Väino Järv Ambla ajaloost

Järgneva kirjutise Ambla ajaloost on kirja pannud ajaloolane Väino Järv. Tema artiklite seeria ilmus 1956. aastal ajalehes “Edasi Kommunismile”. Tekste on vastavalt vajadusele muuseumi poolt täiendatud.

Autorist:
Väino-Rahuleid Järv (sündinud 4. novembril 1930 Alal Valgamaal) on eesti ajaloolane. Ta lõpetas 1949. aastal Valga 1. keskkooli ja 1955. aastal Tartu Ülikooli. Aastatel 1961–65 oli ajaloo instituudis aspirant. 1971. aastal kaitses ajaloo alal kandidaadikraadi väitekirjaga kodu-uurimise ajaloost Eestis. Järv töötas aastatel 1950–54 Valga rajoonilehe Uus Elu toimetajana. Aastatel 1955–1965 oli ta mitmes koolis ajalooõpetaja ja aastatel 1955–1961 ka Tapa keskkooli ja Aravete 8- klassilise kooli direktor. Aastatel 1965–1979 oli ta ajaloo instituudi teadur ja vanemteadur, 1980–1990 Eesti Teaduste Akadeemia Presiidiumi teadlaskaadri ettevalmistamise osakonna juhataja, 1990–91 Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi vanemteadur. Aastatel 1992–1999 oli Järv AS-i Lasuur juhatuse esimees. Ta on uurinud eesti kultuuri, põllumajanduse ning kodu-uurimise ajalugu.

Sajandite jooksul on praegune Ambla kasvanud oma ümbruse üheks tähtsamaks keskuseks. Möödunud sajandi teisel poolel olid sellised keskused, nagu Tapa, Lehtse, Aegviidu, Tamsalu, Aravete jt. olemas ainult nimepidi. Ainult Ambla oli tol ajal asjaajamise- ja lõbustustekohaks. Amblas olid kirik ja kõrtsid, arst ja apteek, kaubapoed ja pagarid, kool ja kohus, post ja muu, mis oli vajalik kihelkonna elanikele. Pühapäevadel käidi kirikus ning õiendati ka muud asjaajamised, muidugi peale kohtus käimise.
Ambla nimi ja Ambla kui keskuse väljakujunemine saigi õieti aluse kiriku ehitamisega. Kiriku ehitamisest on vanarahva hulgas säilinud tänini huvitavaid jutte. Rahvajutu järgi tahetud kirik ehitada esmalt Moe küla Villemi talu põllule. Töö pole seal aga ehitajatel edenenud. Mis päeval ehitatud, see öösel, teadmata kelle poolt, ära lahutatud. Kuigi kirikut ehitatud 7 aastat 7 vennaga, ei ole töö mingisuguseid tagajärgi andnud. Siis jäetud töö Moe mõisa põllul pooleli ja kirikut hakatud ehitama Prümli küla põllule. Ei midagi paremat siingi, mis päeval tehti, see öösel lahutati. Praegugi on seal säilinud koht, mida „kiriku asemeks“ nimetatakse.
Siis hakatud kirikut ehitama praegusesse kohta pühade hiiepuude juurde. Enne pandud kiriku iga nurga alla 2 kamalutäit kuld- ja hõberaha. Tapetud 7 kukke ja nende verega määritud ära vundamendi koht. Kuked aga müüritud alusmüüri sisse. Pärast, kirikut ehitades, müüritud alusmüüri sisse elusalt süütu tütarlaps. Selle järele edenenud kiriku ehitustöö jõudsasti. Hakatud aga lage panema, ei seisa lagi peal. Targa nõuandmise peale pandud siis surm puusärgiga altari kohta lae peale ja võlvitud laemüüri sisse. Sellest jäänud lagi pidama. Kiriku ehitamine kestnud 7 aastat, 7 kuud ja 7 päeva. Siis olnud kirik maast tornitipuni valmis.
Kui kirik valmis, ei ole osatud kirikule sündsat nime leida. Vaieldud ja tülitsetud isekeskis nime pärast. Kord, parajasti keset ägedat nimevaidlust, tulnud lähedalt, metsaga piiratud soo-august härg kiriku poole, ammudes ikka „Amblaah, amblaah!“ Seda kuuldes hüüdnud üks vihane nimevalija pilgates: “Kas näete ja kuulete, kust teile õige nimeütleja tuleb?“ Kuidagi ei jõutud ühisele kokkuleppele. Mida üks kiitis, seda teiner laitis. Hakatud siis kirikut esiteks nagu pilkeks härja ammumise järele „amblaah“ nimetama, mis hiljem rahvasuus Amblaks olevat muutunud.

(Ajaleht Eesti Kodu 15. juuli 1909 kirjutab: Keeletundjad seletavad, et niisama ka J. Jung oma uurimistes, et nimi Ambla (Ampel) olevat ladinakeelsest sõnast amplus tulnud, mis midagi suurt, laialdast tähendab. Tõepoolest langebki Ambla, mis oma kuju poolest pikergune, suuremate kihelkondade hulka – ta on umbes 22 versta lai ja 60-70 versta pikk. Amblat hüütud vanaste „Suure-Maarjaks, naaberkihelkonna Väike-Maarjaga võrreldes. A. Kleitsmann.)

Niisugune on rahvajutt kiriku ehitamisest ja nime panemisest. Tegelikult arvatakse Ambla nimi tulnud olevat ladinakeelsest nimetusest „Amplen Mariae“, nagu kirikut katoliiklikul ajal nimetatud. Tõlkes tähendab see nimetus „Suure-Maarja“ kirikut.
Üldiselt on teada, et kultushoonete ehitus arenes käsikäes vägivaldse ristiusu levitamisega, nagu seda tõendab Läti-Hendriku kroonika. Vanemad kirikud olid puust. Kivikirikute süstemaatiline ehitus algab nähtavasti alles XIII sajandi teisel poolel, millal oli tekkinud kindlakujulisem poliitiline ja kiriklik administratsioon ja rajatud uue majanduselu alused. Mainitud ajavahemikust on pärit ka Ambla kirik. Peab märkima, et Ambla kirik oma tolleaegse kunstilis-skulptuurilise ehitusviisi poolest omab kindla koha eesti kunstiajaloos. Torn on ehitatud kiriku sisse, toetudes läänemüürile ja kahele ühel joonel võlvitugedega püstitatud müüriosale, nende müüride külge on ehitatud ümmargused poolsambad, mis omavahel skulptuuridega kaunistatud kapiteele. Eeskoda põhjaküljel on keskaegne, kuid ehitatud hiljemini, kui pikihoone. Tähelapanuväärne on idaaken.
Kiriku sisustusest on ajaloolise väärtusega hauakivi, mis pärineb 1533. aastast. Kantsel on Rabbe koolkonna töö ja kingitud kirikule Käravete mõisniku Baggenhufwudti poolt 1729. aastal. Vana altaripilt on pärit 1731. aastast ja on annetatud kirikule Roosna mõisniku parun Roseni poolt. Viimane asendati 1849. aastal maalikunstnik Walteri poolt valmistatud uue maaliga. Pingid on pärit XVII sajandist. Esimesed pingid on valmistatud nn. loozikujulised, milliseid pole kusagil maakirikutes. Varematel aegadel võisid nendes kinnistes loozides istuda ainult mõisnikud. Teises reas istus alamklass mõisnikke ja kolmandas opmanid. Kõige tagumised pingid olid talupoegade jaoks. Neid võib lihtsa ehitusviisi tõttu teistest kergesti eraldada.
Kord elanud aga Karkuse mõisas väga paks paruniproua, kes esimeses reas istudes oma suure koguga härraste väljavaadet seganud. Kiriku konvent teinud oma koosolekul otsuse et paks paruniproua tagumisse ritta viia. Kuidas mõisnik selle kirikukonvendi otsusele reageeris, pole teada, kuna sellest vaikivad konvendi protokollid.
Esimene kell muretseti kirikule 1723. aastal. Selle muretsemiseks pärandanud Kurust pärit olev talupoeg Vatko Hans 40 rubla tingimusega, et teda maetaks kirikusse ja riputataks tema haua kohale kroonlühter. Kuna tol ajal oli moes surnute matmine kirikusse, siis ei oleks lahke annetaja viimast soovi raske täita olnud. Raskus seisnes aga selles, et kirikusse maeti ainult mõisnikke. „Targad“ kirikukonvendi liikmed said tekkinud piinlikust olukorrast üle sellega, et matsid Vatko Hansu küll kirikusse, kuid kusagile kõrvalisse ruumi seina äärde.

Kuidas kujunes välja Ambla kui keskus, sellest kirjutavad arhiividokumendid ja vanimad ajaloolised ülestähendused järgmist:
Vanasti olnud ümbruskonna mõisnikel kirikuväravas, praeguses alevi südames, väikesed maatükid. Sinna lasknud nad kuurid ehitada, kuhu nende kutsarid sakste hobused suvel palavaga ja talvel külmaga seniks varjule viisid, kui härrased ise kirikus olid. Hiljem ehitanud mõisnikud nende kuuride juurde toad, kus inimesed – kirikulised külma ilmaga võisid soojendamas käia. Pärast seati mõisnike poolt nendesse sisse ka õlle ja viinamüük. Nii sündisid Amblas vanad teoorjusaegsed kirikukõrtsid. On teada viis tähtsamat kõrtsi: Lehtse, Pruuna, Kuru, Roosna ja Raka kõrts. Hiljem tekkisid kiriku juurde veel mõned kaubitsejate ja käsitööliste majapidamised. Näiteks selgub Viru meestekohtus 1548. aastal antud tunnistusest, et keegi elanik Ambla kiriku juures „pruulis, küpsetas, ajas äri ja müütas oma õlut takistamatult“. Kirikuteenistuse ajaks suleti tavaliselt kaupluste uksed, kuid tagaukse kaudu kestis tegevuus edasi. Kirikuväravas platsil müüsid saiakaupmehed saia, kalamehed suitsukala jne. Sageli oli kirikuväravas ka raamatukaupmehi oma kaupa müümas.
Hiljem teoorjuse lõppemisega hakkasid mõisnikud oma kirikumõisu likvideerima. Lehtse kõrtsi asemele ehitati kihelkonna koolimaja.(Hiljem oli haigemaja, hävines tule läbi). Roosna kõrtsist ehitati apteek, Kuru kõrtsis hakkas tööle kauplus, hiljem pagar Toombergi pagariäri ja J. Õuna raamatukauplus. Pruuna kõrtsi maja omandas J. Kuulmata. Raka mõisniku „Udu“ kõrts töötas pikemat aega kõrtsina. Kui juba kõik teised kõrtsid olid Amblast kadunud, muutus „Udu“ elavaks rahva kooskäimise kohaks. Ärilise kasu lootusega hakkas Raka mõisnik Nieman kõrtsi ümbrusse, milline maa-ala kuulus temale, 1878. aasta paiku maju ehitama ning samuti ka ehitusplatse müüma. Sellest ajast peale algas Ambla kiire kasvamine. Peale Raka mõisniku Niemani alustasid majade ehitamist ja ehituskruntide müümist ka teised maaomanikud kiriku ümbrusest. Samal ajal tekkisid ka esimesed suuremad kaubapoed. Nendest on rahva mälestusse jäänud kõige vanem – Altpood ehk Jakobsoni pood. See oli umbes 1878 – 1880. aastate ümber.

Koolivõrgu rajamine algas Ambla kihelkonnas möödunud sajandi esimesel poolel. On andmeid ka varemate katsetuste kohta kooli rajamiseks. 1730. aastate paiku tahtis Ambla praost Johann Christoph Schwabe Amblasse mingit rahvakooli asutada, kuid mõisnike survel nurjunud see ilus kavatsus. Vahetevahel on köstrid küll mingeid lugemistube pidanud, kuid missugused need olid, on raske kirjeldada, kuna arhiividokumendid sellest vaikivad. Esimene vallakool asutati Ambla kihelkonda 1820. aastal ja nimelt Jootmale. Teised lugemisõpetuse koolid on asutatud 10-25 aastat pärast seda. Tolleaegsed koolimajad olid tavaliselt rehetubadega ühe katuse all, harilikult 6 jalga kõrged, ühe klassitoa ja väikese kooliõpetaja kambriga Sama viletsad, kui koolimajad olid ka tolleaegsed koolmeistrid. Mõistsid keskmist viisi lugeda ja mõned ka vaevaliselt kirjutada. Vihikute ja tahvlite asemel tarvitati koolis liivakaste, kus tähti pulgaga liivasse maaliti.
Üks vanemaid õpetajaid oli Ludwig Vagreströöm. Ta oli erialalt puutöömees. Tegi vankrirattaid jm. Tundis natuke ka lugemist ja kirja. Igal hommikul andis ta õpilastele töö kätte ja tegi ise kõrvalruumis puutööd. Kui lapsed müra tõstsid, põrutas ta ratta kodaraga vastu ust.
Ambla kihelkonna rahvakoolide hingeks võib lugeda Aleksander Leopold Paulseni (suri 1877. aastal). Kui kirikuõpetajate poolt oli koolides lugemiseks lubatud ainult piibel, siis A. L. Paulsen soovitas Carl Robert Jakobsoni lugemikku. A. L. Paulsen oli ka suur laulu- ja muusikaarmastaja ning sellel alal suur asjatundja. 1867. aastal asutas ta Amblasse meeskoori ning kirjutas ise oma koori üksikute häälte jaoks noodid. 1869. aastal võttis A. L. Paulseni meeskoor osa Tartu laulupeost. Kuna raudteed veel ei olnud (Tapa-Tartu raudtee ehitati 1876. aastal), siis tuli laulukooril minna Tartu jalgsi ja hobusega.
Aleksander Leopold Paulsen juhatas meeskoori kuni 1874. aastani, millal asutati Ambla kihelkonnakool. Nüüd sai laulukoori juhatajaks kooliõpetaja Aleksander Raudkepp (töötas 1880. aastani Amblas, kust siirdus Sevastoopolisse Lutheri kiriku organisti ja köstri töökohale). Vägevasti kõlas sel ajal amblalaste laul mitte ainult kodukihelkonna piirides, vaid ka väljaspool, nagu Rakveres, Paides, Kosel jm. Kui 1877. aastal sai Ambla kirikuõpetajaks Georg Martin Knüpffer (töötas Amblas kuni 1891. aastani), teatas ta kohalike mõisnike pealekäimisel, et lauluharjutused olevat asjata ajaraiskamine ja takistavat koolitööd. Peamine aga oli see, et koolmeistrid ja teised lauljad koos käies poliitikaga tegelevad, mis mitte nende asi ei olevat. Kihelkonnakooli juhataja Aleksander Raudkepp leiti liiga vabameelne olevat ja lasti 1880. aastal ametist lahti. Vallakooliõpetajad kutsuti kihelkonna koolikohtusse ja noomiti pastor Georg Martin Knüpfferi ja koolirevidendi poolt üksikult läbi. Edaspidi lubati lauluharjutusi ainult kirikuõpetaja juuresolekul ja õpitavad laulud valiti tema poolt välja. Kooliõpetajaile tehti kohustuseks igal pühapäeval kirikus käia ja seal niisuguses kohas olla, kus pastor neid näha võiks. Enne ja pärast kirikut ei tohtinud koolmeistrid üle kahe koos juttu ajada, samuti oli neil üksteise külastamine keelatud. Neil oludel ei saanud laul enam endiselt areneda, juhtivamad tegelased ja paremad lauljad jäid koorist eemale. Kihelkonnakool töötas kuni 1887. aastani, millal ta kohalike mõisnike ja pastor Georg Martin Knüpfferi poolt laiali saadeti, sest talupoegadele polevat vallakoolist paremat haridust tarvis. Hiljem asutati kihelkonna koolimajja haigla. Pärast laulukooride vastase pastor Georg Martin Knüpfferi surma 1891. aastal hakkas uuesti laulu- ja muusikaelu Amblas elavnema. Esimene suurem laulupidu kihelkonna ühendatud kooride poolt peeti 1895. aasta suvel Amblas kirikumõisa õues. Laulupeo organiseeris kohalik kirikuõpetaja Johannes Theodor Willberg. Sissetulek läks oreli ostmiseks. Lauldi vaimulikke ja ilmalikke laule. Ühendatud koore juhatas Kuru koolmeister Aavik. Lauljaid oli 200 ümber. Hiljem, 1900. aastate ümber on Amblas korraldatud veel mitmeid ühendatud kooride kontserte. Koore juhatasid Miina Hermann, Aleksander Lätte, Theodor Tedder jt.

 Aastal 1896. Asutati Amblasse karskusselts „Sõudja“. Karskusseltsi asutamisel olid väljapaistvamateks tegelasteks köster Konrad Preisberg, kirikuõpetaja Johannes Theodor Willberg, J. Treiberg jt.

Perekonnanimede panemist alustati Ambla kihelkonnas 1834. aastal, millest on rahvasuur säilinud palju huvitavaid jutte. Mõisast anti käsk küladesse, et ühel teatud päeval ilmugu perekonnapea mõisa, ühtlasi mõelgu järele, missugust perekonnanime ta tahab enda perekonnale valida. Vähe oli neid, kes endale ise perekonnanime valisid. Suurem osa aga astus mõisniku ette järgmise lausega: “Mis mina nüüd sellest tean, las härrad ise nimetavad.“ Seal siis sündisidki saksapärased nimed, mis Ambla kihelkonnas suuremalt jaolt lõppesid –son või –mann lõppudega. Vanasti seisis kihelkond koos väikestest valdadest. Aga mõis moodustas omaette valla. 1892-1893. aastail ühendati väikesed Ambla kihelkonna vallad riigivalitsuse käsul kolmeks suuremaks vallaks: Ambla, Lehtse ja Nõmmküla vallaks. Ambla vallaks ühendati Jäneda, Käravete, Prümli, Kukevere, Linnapea. Rägavere, Raka, Rava, Ambla kirikuvald ja Sälikmäe ning Lehtmetsa karjamõisa vallad. Esimene ühendatud vallakirjutaja oli V. Kullerkupp, endine Raka valla koolmeister.
Lehtse vallaks ühendati Jootme, Lehtse, Moe, Põriki, Pruuna, Räsna, Tapa, Kurge, Tõõrakõrve, Uru, Niidu ja Valgma karjamõisa valdused. Esimeseks ühendatud valla kirjutajaks sai A. Pohla, endine Tapa valla koolmeister.
Nõmmküla valla alla kuulusid Ambla kirikuvaldused, Järvajõe, Karkuse, Koigi, Kuru, Nõmmküla, Roosna, Saiakopli, Tamsalu ja Uudeküla vallad. Ühendatud valdade esimesteks kirjutajateks pandi valla koolmeistrid, kes valdasid vene keelt, sest asjaajamine toimus ainult vene keeles. Vallakirjutaja kohuseid täitsid koolmeistrid ka enne valdade ühendamist, kus koolimaja oli ühtlasi ka vallamajaks.

Huvitav on ka Ambla tuletõrjeühingu loomise ajalugu 1881. aasta maikuus leidis Amblas aset suur tulekahi, kus põles maha kõrtsi rehi ja teisi väiksemaid hooneid. Nähes appi ruttavaid inimesi ämbritega vett loopimas põlevale hoonele, tuli Ambla apteeker Theodor Kossovil mõte, et tuleks asutada tuletõrjeühing, kes soetaks tulekustutamisvahendid. 29. augustil 1881. aastal oligi apteeker Theodor Kossovi poolt Karl Freibergi majja kokku kutsutud mõned asjast huvitatud isikud, nagu Ludwig Lents, parkal Gustav Kullerkupp, pagar Karl Freiberg, kaupmehed Jakovlev, Ferdinand Jakobson jt. Samas pandi tuletõrjevahendite soetamiseks kokku teatud summa. 18. augustil 1883. aastal kinnitati ühingu põhikiri ja esimeseks ühingu esimeheks valiti Käravete mõisa parun Wrangel, kes ka ühingule lipu kinkis. Esimese tuletõrjepritsi kinkis ühingule kaupmees Jakobsoni ema. 1884. aastal astus Ambla tuletõrjeühing Baltimaade tuletõrjujate liidu liikmeks. 1886. aastal võtsid Ambla tuletõrjeühingu liikmed Karl Freiberg, Ferdinand Jakobson ja Johann Villmansen osa Riias toimunud Baltimaade tuletõrje liidu kongressi tööst. 1894. aastal astus Ambla tuletõrjeühing keiserliku Venemaa tuletõrjujate seltsi liikmeks.
Ambla tuletõrjujate ühingu poolt ehitati 1882. aastal esimene tuletõrjemaja. 1900. aastal põles mainitud maja maha. Samal aastal alustati uue ehitamist, kuid see ka langes 1903. aastal juba enne valmimist tuleohvriks. 1904. aastal ehitati kolmas pritsimaja.

Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algul oli Eestis talude pärisomanikke ja rentnikke alla 50 protsendi külaelanikkonnast. Üle 50 protsendi elanikest ei omanud maad. Need olid tegelikult maaproletaarlased, keda halastamatult ekspluateerisid mõisnikud ja kulakud. Mõisamoonakate raskest olukorrast kõnelevad kontrahid, paljud kaebekirjad ning nõudmised, millised nende poolt esitati mõisnikele, talurahva asjade komissaridele jne. Väljakannatamatult raske oli mõisatööliste ja rentnikkude seisukord ka Ambla ja selle ümbruskonna valdade mõisates. Meile on säilinud tänini huvitav arhiividokument, kontraht, mis räägib ise enda eest:
Ambla (Rava) valla talupoeg N. kaupleb ennast Rava mõisaomaniku Arnold Karlovitsch Stackelbergi juurde põllutööliseks ühe aasta peale, 23. aprillist 1905. aastast arvates kuni 23. aprillini 1906. aastani järgmiste tingimustega:

Paragrahv 1
1. Tööline on kohustatud majandusliku aasta jooksul mõisa heaks tööd tegema 3 tervet päeva nädalas ja nimelt igal aastal 156 päeva.
2. Tegema peale selle mõisa heaks sel ajal ja sel kombel, kuidas seda mõisavalitsus nõuab, järgmised tükitööd:
a) Peab neli vakamaad rukkid lõikama ja kuivalt hakkidesse panema (4 tolli peab kõrs pikk olema).
b) Peab neli vakamaad otri lõikama ja kuivalt rõukudesse panema, viljapead kokku korjama, rõugud alt üles tõstma ja pealt kinni katma.
c) Peab ühe päeva aastas mõisa lambaid niitma.
3. Peale selle ketrab mõisa iga aasta 12 naela takku ehk 4 naela linu.

Paragraaf 2
Kui põllutööline I jaos, eelnimetatud paragraafi päevi ära ei tee, siis maksab ta mõisa iga võlgujäänud päeva eest talvel 45 kopikat, suvel 60 kopikat tasu. Ja kui ta esimese mõisavalitseja käsu peale tükitööle ei tule, siis maksab ta mõisavalitsejale puudumise eest iga kord trahvi kahekordse tööhinna suuruses.

Paragraaf 3
Tasu, mis põllutööline eespool nimetatud tööde ja kohustuste eest saab, on mõisakoht mis töölisele tarvitada antakse ja mille suurus: põllumaad 4 tiinu, heinamaad 2 tiinu, karjamaad mõisa metsas teatud piirides, kusjuures kohapidamine järgmiste tingimuste järele peab sündima:
1. Põllumaade pruukimise juures nõutakse, et tööline kolmandiku jao põldudest rukki alla, kuuendiku odra alla, kuuendiku kaera alla ja kuuendiku kartuli alla peaks ja et kolmandik jagu kesa all seisaks. Igal teisel seemnevahetuse korral maksab tööline mõisavalitsusele iga vakamaa eest kindlaks määratavas suuruses rahatrahvi.
2. Põllud, mis tulev aasta külvi alla tulevad, peavad käesoleva aasta sügisel üles küntama ja rukkipõld täis külvatama.
3. Töölisele on keelatud oma koha pealt saadud heinu, õlgi, põhku, loomatoitu ja sõnnikut ära anda ehk laenata, selle kartusega, et rendileping viivitamatult lõpetatud saab.
4. Kohapeal olevad ehitused ja aiad peab tööline korras hoidma, ära parandama, katused oma õlgedega peale tegema ja ehituste juurde kõik materjalid vedama. Selle eest ei saa tema lepingu lõpetamise korral mingit tasu.
5. Koha paremaks tegemise eest saab tööline tasu mõisaomaniku käest ainult sel korral, kui ta mõisaomaniku käest kirjaliku loa paremaks tegemise peale on saanud.
6. Töölisel ei ole õigust:
a) Tema hooleks antud kohta teiste inimeste kätte anda.
b) Koha piiridesse ja oma majasse võõraid elanikke (üürilisi) vastu võtta ja ülepea kedagi võõrast inimest oma juures üle 24 tunni pidada, vaid peab nende üle ajaviitmata mõisavalitsusele teada andma.
c) Koha karjamaale võõraid loomi võtta ega lambaid metsas lasta käia.

Paragraaf 4
Põllutöölisele tehakse kohuseks ilma vastutõrkumata kõik tööd ära teha, mis mõisavalitsuse poolt temale peale pannakse, missugused need ka ei oleks ja peab aupaklikult mõisa eesseisjatega ümber käima.

Paragraaf 5
Tarvilik ahjuküte saab töölisele mõisavalitsuse poolt kätte näidatud.

Paragraaf 6
Peale tööde ja kohustuste, mis paragraaf 2 tähendatud, peab tööline tasuma kõik kroonu, kogukonna ja kirikumaksud selles suuruses ja sel näol, nagu need tema käesoleva koha peale pannakse ehk edaspidi peale pandud võivad saada.

Paragraaf 7
Tööline on kohustatud nii mitu sülda teed tegema, kui palju seda ennegi selle koha peale tuli.

Paragraaf 8
Iga ainsama üleval nimetatud seaduse rikkumine töölise poolt toob enesega ühes ajaviitmata kogu lepingu murdmise ja sellega ühendatud töölise ajaviitmata väljakolimise temale antud kohast.

Paragraaf 9
Koha peal on järgmised ehitused: elumaja – uus, laut – vana ja kaev. Kui kumbki pool seda lepingut järgmise aasta 23. aprillil ära lõpetada tahab, peab tema, seda teisele poolele mitte hiljem kui majandusliku aasta 2. veebruaril teada andma. Kui niisugust äraütlemist kummaltki poolt pole tehtud, loetakse leping ühe aasta peale edasi maksvaks, sellest päevast peale arvates, millal kaubalepingu hakatuses tähendatud tähtaeg möödas on.

Samasugused lepingud olid maksvad ka teistes mõisates. Teravad kontrastid – ühelt poolt mõisnikkude uhked härrastemajad nende juurde kuuluvate suurte maa-aladega, teisel pool aga ainult viletsad mõisatööliste, rentnikkude ja taluperemeeste hooned nende juurde kuuluvate väikeste maa-aladega, kuid mitu korda suurema rahvaarvuga.

1905. aastal alanud kodanlik-demokraatlik revolutsioon Venemaal avaldas sügava mõju ka talurahvale. Mõisnikud püüdsid kõigi vahenditega seda mõju vähendada. Revolutsiooniliste sündmuste järel algas massiline talupoegade väljasaatmine, arreteerimine ja peksmine. Nimetatud surveabinõusid oskasid hästi kasutada ka Ambla valla mõisnikud. Vallandatud mõisatööliste kohta tähendanud kord Rava mõisnik Arnold von Stackelberg kupjale: “Võta roigas ja peksa kõik mõisast välja!“ Vene politseidepardemangu materjalides nimetatakse 1905. aasta revolutsioonilise liikumise päevil Ambla alevikku ja tema ümbrust rahutumaks maakohaks Eesti kubermangus. Rahutused põhjustasid siia isegi sõjalise jõu kohalesaatmise. Esimesteks ärevuse sünnitajateks olid saladuslikud öised tulekahjud.

31. augustil 1905. aastal süttis Rava mõisas põlema viljaküün. 17. oktoobril süttis uuesti suur heinaküün. Seekord teatati tulekahjust Amblasse. Pärast tuletõrje väljasõitmist süttisid Ambla kirikuõpetaja Johannes Theodor Willbergi kõrvalhooned ja politseimeister Kirnmanni elumaja. 30. oktoobril oli suur tulekahi Jootma mõisas. Jäneda mõisas põles maha mitu suurt hoonet. See oli kõik heaks põhjuseks kohalikele mõisnikele talupoegade kallal arveid õiendada. Rava mõisas oli olemas vastav peksumaja eriliste peksupinkidega, milliseid rahvasuus nende kuju järgi peksuviiuliteks nimetati. Peksupink oli keskelt kitsam kui otstest, et vitste otsad löömisel vastu pingi äärt ei satuks ega nõrgendaks lööki. Teiseks Ambla valla metsikumaks mõisnikuks osutus Jäneda mõisa noorparun Hans von Benckendorf. Nimetatud noorparunile oli külge sündinud taltsutamatu ja vaigistamatu peksuhimu ja piiramatu verejanu. Teda võis leida Lehtse omakaitse jõugus, Pruuna mõisa küünide ja kõrvalhoonete põletajate hulgas jne. Samas võis Hans Von Benckendorffi leida juba Aravetel, et koos Seidla mõisaomaniku Hans Julius von Schillinguga metsikul ja kõige verejanulisemal kombel talupoegi piinata ja maha lasta. Isegi kaugemale ulatus tema tegevus: nimelt Harjumaale Alaveresse, kus tema korraldusel 12 meest maha lasti.

Eelnimetatud mõisnike tegevust täiendasid omakorda veel Käravete mõisa omanik Georg von Tiesenhausen ja Seidla mõisa omanik Hans Julius von Schilling. Kui 1905. aasta lõpul Ambla valda saabusid karistussalgad, siis asukohaks valiti just Käravete mõis. Siit liikusid nad ümberkaudsetesse mõisatesse ja küladesse et külvata surma ja hukatust. 1905. aasta revolutsiooni päevil olid aktiivsemateks tegelasteks ja kõnelejateks Amblas rätsep Hans Prits, kartulikaupmees Juhan Võrk ja kaupmees August Roost. Nende kõned mitmesugustel koosolekutel olid suunatud peamiselt mõisnike piiramatu omavoli ja võimupiiride vastu. Neid huvitas eeskätt rahva elujärje parandamine majanduslikkude soodustuste nõudmise, eriti mõisnike võimu piiramise kaudu. Nende kõrval oli ka poliitilise võitluse pooldajaid. Aktiivsemateks olid Jootma küla talurentnik Hans Puks ja amblalased Eduard ja August Kostad. Rahvakoosolekute kõrval tehti katse käsi- ja mõisatööliste seltsi ellukutsumiseks. Karistussalkade ilmumisega ei saanud mainitud selts oma tegevust alustada. Kuru mõisa valitseja von Stein oli ähvardanud isegi kõigil töörahva seltsi astunuil silmad peast välja pista ja nad lõpuks üles puua lasta. Ametlikult veel mitteeksisteeriva seltsi ajutisse komisjoni kuulusid: esimehena Hans Prits, kassapidajana Karl Inglist, peale selle veel Joosep Freimann jt. 1905. aasta lõpul kutsuti ellu ka naisselts. Neil koosolekutel peeti tihti kõnesid ning arutati naiste poliitilist õigusetust.

Ambla töötava rahva vaba tegutsemine ei kestnud kaua. 1905. aasta detsembri lõpul jõudsid Amblasse karistussalklased. Algasid vangistamised, läbiotsimised, mahalaskmised ja peksmised. Eeskätt karistati neid, kes rahvakoosolekutest osa võtsid ja koosolekuil kõnedega esinesid. 1906. aasta jaanuari esimestel päevadel vangistati Amblas raamatukaupmees Matsbeck ning rätsepad Kärtner ja Hans Prits. Kuid kõik vabastati kohe, ainult Kärtnerile anti enne vabastamist ihunuhtlusena 25 hoopi. Tol ajal otsiti taga valitsuse vastase tegevuse ja valistsusvõimude koosolekutel kallaletungimise pärast Amblas elanud Eduard Kostat. Hans Prits, keda Eduard Kosta elukoha asjus uuritud, andnud üles Eduard Kosta asemel Kärtneri, kes sai uuesti 25 hoopi.
Peksmist toimetava karistussalga juhiks oli tol korral rittmeister Karl von Sievers. Jaanuari keskel võeti Hans Prits uuesti kinni keelatud kõnede pärast ja viidi Käravete mõisa, mis oli karistussalkade staabiks. Mahalaskmisest pääses Hans Prits tänu oma naisele, kes viimasel momendil koos rinnalapsega Käravete mõisa tuli ning naise palvel määrati talle vanglakaristus. Tagakiusamise all oli peale Eduard Kosta ka Hans Puks. Jälitati Amblas kaupmees August Roosti. 17. jaanuaril anti sõjakohtu poolt ihunuhtlusena Rava kooliõpetaja E. Alabertile 15 hoopi ja vallandati ta ühtlasi õpetaja ametist. Põhjuseks loeti, et kooliõpetaja lugevat ajalehte „Edasi“, millise üksikuid numbreid ka kodus läbiotsimisel leiti. Karistussalklaste poolt tagaotsituks oli ka Tamsalu – Uudeküla kooliõpetaja. Kui teda kodust ei leitud, purustas karistussalk koolimaja uksed ja aknad. Eriti aga otsiti taga Juhan Võrku. Juhan Võrk oli valitud talurahava kongressile saadikuks ning oli üks aktiivne rahva koosolekute korraldaja ja poliitiliste kõnede pidaja. Juhan Võrk varjas end Lehtse kaupmehe Otto Hinzenbergi juures. Lühikese varjamise aja jooksul muutus Juhan Võrk otse legendaarseks isikuks. Rahvasuus liikus palju huvitavaid jutte tema põgenemisest karistussalklaste käest. Algul püüdis Juhan Võrk end karistussalklaste eest varjata Eestis, kuid hiljem siirdus Venemaale. Juhan Võrgu abiliseks ja heaks sõbraks oli Ambla vallavanema poeg Joosep Groomann. Kord oli Juhan Võrk põgenemisel jätnud Joosep Groomanni korterisse 2 püssi, millised läbiotsimisel karistussalklaste poolt leiti. Joosep Groomann arreteeriti. 18. jaanuaril peeti Ambla politseiülema majas sõjakohtu istung, kus otsustati Joosep Groomann maha lasta. Mahalaskmist toetasid ka Lehtse parun Friedrich von Hoyningen-Huene, Lehtse jaamaülem Eduard Pormann ja Kuksema noorparun Georg von Schilling. Mahalaskmist teostas mereväeohvitser Aljunini karistussalk. 27. jaanuaril toimus Amblas mahalastud Joosep Groomanni matmine. Kohalik kirik oli sel puhul rahvast pungil täis, kuid surnuaiale kalmu juurde ei lastud kedagi, välja arvatud omaksed.
Mõisnike ja karistussalklaste mõrtsukalik talitusviis tekitas rahva keskel suurt ärevust ja hirmu. Kui 1905. aasta lõpul saabunud karistussalgad koosnesid peamiselt madrustest, siis 1906. aasta jaanuaris toodi juurde veel jalaväelasi. 1906. aasta jaanuari lõpul ja veebruari algul kutsuti karistussalklased mõisatest ära ning nüüd muutus Tapa karistussalklaste keskuseks.

Nähes, et elutingimused üha halvenevad, hakkasid inimesed välja rändama. Eeskätt rändasid välja maata inimesed ja rentnikud, kes mässumeelseteks kahtlustatutena töölt vallandati või kohtadelt minema kihutati. 1905. aasta revolutsiooni keerises võtsid tapatalgutest, mahalaskmistest, piinamistest ja peksmistest aktiivselt osa ka kirikuõpetajad. 1905. aasta arhiiv sisaldab Ambla kiriku ja selle õpetaja Johannes Theodor Willbergi kohta rohkesti huvitavaid materjale. Johannes Theodor Willberg oli üks aktiivsemaid karistussalklaste agente ja kaastöötajaid. Tema aktiivsus ei piirdunud ainult sõnadega, vaid avaldus ka tegudes. Kui 1905. aasta detsembrikuu lõpul karistussalk Imastu krahvi Heinrich Karl Eduard von Rehbinderi juhatusel Lehtse paruni Friedrich von Hoyningen Huene viha alla sattunud ja selle tõttu mahalaskmisele määratud Tapa Rauakõrve küla „Laasto“ talu omanikku Gustav Tamme tabada ei saanud, siis asus kirikuõpetaja isiklikult Gustav Tamme põgenemiskoha kindlaksmääramisele. Vastuolud rahva ja hingekarjase vahel kasvasid. Kulutulena levis rahva hulgas kuulujutt, et kirik olevat mineeritud ja mõisnikud koos kirikuõpetajaga ootavat soodsat momenti, et kirik koos rahvaga õhku lasta. 1905. aasta detsembrikuu lõpul levitati Ambla rahva hulgas järgmise sisuga lendlehti: „ Jutud on liikumas, et Ambla kiriku kassast 2000 rubla raha puudu olla. Kuhu see raha jäi? Räägitakse, et mõisnikud ja kirikuõpetaja olla selle raha üheskoos ära võtnud ning dünamiiti ja püssirohtu ostnud, seda kirikumüüride ja põranda alla pannud, et siis ühel pühapäeval kirikut kõige rahvaga õhku lasta. See võib vahest ka tõsi olla. Mõisnikud, kirikhärrad ja muud saksa soost ülemad on talurahva peale vihased, sellepärast et nad endale uusi, täielike inimeste õigusi nõudma hakkavad. Sellepärast oleks igatahes ettevaatust vaja, et usklik Ambla kogudus oma hoolsa kirikus käimisega mitte õnnetuse sisse ei sattu või ehk surmagi ei saa. Olgu need sõnad kirikus käiatele hoiatuseks.“
Pärast 1905. aasta sündmusi oli Ambla kirikuõpetaja ja kiriku autoriteet tublisti kõigutatud, mida kujukalt tõestab kirikus käiate arvuline statistika.

Pärast 1905-1907. aasta revolutsioonilisi sündmusi võis märgata Ambla majanduselus teatud elavnemist. See ilmnes kõigepealt põllunduses.  Talupojad võtsid tarvitusele järjest paremaid põllutööriistu, nagu vedruäkkeid, kultivaatoreid, külvimasinaid jne. Järjest rohkem rõhku pandi ka maaparandusele, kuna Ambla ümbruses asus palju soostunud maid. Samal ajal hakati põldude väetamiseks peale laudasõnniku tarvitama ka mitmesuguseid mineraalväetisi. Põllunduse kõrval arenes tõususuunas ka loomakasvatus, eriti just piimakarjakasvatus. Sellega on seletatav just Amblasse ühe suurema piimatööstuse ehitamine. Oma saadusi eksporditi peamiselt Peterburgi. Rohkel arvul kasvatati ka hobuseid. Esimese maailmasõja ajal andis Ambla ümbruskond sõjaväele eriti rohkesti uhkeid ratsahobuseid. Nuumpullid ja paksupekilised orikad turustati peamiselt Tapa vorstitöösturitele. Üldisele Ambla majanduselu kiirele arengule andis hoogu ka Ambla Põllumeeste Selts, mis asutati juba 1899. aastal. Ambla Põllumeeste Selts korraldas oma näituseplatsil igal aastal näitusi, viidi läbi õpetlikke kõnesid ja ettekandeid. Seltsi tegevust juhtis nendel aastatel Konrad Preisberg.
Pärast revolutsiooni hakkas teostuma ka emakeelse kooli mõte. Nüüd lubati  vallakooli kahes esimeses klassis õpetada täiesti eesti keeles. Kui 1906. aasta algul asutati Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts, siis 1906. aasta lõpul oli ka Ambla seltskonnategelastel olemas kindel mõte ja tahtmine oma emakeelse kooli ja Noorsoo Kasvatuse Seltsi Ambla osakonna loomiseks. 29. detsembril 1906. aastal toimuski koosolek, kus asutati Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Ambla osakond. Seltsi esimeheks valiti agar seltskonnategelane ja hariduse toetaja kaupmees August Roost. Juhatuse koosseis oli järgmine: Rosalie Valdmann, Alfred Kleitsmann, Jüri Kirnmann, Jaan Paltser, Antonie Preisberg, Johannes Theodor Willberg, Mihkel Kask, Hans Grau, Otto Hinzenberg, Jüri Jörmann ja Jenny Aitjend. Noore seltsi töö hakkas juba tema asutamisest peale liikuma haridusseltsi kooli asutamise tähe all. 24. veebruaril 1907. aastal toimunud seltsi koosolekul otsustati sama aasta sügiseks Amblas asutada kõrgem algkool, kuhu pääsevad kolmeaastase vallakooli lõpetanud õpilased. Suurt muret hakkas seltsile tekitama raha küsimus. Kooli majandamine ja üldised kulud esimesel aastal ulatusid vastavalt eelarvele 1610 rublani. Õppemaksust oli võimalik tagasi saada 750 rubla, kuid 860 rubla tuli seltsil juurde maksta. Kuna mainitud summa oli kaunis suur ning seltsil peale pidude ja korjanduste ühtki sissetulekuallikat ei olnud, siis otsustati pöörduda kohalike mõisnike poole palvega kooli rahaliselt toetada. (Vastavalt seadusele vallad kõne all oleval ajal kooli toetada ei tohtinud). Ümberkaudsed mõisnikud nõustusid oma kanda võtma koolikuludest 430 rubla. Esialgu näiski seltsi juhatus mõisnike „abist“ väga liigutatud olevat. Seltsi juhatuse lauakirjast nr. 10 25. jaanuarist 1907. aastast loeme: „Seltsi eestseisus võtab mõisnikkude ettepaneku seltsi uuesti asutatava kooli toetamise asjus 430 rubla tänuga vastu ja võtab maksjad sellel põhjusel seltsi liikmeteks vastu.“
Peagi selgus aga, et mõisnike ettepanekul oli oma konks juures. Nimelt tehti viimaste poolt toetuste andmise tingimuseks, et kooli juhatamine, õpetajate valimine ja üldine järelvalve õppetegevuse üle oleks kuratooriumi käes, millesse kuuluksid 2 mõisnike esindajat, 2 valdade esindajat ja kohalik kirikuõpetaja. Kuratooriumi esimeheks pidi olema üks mõisnikest. Kuna teada oli, et kirikuõpetaja mõisnikega ühes läheb ja haridusseltsi mõju püüti uue kooli juhtimisel täielikult kõrvaldada, loobus selts pakutud toetussummast. Huvitav on märkida, et tagasilükkamise õiget põhjust dokumentides ei nimetata, sest ilmselt on näha, et inimesed olid veel liig kohkunud 1905. aasta veretööde julmusest. Ja kartus ei olnudki asjata. Kui uue kooli avamispeol kohalik seltskonnategelane Karl Inglist oma lauakõnes nimetas , et mõisnikud olevat tahtnud 430 hõbeniidiga seltsi kaela kinni nöörida ja niiviisi vaba hingamist takistada, siis seesama väljendus tõi talle palju sekeldusi politsei poolt.
Algas kooli asutamiseks ja ülevalpidamise kuludeks vastavate summade hankimine. Kooliruumideks üüriti Amblas Helmut Niemannilt maja (hiljem omandas nimetatud maja J. Normann), kuulutati välja õpetajate valimised ning telliti tarvilik koolimööbel. Õpetajateks valiti Mart Meos (hiljem töötas koolinõunikuna Virumaal) ja Johanna Treufeldt. Pärast Mart Meost sai tema asemele Jaan Ruus. 20. augustil 1907. aastal alustas kool oma tegevust ligi 50 õpilase ja 2 õppejõuga.
Kooli avamisega algab uus ajajärk Ambla hariduse seltsi elus. 1908. aastal võetakse vastu otsus uue maja ehitamise kohta. Üleskutse lõppes sõnadega: “Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.“ Kohalik pastor Johannes Theodor Willberg avaldas aga nimetatud ürituse ja üleskutse vastu suurt protesti. Nimelt arvas pastor Willberg, et sellist üleskutset küll välja lasta ei või, sest kuhu see kõlbab, kui ristiusuline Eesti rahvas loodab õnne paganalt Kalevipojalt. Ärahirmutatud seltsi juhatus ja üldkoosolek loobusidki oma ilusast üritusest. Suurt pidurdavat mõju avaldasid maja ehitamisele 1909. aastal Amblas asutatud majanduslikud ühingud – piimaühisus ja majandusühisus – kuhu asus juhtivatele kohtadele suur hulk endisi haridusseltsi liikmeid. Sellega vähenes ka haridusseltsi liikmete arv. Kui 1907. aastal oli seltsil ligi 200 liiget, siis 1909. a. oli liikmete arv vähenenud 136-ni, 1914. a. vähenes see isegi 76-ni. Seltsi pedagoogiline töö süvenes järjekindlalt. 1909. a. sügisel oli kool juba täielikult välja arenenud, töötas 3 klassiga 3 õppejõu juhatusel. 20. mail 1910. a. lasi Ambla hariduse seltsi kool välja oma esimese lennu lõpetajaid. Selle sündmuse puhul peeti Ambla karskusseltsi „Sõudja“ ruumides (hiljem Jüri Kuulmata maja) suur pidulik koosviibimine.
Emakeelse kooli asutamine ei olnud sugugi kerge ülesanne. Raskused esinesid vahekordades riigiasutustega ning samuti ka üksikute seltsi liikmete vahel. Tsaarivalitsus ja tema esindajad kohtadel ei pooldanud rahvuslikke üritusi ega emakeelset kooli. Kuna emakeelsed koolid olid seadusega lubatud, siis ei saadud neid otsekohe sulgeda. Selle asemel püüti aga koolide ülevalpidajaid kontrollimistega niivõrd väsitada, et nad ise koolidest loobuksid. Üks selliseid „väsitajaid“ oli koolide inspektor Rõibalka, kes sagedasti külastas Ambla kooli. Üldiselt on tolleaegsetest koolide inspekteerimisest säilinud rahvasuus mitmeid huvitavaid jutte. Amblalased mäletavad veel hästi haridusminister L. Kasso külaskäiku Ambla Hariduse Seltsi kooli 1914. aastal. Sellest räägitakse siin järgmist: Nimelt, kui haridusseltsi juhatus oli teada saanud ministri ilmumisest kooli, püüti teda auavaldustega vastu võtta. Selleks arvati kõige sobivam olevat teda koolimaja trepil soolaleivaga tervitada. Algasid ettevalmistustööd. Puusepp Pähkel treis ilusa kandiku, apteekri abiline Jürman põletas sellele kaunistused, pagar Tomberg valmistas nägusa leiva. Nii sai sool-leib kõigiti tore. Ministri külaskäigupäeval, 16. jaanuaril 1914. a. ootaski grupp haridusseltsi tegelasi koolimaja trepil „kõrget härrat“. Minister L. Kasso, õppeosakonna kuraator Tscherbakovi, inspektor Rõibalka, kreisiülema ja teiste saatjate ilmumisel ulatanudki haridusseltsi liige Jaan Böttcher ministrile soola-leiva. Tervituskõnega oli kutsutud esinema Jäneda kooliõpetaja August Lubi. Juba esimese lause järel sattunud August Lubi segadusse suurte ja kõrgete külaliste ees. Seda oli kohe ära kasutanud minister Kasso, kes oli nähtavasti pikkadest tervituskõnedest tüdinenud ning patsutanud August Lubile õlale, sõnades „ladno“, „ladno“. Sellega siis lõppenudki „kõrgete ülemuste“ vastuvõtu tseremoonia. Pealiskaudsel koolitöö kontrollimisel öelnud minister Kasso kooliõpetajatele Johannes Asperile, Karl Kalepile ja Helmi Rebasele lahkumisel oma inspekteerimise tulemuse: “Horoscho“.

Ambla Hariduse Selts elas nendel aastatel üle raskeid sündmusi. Oli ka neid seltsi liikmeid, kes olid venekeelse kooli poolt. Nii võib haridusseltsi koosoleku protokollist 11. nov. 1912. a. lugeda, et osa liikmeid (Suurhallik jt.) nõuavad venekeelset kooli. 1914. a. 23. veebruaril toimunud üldkoosolekul kerkib isegi päevakorrale küsimus kooli sulgemise kohta (Paltser jt.). 1914 – 1915. a. on märgata seltsi tegevuses suurt langust. Emakeelse kooli mõtte selgitamise asemel peetakse seltsi koosolekutel referaate selliste teemade kohta, nagu „Viin Kaana pulmas“ jne. 1914. a. oli liikmete arv langenud 76-le. Tublisti oli vähenenud ka õpilaste arv. Ambla Hariduse Seltsi ja tema kooli tegevuses algas 1916. a. sügisel jällegi tõus. Haridusseltsi esimeheks oli nüüd Konrad Preisberg.

Kui 1905. aasta revolutsiooni järel oli Amblas ja selle ümbruses märgata majanduse ja kultuuri alal teatavat elavnemist, siis 1914. a. alanud Esimene maailmasõda laskus raske koormana töötava talurahva õlgadele. Talurahva rahustamiseks levitasid eesti kodanlikud ajalehed kuulujutte, nagu tahaks tsaarivalitsus kitsendada balti-saksa parunite kui välisvaenlaste toetajate õigusi ja nagu valmistuks ta rekvireerima balti mõisnike viljavarusid. 1917. a. jaanuari lõpul anti aga käsk, mille kohaselt kõik talupojad pidid registreerima oma viljavarud vallavalitsuses. Mõisnike õiguste piiramisest polnud enam juttugi.
27. veebruaril 1917. a. võitis Petrogradis Veebruarirevolutsioon, mis tõi tähtsamaid muudatusi kogu meie rahva ellu. Amblas ja tema ümbruses murti tsaarivõim 4. märtsil. Kohalik kodanlus ja ümbruskonna kulaklus haaras võimu enda kätte. Tööliste ja soldatite saadikute nõukogu valimist Amblas ei saadud Veebruarirevolutsiooni järgsel perioodil läbi viia. Augustikuu algul algas hoogne ettevalmistus kohaliku vallanõukogu valimiseks. Amblas ja ümbruskonna rahvarikkamates kohtades viidi läbi mitmeid koosolekuid, kus selgitati kehvtalurahvale ja maaproletariaadile, et siiani oli maatalurahvas valla asjades õiguseta. Jäme ots oli jõukate peremeeste käes. Vallavalitsus kaitses rikaste huve. Keegi maatainimene ärgu arvaku, et uues vallanõukogus hakkavad peremehed teistviisi tahtma. Koosolekutel nõuti kulakute sissetulekute ja varanduse maksustamist, paremate koolide sisseseadmist, lastele kooliraamatute ja muu hädavajaliku maksuta andmist, et ka vaesed vanemad suudaksid oma lapsed kooli panna. Samuti tõsteti üles küsimus mõisa- ja palgatööliste korteriolude parandamisest, sellest, et miilits ka maatarahva õigusi kaitseks ning vaeste soldatite perekondadele abiraha makstaks. 13. augustil tuli Tallinnas kokku üle-Eestimaaline maatameeste konverents. Konverentsi tööst võtsid Ambla esindajatena osa Jaan Lippus ja August Steinbak, kes hiljem olid kohapeal aktiivsed konverentsi otsuste elluviijad ja kehvtalurahva organiseerijad. 1917. a. sügisperioodil halvenes kehvtalurahva olukord Amblas veelgi. Ambla vallas oli hallparunite ja töörahva vahekord väga terav. Töörahvas püüdis ühineda, kuid hallparunid, mõisnikud ja nende poolt ametisse pandud vallavalitsus võttis kõik abinõud tarvitusele, et ühinemist takistada. Juhtivat osa etendas selles ka Ambla kirik eesotsas reaktsioonilise kirikuõpetaja Johannes Theodor Willbergiga. Amblalasi hirmutati uuesti karistussalkadega, takistati koosolekute kokkukutsumist, maatöölisi ähvardati töölt lahtilaskmisega jne.
Amblas ja selle lähiümbruskonna mõisates aktiviseerus alates 1917. a. augustist mõisatööliste streigivõitlus. Seda süvendas veel augustis ja septembris järsult halvenenud toitlusolukord. Kehvtalurahva häälekandja „Maatamees“ 3. augusti 1917. aasta numbris kirjutati: “Saunamees teeb peremehele tööd, kuid leiba ja piima ta peremehe käest ei saa ja kui ongi saada, siis nii suure hinna eest, et hing väriseb. Niisuguses seisukorras on ka maal elavad käsi- ja metsatöölised.“

17. augustil 1917. aastal toimus Kuru mõisas moonameeste suur streik, mille põhjuseks oli mõisatööliste väljakannatamatu olukord. Nimelt 17. augusti hommikul kogunesid mõisatöölised ja moonamehed mõisa õuele, kus viidi läbi koosolek. Koosolekul koostati kaebekiri, mis viidi veel sama päeva lõuna ajal Amblasse miilitsakomiteesse. Ambla miilitsakomitee juurde oli juba 1917. aasta kevadel asutatud tööliste ja tööandjate vahekohus, milline pidi ka mainitud kaebekirja lahendama. Õhtul kogunesid streikivad mõisatöölised uuesti mõisa, kuhu oli ilmunud ka vahekohtu liige Jüri Kuulmata ja toitluskomitee liige J. Willand. Koosolek muutus niivõrd teravaks, et siia kutsutud Kuru mõisa omanik vana parun Eduard von Maydell ja mõisavalitseja Bernhard Tahwes said tõsist hirmu tunda. Streik lõppes sellega et mõisaomanik ja valitseja olid sunnitud järeleandmisi tegema ning täitma mõisatööliste ja moonameeste nõudmised. Hiljem kogunesid mõisatöölised ja moonamehed mõisa puusepa tuppa miitingule, kus Ambla toitluskomitee liige J. Willand esines poliitilise kõnega. Lõpuks tutvustati koosolijaid valla omavalitsuse liikmete valimistega ning esitati üleskutse hääletada nende poolt, kes maatameeste huvide eest välja astuvad.
    2. septembril toimus Ambla kirikukonvendi koosolek, kuhu oli valitud ka saadikuid talurahva hulgast. Koosolekul arutati kirikhärra Johannes Theodor Willbergi palgaküsimust, mis huvitavaid vaidlusi sünnitas. „Maatamees“ oma 7. septembri 1917. a. numbris kirjutas: “…Tähendatud küsimus on juba paar aastat meie karja ja karjase vahel tülisünnitajaks olnud. Kari ei taha karjase ahnele nõudmisele järele anda. Mõisnikkude ja pastori poolt soovitati, et kohaomanikud vanad võlad ikkagi heaga ära maksaks, muidugi pastori nõudmisel…“ Talupoegade saadikud võtsid vastu otsuse, et ahne hingekarjase nõudmisi mitte täita. Koosolekul tuli veel huvitavaid asju ilmsiks. Nimelt, et Lehtse ja Ambla vallas talumaa peal 9 korda kallim kirikumaks on kui mõisamaa peal. Jäneda mõisaomanik seletas seda nähtust sellega, et talumeestel olla paremad maad käes kui mõisnikel, milline seletus võeti üldise naerulaginaga vastu. Lõpuks nõudsid talupoegade saadikud maa pealt kirikumaksude täielikku ärakaotamist.