Tapa postkontori ajalugu kuni 1944

Eesti Riigi Arhiivi ja Riigi Ajaloo Keskarhiivi toimikute materjalide põhjal ülevaade posti-, telegraafi- ja telefoniside arengust Tapal.

Paldiski-Tallinna-Gatšina raudtee ehitamist alustati mais 1869. aastal ja pidulik avamine toimus 5. Novembril 1870. aastal (u.k.j.). Paralleelselt raudtee ehitusega hakati Eestis ehitama jaamahooneid s.h. Tapa raudteevaksalit, mis oli algul puidust ning oli IV klassi jaam. Vaksali ümberehitust vastavalt II klassi jaama nõuetele alustati 1912. aastal ja lõplikult asendati puitehitus telliskivi ehitisega aastaks 1928.

Kõige esimesi teateid Tapa raudteejaamas toimunud postiveo kohta saame teada kui loeme ajalehte Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 22. detsembrist 1876: „Tartu kreis-postkontor annab seeläbi teada, et tänasest päevast saadik postikirjad Tapa-Tartu raudtee pääl toimetatud saavad ja et selle tarvis nii hästi Tartu kui ka Tapa raudteejaamas postikirjade vastuvõtmise paik on asutatud. Tartu kreis-postkontoris, 19. detsembril 1876. Postmeister Winter.”
Ajalehti saadeti Tallinnast Tapale rongiga. On hästi säilinud postitempli jäljend aastast 1881, mis oli löödud ajalehele „Эстляндския Губернския Ведомости“. Templi jäljend „ПО на СТ Тапсь, Эстлянд Губ.“

Seega asus jaamahoones juba 1881. aastal postijaoskond, kust postihobustega saadeti ajaleht Järvamaale haagikohtunikule. Kataloogide järgi loeti Tapa esimese templi algusaastaks 1883. aastat.

Nimetatud ajalehetüki leidis kollektsionäär Endel Pajula Amblas ühe vana ametiasutuse hoone lakast soojuskihi alt.
Jaamahoone lähedale ehitas Andreas Treuberg 1876. aastal suure kahekordse puumaja, mis oli kasutusel võõrastemajana „Dorpat“. 1903. aastal asus selles majas ka postkontor ja maja teisel korrusel oli postkontori ülema korter. Postkontoril aadressi ei olnud, lihtsalt Treubergi maja. 1935. aastal välja antud „Tapa juht“ märgib ära aadressiks Veski tn 13.

Alates 01.05.1909 oli juba IV järgu posti-telegraafi kontor Tapal. Alates 1915 oli Tapa raudteejaamas postipunkt.
ERA fondis 54, nimistus 1, säilikus 4 on 383 lehel Tapa Postkontori avamisest ja tegevusest algusega 21.11.1918 kuni 29.12.1931.

17. novembril 1918 võeti Eesti Ajutise Posti Valitsuse instruktor Bõstrovi poolt üle Tapa Landesposti kontor. Posti juhatajaks sai Aleksander Liivak ja ajutised kirjakandjad Georg Laisaar ja Madis Kuusk. Landesposti juhataja Oraw andis 21.11.1918 varad üle Tapa Miilitsa ülema Johannes Ruuse juuresolekul. Mõned esemed, mis kuulusid tol ajal üleantava inventari hulka: Ferbenski kaal – 10 puudane, petrooleumi lamp, vasklühtrid, postiljoni kasukas, nikkel tee masin, raudne rahakapp 1909.aastast jne. Veel anti üle kõik blanketid, kviitungi raamatud, postilakk ja 1,5 sülda puid.
Andreas Treubergi maja kuulus juba pärimise teel tema tütrele Berta Treubergile, kes üüris (20 rubla kuus) oma majast, 21. novembrist 1918, 2 tuba esialgu Eesti Posti Valitsusele, kuni postkontori vabastamiseni saksa vägede poolt. Saksa soldatid olid maja ära rüvetanud. Enne sakslasi (kuni 1917 aasta lõpuni) kuulusid ruumid vene ajal ka postkontori käsutusse. Berta Treuberg ei jõudnud remonti teha majandusliku olukorra tõttu ja tahab anda 13. detsembrist 1918 veel üürile kogu alumise korruse ja ülevalt maja parema poole. Üürilepingu kehtivus ja rendi summa jäid lahtiseks. 28.novembrist 1918 algas Vabadussõda ja Tapa okupeerimine vene vägede poolt 24.detsembrist 1918 kuni 9. jaanuarini 1919.

17. detsembril 1918 andis Tapa posti-telegraafi juhataja A. Liivak teate evakueerimise kohta ja 23. detsembril 1918 asusid Aleksander Liivak, August Neljas ja Madis Kuusk Tallinna Postitöötlemise Keskuse juurde. Kohapeale jäi mööbel, seinakell, suured kaalud, raudkapp, mida oli raske ära viia. Üks telegraafi ja üks telefoniaparaat anti mehaanik Kokweli kätte frondi staapi ülesseadmiseks. Sõjategevuse tõttu Tapa postkontori töö katkes. Uuesti alustati 11.01.1919. Algasid jälle läbirääkimised ja pakkumised Berta Treubergiga, sest endiselt oli kasutusel ainult kaks tuba.
1.veebruaril 1919 teatavad A. Liivak ja ametnik Harald Eschbaum Tallinnasse Postitöötlemis Valitsusele, et B. Treuberg lubab kasutada enne venelaste käes olnud maja osa – 1200 marka üüri aastas, jättes omale II korruse osast 5 tuba, aga ütleb remondist ära. Tallinnast Majanduskomisjoni kirjadega, allkiri R. Rikand, toimuvad ettepanekud, võtta see maja vastu ja teha hädalised tööd kohapeal. Maaler Liblikmann võtab remonditegemise ette 880 marga eest.

10.04.1919. läheb veel kiri kontori juhataja A. Liivaku ja PT ametniku Arossoni poolt Treubergi pakkumiste ja nõudmistega, kus ta annab veel ühe puukuuri, üürib kõik 3 aasta peale, 1200 marka üüri aastas. Lõplik leping tehakse 22. mail 1919 eelpool märgitud tingimustega.

I korrusel oli 6 tuba, 1 hoiukoht, 1 köök, 1 veranda ja maja II korruse parem osa. Kõik antud kontori ja teenijate korterite alla. Maja asus 100 sammu kaugusel raudteejaamast.

Post saadeti öösel välja rongidele kell 00.30, 01.15, 02.20 ja 09.30 Amblasse hobusega. Post saadi kell 01.05, 01.50 02.50 ja 09.00 Amblast. Kirjakaste oli kaks, üks asus vaksalis ja teine kontori juures. Kojukanne toimus üks kord päevas.

15.01.1920 sai Tapa IV klassi kontorist II klassi kontor. 2.juulil 1920, seoses A. Liivaku puhkusele minekuga üheks kuuks, annab ta üle abi A. Arrole iga väiksemagi asja nagu terassuled, tindi, pliiatsid ja kopeerpaberid.
Koosseisus oli siis ülem, abi, 4 ametnikku, 7 postiljoni, 1 mehaanik, 2 montööri, 1 õpilane, telegraafis ja telefonijaamas 3 ametnikku, kes vahetasid ka öösel posti. Kontor oli postioperatsioonideks avatud 9.00-13.00, rahakaardi operatsioonideks 9.00-13.00 ja 16.00-18.00, telegraaf töötas 24 tundi. Posti saamise ja saatmise graafikud muutusid raudtee rongiliikluse järgi. 02.01 1921 kuulutati välja ka ametnikele pühapäeva rahu, mida said ennem vaid postiljonid ja telegrammikandja. Naisametnikud ei tohtinud öösiti posti vahetada, et ära hoida kuritarvitusi – pakkidest vargusi.

Märtsi lõpus 1921 aga vahetas Luise Arro posti öösel, millest tuli suur pahandus. Tallinnast saatis 7. aprillil Posti organiseerimise osakonna juhataja N. Soopani kurja kirja A. Liivakule: Vabastada naisametnikud öisest postivahetusest ja revideerida kontori tööd.

1920. aastal oli kontor kahjumis. Sissetulekuid 179 000 marka, aga väljaminekuid 265 000 marka. Telegraaf töötas hetkel vaid 13 tundi ööpäevas. A. Liivak sai märkuse ja vabastati ülema kohalt 22.04.1921, asetäitjaks jäi A. Arro.
20.mail 1921 võtab juba postkontori üle ajutiselt juhatajalt A. Arrolt Konstantin Laus. Soomusrong „Kapten Irve“ asumine Tapale suurendas tööd postkontoris. 1922. aasta viimastel kuudel alustasid ülem K. Laus ja ametnik August Tops (hiljem ülema abi) kirjavahetust peavalitsusega töötajate arvu suurendamiseks. Avati trakt Tapa – Ambla – Aravete, umbes 24 km. Juunis 1923 saadetakse viimsele teekonnale Aleksander Arro.

1923. aasta lõpuks on postkontor avatud 08.00-20.00 ja pühapäeval 09.00-11.00. Soovitakse saada kelku, presenti ja käru. Palgati ka üks postilaadija palgaga 2500 marka kuus. 01.01.1925 aastast on määratud Tapale Artur Uussaar ja 20.maist 1925 asub ta ülemana tööle. Abiks on August Tops. Alates 6. septembrist 1926 saab A. Uussaare abiks Robert Ledt.

1. detsembrist 1926 algab ööpäevane telegrammide kanne koju. Ühe telegrammi eest on tasu 20 marka. 7. aprillil 1927 avati raudteejaamas kõnepunkt telegraafi ruumis, sest enne asus see postkontori ruumis ja kinnioleku ajal ei olnud kättesaadav. Jaama II korrusel asusid telefoni keskjaam ja telegraaf.

Järgneb pikk kirjavahetus postkontori üleviimise kohta raudteejaama. 11.novembril 1929 palub Tapa postkontor et jaam lubaks õpilasi nende morse aparaadile õppima.

1. detsembrist 1926 on raudteejaama üle viidud post, telegraaf ja telefonikeskjaam (Posti Peavalitsuse alluvuses). Telegraaf jäi raudteejaama ülema alluvusse. 1928. aasta suvel alustatakse jaamahoone renoveerimisega, vaksali puidust idatiib asendati tellistega, ehitati suurem vestibüül, sinna paigutati ajakirjanduse müügikoht ja posti osakond. Ehitustöid teostas ja juhendas raudteeinsener K. Kaal. Uued renoveeritud postkontori ruumid valmisid 1.maiks 1934. Lähemalt kirjutati sellest Tapa ajalehes „Tapa Sõnumed“ 1934. aastal. II korruselt toodi alla tagumisse ruumi linna telefonikeskjaam ja telegraaf. Raudtee keskjaam jäi II korrusele.

Saabus vene okupatsiooniaeg 17.06.1940-29.07.1941. Järgnes saksa okupatsiooniaeg 29.07.1941-17.09.1944. 18.septembril 1944 kuulutas Otto Tiefi valitsus Eesti Vabariigi, mis kehtis ainult 3 päeva. Algas uus vene okupatsiooni aeg 22.09.1944-20.08.1991.

3. augustil 1941 süüdati kesklinn ja raudteejaama ümbrus kommunistide poolt. Põles ka jaamahoones telegraafi ja posti osa. Tuli leida uued tööruumid linnas. Alustati 30.08.1941 Tapa Tarbijate Ühisuse majas, ülem Johannes Tamre. Avati abipostkontor Pikk 19 Lasbergi majas alates 01.12.1941-15.12.1941, ainult kaheks nädalaks.
16.detsember 1941 avati postkontor taas raudteejaamas kuni septembrini 1944.

Saksa Ametposti alluvuses – ülem Josef Gasser ja kohalik ülem Johannes Tamre, kes oli teenistuses veebruarini 1944. Johannes Tamre sai 1944.aasta märtsipommitamise ajal pommikilluga vigastada, mille tagajärjel tekkis verejooks kopsust. Viibis haiglas ning suri 1945.aasta alguses.

Sakslaste teenistusaeg lõppes 1944. aasta veebruaris. Enne lahkumist toimus teenistusruumides tulekahi. Tapa elaniku Leonhard Verniku jutu järgi oli jaamas all keldris võimendusaparaat, mis töötas bensiinimootoriga, et elektrigeneraator käima saada. Üks sakslane läks vaadist bensiini kontrollima, tõmbas tikust tuld ja toimus plahvatus. Veel meenutas oma töötamise aega telegraafis Tapa elanik Õie Luts, kes asus 08.03.1942 morse aparaadil õppima. Kui toimus 18. märtsil 1944. aastal linna pommitamine, siis said telegraafi ruumid jälle purustusi ja see evakueeriti Tapa mõisa vanasse piiritusvabriku hoonesse. Saksa telegrafistid kandsid rohelist mundrit. Ülemaks oli Neindorfi nimeline mees. Iga päev viis ja tõi tagasi töötajaid vedur ühe vaguniga. 1944. aasta sügisest, peale nõukogude võimu algust tuli telegraaf mõisast ära ja raudtee telegraaf asus Ambla mnt.8 majja. Üks vana sidelane Elvi Rohumets mäletab veel 1944. aasta sügist, kui jaamas oli vaja ruume emade ja laste toale, siis vabastas post oma osa selleks. Alates 10.oktoobrist 1944 asus postkontor aadressile Lillaka tn 3 (tänapäevane Pikk 3), kus ta tänaseni on.

Vahepealsed asukohad on kirja pandud kahe versiooni järgi: Ants Tageli ja Asta Lalli andmetel. Nende andmete järgi: Peale 3.augusti 1941 põlengut raudtee jaamas asus postkontor Anissimovi majas Jaama tn. 10 uues terveks jäänud kivimajas. Ühel ööl sai see maja täistabamuse ja kõik varad hävinesid. Post kolis siis linna serva Ollepi majja, selle õhkisid sakslased taganemisel 1944. aasta septembris. Edasi asuti väiksesse puumajja Aleksander Markuse majas Pikk tn 21. Maja katus hakkas läbi jooksma ja siis mindi 10. oktoobril 1944 vene koguduse hoonesse Lillaka tänav 3, kus aadressil Pikk 3 ollakse tänapäevani.