Vahakulmu

Vahakulmu küla mainitakse esmakordselt 1564. aastal Wayakaueri nimega, 1641. aastal Wahakorms, Wahhakurmo Andrese talu, 1641. aastal Wageküll, 1726. aastal Wahokülla, 1732. aastal Wahakolma ja 1796 on küla nimi olnud Wahhakulm. 1641. aastal ostis Vahakulmu Andres maatüki, nn. Libliku maa endale pärisomandiks. Samal ajal oli olemas ka mõisale kuuluv Vahakumu küla (Wageküll). 19. sajandi algul püüdis Saksi mõisnik maa mõisa külge liita, kuid järgmine mõisaomanik taastas Libliku maa endised õigused. Seejärel müüsid omanikud osa maad mõisale. Vabana säilinud maa kandis Libliku vabaküla, 19. sajandi teisest poolest paralleelselt ka Priiküla ehk Priimaa nime. Mõisale müüdud maatükid liideti Vahakulmu külaga. 16. sajandil on alale tulnud asukaid Lõuna-Eestist. Küla asub Valgejõe ääres kohas, kust Tamsalust Nõmmkülla mõisa kaudu Lokutale minev tee ületab Valgejõe. Vahakulmuga on 1977. aastal liidetud Priimaa ja Koluotsa (1566, 1571 Koluas) ning osa Kaarli külast.

   Tapa Kaja 18. veebruar 1934

Otsaga Saksi-Vahakulmos
Lähematest Wirumaa-Tapa naaberküladest on Saksi-Wahakulmo – oma rikkamate ja lahkete elanikkudega. Mäekünkal on „Kubjani”, seda walitseb Paul Kangur. Angeldaja ja ärimees. Warustab ligikaudseid ja tapalast spekiga. Muidu on Paul – nagu oli seda tema isa. Et ka perenaine selles peres tragi – siis tahes ehk tahtmata on selles peres jõukuse ots käes. Kui peremees wahestwahest ka väikest pitsi ei võtaks, siis oleks kas wõi sama kaine, kui mõni muna müüja. Kõik mis kolikambrisse määratud pannakse mäelt veerema ja enne põle peatust – fui all jões. Tema naabril – Raam Hansul pole sutikestki äri vaimu. Elab kõbusasti soojas loas ja ei pane tähelegi mis väljas ilm teeb. Muidu tubli põllumees ja kõva sepa-mees.

Toomas Weiderpass. Ta on vanal ajal mõisa kubjas olnud. Tema saunas oli ka Saksi esimene meierei. Tütreid on nagu kord ja kohus mehele pannud ja elab vaikselt oma Leenaga wanusepäewi. Wanapoolne kõbus taat on ka Räitsak Jaan. Elawad wenna Jakobiga ühe koha peal, viimane välispidiselt sulane, kuid muidu Jaani „aktsionäär“. Wälispidise ilmaga peavad suhteid mitme ajalehe kaudu. Jakob teenib omale korvide valmistamisega weikest taskuraha ja söögi, joogi ning riiete eest ei maksa pennigi. Õigusepoolest on aga Jaan peremees ja kui temal seda wennaarmastust ei oleks, siis näeks Jakob end varsti wäljas lumehange otsas. Wahest peetakse seal ka palwetunde, kus kõigile teretulemast öeldakse. Muidu lahked ja mõnusad inimesed.

Wana hallpää Jaan Mutlil on kord ka kaks last olnud, keda koolitas. Poega pole teps enam, tütar tõsise vaiksema iseloomuga, ei eelista pidul ega kooswiibimistel käimist. Aeg on lapsel ka perekonna õnne peale hakata mõtlema – pidada olema selleks wiimane aeg – aga et uus talupidaja peaks wana Jaani töötulemusi endise tubliduse juures – peab olema wäljawalik õigel ajal ja korralik.

Karl Lissok sai ka talu ja wesiweski päranduseks. Selle eest tuleb aga teistele vendadele hea summake maksta. Weskisse seadis nagu kange mees kunagi mootori sisse. Karlil on ka õnne ja maitset olnud – kosis endale Lokota, naabriküla rikkaima mehe tütre ja elavad nüüd rahulikult, nagu kuningakassid. Külas ei puudu ka meierei ja postkast, kus „wirtsahwti” peab üks Wahakulmu uuesti elama asunud proua, kes muidu hea terwise juures, aga jälle niisama on need lood, kui mõne sama küla peremehe tütrega, aga kuidas on meieri nimi, sellest siis – kui kõikidest teistest Saksi ametnikest kord saab üks piibu jutt maha kirjutatud.

Looduslist ilu on Wahakulmos nii sama palju, kui wõib seda pakkuda läbijooksew „Walge“ jõgi mujalgi. Ainult mis torkab läbikäijail silma, on see, et nii mõnigi teeweere elanik ei wõta waewaks koristada ära wana puukolu. Lohakile jäänud esiisadest ehitatud õue wärawad, aia postid jne. paluwad endid korda seada. Wiljapuuaedu wõiks olla küll rohkem, aga et kopikut on, siis õunu ja marju saadakse Tapalt.

Ajaleht „Virumaa Teataja” 10. jaanuar 1938 kirjutab järgmise loo:

Üks haruldasemaid ja vanemaid hauakivisid Kadrina kalmistul, mis kahjuks on aga purunenud, kannab pealkirja: Wahhakulmo Andres, milline nimi hilisemates aktides esineb juba Vahakulmu Andrese all. Ta omab kogu Eesti ajaloos tähtsa seisukoha selle poolest, et ta oli esimene eesti soost pärismaaomanik. Saksi vallas Saksi mõisa maadel asub praegugi väike Vahakulmu küla ja samanimeline vesiveski Valgejõe ülemjooksul. Vahakulmu Andrese enese otsesed järeltulijad ei ela aga enam mitte Vahakulmul, vaid Priimaa külas. Nimi ise juba jutustab oma saamisloost küllalt selget keelt. Vahakulmu suguvõsa on seni teaduslikult läbi uurimata ning koha peal liigub vana Andrese ja tema esimeste järglaste kohta igasuguseid legendaarseid kuuldusi.

Kõige vähem on teada Andrese sellest eluosast, mille ta elas enne Saksi valda ilmumist. Umbes 1630.aastal tuli ta Kadrina kihelkonda priikslastud talupojana, mis tol ajal oli küllalt haruldane nähe, ning tal oli kohalike mõisnike juure sooje soovitusi rootsi konsul Kochilt. Arvatakse, et Andres oli osa võtnud mõnest sõjast ning osutatud teenete eest sai vabaks. Peamiselt konsul Kochi soovitusel hakati sobitama maade ostu kaupa tolleaegse Liblika karjamõisa omaniku krahv Manteuffeliga. Konsul Kochi pealerõhumisel lõpuks Manteuffel nõustuski müüma Liblika karjamõisa talupojale päriseks. Kuna selleaegsete seaduste järele oli takistusi talu talupoja nimele kirjutamisega, lepiti tehingus kahe mõisniku juuresolekul suusõnaliselt kokku. Andres maksis krahvile karjamõisa eest 130 taalrit ja toreda halli täku.
Andres sai oma vaba põlve maitsta vaid õige lühikest aega, sest juba kümnekonna aasta pärast hakkas Manteuffelil kahju tehingust ja ta ei suutnud sallida vaba talupoega oma maadel. Krahv määras Andresele maksunormid nagu kõikidele teistele mõisa maadel elavatele „maainimestele“ ja hakkas nõudma teopäevi. Andrest aga ei suutnud ta nii kergesti murda: prii talupoeg ruttas Tallinna oma kaitsja ja nõuandja konsul Kochi juurde ning veel samal päeval esitati krahv Manteuffeli vastu kohtulik kaebus Rootsi kohtule. Asi tuli arutusele ning kuna tunnistajad mõisnikud rääkisid tõtt, tunnistas kohus Andrese pärisomandust ja õigusi, tühistas mõisniku poolt peale pandud maksud ja teonormid. Ainult 20 taalrit pandi Andrest Manteuffelile millegipärast juurde maksma.

Andresele kasulik otsus tehti 1641. aastal. Kohtust sai Andres ka vastavad ärakirjad, milledes nüüd oli täpselt dikteeritud Andresele kuuluva maa-ala suurus ning ka kohustused riigi ja mõisniku vastu. Viimaseid peaaegu ei olnudki.

Kuna Andres oli suur mesinik, siis hakati teda kutsuma Wahakulmu (Wahhakurmo) Andreseks ja tema järele ka küla Wahakulmuks, milline nimi on säilinud tänapäevani. Vahakulmu aga inimeste nimena on kadunud.
Vahakulmu rahval algas 1641.aastal kohtu otsusega pikk ja kerge päristaluniku aeg. Kuna kusagil mujal ei oleks olnud võimalik nii vabalt ja omaette isandana elada, jäid kõik Vahakulmu Andrese järeltulijad Vahakulmule ning igale uuele perekonnale jagati karjamõisa küljest tükike maad. Nii suurenes suguvõsa kiiresti ning umbes 1760.aastal oli Andrese suguvõsa suurenenud 14 perekonnaks. Selleaegne suguvõsa suurus on teada sellepärast, et siis algas suguvõsa kurvem ja pimedam ajajärk, mille masendavus on seda suurem, et Vahakulmu rahvas kannatas mõisniku pettuse ja ülekohtu tagajärjel.

Selleaegsed sündmused on Priimaa inimeste keskel hästi teada, sest juhtus see ju elusolevate inimeste vanaisade ajal. Tolleaegne mõisnik, Manteuffeli järeltulija oli Vahakulmu inimestega juba väga heas vahekorras. Mõisnik kutsunud oma valla priimehi tihti mõisa küllagi. Kord, kui Vahakulmu mail möllas raske kahjutuli ja kaks majapidamist põlesid peaaegu puupaljaks, pöördus mõisnik Vahakulmu meeste poole järgmise kõnega:
„Kuulge, mehed, te olete päristalupojad ja teil on ka paberid, kallid paberid selle kohta. Aga kas teil on kindlat kohta nende dokumentide hoidmiseks? Kus hoiate õieti oma pabereid?“

„Piibli vahel,“ vastas keegi meestest.

„Soo-oh! Aga mis siis kui tuleb jälle tulekahju, nagu täna? Kui ei suuda pabereid tulest välja tuua? Kuidas suudate siis oma õigusi kinnitada? Ei-ei, mehed, mina annan teile head nõu: mul on mõisas suur ja tulekindel rahakapp, kuhu ei pääse ei vargad ega tuli ligi. Teie andke paberid minu kätte ja mina panen oma rahakappi. Ja kui teil pabereid vaja, siis teie küsite minu käest ja mina annan.“

Mehed usaldasid mõisnikku ning paberid viidi mõisa. Möödus aasta ning siis tuli sõnum. Mõisast tuli käsk: Vahakulmu inimesed mõisa teole. Igale talule oli määratud teonormid vastavalt maa suurusele ja headusele, nagu igal pool teistes naaberkülades. Kohkumine oli suur ning mehed ruttasid mõisa. Nõudsid seletust.

„Mina ammugi vaatasin teid, Vahakulmu inimesed,“ vastas mõisnik. „Et kõik teevad tegu mõisale, aga teie ei tee. Olete uhked ja kanged pealegi. Teie lapsed vaevalt mind ja minu perekonda teretavadki. Mispärast teie ei tee mõisale tegu? Ah?“

Mehed kogeledes seletasid, et nemad juba ammust ajast vabaks lastud ja maa pärisomanikeks tunnistatud.

„Nii, aga kus on tõendid? Kas teil on ette näidata pabereid, et maa kuulub teile ja mitte minule, mõisnikule?“

„Paberid on mõisas tulekindlas kapis…“

„Mõisas, ütlete teie? Ei – mõisas ei ole mingisuguseid maarahva pabereid. Kui teil pabereid tuua ei ole, siis – homme olgu kõik mehed väljas! Igast talust, kuulete?“

Ei jäänudki Vahakulmu inimestel muud üle kui võtsid järgmisel päeval leivakasti ja tööriistad ja kõmpisid mõisa. Teopäevadele. Katsuti küll mõisniku ülekohut murda kaebustega Tallinnas, kuid kusagil ei olnud enam leida kohtuotsuse akte, sest kogu kohtu asjaajamine oli laiali pillatud. Osa oli viidud Rootsi, osa Poolasse, osa hoopis põletatud ja minema visatud.

Vahakulmu inimesed mõnede arglikkude katsete järele alistusid saatusele ja orjasid mõisa. Orjaaeg Vahakulmu inimestele kestis õige kaua – tervelt 80 aastat ja alles siis seati õiglus uuesti jalule.

Nimelt, ei suutnud Vahakulmu inimesed unustada oma õigusi, oma vaba ja head põlve ning mõisniku ülekohut. Sada aastat tagasi võeti asi uuesti käsile ning sugukond salaja otsustas saata mõned eneste seast Rootsi, et vaadata seal veidi ringi kohtuaktide järele. Tallinnast nimelt kuuldi, et on võimalik, et paberid Rootsis veel alles on. Saadikuks oli Hans Pinn, praegu Priimaal elutseva Marie Strandmanni ema isa. Oma ema kaudu kuulis Marie vanaisa Rootsis käigust mõndagi huvitavat. Kui mõisnik kuulis, et Pinn oli läinud Rootsi tema vastu materjale koguma, oli mees olnud kole vihane ja võtnud Pinnile kuuluva talu mõisa alla ning saatnud Pinni perekonna oma mõisa maadelt välja. Pinnil oli aga Rootsis õnne: ta sattus õigele kohale ning pooleaastase Rootsis viibimise järele pöördus Eestisse tagasi mitmesuguste materjalidega, mis küll ei tõestanud vastuvaidlematult suguvõsa õigusi pärisomandusele, kuid mis ometi andsid aluse mõisniku vastu avaliku süüdistuse tõstmiseks.

Algas protsess, mis vaheaegadega kokku kestis 7 aastat ja lõppes viimaks Vahakulmu, nüüd juba Priimaa meeste osalise võiduga. Rootsist toodud paberid ei suutnud veelgi kohut veenda suguvõsa õigustes, sest kohus kahtles ühes: Kas Vahakulmu Andres oli tõesti vaba mees, et ta võis omale maad osta? Selle kohta aga Rootsist mingisuguseid dokumente ega tõendeid ei leitud. Siis tulid priimaalased heale mõttele. Nad pajatasid:
„Kadrina kiriku põranda alla on maetud meie esi-isa – Vahakulmu Andres ja tema hauakivile on raiutud ta nimi. Kedagi teisi, kui ainult vabasid inimesi kirikusse ei maeta. Küsige kirikuõpetajalt!“

Istung katkestati ja õpetaja kutsuti tunnistajaks.

„Kas on selline kivi kiriku põrandas?“ päris kohus.

„On,“ vastas õpetaja, kuigi vastumeelselt.

„Kas maetakse kiriku põranda alla ka orje?“

„Ei – ainult vabu inimesi.“

Sellega luges kohus tõestatuks Vahakulmu Andrese priipõlve ja otsustas kinnitada sugukonna õigused maale. Kuid Priimaa meestel ei olnud ühtki dokumenti esitada selle kohta, kui suur maa-ala kuulus nende sugukonnale. Selle kohta Rootsis tõendeid ei leidunud. Lõpuks „ehitas kohus kiriku keset küla“ ja määras igale majapidamisele 5 tiinu.

Nii jäid Vahakulmu Andrese järeltulijad jälle vabaks ja võisid end lugeda 90 tiinu põllumaa omanikuks, milline maa-ala aga tõeliselt Vahakulmu Andrese poolt ostetud karjamõisast moodustas vaid väikese osa.

Viimased sada aastat elati mõisas rippumatuna. Küll tegid mõisnikud hiljemgi katset Priimaa elanikke oma käpa alla saada, kuid enam see ei õnnestunud. Viimase katse tegi omaaegne Kadrina pastor, kes leidis, et Vahakulmu Andrese järeltulijad ei maksa kirikule kümnist, hakkas nõudma maksu ühel alusel teiste maameestega.

Tekkis uus protsess, mis algas 1880. aastal ja kestis mõne aasta. Vahakulmu poolt oli protsessijaks seekord Johannes Mühlmann, kes jällegi viis protsessi võidurikkale lõpule kihelkonnakohtus Rakveres.

Tänapäeval, (1938.a.) on Vahakulmu Andrese suguvõsa laiali valgunud ning aastate jooksul on palju võõrast verd suguvõssa sisse tulnud. Suurem osa Priimaa taludest on võõraste kasutada ning puhastverd Andrese järeltulijate käes on vaid kolm majapidamist. Kahelt poolt, isa ja ema kaugelt sugulased, voolab Andrese veri Pauline Mühlmanni soontes, kes kolme tütrega peab Priimaal talu. Kõige vanemaks sugukonna liikmeks on 80-ndais aastais olev lesk Marie Strandmann, kuna kolmandaks Andrese-perekonnaks on isa ja poeg Jaan ja Madis Welsmann`id. Nii on suguvõsa jagunenud kolmeks perekonnaks.

Ühe artikli trükkis ära ajaleht „Postimees“ 24. oktoobril 1908. aastal, kus ühe äri omanik A. Busch kirjeldab Vahakulmu Andrese maasaamislugu sootuks teistmoodi. Nüüd jääb lugeja otsustada, kumba juttu uskuda, kumba mitte, või on sadade aastate jooksul need jutud sootuks segunenud ja osalt ikka tõde ka sisaldavad.

Postimees 24. oktoober 1908

Pärisorjuse ajal elanud mitmel pool priitalupoegi, näiteks Koguva külas, Muhumaal, Vana-Kariste Kuiva-Saapal jne. Seesugune priimees olnud ka Wahakoorma küla mölder Andres, kes Rootsi aja algul suuremaa omanikuks tõusnud. Tema omanduseks saanud nimelt Saksi mõisa järele olevad „Libliku“ priiküla maad. Esiotsa olnud see priimaa, mis 2 adramaad suur, Rootsi kuninga koka päralt. Kokk saanud selle küla kuningalt, kui see hääd suppi süües lõbusas tujus olnud, kingituseks. Aga et ta võõral maal ise ei tahtnud kohta pidama hakata, müünud ta kuningliku kingituse Wahakoorma Andresele ära. Ostuhinnaks annud Andres Rootsi mehele oma halli täku. Kuid kokk olnud petis, võtnud küll hinna vastu, aga ei andnud maid Andresele kätte. Sellest tõusnud pikk ja igav protsess, mis aastal 1641 seega lõppenud, et „Libliku“ Wahakoorma Andrese omaks tunnistatud. Vist oli Andres siin suuremaapidajana ka surnud.
Kadrina kiriku põrandas leiame suure kivist mälestustahvli mille pealkirja jäänused tunnistavad, et see Wahakoorma Andrese ja tema poegade auks üles pandud. Kui Saksi mõis 1800.a ümber von Baggo (von Baggehufwudt) omandusse sai, võttis see mõisnik ka „Libliku“ priimaad talurahva käest ära. Kuid surma tunnil lasknud ta „Libliku“ talupojad oma ette kutsuda, tunnistanud südamerahu püüdudel oma ülekohtuse teo üles ja andnud neile dokumendid mis talupoegade omanikuõigust tõendanud, teada. Kui viimaks Saksi mõis oksjoni teel krahv Manteuffeli omanduseks saanud, andnud see rahvasõber talupoegadele nõu, et need priimaad kreposti-jaoskonnas oma nime pääle kirjutada laseksivad.

Käest kätte käies on talupoegade priimaa aja jooksul ära sulanud, 2 adramaast on veel ainult pool adramaad ehk 48 dessantini üle jäänud. Selle omanikuõiguse pärast on praegu veel protsess käimas.

Olgu veel öeldud, et ajalehest „Waba Maa“ nr. 262 13. novembrist 1937.a kirjutab raadiosaatekavas kuuldele tulevast saatest „Wahakoorma Andres ja võitlus Saksi priimaa eest.“ Kõnelejaks oli keegi dr. O. Liiw ja saade algas kell 18.00.

Ülemöödunud sajandivahetusel elas Vahakulmu külas Ratassepa talus Jakob Uudelepp, kes tegeles fotograafiaga. Nii on temalt säilinud klaasnegatiive, mis said digiteeritud. On üsna võimalik, et fotodele on sattunud ka Priimaa küla Vahakulmu Andrese järeltulijaid. Juhul, kui tunnete fotodelt kedagi ära, palun andke sellest teada Tapa muuseumile.