Piisupi

Piisupi küla mainitakse esmakordselt 1583. aastal Piszep-Jecki nimega, 1586 on mainitud küla nimeks Piszepecke ja 1796. a. Pisop. Küla asub Valgejõe kaldal endistes Tallinna piiskopi valdustes ja ilmselt on nii jõgi kui ka küla 16. sajandil kandnud Piiskopijõe nime. Piisupiga liideti 1977. aastal Laiamäe küla. Külas on Piiskopimägi, mis olevat nime saanud sellest, et sinna olevat maetud Porkuni linnuse asutaja piiskop Simon von der Borch.
Piisupi asub Pandivere kõrgustikul. Tänu sellele on ka Piisupi maastik künklik ning seal asub ka erinevaid veekogusid. Piisupil asub Piisupi järv, mis suviti ära kuivab, kuna see on isoleeritud teistest veekogudest ning selles ei asu allikaid. Piisupilt voolab läbi ka Valgejõgi ning seal asub ka allikas, mis suubub Valgejõkke. Samuti on ka Piisupil oja. Piisupi küngaste vahel asub ka suur soine ala, mis on vana Valgejõe põhi ehk Valgejõe org. Valgejõgi olla kunagi olnud laevatatav ning seepärast rajas ka Tallinna piiskop Simon von der Borch kõrval asuvasse külla Porkuni, oma linnuse. Linnus hävitati Liivi sõja ajal.
Piisupi lähedal metsas asub seitse-kaheksa väikest järve, millest üks kannab ka Piisupi järve nime. Järvedes on vett suurvee ajal, suveks need aga kuivavad. Tegemist on Porkuni-Lemmküla järvestikuga, mis on kuni viis kilomeetrit Porkunist põhja poole ulatuv, üldjoontes põhja- lõunasuunaline järvede ahel.

Uus Eesti, 9. oktoober 1936. a. kirjutab järgmise loo:

Virumaal on tänavu tehtud rida avastusi ja leidusi muinasteaduse valdkonda kuuluvaist asjust. Huvitavam on viimane, mis neil päevil sai teatavaks. Nimelt avastati Porkuni v. Piisupi külas asuva talupidaja Jüri Tahti karjatalli vundamendis end. piiskopilossi vapp. Vapp on müüritud seina kaks aastat tagasi, kui talupidaja ehitas uue talli. Vapp kujutab endast umbes 40 sm. pikkust ja sama laia telliskivipaksust paetahvlit, milline müüri asetatult on ümbritsetud telliskividega ja igale möödaminejale kui tänava pool asuv on hästi silmapaistev. Paetahvlile on raiutud kolm tuvikest, nende kohal on midagi piiskopi mütsi taolist ja selle kohal väikene rist. Kahel pool äärtel on veel ristikujutusi keerukate ornamentidega. Vapikivi saamislugu on ka huvitav. Piisupi küla asub nimelt endisest Porkuni ordulossist umbes paar kilomeetrit eemal Porkuni järve suunduvate ojakeste piirkonnas. Küla nimi on nähtavasti tuletatud ka sõnast “piiskop”. Porkuni mõisniku poolt teostati aastat kuuskümmend tagasi Piisupi küla ja Porkuni mõisa vahel asuva soo kuivendamist. Kraavimistööde juures tuligi kivitahvel välja, mis äratas tähelepanu oma õigenurkse kujuga ja milliselt lähemal vaatlusel leiti kujutusi. Kivi viis enda juurde Piisupi põllupidaja Jakob Meelmann, kelle talu õuel kivi vedeles kümneid aastaid, kuni kaks aastat tagasi tema naaber Tahti hakkas endale ehitama uut karjatalli ja viiski kivi oma hoonele nurgakiviks. Porkuni loss, milline asutatud 1479. a., on saanud oma nime teatavasti oma asutajalt taanlasest piiskopilt Simon von der Borchist. Lossist on säilinud praeguseks vaid 8- kandiline väravatorn ja müüriosi. Lossil on olnud vanade ürikute andmetel välisküljel peale alaloleva väravatorni seitse tornitaolist eelehitust. Väravatorni küljes on olnud mälestuskivi, millisel asunud Borchi ja Tallinna piiskopkonna vapid. Tõenäoliselt on leitud vapis tegemist Borchi või siis piiskopkonna vapiga. Loodetavasti toimetatakse ta talliseinalt nüüd muuseumi, kui ajaloolise väärtusega muinsusese.

Piisupi külas levib ka Kalevipoja muistend: Kord kündnud Kalevipoeg Piisupi ja Saksi vahel Kullimäel. Tööga lõpule jõudnud, pannud ta saha vankrisse ja hakanud Assamalla poole sõitma. Teel tulnud vankril ratas alt ära ja läinud katki. Kalevipoeg visanud selle ühte järve, saha teise järve ja läinud ainult hobusega edasi. Nõnda saanud Sahkjärv ja Ratasjärv omale nime.
Nõukogude ajal asus Piisupis Põdrangu sovhoosi Järvajõe osakond. Peakontor oli siis Naisteväljal.
Piisupi külas elab 2016 aastal 48 inimest.