Räsna

Räsna küla mainitakse juba 1534. aastal Ressenese nimega ja 1620. aastal Rässna nimega. Räsna küla juurde rajati hiljemalt 1637. aastal mõis. Algul kuulus mõisa alla ka Vatku küla, mida on mainitud samuti 1564. aastal. 17.sajandil kuulus Vatku küla Kuru mõisa alla, kuid müüdi 1790. aasta paiku Räsna mõisale. 20. sajandi alguseks sulandus Vatku küla Räsna küla kirdeosaks, kohati kasutati kogu Räsna küla kohta Vatku nime. Räsna mõisa maadele tekkis 1920. aastatel asundus, mis liideti 1950. aastateks Räsna külaga. 1977. aastal liideti Räsna külaga Kuru asundus, mis loodi mõisa maadele 1920. aastatel.Kuru on pregu iseseisev küla, kuid Kuru mõisa varemaed jäävad Räsna külasse. Räsna oli Kuru karjamõis. Mõisnikuks oli parun Maydell. Mõisad olid mõlemas külas rajatud 17. sajandil. Kuru mõisnik Karl Gustav von Maydell tegi oma raamatus, mis ilmus 1817. aastal, ettepanekuid talupoegade elu parendamiseks. Samuti avaldas ta statistilise ülevaate Ambla kihelkonnast. Sundkollektiviseerimisega tehti Kuru mõis selle piirkonna keskuseks. Säilinud mõisa tootmishoonetesse toodi kokku inimeste loomad ja muu vara. Seal asusid karjalaut, mullikalaut (mõisa tõllakuur), hobusetall, sepapada ja kuivati. Neid kõiki kasutati tootmishoonetena. Enne elektri tulekut Kuru külla töötas sepapajas elektrigeneraator. Selle paigaldasid kohalikud mehed, kolhoosnikud. Generaator töötas ainult mõne tunni päevas, andes talitamise ajaks valgust karjalauta. Kuru karjalaut töötas kuni Jootme suurfarmi valmimiseni. Kolhoosi lõpuaastail ehitati karjalaut ümber ilusaks suureks noorkarjalaudaks. See oli ka ainuke allesjäänud hoone Kuru mõisas, mis praegu on tagastatud Toivo Kallele. Räsna küla Ambla poolsed maad kuuluvad Ambla vallale.

Räsna külast

1931. aastal, kui võõrandatud mõisate eest tasumaksmise komisjon endistele mõisnikele tasusid määras, ei saanud Järvamaal mitmed endised mõisaomanikud sentigi, sest mõisad olid koormatud suurte võlgadega. Ambla vallas oli Eduard von Maydell`il 3 mõisa: Kuru, Räsna ja Jootme.

Kuru mõisa suurus oli 910,55 ha. Mõisal oli 31 559,39 rbl võlgasid. Komsjon otsustas maksta tasu 6077,17 krooni.
Räsna mõisa suurus oli 580,66 ha ja Jootme 265,15 ha. Räsna mõisa võlgade summa ulatus 5616,20 rbl ja Jootmel 10 685,41 rbl peale. Räsna mõisa eest sai Maydell 5616,20 krooni ja Jootme mõisa eest 3954,03 krooni tasu.

Minnes ajas veidi edasi. Räsna külas elas 1932. aastal noormees nimega Hugo Winter, vanust 23. aastat. Oli tema üsna ägedaloomuline. Kui ikka marru läks, siis lõhkus isa maja aknaid, riideid ja kõike muud mis ette jäi. Ühel päeval märatses noormees Winter jälle kodus. Nõudis vanematelt viinaraha ja kui raha ei saanud, hakkas lõhkuma. Kodused kutsusid kohale konstaabli, kes lõhkujal käed raudu pani. Selle lõhkumise eest teenis noormees rahukohtunikult karistuse.

Ega ei läinudki kaua aega mööda kui noormehe õde Eliisbet Winter teatas politseile, et tema vend Hugo Winter viinud omavoliliselt ära tema grammofoni, mille ära müünud Ambla õllepoe pidajale Willem Wiiburile viinaraha muretsemiseks. Nüüd läks asi juba otsaga kohtusse. Istunud oma aja ära, ei saanudki palju aega mööda minna, kui ühel heal päeval jällegi Räsna külas maanteel joobnuna laulis, lärmas, karjus, ühe elaniku maja juures vandudes ähvardas majaelanikke, hoides käes kivi ja heinahangu. Politseile, kes kohale tuli, hakkas samuti jõuga vastu ja jätkas lärmamist. Kuna tal 60 krooni trahviraha muidugi ei olnud, pisteti ta 40 päevaks arestimajja maha jahtuma.

Ega seegi veel kõik ei olnud. Ühel päeval lõi ta puruks Mai Kotkase elamu aknad ja rikkus taaskord avalikku rahu. Mees eemaldati taas ühiskonnast.

Tegelikult oskasid Räsna mehed ka väga hästi jonnida. Tol ajal, kui Ambla piimaühisus hakkas piima eest head hinda maksma, leppisid 6 Räsna küla talunikku kokku seltsis piima vedamiseks. Asi arenes hästi. Äkki jättis aga O talu H talu piima viimata ja sedasama tegi O talule vastu ka H talu. Ega see kahe talu tüli jätnud siis teisigi puudutamata, sest tõrkuja eest tuli järgmisel päeval piim ikkagi ära vedada.

1933. aasta oli hea kartulisaagi aasta. Ambla ja Räsna ümbruses oli päris laialt levinud vähetuntud kartulisort „Suur shotlane“ (Great Scott), mis andis madalamatel maadel head saaki. Loodud kartuliühingute liikmetel oli kindel koht oma kartulite realiseerimiseks. Talupidajatel aga, kes polnud kartuliühingu liikmed, tekkis liikmeks olijate vastu teatav terav „toon“, sest liikmed olid nagu eesõigustatud põllupidajate „klass“, kes omasid kindlat kohta kartulitele ja pealegi maksti neile palju kõrgemat hinda kui muidu turul. Hea meelega oleksid olnud kõik talupidajad kartuliühingu liikmed, kuid riigi poolt oli piiritusevabrikute arv piiratud ning paratamatult oli see võimatu. Jällegi oli põhjust hõõrumist tekitada.

Millisel põhjusel liikusid ringi külades hulkuvad hundikoerad, on teadmata, kuid on teada, et nad tegid palju pahandust. Nimelt, murdsid nad maha talunike lambaid. Nii oli näiteks 1936. aasta suvel hulkuvad hundikoerad maha murdnud Räsnal 4 lammast, Kuru külas „Matsi“ talus 5 lammast ja „Kõrgemäe“ talus 3 lammast. Liikudes edasi Lehtse valda, kus „Nurga“ talus murdsid 5 lammast ja samapalju veel Nõmmküla vallas taluomanik Raussil.

Ei teinud halba vaid koerad. Ka inimesed. Nii elas Räsna külas mees, kes nimeks Edgar Wetik, kes halva läbisaamise tõttu elas oma vanematest lahus. Läks tema ükskord samas külas elavate vanemate elukohta, kus talle tuli õuel vastu vanemate koer. Millegi pärast vihastus noormees, haaras koeral kaelarihmast ja peksis ta vastu maad surnuks. Wetik võeti vastutusele looma piinamise eest.

Ega ta hea mees ei olnud. Juba varem oli ta karistatud selle eest, et tungis pussiga kallale oma lahus elavale naisele, sundides teda koos lapsega väevõimuga enda juurde elama tulema. Naine sellega ei nõustunud ja nii lõigi Wetik talle mitu noahaava. Mees sai süüdistuse tapmiskatse eest.

Vahepeale ka midagi toredamat – kui Ambla elektriühing 1934. aastal tegutsema asus, siis 1937. aasta alguseks oli kogu Ambla alevikus elektrivalgustus juba igas majas. Voolu kasutajate arv oli tõusnud 80 peale. Viimase aasta jooksul oli voolu kasutajate hulka astunud rida teisigi alevikule lähedalasuvaid Raka ja Räsna küla talusid. Kui algul talud elektrikasutajateks nagu umbusaldusega hakkasid, siis nüüd olid valgustuspunktid üles seatud isegi talude kõrvalhoonetesse, esmajoones lautadesse.

Huvitav on asjaolu, et ümbruskaudsetes külades ja muidugi ka Räsnal käisid hobusesabade vargad, kuid kätte neid ei saadud. Nii lõigati Jäneda Pirsu küla karjamaadel ja põldudel sabad paarikümnel hobusel. Ka Tapa küla ümbruses oli esinenud üksikuid sabade vargusi. Kes need olid, jäigi teadmata.

Üks pikanäpumees saadi aga kätte. 1939. aasta märtsi laadal Amblas viibides oli Räsna küla mees Osvald Lass enda kõvasti purju joonud ning heitnud magama oma õe hoovis reele. Seda juhust kasutas ära tuntud retsidivist Karl Sirp Rakverest ja pani pihta Lassi peas olnud talvemütsi, mille väärtus 12 krooni oli. Tapa jaoskonnakohtunik karistas Sirpi ühe aastase vangimajaga.

1938. aasta sügisel andis tunda möödaläinud põuane suvi ning ennenägematu veepuudus. Varasematel põuastel aastatel oli vett jätkunud vähemalt Tapa küla keskel allika kohal asuvas kaevus, kuid nüüd oli vesi ka sellestki kaevust otsa lõppemas. Veevedajaid selle kaevu juures nähti toimetamas päevad läbi, kuhu inimesed tulid Tapa külast ja asundusest ja isegi Jootme külast. Räsna külas olid kõik küla kaevud ära kuivanud peale ühe, kus vett oli ka ainult põhja peal. Veepuudus kujunes suureks takistuseks isegi viljapeksmisele, kuna külades ei leidunud vett rehepeksugarnituuride mootorite jahutamiseks.

Ühe koleda mõrtsukatöö saatis aga korda üks Räsna mees, kel nimeks Berthold-Ferdinand Klaar. Vanust oli tal 27 aastat ja omas reservleitnandi auastet, sest oli varem teeninud inseneriväe sidekompaniis ohvitserina. Tapatööni viisid perekonnasisesed tülid. Seekord oli poeg ja tema 49-aastane ema mestis isa vastu. Poeg Berthold ja ema Julie plaanisid isa Jaani tapmist pikemat aega. Ühel päeval 1930. aasta veebruaris läks 56-aastane isa Jaan Klaar paari aamiga reel Rägavere piiritusevabrikust loomadele praaka tooma. Poeg teadis isa käigu ajakulu ja läks asunduse suure tee äärde metsa varitsema püss kaasas isa tagasitulekut. Kui isa hobureel teele ilmus, tulistas poeg teda otse pähe. Isa kukkus reelt surnult maha, hobune aga kappas tuhatnelja kodupoole. Et jätta röövmõrva muljet, keeras poeg isa taskud pahupidi ja võttis ära rahakoti 21 krooni rahaga.

Koju jõudnud, puhastas püssi ja pani jalanõud ahjule kuivama. Siis rääkis kogu loo emale ära, mispeale ema oma tuppa magama läks. Et taluteenija öösel kella ühe paiku läks lauta haiget lehma vaatama, siis nägi ta hobust reega hoovil ja läks perepoega äratama, kes magajat teeskles. See pani ennast riide ja läks „isa otsima“. Tagasi jõudnud, ütles teenijale, et leidnud isa tapetuna ja läheb konstaablile teatama. Kui politseiametnikud ja kohtu-uurija asjaolusid selgitama asusid, ütlesid nii poeg Berthold kui ema Julie vastuolulisi vastuseid ja lõpuks leiti ka püss, mille poeg oli korralikult puhastamata jätnud, mille käepidemel verepritsmed veretöö reetsid. Nii tunnistasid mõlemad oma süü üles ja kohus mõistis poja 15 aastaks ja ema 20 aastaks sunnitööle.

Ema sai rohkem aastaid sellepärast, et tunnistajate ütluste järele oli ta juba 4 aastat tagasi tellinud kahtlaste elukommetega mehelt, kelleltki Luuninilt oma mehe tapmise, lubades selle eest 200 000 marka, kuid Luunin ütles pärast paaripäevast mõtlemisaega sellest ära.

Ja veel üks lugu vanast ajalehest „Ristirahwa Pühhapäewaleht“ 1887. aastast:

„Räsna wallas on talumees Joosep Koplimäe, 79 aastat wana, ennast oma maja pööningu peale ülespoonud. Arwatakse, et ta omast pikast elueast äratüdinenud oli. Waene inimene, kes ei oskanud seda armuaega tarwitada, mis Jumal temale kinkinud oli!“