Tapa Sidejaoskond
Tapa Sidejaoskonna ajaloo on pannud kirja oma mälestuste järgi sidejaoskonna endine pikaaegne ülem Erika Saame (sünd. 30.05.1940).
Postkontori hoone ajaloost ja tööruumide paigutusest
Tapa postkontor asub aadressil Pikk tn. 3. Nõukogude valitsuse alguses nimetati tänav ümber ühe revolutsionääri nimega – August Lillaka tänavaks. Uuesti muudeti Pikk tänavaks tagasi Tapa Linna RSNT otsusega oktoobrist 1989. a. Vene rahvusest raudteelaste algatusel otsustas Tapa Ristija Johannese Õigeusu kogudus ehitada XX saj. algul oma kiriku. 2. jaanuaril 1895. a asutati kogudus, millega ühinesid ka õigeusklikud eestlased ümbruskonnast. 13.juunil 1904. a pühitseti vastvalminud kirik Kristuse eelkäija Ristija Johannese auks ja mälestuseks.
Kiriku kõrvale ehitati koguduse maja, mille pidulik nurgakivi panek toimus 8. augustil 1937. a, aadressil Pikk 3. Ettevõtlik ja intelligentne kogukond oli jõukas, tehti annetusi. Peeti palju teeõhtuid. Ka sealt saadud tulu läks kogudusemaja ehitamiseks. Majas oli preester Kirill Jansoni korter ja ruumid muuks otstarbeks. Preester oli väga lugupeetud apostliku õigeusu kihelkonnakooli juhataja ja õpetaja. Vana kirikuteener, hr. Jastrebov, kellele see maja oli väga südamelähedane, käis hiljem sageli postkontoris sealsete töötajatega juttu ajamas ja vanu aegu meenutamas. Vene ja saksa valitsuse ajal oli maja I korrusel linna lasteaed, kus käis üks sidetöötaja Ester Heinmaa (Rehelem). Lasteaia kasvatajaks oli tol ajal Aleksandra Koort, kes hiljem ka töötas kontoris hoiukassas kassapidajana.
Hoone sai sõjas tublisti põrutada. Vene sõjaväe brigaad, kes samas majas ka elas, ehitas kiiruga hoone kõlblikuks. Pandi ette ühekordsed aknad. Lahkudes jätsid maha lutikad. Oli suur tegemine neist vabanemiseks. Ehitati keskjaam, telegraaf, rikete teenistusruumid, postiruumid.
10. oktoobril 1944. aastal alustati tööga. Kuidas toimus alguses postitöö, sellest meenutas oma raamatus „Postielu meenutused“ Asta Lall (Krimm), kes oli Tapa esimese linnapea Ernst Krimmi tütar. Siinjuures tema meenutused: Talv oli tulekul, aknad ainult ühekordsed, maja ei pidanud üldse sooja. Kütet hangiti isetegevuslikus korras. Lähedal asus raudtee saun, kust saadi kütja, keda kutsuti Sauna-Jukuks, kelle abiga toodi põlevkivi peidetud kohast. Toodi see pimedas ära. Kevadel aeti varakult postiinimesed metsa puid tegema järgmiseks talveks. Suvel käidi Lehtse turbarabas turbapätse saamas, et puudele oleks lisa. Omakorda käidi meie hoovilt puuhalge varastamas.
1945. aasta sügiseks saadi topelt aknad ette ning olukord hakkas normaliseeruma. 1959. a. alustati hoonele suurt juurdeehitust ja kogudus ei saanud talle kunagi kuulunud vara enam iialgi tagasi. Juurdeehituse plaanid tegi tol ajal arhitekt Vambola Uuslail, ehitajateks olid vene sõjaväe sõdurid.
1. jaanuariks 1961 anti majaosa üle. Vanemad töötajad mäletavad, kuidas talvel ehitatud majal hakkasid kevadel hoone seinad kumeraks minema, siis trosside abil läbi akende pingutati jälle sirgeks. Uue majaosa I korrusel oli suur ruum ehk operatsioonisaal, mille eraldas kinnine barjäär seinast ja keeras edasi teise seina vastu, sealt nurgast käis uks ja sisenemiseks tõsteti hingedel käiv barjääri klapi osa üles, uks suleti riiviga. Palju aastaid hiljem, kui vahetati see barjäär, leiti parem lahendus ametnike ruumi sisenemiseks. Kassade osa jäi akende poole ja teine, veidi laiem osa, klientuurile. Laes rippusid lihtsad kuplitega laelambid, mis andsid väga kehva valguse. Klientuurile tuli lisaks lülitada saali sammaste ehk postide küljes olevad lambikesed.
Saali tagaseinast läks uks postisaadetiste hoiuruumi ja samas asus ka peakassa. Aastaid hiljem eraldati see ruum kaheks, väärtuste hoiu paremaks kindlustamiseks. Tagaseinast teine uks viis garderoobi, mille kõrval asus postisorteerimise ja –vahetus tööruum. Selle ruumi ühes seinas asusid luukidega kapiuksed, kuhu pandi sorteerimisruumi poolt kättetoimetamiseks ajalehed, ajakirjad, kirjad ning reklaampost. Postiljonide ruumi pääses sorteerimise toast, operatsioonisaali ametiruumi poolt ja maja hoovipoolsest uksest. 1976. a suvel paigutati ringi, kuna sissetuleva posti hulk kasvas nii suureks, et käsitsi kõrgele platvormile laadimine käis üle jõu ja läbi postiljonide ruumi vedamine, lahtise toauksega, muutis ruumi veel külmemaks, siis otsustas sidesõlme juhtkond üles seada transportööri. See nõudis väljast lisaehitust ja ruumi vabastamist. Posti- ja tehnikaseadmete spetsialist Raimu Kärk teostas paigalduse.
Veidi veel enne uue majaosa valmimist 1961. aastal. Vanas majaosas jäi väga kitsaks. Töömaht suurenes seoses sõjaväeosadega, mis paiknesid kõik Tapa ümbruskonnas. Postiosakond ja postiljonid asusid keldrikorrusel, kuhu päevavalgust paistis kitsast aknast lae ääres. Esimesel korrusel oli klientuuri saal ja peakassa ruum (vanad lasteaia ruumid). Teisel korrusel olid sidetehnikute, telefonistide ja telegrafistide ruumid, 50-ndatel aastatel ülem Rudolf Põllu elutuba, veel hiljem ülem Parbuse ametiruum. Eriside ja raadiosõlm asusid aga Pikal tänaval „Sõbra“ poe II korrusel, kus asus postkontori lihtarhiiv – postidokumendid.
Mäletan, et mind pandi koos veel ühe töötajaga seda arhiivi korrastama äraviimiseks, kuna hoone kuulus lammutamisele (1969. a). See oli üks pime ja tolmune ruum, kus dokumendi kottide vahel oli hulgaliselt rottide laipu. Osa dokumente põletati kohapeal, nii et ahjud olid üle kuumenenud ja tulekahju oht. Suitsu ja kõrbehaisu levis kogu majas.
Uue majaosa valmimisega Pikk 3 majas muutus kõik lahedamaks. Teisel korrusel oli kaks pikka saali, mis ootasid automaatjaama aparatuuri (ATJ) ülesseadmist, raadiosõlme ja liiniaparaadi saali (LAS) sisseseadmist. All keldris akuruum, kus seisis generaator, millega sai voolu katkestuse ajal oma elektri.
Enne nende ruumide sisustamist peeti suur uue aasta vastuvõtu pidu ja maja sisseõnnistamine 1961. aasta alguspäevil. Kokku olid tulnud ka ümberkaudsed sidetöötajad ja liinitehniliste jaoskonna töötajad.
Ümberkolimine vanast osast toimus kiiresti ja algas vanas osas küttesüsteemi paigaldamine ning ühendamine oma maja ühtsesse küttesüsteemi.
Keskjaam kolis II korruse koridori lõpust uude osasse samal korrusel (kohe paremat kätt suur ruum). Telegraaf läks ajutiselt alla, välisuksest kohe paremale, otsa tuppa, kus hiljem oli ülema kabinet. Klientuurist eraldas kõrgem barjäär. Telegraaf kolis hiljem üle koridori vanasse osasse alumisel korrusel. Telegraafi eeskojas asusid kõnekabiinid, edasi kassa, kus teenindamine toimus luugi kaudu. Taha ruumi jäid aparaadid. 1961. a sügiseks kolis ka eriside maja II korrusele, endisesse keskjaama ruumi, ja hiljem raadiosõlm, uude osasse LAS`i saali ette väiksesse tuppa.
Hoone uues osas oli keldrisse paigaldatud keskkütte katel, mida köeti kivisöe ja puudega, hakatuseks. Üks suur ümmargune ahi oli keset põrandat.1970-ndate aastate algupoole oli katel nii amortiseerunud, et me üleval ruumides lausa külmetasime. Vesi ei kuumenenud enam ja kui jõudis torusid mööda ülesse ribiradiaatoritesse, olid viimased vaid leiged. Kasutasime lõpuks elektriradiaatoreid töökohtadel. Osa aknaid oli kaetud kilega. Kelder oli tahmasuitsu nii täis ja see tungis ülesse tööruumidesse. Vanal ahjul ei olnud enam tõmmet. Kütja Hans Mükker nägi välja, nagu korstnapühkija. Veel kütsid tol ajal Karl Ivanurm ja Aleksander Türsamäe. Uue katla „Uraal“ paigaldamine algas vast tööle asunud Rakvere Sidesõlme uue ülema Enno Taela initsiatiivil.
Nõukogude ajal oli ette nähtud majaraamat kodanike sisse registreerimiseks, kes majas elasid. Nii olid maja esimesed elanikud selle raamatu järgi 30. mail 1969. a sisse kirjutatud, suunamisega tööle kolmeks aastaks, noored tüdrukud – elektromehhaanikud Vitebskist. Veel mitmed sissekanded ja 1974. a lõpus oli välja kirjutatud meie postiljon. Peale seda toimus remont ruumides ja anti rendile Televisiooni ateljeele mitmeks aastaks.
Seoses Tapa rajooni likvideerimisega asus operatsioonisaali 1962. a kevadel Hoiukassa tervelt 25-aastaks, hõivates üle poole saali kolme töökohaga. Sidele jäi ainult kaks töökohta (rahakassa ja pakikassa). Pikki aastaid käisid läbirääkimised, et nad vabastaksid meie ruumi, kuni lõpuks 1987. a kolisid panga hoonesse. Vabanenud kohale saime paigutada ajakirjanduse tellimiste kassa ja telefonimaksude kassa.
Sanitaarremonti tehti ruumides üldiselt harva. Täpset aega ei mäleta, aga kord kukkus keset tööpäeva suur lõik krohvi laest otse hoiukassa töölauale. Õnneks oli töötaja sel momendil teises kohas. Ühel korral 40 aasta jooksul värviti operatsioonisaali seinad ja laed. Valgusteid vahetati kolmel korral.
1986. a saime uued barjäärid. 1995. a sügisel, septembris, vahetati kõik radiaatorid ja veetorud. Vahetati välja vana keskkütte katel ja mindi üle õliküttele uue katlaga. Tundsime soojast mõnu. Aknad vahetati alles 1998. aasta oktoobris osaliselt. Aknalauad jäidki panemata. Müüriti kinni ukse koht endisesse ülema kabinetti ja sinna asus „postilett“.
1990. a paiku olid meil head suhted medodisti kiriku pastor Endel Rangiga, aitasime müüa piibleid. Tema viis meid kokku kristlastega Norrast, kes tõid meile 1995. a juulis remondi tarbeks suurte tünnidega 200 kg. värve ja 50 ruutmeetrit linoleumi. Nii said postiosakond, postiljonide tuba ja relvakamber uue väljanägemise järgmise aasta kevadeks.
Üldiselt mööbel, st. kirjutuslauad, kapid, toolid, olid aastakümneid ikka ühed. Klientidele logisevad raudjalgadel lauad ja rasked taburetid, mis oma raudjalgadel kolisesid võikalt kiviplaatidest põrandal. Kõik inventar oli arvel – põhivahendid ja väheväärtuslikud. Kord aastas tuli see üle vaadata, kirja panna, mõned asjad ka aktiga maha kanda.
Olen oma märkmetest leidnud, et 1981. a 22.juunil viisime arhiiviruumist ja keldrist vana paberit terve autokoorma – 3280kg. Need olid aastatega kogunenud postidokumendid posti saatmise ja saamise kohta, saatekirjad vorm 16 ja registrid vorm 11, mida iga kuu kogunes suur paberikotitäis. Tol ajal oli Tapal vanapaberi kokkuostupunkt. Ühe kilo hind oli 2 kopikat. Viisime veel mitmel korral. Raha eest ostsime vajalikke esemeid – ühe väikese diivanilaua, mille ümber sai kella 5 teed joodud, või hommikul saiakesi söödud ja kohvitatud. Veel saime mitu pehme põhjaga tooli, laualampe, teekannu jne. Tegelikult oleksime pidanud müügist saadud tulu andma sidesõlmele nende üldisteks majanduskuludeks. Pigistasime silmad kinni – mis meie oma, see jäägu ka meile! Rakvere Sidesõlm, kellele allusime, oli ka rahalistes raskustes, alluvaid sidejaoskondi 50 ringis. Kõik vajasid midagi. Kui meile toodi uus kapike, siis vana saadeti ikka mõnda maa jaoskonda.
Taasiseseisvumisel saime Sidesõlmelt ühe väikese külmiku, mis oli tõesti vajalik ese. Tehti korralik euronõuetele vastav remont tualetiruumis. Päris uus ajakohane mööbel tuli alles 2002. a 1. aprillil, kui koliti uuest majaosast jälle vanasse tagasi. Tühjaks jäid kõik ruumid 1961. aastaks ehitatud uue maja osas.
Juba seoses telefoniside digitaliseerimisega 1998. aastal lõpetati töö maja II korrusel. ATJ tehnika jäägid loobiti aknast alla otse konteinerisse, LAS`i insener Udo Lans koos abilisega demonteeris kogu aparatuuri. Jäid tühjaks kaks pikka saali, kus toimus vahetpidamata töö 37 aasta jooksul.
Juurdeehitus ei vajanud enam kasutust side poolt. Hakati ruume välja rentima. Suurde operatsioonisaali tuli kauplus „Hinnapomm“. Uued tulijad tegid kohe remondi. Aknad said äärelauad ja vana põrand, mis koosnes väikestest kiviplaatidest, võeti üles ja asendati ajakohase materjaliga. Mugandati ringi oma otstarbeks vana pakiladu ja peakassa ruum ning garderoobi osa, kus koridori lõpus sai uus tagauks, tehti ka uus valgustus. Mõned aastad läksid ja tulid jälle uued rentnikud. Üks lihakauplus ja pooles saalis „Kalevi“ kommipood. Nüüdseks jälle tühi. Tagumistes ruumides, kus oli postiosakond ja postiljonide tuba, lippavad nüüd rõõmsalt hiired ja rotid ringi.
Transportöör demonteeriti ja sein müüriti 2002. a kinni peale väljakolimist. Vanad lauad, kapid, seifid siin ja seal – mahajäetud ja unustatud.
Vanas ülema kabinetis ei õigustanud ennast ka „postilett“ ja muudeti ringi side kassaks, kus sai anda tähtkirju, osta postimaksuvahendeid, ajakirjandust ja muud kaupa (kirjatarbed, kunstlilled, seemned, purgikaaned jne.) Milleni oli jõudnud postkontori töö mõiste! Uued ajad ja ellujäämise nimel tuleb olla leidlik, millega tulusid saada.
See toimis vaid mõne aasta ja jällegi tuli lõpp. Siis anti rendile lilleärile, pidas ligi 2 aastat vastu ja ruum jälle tühi. (Hilisemal ajal oli selles ruumis veel pürotehnika müügilett, mis samuti ei pidanud kaua vastu ja siis läks ruum kauplusele „Autokaubad“, mis on hetkel tänini ruumide rentnik.2019)
Maja II korruse lae krohv tasapisi mureneb, ruumidest võeti küttesüsteem maha. Mis saab edasi? Maja on müügis! Ka minule on see maja südamelähedane, nagu omal ajal hr. Jastrebovile. Olen ju kogu oma teenistuse aja (42. aastat) selle hoonega seotud olnud. Kui alustasin 1960. aastal ruumis, mille aknast paistis Õigeusu kirik, siis veel ajutise postioperaatorina peale pensionile jäämist jõudsin sinna ruumi tagasi. Ainult nüüd oli akna asemel uks ja vana peakassa aken kinni müüritud. Aasta oli 2002.
Minu side sidega.
Astusin 1. oktoobril 1960. aastal Tapa Rajooni Sidekontorisse õpilasena. Mäletan oma esimest tööpäeva Ajakirjandus Levi Osakonnas (ALO). Kunagine sõjaväelane, Tapa Soomusrongide rügemendi ohvitser Ervin Jakuste, rühika seljaga mees, ulatas oma kindla käe ja lahke naeratusega võttis vastu oma osakonda. Seal oli veel ajakirjanduse tellimiste organisaator Luule Abner (Küttis) – operaator. Esimene töö oli alanud: ajakirjanduse tellimiste reklaamplakatite rullimine ja adresseerimine kõikidele alluvatele sidejaoskondadele (Ambla, Aravete, Albu, Aegviidu, Järva – Peetri, Lehtse, Jäneda, Saksi, Vohnja ja Arbavere).
Oktoobrist 1950 kuni aprillini 1962 oli Tapa linn Tapa rajooni keskus. Minu tööle asumise ajal oli 1960. aastal Sidekontori ülemaks Ossia Parbus, pearaamatupidaja Tamara Luiks, rahakaartide raamatupidaja Helvi Sork (Nõmmaru), rahakaartide kontrolör Aino Aljand, ökonomist Ester Arenschild, peakassapidaja Valter Allsaar. Veel telegrafistid, kaugejaama telefonistid, postiljonid, postioperaatorid. Märkimist väärib 40-aastase tööstaažiga postiside alal Rudolf Põld, kes oli 1950-1956. a Tapa Sidekontori ülem ja seejärel ENSV Sideministeeriumi rajoonidevaheline kontrolör. Suri äkilise haigestumise tagajärjel 23.septembril 1963. a. Oli tol ajal Paide rajooni Sidesõlme vaneminstruktor-kontrolör.
Kolm kuud olin õpilase seisuses ja 1.jaanuaril 1961. a määrati IV klassi postioperaatoriks. Mäletan, et 1960. aasta viimastel kuudel eksisteeris veel vene raha, mis oli 1947-st aastast käibel. Rahakaardikassa postioperaator Hilda Jakuste (Ervin Jakuste abikaasa) kutsus mind appi tööpäeva lõpus raha lugema. Seda oli nii palju, et lauasahtel oli täis, laua alune ja jätkus ka prügikasti.
1.jaanuaril 1961. a toimus rahareform, kus vahetati 10 rubla 1 rubla vastu. Sain tol ajal oma viimase kuu õpilase tasu 30 rubla uhiuusi rahatähti.
16. aprillil 1961. a määrati mind juba III klassi postioperaatoriks. Mäletan, et pidin kontrollima kviitungi raamatutes tarifitseerimise õigsust. Kui kassatöötaja oli eksinud, siis vähem tarifitseerimise korral pidi ta tasuma postmarkides summa (omal kulul muidugi) ja kleepima need vastava kviitungi koopia vabale kohale. Suuremate summade puhul kanti eraldi sularaha sissemaksu orderiga selle teenuse liigile lisaks.
Minu vastaslauas istus postioperaator, kes pidas kuuldepunktide (krappide), raadiote ja televiisorite maksude arvestust. Tol ajal sai kuulata Eesti Ringhäälingu saateid raadioaparaadi kaudu, millega muid jaamu ei edastatud. Saate eetrisse andmine toimus meie raadiosõlme kaudu ja edastas saateid kella kuuest hommikul õhtul kella kümneni. Igakuine maks oli 50 kopikat, maal 40 kopikat. Maksud võeti vastu kassas kviitungiraamatuga vorm 47 läbi kopeerpaberi. Tasuja sai esimese eksemplari. Mõni maksis korraga terve aasta eest, oli ka neid, kes igas kuus tulid tasuma. Iga kliendi jaoks oli avatud kaart, millele kanti maksud. Kogu arveldust peeti suures žurnaalis, kus olid eraldatud elanike maksud linnas ja maal (Tapa ümbruse külad) ja eraldi asutustel. Tapa linnas oli peale 1960-aastaid suuri asutusi ja ettevõtteid: veduri-ja vagunidepood, autobaas, haigla, teejaoskond, lasteaiad, kooperatiivi alluvusega kauplused, raudtee ORS (oтделение рабочего снабжения) ehk eesti keeles TVO (Töölis-varustus osakond) alluvusega kauplused. Asutustel oli raadiote omamine kohustuslik (sõjalis-poliitilisel eesmärgil). Raadio kuuldepunktide arv ulatus umbes 700-ni. Krappide kasutamise aeg lõppes 1991. a alguses.
Töö kassades oli küllaltki mahukas. Pakikassas võeti vastu postipakke, väärtkirju, väärtpanderolle, tähitud kirju- ja panderolle, raadio ja televiisori makse (aasta maks 36 rubla). Hiljem see maks kaotati. Müüdi postimaksuvahendeid (ümbrikke, marke, postkaarte). Samas väljastati saabuvaid saadetisi. Veel müüdi pakisaatmise taarat: riidest ja polüetüleenkilest kotte, pappkarpe, vineerkaste, mida toodi suurte partiidega sisse, vahel 200 tk. korraga. Vineerkastide kaante kinnilöömiseks vineerinaelu, sidumiseks linast peent ja jämedat nööri. Klient pidi teenustasuna sidumise ja nööri kinni maksma. Panderollide pakkimiseks oli pruun jõupaber, mida sidesõlme laost saadeti. Ka selle pealt tuli teenust võtta (15 või 20 kopikat). Vineerkastidel pidi olema sidumiseks ette nähtud sälgud, et seotud nöör oleks hästi tugevalt kinni nendes sälkudes. Kõik ikka selleks et oleks tagatud paki sisu allesolek. Meil oli spetsiaalne sälgulõikamise elektriline saag ja väikene rauast käsisaag, mis tegi kriiskavat müra. Saehambad olid ülevalt kaetud kattega, et oleks ohutu käsitleda. Peale saagimist oli tunda mõnusat puuvaigu lõhna, mida levitas vineerkast.
Polüetüleenkotte kasutati panderollide saatmisel. Paberisse pakitud pakend pandi omakorda kilesse, mille ots suleti sulatamise teel spetsiaalsel kilekeevitusmasinal, mis jättis äärele saatja ettevõtte nime ja indeksi (TAPA 202210). Kolm esimest numbrit tähistasid meie vabariiki ja kolm järgmist meie sidejaoskonda. Rakvere rajoonile oli antud viis aparaati. Et see masin oli mõõdetelt suur ja võttis palju ruumi, siis meie liinitehnilisest osakonnast andekas ratsionaliseerija Harri Viiralt tegi ise selle masina miniatuursena, mida oli mugav õhtul lukustatud ruumi viia.
Rahakaardikassas võeti vastu postirahakaarte, telegraafilisi rahakaarte, mis olid kiired, anti üle telegraafi teel ja saaja sai samal päeval kätte. Postirahakaart kulges aga maad mööda tavaliste kirjade kättesaamise kiirusega. Veel olid kaubanduslikud rahakaardid, mida saatsid kooperatiivi kauplused panga arvetele. Veel maksti välja pensione, emade toetusi, sisenevaid rahakaarte nii posti kui telegraafilisi. Tegelikult viis telegrammikandja koheselt saabuva telegraafilise rahakaardi adressaadile koju kätte. Kui saajat polnud kodus, siis jättis kutse vorm 22 ja sellega tuli saaja ise sidesse järgi. Asutustelt võeti vastu nimekirja alusel rahakaarte (alimendid, töötasud jne.). See lihtsustas töötlemist, ei pidanud iga rahakaardi kohta eraldi kviitungit kirjutama, vaid anti üks, kus oli märgitud „nimekirjaga“ ja tükkide arv, üldsumma ja postikulude summa. Saatja pidi nimekirja kahes eksemplaris täitma, millest üks jäi sidesse vastuvõtu kviitungiraamatu vorm 5 juurde.
Muidugi müüs ka rahakassa postimaksu vahendeid. Pensionite maksmine oli üks omaette teema. Iga pensionäri jaoks oli kaart, mis kestis 3 aastat. Kaardid olid jagatud maksmise kuupäevade ja kandepiirkondade järgi nn. kartoteeki. Selle tarvis oli vineerkast ja vineerist vahetahvlid. Kaardile andis pensionär isikudokumendi esitamisel igas kuus allkirja ja kuupäeva pensioni kättesaamise kohta. Allkirjanäidis oli kaardi esiküljel. Maksmine algas 2-st kuupäevast ja kestis 18 kuni 20 –da kuupäevani. Väljamaksu kandis operaator koondlehele vorm 10 am. Kartoteeki hoiti peakassas.
Tagasi oma tööleasumise aastatele.
1.septembril 1961. a asusin õppima Tallinna Polütehnikumi kaugõppeosakonda postiside erialale, mille lõpetasin 27.juunil 1964. aastal. Vahemärkusena – õpingute aja sees likvideeriti Tapa rajoon ja ühtlasi Tapa Sidekontor. Alates 16.04.1962 kuulus Tapa linn Paide rajooni koosseisu ja samast ajast olime Tapa Sidejaoskond Paide Rajooni Sidekontori alluvuses, ülemaks A. Roos. Tapa Sidejaoskonna ülem oli Uno Tänavots.
12.juunil 1963. aastal ENSV sideministri käskkirjaga nr.37 nimetati Paide Rajooni Sidekontor ümber Paide Rajooni Sidesõlmeks.
Peale kooli lõpetamist määrati mind II klassi postioperaatoriks 1.juulist 1964. a. Tööd tuli teha järgides rangelt NSVL Sideministeeriumi poolt väljaantud postieeskirjade, juhendite ja ohutustehnika eeskirjade või instruktsioonide järgi. Paragraafid ei jäänud kõik pähe, aga vajadusel pidime koheselt oskama kirjapandu üles leidma. Pidevalt korraldati eksameid, täiend-õppeid, kursuseid, konkurss-võistluseid.
1.jaanuarist 1965. aastal andis Paide rajoon Tapa linna üle Rakvere rajoonile – Lääne-Virumaa Sidesõlme koosseisu. Olin sel ajal juba dekreetpuhkusel ja 13.veebruaril sündis poeg. Järgnes veel 56 päeva sünnituspuhkust ja korraline puhkus. Sel ajal ei olnud rohkem ette nähtud. Tuli asuda kohe tööle. Õnneks leidsin väga armsa lapsehoidja.
Tööl olin põhiliselt paki- ja rahakaardi kassas. Mingil ajal kandsin telegramme linna piires. Kaugemad otsad autoga, muidu jalgsi. Veel olin maa piirkonnas mitu nädalat postiljoni tööd tegemas. Neid olukordi tingisid töötajate haigused. Sain palju praktilisi teadmisi. Veel õppisin peakassa töö, kus õhtuti kõik kassade päevatöö tuli üle kontrollida ja päevikusse vorm 130 tulud sisse kanda ühte osasse, kulud teise. Oli vaja tuua välja postimaksuvahendite, sularaha, pakitaara ja telegrammi iluplankide jäägid jne.
Aprillis 1967. a määrati mind ajutiseks, sidejaoskonna ülema Uno Tänavotsa, kohusetäitjaks seoses tema haiguse ja puhkuse ajaga kuni 13. augustini, kui läksin teisele sünnituseelsele puhkusele. Tekkis olukord, kus asendajale oli vaja leida asendaja. Uno Tänavots tuli tööle alles 16.märtsil 1968. a. Seega peaaegu aasta võitles kopsu ja neerude haigusega.
Mina jõudsin septembri lõpus tütre ilmale tuua, kätte saada kõik sünnitus- ja korralise puhkuse. Jõulu esimesel pühal asusin jälle tööle. Sel ajal oli juba seadusega võimaldatud 3 kuud palgata puhkust võtta. Kasutasin sellest 2 kuud ja 10 päeva. Kui Uno Tänavots tuli märtsis tööle tagasi, siis määrati mind I klassi operaatoriks. 1.jaanuarist 1969 määrati mind sidejaoskonna ülema abiks palgaga 96 rubla kuus. Hiljem, töötasu süsteemide ja uute ametikohtade kvalifikatsiooni teatmiku kehtestamisega 1.detsembrist 1975, nimetati mind ümber sidejaoskonna ülema asetäitjaks. Selle seaduse järgi tuli ülema haiguse ajal ka tema töö ära teha. Neid perioode oli tihti, kui Uno viibis pikalt sanatoorsel-ja haiglaravil või puhkusel. Mulle omakorda andis puhkust suurte töökogemustega operaator Helvi Sork, kunagine Tapa Postkontori aegne raamatupidaja rahakaartide alal.
Need aastad olid meie jaoks rasked. Tuli lahendada mitmeid majandusalaseid ja tehnilisi küsimusi. Kollektiiv oli suur, umbes 45 – 50 inimest. Telefonistid ja telegrafistid kuulusid ka meie koosseisu. Palju oli kaadrivoolavust, esines tööluuse. Oli ka väikeste lastega haiguslehtedel viibimisi ja kroonilisi haigeid, kes tihti ära.
Uno Tänavotsal oli neerutuberkuloos, mis siirdus ka kopsudesse. Teda opereeriti ja ta oli tööst eemal pikki kuid, kuni 23.novembril 1980. aastal suri 47-aastasena aordi rebendi tagajärjel. Uno oli kohusetruu ja tubli töötaja, hea suhtleja ja sõbralik alluvate osas. Oma tööd tundis põhjalikult, võitles õiguste ja oma jaoskonna eest.
Kuna raske krooniline haigus sundis Uno ka palgata puhkuseid võtma, siis määrati mind juba 15. augustil 1978. aastal ülema kohale, mis kestis peaaegu 20 aastat, kuni jäin pensionile 29.mail 1998. aastal.
1.oktoobril 1977. a läks Eesti Sideministeerium üle isemajandamisele. Toimusid jälle muudatused süsteemis – 1.jaanuarist 1978. a. ühendati Liini Tehnilised Sõlmed ja Postkontorid ühtse raamatupidamise alla. Sidejaoskonna tööd see oluliselt ei muutnud.
Erinevad töökäigud läbi aastate
Postiljonid ja kojukanne
Kuni aprillini 1962. a , kui olime Tapa Rajooni Sidekontor, oli linnas
6 kandepiirkonda ja 3 maapiirkonda (Vanamõisa, Kodumaa kolhoosi ja Saksi kant). Umbes 1980-ndatel aastatel koondati linnas piirkonnad ja moodustati neist 4 kanderajooni, maal mindi pikkamööda üle motoriseeritud (autoga) kandele. Kirjakandjad ehk postiljonid olid kõige suurema liikumisega grupp, neid tuli ja läks, kuid oli ka patrioote, kes pidasid vastu aastakümneid. Näiteks Valve Rosental 28 aastat, Berta Neidra 20 aastat, Emmi Rosental üle 20 aasta, Helgi Lepanurm 22 aastat, Johannes Kompus 18 aastat, Marta Kompus 18 aastat, Helvi Rohumets 27 aastat, Melanie Samuel 9 aastat, Udo Samuel 9 aastat, Õie Traks 16 aastat. Eriline on Linda Kärt, kokku juba 46 aastat, tehes oma tööd ikka edasi.
Enne 1960. aastat olid tolle aja patrioodid Hugo Beljals (Peljats), keda võime näha juba 1923. aastal postkontori personali hulgas. Tema nõukogude ajal välja antud tööraamatus seisab sissekanne: enne 10.okt. 1944 on töötanud sideorganeis 20 aastat ja 5 kuud. Pensionile läks 15.mail 1958. a. Seega kokku kõndis postikotiga see pikka kasvu, tugev ja rahva hulgas väga austatud, rõõmsameelne mees ligi 35 aastat.
Tema poeg Harald Belials, ka eluaegne sidelane, vääriks eraldi märkimist, kui juba kõrghariduse saanud ja tippjuhina töötanud. Lõpus oli Harjumaa Sidesõlme ja STE ülem.
Veel on üks postiljon 1923. a fotol – August Lastau, kelle staaž ulatus 30 aastani. Mees, kes kaotas sõjas ühe silma. Kindlasti on tollest ajast postiljone, kes teenisid pensionini välja, aga kõigi kohta pole andmeid leida. Alla 10 aastase staažiga on meelde jäänud rida tublisid postiljone: Helene Leinberg, Aino Kallipe, Ida Tamm, Silvi Augasmägi, Evi Laanesaar, Eha Niilis, Ludmilla Zukova, Jelena Are, Leida ja August Tüli, Valentina Handezina, Aline Petsar, Leili Kivila, Tarmo ja Eve Õun, Gordei Bohanko.
Kanne toimus tavaliselt 6 päeva nädalas, kuigi mais 1968 toimus üleminek 5-päevasele töönädalale, ei kuulunud sinna hulka postiljonid. Täpset aega ei mäleta, kuid meil õnnestus anda nädalas 2 puhkepäeva väga lühikest aega, kui kaadrit jagus. Alles 1.septembrist 1989. a anti postiljonidele ametlikult pühapäev vabaks (enne seda oli esmaspäev vaba päev). Nõukogude võimu ajal üritasin anda omal riskil pühapäeva vabaks, et neil oleks olnud võimalus ükski päev nädalas koos perega veeta. Sain isiklikult mitu kaebekirja hukkamõistuga ja „kapitalistliku igandi“ nime kandjaks.
Ajakirjandus Levi Osakonna (ALO) töötajad kandsid käigu raamatusse. Seda tööviisi kasutati kogu minu töötamise ajal (1960-1998).
Iga töölaua juures pidid olema kandepiirkondade skeemid, kus oli näha Postkontorist mööda tänavaid minek. Märgiti ära ohtlikud kohad – raudtee ülekäigukohad, ristteed, majad kus olid kurjad koerad. Postiljonidele jagati töörõivastust – talvel nailonist sinine jope, suveks lühikeste varrukatega ruudulised hallid pluusid ja seelikud. Jalanõusid ostsid nad ise ja ostutšeki esitamisel maksti lubatud summa piires välja (kummikud, talvesaapad ja suveks kingad) Vastu pidi pidama: kummikud ja saapad 1 aasta, kingad 6 kuud, joped 2 aastat, enne kui sai uusi osta. Anti ka suvehooajaks kasutada jalgratas 5 aasta peale, pidi omama sõidu luba, mille kohta anti välja tõendid.
Peale 1980. aastat oli ette nähtud postiljonidele piimatalongid. Ühe talongi hind oli vist 20 kopikat (täpselt ei mäleta). Muidugi seda võimalust ei kasutatud, vaid mitme talongi summa eest võeti jaama sööklas sooja sööki enne kandesse minekut.
Postiljonid maksid rahakaarte märkusega „kojuviimine tasutud“ ja pensionäridele pensioni, kes ei suutnud haiguse või vanaduse tõttu ise sides järgi käia. Kaasa võetud summade suurus ei tohtinud ületada kindlaks määratud summat (linnas 5000 rubla ja maal autoga sõites 10 000 rubla)). Kui oli rohkem väljamakseid, tuli linnapostiljonil tulla sidesse lisa võtma. Enesekaitseks kallaletungi korral ei omanud nad midagi peale vile. Hiljem, EV ajal anti veel gaasiballoonid. Õnneks minu töötamise ajal ei olnud kallaletungimise juhtumeid teiste inimeste poolt, hulkuvate koerte poolt aga üksikuid kordi.
1973. aastal hakati kasutama Kaunase meetodit, mis seisnes selles, et side poolt hakati üles seadma grupilisi plekist postkaste, kuhu postiljonid hakkasid panema ajalehti, ajakirju ja kirju. Kast ei tohtinud olla kliendi kodust kaugemal kui 500 meetrit. Grupilised postkastid olid 3-lahtrilised, 4 lahtriga ja 5-6 ja -8 lahtrilised. Kastide nn väheväärtusliku inventari kohta toimus range aruanne eraldi vihikus, kus oli näha postkasti asukoht, ülespaneku aeg, rikkumised ja mahavõtmised, uuega asendamine. Kastidel oli tänava nimetus ja lahtritel majade numbrid. Sissekanded vihikusse tegi Sidejaoskonna juhataja. Osa kaste käis eest lukustatud ustega, pealt lasti post ava kaudu lahtrisse ja tõmmati kaas peale. Osadel olid omapoole tõmmatavad lahtrid – ikka lukustatud. Võtmed jagati saajatele. Algas posti kojukande mehhaniseerimise ajastu.
1975. a kevadel, kui suleti Saksi Sidejaoskond, liideti kogu Saksi piirkond VII rajooniga üheks ja postikanne hakkas toimuma taksoga, mida renditi Tapa taksopargist. Üks pikaajaline juht oli Uno Tänavotsa poeg Meelis. Piirkonna postiljoniks maal oli üle kuue aasta ühe käega Johannes Kompus, hiljem jätkas töötamist linna piirkonnas. Käe, kuni küünarnukini, kaotas raudteel töötamise ajal, kui jäi manööverdavate vagunite vahele. Rajooni nimetus oli nüüd V rajoon ja pikkus umbes 75 km., vahel rohkem, kui toimus pensionite maksmine.
1.detsembrist 1981. a kuni 28.septembrini 2003. a oli selles piirkonnas postiljoniks Helgi Lepanurm, kellel suur laste pere – 7 tütart ja 2 poega. Sügisel saab 59 aastaseks ja lapselapsi on juba 26. Tulekul on kolmas põlvkond. Kui Helgil viimased lapsed sündisid, siis esimesed andsid suvel puhkuseid postiljonidele.
22.novembril 1998. a liideti veel Põima ja Vanamõisa piirkond ja nüüd on ringi pikkuseks 87 km.
Kõik postiljonid pidid müüma nii linnas kui maal postimaksuvahendeid (postkaarte, ümbrikke, marke). Maal pidid vastu võtma kodudes ajalehtede ja ajakirjade tellimisi. Tuli täita sotsialistliku võistluse ülesandeid (müüma vähemalt mingi kindla summa eest postimaksuvahendeid, töötama kaebusteta jne.)Sügav austus nendele vapratele postiljonidele, kes aastakümneid seda tööd tegid, igasuguse ilmaga, vahel palavikus haigena, kasvatasid töö kõrvalt üles oma lapsed, harva oli neil võimalus osa võtta ekskursioonidest, mida ametiühing korraldas. Kena komme oli kõiki sünnipäeval lillede ja väikese kingitusega meeles pidada, kiirustades söödi kringlit ja torti.
Postiosakond, postivahetused, traktid, Tapa I Sidejaoskond
1.oktoobril 1960. a asus postiosakond veel vana maja keldrikorrusel. Mööda puust treppi viis väljapääs hoovi peale, kus laoti postikotid ja pakid puust kärule, mida siis tõmbasid Oskar Kask ja Harald Kranich raudtee jaama rongile vastu. Ülesõidul olid abiks lükkamas kas Salme Lass, Hilda Kerkel, Aino Mäe (s. Pärtelsoo), Selma Maidla, Ester Rehelem (s. Heinmaa), Hilda Pedask.
1961. aasta jaanuaris koliti juba uue majaosa põhjapoolsele küljele.
Kui loodi Tapal 16.mail 1959. a Tapa Autobaas, hakkas Sidekontor hiljem rentima sealt autot postiveoks. Alguses anti väike Moskvitš ehk „pirukaauto“. Mäletan et esimesed juhid olid väikest kasvu kõhna mehike Vasja ehk Vassili Karpov, veel Kalju Virro, Reeli Kukk.
1966. a alguseks oli postimaht sõjaväeosadele tulevate postipakkide näol juba nii suur, et väike auto ei mahutanud posti enam ära. Anti lepingu alusel Autobaasist suuremad UAZ tüüpi autod. Kohakaasluse alusel asusid tööle Elmar Kukk (17.01.1966 – 19.05.1992 – 26 aastat), kõige pikema staažiga autojuht, Nikolai Murro, Ain Tammik, Ago Lepik, Evi Kats, Hugo Major, Pjotr Smirnov, Alar Nugisman, Lembit Aupaju, Heino Einmaa (10 aastat), kõiki ei mäleta enam.
Peale nende veel ajutised Autobaasi poolt määratud puhkuste asendajad.
Autojuhid, kes olid rahadega ja suurte väärtustega teel, pidid omama relvaluba ja kandma relva. Kui neid asendasid puhkuste ajal ajutised juhid, oli kõrval kindlasti oma postivahetaja või sorteerija, kellel oli relvakandmise õigus. Kaua aastaid olid kasutusel Tuula relvatehase relvad. Vanim revolver „Nagaan“ oli 1920-st aastast. Teised revolvrid ja püstolid 1942-1944a. Väljalase. Ise omasin ka revolver „Nagaani“ luba. Need kuus relva ja laskemoon asusid tulekindlas kapis, eraldatud teineteisest lukustatud sahtliga. Spetsiaalse laadimise laua kohal rippusid iga relva jaoks ettenähtud kambrid, mida vastava rihmaga vööle pandi jope alla varjule. Relvakapp asus mitme uksega lukustatud ruumis signalisatsiooni valve all. Tuleohutuse nõuete kohaselt pidid uksed olema plekiga üle löödud.
Relvamajandus pidi olema väga korras. Näiteks novembris 1994. a kinnitas Eesti Posti peadirektor „tulirelvade eeskirjad“ ja need saadeti Valdeko Jallai poolt politseiametisse kinnitamiseks. Relvaluba tuli taodelda miilitsajaoskonna poolt. Toimusid õppused lasketiirul ja instrueerimised. Relvade puhastamine oli Tapa Eriside ülema Aksel Rehelemi ülesanne. Tihti käisid kontrollid koos Sidesõlme esindajatega. Eriti range mees, keda alati kartsime, oli hr. Valdeko Jallai – Vabariikliku Erisidesõlme ülem turvateenistuse alal.
Korras pidi olema žurnaal, milles oli näha, kellele hommikul enne tööle asumist relv välja anti, kellaaeg, allkiri vastuvõtmise kohta, kes andis ja kes tagasi võttis.
Veel olid ette nähtud postikaastamise tunnistused fotoga, mida tuli jaamas postivaguni töötajale näidata posti vastuvõtmisel. Samasugused tunnistused olid välja antud taksodel posti vedavatele kaastajatele. Nemad ei tohtinud isegi miilitsa või liiklusinspektori nõudele peatuda. Sel momendil näidati silti „POST“ ja sõideti peatumata edasi.
11.mail 1967. aastal, kui olime jäänud Lääne-Virumaa koosseisu, moodustati 2 trakti: lühem oli Tapa-Tamsalu-Salla – 145 km. peatustega Tamsalu, Vajangu, Pikevere, Kiltsi, Rakke ja Salla. Pikem oli Tapa – Väike-Maarja – Venevere – 161 km. peatustega Tapa, Porkuni, Väike-Maarja, Triigi, Simuna, Laekvere, Muuga, Venevere.
Lühikest aega kehtis nõue, et tuli meile telefoni teel teatada, millal igasse sihtpunkti jõuti. Esimesed postikaastajad traktidel olid Klavdia Kuuzmann, Irene Strauss, viimane ei pidanud vastu kolme nädalatki, püsima jäi Vaike Treial (s. Tammearu). Aasta pärast lahkus ka Kuuzmann. Asemele tuli Armilde Ansip, kes jäi püsima pikkadeks aastateks. Iga inimene lihtsalt ei talu autosõitu iga päev ja pikalt. Meiepoolsed kaastajad olid hiljem kaks noort naist – Zanna Azanovitš ja Svetlana Kostrõkina. Traktidel sõideti aastakümneid. Algul taksopargist renditud taksodega. Märtsist 1992 asusid tööle lepingu alusel autojuhid oma autodel. Tasuks oli 6 rubla kilomeetri eest. Anti välja ka relvad ja load ning postivahetuse tunnistused. Nii sõitsid Meelis Tänavots ja Andres Annula. Puhkuseid andis neile Ivan Kostrõkin, kes omas relvaluba oma põhitöökohast politseist. Veel asendasid Aron Jaanis, Urmas Oras. Renditud taksodel olid kauaaegsemad juhid: Paul Sirp, Tõnu Eiso, Kalju Seepõld, Heiki Allika, Valmut Maide, Aadu Annula, Arne Malva, Arvin Valdre, Tiit Mikone, Viktor Sepp, Leo Timm, Peeter Nahko, Lembit Kont, Karl Einaste jne.
Traktid sõitsid viimast korda 16.juulil 2000. aastal.
Siis otsustas Lääne-Virumaa Postkontor lõpetada Tapa Sidejaoskonna kaudu postiveo antud traktidel, võttis meie linna autojuhid omale ja andis neile posti Rakverest peale ning sõideti sealtkaudu need kaks trakti. Jäi ära suure hulga posti vedu Tapale ja igapäevane kilometraaž vähenes üle 125 km. ja post saadi varem kätte.
Posti ajaloos on suurt tähtsust omanud postivedu raudteed mööda postivagunites. Tapa jaamahoone perroonidega asub kahe suuna vahel: põhjapool oli Tallinn-Narva-Leningradi teelõik ja lõunapool Tallinn-Tartu-Moskva teelõik. Posti saadeti pikamaa rongidega, näiteks Leningradi e. Peterburi, Riia, Minsk, Pihkva ja Moskva suunas. Ööpäeva jooksul toimus kuni 12 postivahetust. Nõukogude võimu ajal Tallinna Postitöötlemiskeskuses (Balti jaama lähedal) töötati välja, igal aastal maikuu lõpuks täpsed posti sihituse plaanid, millisesse postivagunisse tuli anda postipakid, rahakaardid, kirjad või rahvusvaheline post vastavatesse sihtkohtadesse. Sihitusplaanidest tuli rangelt kinni pidada, muidu läks saadetis ekslema ja jõudis kohale suure hilinemisega. Hooletusest tuli ette et „Tapa, Eesti NSV“ käis ära „Тара Омской обл“ ehk Omski oblastis. Vaataja nägi kiirustades ainult esimest sõna.
Ohutuse tagamiseks raudteel tuli hankida Tapa Autobaasilt, kelle autosid rentisime, eriluba autoga perroonile sõiduks. Load kooskõlastati Eesti NSV Sideministeeriumiga. Auto pidi olema 10 minutit enne rongi saabumist perroonil ja alles 5 minutit peale rongi ärasõitu tohtis paigalt liikuda. Posti peale ja mahalaadimine pidi toimuma kiiresti, et mitte takistada rongi väljumist. Oli ka juhuseid, kus vagunimehed olid tukkuma jäänud ja avasid uksed alles kõva koputamise peale. Postivagun asus tavaliselt veduri järgi enne pagaži vagunit. Otse raudteejaamas sai isiklikult igasse postivagunisse luugikese kaudu lasta lihtkirja. 1950-ndatel aastatel oli postivahetus ka öiste postirongidega. Korraga olid pärast kella kolme kaks rongi ees: lõunapool jaamahoonet Tallinn-Pihkva ja põhjapool Leningrad-Tallinn. Tuli kiiresti tegutseda. Pagaži aida ees seisis lukustatult üks suur raudkäru, mida kasutati topeltrongide puhul. Ka hommiku poole olid korraga kahed vahetamised. Ühed puukäruga ühe postivaguni juures, teised selle jaamas seisva varu käruga teise postivaguni juures. Kohtade arv ulatus vahel sajani (kõik kotid, pakid ja ajalehtede kimbud kokku). Peale 1960-ndaid aastaid võeti meilt Pihkva rongiga vahetus ära. Jäi 10 korda ööpäevas jaamas käia: edasi ja tagasi Tallinn-Riia, Tallinn-Leningrad, Tallinn-Moskva üle Tartu, Tallinn-Moskva üle Narva ja Tallinn-Minski rongid.
Eesti Vabariigi taaskehtestamise väljakuulutamisega toimusid postiveos suured muudatused ja Tapa Sidejaoskonnast läks 1.oktoobril 1995. aastal viimast korda post raudteed mööda rongiga Tallinn – Leningrad. Sellega lõppes ka posti saamine Rakvere Sidesõlmest raudteed mööda.
Igal hommikul peale kella 6 oli postiga auto Rakverest kohal. Tol ajal toimus ka postimüügi-firmade (Hobby-Hall, Halens, Anttila jt.) pakkide suurenenud tellimine elanike poolt. Andis tõsta televiisoreid, pesumasinaid jne.
Veel korraks ajas tagasi:
1950-ndatel aastatel algas lennuvälja intensiivne ehitus. Sõjaväe lennuvälja territoorium suurenes 9 ruutkilomeetrini. Viidi lõpule lennuväe tehnilise väeosa formeerimine. Tegelikult alustati nõukogude sõjaväe poolt lennuvälja ehitamist juba 1939. aasta sügisel pärast baaside lepingu sõlmimist. Sissetuleva posti hulk kasvas sõjaväeosade juurde moodustamisega. Meie filiaali ehk Tapa I Side alla kuulus umbes kümne sõjaväeosa teenindamine (näiteks 31522, 40377, 67665 jne.) Meile kuulus kaks sõjaväeosa – 12540 ja 52283.
Niisiis kogu töö andis meile sõjaväelaste ja nende perekondade teenindus kahe sidejaoskonnaga korraga. Tapa I Sidejaoskonna täpset loomisaega ei ole mul õnnestunud teada saada, oletan et peale 1950 aastat. Sidejaoskond asus ühes vanas nn sõjaväelinna barakis, hoone teisel pool oli sõjaväekauplus („Военторг“). Sealsed linnaku tänavad kandsid nimesi: улица Гвардеиская, Mожаиская, Чкaлова, Кирова, Ленина, Свердлова, Советская, Космонавтов. Peale Tapa I Sidejaoskonna sulgemist liideti osa tänavaid meie linna I ja II kandepiirkonnaga, muudeti ka tänavate nimed eestipäraste vastu.
Sidejaoskond oli avatud kõigile, kuid tsiviilelanikud eelistasid siiski meile tulla. Umbes 1963. a lõpus koliti kunagise Tapa mõisa lähedale Paide maanteele КЕЧ`i majja (korteri ekspluatatsiooni osakond). Mäletan esimesi töötajaid: Niina Ovdi, Veera Estam (sõitis Aegviidust), Elle Mardo, Virve Rõõmusoks, Helle Suimets, Ester Rehelem. Hiljem Ellen Neiaru (s. Kesküll), Valentina Belaja, Maria Antonova, Tamara Zimogljad, Galina Moskaljova, lõpu poole Laine Hvatova, Ekaterina Potaptsuk, Tamara Bohanko.
Kõige pikema staažiga oli postiljon Elvi Rohumets, kes tuli 1965. aastal ja lõpetas 10.novembril 1992. a kui Tapa I Sidejaoskond suleti. Sulgemise põhjus oli sõjavägede lahkumine, töömahu vähenemine, ei olnud enam otstarbekas ühes linnas kahte ettevõtet pidada ja Tapa Linnavalitsuse nõusolekul likvideeritigi.
Postiljonina sealses piirkonnas asus tööle Tamara Bohanko (endine Tapa I Sidejaoskonna ülem) ja alates 02.01.1993 tema abikaasa Gordei Bohanko kuni 29.01.1999. a. Üldiselt andsid Tapa I meile väga palju tööd. Iga päev tuli sealt lõuna ajal suur kotitäis sõdurite kirju, mis tuli meil tembeldusmasinast nende kalendertempliga läbi lasta, sorteerida liiduvabariikide, oblastite ja kraide järgi, teha neist kimbud, mis siis vastavalt sihitusplaani järgi postirongidele anti. Pühade eel oli vahel 2 kotti kirju.
Väga suur oli pakkide hulk, mida saadeti sõduritele. Mõtlematult saadeti kergesti riknevaid puuvilju, tomateid, kala, soolapekki, isegi kanamune, mis purunesid. Pakid tilkusid kõikvõimalikest segudest. Põrandad kleepusid ja paki hoiuruum haises. Vineerkastidel olid augud, et õhk läbi käiks, peale kirjutati „фруктовая“, aga ei arvestatud teekonna pikkust ja nii nad siis riknesid. Suured raudtee postiosakonnad olid üle koormatud postist ja seetõttu ei jõutud neid „фруктовая“ kaste kiiremini edasi saata.
Vahel jäeti see kastike sidesse kohe peale avamist ära viskamiseks.
Ajateenistusse saadetud poisid võisid oma kodused riided tasuta koju tagasi saata, need õmmeldi riidest kotti ja pealkirjaks „воинское бесплатное“. Üldiselt saabusid poisid venemaa avarustest väga räbaldunud riietega, nii et siin visati lihtsalt ära. Pakid anti sõjaväeosade poolt nimekirja vorm 103 järgi, millel väeosa komandöri allkiri ja vapp-pitsati jäljend. Tuli esitada ja desinfektsiooni tõend, mis kehtis 3 ööpäeva.
Mainima peaks veel üht postiaadressi – „Полевая Почта“. Selle taga oli asukoha salastatus, märgiti ainult number.
Veel veidi posti saatmisest traktidele – kolmeteistkümnele jaoskonnale ja linnas Tapa I-le. Meie postiosakonnas oli kahe pika, teineteisekülge kinnitatud posti sorteerimislaua ühele küljele monteeritud presentkottide hoidja. Neljakandilisele traatvõrele keerati koti suu peale. Hiljem, kui kotid olid ära korjatud peale posti saatmist, lasti võred alla, et ei segaks ruumis liikumist. Igale jaoskonnale oli kaks rohelist või halli presendist tugevat kotti, millele peale kirjutatud koti number ja jaoskonna nimetus. Traatvõredele sai riputada 4 kotti, üks oli Tapa I Sidele ja kolm järjekorras postivagunitele. Traktide kotid olid kõrvalruumis pika laua külge kinnitatud konksude küljes.
Postiosakonna ruumis asusid kirjade sorteerimiskapid lahtritega kogu Venemaa oblastite, kraide ja vabariikide suurte linnade kohta. Kappide lahtritele olid nimetused kirjutatud Oskar Kase poolt. Tema kontrolli all oli tembeldusmasina hooldus: õigel ajal õli lisamine paaki, milles liikusid masina hoovad, kalendertemplite hooldus-puhastamine. Koti hoidmise võred olid ka Oskari poolt üles seatud. Linnatüüpi postkastidest võeti kirjad välja spetsiaalse raami abil, millele oli needitud presendist kogumiskotike. Nende korrashoid ja rebenenud kotikeste uuendamine oli samuti Oskari töö. Maksti 10% lisatasu põhipalgast. Igati üks hooliv ja täpne töömees. Veel 71. aastasena oli ta telegrammikandja, varem kauaaegne postivahetaja raudteejaamas ja hilisem sorteerija.
Meenutada on palju toredaid töökaaslasi postiosakonnast, kes kogu oma elu pühendasid sidetööle kuni pensionini välja, kes aastate jooksul õppisid mitu ametit nagu kirjakandjast postioperaatoriks kassasse (Ljudmilla Ivanovskaja) või väärtposti töötlejaks (Liia Kuvsinova) või ülemast kirjakandjaks (Tamara Bohanko Tapa I-sest), sorteerijast telegrammikandjaks (Oskar Kask) jne.
Meeles on väärtlaua töötajad sideoperaatori nime all: Aino Mäe, Asta Kask, Liia Kuvsinova, Olga Kirss, Maimu Proosa, Galina Jastsenko, Olga Sitnikova. Sorteerijad-postivahetajad: Hilda Kerkel, Ester Rehelem, Salme Lass, Oskar Kask, Valentina Handezina, Juganna Antonova, Zoja Isajeva, Flora Bimberg, Valentina Karpenko.
Traktidel veel kaastajaid peale varem märgitute olid aegade jooksul: Õie Vasemägi, Sirje Vasemägi, Helja Poddo-Laas, Silvi Augasmägi, Aleksandra Smirnova.
Suure töömahuga postiosakonna lagunemine algas hiilivalt juba 1990-ndate aastate alguses; Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991. aastal, kui lahkusid Eestist sõjaväeosad. Kui suleti meie filiaal Tapa I Sidejaoskond – 10.novembril 1992. a , kui lõpetati postivedu rongidega – 1.oktoobril 1995. a ning viimased traktid 16.juulil 2000. a.
Järele jäi üks töötaja paljudes ülesannetes – Galina Jastsenko. Tuli tööle juba varahommikul, võttis vastu posti, sorteeris, jagas ajakirjanduse ja kirjad postiljonidele, täitis abitabelid statistika jaoks, mis on üks mahukas ja täpsust nõudev töö. Andmed kajastusid hiljem koondil vorm 2, mille järgi arvestati meie toodangu mahtu. Väike paus ja õhtupoole posti ära saatmine, ikka statistika ja väärtuse jäägid. Tänaseks on abiks arvutid, kuhu sisestatakse kõikvõimalikud andmed.
Vaba aja veetmine, ühiskondlik töö, sotsialistlik võistlus, kursused, ekskursioonid.
Peale 1960.ndaid aastaid saadeti asutustest inimesi talvel raudteele lumetõrjele. Ka meie sidelased, keda oli võimalik töölt ära anda, pidid labidad käes rööpaid ja teeääri puhastama. Käisin ka ise puhastamas. Veel mäletan, kuidas suviti saadeti meid šefluskolhoosi heina tegema. Kord sattusime tugeva vihma ja äikese kätte. Heinakuur, kuhu varjusime, sai otse hoone kõrvale pikselöögi. Lööklaine oli nii tugev, et viskas meid pikali ja kõrvad olid lukus. Kuulmine tuli väga pikkamööda tagasi.
Tihti saadeti teistesse sidejaoskondadesse puhkuseid andma. Ise käisin oma linnas Tapa I-s, veel Albus, Lehtmetsa –Ristil. Bussiliiklus oli tol ajal tihe ja nii sai igal õhtul koju sõita.
Palju korraldati ametiühingu poolt ekskursioone, näiteks Leningradi, Viiburisse, Leedu NSV-sse, Moskvasse, Kiievi, Gruusia NSV-sse, Hiiumaale, Bresti, Bulgaariasse, Läti NSV-sse, Simferopolisse, Sevastopolisse, Dnepropetrovski, samuti Lahemaa ilusad paigad ja mõisad. Oli ka ühepäevaseid sidejaoskondade külastusi, nagu Kunda, mis oli tol ajal üks täiesti hall, tolmu mattunud linn jne.
Tänapäeval on juba keerulisem Venemaa poole reisida, takistuseks viisa või küllakutse nõue.
1985. aasta lõpu poole käisid „Aerofloti“ turundusesindajad Tapalt otsimas sobivat kohta ja töötajat koostööks nendega. Leiti, et meie sidejaoskonna asukoht sobiks ja töö pakuti minu asetäitja Svetlana Sõtšovale. Õige peal loobus ta ja soovitas minul jätkata. Käisin Tallinnas lennujaamas lepingut sõlmimas, tingimusel, et töö peab toimima peale minu põhitööd, 5 päeva nädalas. Nii pühendasin oma vaba aja õhtuti seitsmeks aastaks. Põhilise töö andsid sõjaväelased, kes puhkuste ajal oma kodumaad külastasid. Suvekuudel oli tööd palju. Mäletan et ühel juulikuul oli läbimüük üle 400 pileti – käsitsi kirjutatud, läbi kopeerpaberi. Iga kuu algul tuli Tallinnasse sõita aruannet esitama.
Nõukogude ajal oli aukohal sotsialistlik võistlus ja kommunistliku eesrindlase nime taotlemine. See innustas töötajaid ikka paremini oma tööga hakkama saama. Muidugi kaasnesid parematele preemiad ja aumärgid. Kõik kuulus selle ajastu juurde.
Huvitavamad ja harivamad olid kutsemeisterlikkuse võistlused. Kohapeal selgitati välja parimad ja need võtsid osa juba Vabariiklikul tasemel korraldatud võistlustest. Posti osas toimusid postimääruste ja ohutustehnika eeskirjade tundmine. Alati oli ka praktiline töö. Olen aastaid osa võtnud võistlustest. Üldiselt toimusid need kevadeti, tuli selleks eelnevalt üle korrata materjalid ja palju meelde jätta. Vahel ei pannud tähelegi et kevad kätte jõudnud.
Ilusaks kombeks oli töötajate meelespidamine kingituste ja lilledega, koosviibimisega sünnipäevade, tööjuubelite ja pensionile saatmisel. Igavikule saatmine ja viimane austusavaldus kalmul, kauaaegsete töötajate lahkumisel teise elukohta. Alati tähistati uue aasta saabumist. Vana majaosa keldris tegi sidetehnika pere korda ruumi, mis kuulus kunagisele postiosakonnale, hilisem liinimeeste riietusruum ja töövahendite panipaik. Tegime isegi omalt poolt postirahvaga väikese korjanduse. Ehitati saunaruum ja kena kaminaruum. Seal toimusid mitmed juubelipeod ja sünnipäevad.
Säilinud on mõned tunnistused, mis anti välja ENSV Sideministeeriumi juures korraldatud kursuste lõpetamisest. Näiteks mindi üle peale 1973. aastat rahakaartide vastuvõtu ja väljamaksu mehhaniseerimisele aparaadiga „Onega – 3 – JM“. Kogu informatsioon salvestus perfolindile ja iga tööpäeva lõpul lint kontrolliti, kas sõnade ehk operatsioonide arv ning kokkuvõtte summad on õiged. Iga viie päeva tagant saatsime lindid metallkarbis Rakvere Sidesõlme rahakaartide kontrolörile. Nemad saatsid edasi Tallinna Rahakaartide osakonnale ehk RKO-sse. Kui ma ei eksi, siis nendelt läks kogu info Leningradi. Tihti olid need aparaadid rikkis, siis tuli käsitsi vorm 5-ga vastu võtta ja tagantjärgi ikkagi see töö masinal ära teha. Mäletan et ühel õhtul läks masin suitsema. Tehnik asus Rakveres, kelleks oli Enn Hakmann ja ta õpetas telefoni teel, kuidas masin töökorda saada või sõitis ise kohale.
1985. a lõpus olid uued kursused uue masina „Onega ЭKM“ tööle rakendamisel, kuid meie jaoskonda see ei jõudnudki.
Postioperaatorid
Peale 1962. aastat oli meil ainult kaks kassa kohta saalis. Ajakirjandus asus omaette ruumis maja vanas osas. Tööd oli väga palju ja käsitsi tuli kanda sissetulevate saadetiste vastuvõtt kviitungiraamatute kaudu läbi kopeerpaberi, millest esimene eksemplar jäi saatjale. Rahakaardid võeti vastu vorm 5-ga, kus iga lehekülje lõpus pidi olema kokkuvõte kahes osas: vastuvõetud summa ja postimaks e saatekulu summa pealt, mis oli meie tulu, millega täitsime plaani. Kaubanduslikud summad (kauplustelt) vorm 6-ga, kus kokkuvõtted sama moodi. Pakid olid raamatus vorm 1 . Siin tuli eraldada saatemaksud ja teenused. Teenuse hulka kuulus vineerkastile sälkude lõikamine ja nööriga sidumine, panderolli pakkimine paberisse, nööriga sidumine või kilesse keevitamine, saatja soovil aadressi kirjutamine vastuvõtja operaatori poolt, sisukirja või rahvusvaheliste pakkide tollideklaratsioonide täitmine jne. Iga liigutuse maksis klient kinni. Aga sellest kasvasid kokku meie tulud ja plaanide täitmised.
Väljamakstud rahakaardid kanti registrisse vorm 10, mis koostati kahes eksemplaris lähtekoha ja summa äranäitamisega, päeva lõpus kokkuvõte summa ja arvu kohta. Sissetulnud rahakaardid saime postiosakonna väärtlauast registriga vorm 11. Igal õhtul tuli neile teha rahakaartide jääk arvuliselt ja üle lugeda tükiliselt, kas kõik klapib. Sama tehti pakkide, väärtkirjade ja panderollide kohta eraldi registritel vorm 16. Õhtul lao ülelugemine oli väga vajalik, sest kui oli arvestuses mingi viga, oli järgmisel õhtul seda otsida keerulisem. Iga päeva lõpus löödi vorm 16-le kummitempli jäljend: jääk, saadud, väljastatud, järgi- või tagasisaadetud, jääk.
Väljamakstud pensionid kanti registrisse vorm 10 am nime ja summa näitamisega. Töö nõudis täpsust ja korda. Kogu päevane töö anti kassateatisega ülekontrollimiseks peakassale, kus kanti kõik liigiti päevikusse vorm 130.
Meenutan meie revidenti Heino Koniste`t, kes meid revideerimas käis. Lühikest kasvu, vilgaste silmadega ja erksa olemisega, kandis alati pikki säärsaapaid ja rohelisi kalifee pükse. Saapad armastas ta ära võtta selleks pikaks päevaks ja pani jalga toasussid. Lõunatas alati oma töölaua taga kaasavõetud võileibadega ja meie poolt palus sooja teed. Sõitis Rakverest alati varakult liinibussiga ja õhtul jälle tagasi. Et markide ja kaubajääkide kontroll hästi laabuks, siis andis ta meile märku paar päeva ette. Siiski tuli ka vigu ette ja selle vana saksaaegse margimapi ülelugemine võttis kaua aega. Mapis asusid tugevate kaante vahel kupüüride järgi margi liigid (alates 1, 2, 3, 4, 5, 10, 15, 20 kopikalistest kuni rubladesse ulatuvad illustreeritud kunstilised margid, kui ma seda jada veel täpselt mäletan). Iga liik oli eraldi kantud raamatusse, kust oli näha nende sissetulek, müük ja jääk. Operaatoritel olid omakorda margi albumid liikide kaupa ja täiendasid seda peakassast kassaorderil ostmisega. Üks peen ja tülikas arvepidamine oli. Tänapäeval käib kõik arvuti kaudu – vajuta nuppu ja kerge vaevaga on näha seisud. Kogu see telegrammi iluplankide, pakikastide, karpide, riidest kottide, kilekottide, hilisematel aegadel loteriipiletite, auto kindlustuspoliiside ja muu pudi-padi ning sularaha jääkide kontroll võttis revidendil pool päeva. Kopikate jaoks oli meil lahtritega metallist karp. Teine suur karbitäis oli paberisse rullitud kopikate „torud“, mida ta katseliselt üle luges, sest aeg sundis kiirustama. Neid rulle tõid rändkino poisid või kauplused. Rulli peal pidi olema märge, kes pakkis ja summa, nii saime juurde nõuda või tagasi anda. Revideerimispäeval kontrollis revident põhjalikult rahalise aruande päevikut vorm 130 laoruumis jäägis olevate sissetulnud pakkide, panderollide, väärtkirjade ja rahvusvaheliste kottide arvu, kassades vahel tarifitseerimise õigsust. Oma töö tulemused, puudused ja ettepanekud kirjutas revideerimise akti. Õhtuks olid kõigil töötajatel pead väsinud.
Operaatorite riietus oli vaba, ei olnud ette nähtud nagu kirjakandjatel – kena „kuldnööpidega“ sinine vorm. Mingil ajal püüti siiski meile Rakveres ateljees õmmeldud kollased pluusid ja pruunid sarafanid kohustuslikuks vormiks teha, kes kassades, kuid uute töötajate tulemisega soikus see nõue. Pealegi olid pluusid karedast riidest ja umbsed, pikkade varrukatega.
Meenuvad ajad, kui möllas loomade suu- ja sõrataud. Sidejaoskonna sissekäikude ees olid suured jalamatid immutatud desinfitseeriva ainega. Olid ajad, kus toiduainete nappusega seoses ei tohtinud välja saata vabariigist toiduaineid, tuli kontrollida iga paki sisu. Lubatud olid ainult sõdurpoistele saadetud saadetistes. Kord oli nii range, et saalis istusid meie teadmata Täitevkomitee poolt saadetud salaagendid. Kui võtsime vastu kontrollimata paki, astusid ligi ja tegid märkuse. Tegelikult läks pakk sõdurile.
Meelde on jäänud rahareform, mis algas Eestis 20.juunil 1992 kell 4 hommikul ja sellest ajast hakkas EV territooriumil kehtima Eesti kroon. Vahetus kestis 3 päeva. Igal üksikisikul oli võimalus ümber vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu. Tapal asusid rahavahetuspunktid kolmes kohas. Üks asus meie sidejaoskonnas. Linnavalitsuses koostatud elanike nimekirjad olid jagatud tähestikulises järjekorras tänavate kaupa. Meil oli töö jagatud kolme kassa vahel. Vahetaja andis allkirja lehele saadud summa kohta. Nõukogude aegne raha tuli pakkida kupüüride järgi saja kaupa (kopikaid ei vahetatud), panderolli lipikul summa ja pakkija nimi. Suurte presentkottidega viidi raha Rakvere panka. Alles on märk, mida anti välja rahareformiga seonduva töö eest.
Inimesed, kes töötanud kassades, on aegade jooksul kandnud erinevaid ametinimetusi: postiagent, sideoperaator, postioperaator, omades veel klassifikatsiooni järke: I-kõrgem, II- keskmine, III- madalam.
Erinevatel aegadel oli postkontor või sidejaoskond avatud 8.00-19.00 või 9.00-19.00 küll lõuna ajaga, hiljem lõunata, laupäeval ja pühapäeval oli lühendatud tööpäev. Mäletan, et mingil ajal olime ka öösel avatud, see oli 1962-st aastast lühikest aega. Riigipühadel oli suletud.
Tolleaegne tehnikakool saatis aeg-ajalt oma postioperaatoreid meile õppepraktikale. Juhendajaile maksti väike lisatasu. Peeti päevikut õpitud tööde kohta. Mitmed jäidki peale lõpetamist meile tööle, kuid mitte kauaks: Helmi Põrk-Tvardovskaja, Ene Kose, Reet Aasmaa, Marika Perm, Mari Sinimets, Luule Õun-Lindre, Maire Küngas jne.
Meenub üks lisatöö, mida tuli teha igal võimalikul vabal hetkel. Nimelt NSVL Sideministeerium trükkis paksud alfabeetilised raamatud (osalt 2-osalised, osalt 4-osalised). Neis oli kirja pandud kõik sideettevõtted üle NSV Liidu. Pidevalt muudeti nende nimetusi, lahtioleku aegu küll posti või telegraafi osas. Aeg-ajalt anti nende paranduste kohta nn „Svodka`d“ mille järgi tuli teha parandusi. Neid tuli kanda järjepideva täpsusega, sest juba parandatud tuli veel ja veelkord muuta. Kas oli selle sidejaoskonna nimi „Чeрная Грязъ“ või „Белая Глина“, või veel veidram nimetus, jäi meie jaoks kaugeks ja võõraks. Olen ise naid parandusi sisse kandnud kodus vabal ajal, et järgi jõuda.
Veel oli üks juhend, mille järgi üldse võis postipakke saata. Need olid paigad, kus teatud perioodidel toimusid üleujutused või ei olnud laevateed, veekogud külmunud, siis kasutati lennutranspordiga edasisaatmist. Puuviljadega pakke ei saanud aastaringselt saata, kuna oli pakase piirkondi jne.
Rasketel aegadel oli Rakvere Sidesõlm organiseerinud „Vastastikuse Abistamise Kassa“. Meie jaoskonna töötajad kasutasid seda võimalust agaralt, eriti kooliaasta algul ja jõulude ajal. Liikmetele oli määratud kindel osamaksu summa, välja võis võtta korraga kuni 150 rubla. Igal kuul sai teha tagasimaksu osade kaupa.
Minu töötamise ajaperioodil oli erinevaid aegu, kuhu kuulusid osakonniti väga ühtekuuluvaid, töösse pühendunud inimesi, samas naljategijad ja rõõmsad. Läks aeg edasi, võis muutuda sama osakond närviliseks ja üksikud inimesed rikkusid kõik. Aga üldiselt on kõigist head mälestused. Paljud neid puhkavad igavikus. Algusaastatest meenuvad: Ervin ja Hilda Jakuste, Leida Nei, Helvi Sork, Aino Aljand, Ellen Jõgi (Neiaru), Virme Rõõmusoks, Helga Kiigemägi, Valter Allsaar, Uno Tänavots, Ester Arenschild, Tamara Luiks, Luule Abner.
Hilisemast ajast: Lea Klimova, Liidia Tkatš, Erika Minina, Ellen Alet, Galina Grišina, Sirje Vasemägi, Tatjana Griškova, Ene Kose, Helmi Põrk, Aime Pajuri, Anne Rehk, Liilia Kalmus (Sooaru), Veera Zuikova, Ines Karm, Tamara Orman, Lea Aasmäe, Ludmilla Ivanovskaja, Asta Jaksen, Olga Tuševskaja, Laine Hvatova, Maire Rudenene.
Erisidepunkt
Enne 1961. aasta oktoobrit asus erisidepunkt Lillaka (praegune Pikk) tänaval „Sõbra“ poe II korrusel. Mul ei ole andmeid, millal see loodi. Kunagine punkti juhataja Kalju Mäe meenutas aega, kui teda võeti 1.septembrist 1953. aastal ajutise postiagendina Tapa Postkontori kassasse Uno Tänavotsa asemele. Ta võttis vastu kuuldepunktide makse ja telegramme. Ülem Rudolf Põld aga soovitas tal kandideerida erisidesse. Omapoolse soovituse andis ka tolleaegne eriside ülem Ilmar Meigas. Tagavara ohvitserina sobis Mäe kandidatuur ja vormistamise ajaks anti üks kuu. Alates 1.veebruarist 1954. a saigi Kalju Mäe eriside punkti ülemaks. 1956. aastal määrati tööle veel Aksel Rehelem. Peale Kalju Mäe vabastamist 25.09.1958. a seoses miilitsa kooli minekuga, asus Aksel Rehelem ülema kohale ja töötas kuni 5. aprillini 1975. a. Ta paistis silma väga korrektse ja täpse mehena oma töös. Vahepaelsel ajal, 1967. aasta paiku kolis eriside punkt „Sõbra“ poe II korruselt ära Lillaka tnv. 3 Sidejaoskonna II korrusele. Mingi aja töötas veel erisides Salme Lassi poeg Ivar Lass koos Aksel Rehelem`iga. Peale nende lahkumist võtsid kohad üle Niina Ossipova ja Galina Russkih (ülem) kuni 31.oktoobrini 1990. a, mil punkt suleti. Põhilise töö andsid sõjaväeosad ja teatud asutused, kelle post pidi turvaliselt otse postivagunisse saabuma. Vahetus toimus ainult Leningradi rongiga. Kõigile töötajatele olid välja antud töö ajaks relvad. Ruumid anti valvekeskuse alla tööpäeva lõppedes.
Muid meenutusi
All keldris, kus asus katlaruum, oli üldiselt pimedavõitu. Oli küll üks laualamp ja mõni mees luges raamatut ajaviiteks. Katelt ei tohtinud kauaks üksi jätta, pidi jälgima kraadiklaasi, et veetemperatuur püsiks vähemalt 80-90 kraadi juures. Kord läksin alla, et katlakütjalt päevikut küsida, kus oli iga päeva kohta kantud kütteliikide kulud (kivisüsi ja puud). Meest ei ole aga kuskil. Hüüan, ei kõppugi. Ruumis seisis veel üks vana kontoriaegne riiuliteta raamatupidamise kapp, uks irvakil. Teen ukse lahti – kütja magab istukil kapis õndsat und. Küll tal oli siis häbi.
- aasta sügisel, kui asusin sides tööle, oli juurdeehitus täies hoos ja tuli õuel kasutada välikäimlat. Meie raamatupidamisel oli sees üks revident nimega Riiga (kui õigesti mäletan). Temal oli ka seda paika vaja õue peal külastada. Ühel päeval oli ta seinale kleepinud paberi, millel järgmine lugu: „Ole sina mulk või ole sina setu – ära sina serva peale situ!“
Mis on lakipott?
Postieeskirjad nägid ette väärtesemete (väärtkirjad, -panderollid, -pakid ja väärtposti kotid) edasi saatmisel pitseerimist nende sisu puutumatuse kindlustamiseks. Pitseerimiseks kasutati spetsiaalset lakki, mis nägid välja nagu väikesed pakendita glasuurkohukeste pulgad, tahked pruunid tükid pakitud puust kasti. Oli ka vormimata kamakaid, millest murendati haamri abil tükke. Tükid või pulgad sulatati spetsiaalses plekist potis kuumaks, vedelasse olekusse, tõsteti puulusikaga saadetisele ja vajutati metallist pitseriga jäljend, kus oli lähtekoha nimetus „Тапа СССР“ ja „страховой“ ning NSVL riigivapi kujutis.
Lakipott kujutas endast plekist potti umbes 3-liitrise purgi suurusega, mille peal oli poolest saadik süvend, kuhu pandi lakitükid. Pott suleti kaanega. Poti alumises osas oli 200 W elektripirn, mis sulatas oma kuumusega lakki. Lakipott oli kogu tööaja sisse lülitatud. Hommikuks oli sisu tahkeks muutunud. Postivahetajad, kelle tööpäev algas varem, kui kassaoperaatoritel, siis nende poolt lülitati lakipott vooluvõrku, et kassaoperaatoritel oleks tööle asudes kohe vedelat lakki kasutada.
