther. Wallakoolid töötasiwad ka kuni 1887. a. kaunis õnnistusrikkalt, ehk küll õpetaja, kes pärast Aleksander Leopold Paulseni ametisse astus, kooliõpetajaid oma rusika all pidas. Ei tohtinud enam kui kaks kooliõpetajat üksteisega juttu ajada, kooliõpetajad pidiwad igal pühapäeval nähtavas kohas kirikus istuma jne. Muidu oli õpetaja uuemaaja õpetusewiiside sõber. Pärast 1887. a. tuli koolielusse langemine. Endine koolikomisjon jättis oma tegevuse seisma. Emakeelne lugemine jäi koguni kängu, rehkendamine langes aastat 30 tagasi. Kooliõpetajad ootasivad koolikatsujaid hirmuga. Pärast koolikatsumist leiti suur jagu koolisi 0 peal seisvat. Uus õpetaja tuli. Koolikomisjon hakkas tööle, toolikatsumised võeti päevakorrale. Koolimajade ehitused ja kohendamised võeti ette. Nüüd aga oliwad kooliõpetajad koguni risttules; mis inspektor nõudis, seda õpetaja laitis ja ümberpöördult. Wiimaks selgus seisukord ja koolitöö hakkas vilja andma. Kooliõpetajad omandasiwad ka ise õppides uuema aja õppeviisisid. Praegu töötawad Ambla kihelkonnas 15 vallakooli 14 kooliõpetaja ja 1 naiskooliõpetajaga. Kaks kaheklassilist ministeriumisooli nelja kooliõpetajaga. Tapa alevikus on Linnakool ja hariduseseltsi kaheklassiline kool. Ambla alevikus on 3- klassiline hariduseseltsi kool kolme kooliõpetajaga.

Ajaleht „Järva Teataja“ 9. jaanuar 1936. aastal kirjutab elust Ambla kihelkonnas 100 – 120 aastat tagasi, ehk aastail 1810 – 1830.

Ambla kihelkonna elu-olu 120 aasta eest.

Praeguse püsiva põua asemel valitses alaline sademeterohkus. Vanasti oli poeglaste sündivus püsivas ülekaalus. Kitsepidamine ja humalakasvatus tähtsamaks tegevusalaks.

Et meie esivanemate elu sootuks teistsugustes raamides ja tingimustes arenes, seda tõendavad Ambla kihelkonna kohta leiduvad andmed mitmes tähtsamas arhiivis. Kuna Ambla kihelkond 120 aastat tagasi suuremaid Järvamaa kihelkondi oli, siis peegeldub selle kihelkonna ülevaate kaudu teatud määral ka teiste Järvamaa osade elu olu.
Rootsi ajal arvestati Ambla kihelkonna suurust maa-alaliselt 244 17/20 adramaale. 1818. a. oli kihelkonna pindala aga väiksem 195 57/120 adramaad, kuid oli suurenenud 1836. a. jälle 209 1/3 adramaale. 1836. a. kuulusid kihelkonda 32 mõisa, nende hulgas 31 aadlimõisa. Külasid oli Ambla kihelkonnas 50, peale selle 128 üksiktalu (vabakohta), kus elas kogusummas 6144 talupoega. 1834. a. rahvaloenduse andmeil oli tõusnud kihelkonna rahvaarv aga 1827. aasta 6571 elanikult 7980 elanikule, kelle hulgas talupoegi oli 7736. Suuremateks kogukondadeks olid Pruuna, Põriki ja Rägavere, kokku 898 hingega, siis Jäneda 693 ja Roosna 597 hingega. Sündivus ei ole madalal tasemel mitte üksi praegu, vaid ka vanasti leidus aastaid, mil sündivus kuidagi surevuse arvusid katta ei suutnud. Nii 1827. a. oli 340 surnu puhul sündinuid ainult 260. 1829. a. sündis 270 last, suri aga 297 inimest. 1835. a. sündis 281 last, suri 317 inimest. Siiski pikema ajajärgu kestel teiste aastate sündivuse ülekaal suutis need puudujäägid katta. 1827. – 1835. a. näiteks 2727 sündinu juures ilmneb isegi rahvaarvu ülejääk, kuna sel ajavahemikul suri ainult 2242.

Mis aga erilist tähelepanu äratab vanemast ajast, see on püsiv sündinud poeglaste ülekaal, kuna käesoleva sajandi sündivuse andmed sootuks püsivat tütarlaste ülekaalu näitavad. 1828. a. näiteks 177 poeglapse kõrval sündis ainult 163 tütarlast, 1830. a. 189 poeg- ja 155 tütarlast, 1831, a. 173 poeg- ja 169 tütarlast, 1832. a. 134 poeg- ja 131 tütarlast, 1833. a. 161 poeg- ja 147 tütarlast, 1834. a. 166 poeg- ja 151 tütarlast. Selle tõttu ka kogu 1827. – 1835. a. ajavahemik näitab poeglaste sündivuse ülekaalu, kuna nimetatud 9 aasta jooksul poeglapsi sündis 1387, tütarlapsi aga kõigest 1340.

Kuid esineb ka muidki vastupidiseid nähteid. Seda eriti ilmastikuolude suhtes. 100 – 120 aasta eest ilmastikku loeti üldiselt niiskeks; kevaded, suved ja sügised olid püsivalt vihmased, kuna viimase paarikümne aasta jooksul sootuks põud Ambla kihelkonna põllupidajaid püsivalt piinab ja kurnab. Veel aastat 30 – 40 tagasi öeldakse Ambla kihelkonnas sademeid parajal määral ja taimekasvu soodustaval hulgal esinenud olevat, mille tõttu põlluviljad niivõrd hästi kasvanud ja ilma mingi erilise vaevata, ka ilma kunstväetisteta, niivõrd rikkalikku saaki andnud, et salvedesse vili kuidagi ära pole mahtunud.

Et 100 – 120 aastat sademete rohkus, nimelt liigvihmad, muret tekitasid, siis mõisnike poolt soovitati vähendada sademete tõkestamiseks metsade üldpindala ja põhjavee madalamale laskmist. Eriti soovitab seda Kuru mõisa omanik Chr. Maydell. Nähtavasti ongi metsade mahavõtmine ja maade hoogne kuivendamine Ambla kihelkonna ilmastiku põhjalikult muutumise põhjuseks, nii et rida aastaid tagasi Tapa ümbruskonna põllupidajaid Tapa põllumeeste seltsi kaudu juba märgukirja olid sunnitud esitama riigipeale metsade mahavõtmise seismapaneku asjus.

Et metsade vähenemine ja maakuivendamine kliimat muutnud, see ilmneb ka teraviljatoodangute kaudu. Sada aastat tagasi arvestati teravilja kogusaake Ambla kihelkonnas: nisul 900 tündrile, rukkil 30.000, odral 21.000, kaeral 18.000, hernestel ja ubadel 1000 – 1200, kartulitel 6000 tündrile ja linal ning kanepil 200 – 250 kaalule, kusjuures kõik teraviljad keskmiselt 6 – 7 seemet andsid, samuti kartul.

Sada aastat tagasi Ambla kihelkond oma metsade rohkusega kujutas sootuks teistsugust pilti kui praegu. Suur metsadevöö ulatus merepiirkonnast Tapa kaudu kogu Karkuse piirkonnani ja sealt edasi kuni Tamsaluni. Teine suur metsade rinne haaras oma embusse Aegviidu ümbruse, ulatudes Jäneda ja Lehtse kaudu kuni praeguse Tapa linnani. Rohkesti metsi leidus ka Roosna piirkonnas. Järvesid oli kogu kihelkonna kohta 33, milledest kuulusid Lehtse mõisale 16, Põrika mõisale 8, Jäneda mõisale 8 järve ja Kukevere mõisale 1 järv. Kalu sisaldasid aga ainult 16 järve, neist Lehtse mõisale kuuluvaist järvedest 7 järve, Jänedale kuuluvaist 5 ja Põrikale ning Kukeverele kuuluvatest 4 järve. Jõgedest oli kalapüügiks kasutatav Valge jõgi, Jägala ja Ambla jõgi. Palju jõgesid ja järvesid on kliima muutumise tõttu praegusel ajal hoopiski ära kuivanud, nagu lähestikku asunud Kuru ja Tapa külade jõed.
Rohkesti esines suveti äikest, mis kunagi kahjutult ei möödunud, kuid liigveekahjude ja rahe hävitustöö kohta mingisuguseid kurtmisi ei esine.

Mis puutub rahva tervishoidlikkudesse tingimustesse, siis öeldakse rahvas vaba olevat nii kohaliku kui ka taudi iseloomuga haigustest. Külmtõve, kõhutõve ja musti rõugeid on kihelkonnas küll ette tulnud, kuid ainult harva ja üksikjuhtumeil. Mis aga siiski sagedamini ja laiaulatuslikumalt mainimist leiab, see on nimelt närvipalavik. Kui närvihaigused tõesti silmapaistvamal arvul ja kujul esinenud, siis peab olema nende põhjuseks küll raske mõisatöö ja alatoitlus. Nägime küll, et teravilja kogutoodangud vanasti on olnud kõrged, vahest isegi suuremad kui tänapäev, kuid head saaki andsid peamiselt mõisapõllud. Talupojad pidid leppima viletsamate põldudega. Ja ka neil põldudel polnud aega vilja korraliku kasvamise eest hoolitseda, sest mõisatöö lasus ränga koormisena õlgadel.

Kogu kihelkonna elanike arvu toitumiseks kulus, eelpoolnimetatud teravilja kogutoodangutest: nisu 250 tündrit, rukist 18.000, otri 13.000, kaeru 13.000 ja muid abitoiteviljasid 1000 tündrit, peale selle kartuleid 3000 tündrit. Seega jäi toitetarvitusest üle küll 750 tündrit nisu, 12.000 tündrit rukist, 8000 tündrit otri, 5000 tündrit kaeru ja 3000 tündrit kartuleid, kuid ülejääki ei raatsitud kulutada kodanike toitlustamiseks, vaid see kulus müügiks ja väga suurel määral ka viinapõletamiseks.

Et muud põllunduslikud eriharud veel väljaarenemata olid, siis viinapõletamine tähtsamaks tuluallikaks oligi. See osutus ka lihtsamaks ning tulutoovamaks teravilja realiseerimise ja rahaks tegemise mooduseks. Oli ju kõrtsikultuur tol ajal väga lokkaval järjel.

Kogu kihelkonnas tegutses 110 aastat tagasi 54 kõrtsi, mille saadused – õlu ja põletatud viin – peamiselt talurahva tarvituseks ära kulus. Kihelkonnas töötas 14 viinavabrikut, mille aastane toodang oli 3000 vaati ehk 36.000 pange põletatud viina. See viin müüdi välja kõrtsidest kortlitega, nii et kõrtsmikul seda aastast Ambla kihelkonna viinavabrikute toodangut andis mõõta 144.000 korda.

Et suuremad ja tähtsamad kõrtsid suurte maanteede ääres ja ristteedel asusid, siis rohkesti õlut ja viina tarvitati ka teekäijate ja veovooride poolt. Nii kulus Ambla kihelkonna kõrtsides üksi „teekäijate jootmiseks“ 6000 pange põletatud viina ja 7800 pange õlut aastas. Vaesestunud rahvakihi hulgas leidsid soodsat kõlapinda herrenhuutlaste usukuulutused ja armuõpetused. Mis puutub muudesse esivanemate eluavaldustesse, siis väärib allakriipsutamist hulgaline kitsede kasvatus. Saja aasta eest arvestati Ambla kihelkonnas peetud kitsede üldarvu umbes 600 peale. Piima saamiseks oli varematel aegadel kitsede pidamine üldse rohkem levinenud kui lehmade pidamine. Et kitsepiim pealegi eriti tervishoidlik, siis märgitaksegi, et rohke kitsepiima tarvitamine rahva seas ära hoidnud olevat tiisikuse ja muude siseorganismi haiguste esinemise.

Kariloomi oli küll kogu kihelkonna kohta umbes 5000, kuid need asusid peamiselt mõisades. Talurahvale kitsekasvatus osutus aga ka veel muulgi viisil kasulikuks. Nii tarvitati eriliselt pargitud kitsenahku meestele pükste valmistamiseks, missugused püksid nagu erilise rahvariidena pühapäevariietuse hulka kuulusid. Lambakasvatus oli moes ja arendamisel rohkem mõisades kui taludes. Kogu kihelkonna lammaste arvu arvestati 5800 peale, neist oli üksi mõisade tõulambaid 3000 ümber.

Ka hobuste kasvatus taludes seisis nõrgal järjel. Vaevu suudeti rahuldada talude omatarvitust. Kogu kihelkonna kohta oli hobuseid üldse 1000 – 1100. Sama palju arvestati kihelkonna kohta ka sigu. Vaevalt tuli üks siga aastas talu kohta. Sellest pidi jätkuma raske töö puhul kogu suurele perele. Kuid sealiha oligi rohkem pühapäevade ja suurte pühade toit.

Igatahes pidi meie vanavanemate toidulaud vägagi kasin ja piiratud toiduvalikuga olema. Kurdetakse, et aiaviljakasvatus, peale kapsaste, ubade ja kartulite kasvatamise, taludes kuidagi edeneda ei tahtvat, samuti kui kodulinnukasvatus. Rohkem harrastamist leidis aga juba mesilaste pidamine. Mesi realiseeriti Tallinnas. Eriti hoogne oli aga talude humalakasvatus, kuna igas talus suured humalaaiad leidusid. Humalaid kasutasid ju mõisnikud rohkesti õllevalmistamiseks ja neid müüdi Tallinnas.