Saksi
Saksi vald kujunes välja 1938. aastaks, kuid 1938. aasta haldusreformi ja maakondade piiride muutmise tagajärjel vald tükeldati ning erinevad osad liideti Undla, Assamalla ja Ambla valdadega. 1944. aastal moodustati taas Saksi vald ning 1949. aastal struktureeriti see ümber Saksi külanõukoguks endistes piirides. Saksi külanõukogu tegutses kuni 1982. aastani, mil külanõukogude ühendamise käigus Saksi külanõukogu kaotati. Pärast taasiseseisvumist kinnitati Saksi valla staatus 1. aprillil 1991. a, seejärel aga likvideeriti 1. novembril 1992. aastal. Saksi vald taastati taas 1. septembril 1993. aastal. 2005. aasta oktoobris aga Tapa, Lehtse ja Saksi vallad ühendati üheks Tapa vallaks.
1726. ja 1796. aastal mainitakse Saksi küla Saxamois (Saksaküll) nimega, 20. sajandil oli samanimeline küla mõisast idas (1726 Saksaküll). 1920. aastatel tekkis mõisamaadele asundus, 1970. aastateks eraldati mõisasüda asundiks. 1977. aastal liideti Saksi asundus ja asund külaga. Külanime lähtekohaks on sõna sakslane, kui ülemkihi esindaja. Saksi külaga on 1977. aastal liidetud Induniidu küla (1732 Hinde Niedt) ja Saunaküla (1922 Sauna, 1913 Saueküla).
Esmateateid mõisast on 1505. aastast, mil mõis kuulus Taubedele, 1620. aastal läks mõis Uexküll-Güldenbandide valdusse, 1800. aastal müüs ooberst Otto Daniel Alexander von Uexküll-Güldenband mõisa Jacob Gustav von Baggehufwudtile, kellelt 1824. aastal ostis mõisa krahvinna Louise Zoege von Manteuffel, kelle hilisem abikaasa oli Peter August Friedrich von Manteuffel. 1849. aastal loovutas krahvinna Helene Louise Elisabeth Zoege von Manteuffel Saksi mõisa oma tütrele, krahvinna Wilhelmine von Elise Manteuffelile. Wilhelmine von Elise Manteuffeli surma järel (1902) pärisid Jõepere, Vasivere, Saksi ja Karila mõisad võrdsetes osades tema tütre Marie Agnese, tütred Margarethe (Daisy) von Brevern, krahvinna Helene (Nelli) von Tiesenhausen ja paruness Marie von Taube. 1904. aastal omandas mõisad pärijatevahelise kokkuleppe alusel Margarethe (Daisy) Luise von Brevern (sünd von Baggehuffwudt), makstes teistele pärijatele Jõepere mõisa eest 100 000 rubla, Saksi mõisa eest 138 000 rubla, Vasivere mõisa eest 10 000 rubla ja Karila mõisa eest 20 000 rubla. Mõis võõrandati 1919. aastal ja mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Margarete von Brevern.
Saksi mõisa kahekorruseline klassitsistlik peahoone, mis on muinsuskaitse all, ehitati 1810.–1820. aastatel. Mõisa eeskoda, palkon ja terrassid pärinevad 20. sajandi algusest. 1984. aasta tulekahjus sai hoone ränki purustusi, sh hävis kogu sisekujundus ning laed-katused. Hoone on eravalduses. Säilinud on ka mitu huvitavat mõisa kõrvalhoonet, 1904. aastal ehitatud kuivati ja ümberehitatud valitsejamaja. Mõisa juures on ka mõisapark (4,2 ha) ja Saksi mõisa järv.
Saksi külanõukogu hoone on veel säilinud. Teisel korrusel olid elukorterid, esimesel korrusel külanõukogu. Hoones asusid veel raamatukogu ja kauplus. Maja seisab praegu tühjana. Sellel kohal oli kunagi Kirnmanni talu. Hoonele ehitati teine korrus peale. 1918. aastal kanti Saksi raamatukogu Eesti vabariigi raamatukogude nimistusse.
Pikemalt Saksi kooli ajaloost saate lugeda allpool toodud aadressidel. Lui ja Hilda Lätt`i tütar Imbi Tomberg on kirjutanud arhiivimaterjalide ja mälestuste põhjal kogumikud oma vanemate elust ja kooli ajaloost, mis on tallel arvutitrükitööna Eesti Pedagoogika arhiivimuuseumis. Huvitava materjalina on ära toodud Lui Lätti käsikirjaline Saksi kooli kroonika, mis algab lk. 132.
1945. aastal kirjutas Lui Lätt mustade kaantega kaustikusse Saksi küla ja selle ümbruse muistendid, legendid, kohanimed, unustatud paigad ja kohalikelt kuuldud jutud.
Eelmärkmed.
Materjalid kogunud ning korraldanud Lui Lätt, sünd. 29. dets. 1902. Saksi vallas Virumaal (praeg. Undla valla osas). Materjale saadud: koguja emapoolselt vanaemalt Kai Päll`ult, sünd. 24. märtsil 1843, surnud 24. jaan. 1928. , andmetekoguja emalt, Eliisabeth Lätt`ilt, sünd. 27 .aug. 1879.a. , peale nende veel ühelt ning teiselt kohalikult elanikult ja andmetekoguja isalt, Aadu Lätt`ilt kes aga on kohale tulnud 1898.a. paiku, seega uustulnuk, kes kuulis andmeid teistelt kohalsündinuilt. Andmed on kogutud umbes 30 aasta kestel ja siia märgitud mälu järgi 1945.a. , kusjuures kontrolliks on kasutatud koguja ema El. Lätt`i meelesolevaid andmeid. Kõigele lisaks veel koguja isiklikke tähelepanekuid ning märkmeid.
Ajalt sisaldavad need märkmed ning kirjeldused vanu materjale üks inimpõlv tagasi või rohkem, ka uuemaid andmeid ja kohalt ei piirdu need üksi Saksiga, vaid Saksi on võetud umbkaudseks keskpunktiks.
Siht on neil üleskirjutustel juhuslikult elukohaks sattunud koha muuseumilikkude esemete või rahvaluule valdkonda kuuluvate mälestuste kirjapanemine, olgu need siis kasvõi tühised seigad või tähtsusetud kohad. Just see õieti ongi nende kirjutiste aeg, põhjuseks, et koht pole eriti tähtis ja sellest pole keegi võtnud senini vaevaks midagi kirjutada. Aga ka siin on omad mälestused, mis ununevad ja ongi ununenud, nii et keegi neist ei tea enam miskit. Viimased jäävadki ununenuks ja neid ei saa kirjutada, sest neist pole säilinud mingit jälge, millele toetuda.
Ning lõppude-lõpuks on tahtmine lihtsalt kirjutada, sest sattus kätte keskmise rahuaegse paberiga kaustik ning sellele paberile on hea kirjutada.
Saksis, 14. aug. 1945, enne kirjutamist.
Saksi seavargad, Porkuni põrsavargad.
Mispärast just vargad, ei ole teada. Arvatavasti nöökavaks väljenduseks. „Sea“ ja „põrsa“ on muidugi tingitud alliteratsioon. Teine variant, mis mälestatakse, on veidi pikem ja lohisevam: „Saksi soojaleiva nolbesed ja Porkuni põrsavargad“. Nolbes tähendab nolpija – s.o. ahnelt sööja. Näit. veis nolbib värsket rohtu. Moe elaniku kohta üteldi: „ Moe põlendpersed“. Sellel on aluseks, et korra Moe mõisa teomehed olevat tulde peeretanud ja „perse plahvatanud sinise leegiga põlema“, nagu ütles jutustaja.
Kohanimed.
Saksi, Saksi mõis, Saksi küla, Saksi saunaküla, Saksi mets, Saksiaru, Saksi Aruküla, Saksi järv. Millest nimetus Saksi on tekkinud, ei ole teada. Võibolla sõnast saks. Külade nimetusi on omapäraseid: Hinduniudu (praegu Hinduniidu); Pariisi küla – ristinud Jõepere valitseja Lester; Vahakulmu – vana Vahakoorma, Vahakoorma Andrese järgi; Priima – prii maa järgi, mis on seoses Vahakoorma Andresega; Saiakopli mõis ja asundus; Piilu küla; Koluotsa küla; Lokuta küla; Loksu mõis ja asundus; Kiku küla; Kalle küla. Ülejäänud nimedel ei ole erilist kõla.
Talude nimetusi on omapäraseid: Klaasisu – vana Klaasisoo – kunagi olnud klaasivabriku järgi Mustperede külas; Härjavidu – Saksi-Arukülas; Pallamäe – vist Paljamäe-Kadapiku külas; Karumäe – Saksi saunakülas; Patarei saun – Hinduniudu külas; Videviku – Nõmme külas; Laiamäe – metsniku koht; Kameruni – metsatöölise koht – saksastunud metsahärra Holdt`i ristitud ja püsib; Tilluallika – Saksi saunakülas; Umba ja Emu – Lasila piiridesse jäävad metspered; Tätamangu – Saksi külas; Ämmamäe – kõrtsikoht Neeruti ja Aruküla mägede vahealal; Jäskani – Saksi külas.
Metsade nimetused: Saksiaru, Kuristiaru, Väädi mets, Kameruni mets, Niidri mets, Kalmude mets, Mätasjärve mets, Väike kuusik.
Järvede ja veelompide nimed: Mätasjärv – Saksi-Lasila piiril Hinduniudu-Lasila tee ääres. Hobujärv ja Tütarjärv – Emu mägede külje all. Roogjärv, Süsijärv ja Lemküla järv – Väädimetsa-Lemküla piires. Muidugi veel Saksi järv Saksis. Siis terve rida soostunud auke: Karuauk – Laiamäe heinamaadel Vahtramäe taga. Tormiorg – Saksiarus. Põhjatu – sooks muutunud umbjärv Emu mägede all. Kõik need on väikesed veelombid ja neil on soostumise protsess kiire – või nad kuivavad aja jooksul teadmata põhjusil. Saksi järv oli veel 1914.a. paiku umbes kilomeetri pikkune püsiva veega järv. Nüüd on suviti vaid kolmes augus vett ja pori. Hobujärv on tilgatumalt kuiv, samuti Tütarjärv. Ainult kevadeti suurvee ajal on nad endises mõõtmes.
Mäed ja künkad: Emu mäed, Seaselja, Laiamäe, Vahtramägi – on peamised kõrgemad mäed. Peale nende on veel üksikud künkad, näit. Määramägi – madal lame küngas Saksiarus – makrade pesitsuspaigaks. Tuuleveski mägi – Saksi asunduses. Karjavärava mägi (Karjatänava) – Saksi asunduses. Veel Koluotsa külas Kruusimägi. Looduse poolest on Saksi üldse mitmekesine ja paiguti väga ilusa maastikuga.
Vanadest ununevatest nimedest on märkida: Kroonuaed – Saksi-Laiamäe ja Hinduniudu-Metsatõnikse teeristi piires. Rebasekivi aed – praegune Kameruni põld. Uued hiljuti tekkinud kohanimed: Brasiilia – Uuevälja talust lõuna pool olev heinamaalapp – rästikute rohkusest tingitult.
Kohamuistendid ja muinasmärgid.
Kalevipoja hobuse jäljed.
Need on olemas pidev augurida (mõnest kohast kahekordnegi) veel Saksiarust kuni Mätasjärveni. Siis esineb neid veel Neeruti-Aruküla mägedes ja lõuna pool Lemküla mägedes. Paiguti on nad viimastes kohtades aga kadunud. Sõnaga: jäljed algavad Neerutist ja kulgevad siiraviira mööda seljakuid, padrikutes ning heinamaadel, kuni Porkuni lähedale, kus nad lõpevad.
Kujult on need augud madalad lohud, mõõtmetelt enamvähem ühtlased: läbimõõt pealt umbes 3 – 4 m, sügavus keskelt 50-75 cm. Esineb ka üksikuid rohkemsäilinuid, kuni meetri sügavusi. Vahed on neil väga mitmesugused. Mõnes kohas on auk augus kinni, esineb kolme-nelja meetriliste vahedega, kuni kümme meetrit vahedega ja on ka seesuguseid auke reas, mis on mõnikümmend meetrit üksteisest eemal. Enamasti läheb see rida mäeseljakute harja mööda, kuid laskub ka orgudesse, siis teeb rõngakujulisi keerde, näit. Vahtramäe all ja mõnes kohas on üksikuid auke eraldi reast väljas. Paljud neist lohkudest on ajajooksul täiesti ummistunud, mõne on kraapinud metsas täis rebased ja mägrad ja ka inimesed on täitnud neid ühes teises kohas, kus nad olid tüliks. Kruusane pinnas on aga neid siiski küllalt säilitanud ja arvatavasti peavad nad veelgi mõne aja vastu.
Rahvas nimetas neid vanasti – ja ka praegugi need, kes neid teavad – Kalevipoja hobuse jälgedeks. Legendi järgi olevat Kalevipoja hobune kammitsas jalu põgenenud Neerutist möödamägesid Porkuni poole hundikarjast taga aetult. Porkuni lähedal murdnud hundid lõpuks hobuse, jättes maha kopsu, maksa ja naha. Sellest siis olevatki Porkunis Kopsumägi ja Maksamägi ning Assamallas punaka sooheinaga kaetud luht olevat Kalevipoja hobuse nahk. Neerutis olevat Kalevipoja künnivaod. Sadulamäest Neeruti järvede ääres ei olnud siis kuulda. Samuti ei olnud juttu, mispuhul hobune huntide kätte sattus. Võibolla et varem teati rohkem. Hiljem muidugi „Kalevipoja“ lugulaulu laiemalt tutvunedes on kogu künnilugu tuttav – kuid huvitaval kombel on just vähenenud tegelikkude jälgede teadjate arv. Nimelt, nende ridade kirjutajal olevate andmete järgi prof. G. Suits, kui ta käis Kreutzvaldi ja „Kalevipoja“ kohta materjale kogumas enne 1940. aastat, ei sattunud neile jälgedele, arvates et Kalevipoja hobuse jäljed on mõned ümmargusemad orud, mis kulgevad Neerutist Porkuni poole seljakute vahel. Nii vähemalt kõneles prof. G. Suitsuga kaasas käinud fotoamatöör C. Sarap nende ridade kirjutajale. Kui C. Sarap kuulis, kuidas on lood tegelikkude jälgedega, siis lubas ta prof. G. Suitsule saata õienduse – kuid jäi see õiendus vist saatmata, sest segased ajad tulid peale ning C. Sarap küüditati kuuldavasti hiljem. Professor G. Suitsu teos hukkus Tartus sõjaolude tõttu ja nii on kogu too uurimus ühes oma lüngaga jälgede osas hävinenud.
Mis puutub Kalevipoja väljaannetesse, siis pole ka neis Kalevipoja hobuse jälgedest midagi lähemat, kuigi on üht-teist muud.
Et rahvas on need jäljed osaliselt unustanud teadjate suremise tõttu, selle kohta on huvitav näide õpet. G. Lemmiku suust. Nimelt keegi tema tuttav oli kuulnud, et seesugused „kabjajäljed“ on olemas, tuli neid vaatama. Küsitlenud Hinduniudu külas kedagi vanaeite, oli see sõnanud et ei siinkandis ole „miskit kabjajälgi“. Alles õpet. G. Lemmik viis otsija kohale – vist ka Laiamäe heinamaadele.
Niipalju kui on andmeid, käis Kalevipoja hobuse jälgi aga „Kalevipoja“ koostaja Fr. R. Kreuzwald Saksi-Aruküla piirkonnas kunagi vaatamas. Siis olid need rohkem säilinud ja kindlasti rohkem populaarsed kohaliku rahva seas. Igatahes Fr. R. Kreutzwald nägi kindlasti õigeid Kalevipoja hobuse jälgi. Andmed Fr. R. Kreutzwaldi käigust on kirjandusest saadud. Kohapeal sellest ei teata midagi.
Praegu teavad Kalevipoja hobuse jälgi peamiselt metsatalude elanikud ja metsatöölised. Kui nende ridade autor käis 1945.a. oktoobri algupäevil mõningate Saksi kooli õpilaste ja ühe kaasõpetajaga – ajaloolane M. Metsjärv – õppekäigul Kalevipoja hobuse jälgedele, siis küsitledes Umba talus perenaist, teadis see seletada, et osalt on need Saksiarus säilinud, osalt aga umbe kasvanud. Samuti teadis metsatööline Gustav Toim, et need algavad Neerutist ja lõpevad Porkuni metsas.
Need aga, kellelt nende ridade kirjutaja poisikesena Laiamäe heinamaadel heina tehes Kalevipoja hobuse jälgede lugu kuulis ja kes jõudetundidel neid sageli vaatlesid ning omavahel arutlesid, on juba enamik kõik surnud ning kes veel on elus, ei ela enam siin, peale nende ridade kirjutaja ema Eliisabeth Lätt`i.Temalt saadud andmete järgi ongi ikka kogu legend nende aukude kohta just puhtakujuline rahvaluule, mitte „Kalevipoja“ ilmumise järgi tekkinud. Samuti kõneles neist nende ridade kirjutaja vanaema Kai Päll ja ka teised vanemad inimesed.
Mis puutub legendi hobuseloo uskujaisse, siis neid enam ei leidunud. Arvati, et need on vanad „Rootsi sõja“ augud ja tõenäoliselt ongi need pärit Põhja sõja päevilt. Oli mingi kindlustatud positsioon mägedes. Kelle poolt kaevatud? Rahva hulgas on püsinud arvamus, et rootslaste. See pole aga muuga tõestatav kui et arvamusega rootslaste vastupidamise vajadusest. Peale selle on veel Patarei mägi või küngas Hinduniudu külas, ca 5 km eemal ja selle kohta on kindel rahvapärimus, et selle künka otsas oli üleval „Rootsi suurtüki-patarei Rootsi sõja ajal“. Aga pole ju sugugi võimatu, et „Rootsi patarei“ oli Hinduniudus ja venelased olid Rakvere ees kindlustatud positsioonil. Kes seda teab? Nende ridade kirjutaja pole selle kohta midagi muud kuulnud ega juhtunud lugema, kui vaid rahva arvamusi.
Veel on huvitav, et seoses Kalevipoja hobuse jälgedega pole kuulda olnud kunagi mingist lahingu- või sõjaloost. Nähtavasti siin mingit suuremat kokkupõrget ei toimunudki, kuigi jälgede järgi otsustades pidi olema päris laialdane ning kergestikaitstav positsioon, olgu see siis kumma poole tahes.
Olgu, kuidas oli. Kahju on vaid, et jäljed aegamööda ummistuvad. Nende ridade kirjutaja otsis asjatult 1945.a. okt. kahte jälge, mis seotud just mäletusega tema poisikesepõlvest, oli vaid sile heinamaa. Ja samuti on nagu kahju, et legend siin hobuse põgenemisest hundikarja ahistusel muutub ajajooksul raamatuliseks, kaotades oma puhtrahvaluule omapärase hõngu.
Külastades 1945.a. okt. õppekäigul ka Laiamäe metsnikku, kelle talundi õues on veel säilinud paar selget jälge (augurida kulgeb sealt läbi), siis tema ei teadnud neist midagi ja nagu paistis, tundus talle veidi imelikki, et praegusel töisel ajal võivad olla inimesed huvitunud seesugusest tühjast tuuletallamisest.
Muidugi – tuuletallamine see ju ongi, sest praegu on kõikjal palju suuremaid auke ja võibolla Kalevipoeg kogu oma hobusega on on jäänud ajast ning arust. Vaevalt aga nende aukude kohta luuakse seesugust legendi.
Legend Hobujärve kohta.
Selle jutustas Kai Päll umbes 1923.aasta paiku Rakveres nende ridade kirjutajale ja kinnitas, et tema ise oli üks juhtumi pealtnägija. Võimalik on et oli tegemist mingi mass-hallutsinatsiooni nägemisega. Igatahes Kai Päll oli sügavalt usklik vanaeit, kes valet ei armastanud ega valetanud ise ka. Kirjutatud on see mälu järgi vabalt.
Teoorjuse ajal, kui jutustaja oli alles noor tüdruk, tegid nad korra Emus Hobujärve kaldal heina. Neid oli seal umbes 7-8 inimest – poisid, tüdrukud ja vist ka mõni vanem inimene. Päev oli väga palav ja umbes lõunapaiku. Tuult ei olnud ja heinalised võtsid loogu. Korraga nägid kõik korraga, kuidas Hobujärve kaldalt järsult paksude kuuskedega kaetud mäekünkalt jooksis alla noor tüdruk või plika särgiväel ja lahtiste pikkade juustega. Jooksja olnud üleni valge. Tüdruk oli jooksnud peatumatult järve keskkohani ja kadunud järsku sinna vee sisse. Järves oli suvise aja tõttu olnud madal vesi, ainult ühes keskpaiga lähedal augus ulatunud veidi üle inimese pea. Sinna jooksja oli kadunudki.
Heinalised algul arvanud, et keegi uputas enda miskipärast ja olid kõik jooksnud kohe rehadega tüdrukut päästma. Olid riisunud algul sügavamast kohast, kui seal pole kedagi olnud, siis kogu järvelombi põhja hoolega läbi, kuid kruusasel põhjal pole olnud kedagi. Asjata otsimise järgi jäid teolised arvamusele, et see oli vaim. Hiljem ega varemalt polevat seal keegi midagi seesugust näinud.
Mis puutub Hobujärve, siis on see umbes 300 ruutmeetrine veelomp, kruusase põhjaga ovaalne nõgu, mis praegu on kuiv, kuid varemalt ei tea keegi, et see olnuks veest täiesti tühi.Põhjus on sellel ilmselt kaevatud või süvendatud lohul läänepoolse otsakalda lähedal mingi kaevu moodi kaevatud süvend. Põhjakallas on kruusaküngas, umbes sama mahuga kui lohk. Jääb mulje, nagu oleks selle kruusa sinna keegi kuhja loopinud järve süvendades.
Teada on niipalju, et vanasti olevat seal ujutatud Jõepere mõisa hobuseid (Kai Päll). Mispärast just seal, kuna Jõeperes on olemas küllalt suur veekogu, ei ole teada. Võibolla Jõeperes polnud allikate või pehme põhja tõttu sobiv.
Jääb aga mulje, et selle järvelombi süvendamine on olnud seoses selle kindlustatud positsiooniga, mida tuntakse Kalevipoja hobuse jälgede nime all ja mis on ühtlasi Hobujärve otseses läheduses. Igatahes Hobujärve nime tekkimine on seoses hobustega.
Tütarjärv.
Mispärast Tütarjärv, ei tea keegi. On Hobujärvest eraldatud kitsa madala künnisega, nii et suurvee ajal on mõlemad järved ühenduses kitsa veeriba kaudu. Tütarjärve läänekallas tõuseb väga järsult umbes 30 m kõrguseks vooreks, mis haarab järvelompi ka lõunast ühe madalama haruga. Vesi järves on mudane, kuid sinna on uppunud inimesi. Viimati 1924.aasta paiku üks karjapoiss. Uppumine on seda imelikum, et vesi on seal madal ja viimane laip lebas vaevu veega kaetult. Selles järves ujumas ei käida.
Põhjatu.
Põhjatu on nn. murakasoo (mitte Alutaguse laialdane samanimeline raba) Seaselja mäe, Tütarjärve ja Hobujärve vahel umbes 0,5 ruutkilomeetrit või veelgi väiksem rabalapp, mis veel nende ridade kirjutaja mälestuses oli pealt kinnikasvanud umbjärv. Selle pind siis kõikus nagu vahk ja külamehed lõikasid sinna vikatiga auke, kuhu panid linu likku. Kamar olnud parajasti vikati ulatuse järgi. Inimest kandis peal, kuid vajus lainetavalt. Looma jalad aga vajusid kohe kaldas läbi ja ilma inimabita nad sealt välja ei pääsenud. Keskpaiga lähedal oli seal paar veidi suuremat lauka moodi auku, kuhu lähedale ei usaldatud minna. Praegu paistis aga too rabapind juba võsasse kasvanud, polnud näha laukaid ja vist on kogu põhjavesi muutunud rabaporiks. Märja pinnase tõttu ei tahtnud proovima minna. Seal oli siiski märgata vett, kuna Hobu- ja Tütarjärv olid täiesti kuivad (õppekäik 1945.a. okt.).
Põhjatu kamara all oli vesi ja pori nii sügav, et keegi selle põhja ridvaga ei ulatanud, kuigi linaleo aukudes püsti olevad teibad lasksid omalajal oletada proovimist. Sellest ka nimi Põhjatu. Praegu on küsitav, kas seal peale rabapori on üldse veel vett.
Selle Põhjatu põhja kohta on veel praegugi hästi säilinud legend. Vanasti olid teomehed proovinud Põhjatu põhja mõõta. Olid selleks toonud metsast pika ridva, udjanud sellega, kuid pole põhja ulatanud. Siis olid toonud mitu köit ja raudkangi (teisendi järgi kirve), mille sidunud köie otsa raskuseks ja hakanud siis selle loega põhja mõõtma. Sidunud köied üksteise otsa jatkuks, kuid põhja pole vastu puutunud. Lõpuks pole enam köit jatkunud (3 köit, teisendi järgi 7 köit) ja lapatud lood välja. Meeste kohkumine olnud aga suur, kui leidsid, et kangi (kirvest) pole köie otsas olnud ja selle asemel olevat sinna sõlmitud sarvipidi verine oinapea. Jäi arvamus, et Põhjatul pole üldse põhja all ja sellest tuligi nimi Põhjatu. Igatahes tõsiasi oli see, et Põhjatu oli väga sügav ja otse kaldalt läänes tõuseb umbes 45 kraadise nurga all kõrge nn. Seaselja mägi, mis on umbes 30m Põhjatu pinnast kõrgem – kitsas voorehari, mis teisele poole langeb sama järsult, harjalt umbes 3 m laiune. Seaselja kõrval kruusarähast harjal on teerada ja kui asetada jalgratas kõige kitsamas kohas põiki sellele teele, siis üks ratas on ühes veeru ja teine teise veeru alguses. Võimalik, et Põhjatu on sama sügav ning järsk veega täidetud auk, nagu neid on madalam Tormiorg ja veel teisigi. Viimased metsapõues on aga täiesti ummistunud.
Umbluu.
Põhjatu, Hobujärv, Tütarjärv, Emu mäed eriti kõrge Seaselja harjaga, Saksiaru mägine ning künkaline mets, Kalevipoja hobuse jäljed, teerajad mööda künkaid läbi metsa, tuultevaikne Tormiorg ja muud järsakud annavad kohale omapärase luulelise ilme, eriti suveöises poolhämaruses. Hobujärve ääres armastati jaanituld teha. Sõnaga koht, kus käidi, kui oli tööst vaba aeg. Sellel kohal aga just nn. Emu mäe nurgas kusagil pidi olema umbluu. See olnud vana poolik inimese reieluu, mis suve valgetel öödel jaanipäeva ümber viskunud maast keereldes üles, ajanud verist vahtu välja ja hüüdnud: „Umbluu!“ Kes seda nägi, ei tea. Aga arvati kindlasti ja teati isegi seletus. Nimelt üks rootsi sõduri reieluu jäänud pühitsetud mulda matmata ja sellepärast kollitavat. Hiljem seda muidugi ei usutud, kuid metsatöölised ja metsaperede elanikud armastasid sellest rääkida.
Tormiorg.
Sügav mägede vaheline org Saksiarus, kus vanasti oli põhjas vesi, kuid nüüd on soostunud. Ideaalne redupaik ja seda on tarvitatud mitmel puhul ka nende ridade kirjutaja teada. Igatahes sõdade ülekäigu puhul on sinna mindud alati varjule, sest võõras sinna ei oska minna. Augu sügavus on umbkaudu põhjas kasvavate kuuskede mõõduni.
Karuauk.
Laiamäe heinamaade Vahtramäe tagant pääseb sinna mingi loodusliku sihi kaudu. Võrdlemisi madal org, kus põhjas oli vanasti vesi – nüüd aga soo. Ka tarvitatud lahingute ajal redupaigaks.
Niidri aed ja Niidri Juhan.
Kuuldud Kai Päll`ult, kes Niidri Juhanit nägi ja tema lugu teadis.
Saksi mõisast umbes 1,5 km ida poole Laiamäe tee ääres on istutatud mets – umbes 100 aasta vanune, kus kasvavad üksikud nn. Saksamaa kuused. See on Niidri aed, mille keskel on samblaga kaetud vare, mis oli varem Niidri Juhani talu. Saksi mõisaomanik tõstis Niidri Juhani talust välja ja külvas ta põllud metsaks. Arvatavasti oli istandikul aed ümber ja sellest nimetus Niidri aed.
Niidri talu viimane peremees oli Juhani nimeline, kelle kohta on teada karulaskmise lugu tema oma karjamaa serval. Sellest kõneles paaril korral Kai Päll ja teadsid ka teised vanemad inimesed. Ülestähendus on mälu järgi. Nimelt oli karu murdnud Juhanil vist härja. Juhan oli avastanud ühtlasi karu asupaiga ja otsustanud kiskja maha lasta. Kutsunud metsaparede küla poisid, juhatanud need nn. klaperjahi korras ahelikus metsa piirama, et „tehke seal vähe kõbinat, ma passin püssiga siin ja kui jänes tuleb, siis lasen maha“. Karust pole poistele targu rääkinud, eeldades et nad ehk hakkavad kartma. Poisid läinud piirates ümber kuusiku ajama. Juhan jäänud oma tulilukuga püssiga karjamaa serva peidetult varitsema.
Karu tulnudki, märganud Juhanit, ajanud ennast tagumistele käppadele püsti ja Juhan lasknud. Kuhu, ei ole meeles, vist pähe.
Haavatud karu röögatanud, haaranud suure kadakapõõsa sülle ja kiskunud juurtega välja. Kuid kukkunud lõpuks maha ja surnud.
Poisid, kuuldes pauku, olid jooksnud suure kiiruga jänest vaatama. Sattunud kohale siis, kui karu oli veel elus olnud. Ehmatanud koledasti, et „nägid, missugune jänes oli ja kadusid nii, et võsa ragises“.
See oli arvatavasti viimane karu, mis siinkandis lasti ja see tegi Niidri Juhani rahva hulgas populaarseks. Kuhu Juhan Niidrilt lahkus, kui ta mõisa poolt välja tõsteti, ei tea.
Kalmude mets.
Kalmude mets on oma nime saanud kaunis laiast vanast surnuaiast, mille kohta keegi ei tea midagi lähemalt ega täpset. Hauakünkad, paiguti ka sisselangenud lohud olid veel nende ridade kirjutaja poisike olles täiesti selgesti nähtavad, kui ta isaga kes oli metsavaht, käis neid vaatamas. Isa, Aadu Lätt, oli siis veel kunagi näinud mõnel kalmukünkal ristigi (kõneles kahest raudristist ja mädanenud puuristidest), kuid otsides neid enam ei leidnud.
Need kalmud asuvad Villemi talu karjamaa (Saksi küla) ja tookordse mõisa metsa piirimail, ulatudes mõlemale alale. Mingit kabeli või kiriku varet pole selles piirkonnas teada. Aga enamik kalmukünkaid oli korrastatud ilmega ning reeglipärase paigutusega nagu kunagi surnuaial. Kõik see muidugi tihedas noores kuusikus.
Rahva arvamine Kalmude metsa surnuaia kohta oli, et sinna on kunagi sõdade või katku ajal maetud. Kes? Arvatavasti kohalikud inimesed ja küllap vist Põhja sõja ajal.
Kas seda kohta eriti kardeti, ei ole teada rohkem, kui et Villemi talu rahvas õhtul hämarikus ei tahtnud oma karjamaa taha hästi minna, sest seal nähtavat vaime. Tavaline surnuaia pelgus. „Ja ega nad nüüdki sinna heameelega lähe“, nagu tähendas üks õpilane, kui nende ridade kirjutaja neid Kalmude metsa kohta küsitles.
