Põhja Kõrgepinge Võrgud Tapa liinijaoskond

 See oli Esimese maailmasõja aastatel, kui Tapa alevivanem Villem Gabriel algatas kohaliku elektrijaama ehitamise mõtte. Asi oli uudne, ümbruskonna linnades veel elekter puudus. Sõjale ja raskustele vaatamata sai alevivalitsus vajaliku raha kokku, palgati ametisse insener ja töö pandi käima. Aastaga ehitati kahekorruseline elektrijaama hoone, mille ülemisel korrusel asus jaama juhataja korter, all turbiiniruum. Valgejõe vesi paisutati tammiga üles ja 1918. aasta viimastel kuudel lasti 20 hj turbiin käiku. Esialgu anti elektrijaamast alalisvoolu vaid majade valgustamiseks. Videviku saabudes lasti jaam käiku. Hommikul alustati kell 7 ja turbiin töötas suure valgeni. Et aga Valgejõgi oli juba tol ajal veevaene, ei jätkunud paisu taha kogunenud veest kõigiks töötundideks ja peagi tuli muretseda veeturbiinile lisaks veel 20 hj lokomobiil. Nende kahe jõuallika ühistööga saadi anda voolu juba normaalselt ja oli mõeldav päeval tööstusvoolu andmine. Esimese tööstusettevõttena hakkas elektrit kasutama Hans Saare villaveski.

Kahekümnendate aastate teisel poolel sai Tapa ka elektertänavavalgustuse: linnas seati üles mõnikümmend valgustuspunkti 40 W lampidega. Tänavavalgustus lõppes postijaama ees, praegusel linna keskväljakul. Vaatamata sellele, et kolmekümnendate aastate lõpuks oli jõujaama arvestuslik maksimaalvõimsus kasvanud 225 hj-ni (2 turbiini, 2 mootorit ja lokomobiil) jäi seda kasvavale linnale väheseks ja 1939. aastal tuli ehitada 15 kV liin Kundast Tapale. Sealt saadava energiaga varustati raudteest lõuna pool asuvat linnaosa, põhjapoolne jäi endiselt Tapa elektrijaama teenindada. Lisaks sellele ehitati 15 kV õhuliin Lehtse turbarabast Tapale. Lehtses oli turbaküttel töötav jõujaam. Tol ajal oli Tapa linna elektrienergiaga varustamiseks kaks 15/0,4 kV alajaama, üks nendest põhja pool, teine lõuna pool raudteed. Kuni 1952. aastani olid liinid ja alajaamad Rakvere elektrivõrgu teenindada.

1. veebruaril 1952. aastal moodustati trusti „Eesti Kommunaalenergia“ Tapa Elektrivõrk, mille direktoriks sai Manivald Üüde. Alustati nelja töötajaga: montöör, kontrolör-kassapidaja, raamatupidaja ja direktor. Teenindada oli 15kV alajaama ja piirkond mis hõlmas Tamsalut, Kiltsit, Võsut, Väike-Maarjat, Kehrat, Rakket ja loomulikult ka Tapa linna. Tookord oli elektrivõrkude tööks ka elanikelt energia eest raha kogumine. Nii et nelja inimese kohta oli tegemist küllaga. 1952. aastal algas linna elektriga varustamise edasiarendamine. Ehitati juurde mitmeid alajaamu koos liinidega. Tol ajal oli Tapa Elektrivõrgus töötajaid 31, transpordivahendiks auto ZiS-5 ja hobune. Esimene hobusemees oli Rein Kalmet, hiljem Hillar Männamäe ja Adele Murakas. Esimeseks autojuhiks oli Peeter Villak, hiljem GAZ-51 juht oli Nikolai Levin. 1960. aastatel oli esimene autopuuri juht V. Saareoks, hiljem I. Karp, G. Plaat, P. Püss ja L. Tint. Kraanat on juhtinud H. Kivisoo, V. Nukk ja H. Krabi. Autotõstuki juhtidena on töötanud A. Krabi, U. Haponen, H. Soomre, E. Saame, J. Rattasepp, traktoristidena L. Tint, L. Heidmets. Naispersonali hulgas on pikka aega töötanud M. Hekk, S. Andra, V. Kotkas, M. Schmidt, A. Leete, A. Kokk, E. Tänavots ja K. Nugis.

Eesti NSV elektrimajanduse ümberkorraldamisega 1960. aastal likvideeriti trust „Eesti Kommunaalenergia“ ja trust „Eesti Põllumajandusenergia“ ning moodustati „Eesti Energia“ juurde võrguettevõtted (üks neist Tapa Põhja Kõrgepingevõrgud). Tapa Elektrivõrgust moodustati Tapa Võrgurajoon, mille juhatajaks sai Manivald Üüde.
Tapa Võrgurajooni teeninduspiirkond ulatus Jägala jõest Valgejõeni ja Soome lahest Aravete – Tammsaare maile. Sellel maa-alal oli 8 rajoonialajaama ja 290 jaotusvõrgu alajaama, 88,5 km 220 kV õhuliine, 93,3 km 35 kV õhuliine, 463 km 10 kV õhuliine, 103 km 10 ja 0,4kV õhuliine. Teenindavasse personali kuulus juba 55 inimest.

Tapa Elektrivõrgu kõige esimene kontor asus 1952-1960. aastatel eramajas Ambla mnt. 20 (praegu Ambla mnt. 22), kus elektrivõrgu kasutada oli antud kolm tuba. Edasi oli võrkude kasutada tootmishoone 21.Juuni puiesteel (praegune Pargi tn 11) ja abihoone Vilde tn 32.

Alates 1973. aastast töötas Tapa Võrgurajoon uues ja ajakohases hoones Pikk tn 71a (praegune Pikk 69). Sisse koliti juba varasügisel. Tähtsaim ruum selles majas oli operatiivpunkt, kus töötasid valveinsenerid, kes täitsid žurnaale, kuhu kanti teated rikete ja muu kohta. Terve seina võttis enda alla6 ja 10 kV liinide skeem. Need ja 0,4 kV elektriliinid töötasid võrgurajooni operatiivsel juhtimisel. Ükskõik, missugune muudatus võrgus pidi kajastuma sellel skeemil. Valveinseneril oli iga hetk võimalus jälgida, missugune liin on sisse või välja lülitatud. Skeemi tegi vaneminsener Ivo Mäll. Veel oli selles ruumis Tapa linna 0,4 kV liinide skeem. Raadiotelefoniga sai rääkida võrgurajoonis liikuvate masinatega (kokku neli masinat), mõnikord isegi Paide ja Rapla võrgurajooniga. Otseside oli Veskimetsaga. Üldiselt oli aga sidekorraldus veel pooleli, seda tööd tegi võrgurajooni oma sidegrupp.

Uues hoones olid eraldi toad alajaamade meistrite ja raamatupidajate tarvis, ühiskondlike organisatsioonide ruum, suhteliselt avar koosolekusaal, mida sai liigendseina abil suuremaks teha. Garaaž oli küllaltki soe, samas mitmesugused abiruumid ning toad keevitajate ja treialite tarvis. Üks olulisemaid paiku, kus väljast, külma ja pori käest tulnud töömehed said ennast mõnusasti puhtaks pesta ning teised riided selga, oli riietus- ja duširuum. Selle juures oli ka väike elektrikerisega saun. 

Kõigele vaatamata oli ikkagi ka muresid. Mehhanisme oli vähevõitu. Postiaukude puurimiseks oli ainult üks masin (1973. aastal) ja seegi vanavõitu. Oli aga vaja vähemalt kahte. Rohkesti tegid peavalu ka 0,4 kV liinid. Nende postid kippusid mädanema. Suuremad murepäevad olid hoopis siis kui väljas möllas tuul ja maru, mis sikutasid ja lammutasid elektriliine. Ei olnud need siis veel nii tugevad, et igasugusele rajule vastu peaksid.

1982. aastal Tapa Võrgurajoon arvudes: töötajaid 60, teenindatavaid liine 1544 km, 110-kilovoldiseid alajaamu 7, väiksemaid 342. Võrgurajooni teenindav piirkond oli laienenud Harju rajoonis kuni Jägala jõeni, Paides kuni Araveteni.
      Tapa Võrgurajoonis oli välja kujunenud väga püsiv kaader. Paljud olid töötanud 15-20 aastat ja enamgi. Kõige staažikamad olid aga juhataja Manivald Üüde ja liinimontöör Johannes Rooba, M. Hekk, H. Kotkas, E. Pürgla ja A. Kose.

1998. aastal toimusid Põhja Kõrgepingevõrkudes suured muudatused. 1. aprillist oli sealmail tegu Rapla-Järva regiooni Tapa piirkonnaga. Viimane hõlmas endisest väiksemat osa Tapast Nõmmkülani, osa Järvamaast Araveteni ning Harjumaast kuni Aegviiduni. Piirkonna vanemmeistri Ivo Mälli sõnul lõpetas 1. aprillil kell 13.00 Tapal tegevuse operatiivvalvepunkt ja info vastuvõtmine viidi Paidesse. Inimesed said elektriavariidest ja muudest häiretest teatada siiski veel vanadel telefoninumbritel. Nende jaoks ei olnud ju vahet, kas nad suhtlevad Tapa või Paidega. Tapale jäi tööle ka avariibrigaad.

Tapa Elektrivõrk reorganiseeriti ringi võrguehitusettevõtteks, kes tegi töid nii Rapla-Järva regioonis kui ka Harju Elektrivõrgus. Enamik inimesi läkski üle nimetatud ettevõttesse, kohapealsesse võrguteenistusse jäi viis – kuus töötajat. Väikeklientide teeninduspunkt jäi Tapale, suurkliendid pidid aga edaspidi pöörduma Paidesse. Organisatsioonilised ja teised muudatused töös olid seotud suurfirma Eesti Energia ümberstruktueerimise ja tulevase erastamisega.

Võrgurajooni töötajaskonnas oli väga palju mehi, keda köitis kalapüük. Nii mõnigi mees käis varahommikul enne tööle minemist jõeäärest läbi, et „proovida“, ega ei näkka. Vahel näkkas, vahel ka mitte. Nii otsustati luua suveperioodiks asutusele suvelaager Peipsi järve kaldale. Juba esimeste ilusate suveilmadega algas kolimine. Peatuti erinevais paigus, Raadnal, Rannapungerjal, viimaseks laagripaigaks jäi Omedu. Laager kujutas endast telklinnakut, kus olid suvitajate telgid, söögitelk, vagunelamu, paadimootorite kapp, mis öösel lukus oli, muidugi kalasuitsetus ahi, 2 mootorpaati ja rannas kalapuhastus lauad. Tõusti juba varavalges, sätiti minekule järvele. Mootorpaadid kaugenesid podinal rannast. Lõunapaiku hakkas esimese paadi siluett juba paistma ja peagi olid mehed kalasaagiga rannas, saateks kajakate kisa.  Naised olid vastas uurimas, kuidas saak oli. Laagris käidi suvitamas koos peredega, tavaliselt nädalavahetustel. Kui aga saabus puhkuste aeg, siis veedeti koha peal nädal-kaks. Toiduaineid võeti kaasa kodust ja samuti käidi lähimas kaupluses autodega lisa toomas. Tihti võtsid laagrielust osa ka sõbrad Autobaasist nr. 21. Kohapeal aga elasid ja valvasid laagri korrashoiu eest pensionäridest abielupaar Tapalt Linda ja Valter Pobul.

Tol ajal peeti ka palju kõikvõimalikke kalapüügivõistlusi, küll suvel ja talvel jääpüüki. Nendest võtsid osa ka võrgurajooni mehed, tuues endaga kaasa mitmeidki diplomeid. Samuti korraldati suvepäevi.

1986. aastal koostati kaustik Põhja Kõrgepinge Võrkude kohta, milles kirjutas järgmist:

Põhja Kõrgepinge Võrkude (PKV) Tapa Võrgurajooni tootmisbaas asus oma teeninduspiirkonna ühes servas. Teeninduspiirkond hõlmas osaliselt kolme rajooni. Põhilised elektrienergia tarbijad olid Rakvere rajoonis Tapa linn koos siin paiknevate ettevõtetega, Nõmmküla sovhoosist osa, Paide rajoonis – Lehtse kolhoos, Aravete kolhoos, A. H. Tammsaare nimeline kolhoos, Jäneda Sovhoostehnikum, Aravete KETE ja Harju rajoonis Kuusalu kolhoos, Loksa kolhoos, osa Kehra sovhoosist, osa Kirovi nimelisest Näidiskalurikolhoosist, Kuusalu ART ja Loksa Laevaremonditehas.

PKV põhiülesanne oli tarbijate pidev ja katkematu kvaliteetse elektrienergiaga varustamine. Elektrienergia tootmine ja tarbimine pidi olema tasakaalus. Selle saavutamiseks kasutati kahte teed: elektrijaamades reguleeriti genereerivat võimsust ja reguleeriti tarbimist.

Elektrienergia tarbimine ei olnud siis nagu ka praegu, aastaringselt ega ka ööpäeva lõikes ühesugune, sest talvel, õhtuti ja hommikuti on tarbimine suurem.

Tippkoormuse ajal pidi elektrijaamade võimsus olema tunduvalt suurem. Tasakaalu säilitamiseks tuli kinni pidada elektrienergia tarbimise limiidist. Selleks tuli tippkoormuse tundidel elektrienergiat säästlikult kasutada nii tööl, kodus ja koolis.

1980-ndate aastate lõpuks oli Tapa Võrgurajooni bilansis olevate põhivahendite kogumaksumus 9,3 miljardit rubla. Tapa Võrgurajoonis oli 19 autot ja 5 traktorit. Alates 1973. aastast töötas kollektiiv uues ja ajakohasemas tootmisbaasis. Tööde hulka kuulus seadmete kapitaalremont ja ekspluatatsioonilised tööd. Tapa Võrgurajooni teenindada oli 44 km õhuliine, 30,4 km kaabelliine, 298 jaotusvõrgu alajaama ja 9 rajoonialajaama. Ratsionaliseerimis ja leiutamistegevus andis majanduslikku efekti 10 000 rubla aastas. Kapitaalremonti tehti aastas 76 600 rubla eest.

Tapa Võrgurajooni kohustuseks oli ka abistada Nõmmküla sovhoosi.

1980-ndate aastate lõpus töötas Tapa Võrgurajoonis 59 inimest. ITP – 10 inimest, neist 3 olid lõpetanud TPI ja 6 keskeriharidusega töötajat. Töötajate keskmine palk oli 215 rubla kuus.

Nagu igas asutuses, olid ka Tapa Võrgurajoonis paremad ja tublimad töötajad, kelledeks olid Tiit Laiuste, Kalju Kalevik, Vello Nukk, Lembit Tint, Harri Puhasmets, Lembit Aimla, Manivald Üüde, Meeri Hekk, Evald Pürgla, August Kose, Jako Kotkas.

Nõukogude Liidu dessantlased sõitsid Aegviidu asemel Tapale.

Vene sõdurid tõmbasid välja Tapa elektrivõrkude raadio- ja sidemasti kaablid. Üheaegselt Kloostrimetsa teletorni hõivamisega valmistusid Pihkvast tulevad Nõukogude dessantväelased vallutama ja välja lülitama Aegviidu raadio- ja televisioonimasti releeliine, et katkestada kõigi Tallinnast lähtuvate raadio- ja teleprogrammide edastamine Eestimaal. Aegviidu mast oli tehniline sõlmpunkt, kust kanalid pääsesid edasi Narva, Tartu ja Pärnu suunas.
Aegviidu masti asemel “vallutati” eksikombel Tapal asuv ja elektrivõrkudele kuuluv raadiosidemast.

Allpool avaldame kolme sündmuses osalenud Tapa võrgurajooni mehe meenutused pingelisest päevast, 21. augustist 1991. 

Meenutused on kokku kogunud Aadu Jõgiaas, kes tol ähvardaval ja segasel ajal oli Savisaare valitsuse salajase side ülem. Elektroonikuharidusega mees koostab nüüd mälestusteraamatut, mis käsitleb ajavahemikku augustist 1990 augustini 1991 ja peaks peatselt ilmuma. Raamatu nimigi on valmis – “Veretu võitlus”. 
Jõgiaas on lisaks isiklikele mälestustele, mis mehe sõnutsi olid “silma all ja kõrvus”, kogunud ligi kahesaja inimese mälestusi ja intervjuusid. Aadu Jõgi-aasa kinnitusel ei ole seda konkreetset, ilmselt eksikombel toimunud Tapa sündmust varem kirjasõnas kajastatudki. 

Aare Aimla, elektrivõrkude Tapa võrgurajooni valvetöötaja:
“Olin 21. augusti öösel Tapa elektrivõrkude maja II korrusel valves. Kella poole viie paiku hommikul kuulasin Vikerraadiost Tallinna sündmusi. Sealt tuli teade, et Pirita teletorni rünnatakse, olukord oli küllaltki pinev ja järsku paarimees ütles: “Meil on nad ka juba kohal, sõitsid akna alla!”
Üks auto oli GAZ-66, antennid peal, teine auto oli Uraal ning sellest hakkas välja hüppama sõdureid, kes piirasid hoone sisse. Majja sisse nad kohe ei saanud, kolistasid niisama uksi pidi. Allkorrusel oli akuruumi väike aken lahti, sealt ronis üks sisse ja tegi teistele remondiruumi suured uksed lahti, sealtkaudu said nad sisse ja olid kohe ka ülakorrusel. Eelnevalt olime jõudnud helistada Tallinna dispetšerile ja meie kohalikke mehi sai samuti hoiatatud. 
Ohvitser tuli ja küsis, miks me neid sisse ei lasknud. Me ei osanud midagi öelda. Siis küsis kohe: “Kus on sideruum?” Suundusid sinna ja hakkasid kohe sideantenne lahti kruttima. Neid huvitas üksnes side ja ma muidugi näitasin selle neile ette, sest olin juba püssimeeste vahel. 
Valves olime kahekesi, lisaks veel valvur ja autojuht. Evald Pürgla kartis ja puges WC-sse. Mind viidi saali ja pandi üks püssiga mees minu juurde seisma. Pool tundi või tund istusin saalis. Ei mäleta, miks mind ära ei lastud. Teine mees lasti minema, kui ta kemmergust välja julges tulla. 

Üllar Viltrop, 1991. aastal elektrivõrkude Tapa võrgurajooni ülem:
“Olin kodus, kui mulle teatati juhtunust. Vahetusemehed helistasid kindlasti Tallinna dispetšerile, mina helistasin kohe Rakvere dispetšerile, vastuseks küsis unine hääl, mis on. Ütlesin, et Tapal võttis Nõukogude sõjavägi elektrivõrgu ära. Ta vastas: mis sa jamad! Ütlesin, et asi on tõsine, teatagu Jõhvi ja Tallinna. Ei tea, kas ta siis edastas uudise, aga Jõhvi juba teadis, kui ma lõpuks sain Jõhvi numbri, mida mul enne ei olnud. Seejärel helistasin kohe Tapa dispetšerile, vahet võis olla nii viis minutit, vastuseks oli venekeelne jutt. Palusin anda telefoni üle Eesti dispetšerile, kuid seda ei tehtud. Helistasin veel mitu korda uuesti ja jälle vastati vene keeles, lõpuks loobusin ja sõitsin kohale. Nõukogude sõjaväelased mind sisse ei lasknud, kuigi tutvustasin ennast selle asutuse juhina ning näitasin neile ka töötõendit. 
Seejärel sõitsin Rakverre. Kusagil ei olnud midagi teisiti, kõik toimis endistviisi. Läksin bensiinijaama – kõik ainult tangivad. Siis läksin linnavalitsusse, seal olid valitsuse mehed koos. Otsiti garnisoni ülemusi, komandanti, väeosa komandöre – kõik olevat õppustel. Neid ei õnnestunudki kätte saada. Linnavalitsusse tuli keegi Rakvere julgeolekust. Hakkasin selle mehega Rakverest Tapale sõitma. Tulime läbi parteikomiteest, kus keegi ütles: aja need kõvad mehed Rakverest Tapale – seda ma ei tea, kes nad täpselt olid. Üks oli vist sõjaväelane Tapalt ja üks oli erariietuses KGB-lane, kes lehvitas sõjaväelaste ees punast tõendit, mispeale saimegi elektrivõrkude hoonesse sisse.
Siin oli sõdurid tööle pandud, ohvitsere oli umbes neli-viis, need olid sättinud end minu kabinetti. Tundus, et sõjaväelasi oli roodu jagu või veidi üle selle. Sõdurid tulid otse siia, kohalikest kellegagi kontakti ei võetud. Mehed tahtsid ainult pesta ja magada, olid tulnud väliõppustelt, olnud üle kuu aja metsas õppustel ja normaalselt magamata.”

Ivo Mäll, 1991. aastal Tapa elektrivõrkude peainsener:
“Öösel olin üleval ja kuulasin raadiot, hommikul esimest telefonihelinat kohe ei kuulnud, vaid tukkusin edasi, alles teise korra peale reageerisin. Sain teada, et töö juurde on sõdurid sisse tunginud ja viivad mööblit välja.
Mõtlesin kohe, et see on mingi jama. Kuidas ma läbi pääsen, kui on riigipööre ja järelikult liikumiskeeld, iga nurga peal tunnimees? Mõtlesin tükk aega, mida teha, kuidas ma perele ütlen, et keegi ei läheks kodust välja – kõik toimus ju meie maja lähedal.
Kui rahvas hakkas linnast kogunema, oli ilus päikeseline ilm. Inimesed ajasid omavahel juttu ja korraga lükati saali aken irvakile ning sõdurid snaiperpüssidega vaatasid läbi optiliste sihikute inimeste poole. Loll tunne oli, kui sind relvaga sihitakse! 
Tagantjärele on kõige olulisem küsimus: kas Nõukogude sõjaväelased teadsid, kus mastid on ja milliseid maste nad tahtsid tollal ära võtta? Sest saanud teada, et viibivad Tapa linnas, naersid nad ise ka – ju siis panid ikka mööda! Tähtsamat Aegviidu sidemasti ei võetudki ära, kuna see ei paistnud suurele maanteele välja. Võib-olla läksidki tõesti Aegviidu masti otsima ja sattusid siia? Nende soov oli tõenäoliselt neutraliseerida raadioreleemastid, et telesaated ja raadioside kaoksid. 
Sõdurite jaoks oli tähtsaim leida endale magamiskoht, kus saaks ennast pesta, muu neid nii väga ei huvitanudki. Nad olid oma ülesande täitnud – kaablid välja tõmmanud. Neil oli mingi omavaheline side, mida nad aga ei uskunud. Tahtsid saada meie käest tavalist raadiot, et kuulda, mis Moskvas toimub. Kui Jeltsin pidas päeval pool kaks kõnet, siis olukord muutus. Omavahelist sidet neil praktiliselt ei olnud, ainult sedavõrd, et said teada Pirita teletorni võtmise fiaskoga lõppemisest. Meie telefonid töötasid ja nad helistasid ilmselt oma ülemustele – igas kabinetis oli ju telefon.
Iga nurga juures oli üks sõdur, kõiki garaažiuksi valvati. Kõik pastakad, pliiatsid, šampoonid ja seebid olid läinud, autoraadioid krutiti. Sõduritel oli oma toit kaasas, nad olid hirmul ja näljas. Sõdureil võisid putši ajal olla padrunid käes, olid lühikesed kokkupandavate metallpäradega dessant-Kalašnikovid, samuti olid neil mingid teist tüüpi relvad ka, optiline sihik peal. Kes valvas saalis, sellel küll Kalašnikovi ei olnud.”

Üllar Viltrop jätkab:
“Kell 20.50 läksid sõdurpoisid siit Tapalt Mäo risti, et saada seal omadega kokku. Tapa ülevõtmine käis korra ka raadiost läbi. Mäletan, et räägiti Tapa leivatehase ründamisest. Räägiti veel, et Tapa elektrivõrkudest olevat ülemus kadunud, mind olevat taga otsitud. Viibisin siin üle kahe-kolme tunni. Kui sõduritele toodi kuulamiseks kantav raadio, siis läks kord kohe lõdvemaks, enne ei lastud meid uksest sissegi. 
Ümber hoone kogunenud rahvas muretses minu saatuse pärast ja nad otsustasid ajada mu teisel korrusel asuva kabineti akna taha kraananoka püsti. Ei tea, kes sinna nokka mööda üles ronis, kuid ta teatas inimestele, et Viltrop on täie tervise juures oma töölaua taga. 
Sõjaväelased tulid Tapale ja selgus siiski, et nad on vales kohas, valel ajal. Aga et nad said korra juba siia pikali, pestud ja kammitud, siis ei liikunud nad enam kuhugi. Said aru, et pole mõtet mingit lolli käsku täita, ega nad rumalad olnud.
Tapa garnisoni ülemat lasti veidi ikka uksest sisse, aga kaugemale ei lastud tedagi, vahetati paar sõna. Kuid tema auks tehti ikka uks lahti. Parteitegelasi sisse ei lastud, parteibossid olid kolmekesi Rakverest kohale tulnud. 
Ära minnes varastati siit binokkel, igasuguseid läikivaid asju võeti samuti kaasa. Kantavad raadiojaamad viidi minema. Ega siin kõike ka ei jälgitud. Sõdurid pesid kolm korda päevas põrandaid, saun oli siin all ja see küdes kogu aja. Mehed olid ikka kaks kuud järjest enne siia saabumist õppustel olnud.
Ei olnud tõsi, et tegutseti ilma padruniteta. Neil olid kuulid rauas (Ants Mere teadis rääkida), relvad tõmmati robinal kaitseriivist valla, kui keegi julges vastu puigelda. Tundus, nagu olnuks nad väga hirmu all, keegi ei julgenud mingeid otsuseid vastu võtta.
Meie side käis elektrivõrkude maja lahtise akna kaudu. Päeval kella 12-ni tehti siin vägev operatsioon, selleks ajaks oli asi lahenenud. Pirita teletorni võtmine läks nahka, sõdurpoistel oli selle üle hea meel, aga meie ei saanudki aru, kust nemad selle kohta infot said. Ilmselt helistasid telefoniga Tallinna oma ülemustele, sest vaevalt neil õnnestus siit Tapalt raadiosidet kasutada, kuna Tallinna dessantlaste side oli meie, Eesti meeste tegevuse tulemusena blokeeritud.”