Jäneda

Esmakordselt on kohta mainitud 1353. aastal nimega Gendele, 1732 aga nimega Jenneda. Mõisat (Jendel) on mainitud esmakordselt aastal 1510. Jäneda küla asus raudteejaamast lõunas. 1950. aastatel läksid küla põllud Jäneda põllumajandus tehnikumi alla ning küla elanikkond vähenes. Jäneda alevik kujunes raudteejaama ümber. Jäneda küla, alevik, asundus (Tallinna tee ääres) ja asund (tehnikumi asula) liideti 1977. aastal Jäneda külaks. Mõisast läänes 19. sajandi II poolel tekkinud moonaküla kutsutakse Teokülaks.
Esmakordselt on mainitud Jäneda küla 1353. aastal, Jäneda mõisa aga 1510. aastal. Jäneda ise on tunduvalt vanem. Sellest annab tunnistust üle tuhande aasta vanune linnamägi, mis muinasajal pakkus paljudele selle kandi külaelanikele kaitset vaenlase eest. Nii nagu teistel küladel, nii tuli ka Jänedal üle elada mõisaaeg. Jänedast kujunes mõisa süda, kus on peremehetsenud Tallinna piiskop, Paide ordu mehed ning suur hulk saksasugu paruneid ja krahve. Kui mujal võidakse rääkida mõisahärrade headest ja halbadest tegudest, siis Jäneda viimane mõisaproua jätab oma armulugudega varju kõik vägevad meessoost eelkäijad. Mõisa järel tuli Jänedale Eesti esimene põllutöökool. 80 aasta jooksul koolis õppinud tuhandete õpilaste ja sadade õpetajate seas on tuntud teadlasi, põllumehi, kirjanikke, poliitikuid, kes kõik on oma jälje jätnud Jäneda ajalukku.
Jäneda on tuntud eeskätt kui paik, kust põllumees saab hüva nõu ja kus kasvatatakse Eestimaale neid inimesi, kes hoolitsevad selle eest, et meil oleks parke, haljasalasid, hoolitsetud taluümbrusi. Jäneda küla ühendab keskasulat, „Teoküla“, „Suurküla“ ja raudteejaama ümbrust. Külas on Jäneda kool koos lasteaiaga.
Jäneda on tuntud oma kauni looduse poolest. Siit saab alguse 11km pikkune Jäneda-Aegviidu vallseljak, mille ühel kõrgemal rinnakul asub linnamägi. Vallseljaku kõrval voolab Jänijõgi, vallseljaku edelajalamil paikneb 4ha suurune Kalijärv. Jäneda mõisa pargis asub 4,6ha suurune Allikajärv, millele lisavad võlu luiged ja sinikaelpardid.

Päriskool, mille hoone oli ehitatud 1900.aastal asus Ambla vallas, Raudla külas. See oli 6-e klassiline algkool. Koosnes kolmest klassiruumist (suurusega 39, 36 ja 78 m2), suurest 86 m2 võimlemisruumist, 19 m2 õpetajate toast ning juhataja kahe- ja kooliteenija (või õpetaja) ühetoalisest korterist ühisköögiga ning vajalikest majandus-teenindusruumidest. Koolile anti tasuta küttepuid 100 rm aastas. Koolijuhatajaks oli kaua aega tuntud pedagoog 1877.aastal sündinud August Lubi, kes töötas õpetajana aastatel 1898-1939. Enne töötas õpetajana tema isa Jaan Lubi aastatel 1873-1898. Pedagoogidena on töötanud arhiiviandmete järgi veel Luise Treufeldt (s. 1901.a.), Luise Menning (s.1904), Marie Kalamees (s.1896), Johannes Kuulbach (1902-1990), Haljaste – Hagen jt.

1935/36 õppeaastal oli õpilasi klassides: I-11;II-17 =28; III-13, IV-12=25; V-26, VI-11=37. Kokku 90 õpilast. Koolimaja põles 1942.aasta kevadel, koolivaheaja alguses. Ajutine kool asus endises Jäneda paruni jahimõisas, asukohaga ca 100 m lääne pool Kalijärve. Selles majas elasid Eesti ajal endise Jäneda paruni Benckendorfi lapsed. Nende ema oli kuulus Mura (Maria Zakrevskaja Benckendorf Budberg), kes peale parun Johann Ulrich Nathanel Benckendorfi tapmist (asjaolud on jäänud segasteks)19. aprillil 1919. aastal, elas Peterburis Inglismaa luuraja Lockhardi armukesena. Oli vahetevahel lühikest aega temale riigi poolt jäetud jahimõisas Kalijärvel, Gorkiga koos aastaid Capri saarel. Gorki naasedes Venemaale elas Londonis inglise kirjaniku Welssiga. Wells ja Gorki on viibinud ka Kalijärvel. Kalijärve jahimõisa elanikud lahkusid Eestist enne venelaste tulekut, arvatavasti 1939.aastal. Mura tütar pr. Alexander on Kalijärve elust kirjutanud huvitava raamatu „Lapsepõlv Eestis“ .

Sellal, kui mina koolis käisin (1943-1945), oli järve ja kooli vahel lage maa, mis nüüd on võsastunud. Koolitee viis läbi Jäneda mõisa, üle selle taga oleva jõekesel oleva silla, voore, Kalijärve äärset teed mööda künkast ülesse koolimajja. Tee pikkus oli linnulennult 3,5 km, tegelik umbes 4 km. Koolijuhataja oli põline vanapoiss, Johannes Kuulbach. Elas Jäneda jaama juures Raudvee majas. Tihti juhtus, et läksime koos kooli ja tulime sealt tagasi. Talvel, kui teed olid lumised ja libedad, oli tal suuri raskuseid lossitagusest mäest alla minekuga. Vahel kukkus nii, et maa värises, oli kaunis kogukas ja tüse mees. Andis matemaatikat ja eesti keelt. Karin Topman. Temast on pikem kirjutus Helmuth Elstroki raamatus „Põhja Süda – Eesti“. Vanatüdruk. Rännanud palju Lääne-Euroopas. Õpetas saksa keelt ja joonistamist. Elas koolimajas. Oli väga nõudlik, kuid õiglane õpetaja, tagus saksa keelt nii sisse, et aitas sellest instituudi lõpetamiseni. Julius Topman. (hüüdnimi oli Kurg), Karini isa. Elas 1945.aastal koolimajas. Õpetas venekeelt ja ajalugu. Sõitis päevaks Tallinna ja kadus jäljetult. Hilisemate andmete kohaselt arreteeriti NKVD poolt ja lasti maha. Tema vend August oli kuulus muusikamees.

Olaf Topman, Karini vend. Sattus sõja ajal Jänedale. Tuli Narvast, elas koos perega koolimajas. Endine sõjaväe spordiinstruktor ja ka kõva spordimees. Eesti paremaid sprintereid ja kaugushüppajaid, võimlejaid, suusatajaid, tundis võitluskunste ja oli hea õpetaja. Andis loodusõpetust ja võimlemist. Oskas tunnid teha huvitavaks. Näiteks inimese suure ja väikese vereringe olemuse keerulise protsessi tegi lihtsalt ja loogiliselt väga selgeks. Süstis kõikidele sisse spordipisiku. Pani võimlema, jooksma, suusatama, õpetas ujumist. Oli spordiõpetaja ka Jäneda Põllunduskeskkoolis (hiljem Põllundustehnikum). Saksa ajal oli õpetajaks Kiho (kui olin V klassis). Mis tunde andis, ei mäleta. Koolis oli kuus klassi. Ühes ruumis oli kaks klassi. Koos olid I-II, III-IV, V-VI klass. Õppisin siin 1943/44 ja 1944/45 õppeaastal.

Nii Läpi kui ka Jäneda koolis oli traditsioon, et jõuludeks õpiti näitemäng ja esitati avalikul pidulikul kooli jõuluõhtul. Rahvast oli alati vaga palju. Võtsin näitemängudest igal aastal osa. Näidendite nimesid enam ei mäleta. Millegi pärast Jäneda koolis oli tekkinud alaväärtustus Läpi kooli õpilaste suhtes ja loeti neid Läpi lollideks. Mina seda küll ütelda ei saa, et meie kolme teadmised oleksid olnud nõrgemad kui teistel õpilastel. Näiteks Helmi oli väga andekas keeltele, etteütlused nii saksa kui eesti keeles olid vigadeta. Temast oleks kindlast saanud silmapaistev filoloog. Pilvi oli samuti täitsa tasemel kõigis ainetes. Mina ei tundnud üldse õppimisel raskusi, välja arvatud saksa keel, mille õpetamine Läpil vast oli tõepoolest nigelam kui Jänedal. Nõudmised Topmani poolt olid väga ranged, kuid õiglased. Oligi nii, et esimese poolaasta tunnistusel neljade ja viite hulgas oli ka üks kaks – saksa keel. See oli päris suur moraalne löök, mida pehmendas see, et peale väikest 1943.a. jõulupeo näitemängu, milles peategelased olime mina ja pinginaaber Toomas, koolijuhataja Johannes Kuulbch koos Karin Topmaniga kutsusid mind õpetajate tuppa, kus nad kiitsid mu esinemist ja justkui vabandasid, et pidid mulle halva hinde tunnistusele panema. Teine positiivne (enesekiitev) meenutus on 1945.aasta kevadest. Oli mingisugune õpilaste joonistuste rajooniline ülevaatuse kampaania. Selleks ühel joonistuse tunnil Karin Topman koondas esimestesse pinkidesse arvatavalt head joonistajad. Mina olin viimases pingis ja sodisin pliiatsiga mingisuguse lahingut meenutava pildi. Mõne aja pärast maakonna ajalehes paremate joonistuste hulgas oli ka minu nimi, meie koolist ainukene!

Vennis Järvet on sündunud 1932. aastal. 2009.aastast alates on ta Eesti Mäeseltsi auliige ning omab õigust kanda aunimetust Eesti Mäemees.