Allikapublikatsioon “Oli kord Porkuni wald…”

Valdade loomine

Balti kubermangude vallakogukonna seaduse vastuvõtmisega 1866. aastal eraldati mõisa- ja vallamaad, kohustati valdu asutama vallakoole, loodi vallavanema ja palgalise vallakirjutaja (vallasekretäri) ametikoht, samuti moodustati vallavolikogu. Algselt nimetati vallamajasid valla kohtumajadeks. Vallamaja suhtes oli ülioluline nõue, millega kohustati vallakohtud üle viima mõisatest valla maadele, mis pani aluse spetsiaalsete majade ehitamisele. Vallamajas pidi olema määruse järgi kohtukull ja kohtulaual kalevine kate, kahe luku ja võtmega tulekindel kast.
1889. aastal jõustus Balti kubermangude kohtureformi ning talurahvaasutuste ümberkorraldamise seadus, millega kehtestati kindlad nõuded kohtupidamise ruumidele: omaette kohtutuba laual asetseva kohtupeegli ehk kohtukulliga. See oli kas puidust või metallist kolmnurkne püstprisma, mille tahkudele oli kleebitud Peeter I kolm ukaasi käitumisjuhendiks kohtumõistjatele. Ehitada tuli kaks uut ruumi – tunnistajate ja nõupidamiste või otsuselangetamise tuba. Vallamajadesse tehti nii arestikambrid kui ka vahimehe ruumid.
1889. aasta seadusega kehtestati uued, tsaar Aleksander III monogrammiga pronksist ametirahad, mida kohtu eesistujad ja vallavanemad kandsid ketiga kaelas, vallakohtunikud ja vallavanemate abid rinnas. Samal aastal seati sisse ka talurahvaasjade komissari ametikoht. Talurahva komissarid olid uut tüüpi vallamajade ehitamise algatajad Eestis. Just komissarid esitasid 1866. aasta vallaseadusele tuginedes range nõude, et igal vallal peab olema eraldi esinduslik vallamaja, kus oleksid eriruumid nii vallaasjade ajamiseks kui ka kohtupidamiseks. Kuna näiteks Porkuni vallas oli kogukonnaliikmeid alla 200 meeshinge, siis talurahvaasjade komissarid ühendasid väiksemad vallad. 1893. aastal liidetigi Porkuni vallaga Pandivere ja Raeküla vallad.
Uute vallamajade asukohaks püüti valida paik valla keskel, et vahemaa eri nurkadest oleks enam-vähem võrdne. Vallamaja asukoha määras ära teede võrk ning asjaolu, et ligiduses ei tohtinud olla kõrtsi. Vallamaja asukoht tavaliselt osteti, harva renditi mõisamaast. Paljud mõisaomanikud lihtsalt kinkisid maa, sest soovisid, et vallamaja asuks just nende maal. Soovitati enamasti kivimajasid. Uute vallamajade ehitusega alustati Eestis 1893. aastal, Porkunis valmis see aga alles 1903. aastaks. Ehitusmaterjali muretses vald, veotööd tehti kogukonna jõududega. Vahel kinkis materjale vallale ka mõisnik. Riigipoolset abi vallamajade ehituseks ei antud.

(Ülevaade Eesti vallamajadest, Hanno Talving. Eesti Vabaõhumuuseum)

Väike-Maarja kihelkond on asustusalana väga vana piirkond. 13. sajandist on mainitud 11 küla, Taani hindamisraamatus on neist 7 küla: Aburi, Assamalla, Karunga, Kullenga, Kärsa, Tõnuvere ja Veadla. Lisaks muudes 13. sajandi dokumentides veel Kadila, Pandivere, Vao ja Äntu külad.
Eesti kohanimeraamat kirjutab, et 1407. aastal on III Pihkva kroonikas mainitud suurvürst Konstantini sõjakäiku Narva jõe taha к Порху (Porhu). Kas võibki see olla Porkuni?
1725 – 1726 on Porkuni mõis jagunenud kahe omaniku vahel: tõenäoliselt on krahvinna Wellingu osa (Aburi, Alupere, Loksa, Piisupi, Täru ja Vistla külad) kuulunud vanale Järvamaale, Virumaale aga Tiesenhauseni külad (Abaja, Assamalla, Kadila, Kullenga, Naraka, Nurmetu, Tõnuvere ja Veadla), kuna Tiesenhauseni külad on alati kuulunud Virumaale.
Porkuni vald loodi 1866. aastal Porkuni mõisale kuulunud maa-alade, külade ja neis olevate talude järgi. Sel ajal oli Porkuni mõisa omanik rüütelkonna pealik, Liivimaa salanõunik, kammerhärra Heinrich Magnus Wilhelm von Essen.
Porkuni valda kuulunud külade nimekiri on koostatud keskmise, 1921 aasta järgi, kui mõned külad polnud veel vallast lahkunud: Assamalla, Lemmküla, Võhmetu, Täru, Lasila, Nurmetu, Kadila, Veadla, Leo, Tõnuvere, Naraka, Raeküla, Pandivere, Kõrtsiküla, Piisupi ja Kullenga. Eraldi piirkondadeks loeti Porkuni mõis ja Lasila mõis.

1893. aastal liideti Porkuni vallaga Pandivere (Pantifer) ja Raeküla (Raeküll) vald. Lasila vald liitus 1898. aastal. Aegade jooksul lahkusid vallast mõned külad, kuid sellest tuleb juttu allpool.
Porkuni valla esimese puidust õlgkatusega kohtumaja (vallamaja) ehitas 1869. aastal Porkuni mõisa eluaegne tisler, meister Maddis Juhani p. Liin (06.11.1824 – 28.03.1894), kes sai selle töö eest tasuks 120 rubla. Vallamaja ehitati Assamalla külasse. Oma esimese nõupidamise uues vastvalminud kohtumajas pidas vallavolikogu 4. jaanuaril 1870. aastal.

1889. aastal jõustus Balti kubermangude kohtureformi ning talurahvaasutuste ümberkorraldamise seadus, mille alusel tuli hakata ehitama ajakohasemaid vallamajasid. 1892. aastal hääletas Porkuni volikogu oma koosolekul vallamaja asukoha üle. Volikogu 10 liiget tahtis, et uus vallamaja ehitataks Assamalla külla vana vallamaja juurde, 5 liiget olid aga seda meelt, et selle peaks püstitama hoopis Kadila külla.
1901. aastal kinkis Porkuni mõisnik Magnus Karl Ewald von Rennenkampff (sünd. 11.05.1859, surn. 31.05.1930) Assamallas uue vallamaja krundi, mis asus vana kohtumaja vastas üle tee. Uut maja hakati ehitama 1902. aastal maakividest, suurusega 6 X 11 sülda. Ehitusmeistriks oli tuntud Rakvere ehitusmeister Jüri Oser, kes sai ehituse eest tasuks 6250 rubla. Vallavalitsus andis omalt poolt raudkivid, savi, liiva ja sambla, muu vajamineva materjali muretses meister. Majale pandi tol ajal moes olnud pappkatus, mida pea igal aastal tõrvati. Kõik kokku läks uue vallamaja ehitus vallale maksma 6880 rubla.
Uus Porkuni vallamaja õnnistati 31. jaanuaril 1903. aastal. Õnnistamisepidust olid osa võtmas maakonna-ülem oma noorema abilisega, kohalik talurahvaasjade komissar, Porkuni mõisahärra Evald von Rennenkampff ja muud tähtsad isikud. Piduliku sündmuse puhul laulis Assamalla segakoor ja Lasila segakoor mõnede lauludega. Pärast uue vallamaja kasutuselevõttu renditi vana vallamaja ruumid korteriteks. 26. aprillil 1935. aastal müüs Porkuni vallavalitsus avalikul suusõnalisel enampakkumisel vana vallamaja hoone äravedamiseks ära. Alghind oli 50 krooni. Nii pole vana vallamaja enam tänapäevani säilinud.

(Eesti vallamajad, Hanno Talving 2009; Postimees 11.02.1903; Virumaa Teataja 15.04.1935)

Porkuni vallavanemad ehk Tallitajad

1866 – 1869 Jaan Hübner
1869 – 1872 Jüri Vinberg
1872 – 1875 Joosep Kesküla
1875 Jaan Rosnikov (jäi haigeks)
1875 – 1878 Jaan Rosenbaum
1878 – 1882 Hans Liiver
1882 – 1888 Joosep Hübner
1888 – 1890 Jaagup Gnadeberg
1890 – 1896 Jüri Kreitsvei
1896 – 1900 Mart Messer
1900 – 1902 Juhan Lindermann
1902 – 1906 Tõnis Hübner
1906 – 1908 Jakob Reismann
1908 – 1912 Joosep Vanderer
1912 – 1920 Tõnu Velt
1920 – 1925 Juhan Kangur
1925 – 1927 Hindrek Luht
1927 – 1939 Jakob Siipan

Vallavolikogu

Millega tegeles tolleaegne vallavolikogu? Pidas arvestust valla maksude üle, andis välja lubasid valla magasiaidast vilja välja andmiseks, arvestas vallavaestele toetusrahade maksmist ja raha eraldamist vallavaeste matmiseks, pidas nimekirja sõjaväekohuslaste üle, kirjutas registrisse valda sisse ja vallast välja liikuvaid hingi, arvestas vallatöötajate palgad ning valla kulud-tulud, võttis tööle ja lõpetas töölepingud valla töötajatega, andis käske valla ühiskondlike hoonete ehituseks toetades rahaliselt jne.

Kuberner Porkunis

Vallavanematel lasus kord ja kohustus võõrustada valda külastavaid kõrgemaid riigiametnikke. Nii külastas 17. septembril 1909. aastal Porkunit Eestimaa tsiviilkuberner Izmail Korostovets, kes käis siinkandis valdasid revideerimas. Assamallas Porkuni vallamaja ees võttis tolleaegne vallavanem Joosep Wanderer kubernerihärra tervituste ja soolaleivaga vastu. Assamalla segakoor laulis laulu „Славъся“. Kõigepealt vaadati läbi vallamaja ruumid, mis korralikuks kiideti. Raamatute revideerimisel leiti, et volikogu liikmete Jakob Liiva ja Johan Elkeni ettepanekul võiks Väike-Maarja uue kihelkonnakooli ehitamise jaoks hakata koguma 20 kopikat maksu iga valla hinge pealt. Kuberner kiitis ettepaneku heaks ja kinkis omalt poolt algatuseks 10 rubla. Vahepeal laulis koor laulusid, sealhulgas „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“. Lõpuks kuulutas kuberner rahvale et tema igati rahul on valla ametlike asjadega ja tänas lauljaid lahke vastuvõtmise eest.
Siis päris kubernerihärra rahvalt heina- ja kartulisaagi kohta ja kui viinajoomise kohta aru küsis, siis sähvas üks „vintis“ mees rahva hulgast õige ruttu: „Viina ei jooda meil veel kuigi palju!“ Lahkudes seletas kuberner veel, et joomine rahvale ainelist ja vaimulist kahju toob ja läinud ta oligi.

(Postimees 22.09.1909)

Romanovite dünastia 300

21. veebruaril 1913. aastal peeti Porkuni vallamajas keisrite Romanovite 300-aasta suguvõsa valitsemise pidu. Kõigepealt pidas kõne vallavanem, siis lauldi riigi hümni vene keeles „Jumal keisrit kaitse sa“, seejärel kõneles taas vallavanem. Ülevas meeleolus lubati kustutada vaesemate valla maksumaksjate koolimajadele toomata jäänud puude võlg. Ametimeestele korraldati uhke pidusöök. Kui kooliõpetaja oli ettekande lõpetanud, kanti ette näitemäng Porkuni tuletõrjujate seltsi poolt ja korraldati veel ringmänge. Lõpuks lauldi veel keisri laulu, muidugi vene keeles ja lausa kolm korda. Volikogu otsustas ka ühel häälel nii Porkuni vallamajasse kui ka kõigisse valla koolidesse keiser Mihail Fedorovi pildid osta ja igale kooliskäija lapsele 3 kopikat varanatukest välja jagada. Pidu ise aga läks maksma 30 rubla.

(Porkuni valla protokolliraamat 1913)

1924. aastal tuli Posti peavalitsuselt Porkuni rahvale tore teadaanne, nimelt 23. oktoobrist 1924. aastast alates oli avatud Porkuni vallamajas telefoni agentuur, mis oli ühenduses Rakvere telefoni keskjaamaga.

(Riigi Teataja 14.11.1924)

Kaklus vallamaja ees

Ükskord toimus Porkuni vallamaja juurde küüdi korras puude vedu. Küüdiliste hulgas olid kaks Porkuni kurttummade kooli moonameest Aleksander Tuikene ja Friedrich Krihvel. Koormatega metsast tagasi tulles, hakkasid mehed Kullenga viinapoe juures pummeldama. Hilja õhtupoolikul, kui teised puuvedajad olid juba ammu koju läinud, jõudsid vallamaja juurde oma puukoormatega ka Tuikene ja Krihvel. Mehed olid tugevasti purjus ja lärmasid kõvasti. Tuikene lükkas oma puukoorma keset vallamaja hoovi maha ja kui puudeladumist korraldav valla käskjalg Hindrek Orgus käskis teda puid aidata ära laduda, haaras Tuikene puuhalu ja tahtis sellega Orgusele pähe lüüa. Lärmi peale õues oli käskjalale appi rutanud ka valla maksunõudja Oskar Kaljuvee, kuid marru sattunud töömeeste löögiks tõstetud puuhalgude hirmus põgenesid mõlemad ametimehed valla kantseleisse. Kohale kutsuti vallasekretär August Malla, kes omakorda läks mehi korrale kutsuma kuid temalgi tuli üsna ruttu tagasi tõmbuda vallamaja kaitsvate müüride varju. Nüüd kutsus sekretär telefoni teel kohapeale Porkuni rajooni konstaabli. Ise läks veel proovima mehi maha rahustada aga ei läinud seegi kord paremini, tuli põgeneda lähedalasuvasse veskisse, kuhu mehed puuhalge keerutades talle järele tormasid. Lõpuks jõudis kohale ka konstaabel Peeter Tall, kes mehed arestikambrisse väljamagamisele toimetas. Järgmisel hommikul ei mäletanud mehed oma kangelastegudest mitte midagi.

(Virumaa Teataja 31.03.1939)

Vandererid

Assamalla küla, kus asus Porkuni vallamaja, on väga vana küla. Seda on mainitud vanades kirjades juba 1241. aastal Asamulae külana. Hilisemal ajal, aastal 1556 on küla nimi olnud Assmull, aastal 1586 Aszemahle ja 1796. a. Assama. 1930-ndatel aastatel asus külas peale vallamaja veel koorejaam, postiagentuur, kauplus, koolimaja ja üle Eesti riigi kuulsaks saanud koduõlle ekstrakti tööstus „Maltosa“, mille omanik oli Rudolf Vanderer (sünd. 02.03.1896, surn. 11.11.1982 Somerest, USA). Koduõlle ekstrakti nimetas ta siirupiks, mida valmistas linnastest humala lisanditega. Ekstrakt oli müügil 1- liitristes plekk-karpides, mida siis koduõlle valmistamiseks ümberkaudu ja ka kaugemalt osteti. Tema tööstuses oli ka telefon, kuhu sai helistada numbril 5.
Varasemal ajal oli R. Vanderer oma talus ka peekonsigu kasvatanud.
Rudolfi isa, „Kõrtsi“ talu peremees Joosep Vanderer (sünd. 30.06.1866, surn. 19.02.1923) oli aastail 1908 – 1912 Porkuni vallavanem, kokku kaks aega järjest. Joosep oli iseseisev, kindlameelne ja koolisõbralik mees. Tema vallavanemaks olemise ajal said vallakoolid juba suuremat toetust ja nii maksti ka kihelkonnakooli abiraha ja ahjukütet ilma nurisemata. Samuti oli tema teeneks valla vaestemaja eeskujulikult kordategemine. Enne olid vallavaesed väga kehvades oludes elanud. 19. veebruaril 1923. aastal oli Joosep Vanderer vedanud piiritust. Porkuni mõisa lähedal metsavahelisel teel oli tema hobune miskipärast perutama ja lõhkuma hakanud ning visanud ree ühes koormaga nii õnnetult ümber, et Joosep viina-aami kukkudes, mis umbes 15 puuda kaalus, alla jäi ja silmapilkselt surma sai pealuu purustuse tagajärjel. Ta oli kõigest 56. aastat vana.
(Eesti kohanimeraamat; Geni.com; Postimees 23.08.1916; Virumaa Teataja 15.04.1930; Koit 03.03.1923)
Joosep Vandereril ja tema abikaasal Annal (sünd. 16.10.1872, s. Kippar, surn. 16.12.1952) oli kokku 9 last. Kahjuks suri neist 6, kolm poega jäid elama ja kasvasid täiskasvanud meesteks. Neist vanim, Rudolf, oli ülikoolis õppinud agronoomiks ja tema pidaski „Maltosa“ tööstust Assamallas. Keskmine poeg Artur (sünd. 23.03.1900, surn. 02.09.1978 Sao Paulo, Brasiilia) omandas kõrgema tehnilise hariduse Tallinna kõrgemas tehnikumis, kus lõpetas 1928. aastal ehitusosakonna. Töötas insenerina 1928 – 1929 Riigikontrolli teedejaoskonnas, 1929 – 1937 raudteevalitsuse ehitusametis 6. liini jaoskonna juhataja abina ja alates 1937. aastast riigi ehitusettevõttes „Ehitaja“ direktori asetäitjana.
Noorim poeg Arnold (sünd. 29.10.1904, surn. Kanadas) oli ülikoolis õppinud keemiat ja avanud oma linnaseekstrakti tööstuse Tallinnas.

(Geni.com; Virumaa Teataja 15.04.1930; 18.10.1937; 17.12.1937)

Vallavanematest ja teistest

Porkuni vallavanemaks oli aastail 1912 – 1920 mitu aega järjest taluperemees Leo külast Tõnu Welt (sünd. 27.02.1863, surn. 15.09.1929). Ametis oli ta olnud ka kohtunikuna, paljudes seltsides juhtivatel kohtadel ja kiriku nõukogus. Igal pool tegutses ta täie tõsidusega, mitte kunagi loobudes sellest, millega võis kasu tuua ühiskonnale. Ümbruskonnas oli ta tuntud tubli ja tööka inimesena, lahke ja helde käega, kõigile heasoovlik ja vastutulelik. Tõnu Welt on maetud Viru-Jakobi kalmistule.

(Virumaa Teataja 21.09.1929)

Aastail 1920 – 1925 oli Porkuni vallavanemaks Lasila külast „Möldre“ talu peremees Juhan Kangur (sünd. 1874, surn. 23.12.1932). Talu oli ta soetanud Eesti Maapanga laenuga. Juhtus aga kole lugu, nimelt oli ta 1932. aasta 22. detsembril läinud Kadrinasse sealsest tärklisevabrikust jääkaineid loomadele tooma. Kuna tal oli Kadrinas sugulasi, pidi ta oma sõnade järgi jääma nende juurde ööbima ja koju saabuma alles järgmise päeva pärastlõunaks. Lubatud ajaks aga meest koju ei jõudnud ja jõululaupäeva keskpaiku leiti Juhan Kangur surnult kodu lähedalt heinamaal asuva kraavikalda august. Laip lebas kummulioleva raske vankrikasti all, samuti oli surnud tema vankri ees olnud hobune, kes oli uppunud umbes poolteisejala sügavuses veeloigus, kuna tal polnud nähtavasti võimalik rabeleda püsti, olles mässitud rakmeisse.
Juhan oli ennegi kasutanud koju sõiduks otsemat teed üle nn. „Kabeli mäe“, mis oli aga ööpimeduses ohtlik, eriti veel, kui oli põhjust oletada, et ta ka viina tarvitanud oli, kuna taskust leiti tühi viinapudel ja oli tunda ka viinalehka. Arst vaatas laiba üle, kinnitas et vigastused polnudki surmavad, vaid mees oli saanud südamerabanduse. Kuna Juhanil oli talu ostuks laen võetud, tasumata oli veel 949 krooni, pani Maapank 13. märtsil 1933. a. võla katteks talukoha müüki, mille suurus oli üle 23 tiinu, määrates hinnaks 1500 krooni.

(Virumaa Teataja 29.12.1932)

Hindrek Luht (sünd. 25.12.1875, surn. 1939) oli Porkuni vallavanemaks aastail 1925 – 1927. Tema pidas Assamallas „Pärtli“ talu. Oli vaikseloomuline kooli hoolekogu liige ja vallavolinik. Rahva poolt oli ta lugupeetud ja armastatud talunik, kes kandis oma talu eest suurt hoolt. Poeg Arthur oli lõpetanud Arkna põllutöökooli, kuid põllutöö teda ei huvitanudki, tegeles hoopis puutööga ja valmistas talu mööbli kõik ise, tehes mööblit ka teistele. „Pärtli“ talus oli Hindrek üles ehitanud kõik uued hooned. Nii juhtuski talus toimetusi tehes, nimelt kaevu süvendamisel, temaga õnnetus. Talle kukkus kaevus olles pähe ämber, millega toimetati prahti välja. Ehkki ämbris oli vaid puur, andis see sülla kõrguselt kukkudes Hindrekule niivõrd tugeva hoobi, et ta kaotas meelemärkuse. Kaevu roninud poeg Arthuril õnnestus isa niipalju külma veega toibuma saada, et ta meelemärkusele tuli ja ise kaevust välja ronis. Saanud kaevust välja, kaotas ta uuesti meelemärkuse. Hindrek toimetati Rakvere linnahaiglasse, kus tal tuvastati ninaluumurd ja üldine raskekujuline peapõrutus.
On üsna võimalik, et saadud vigastused halvendasid tema tervist sedavõrd, et ta järgmisel aastal 63-aastaselt suri.

(Geni.com; Maaleht 31.03.1934; Uus Eesti 12.10.1938)

Möödunud sajandi alguses, aastail 1900 – 1902 oli Porkuni vallavanemaks Juhan Lindermann (sünd. 19.02.1859, surn. u. 1945). Sündinud oli ta Koeru kihelkonnas Ramma külas taluperemehe pojana. Kui ta 5 aastat oli vene sõjaväes sundaja ära teeninud, rändas ta kodumaalt välja Krimmi, kus tal oli ees sugulasi. Algul töötas ta seal lihtpõllutöölisena, hiljem hakkas rentima maad ümbruskonna mõisnikelt ning seda ise harides sai endale majanduslikult jalad alla. Abiellus Krimmis eestlanna Anna Määr`iga 1880. aastal. Krimmist rändas Juhan tagasi kodumaale 1894. aastal jõuka mehena ning ostis 1895. aastal Assamalla külast Küti ja Otsa talud, liites need üheks majapidamiseks. Lühikese ajaga viis ta siingi majapidamise heale järjele. Vanaduspõlves andis ta talud üle oma pojale Leo Lindrele. Üldse oli tal 6 last: 4 poega ja 2 tütart. Kaks vanemat poega rändasid juba noores põlves Ameerikasse, kus nad ka põllupidajaks hakkasid. Teised lapsed olid kodumaal.
Juhan tegutses mitmeski majanduslikus organisatsioonis, oli asutajaliige ja kauaaegne juhatuseliige Pandivere kartuliühingus, Assamalla piimaühingus, mis ühines hiljem Porkuni piimaühinguga ja tegutses mujalgi.
Punaste valitsuse ajal 1918 – 1919. a. oli ta nende poolt surma mõistetud, kuid juhuse tõttu pääses siiski eluga, istudes vaid kolm nädalat kinni punaste vangilaagris Rakveres.

(Virumaa Teataja 28.02.1939)

Porkuni valla kauaaegseim vallavanem Jakob Siipan (sünd. 03.01.1893, surn. 02.05.1940) oli ametis aastail 1927 – 1939, ehk Porkuni valla viimse päevani, asudes edasi Assamalla valla vallavanemaks. Sündinud oli ta valla lääneosas Lasila külas „Poriaugu“ taluperemehe Hans Siipani pojana. Hariduse omandas Lasila 3-klassilises algkoolis ja täiendas ennast hiljem iseõppimise teel. Vallavolikogusse ja ühtlasi vallavanemaks valiti Jakob Siipan 1. aprillil 1927. aastal. Eriti suured olid sel ajal vallas isikumaksud. Nii maksustati mehi 10 ja naisi 5 kroonise „pearahaga“. Jakob Siipani ametisse astudes alandas ta selle summa vastavalt 4 ja 2 krooni peale. Tema algatusel saadi riigilt maja ja 7 ha maad Lasila kooli jaoks. Selle koolimaja üüri maksti igal aastal 570 krooni ja vallavolikogu poolt anti vallavanemale volitus maja ära ostuks. Vald omandas seega tema teenena 11 000 krooni eest maa ja härrastemaja.
Jakob Siipan oli ümbruskonnas tuntud äärmiselt tegusa mehena. Ta oli KL Porkuni kompanii abipealik, omades teenete eest valgeristi. Ka kuulus ta Porkuni vastastiku kindlustusseltsi juhatusse, oli Lasila piimaühingu esimees, Kadila Ühispanga revisjoni komisjoni liige, Porkuni põllumeeste kogu juhatuses, Porkuni jahiseltsi juhatuse liige jpm.
„Poriaugu“ talukoht oli olnud Jakobi esivanemate käes juba sada aastat kasutada ja nii ta hoidis koha eeskujulikus korras.
Vallarahvas harjus tema, kui vallavanemaga nii ära, et ei kujutanud selles ametis enam kedagi teist ettegi.

(Maa Hääl 28.12.1935)

Ametikohustuste täitmisel aga juhtus Jakob Siipaniga kord õnnetus. Juhtus see augusti kuul 1934. aastal. Porkuni vallavalitsuse liikmed, vallavanemaga eesotsas, sõitsid jalgratastel Nurmetu külla sealse koolimaja ehitustööde väljakauplemisele. Õhtul, umbes kella 10 paiku tagasiteel, sõitis Jakob rattaga vastu Eduard Böckleri talu lahti jäetud väravat. Sõidukiirus oli nii suur, et ta kukkus koos rattaga maha. Kukkudes murdis ta parema käe rangluu. Ta toimetati Rakvere erahaiglasse, kus arst tunnistas vigastuse raskeks. Õnneks ta paranes sellest.

(Maa Hääl 28.08.1934)

Jakob Siipan oli nii Porkuni kui ka veel vähest aega Assamalla valla vallavanemaks, kokku 13 aastat. Kui toimusid uued valimised, ei saanud ta enam kandideerida, kuna viibis juba pikemat aega tõvevoodis. Pika ja raske haiguse järel suri Jakob Siipan taevaminemise pühal 2.mail 1940. aastal, olles 47-aastane.

(Virumaa Teataja 06.05.1940)

Porkuni vallasekretär August Malla (sünd. 21.01.1896, surn. 24.04.1942) ja tema abikaasa Helmi (sünd. 30.09.1897, surn. 20.04.1942) täitsid kohalikus elus suurt rolli. August oli peale vallasekretäri ameti ka postiagentuuri juhataja, suur poliitik, maavolinik ja asundustalu omanik. Asundustalu sai August vallalt, nimelt koolitalu. See aga tekitas ümberkaudsetes elanikes pahameelt, sest nende arvates oli vallas küllalt neid vabadussõdalasi, kellele see maa oleks rohkem tarvis läinud. Proua Helmi Malla abistas oma abikaasat sekretäritöö juures ja olles Porkuni naiskodukaitse esinaine, ei sallinud ta kommuniste silma otsaski, isegi sedavõrd, et ei söönud punase värvi pärast porganditki.

(Maaleht 31.03.1934)

August Malla oli märtsis 1939 valitud „Lihaekspordi“ asemikkude kogu liikmeks Virumaal; kandideeris mais 1926. a. Virumaa valimisringkonnas põllumeeste kogude kandidaatide nimekirjas; 1923. aasta aprillis kandideeris riigikogu valimistel põllumeeste nimekirjas Virumaal; sai märtsis 1930. a. valitud Virumaa maavolikogu koosseisu ühena üheksast põllumehest; kuulus aastail 1924 – 1926 Viru maakonnanõukokku põllumeeste kandidaatide hulgast; valiti veebruaris 1937 „Eesti Lihaekspordi“ nõukogu liikmeks, olles ka Väike-Maarja põllumeeste konvendi esimees; oli 1935. aastal üheks Isamaaliidu Porkuni osakonna asutajaliikmeks ja hiljem juhatuseliikmeks.

(Kaja 09.05.1926; Uus Eesti 16.06.1939; Uus Eesti 20.03.1939; Kaja 21.04.1923; Kaja 18.03.1930; Riigi Teataja 25.01.1924; Maa Hääl 22.02.1937)

Selline aktiivsus ei meeldinud aga sugugi uuele võimule ning August Ja Helmi Malla arreteeriti 1941. aastal ja küüditati Sverdlovski oblastisse, kus erinõupidamise otsusega määrati mõlemale § 58-13 surmaotsus. August Malla lasti maha 24.04.1942 46-aastaselt ja Helmi Malla 20.04.1942 44-aastaselt Sevurallagi vangilaagris.
Augusti ja Helmi abielust oli sündinud kolm last, kelledest noorim, Mairold, suri 15-aastaselt, tütar Koida, kes oli sündinud 18.08.1921. a. suri 29.07.2016. aastal kaugel Austraalias 95-aastaselt ja poeg Rein, kes oli sündinud 17.09.1934 suri 14.11.2015 Sosnovy Bor`i linnas Venemaal 81-aastaselt.

(Geni.com)

Politseikonstaabel Porkuni vallas Assamallas oli pikka aega Peeter Tall (sünd. 12.09.1889 u.k.j., surn. 11.04.1945). Sündis Tartumaal Aakre mõisa moonamehe pojana. Assamalla külla tuli politseikonstaabliks 1929. aastal. Esimesed kolm aastat elas pere Assamallas vanas vallamajas, kuna ostetud „Treiali“ talukoht vajas kohendamist: hoonete ülesehitamist, põllutööriistade soetamist ja maa harimist. Politseinikutöö Assamallas (aastail 1929 – 1940) kujutas endast võitlust varguste, salaviinaga kauplemise ja huligaanitsejate vastu. Peeter Tall ei sallinud silmaotsaski joobnud mehi, mistõttu ta ise jõi ainult 30. veebruaril, nagu ta ise öelnud oli. Koos August Malla ja Voldemar Kiisk`iga oli ta 02.04.1935. aastal asutatud Isamaaliidu Porkuni osakonna asutajaliige, hiljem juhatuse liige. Ta kuulus ka Porkuni Piimaühingu revisjonikomisjoni, ÜENÜ Porkuni osakonna revisrjonikomisjoni, Kaitseliidu Porkuni kompanii juhatusse ja oli üheks Assamalla Masinatarvitajate Ühingu asutajaliikmeks 1937. aastal. Masinatarvitajate Ühingu teisteks asutajaliikmeteks olid kohalikud aktiivsed põllumehed August Krihvel, Artur Luht, Evald Lehtmets, Johannes Pilt, Karl Roosaar ja Tomas Klaasing.
Peeter Tall arreteeriti 19.10.1944 ja mõisteti tribunali otsusega 26.01.1945 alusel surma mahalaskmise läbi koos kogu vara konfiskeerimisega. Kohtu otsus viidi täide 11.04.1945. a.

(Geni.com; „Porkuni valla politseikonstaabel Peeter Talli pere lugu“, Viivi Griffel 2017)

Vaatamata sellele, et politseitöö oli ohtlik, oli vabadussõjajärgseil aastail 1918 – 1928 surma saanud vaid üks politseiametnik – Porkuni rajooniülem Hans Jaanimägi, kes langes 13. veebruaril 1920. aastal Raekülas mõrtsukatöö ohvriks, kui ta vargaid tabama oli läinud.

(Virumaa Teataja 22.11.1928)

Otse loomulikult pasundasid sellisest sündmusest nii kohalikud kui riiklikud ajalehed. See oli siis niimoodi juhtunud:
Algas lugu sellega, et Järvamaalt Metstaguse mõisast Magdaleena Kärnerilt oli varastatud hobune koos saaniga. Kaks varast olid hobusega sõitnud Porkuni valda Raekülla Jaan Lelgus`e juurde, kuhu oli varemgi varastatud hobuseid toodud. Porkuni valla politseikordnik Hans Jaanimägi, kes kahtlaseid isikuid Lelgus`e juurde nägi sõitvat, läks neile kohe järele. Küsides isikutunnistusi, näitasid mehed tunnistused ette, kuid võltsitud nimedega. Õiged dokumendid olid aga meestel taskus, mis läbiotsimise käigus välja tulid. Jaanimägi käskis perenaisel Annal nööri tuua, et mehed kinni siduda. Anna seda aga ei teinud ja pidas ennast politseiniku vastu väljakutsuvalt üleval.
Ootamatult kargasid mehed Jaanimäele kallale ja kiskusid tal revolvri käest. Jaanimägi jooksis sellepeale toast välja, üks meestest järel, kes tema pihta ühe paugu lasi, kuid ei tabanud. Sellepeale lasi ta veel 5 pauku, kuni Jaanimägi surnult maha langes. Mõlemad mehed põgenesid.
Laskjaks osutus Jüri Tubro Võhmutalt ja tema kaaslaseks Karl Tamlak Albu vallast Järvamaalt. Jüri Tubro said talle järele jooksnud talumehed lähedalt metsast kätte. Karl Tamlakul aga õnnestus põgeneda. Tema tabamiseks võeti kasutusele kõik abinõud ja nii läks korda kindlaks teha, et Tamlak Narva oli sõitnud. Ta võeti Narva kriminaalpolitsei poolt kinni ja toimetati Tallinna.
Kohus mõistis Jüri Tubro surma mahalaskmise läbi, Karl Tamlaki 3 aastaks türmi ja Anna Lelguse õigeks.
Hans Jaanimägi jäid leinama naine ja kaks väetit lapsukest.

(Waba Maa 17.02.1920; Tallinna Teataja 03.03.1920 ja 09.03.1920; Postimees 04.10.1920; Päewaleht 26.05.1921; Tallinna Teataja 27.05.1921)

(Erinevad ajalehed kirjutasid oma artiklites taluperemehe perekonnanime kolmel erineval moel, kuid ükski nimi ei olnud õige: Selgus, Lelbus, Leigus. Õige perekonnanime Lelgus leiab vallaelanike registrist ERA.2005.1.125; 1921-1922, K:25. Virumaa teataja kirjutas politseikordniku hoopis rajooniülemaks.)

Milline oli aga karistus tapmise eest 1888. aastal? Näiteks: Keegi Porkuni valla talupoeg Kaarel Welt oli ära tapnud sama valla tüdruku Leena Enkel`i. Tema karistuseks määras Eestimaa ülemmaakohus (oberlandgericht) kõige seisuse õiguste kaotamise ja 17-aastaks raskele „sundvangitööle“ ning pärast selle aja lõppu Siberisse elama.

(Wirulane 02.08.1888)

Postitalitus ja mõisnikuhärra

Näide Porkuni valla protokolliraamatust (vallavanema otsuste raamat):
„Protokoll.
1912 aasta mai kuu 8.päewal ilmusiwad Porkuni wallamajasse Porkuni Tallitaja Tõnu Weld, abi Tallitajad Juhan Kangur ja Abram Rosenbaum et Rakwere Kreisi ja jaoskonna Talurahwa asjade kommisariherra eeskirja järele 27 aprillist 1912 Nr. 408 järele küsimist läbi arutada et Porkuni walla postimeest Joosep Soodami, keda salaja wiina müümises süüdistatakse ammetist asja arutamise ajani tagandada.
Tähele pannes, et Porkuni walla postimees Joosep Tooma poeg Soodam on juba 10 aastat Porkuni wallas postimehe ammetis olnud, ja kõik walla asjad, mis tema kätte on antud, nagu rahalised saadetused, wara wastu wõtmised korralikult ära õiendanud, ausaste, nõndasama ka kõik käsud ära täitnud korralikult mis iialesgi on tema kätte täita antud, mingisuguses süüteus ei ole märgitud, nõndasamuti ka salaja wiina müümises, sellepärast käesolewat asja läbi arutades otsustasime: Rakwere Kreisi ja jaoskonna Talurahwa asjade komisjoni herrat paluda Joosep Tooma poega Soodami paluda Porkuni walla postimehe ammeti peale edasi jätta sest et praegusel ajal nii sugust meest leida ei ole, kelle kätte wõiks Porkuni walla asja ajamist käskude laialikandmiseks, kui ka rahalistes asjades usaldada, pealegi weel et teda ei ole mitte märgitud mingisuguses salaja wiina müümises süüdlane olema.“

(4 allkirja, käsikirjaline EAA.4336.1.106; 1902 – 1914)

Näide Porkuni valla protokolliraamatust (vallavanema otsuste raamat):
„Protokoll.
1914. aastal 14. märtsil Porkuni wallamajas Porkuni wallavanem Tõnu Weldt.
Tähele pannes, et praegune Porkuni wallawalitsuse ja kohtu teender ja postimees Joosep Soodam minule awaldas, et tema omast ammetist lahkub. Otsustasin: Porkuni wallawalitsuse ja kohtu teendri ning postimehe ammetisse palgata Porkuni valla talupoega Märt Märdi poega Riisbergi, 31 aastat vana, (sünd. 12.10.1882) kohtu all ei ole olnud alamal nimetatud tingimistel.
Märt Riisberg võtab Porkuni walla postimehe, walla ja kohtu teendri ameti enda pääle hakates 15. aprillist s. a. Peab wallamaja puhastama, nimelt järgmised ruumid: kohtu saali, kantselei, otsuse toa, wangide kambrid, koja ja treppi ja need ruumid pesema, ning alati selle järele walwama, et puhtad on. Wallamaja esise ja ümbruse puhastama, puud kevadel tallitaja käsu pääle hoovist kuuri kandma. Ülemal nimetatud ruumide aknad ära pühkima, pesema ja kewadel ning sügisel doppelt aknad ära wõtma ning ette panema.
Ahjud ülemal nimetatud ruumides kütma ja seks otstarbeks puud lühikeseks lõikama, ülemal nimetatud ruumides lambid puhastama, täitma ning põlema panema õigel ajal, selle järele walwama, et wälimised uksed öösel lukus on.
Toob ja viib walla kui ka erainimeste posti Rakwerest postkontorist, kaks korda nädalis, kolmapäewa ja laupäewa, ära, kui aga nendel päewadel püha on, siis päew waremalt.
Annab kohtu kui ka wallawalitsuse kutsekirjad ja käsud allkirja wastu kätte, kas posti päält ära tuues, ehk kui ametlisi käsklusi wiib, siis mööda minnes.
Toob ka wallawalitsuse ja kohtu rahakirjad postist wolituse järele ära. Tallitab kohtu teendri kohused kohtu eesistuja juhatuse järele ära korralikult. Luuad, mis wallamaja juures ära kuluvad muretseb ise omal kulul.
Üleüldse peab kõik tallitaja käsud wiibimata ära täitma, wastasel korral käib igal asjal ammetist tagandatud saada, kui aga korralikult teenib, kestab kaup aasta-aastalt edasi.
Ülemal nimetatud kohuste täitmise eest saab palka 15 rubla kuus, ühes prii korteri, walgustuse ja kütega, ja selle maa tükki, mis endise postimehe käes pruukida oli.
Ülemal olewad tingimused on mulle kuulutatud milledega rahul olen.

(3 allkirja, käsikirjaline EAA.4336.1.106; 1902 – 1914)

Teadaolevalt oli Joosep Soodam (sünd. 22.02.1869 Assamallas) Porkuni valla postimees juba 1893. aastal, seega kokku 26 aastat. Elas ta Vadikülas „Kiisa“ talus. Seal juhtus tema lehmaga kohutav õnnetus. Lugu oli nii: Joosepil oli kaks lehma. Lehmad olid kaevu ääres joomas, kus läksid pusklema ja vanem tugevamana lükkas noorema lehma tagurpidi kaevu. Pererahvas asus lehma kaevust välja tõmbama, mis aga ei läinud korda, kuna lehm vajus poolelt teelt tagasi. Kuna elusalt välja tõmbamine ei õnnestunud, siis tapeti lehm kaevus ja tõmmati surnuna välja.

(Uus Eesti 22.09.1938)

Kui kauaks Märt Riisberg Porkuni valla postimehe ametisse jäi, pole paraku teada, aga 12. aprillil 1923. aastal avati Porkuni vallamajas (Assamallas) postiagentuur nimega „Porkuni“. Seal toimetati liht- ja tähtkirjade operatsioone. Posti vahetati Rakvere postkontoriga igal esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval. See agentuur töötas ühe aasta, sest 1924. aasta kevadel asutati Porkuni asundusse hobuste postijaam, mida hakkas pidama endine mõisahärra ise, Evald von Rennenkampff. Samuti anti vastloodud postijaamale kasutada kaks paremat normaaltalu ja paremad heinamaad. Üsna varsti hakkas aga kogu ümbruskond nurisema postijaama teenuste pärast. Kui mindi hobuseid tellima, tuli mõnikord hulk aega nuruda, enne kui hobused välja anti, vaatamata sellele, et hobusepaarid kõik sõidust vabad. Juhtus ka nii, et hobused küll lubati, isegi raha võeti vastu, aga hobuseid sellegipoolest määratud ajaks kohale ei ilmunud.

(Postimees 18.04.1923; Waba Maa 11.12.1924)

Inimesed pahandasid postijaamaga ka ajaleheveergudel, kirjutades:
„20. detsembril Kiltsist posti lastud kaart jõudis Porkuni postiagentuuri kaudu kohale alles 29. detsembril. Seda ei saa enam sugugi kiireks posti edasitoimetamiseks nimetada. Kas on sellasel korratul postiagentuuril üldse mingit mõtet? Kui siin ehk vabandada võidakse sellega, et postikandja on hooletu, siis ei saa ometi verem esiletulnud nähtuseid sellega seletada; kui inimesed käivad ise postiagentuuris iga päev posti järel ja sellegi pärast kiri viibis rohkem kui nädalapäevad. Siis alles anti anti kiri omanikule kätte. Arusaamatuks jääb, mispärast Porkuni postiagentuuris mõnikord posti kinni peetakse?“

(Virulane 08.01.1927)

Teine pahandav kirjutaja:
„Porkuni asunduses on üks talu määratud postijaama jaoks. Endine kohalik mõisnik R. on postijaama pidamise õigused (ja kohustused muidugi ka!) endale saanud, kuna posthobuste välja saatmine pole nagu tema asigi. Kui juhtub võõras posthobuseid küsima, siis vabandab ta, et pole võimalik, pole hobuseid kodus jne. Mõni aeg tagasi palus keegi telefoniteel posthobuseid välja saata. Öeldi ära. Polnud teist teed, kui võeti talust hobune ja sõideti Porkuni, et isiklikult „härra“ jutule minna. Oli kaks hobusesoovijat. Erariietes noormees läks enne, ja sai eitava vastuse. Siis läks teine kaaslane, üks kõrgem sõjaväelane ja tagajärg oli üllatav… Silmapilk muretses „härra“ postijaama „pidaja“ hobuse treppi.“

(Virulane 19.01.1927)

Ilmselt polnud kellelgi soovi ega tahtmistki niisuguse postijaamaga tegemist teha, seepärast jäi ka postijaama tarvitajaskond väikeseks ja lõpuks tegi Wiru maavalitsus sise- ja kohtuministeeriumile ettepaneku sulgeda Porkuni postijaam. Ministeeriumi otsusel lõpetaski postijaam 1. mail 1930. aastal tegevuse.

(Virumaa Teataja 08.05.1930)

1930-ndatel aastatel pidas postiagentuuri Porkunis August Malla.
Uus postiagentuur Porkuni asunduses avati jaanuaris 1939. aastal. Agentuur sai omale nimeks „Piisupi“ ning alustas tegevust Tamsalu Tarvitajate Ühingu Porkuni osakonna kaupluses.

(Virumaa Teataja 16.01.1939; Teataja 16.01.1939)

Et von Rennenkampff kangekaelne mees oli, saame teada järgnevast loost:
21. novembril 1924. aastal tõsteti kohtu poolt haridusministeeriumi nõudel endine Porkuni mõisa omanik v. Rennenkampff kurttummade koolile määratud ruumidest välja. Ministeerium oli endise mõisnikuga juba aasta otsa kohut käinud ja kõikipidi vastutulelikult talitanud. Rennenkampff istunud aga kangekaelselt mõisas ja üürinud enda päralt oleva hoone ühisuse kaupluse jaoks. Rennenkampffi kangekaelsuse tõttu viibinud ka kooli üleviimine Vändrast Porkuni. Veel mõni päev enne väljatõstmist käinud Rennenkampff haridusministeeriumit palumas, et võiks mõisa edasi jääda.

(Kaja 26.11.1924)

Endist mõisnikku iseloomustab ka Kadila küla Paduri talu vanaperemees Hindrek Eiskop: „Mina olen vana mõisaori, mina olen küllalt mõisapõldudel külvanud ja lõiganud. Ja kui mõisasse härra juure asja oli, siis oli ta nii uhke, et ei võtnud mõisaõuel „tere“ ka vastu, tegi ainult korra „mh“! – Jaa, uhke ja kange oli see meie Porkuni mõisnik, küllap oli uhke oma rikkuselegi, sest eks olnud tema mõis rajast rajani 10 versta suur. Ja kui siis hiljem mõisad käest läksid, siis ei jätnud vana mõisnik kangust surmanigi. Lihtsatest laudadest laskis endale kirstu kokku lüüa ja perekonnal oli kõva käsk antud, et teda surnuaiale võib viia ainult lihtsas sõnnikuvankris. Nii kange oli see meie mõisnik!“
Porkuni mõisniku suurest uhkusest hoolimata oli temaga siiski kergem läbi saada kui mõne teisega. „Ta oli nii uhke, et ei tulnud talumehega üldse rääkimagi, ja see ehk hoidis ära mõnegi halva asja.“
(Magnus Karl Ewald von Rennenkampff (sünd. 11.05.1859, surn. 31.05.1930).)

(Maa Hääl 18.08.1939)

Samas on Porkuni mõisnikust aegu tagasi ka head kirjutatud.
Nõnda kirjutab ajaleht „Walgus“ 6. jaanuaril 1888. aastal:
„Porkuni pärishärra v. Rennenkampff on oma heategude läbi „Walguse“ lugejatele küllalt tuttaw, et ta kuus kooli omas wallas oma kuluga ülewal piab, et ta iga koolikonna jauks waestemaja aia-maadega on kinkinud ja et ta iga wana inimesele „wanuse maad“ annab ilma maksuta. Selle heateu eest on herra tõeste tänu ära teeninud. Waesed inimesed, kellel enne peawarju ei olnud, pidiwad teise toa nurgas ehk saunas kui põlgtud aset wõtma, tihti silmawett walama, kui peremees ruumi kitsikuse pärast teda omast majast wälja saatis. Nuttes ja käsi ringutades olen mitmes kohas waeseid inimesi näinud kepi najal ühest perest teise käies omale peawarju otsides. Sarnane hale lugu on Porkunis tänawusa aastaga herra headuse läbi täitsa lõpetatud. Waesel on oma tuba ja luba.
Iga mõistlik tunneb nende heategude wäärtust. Nimetud herra heategu ulatub weel kaugemalle. Praegu kus waesed ajad, põllu produktid odawad, raha saamine raske – mitmel rentnikul näib tõeste langemine kaelas olewat, aga ka seda waest korda on herra v. Rennenkampff oma heateu läbi mitmel parandanud. Ühe peremehele, kes rendi wõla pärast oleks pidanud koha kautama, kinkis herra 240 rubla wõlgnewat renti, nõndasama mõnele wähema summadega, teisele jälle kannatab wõlaga jne.“

(Ajaleht „Walgus“ oli Majesteedi Aleksandri II Nikolajevitchi XXV aasta juubeli mälestuseks priiannete kapitaaliga asutav Eesti rahwa leht).

1889. aastal oli Porkuni mõisnik von Rennenkampff oma mõisa auru jõuga või ja juustu tegemise vabriku asutanud. Vabrikus valmistatud või ja juust saadeti kalli raha eest välismaale. Mõisnik kandis suurt hoolt paremate piimalehmade eest, kes olid hea toidu peal. Ta oli oma põllud nii sisse seadnud, et mõned neist lehmade jaoks ainult ristikheinu kasvatasid. Samuti oli lehmade toiduks rukkipõld maha tehtud.

(Olewik 29.01.1890)

Umbes 1902. aasta paiku oli mõisaproua Marie Aleksandra v. Rennenkampff oma teenijaskonnale asutanud eestikeelse raamatukogu. See oli sisaldanud paremaid Eesti kirjanduse teoseid. Aegajalt ostis proua raamatuid kogusse juurde. Sel kombel hoolitses proua oma teenijaskonna harituse eest.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht 08.03.1904)

Kui 1910. aastal tehti loendus Porkuni põllutööriistade üle, siis seis oli selline: 414 puuvartega luupatra, 57 raudatra, 68 ratasatra, 380 harkatra, 392 puuäket, 369 raudpulkadega äket, 2 raudäket, 140 vedruäket, 42 külvimasinat, 27 lõikusemasinat, 38 hobusega rehepeksumasinat, 1 auru rehepeksumasin, 61 tuulamismasinat, 38 heinaniidumasinat, 55 hobusereha.
Mesinikke oli 25, nende mesilates oli 50 pakktaru ja 47 raamtaru. Mett saadi 5 ¾ puuda, ühe puuda hind oli 14 rubla, vahapuuda hind 20 rubla.

(Postimees 02.11.1910)

Kullengal asus Porkuni mõisa karjamõis. See koosnes valitsejamajast, hobuste tallist, kuurist, mõisatööliste elamust. Olid ka ait, kuivati, kupja maja ja tallmeistri maja. Kullenga karjamõisa Karja kõrts asus aga hoopiski Kadilas. Karja kõrtsi hoone ostis ära Kadila ühispiimatalitus ja üüris välja Rakvere Majandusühisusele 40 000 marga eest aastas. Kadila ümbruskonnas puuduski varem suurem ühistegeline kauplus, kuid 1. aprillil 1925. aastal see Karja kõrtsis avatigi, kuuludes Rakvere Majandusühisuse Porkuni osakonnale.

(Virulane 21.03.1925)

Pärast mõisate riigistamist elasid Porkuni mõisas mõned suuremad ametmehed peale tavatööliste, kelledeks olid: puusepp Hans Kübarsepp, tallmeister Karl Wuntus, mölder Jaan Sonne, aidamees Abram Abenthal, puusepp Jaan Winkel, sepp Paul Greenberg, karjane Juhan Wildersen, karjatüdruk Anna Miilits, rätsep Ferdinand Lepler, kubjas Karl Nurkse, õmbleja Magda Weldt, vahimees Jakob Weldt, kutsar Gustav Willand ja metsavaht Jaan Soop.

(ERA.2005.1.124; 1921)

1926. aastal kuulus endisele mõisahärrale Ewald von Rennenkampffile lauavabrik Porkunis. See oli aga sunnitud tegevuse lõpetama, kuna ilmsiks tulid suured puudujäägid. Vabrik oli töötanud mitu aastat ligi 30 töölisega ja ümbertöötanud metsamaterjale, mida ka Inglismaale imporditi.

(Virumaa Teataja 18.12.1926)

1929. aasta lõpupoole tahtis endine mõisnik v. Rennenkampff tagasi saada oma valdusesse mõisa auruveskit ja piiritusevabrikut. Põllutööminister aga seda ei võimaldanud. Oli selgunud, et auruveski asub keset piiritusevabriku ruume ja selle eraldamine piiritusevabrikust on võimatu. Öeldi, et kuna tööstuse peaobjekti kujundavat piiritusevabrik, mis seaduse järele tagasiandmisele ei kuulu, siis puuduvat alus ka piiritusevabriku hoone sees oleva jahuveski koos sisseseadega tagasiandmiseks. Selle peale andis Rennenkampff riigikohtule kaebuse, milles ta seletab, et 1925. aastal olevat auruveski võõrandamise alla mittekuuluvaks tunnistatud. Et aga auruveski olevat lahutamata ja ühe katuse all piiritusevabrikuga, siis pidavat olema loomulik, et hoone tagasiandmisega kuuluks tagastamisele ka piiritusevabrik.
Riigikohus leidis, et põllutööministeeriumil tuleb kõigepealt kindlaks teha, missugune osa hoonest kuulub auruveskile ja missugune osa piiritusevabrikule. Mõlemad olid olnud eraldi ettevõtted ega kuulunud ühele omanikule, vaatamata sellele, et nad ühe katuse all olid. Ei saanud sellest asjast asja.

(Virumaa Teataja 08.04.1935; Postimees 02.11.1929)

1930. aasta suvel oli Rennenkampff hakanud tagasi nõudma oma valdusesse Porkunis asuvat „Tammemäe“ talu, mis põllutööministri otsuse põhjal pidigi tagasi antama. Kuid selleks ajaks oli rendileping juba kolmanda isikuga sõlmitud ja selle asemel pakuti härrale samaväärset maa-ala teisest kohast, suurusega 50 hektarit. Siis aga selgus, et Rennenkampffil polnudki õigust „Tammemäe“ talu tagasi saada, millest oli talle juba teatatud 30. aprillil ja õigust midagi tagasi nõuda tal polnudki. Sama aasta lõpus oli maa-ala andmine Rennenkampffile taaskord arutusel. Põllutööminister tunnistas, et härral on tõesti õigus saada tagasi maad. Enne maaseadust olid Rennenkampffi käes kaks maakohta, „Tammemäe“ ja „Vistla“, kuid nüüd olid need välja antud juba teistele kasutajatele. Rennenkampffile pakuti väljaandmata jäänud metsamaad 50 hektari suuruses, kuid see teda ka ei rahuldanud.
Tegelikult ei olegi teada, kas härra sai oma maa või mitte, sest sellest rohkem enam ei kirjutatud. 1935. aasta kevadel ta igatahes Porkuni postiagentuuri kaudu kuulutas, et ostab õlgi ja põhku.

(Teataja 07.06.1930; Maaleht 18.10.1930; Virumaa Teataja 08.04.1935)

1921. aasta septembris toimus Tallinnas üleriiklik põllutöö- ja tööstusnäitus. Seal olid osakonnad vastavalt tegevusalale eraldi välja toodud. Hobuste osakonnas sai esimese auhinna Evald Rennenkampff puhastverd Ardenni tõugu täku eest. Auhinna pani välja Eesti laenupank, milleks oli 9000 marka. Kariloomade osakonnas sai Evald Rennenkampff esimese koha oma friisikarja kogu eest. Auhinnaks oli Tallinna Põllumeeste seltsi suur hõbe-auraha.

(Waba Maa 12.09.1921)

1938. aasta augustis peeti Väike-Maarjas Viru maakondlik põllumajanduse, tööstuse ja käsitöö näitust. Seal kujunes näituse „naelaks“ friisitõugu hiigelpull Porkuni mõisasüdame omaniku, viimase mõisniku Magnus Karl Ewald von Rennenkampffi poja Ernst Magnus von Rennenkampff`i karjast.
(Päevaleht 15.08.1938)
6.novembril 1939. aastal lahkus õhtul kella poole 7 ajal Tallinna sadamast aurik „Sierra Cordoba“ Saksamaale 955 ümberasujaga, kellede hulgas olid ka Rennenkampffide perekonnaliikmed.

(Maa Hääl 08.11.1939)

Porkuni sai elektri

Siinkohal ruttame ajas veidi ettepoole ja kirjutame põgusalt elektri saamisest Porkunisse, vaatamata sellele et elekter sai siiamaile oma otsaga alles Assamalla valla algusaegadel.
Augusti alguses 1940. aastal alustati A/S „Elektrikeskus“-e poolt elektriliini ehitustöödega Rakvere – Väike-Maarja elektriliinilt Kullenga küla kohalt Porkunisse. Liini pikkus oli 5 km. Liini siht oli selleks ajaks juba sisse aetud ja alustati postiaukude kaevamisega. Liini ehitusega sai elektrivalguse kurttummade kool ja osa Porkuni asundusest. Seoses sellega moodustati kohapeal Porkuni elektriühistu, mis pidas oma erakorralise peakoosoleku septembris 1940. a. Koosolekul kinnitati elektrienergia hankeleping elektrikeskusega. Lepingu järgi sai Porkuni elektriühistu voolu hinnaga 18 senti kw/h, seda juhul, kui elektrit kulus 5000 kw/h aastas. Kui aga kulu suurem tuli, alanes ka voolu hind. Kohapeal määrati elektrivoolu müügihinnaks 25 senti valgustuse ja 17 senti tööstusvoolu kw/h eest. Alajaama ja madalpingeliini ehitas ühistu oma kuludega. Ühistu juhatusel oli volitus selleks ehituseks võtta laenu kuni 1000 krooni. Kuna eelnevalt oli juba olemas juhtmeid, isolaatoreid ja muid vajalikke vahendeid, loodeti selle summaga hakkama saada.
Porkuni elektriühistu liikmeteks oli enamik kurttummade kooli õpetajaid, piimaühing ja Tamsalu Tarvitajateühingu Porkuni osakond. Juhatuses oli esimeheks L. Viilu, liikmeteks A. Karu, V. Kuriks, J. Kenkmaa, A. Haugas ja R. Sumre. Revisjoni komisjoni moodustasid J. Heinsoo, H. Gustavson ja A. Ruut.
Kui Porkuni elektriühistu oli loodud, liinid Porkunisse ehitatud ja külake valguse saanud, jätkati liinide ehitamist teistesse küladesse. Elektrit saadi Rakvere – Tapa elektrivõrgust.
Vaatamata sõjaaegsele olukorrale, kus igasuguse materjali saamine oli seotud suurte raskustega, jätkati külade elektrifitseerimisega. Põhjuseks oli ka valgustusõli puudus. Vajalikud sisseseaded ja muud materjalid tuli tavaliselt muretseda valguse soovijal endal.
Sellistes keskustes, kus oli elektrivalgustus juba olemas, nagu Väike-Maarjas, Assamallas ja Porkuni ümbruskonnas, hakati jaoskonnakonsulendi eestvedamisel 1944. aasta alguses korraldama põllumajandusliku sisuga kitsasfilmide näitamist.

(Virumaa Teataja 05.08.1940; 23.09.1940; 18.01.1944)

Kännuküla

Kännuküla oli algselt Porkuni asunduse osa, mis oli rajatud 1920-ndatel aastatel asunduskülana. Küla hüüti kuni 1977. aastani Porkuni-Kännu, pärast seda aga juba Kännukülaks. Küla nimi tuli sellest, et selle rajamisel võeti maha mets, järgi jäid kännud ja küla rajatigi kännustikule. Küla koosnes kolmest osast, kahel neist oli ka omaette nimi: Kopliale (Porkuni järveäärne osa) ja Tagaküla (ida poolne osa). Mitte segamini ajada Ärina-Kännuga, mis XX saj. algul tekkis piirkonnast laialdaselt maha võetud metsa asemele Väike-Maarjast loodes, kus oli juba XIX saj. lõpus saunaküla. (Praegu on Ärina-Kännu Ärina küla osa).
Tänapäeval on teadaolevalt Porkuni Kännukülas arheoloogiamälestisena kaitse all kivikalme „Tornimägi“, mis annab tunnistust piirkonnas varajasest elutegevusest.

(EAA.2072.9.580)

1943. aastal sai Porkuni elektriühistu kaudu elektri ka Kännuküla, kus valguse sai 20 majapidamist. Nii Porkunis kui teistes külades anti igale talule hädavajalikuks valgustuseks 3 – 4 lampi. Teatav piiramine oli tingitud liinide ülekoormatusest.

(Virumaa Teataja 20.11.1943)

Mõisa tahtjad

Enne veel, kui Porkuni mõisa härrastemajja kurttummade kool Vändrast üle toodi, oli mõisahoonele mitmeidki konkureerivaid soovijaid. Nimelt tahtis Eesti lastekaitseühing mõisa endale, kus laste suvekolonii (suvelaager) ja tervise poolest nõrkade laste ehk kopsuhaigete laste „kosutuskoht“ avada.

(Waba Maa 25.03.1923)

Juba 2. augustil 1919. aastal olid Rakveres nõupidamisel Põllumeeste seltside esindajad, kes hakkasid seoses alampõllutöökoolide loomise mõttega juba nende asupaikasid paika panema. Selle järel oli plaan avada alampõllutöökool Porkuni mõisahoones ja asjaga oli nii kiire, et kuniks mõisahoonet pole veel kätte saadud, hakata nimetatud kooli pidama Väike-Maarjas Põllumeeste Seltsi katsetalus.

(Päewaleht 11.08.1919)

Põllutööministeerium aga kavatses Porkuni mõisas avada tütarlaste kõrgema majapidamiskooli. Isegi avamiskuupäev oli paigas – 10. jaanuar 1924.

(Postimees 04.05.1923) 

Mõni lugu üle valla

Kui 1877. aastal Aleksandri-kooli asutamise abikomiteed valdades tegutsesid, kuulusid Porkuni vallast sinna järgmised isikud: L. Schmiedeberg – viinapõletaja emand; O. Kaspersenn – mõisavalitseja Porkunis; J. Baum – mõisa kokk Porkunis; K. Triljärv – mõisa kärner Porkunis; J. Elken ja J. Kõrv ning J. Jansen – kooliõpetajad Porkunis.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht 12.10.1877)

1909. aastal levis Porkuni mõisas ja mõisa Kullenga karjamõisas kariloomadel suu- ja sõrataud. Kokku haigestus üle 50 looma. Nimetatud haigus oli alguse saanud puhastamata vagunitest, millega Lagedi mõisast loomi toodud oli. Taudi vastu võitlemiseks saadeti kohale kreisi-loomaarst Karl Saral.
Vaid paar aastat hiljem oli Porkuni karjamõisas Kullengal üks lehm Siberi katku ära surnud.

(Päevaleht 03.07.1909; Postimees 16.05.1911)

Kui aastail 1920/21 käisid arutelud ja esitati arvamusi ja ettepanekuid, kustkaudu ehitada Tallinn – Moskva raudtee Eesti osa, tehti seoses maastiku eripäraga ka ettepanek, ehitada raudtee (mis pidi ületama Valgejõge) sedasi, et Valgejõest ei tuleks raudtee üldse üle, vaid liini mööda pahemat kallastpidi juhtida tee Valgejõe alguseni kuni Porkuni järveni.
Nagu me kõik teame, siis niisugust asja olema ei saanud. Aga kui oleks, oleks olnud ju vahva astuda Porkunis rongile ja väljuda Moskvas.

(Kaja 22.02.1921) 

Porkuni ja Kadila piimaühing

Porkuni piimaühisus, mis alustas tegevust kohalike agaramate põllumeeste algatusel 1923. aastal, seisis juba pärast esimest tegevusaastat raskuste ees. See tuli kogenematusest ja teadmiste puudusest. 1924. aasta tegevus lõppes suure puudujäägiga. Ilmsiks oli tulnud, et raamatuid ei oldud korrektselt peetud, vaid alles aasta lõpupoole tagantjärele sissekanded tehtud. Juustud olid 45 000 marga väärtuses pahaks läinud. Ühisusele toodi aasta jooksul ligi 1500 toopi piima päevas. Olemasolevate meierei ruumide eest ühes aurujõulise sisseseadega tuli renti maksta 50 000 marka aastas. Esimene tegevusaasta kuluski hoone remondile ja moodsamate masinate sisseseadmisele. Selle tõttu maksti ka piimatootjatele väiksemat tasu.

Nii oli raske toime tulla

Vallas oli tegelikult kaks piima-meiereid. Üks oli Porkuni mõisas ja teine Kadilas. Porkuni meierei asus endises mõisa-meiereis rendipinnal. Kadilas aga ehitati uus moodne meierei 1923. aastal ja kohe paigaldati ka ajakohased masinad. Seega olid Kadila mehed palju paremal järjel, kui Porkuni mõisa ümbruskonna mehed. Kadila mehed said piima eest maksta kõrgemat hinda. Kadila piimaühisuse koorejaam asus Kullengal. Mõlema meierei juures tegutsesid ka ühisuse poed, kus kauplemine sujus üsna edukalt.
Kulusid mõned aastad ja juba 7. juulil 1929. aastal avas Porkuni piimaühing Assamallas uue mootorjõulise koorejaama. Selle ehitamisele asuti 1928. aasta kevadel. Hoone oli ehitatud laudadest, täidetud saepuruga, seestpoolt krohvitud ja valgeks värvitud. Peale tööstusruumide oli teisel korrusel 2-toaline meierei korter.
Mootorjõuline koorejaam erines veidi aurujõulisest jaamast, sest puudusid või valmistamise ruumid. Koorejaama sisseseade oli P.-K. „Estonia“ kaudu ostetud pea tervenisti Rootsi „Baltic“ vabrikust, muuseas, ka aurukatel oli sealt pärit. Separaator „Bestfalia“ kooris 1000 liitrit piima tunnis. Koorejaama jõuallikaks oli 4-hobuse jõuline „Dentz“ mootor. Selliste viimase aja uuematele tehnilistele nõuetele vastavalt sisseseatud koorejaam oli üldse esirinnas kogu Eestis. Sisseseade läks piimaühingule maksma 5000 krooni, hoone peale kulus 4000 krooni. Assamalla koorejaama koor veeti peamiselt Porkuni.
Päevas toodi kahte koorejaama kokku (üks koorejaam oli ühingul ka Tamsalus) 8000 kg. Tamsalu koorejaam töötas 1920-ndate aastate lõpus veel käsitsi, kuid ühing panustas ka sealse koorejaama moderniseerimisse.

Jõudis kätte 1932. aasta kevad.
Ajaleht „Virumaa Teataja“ kirjutab:
„Kullenga koorejaamaga on ühenduses kahe ümbruskonna piimaühisuse – Kadila ja Porkuni – wäikene kurbloosus.
Nimetatud koorejaam kuulub Kadila piimaühisusele, kuid ta asub Porkuni piimaühisuse piirkonnas, mida kinnitab ka asjaolu, et Assamalla koorejaam kuulub Porkunile ja oma asukohalt enam Kadilale lähemal kui seda on Kullenga, samuti on Assamalla asutatud warem kui Kadila piimaühisuse koorejaam Kullengal. Mõlemad piimaühisused arwasid aga omal olewat õiguse nimetatud koorejaamade peale ja nii kestsid ägedad waielused ja piimatootjate enda poole kauplemised aastaid.“
Katsuti leida lahendusi kuniks asi läks lõpuks ministeeriumini välja. Seal kaaluti ja uuriti ja otsustati: Kadila piimaühing peab Kullenga koorejaama Porkunile müügi teel üle andma. Ehk kaob siis omavaheline intriigitsemine, kui muidu omavahel kokkuleppele ei saada.
Muidugi pasundas tekkinud olukorrast ajaleht. Nüüd otsustasid mõned Kullenga koorejaama piimatoojad anda asja kohta mõningasi selgitusi. Seda muidugi ajalehe kaudu:
„Kullenga koorejaam on asutatud 1921. aastal, esiti iseseiswa meiereina; hiljem, kui tekkis ümbruskonnas suuremaid piimatalitusi, hakati koort müüma sellele, kes maksis kõrgemat hinda. Wiimastel aastatel on Kullenga koorejaam müünud oma saadused Kadila piimaühisusele, milline on maksnud paremat hinda kui teised. Kuna Porkuni piimaühisus on asutatud mõni aasta pärast Kullenga koorejaama, siis ei saa süüdistada Kadila piimaühingut selles, et tema oleks asutanud oma koorejaama teise ühisuse piirkonda. Ka ei saa Kadila piimaühisus müüa Kullenga koorejaama Porkuni piimaühisusele, sest Kullenga koorejaama ruumid ei ole mitte Kadila piimaühisuse omandus, waid Kullenga piimatoojate oma ning wiimased ei kawatse neid müüa ühelegi ühisusele, küll müüwad aga koort sellele, kes maksab paremat hinda.“
Sellega sai vist see asi klaariks.

(Waba Maa 17.04.1925; Virumaa Teataja 09.07.1929, 30.04.1926, 12.04.1932 ja 05.05.1932)

Koolid

Vanimad teated koolihariduse omandamise kohta Väike-Maarja kihelkonnast on 1726. aastast, kui seal koolitöö vastu huvi tunti ja vanemad võtsid pastoritelt aabitsaid, et oma lapsi kodus lugema õpetada. Kogu kihelkonnas oskas siis lugeda umbes sada talupoega.
1754. aastal oli kihelkonnas kolm kooli: Avispea, Triigi ja Äntu koolid. 1779. aastal alustati koolihariduse andmisega Porkunis. Lapsi õpetati ühes mõisa hoones ajal, kui mõisaomanikuks oli saanud Christian Friedrich von Ungern-Sternberg.
Seoses 1765. aastal kindralkuberner George Browne koolipatendi väljaandmisega oli koolide korraldamine mõisa ülesanne. Ühed esimesi kooliraamatuid oli Friedrich Gustav Arveliuse lugemisraamat „Üks Kaunis Jutto- ja Öpetusse-Ramat“ 1782. aastast ja Otto Wilhelm Masingu poolt 1795. aastal ilmunud „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahawad lugema öppida“.
Pärisorjuse kaotamine 1816. aastal algatas uued talurahva haridusküsimused. Talurahvakool tuli asutada talurahvaseaduse järgi igasse vähemalt 1000 hingega mõisakogukonda, mis sõltus muidugi kohalikest mõisnikest. Väike-Maarja kihelkonnas avati Vao ja Koonu koolid. Teadaolevalt tegutses 1835. aastal Vao koolis Hans Hohni juhtimisel 34 õpilasest koosnev segakoor.
1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi nõuti nüüd 1000 hingega mõisakogukonna asemel koolide loomist 300 hingega mõisakogukonda. Koolid pidi ehitama ja üleval pidama talukogudused oma kuluga. Koolis käivate laste vanus oli 8 – 13 eluaastat.
Esialgsete koolide asutamine oli seotud 23. mail 1816. a. Eestimaa Kubermangus kehtima hakanud talurahvaseadusega, mille järgi mõisakogukonna eriliseks kohuseks oli kooli asutamine ja ülalpidamine. 1823 aastaks oli Otto Wilhelm Masing andnud välja uue õpiku „Täieline ABD-Ramat, kust makele lugemist oiete õppida“, kus ta kasutas esimest korda eesti kirjasõnas õ tähte. Vaid paar aastat varem, 5. jaanuaril 1821. a. ilmus O. W. Masingi asutatud ajalehe „Marahwa Näddala-leht“ esimene number.
15.märtsil 1843 kinnitas rüütelkonna komitee Eestimaa ülemkoolikomisjoni poolt koostatud koolikorralduse kava, milles olulisim oli mõisakoolide asutamine. Nii hakkasid tasapisi koolid tekkima ka Porkuni valda.
1863. aasta seisuga olid Porkuni valla piirides neli kooli: Assamalla kool, kus oli juba 11 aastat töötanud koolmeistrina Johann Friedrich Sommer; Aburi kool, kus koolmeistri ametit oli 12 aastat pidanud Jüri Saar; Kadila kool, kus koolmeistriks oli juba 13 aastat olnud Joosep Kreitsberg ja Pandivere kool, kus teist aastat oli koolmeistriks Gustav Gerlach.

Pandivere koolis õpetati ka laulu, kuid Kadila koolis ainult lugemist, kirjutamist ja rehkendamist. Kadila külakool oli asutatud 1850. aastal ja Aburi kool 1845. aastal Porkuni mõisa poolt. Aburis oli esimene õpetaja Jürgens`i nimeline, kes oskas lugeda, kirjutada ja valdas matemaatikas neli tehet. Porkuni mõis oli suur ja rikas, mõisaomanik Ludwig Otto von Rennenkampff (sünd. 03.09.1822, surn. 14.03.1881) oli olnud Väike-Maarja kihelkonna vöörmünder, koolide revideerija ja kihelkonna koolikohtu esimees. Võib-olla sellepärast asutas ta enam koole ja maksis õpetajatele kõrgemat palka. Parun von Rennenkampff kinkis Nurmetu – Tõnuvere ja arvatavasti ka Kadila koolile oreli.

Kui 1866. aastal anti välja vallakogukonna seadus, ei otsustanud koolimajade ehitamist ja koolmeistrite palga küsimust enam mõisnik, vaid vallavolikogu. Koolimaa ja ehituspalgid pidi andma küll mõis ilma maksuta, kuid vallarahva kohuseks jäi palkide kohalevedu ja ehitustööd. Kogukonnaseaduse põhjal valiti talupoegade hulgast igasse valda koolivöörmünder ehk koolivanem. Koolmeistri palk pidi olema 80 rubla aastas.
Põhiline osa külakoolide õppeajast kulus lugemisoskuse arendamisele, katekismuse, piiblilugude ja laulusalmide õppimisele, vähem kirjutamisele ja rehkendusele. Keskvalitsuse survel nõuti 1875. aastast alates vene keele õpetamist.

(Koguteos Virumaa 1996)

Porkuni valla üks esimestest koolidest oli Kadila vallakool, mis asutati 1850. aastal Veadla ja Kadila küla piirimail. Koolmeistri koha sai koolis Joosep Kreitsberg. Rahapalga asemel oli tal kasutada umbes 4,5 hektariline maatükk. Lähemaid andmeid selle kooli kohta leidub aga 1863. aastast, kui koolis töötasid liitklassid ja kokku oli 46 õpilast. Joosep Kreitsbergi järel sai koolmeistriks 1880-ndate aastate lõpus Gustav Kala (1863 – 1941), kes jäi koolmeistri ametisse 25 aastaks. Õpetajana oli ta olnud nõudlik ja järjekindel, keda arvestati ja austati. Koolijuhatajana tuli tal olla nii laste ristija kui ka matuste korraldaja. Koolijuhatajaks oli 1872 – 1875 Maddis Eiskop ning pärast teda Hans Sahhar.
Arvatavasti oli Kadila esimene koolimaja ehitatud 1892. aastal ümber teisest hoonest, sest 1911. aastal toimunud ülevenemaalise algkoolide loenduse ankeedis on nii märgitud.
1921. aastal tuli Kadilasse koolijuhatajaks Heinrich Alanurm. Temal aga tekkisid probleemid endise koolijuhataja Gustav Kalaga ja ta lahkus koolist.
1925. aastal oli kool veel 2-klassiline kuid 1930. aastal juba 4-klassiline. Selle kooli tegevus lõpetati 1936. aastal ja arvati koolivõrgust välja.
18. septembril 1938. aastal avati Kadilas uus ajakohane koolimaja, mille nurgakivi pandi 1936. aastal. Koolijuhatajaks sai Jakob Rebane, õpetajaks M. Adem (Ots).

(Aksel Küngase järgi, 1990)

1870. aastal avati Porkuni vallas veel teinegi külakool – Nurmetus. Algselt oli Nurmetu koolijuhataja kohusetäitjaks L. Juurik, õpetajaks M. Kena ja asendusõpetajaks A. Oolep. Hiljem sai koolijuhatajaks Jakob Rebane. Kuna 1873. aastal oli vallas juba 890 hinge, siis tekkis koolide järele suurem vajadus.

Toome siinjuures ära Johannes Kõrv`i (1856 – 1926) mälestuse, kuidas ta 1876. aastal Nurmetu koolmeistri ametikohta küsimas käis. Johannes Kõrv jäi Nurmetu koolmeistriks 21 aastaks, oli aga sunnitud lahkuma venestamise ajal.
„…Nurmetu koolmeistri kaupleb mõisahärra. Et aga härra pühapäeval kedagi jutule ei võta, jäime ööseks Ilumäe kõrtsi. Esmaspäeva hommikul läksin Porkuni mõisahärra juurde, kellel olid aga jutule vastuvõtmispäevad reedel ja laupäeval. Palusin toapoissi, et härrale ära seletaks, et ma olen kaugelt ja Nurmetu koolikoha pärast palun härraga kokku saada. Paari tunnise ootamise järel võttis härra mind jutule. Kirjutustuppa astudes ja härrat kummardades-teretades nägin Porkuni härra von Rennenkampffi – (Ludwig Otto von Rennenkampff (sünd. 03.09.1822, surn. 14.03.1881).) suure, pika, kaheharalise halli habemega, kes mind tõsiselt uuris. Mina vahtisin talle otse silma ja palusin endale Nurmetu koolikohta. Vähe aja uurimise järele ütles ta:
„See koht olep põlluline koht, kas sinu jõuab teda ära harida?“
Mina seletasin, et isa, ema ja kaks minu õde tulevad ühes.
„Siis mina olep nõus, aga enne mine Nurmetusse, ütle seal neile palvetund. On rahvas sinuga rahul ja õpetaja ka, too mulle selle üle üks tunnistus, siis mina kirjutan kontrahi.“
….. Tunnistuse viisin teisel päeval Porkuni härra kätte. Härra istus jälle kirjutuslaua taga, suur vaip oli põlvedel, puuris veel mind oma pungis silmadega, öeldes:
„Sinu olep küll veel noor, aga siiski kirjutan sulle kontrahi, ootab seal köögis niikaua.“
Umbes tunni aja pärast kutsuti mind uuesti härra juurde, kontrah oli valmis kirjutatud saksa keeles. Seega olin mina Nurmetu koolmeister, nagu sel ajal kooli õpetajaid kutsuti.“

(Päevaleht 03.06.1932)

1880. aastal valmis Nurmetu külas uus koolimaja, mis sama aasta sügisel õnnistati. Koolimaja oli seestpoolt 10 jalga kõrge, kena ja ruumikas. Koolmeistri jaoks oli ehitatud kaks elukambrit, köök ja sahver.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahwale 10.12.1880; Ristirahwa Pühhapäewaleht 11.01.1881. Peamiselt kirikuelu ja kooliharidust käsitlev Eestimaa Konsistooriumi ajaleht „Ristirahwa Pühhapäevaleht“ hakkas ilmuma 11.01.1875. a. kui ilmus selle lehe esimene number)

Et ka väike Naraka küla omale koolimaja ehitada tahtis, sellest saab lugeda Porkuni valla protokolliraamatust (1877 – 1883):

„11.12.1880. Sai nõu peetud Naraka küla kooli pärast, kes omale koolimaja tahtwad ehitada, aga et nende jõud kasin on selletarwis, palusiwad Naraka peremehed wolimehi, et lubaksiwad nenda et keik walla peremehed iga üks paar palki saadaksid neile aitama wälja wedada ning kahepääwamehed üks palk, ning ka õlgede abi pere pealt.
Siis lubasid wolimehed see palgiweo ja ka 8 ehk 9 kubu õlgi anda, ning ka ehituse tarwis walla laekast raha 50 rubla anda, ning sellewiisil et aga seekord peab see abi neile antud, aga mitte enam edaspidi, ja et edaspidi koolmeistri ülespidamine saab nende endi asi olema ning ka maja ja koha parandamine j.n.e.
Tallitaja Hans Liiwer“

(allkirjad, 12 volimeest, käsikirjaline)

Porkuni valla Naraka küla lapsed olid käinud varem 5-6 versta kaugusel teistes külakoolides. 4.novembril 1881. aastal õnnistati ka Narakal uus algkoolimaja. Kool oli ehitatud mõisa palkidest küla kulu ja vaevaga, ka vald andis omalt poolt abi.

(Ristirahwa Pühhapäewaleht 06.12.1881)

Porkuni valla koolide edasisest käekäigust saab lugeda 1887. aasta 24. veebruari vallavolikogu protokollist :

„Walla kohtumajasd 24. weebr. 1887.

Tänasel päewal olid Porkuni walla Wolimehed Tallitaja juhatuse all kokko tellitud walla koolimajade ehituste pärast, mis kordkorralt ette tuleb, ja kuhu juure abi ja kulo tarwis läheb.
Ise-äranis tuleb aga käesolewal aastal 1887 Assamalla küla koolimaja puhtast uus ehitada, mille juure ehitusmeistri palgaks 550 rubla ära kulub ja selle kooli kogu aga tunnistab, et see maks neile liig raskeks läheb, kelle wasto nemad ei jõua panna. Sest et piale selle weel muud maksud juure tulewad, ja paluwad endale selle juure walla laekast abi.
Wolimehed tegewad otsuseks, käesolewal aastal Märtsi kuu 1100 rubla Krediitkassast wälja paluda, mis ka käesolewal aastal 1887, nelja koolimajadele hädaste ära kulub, nimelt:
Assamalla uue koolimaja piale 400 rubla, Tõnnuwere koolimaja piale 200 rubla, Kadila koolimaja piale 250 rubla, Naraka koolimaja piale 200 rubla ja viienda Aburi koolimaja piale 250 rubla, mis küll seekord wälja wõtmatta jääb, sest et nendel seekord tarwis pole ja saab siis wälja palutud kui neil parandamist ehk ehitust ette tuleb.“
Assamalla esimene kooliõpetaja Johann Friedrich Sommer (1822 – 1902) oli alguses Liivimaal kooliõpetajaks olnud ja Assamallas õpetas ta lapsi kokku 22 aastat. Kui ta vanuse tõttu koolitöölt ära jäi, anti talle mõisa poolt tükk maad ilma rendita kasutada, valla poolt ei antud talle aga mingit abi. Aastate jooksul õpetajaametis andis ta haridust paari põlvkonna jaole ümberkaudsetele taluperemeestele. Kui teda maeti, olid mitmedki tema endised õpilased ehk siis juba taluperemehed, teda ära saatmas käinud. J. F. Sommer maeti Väike-Maarja vanale kalmistule 20. jaanuaril 1902. aastal.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht 31.01.1902)

8. detsembril 1888. aastal õnnistati Assamalla koolimaja, mis aastail 1887 – 1888 ehitati. Õnnistamise peost võttis osa ka kohalik kooli vöörmündrihärra Ludwig Fankhaenel, Porkuni pärishärra von Rennenkampff ja hulk talurahvast. Rahvast oli nii palju, et kõik kohaletulnud ei mahtunud koolituppa äragi. Kohaliku kooliõpetaja Johan Elken`i (sünd. 13.05.1851, surn. 17.10.1931, oli Assamalla kooliõpetajaks 39 aastat, oli tegev kõigi Väike-Maarja seltside asutamisel ja juhtimisel) juhatusel esines segakoor lauludega. Koolimaja oli selle aja kohta ruumikas ja hea plaani järele ehitatud, mida kiitis ka kohaletulnud vöörmündrihärra. Õnnistamise lõppedes lauldi laulu keisri ülistuseks ja kiideti koolmeistrit, kes oli koolis tublit tööd teinud ja laulukoorile kenad laulud õpetanud. Pärast seda algas pidu, mis kestis lõbu ja lauluga poole ööni.

(Sakala 24.12.1887) 

27. septembri 1891. aasta öösel põles maha Kadila küla koolimaja. Maja oli õnneks tulekassas kinnitatud ja vallale see suurt kahju ei tekitanud. Ainult kooliõpetaja Gustav Kala sai suurema kahju, sest kogu tema majakraam, 22 lammast, heinad, linad jne. põlesid ära. Kahju hinnati 800 rubla peale.

(Olevik 07.10.1891)

Tõnuvere kooli mainitakse esmakordselt 1872. aastal. Päris oma koolimaja sai Tõnuvere 1905. aastal. Nimelt, 15. oktoobril õnnistati koolimaja pidulikult ära. Kooliõpetaja Johan Elken Assamallast tähendas oma kõnes, et uus koolimaja annab tunnistust sellest, et nemad mitte surra ei taha, vaid elada. Elu püüet tundvat ka kohalikus vallavalitsuses ja ka kooli ringkonnas. Tõnuvere kooliõpetajaks oli Peeter Lints. Õnnistamispeo pidusöögi oli külarahvas omal kulul valmistanud.

(Postimees 26.10.1905)

1878. aastal olid kolmele Porkuni valla koolile määratud uued koolivanemad: Aburi koolivanemaks Kaarel Reitloht, Nurmetus ja Tõnuveres Jakob Pajupuu ning Assamallas Mihkel Glindemann.

(EAA.4336.1.2)

Vald suureneb

1893. aastal liideti Porkuni vallaga Pandivere ja Raeküla vallad. Nii sai vald juurde veel ühe kooli – Pandivere-Raeküla algkooli, kus koolmeistriks oli Wilhelm Ruthe. Tema aastapalk oli 70 rubla, lisaks veel 4 rubla koolimaja valgustuse õli raha.
Pärast valdade ühinemist hakati endisi valdasi uues Porkuni vallas kutsuma Pandivere ja Raeküla kandi kogukondadeks. Raekülas asus Pandivere mõisa kõrvalmõis ja mõisnikuks oli seal sel ajal Heinrich Christoph von Rennenkampff.
Pandiveres asunud koolimaja, mis oli juba üsna vana ja vilets, oli 1876. aastal ära põlenud. Lapsed õppisid 4 talve endises postijaama majas edasi, mis kooli jaoks siiski mitte kõlbulik ei olnud. Nii õnnistatigi 16. oktoobril 1881. aastal uus Pandivere-Raeküla koolimaja.

(Ristirahwa Pühhapäewaleht 06.12.1881)

Seoses sellega, et 1893. aastal Eestis koolera haigus liikvel oli, valmistusid selleks mitmedki paigad oma võimaluste piires. Näiteks ehitati Järvamaale Tapale koolerabarakid, kuhu haiguspuhangu puhul siis inimesi paigutada. Väike-Maarja kihelkonnas Porkuni vallas olid koolerajuhtumid kahes külas – Kadilas ja Assamallas, kus kole tõbi oli hakanud levima, kui hulk inimesi Kadila külas ühe mehe matustel olnud, kes oligi koolerasse surnud. Pole teada, kas tõvesse surnuid oli rohkem, aga novembris 1893. a. oli pärast matustel käimist surnud 5 inimest.

(Sakala 10.11.1893)

Mida võttis ette Porkuni vald, seda loeme taaskord vallavolikogu protokollist:
„14.08.1893. Tallitaja Jüri Kreitswei pani wolikogu ette, et wallamajade juure, nimelt wallawalitsuse maja ja kooli majade juure saawad peldikud ehitatud, sest et kolera haigus mis mõnes kohas liikumas, selle läbi ehitatud saab ja nende peldikute ehitust Rakwere II jaoskonna Noorem Abiline nõuab ja tema käsu peale on ka nende ehituse töö juba ka alganud.
Tallitaja ettepanekut kaaludes otsustas wolikogu: Porkuni walla Kadila; Tõnuwere; Assamalla; Aburi; Naraka ja Pandiwere-Raeküla koolimajade juure peldikud ehitada, aga et praegu teadmata on, kui palju nende ehitus maksma tuleb, sellepärast saab Tallitaja Jüri Kreitswei hooleks jäätud peldikute tarbeks materjali muretseda, ehitaja kaubelda, aga edaspidi kui peldikud walmis on määrata kust ehituse raha wõetud saab.
Tallitaja Jüri Kreitswei.“

Pooleks detsembriks olid peldikud valmis ehitatud ja volikogul ka selge, kust selle jaoks raha võtta. Loeme 16.12.1893 vallavolikogu protokollist:
„Lauad maksid 45 rubla 40 kopikut, lubja 13 rubla 20 kopikut, naelu 7 rubla 4 kopikut, hingesid ja haakisid 7 rubla 55 kopikut, palkisi 7 rubla 2 kopikut, tööraha 70 rubla, kõik kokku 150 rubla ja 21 kopikut.
Otsustati: 5 koolimaja peldikute raha 125 rubla tuleb 1894. aasta wallamaksu maksjate pealt ja wallawalitsuse maja peldiku ehituse raha 25 rubla 21 kopikut wõtta walla kassast.“

(EAA.4336.1.9; 1892 – 1894)

31.01.1895 toimunud vallavolikogu koosolekul arutati taaskord kooliprobleeme. Nimelt oli Porkuni mõisahärra koolikohtade kasutamise tingimusi muutnud ja sellega seoses pidid mõned kooliõpetajad ametist lahkuma. Assamallas jäi ametisse Johan Elken, Nurmetus Johannes Kõrv ja Kadilas Gustav Kala. Naraka kooliõpetaja Hans Tamm ja Aburi kooliõpetaja Tiitus Roost pidid aga kohtadelt lahkuma, sest ei osanud vene keelt ning peeti seetõttu õpetajaks kõlbmatuks. Aburi koolmeistriks tuli Gustav Püss, kes jäi kuni 1898. aastani ametisse.
Gustav Püss oli sündinud 14.veebruaril 1877. aastal Naraka külas põllumehe pojana. Hariduse omandas Väike-Maarja kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel 1895. aastal tegi läbi õpetajate suvekursuse Rakveres ja alustas sama aasta sügisest õpetajaametis Aburi koolis. 1898. aastal valiti ta Rakvere valla Karitsa algkooli õpetajaks-juhatajaks, kus töötas kuni 1. augustini 1921. aastal. Pärast seda astus ametisse Rakvere vallavanemaks.

(EAA.4336.1.9; Virumaa Teataja 12.02.1937)

 1903. aasta talvel käis Paide jaoskonna rahvakoolide inspektor hr. Martin Hanser koole katsumas. Kokkuvõtlikult oli olukord seoses vene keele õppimisega kehvavõitu, kuna lapsed piisavalt kõnekeelt ei olnud harjutanud. Rõhku pandi kirjalike tööde puhtuse peale ja kästi kaks talve kirjutada ilukiri joonte vahele. Laulmisega aga oli koolides kõik heas korras. Inspektorihärra oli väga rahul Assamalla ja Naraka koolidega. Üleüldise rahvahariduse 1903. aasta peale arvestatud rahadest annetati mõlema kooli koolmeistrile palgale lisaks nende hoolsa töö ja vaeva eest 20 rubla tasu. Assamalla kooliõpetajaks oli Johan Elken ja Narakal Arved Eichhorn.

(Postimees 25.01.1903; Eesti Postimees ehk Näddalaleht 08.03.1904)

Märtsi lõpus 1900. aastal olid ilmad üsna vilud, lumehanged olid üsna kõrged, mis kuidagi sulada ei tahtnud. Kaevud jäid veest tühjaks ja kaugemalt veevedajatele tegi see palju tüli. Aburi koolil ei olnud üldse kaevu ega ka veevedajat. Koolilapsed sõid janu kustutamiseks lund ja seetõttu tekkisid igasugused rinnahaigused. Saada kooli juurde kaevu polnud aga lootagi.
1903. aasta hilissügisel jäi Aburi kool seepärast lausa seisma, et polnud ahjukütet ega vett ei kooliõpetajale ega lastele. Koolilapsed olid juba nädal aega kuiva leiba ja lund söönud. Vallavalitsuses aga miskipärast ei peetud kaevu ehitamist vajalikuks. Huvitav oli see, et Aburi kool oli just saanud omale uue maja, mis õnnistati 15. oktoobril 1900, kuid kaevu ja vee peale polnud keegi mõelnud. Koolivanem polnud ka volikogu liige, seetõttu polnud tal volikogus ka sõnaõigust. Õnnetu Aburi kool sai omale kaevu alles 1906. aastal, aga sellest edaspidi.

(Postimees 31.03.1900; Postimees 18.11.1903)

Märtsis 1903. aastal müüs Porkuni mõisaomanik von Rennenkampff Assamalla küla koolikoha ära. Koolikoht oli kuni selle ajani kooliõpetaja käes palga asemel kasutada. Valla volikogu ei leidnud tarviliku olevat koolikohta valla omanduseks ära osta. Kooliõpetaja Johan Elken, kes oli koolikohta senini rahapalga asemel kasutanud, ei soovinud aga rahapalgale üle minna. (Pole teada, mis vald Elkenile pakkus, aga kooliõpetajaks jäi ta siiski edasi).

(Postimees 03.03.1903)

Pärast 1905. aasta sündmusi vahetusid koolides koolivanemad tihti. Kui Aburi koolis oli koolivanemaks enne Mihkel Rosnikov, siis nüüd palgati Jakob Kreek. Naraka koolis vahetas Mihkel Landbergi välja Jaan Landberg, Assamalla koolis vahetas Jakob Apfelbaumi välja Abram Amann, üsna pea vahetati ka Ambram Amann välja Jakob Klinderi vastu. Nurmetus vahetati Jüri Tuli välja Jaan Seienthali vastu.

(EAA.4336.1.102; 1905 – 1907)

1906. aastal oli Aburis koolivanemaks Tõnu Mühlbaum, Nurmetus Jüri Kreitsvei ja Narakal Jaan Landberg. Kooliõpetajad olid Assamallas Johan Elken, Aburis August Alabert ja Nurmetus endine Tõnuvere kooli õpetaja Peeter Lints.
1906. aastal otsustati sulgeda Tõnuvere kool ning vana koolimaja oksjonil maha müüa. Ühes majaga müüdi õpetaja elutoas olev ahi, säärvankrid, aknad, sisemised uksed. Oksjon toimus 18.märtsil 1906. a. ja enampakkumise teel ostis Tõnuvere vana koolimaja klassi, kooliõpetaja elutubade sisemised uksed, aknad ja korstnajala koos pliidiga ära Abram Welt 137 rubla ja 50 kopika eest.
Kooliõpetaja Peeter Lints suunati ümber Nurmetu kooli.

(EAA.4336.1.102)

Vallal oli koolimajade peale vaja teha suuri kulutusi, makstes palkasid ka lisatööjõule, nagu näiteks: valla koolimajade korstnaid käis puhastamas Jaan Altow; Aburi koolimaja juurde oli veevedajaks kooliõpetaja Tõnu Mühlbaum ise. Tema ülesandeks oli vedada vett niipalju kui tarvis läks, kuid mitte rohkem kui 4 vaati nädalas. Kadila kooli treppi parandas Mihkel Ramerant, uue ahju ehitas Otto Posti. Ahi pidi saama pottahi, 7 potti pikuti ja 5 potti lai. Üks pott läks maksma 4 ja pool kopikat. Uue ahju sai ka Assamalla kool, aga seal oli ahju suuruseks 6 potti lai ja 9 potti kõrge. Aburi koolimajas vajas kartulikelder uut katust. Nurmetu vana koolimaja, mis oli ehitatud 1880. aastal vajas uut õlgkatust. Õled kogusid kokku katuse jaoks kogukonna perekonnad. Uue õlgkatuse Nurmetu koolimajale ehitas Juhan Orgus, kusjuures ehituseks vajaminevad naelad pidid olema Orguse enda poolt.
Palgati ka maaldermeister, kes värvis Nurmetu, Kadila ja Pandivere-Raeküla koolides uksed ja aknad. Selle töö tegi ära Hans Brukmann. Kusjuures, tingimus oli, et aknad peavad olema värvitud heledamaks, liiva karva halliks, uksed peavad saama värvitud kolme värviga, nõnda, kuidas parasjagu sobis ja lisaks veel oli vaja värvida 10 klassi lauda.
1906. aastal ehitati kaevud Kadila ja Aburi koolimajade juurde. Ka siin olid ehitustingimused valla poolt paika pandud: „Kaew peab nõnda sügaw olema et seisew wesi sees on ja seest mõeta 3 ja pool jalga lai, kaewu rakked saawad puust tehtud ja pealpool maapinda peawad rakked 3 jalga kõrged olema. Kaewule peab saama wänt peale tehtud wee wälja wõtmise tarwis. Luuk peab peale tehtud olema.“
1907. aasta paiku olid Porkuni vallas kooliõpetajateks Aburis August Alabert ja Aleksander Wäärbaum ning Pandivere-Raeküla koolis August Abner ja Johannes Grünthal. Samaks aastaks sai Porkuni valla kõikidesse koolidesse paigutatud plekist veenõud ja kruusid joogivee jaoks. Kadila kool sai uue Euroopa kaardi.
1912. aastal oli Porkuni vallas 7 kooli: Assamallas, Lasilas, Nurmetus, Kadilas, Narakal, Aburis ja Pandivere-Raeküla kool Pandiveres. Kõik küttepuud, mis koolidesse kütmiseks vaja läks, tõid kohale taluperemehed, seda muidugi valla käsul.

(EAA.4336.1.102)

Juba 1918. aastal, kui Naraka koolimajja post korraldati, teatasid kohalikud elanikud Porkuni vallavolikogule, et endise Naraka koolikoha piirikivi ei olnud enam endisel kohal. Selleaegne vallavanem soovitas asjast huvitatuile kohtu korras tekkinud küsimus lahendada. 1928. aastal, kui valitsuse ja Naraka laulu-mängu seltsi vahel koolikoha ja maja ostu-müügi lepingu sõlmimise asjus läbirääkimisi peeti, kerkis ka piiri küsimus uuesti üles. Hiljuti oli seal toimetatud maamõõtja poolt piiride kontrollimist, kusjuures tuli avalikuks, et piirikivi paigalt tõstmisega suur maalahmakas omavoliliselt koolikoha juurde oli „planeeritud“. Postimees oli koha saanud palgaks oma kasutada ja võib vaid arvata, kes kivi kaugemale lükkamas käis.

(Virumaa Teataja 29.12.1928)

Pikka aega oli Assamallas kooliõpetajaks Friedrich Trinkmann. Ta oli kooliõpetajaks kokku 33 aastat, sellest 7 aastat Aaveres, 18 aastat Vaos ja 8 aastat Assamallas. Ühtlasi oli ta ka kohaliku laulukoori, näiteseltskonna juhataja. F. Trinkmann suri raske haiguse tagajärjel 19. aprillil 1927. aastal, olles vaid 53. aastane.

(Postimees 30.04.1927)

Pandivere koolis oli aastail 1883 – 1884 kooliõpetajaks olnud Jakob Liiv (28.02.1859 – 17.01.1938). Tema oli Juhan Liivi vanem vend, Eesti luuletaja, näite- ja proosakirjanik. Jakob Liiv täitis ka aastail 1884 – 1886 Pandivere-Raekülas vallakirjutaja ametikohuseid.
(Virumaa Teataja 04.05.1927; Postimees 28.02.1929)

Vald saab koolikohad päriseks endale

26. märtsil 1913. aastal koostas Porkuni mõisaomanik Magnus Karl Evald von Rennenkampff lepingud, mille järgi kinkis vallas asuvad koolikohad Porkuni vallakogule:
1. Assamalla küla koolikoha Nr. 14a, suurus 2320 ruutsülda, umbkaudne maksumus 200 rubla.
2. Naraka küla koolikoha Nr. 14a, suurus 2 dessantiini 1488 ruutsülda, umbkaudne maksumus 400 rubla.
3. Aburi küla koolikoha Nr. 14a, suurus 1 dessantiin 32 ruutsülda, umbkaudne maksumus 250 rubla.
4. Veadla küla koolikoha Nr. 18a, suurus 1 dessantiin 1376 ruutsülda, umbkaudne maksumus 350 rubla.
5. Nurmetu küla koolikoha Nr. 1a, suurus 3 dessantiini 1280 ruutsülda, umbkaudne maksumus 500 rubla.
Kinkelepinguga käis kaasas tingimus – valla kogu pruugib neid kohti ainult koolide tarvis, kui aga teiste asjade tarvis, siis võtab Porkuni mõisaomanik kohad endale tagasi.

(EAA.4336.1.102)

1913. aastal tekkisid probleemid leidmaks kooliõpetaja Assamalla algkooli, kuna kauaaegne õpetaja Johan Elken siirdus pensionipõlve pidama. Põhjus seisnes selles et vallavalitsus lubas õpetaja palgaks vaid 150 rubla ja üks dessantiin aiamaad, millega aga polnud kohaletulnud kolm kandidaati nõus. Lõpuks valiti õpetajaametisse Joosep Lemendik (sünd. 03.06.1873), kellele lubati palgaks 175 rubla. J. Lemendik oli olnud juba 21 aastat kooliõpetajaks Lüganusel ja Krimmis.

(Postimees 10.10.1913)

1921. aastal Kullenga mõisa jagamisel (pärast maareformi) võttis Porkuni vallavolikogu kooli jaoks krundi Kullenga mõisa südamest, mis asus valla keskkohal, vallamaja lähedal, selle kavatsusega, et sinna tulevikus 6-klassiline algkoolimaja ehitada. Ka hilisem koolivõrgu kava määras Kullenga asunduse 6-klassilise algkooli asukohaks. Enne veel, kui ehitustöödega algust teha jõuti, hakkasid Kadila küla kogumehed kõigi abinõudega sellele vastu töötama ning nõudsid 6-klassilise algkooli ehitamist nende külasse.
Mõni aeg hiljem õnnestus vallavolikogus olevatel Kadila küla kogumeestel juhusliku hääletuse tulemusel (1 hääle enamusega) valla koolivõrgu kava muutmist nende soovide kohaselt läbi suruda, mille järele 6-klassilise algkooli asupaigaks nähti ette Kadila meierei juures Porkuni valla sopis Küti valla piiril, mille läheduses asusid vaid paar üksikut talu. Kogu vallarahvale tegi selline otsus muidugi pahameelt. Nii jäigi koolimaja ehitamine „surnud punkti“.

(Waba Maa 15.02.1930)

Paratamatult tuleb rääkida ka tollel ajal levinud haigustest. 1922. aasta märtsis levisid vallas leetrid, mistõttu suleti Assamalla kool kaheks nädalaks. Koolis oli 67-st lapsest leetritesse haigestunud 33 last. Nädala pärast suleti samal põhjusel ka Aburi kool. Kuuldavasti oli samal ajal liikvel ka punetisehaigus, kuid see ei saanud koolide sulgemise põhjuseks.

(Tallinna Teataja 21.03.1922 ja 27.03.1922; Waba Maa 04.04.1922) 

1. aprillil 1930. aastal ühendati Naraka ja Pandivere-Raeküla Vao vallaga. Vao valda läks ka kaks senist Porkuni valla kooli – Pandivere-Raeküla algkool, kooli koht ja hooned, millede koguväärtust hinnati 1 480 krooni ja Naraka algkool. 1928. aasta kevadel asutati Naraka külas laulu-mängu selts, mida hakkas juhtima Jüri Landberg ning selts otsustas vallalt Naraka vana koolimaja oma tarbeks ära osta.
Koolitülid, mis aastaid juba kestnud uute ehitatavate koolimajade asupaikade pärast hakkasid lahenema 1932. aasta lõpuks. Uue haridus- ja sotsiaalministeeriumi Porkuni valla koolivõrgu kava kohaselt jäi Lasila asundusse töötama 6-klassiline algkool kahes komplektis ja Assamallasse 3-klassiline algkool ühe komplektiga. Kadilasse aga planeeriti ehitada uus koolimaja Kadila ja Nurmetu külade vahelisele selleks reserveeritud maa-alale seltsimaja ja piimaühingu lähikonda. Plaaniti, kui uus koolimaja Kadilasse valmis saab, siis suletakse Nurmetu kool ja uus kool jääb Kadila kooli nime all edasi töötama.

Uue koolivõrgu kava nägi ette ka uue koolimaja ehitamise Porkuni asundusse selleks reserveeritud maa-alale. Ka Porkuni uus kool pidi tulema 6-klassiline kahe klassikomplektiga. Kui aga Porkuni uus kool saab valmis ehitatud, siis suletakse Aburi kool, kuna Porkunis on kooliealiste laste arv neli korda suurem kui Aburis. Haridus – ja sotsiaalministeerium pani Porkuni vallavalitsusele ette koolimaja ehitus esmajärjekorras teostada Kadilas ja siis Porkuni asunduses.

(Virumaa Teataja 29.12.1932)

Porkuni vallavolikogu koosolekul 3. oktoobril 1933. aastal otsustati lõpuks ära koolimajade ehitus. Otsustati ehitada Kadila – Nurmetu kooliringkonna jaoks 3-komplektiline koolimaja Kadilasse, umbes 100 õpilase jaoks, ilma internaadiruumideta. Teine koolimaja otsustati ehitada Porkunisse Porkuni asunduse, Aburi küla, Kullenga asunduse ja Piisupi laste jaoks. Kolmandaks kooliks jäi edasi senine 6-klassiline algkool Lasilas, kus õppisid Assamalla, Lasila, Lemküla ja Täru ringkondade lapsed. Väikeste koolimajade ärakaotamist põhjendati valla äärtele koolimajade soovijatele majandusliku kokkuhoiuga.

(Virumaa Teataja 07.10.1933)

1935. aasta lõpuks olid vaidlused Porkuni algkoolimaja ehituspaiga osas kestnud juba pikka aega. Kui Kadila koolimaja ehitusega oldi maavalitsuses ühel meelel, siis Porkuni uue kooli asukohaga see nii ei olnud. Kuna uue koolimaja ehitamisega lubati sulgeda algkool Aburi külas, kus õppisid ka osa Porkuni lapsi, siis arvestades aburlaste tugeva vastuseisuga ühelt poolt ja porkunlaste õigustatud nõudmistega teiselt poolt, lükkas haridusnõukogu asja otsustamise edasi, soovides tutvuda olukorraga kohapeal.

(Virumaa Teataja 06.11.1935)

Järgmisel suvel, augustis 1936. aastal, olid porkunlased taas kord häält tõstmas – miks alustatakse ennem koolimaja ehitust Kadilasse, kus lapsed niigi on kogu aeg oma valla piiridesse jäävates koolides käia saanud, kui Porkunisse, kus lapsed on pidanud käima võõra valla koole mööda? Millest oli tingitud Kadila eesõigustamine, seda rahvas ei mõistnud.
1936. aasta detsembris rahustati porkunlased maha – koolimajale ehituskivide murdmine juba käib! Kivid võeti Porkuni pargi paemurru august ja üsna varsti oligi vajaminev hulk kive koos.

(Virumaa Teataja 17.08.1936; Virumaa Teataja 02.12.1936)

1927. aasta veebruari vallavolikogu koosolekul arutati taaskord koolimajade küsimust. Kuna puhusid juba valdade ühendamise tuuled, siis kaaluti võimalust koolimajade ehitamine üldse seisma panna kuni valdade reformi lõpliku otsustamiseni. Viimane ettepanek lükati tagasi ja otsustati lõpuks ära – koolimajade ehitamisele tuleb asuda 1937/1938. a. eelarve korras ning ehitus teostada selliselt, et Kadila koolimaja saaks lõplikult valmis ehitatud veel 1937. aastal ja Porkuni koolimaja saaks sügiseks viidud katuse alla.

(Virumaa Teataja 15.02.1937)

Kadila koolimaja ehitustööde kirjaliku valikpakkumise kuulutas vallavalitsus välja 24. augustil 1937. aastal. Ehitustööd algasidki septembris 1937. aastal. Uus koolimaja ehitati paekivist kahekordne telliskivivooderdusega. Lepingu järgi pidi maja olema katuse all 1. detsembriks 1937 ja lõplikult valmima 1. augustiks 1938. aastal.

(Virumaa Teataja 13.08.1937; Maa Hääl 27.09.1937)

Pühapäeval, 26. septembril 1937. aastal korraldasid Porkuni vallavalitsus ja Nurmetu algkooli hoolekogu Kadila uue koolimaja nurgakivi piduliku pühitsemistseremoonia. Kavas oli vaimulik talitus õpetaja Valter Karl Viks`ilt ning laulis Kadila segakoor. Hiljem toimusid „Koonduse“ rahvamajas koolide inspektori Mart Meose kõne ja õpilaste ettekanded. Õhtul etendati rahvamajas Taaralase näidendit „Lembitu tütar“ 3 vaatuses proloogiga. Tantsiti ja einestati kella kaheni öösel.

(Virumaa Teataja 28.09.1937)

13. mail 1938. aastal müüs Porkuni vallavalitsus avalikul enampakkumisel äravedamiseks ära Kadila vana koolimaja. Oksjoni alghinnaks oli 1250 krooni.
Uue Kadila koolimaja ehitus läks maksma 31 000 krooni. Ehitusprojekti koostas arhitekt Jaagup Linnakivi , ehitustööd teostas insener August Laupa. Täpselt samasuguse koolimaja ehitus oli parasjagu pooleli ka Porkunis.
21. veebruaril 1939. aastal müüs Porkuni vallavalitsus avalikul enampakkumisel ära endise Nurmetu koolimaja ühes kõrvalhoonete ja maaga, mille suurus oli 3,96 ha. Pakkumise alghinnaks oli 2650 krooni.

(Maa Hääl 11.05.1938; Virumaa Teataja 19.08.1938; Virumaa Teataja 15.02.1939)

Kadila algkoolimaja pühitsemine toimus pühapäeval, 18. septembril 1938. aastal. Pühitsemistalituse viis läbi pastor Klaus. Kohal viibisid haridusminister, koolivalitsuse direktor, Wiru maavanem ja teised. Õnnistamisaktusel esinesid „Koonduse“ segakoor ja õpilased ettekannetega. Õhtul kanti ette näidend „Libahunt“ kohaliku näiteseltskonna poolt. Kadila koolijuhatajaks sai Jakob Rebane.

(Virumaa Teataja 16.09.1938)

1939. aastal toimuski paljuräägitud maareform. 9 aastat tagasi olid Porkuni vallast lahkunud juba neli küla: Pandivere-Raeküla ja Naraka küla 1. aprillil 1930 Vao valda ja Leo küla 1. aprillil 1930 Küti valda.
Nüüd, 1. aprillil 1939. aastal Porkuni vald kaotati ja Porkuni koos enamuse endiste valla küladega hakkas kandma Assamalla valla nime. Porkuni algkoolimaja ehitustööd olid alanud ühes vallas, kuid lõppema pidid teises vallas. Läheme meiegi siis selle ehitusega ikkagi lõpuni.
Haridusministeeriumi kooliosakonna poolt määrati Porkuni algkooli juhatajaks Viktor Kuriks ja õpetajaks Linda Orgus. Juba õppeaasta alguses asutas koolijuhataja õpilaste keelpilli orkestri.
5.novembril 1939. aastal toimus Porkuni 6-klassilise algkooli uue hoone avamis-aktus ja pühitsemine. Vaimuliku talituse sooritas Väike-Maarja õpetaja Johannes Hiiemets. Aktusest võtsid osa haridusministeeriumi direktor B. Alttoa, Wiru maavanem R. Pajos, naaberkoolide juhatajad, organisatsioonide esindajad, lastevanemad ja palju teisi külalisi. Assamalla vallavanem Jakob Siipan jäi paraku haigena koju. Aktusel esines ÜENÜ Porkuni osakonna puhkpillide orkester L. Elemaa juhatusel. Kokku läks uue koolimaja ehitus maksma 35 000 krooni.

(Virumaa Teataja 21.08.1939; Teataja 06.09.1939; Virumaa Teataja 08.11.1939)

Nii algaski uues koolimajas hoolas õppetöö, tõsi küll, seaduse tahtel, Assamalla vallas.

Johan Elken – Assamalla küla rahvavalgustaja ja seltskonnategelane

Johan Elken sündis 1. mail (v.k.j.) 1851. aastal Kodavere Jõe vallas. Esimese hariduse sai ta oma isalt-emalt, kes varakult juba õpetasid poissi kirjutama ja lugema, nii et Nõva kooli minnes juba kirjutas ilma vigadeta etteütlust. Seejärel õppis kolm aastat Kodavere kihelkonnakoolis, mille järel 13. juunil 1869. aastal tegi kooliõpetaja eksami Tartu-Võru maakonna talurahva koolikohtu ees Palamusel. Seejärel oli ühe aasta koduvalla sekretäri abiks ja järgmisel aastal valiti ta oma esimesele õpetajale abiks. 1871. aastal valiti ta õpetajaks Villakverre Laiuse kihelkonda ja sealt lahkudes valiti Porkuni valda Assamalla algkooli õpetajaks, kuhu ta jäi 38 aastaks. Tema elutööks sai Assamalla kooli hariduslise poole kõrgele tasemele viimine, nii et kooli teistele eeskujuks seati ja kohaliku laulukoori juhendamine. Tema laulukoor oli kuulus üle kihelkonna.
Ka pärast pensionile jäämist 1913. aastal juhatas ta veel koore Väike-Maarjas ja komponeeris lauluviise.
Kooliõpetaja töö kõrvalt oligi peamine kohustus juhtida koori, kuid jõudu jagus veel Eesti Aleksandrikooli kapitali kogumiseks, ajakirjandusele sõnumeid saata ja ka raamatuid kirjutada. Tema trükis avaldatud raamatutest oli tähtsamaid „Koduõppijate laste lugemisraamat“, ka „Kooli laulmisraamat“.
Tema sulest ilmusid veel raamatud „Pildikene Lõunamerelt“, „Ringmängud nootidega“, „Lõbumängud lastele“, „Laste ilulugemised“ ja rida palveraamatuid, nagu „Eedeni rohuaed“ jt.
Kui koolides vene keel õppekeeleks tuli, oli ta sunnitud selles ennast täiendama. Lisaks sellele oli ta aktiivselt tegev igasugustes komisjonides, seltsides, seltskondlikes asutustes, ülemaalistes ettevõtetes, vanavara otsimises ja rahvaluule kogumises ja üleskirjutamises. Samas jõudis ta juhtida veel palju aastaid puhkpillide koori.
Assamalla rahvas teadis rääkida aastal 1874, et Jüri Saar, kes oli koolmeistriks Aburis aastail 1852 – 1859, õpetanud noortele neljahäälelist koorilaulu. Üks lauludest oli olnud Höršelmanni „Sind, vägev Jumal, kiidame“. Hiljem ei olnud koorilaulust küll midagi kuulda, kuni 1872. aastal keegi Aabel, kes olnud algul Kullenga mõisa aidameheks ja pärast lühikest aega Põdrangul koolmeistriks, hakanud elustama koorilaulu mõlemas kohas.
1873. aastast peale oli kirikuõpetaja Ludwig Janthaenel võtnud kombeks igal suviste viimasel pühal pidada kirikus lastepüha. Nii tuli kokku koolmeistreid õpilastega ja ka muidu noori ja vanu. Kirikus katsuti koolhaaval piiblilugu, katekismust ja laulu. Lauldi kahehäälelisi väikeseid laule ja koolmeister ise laulis bassihäälel kaasa. Ühel sarnasel lastepühal 1874. aastal kandis Assamalla uus koolmeister Johan Elken ette oma äsjaasutatud segakooriga C. Palmeri „See on hea, et Issandat tänatakse“. Laululool oli vägev algus, vaheldusid mees- ja naislauljate hääled, forte ja piano vaheldusid mõjusalt ja see üllatas kuulajaid meeldivalt. Lastepeo lõpus tänas kirikuõpetaja lastevanemaid ja koolmeistreid nähtud vaeva eest, mainides erilise kiitusega Assamalla koori laulu.

(Virulane 12.05.1926; Virumaa Teataja 14.05.1931; Virumaa Teataja 15.06.1929)

Kes oli see kirikuõpetaja, kes selliseid vahvaid lasteüritusi korraldas?
Ludwig Janthaenel oli sündinud Liivimaal näärikuu 10. päeval 1845. aastal. 1864. aastal läks ta Tartu suurkooli Jumala-sõna teadust tudeerima. 1871. aastal, olles tudeerimise lõpetanud, sai ta Võru kirikukonna lisa-õpetajaks ja juba järgmisel aastal kutsuti ta Väike-Maarjasse kirikuõpetajaks. Temast sai seal kirikuõpetaja 20 aastaks. Olles truu, hoolikas, lahke, alandlik kirikuteener, said temaga kogu ümbruskonna rahvas väga hästi läbi. Oma elu lõpus põdes ta pikemat aega rasket haigust, mis ta lõpuks 1892. aasta heinakuu 27. päeval siit ilmast ära võttis, olles vaid 47 aastane.

(Tallinna Sõber 11.08.1892)

Pärast pensionile jäämist 1913. aastal veetis Johan Elken oma vanaduspäevi Väike-Maarjas väimehe juures, kus tal 1925. aastal jala haiguse tõttu üks jalg amputeeriti ja asendati kummijalaga. Olles juba kõrges eas, 80 aastane, hakkas tervis muret tegema ja 17. oktoobril 1931. aastal sulges koolmeister oma silmad igaveseks. Ta sängitati maamulda 23. oktoobril Väike-Maarja kalmistule.

(Postimees 23.09.1913; Kaja 21.10.1931; Waba Maa 22.10.1931)

1905. a. sündmused Porkunis

1905. aasta rahutuste peapõhjuseks oli talupoegade rahulolematus mõisnike omavoli talupoegadelt rendi- ja maakasutamise tingimuste kehtestamisel.
Nii olid Porkuni ümbruskonna talupojad aprillis 1905. a. kokku kogunenud Porkuni vallamaja juurde, et üheskoos saata „ülemale poole“ palvekiri. Palvekirjas olid järgmised punktid:
Et kõik endised wallamaad mõisate käest ära wõetaks ja wallale tagasi antaks.
Et maksud nende kohtade päält mitte mõisnikule, waid walla ja riigi hääks maksetaks.
Et mõisnik ei tohiks keelata wallal oma maa päält ahjukütet wõtta.
Et jahi- ja muud õigused iga talumaa pääl ka tema omaks jääksiwad.
Et teoorjus üsna ära kaotataks.
Et mõisnik nendele kohtadele, kelle käest renti saab, korralised hooned peab ehitama.
Et koolides õpetusepiiri hästi laiendada ja kõik teaduse-õpetused emakeeles anda, aga Wene keele õppimine sunduslikuks õppeasjaks teha.
Üleüldiste asutuste kulud walla ja mõisa wahel maade suuruse järel jaotada.
Et kaebtusealust mõisnikku ka wallakohtu ette wõiks kutsuda.

(Postimees 16.04.1905)

18. veebruaril ilmunud „Kõigekõrgema käsukirja“ põhjal kirjutatud palvekirjad saadeti aprilli lõpus hulga allkirjadega ministrite komiteele. Aga palvekirjad tulid kõik saatjale tagasi teatega, et niisugust komiteed ei olevatki olemas. Oli hoopis ministrite nõukogu, kuhu pidi „Kõigekõrgema nime pääle“ omad palvekirjad saatma. Sellist eksitust tuli ette ka mujal. Talupojad olid hirmul, kas palvekirju üldse vastu võetakse.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht 02.05.1905)

J. Blumfeldi mälestustest 1905. aasta sündmustest Porkuni kandis.
Väike-Maarjasse tuli karistussalk küüthobustega. Karistussalk koosnes madrustest mereväe ohvitseride juhatusel. Neid juhtis üks kohalik mõisnik – ulaani ohvitseri mundris. Karistussalk peatus vallamaja juures. Perest peresse anti käsk, et mehed peavad vallamaja juurde kokku tulema. Vanad mehed tulid kokku. Kõigepealt loeti ette venekeelne ähvardus, et kõiki, kes rahulikult oma töö juurde ei jäe, karistatakse valjult. Siis tõlgiti kiri eesti keelde ja lisati veel juurde: „Ka need, kes putku on pannud, ka need saavad karistuse!“ Siis kästi laulda „Jumal keisrit kaitse sa“. Laulmise ajal vaadati hoolega meeste suu peale, et kas kõik laulavad. Siis lasti mehed koju. Väike-Maarjas peksmist ei olnud.
Ümberkaudsed elanikud veeti peksmiseks Porkunisse kokku. Üks noor madrus lõikas kirikuõpetaja koplis toominga ja lepa vitsu. Köitis meetripikkused vitsad kimpudeks kokku, painutas neid ja kiitis ise: „Head, painduvad vitsad!“ Porkunis said peksa ka mõisa töölised, kes olid pannud punase rätiku teiba otsa ja seda lipuna ringi kandsid. Porkunis lasti maha üks Koonu mees. See tegi ühes kaaslasega kusagil aida tühjaks. Surnukeha toodi kabelisse. Keha oli kuuliaukusid täis, kust veri maha tilkus.

(Virulane 04.06.1932)

Jakob Liivi mälestused: Naraka küla mehed tulid, punane lipp teiba otsas, Porkuni mõisa, nõudsid õigust lehmi karjatada mõisa metsas. Kui hiljem karistussalk oli Vaos, toodi Naraka mehed sinna, et neid peksta. Vitsad lõigati valmis kihelkonna koolimaja tagant koplist. Brandt segas aga vahele: pekstagu neid seal, kus teinud kurja. Viidi mehed Porkuni, aga vahepeal tegid nad selgeks, et nemad pole mõisalt midagi nõudnud, ainult palunud. Jäid karistamata. Porkunis lasid karistussalgad ühe varga maha. Surnut hoiti nädal aega kiriku juures matmata – rahvale hirmutamiseks. Kipparit taheti maha lasta, tema sai põgenema.
Jakob Kuusleri mälestused: Olin vallakirjutaja Porkunis. Juba suvel 1904 hakkas rahvas käima vallamajas õigusi nõudmas. Brandt andis koosoleku loa. Alul peeti koosolekuid üksikute külade viisi, hiljem valla üldkoosolek. Rahva ässitaja oli Joosep Vanderer ja keegi nõdrameelne Selberg. Nemad käisid saadikutena ka Tartu kongressil. Vallavolikogu läks mässajate poolele – otsustati kustutada eelarvest kõik palgad!
Ühele koosolekule sügisel tuli rahvas õige ägedalt. Panid teel Kullenga rehepeksumasina seisma, jõid end monopolipoes täis ja tulid siis vallamajja. Tõnis Hüübner juhatas koosolekut, üles urjädnikule: Politseid pole meil vaja, võid minna! Mees aeti kotti! Mõõdukamad koosolijaist kogunesid kantseleisse kirjutajat ja talitajat kaitsma – ka neid taheti kotti ajada. Hüübner kõneles: „Kui meie oleksime kümme aastat vabad kõikidest maksudest, siis võiksime iga küla vahele ehitada raudtee!“ Aburi mees Potsar hüüdis vahele: „Mis siis oleks viga sõnnikut vedada!“ Ka teda ähvardati kotti ajada.
Brandt teatas, et karistussalgad on tulemas. Mina käisin külas ringi ja hoiatasin, et varjataks salakaupa (sel ajal Soome tuletikud). Saatsin teisel päeval küüthobused Lasila, karistussalgale vastu. Ohvitser küsis: „Kust sa tead et meie tuleme?“ Mina vastu: „Polkovnik käskis saata küüti!“ Ohvitser pidas teisega nõu ja pöörasid Lasilast tagasi.
Teisel korral tuli aga karistussalk ikkagi Porkuni. Rahvas aeti vallamajja kokku ülekuulamiseks. Vanderit ja mind viidi esimesena ette. Vander hakkas teisi üles andma. Mina küsisin Brandtilt luba toast lahkuda. Käisin teises ruumis rahva vahelt läbi ja sosistasin: Mehed, vennad, ärge teisi välja andke, kui teid kutsutakse ette. Ei antud kedagi üles. Neli meest said Porkunis peksa ja Schumann lasti maha, ta oli koos Kippariga käinud Kadilas röövimas.
Johann Kotli mäletab, et Jakob Liiv, Ernst Martinson, Jaan Allast ning Jaan Hüübner olid riigivastaste nimekirjas.

(EKLA, f 199, m 58, 122/31 (307-328) Väike-Maarja khk. – Olga Männik (1931/32).)

„Juba sõjaseaduse ajast langes hirm ja ahastus inimeste pääle. Ümberkaudsed kohutawad sündmused kasvatasiwad mõõdu kuhjaga. Meie kihelkonnas ei olnud küll midagi politikalist kuritegu märgata. Rahwa-saadikud Waos oliwad oma rahwale Tartu koosoleku otsused ära seletanud ja selle walla rahwas jäiwad ilusasti rahule, aga Porkunis ei olnud meest, kes seda oleks teha jõudnud, sest ep siis tuligi, et rahwas ärewusse sattus ja ühel rahwakoosolekul ajanud kaks jooma-sõpra kordnikule koti pähe. Sellepärast kardeti. Juba kuuldus, et 8 inimest olla kohtule üles antud. Ülesantute arw kaswas rahwa suus päew päewalt kuni 80-ni, ja juba mitmed auusad inimesedgi ei teadnud, kas tohib ööseti kodus magada wõi peab põgenema. Juba korjati sõjariistad rahwa käest ära ja auusate inimeste hirm kaswas kahekordseks. Warsti selle järele lõhkusiwad kolm rööw-warast Porkuni mehe J. Listeri aida ära, wiisiwad awalikult waranduse ära ja lasknud rewolwritega majarahwast. Politsei tagaajamisel saadi üks waras Schumann Erinalt kätte. Kaks nädalat hiljem anti teada, et 30. jaanuaril sõjakohtu otsuse järele Porkuni Kadilas J. Listeri koha pääl waras Schumann maha lastakse ja selsamal päewal Wao wallamajas sõjakohus Wao walla kohta ära peetakse; sinna oli ka endine Pandiwere wald käsutatud tulla ja järgmiseks päewaks kuulutati sõjakohus Porkuni wallale. Kõik täiskogu liikmed käsutati kohtu ette, aga Pandiwerest ka muud meesterahwad. Ehmatus ja ahastus kaswas ja ka lapse-puhtusega mehed ja naesed wärisesiwad hirmu pärast. Mis nüüd teha? Põgeneda? Aga kuhu sa ikka pääsed? Kelmidel on kohad teada, kuhu põgeneda, aga auusal inimesel? Siia jääda – oled ju õige mees? Mis maksab aga õigus, mis on auusus sõjaseaduse ajal, mida meie silmad enne iialgi ei ole näinud? Ja kes on need 80 ohwrit Prkunist, kelle nimed surmakirjas öeldakse olewat? Siisgi ei jäänud keegi auus mees awalikust koosolekust ära.
30. jaanuaril kella 10 järele hom. on sõjakohus Listeri talus ja nimetatud Schumann toodi ka sinna. Kohalik politsei hra Brandi, talitaja, kirjutaja ja kirikuõpetaja oliwad ka kohale kutsutud. Sõjakohtuks olnud Küti parun Stackelberg, üks ohwitser, üks alamohwitrer ja 15 madrust. Õpetaja wõttis Listeri majas Schumanni weel lauale, siis lasti ta maha.
Kohus läks edasi Wao vallamajasse. Waos ei olnud politilisi süüdlasi ega olnud neist ka juttugi. Kuritööde tegijaid pandud ette 20, keda Siberisse tuleks saata; neist mõistis rahwas ise 18 Siberisse, 2 lubatud tagasi wõtta; 5 meest wõeti kohe kinni ja wiidi ära, teised on weel kätte saamata, mõned jäetud oma maja kolusid korraldama. Kahele on ka witsanuhtlust mõistetud.
Järgmisel päewal, 31. jaan., oli seesama sõjakohus Porkuni wallamajas. Juba 30. jaan. oli Waos neljale Pandiwere mehele ka peksa mõistetud, kohtu-otsus täideti Porkunis. Kahele oli kordniku teotamise pärast kotitamisega 35 hoopi mõistetud, teised kaks saiwad punase lipuga käimise pärast 20 – 25 hoopi.
Pandi wallale ette halbade elukommetega inimesi ja kelmisid Siberisse saata, ehk tagasi jätta. 2 meest lubati Siberisse, teised jäeti proowiks koju. Üks Tartu ja üks Tallinna saadik kuulati üle: nad saiwad noomida ja lasti wabaks. Politsei hra Brandt rääkis manitsusesõnu rahwale ja lauldi Keisrilaulu. Rahwas oliwad rõõmsad, et ainult süüdlased karistada saiwad ja laulsiwad hra Brandtile: Me täname! Soldatid ja walla wangid wiidi wallaküüdiga Rakweresse.
Heras.“

(Postimees 03.02.1906)

Vanal hallil ajal, kui reisides läbiti pikki vahemaid ja see oli aeganõudev, tekkis vajadus teel peatuspunktide järel, kus puhata ja ööbida. Olemasolevad kõrtsid suuremate teede äärtes sobisid selleks hästi ja nii algas riigivõimu algatusel kõrtside kohandamine teelistele öömajadeks ja puhkekohtadeks Eesti aladel esmakordselt Rootsi kuninga Karl IX poolt 1601. aastal väljaantud seadusega. 17. sajand lõpul anti valitsuse poolt korraldus suuremate teede äärde kõrtside-võõrastemajade ehitamiseks, kust reisijad pidid saama peavarju, maksu eest toitu ja hobustele sööta ning ka hobuseid vahetada. Viimane asjaolu kinnitab veenvalt kõrtsi ja postijaama lahutamatut seost. Korralduses nõuti ka olemasolevate kõrtside varustamist kuuri, talli, tubade ja kambritega. Tüüpkõrtsihoone kujutas endast väikest nelja ruumiga, peaaegu ruudukujulise põhiplaaniga, kõrge, järsu kelpkatusega ning mansardakendega hoonet. Veel möödunud sajandi lõpus eksisteeris kõrtsihooneid, kus kõrtsiga ühe katuse all paiknes ka hobupostijaam. Sageli oli ka postijaamapidaja ja kõrtsmik üks ja sama isik.
Kõrtside vahemaad võrreldes postijaamadega, olid tublisti väiksemad, kõikudes harilikult 4 – 5 versta ümber, sageli aga ei ületanud nad paari verstagi. Kõrvalisemate teede ääres oli kõrts pea igas külas. Ööbimistingimused kõrtsides olid võrdlemisi primitiivsed. Lihtrahvas magas suures kõrtsitoas pinkidel, põrandal, ühesõnaga, kus keegi sai. Aadlikele olid ette nähtud saksakambrid. Vanemates, mantelkorstnatega ahjudeta kõrtsitubades andsid vähest sooja vaid tuliste sütega täidetud malmist nõud. Reisija sai kõrtsist osta viina, õlut, toiduks leiba, heeringat, piima ja mõdu, kuid ei saanud sooja toitu. Hobustele oli müüa heinu ja kaeru. Veel oli kõrtsis saada sirpe, vikateid, rehasid, tubakat jm. Nii muutusid kõrtsid varakult kaupluste eelkäijateks.
Mõisatele olid kõrtsid piiritusetootmise kõrval äärmiselt suureks sissetulekuallikaks, seetõttu oli igal mõisal vähemalt üks kõrts, sageli aga kaks-kolm kõrtsi, mida rentisid enamasti eesti soost hakkajamad talupidajad. Lisaks auväärsele ametile oli kõrtsipidamine ka küllalt tulus, mistõttu kõrtsmikud said oma lastele tavapärasest paremat haridust võimaldada.
Kõrtside ülesanne ei piirdunud vaid reisijate või voorilise puhke- ja ööbimiskohaga. Suur tähtsus oli kõrtsidel talurahva kokkutuleku ja mõttevahetuse kohana, eriti pühapäeva õhtutel. Kõrtsides toimusid salajased kokkutulekud, mis olid sihitud mõisnike vastu, sõlmiti kaubatehinguid, palgati sulaseid ja noored korraldasid tantsuõhtuid torupilli saatel.

(Postijaamast tänapäevani, Kalvi Aluve 1965)

Pandivere

Pandivere küla on esmakordselt vanades ürikutes mainitud juba 1282. aastal Pandevire, 1547. aastal Pandyfer nimega. Külake kuulus Järvamaa Loppekunde kogukonda.
Pandiveres asus mõis (Pantifer), mis eraldati 1804. aastal Kärsa mõisast, saades seejärel iseseisvaks rüütlimõisaks. Mellini kaardil on see 1796. aastal Kärsa mõisa karjamõisana märgitud. Suurema osa oma tegevusajast kuulus mõis von Rennenkampff`idele. 11.03.1801. a. pantis mõisaomanik Gustav Reinhold vabahärra von Stackelberg Pandivere mõisa assessoriproua Anna Charlotte Zoege von Manteuffel`ile (sünd. von Rennenkampff) ja Jacobine Juliane von Rennenkampff`ile 90 aastaks. 1802. aasta suvel lühendati pandiaega vastavalt ukaasiga 10 aastale. Siis loobus Jacobine Juliane von Rennenkampff kaasomandist.
Eesti Kameraalkohtu otsusega 18.06.1804. a. eraldati Pandivere mõis 6 adramaaga Kärsa mõisast. Pandiloovutuslepingu alusel 1819. aastal loovutas Anna Charlotte von Manteuffel pandilepingu assessor Reinhold Friedrich von Rennenkampff`ile. 1820. aastal muudeti pandiloovutusleping ostulepinguks ja nii omandas mõisa Reinhold Friedrich von Rennenkampff. Pärast tema surma 1838. aastal loovutas lesestunud mõisaproua mõisa oma pojale Heinrich Christoph von Rennenkampff`ile, kes koostas 1896. aastal kinkelepingu, mille järgi kinkis Pandivere mõisa oma pojale Gustav Georg Heinrich von Rennenkampff`ile. Kahe aasta pärast, 1898. aastal kinkis ta ka Pandivere mõisale kuulunud Raeküla (Raeküll) kõrvalmõisa oma pojale Gustav Georg Heinrich von Rennenkampff`ile. Mõlemad mõisad riigistati maaseaduse alusel 1919. aastal ja tehing kinnitati 1925. aastal.

(EAA.2840.1.1540; EAA.2486.1.1540; EAA.4187.1.818)

Pandivere mõisakompleksi kuulusid peahoone, ait, valitsejamaja, laudad, tallid, küün, kuivati, veski ja viinavabrik.

Eestimaa rüütelkond asutas 1. septembril 1830. aastal Eestimaa kubermangus Pandiverre postijaama, mis jäi Tallinn – Tartu postimaantee äärde. Liivimaal asuvast Kärde postijaamast Pandiverre oli 27 versta maad ja sealt edasi Põdruse postijaama 28 versta.

(register.muinas.ee; Wikiwand)

1874. aastal on Pandivere postijaama pidaja olnud Johann Kempff. Regulaarne liiklus postiteedel toimus tõldade ja tõldsaanidega aisakella helina saatel. Talupoegade sõidukiteks olid algul rautamata, hiljem rautatud puuvankrid, reed ja saanid. Aadel kasutas ühe- või mitmehobusetõldu ja -saane. Postijaamade tähtsus langes järsult 1870. aastal Tallinn – Peterburi ja teiste raudteeliinide ehitamisega, kuniks nad XX sajandi alguses lõplikult suleti.
Pandivere küla asub sealse ümbruskonna kõrgeimas paigas (130 m. üle merepinna) ning on andnud nime Põhja – Eesti peamisele kõrgustikule – Pandivere kõrgustikule.

(Maa Walla Kuulutaja 31.05.1874; Postijaamast tänapäevani 1965; EE nr. 7 1994)

Pandivere külakene, kus tol ajal üsna vähe inimesi elas, pälvis 1937. aastal Tartu Ülikooli tähetorni teadlaste erilise tähelepanu. Seda sellepärast, et nimetatud aasta suvel purunes Eesti territooriumi kohal meteoor, mida teati kukkuvat pealtnägijate seletuste järel Väike-Maarja või Pandivere piirkonda. Juba kukkumisele järgneval päeval tegid Tartu Ülikooli tähetorni vanemassistent A. Kipper koos hr. Wendeliniga uurimissõidu, kus koguti ümberkaudsete elanike käest andmeid meteoori langemise kohta. Pandivere elanikud polnud aga meteoori langemist üldse tähele pannud. Tekkis arvamus, et meteoor ei langenud pilvedest läbi, kuna sealkandis oli taevas pilvine olnud. Mujal ümberkaudsetes kohtades aga oldi meteoori kukkumist nähtud ja sellega oli kaasnenud ka mürinat. Meteoori tükke aga leida ei õnnestunud, mistõttu arvati, et need üldse maapinnale ei kukkunudki.

(Pärnumaa Teataja 12.06.1937; Sakala 09.06.1937)

Väikesest külakesest, kus muidu vaikselt elati, kostus siiski vahel mõnda sõnumit. Pahatihti just ebameeldivat. Nii oli 1895. aasta 4. augustil Pandivere küla koos lähima ümbruskonnaga tabanud äikesevihm, millega kaasnes ka rahe. Küla põllul olid äikese eest kaks noormeest põgenenud rukki akjala alla vihmavarju, kui äike hirmsa pauguga sellesse sisse lõi ja ühe meestest surmas, teise mehe aga teadvusetuks lõi. Surmasaanul olid juuksed peast ära põlenud, teisel mehel aga pärast toibumist küljeluudes valu.
Teine suurem õnnetus toimus 1913. aasta 5. novembril Pandivere mõisa veskis, kus töö käigus järsku veskikivi purunes ja kivitükid tabasid veski rentnikku Jakob Liiv`i, mille tagajärjel möldril pealuu purunes. Õnnetu Jakob oli veel kolm päeva elanud ja siis hinge heitnud.

(Wirmaline 04.08.1895; Tallinna Teataja 15.11.1913)

Seda, et ka mõisnikud vahel kohtu ette sattusid, oli tol ajal harv juhus, kuid seda tuli siiski ette. Nii süüdistati 1915. aasta oktoobris Pandivere mõisnikku Gustav Georg Heinrich von Rennenkampff`i, et ta mobilisatsiooni ajal 18. juulil 1914. aastal seitse kõlbulikku hobust kogumispaika Kullenga mõisa oli saatmata jätnud. (Hobused võeti seoses I MS algusega). Rennenkampff seletas, et temal neist seitsmest hobusest olid viis tiined olnud, üks tugevasti longanud ja üks olla enne käsu saamist teomehega mõisa asjaajamise pärast Rakveresse saadetud. Kohus ei võtnud sellist juttu kuulmagi ja mõistis mõisahärrale 500 rubla trahvi või kuus kuud vangimaja.

(Uusleht 19.10.1915)

Pandivere külas olnud omal ajal kaks mäge: Ammemägi ja Titemägi, mis olid kruusaks ära veetud. Ammemäge on piirina Raeküla mõisaga mainitud 1646. aastal Amma Meggi nimega.
Rahvajutt räägib Ammemäest järgneva loo: Kunagi ammu viinud Pandivere mõisniku proua Ammemäe kõrval asuva talu perenaise endale mõisasse ammeks ja keelanud tal kodus oma lapse juures käimise sootuks ära. Ematuks tehtud nääpsukese hoidnud hinges lahke südamega naabrinooruk, kes oma maimukese kõhu kõrvalt talle pisut rinda andnud. Murest koju jäänud lapse pärast sõõrdunud amme rinda piima päev-päevalt aina vähem ning paruni võsuke jäänud kõhnaks. Proua arvanud muidugi, et amm käib salaja oma last toitmas, ja lasknud talle hobusetallis kümme soolast anda. Ebaõiglaselt nuheldud naine jooksnud koju, aga toodud juba samal õhtul mõisasse tagasi ja pandud uuesti härraste last imetama. Proua ähvardanud, et laseb talle iga päev soolvette kastetud vitstega kümme sirakat tagumikule laduda, kui tema tütar kosuma ei hakka. Meeleheitele aetud amm põgenenud öösi uuesti ära ja poonud ennast kodu lähedal künkal kase otsa üles. Sellest saanudki mägi nime Ammemägi.
Õnnetu naise surmaga ei lõppenud kurvad sündmused siiski veel ära. Pahandused jätkunud orvuks jäänud lapse pärast, kelle hea naabrinaine nüüd päriselt oma hoole alla võtnud. Talupoegade niisugune kokkuhoidmine vihastanud tigedat mõisnikuemandat ning ta annud kupjale korralduse, et see orvu eest hoolitsejale töö ajal viivukski hingetõmbeaega ei annaks. Kubjas – nagu võimumeeste teenrid ikka – olnud käsu täitmisel väga püüdlik ja muudkui tiirutanud vaese naise ümber, kes pidanud kõikjal kaht rinnalast kaasas kandma, sest kodus imetamas käia polevat teda lubatud. Ühel palaval lõikuskuu päeval aetud hulk naisi Ammemäe lähedale rukist õsuma. Mitmel neist olnud imikud kaasas. Need pandud väikesele künkale jõe kaldale, kus emad näljastele aeg-ajalt rinda andnud. Läinud seda tegema ka kahe lapsega ema, aga juba jooksnud kubjas jaole, sõimanud imetajat laisaks loomaks ja hakanud teda hangu varrega tonkima. Üks löök sattunud seejuures teisele lapsele otse lagipähe ja maimuke heitnud hinge. Nõnda saanud see mägi nime Titemägi.

(Eduard Leppik „Väike-Maarja lood“ 1995)

Pandivere asundus mõisa ümber ja küla sulasid ühte juba 1920-ndatel aastatel. Rahvalikus jaotuses jagunes Pandivere Eeskülaks, kus oli küla põhjapoolne osa koos mõisasüdamega ja Tagantkülaks, kus oli küla lõunapoolne osa metsa ääres.
Ega Pandivere külakene Porkuni vallas kaua olnudki. 1893. aastal toimus Pandivere valla liitmine Porkuni vallaga ja juba üsna pea esitasid külaelanikud soovi sealt lahkuda, nimelt Vao valda. See soov täitus 1. jaanuaril 1921. aastal siseministeeriumi poolt vastuvõetud otsusega.

(Riigi Teataja 09.02.1921; Eesti kohanimeraamat) 

 Mõisast talukohtade müümine

Põhjasõja koledale laastamisele ja maa peaaegu inimtühjaks teinud katkule järgnenud poolteise sajandi jooksul oli 1886. aastaks, mil Assamalla talud krunti pandi, jõutud sinna siiski ehitada juba 27 talu, 13 vabadikusauna, vallamaja ja koolimaja. Talumaade kruntideks mõõtmisel suunati osa talusid ja peaaegu kõik vabadikud küla ääremaadele. Nõnda sündisid Koiduküla, Koplitaguse, Seeneküla ja Vadiküla. Talude päriseks müümist alustas Porkuni mõisnik 1892. aastal. Sellega seoses lahkus külast veel paar peret. 

Tekst muutmata kujul ajalehest „Sakala“ 12. jaanuaril 1885. aastal:
„Siin sai mineval suwel suur Assamalla küla oma wäljadega Porkuni mõisahärra käsu peale uuesti üle mõedetud ja „krunti pandud“. Selleläbi kautab nüid see suur küla ka poole oma taludest, mis maha saavad kistud ja külast wälja taha põllu otsade peale wiidud. See küla seisis juba Sakslaste seietulemise ajal ja oli Daani ajakirja „Liber Gensuse“ järele tema suurus 18 adramaad, mida Daani kuningas ühe preestri Eilardi omanduseks andis. Sest suure Eesti sõja ajal ei olnud Assamalla küla mitte niipalju häwitawat waenutuld näinud, kui mitmed teised Eesti elupaigad. Ka pärastistest waenuaegdest on ta ikka allale jäenud. Tema wiimane suurus oli 27 talu, millest nüid uue mõetmise järele aga 15 talu järele jäevad ja 13 ära häwitatud saawad.“

Ajal, mil mõisatest hakati talusid päriseks müüma, avaldati ka ajalehes müüdud talukoha kohta vastav teade. Seda tegi tavaliselt ajaleht „Maa Walla Kuulutaja“. Kuidas see täpsemalt välja nägi, sellest siin üks näide:
„Keiserlik Eestimaa Lanstoa pea-kohus on 9. Küünla k.p. 1889. aastal seadnud, selle kaubakontrahti, mis herra Ewald v. Rennenkampffi ja talupoja Jüri Nurkse`i wahel Kapsa perekoha Nr.3 üle on äratehtud, kohtu raamatuse kirja panna. Selle kaubakontrahti järel on herra Ewald v. Rennenkampff oma, Wirumaal ja Weikse Maarja kihelkondas seiswa Porkuni (Borkholmi) pärismõisa talurendimaadest nimetud, 18 tiinu 240 ruutsülda suure perekoha, neis piirides, mis maamöetja 1883. aastal kaardi peale ülepannud ja looduses ärarajanud, köikide öiguste ning kohustega, mida käsuseadus ja kontraht niihästi kui peamöisa heitmine Eestimaa möisawanemate kreditseltsi kindlaks teinud, talupojale Jüri Nurksei`le 1400 rubla eest äramüünud.
Sedamööda annab Keiserlik Eestimaa Lanstoa-kohus teada, et köikide, kes arwawad, enestel öigusi olema, eelnimetatud koha pärast ja mis tema päralt on, mingisugust pärimist taga nõuda ja selle nimetud kaubakontrahti wastu waielda, antakse all tähendud pääwat awates kuus kuud aega, oma pärimiste ja wasuwaidlemistega ja miska neid wöiwad öigeks teha, nii kui seatud wiisil kirjutatud rehnungiga selle Keiserliku Eestimaa Lanstoa-kohtuse tulla endid ülesandma ja korrapärast kohtu raamatuse lasta kirja panna, ning et kes seda jätab tegemata, pärast enam kuulda ei wõeta.
Antud Keiserlikus Eestimaa Lanstoa-peakohtus Tallinnas,
31. Leikuse k.p. 1889. a.

Tunnistuseks: E. V. Bremen, Keiserliku Eestimaa Lanstoa-peakohtu Sekretäri asemel.“
Nõndasamuti oli kajastatud ajalehes ka „herra E. V. Rennenkampffi kaubakontraht 1889. aasta 4. Wiina kuu p. talupoeg Joosep Kruusberg`ile müüdud Heina perekoha 42 tiinu 848 ruutsülda suur perekoht 3400 rubla eest äramüümise kohta Porkuni pärismõisa talurendimaadest“.

(Maa Walla Kuulutaja 31.10.1889) 

Eesti rahvaluule arhiivist

Lugu Porkuni lossivaremetest

Porkuni mõisa juures on vanad lossimüürid. Neist kõneleb rahvasuu, et seal tihti tonte ja vaime nähtud. Varemalt olla müüride alla keldrisse tee läinud. Üks mees oli roninud seda maa-alust teed mööda, kuni raud-uks vastu tulnud. Ta võtnud kangi ja tahtnud seda avada. Kangutanud tükk aega, aga ei ole lahti saanud. Oodates vähe seal, kuulnud keldri sees müdinat, samal silmapilgul karanud keldriuks lahti nagu imeväel ja kange tuulehoog paisanud mehele vastu silmi, nii et ta peaaegu uimaseks jäänud. Lähemalt vaadates näinud ta keldris mitmesugust kraami. Seal olnud ka viina-aamid ja punane koer maganud nende läheduses. Mehel tulnud seal maa all üksi olles hirm peale, keldriuks karanud järsku kinni. Küll püüdnud mees seda avada, aga ei ole miski kangutamine aidanud.
Samade varemete lähedusse läinud kord üks noormees üle jõe künkale pilli mängima. Olnud ilus laupäeva õhtu. Poiss istunud nukralt kivile ja hakanud mängima. Viimati mänginud ta lõbusa tantsuloo. Äkki kuulnud ta tasast kahinat ja näinud oma ees uhket preilit, kes hakanud tantsima. Poiss ehmatanud ära nähes niisugust toredat preilit, jätnud mängimise pooleli, võtnud mänguriista kaenlasse ja tõtanud hirmuga minema. Saanud vähe maad edasi, vaadanud ta tagasi ja näinud, et see uhke preili läinud jõest läbi sügava vee ja kadunud siis vana lossi müüride küngaste vahele ära.
Seal mäel olevat ennemaltki mitmel korral vaime nähtud. Nii näinud üks mees kord uhket noort hobust mööda jalgteed tema poole tulemas. Mees hüüdnud ja püüdnud peatada hobust, aga see jooksnud seepeale müüride vahele ja olnud korraga kadunud.
Ka on seal kloppimist ja kolinat müüride all ööseti kuuldud. Ükskord on jälle naisterahvast heledat laulu laulmas kuuldud.
Mõnel korral on jõe kohal ühe noore neiu vaimu lehvimas nähtud, kes kibedasti nutnud. Kuna neiu üht alamast soost noormeest armastanud, on ta kuri vend tema tapnud. Sest ajast on heledaid kaebe hääli jõe kaldal kuuldud.

(Virulane 18.03.1933)

Kuidas Porkuni ja Piisupi kandi künkad tekkisid

Porkuni mõisa ja Piisupi küla vahel olev maa on väikeseid liivamägesid täis. Nende tekkimisest räägib vanajutt nõnda:
Kord elas Porkuni mõisas üks opmann, kellel oli kuues ja seitsmes Moosese raamat. Nendest raamatutest lugedes kutsus tema vaarao vaimud Punasest merest välja ja need vaimud täitsid kõik tööd ära, mis aga opmann iial soovis. Seda oli opmanni teener ehk toapoiss tähele pannud. Ükskord läks opmann asjatalituse pärast kodunt välja, aga seda pruukis toapoiss oma kasuks. Ta läks opmanni tuppa ja hakkas seda haruldast raamatut lugema, aga kui tema mõne rea oli läbilugenud, tulid vaarao vaimud tema juure ja nõudsid tema käest tööd, ning lubasid toapoisi ära kägistada, kui ta neile tööd ei anna.
Toapoiss oli päris surmahirmus ja külm higi tuli temale otsa ette, aga äkitselt tuli temale hea nõu meele ja ta ütles vaimudele: „Minge ja kaevake siit Porkuni mõisa juurest üks jõgi Peipsi järve!“ See töö oli varsti valmis ja jälle tulid vaimud toapoisi kallale, et tema neile tööd annaks. Nüüd oli poisil hirm nahas, aga varsti leidis ta jälle uue nõu. Ta käskis vaimusi Piisupi küla ligidal olevast liivamäest, mis Porkuni ligidal on, ilma veeta ühe köie keerata, mille ots kuni Porkuni mõisani ulatuks; aga see ei läinud vaimudel korda. Kui nad liivast köit hakkasid keerutama, siis lagunes see nende käes ära ja nemad ei saanud ega saanud tööga korda. Sedaviisi sündisid Porkuni mõisa ja Piisupi küla vahele väikesed liivamäed. Varsti tuli opmann koju ja toapoiss kurtis talle oma häda, aga opmann sundis vaimusid jälle oma endisse elupaika tagasi minema.

(Virulane 17.05.1928)

Piisupi küla

Piisupi küla esmamainimine jääb aastasse 1583 nimega Piszep-Jecki, 1586. aastal on nimetus Piszepecke ja aastaks 1796 on nimi mugandunud Pisop`iks. XVI sajandil on Piisupi piirkonnas kandnud nii küla kui ka jõgi Piiskopijõe nime (praegune Valgejõgi). Umbes 1330. aastal on jõe nimetus olnud aga Yekes, mis tähendabki tõlkes „jõgi“. Piisupi külas asub Piiskopi mägi, mis olevat oma nime saanud sellest, et vanarahva arvates olla sinna maetud Porkuni linnuse asutaja Simon von der Borch. Piiskopi matusepaigaks peetakse ka Porkuni Küngassaarel asuvat Kabelimäge.

(Eesti Kohanimeraamat)

Vast on Piisupi küla kõige tuntum lugu järgmine:
Piiskopi vapikivi laudamüüris, 1936
Umbes 60 aastat tagasi on selleaegse Porkuni mõisniku poolt palgatud tööle hulk saarlastest kraavikaevajaid, kes asusid süvendama Valgejõe alguse sängi, kuna ümbruskonna maad kannatasid liigvee all. Ühes kohas kaevati siis jõele rabapinda täiesti uus säng, kus saarlased sattusid ka ühele neljakandilisele kivitahvlile, mis tuli välja rabapinna alt. Kuna kivitahvel oli ühelt pinnalt raiutud vapikujuliselt välja, siis viis Piisupi küla selleaegne talupidaja Jakob Meelmann selle kivi oma tallu. Kivitahvel vedeles Meelmanni taluõuel üle poolesaja aasta ja kui kahe aasta eest naaber Jüri Tahti püstitas enesele uut karjatalli, siis asetati see kivi karjatalli alusmüürile n.n. nurgakiviks. Aastakümnetega oli kivitahvel, mis 40 cm. läbimõõduga ja umbes telliskivi paksune, muutunud juba tuhmiks, kuid hoolsa harjamise ja pesemisega läks see jälle heledamaks ning kujutused tulid selgelt nähtavale. Tahti asetas kivitahvli otse külatänava äärsele poolele, et see selgelt igale möödujale silma hakkaks. Kivitahvli ümber laoti veel telliskive ja tahvel ise kinnitati müüri sisse tugevate traatidega, kuna tahvlil leidusid külgedel ka õnarad, kus varemalt on nähtavasti asunud raudpoldid.
Paetahvlisse on raiutud vapikuju, millel asuvad kolm tuvile sarnast lindu. Selle peal on aga piiskopi mütsi kujuline ilustus, mille peal väike rist. Ka kahel pool asuvad risti kujutused, kuna kivitahvli ääred on kaunistatud keerukate ornamentidega.
Tõenäoliselt on siin tegemist mõne Tallinna piiskopi vapiga. Ka on ühes varasemas ajaloolises ürikus tähendatud, et Porkuni lossi väravatorni küljes asunud kaks vappi, mis kuulunud Tallinna piiskopkonnale ja Borchi perekonnale. On kõigiti võimalik, et üks nendest vappidest ongi nüüd tulnud päevavalgele.

(Virumaa Teataja 09.10.1936. Vapikivist laudamüüris kirjutasid veel Oma Maa 12.10.1936; Maa Hääl 12.10.1936; Uus Eesti 09.10.1936; Postimees 07.01.1937 ja Päevaleht 09.10.1936. Hilisemast ajast on vapikivi leiulugu sellisel kujul kasutatud Porkuni linnuse ajaloolises õiendis ERA.T-76.1.2039 aastast 1975, koostaja J. Kaljundi, Muinsuskaitse aastaraamatus 2013. a. ja Vikitekstid internetis, kus on aluseks võetud artikkel ajalehest Uus Eesti 09.10.1936)

Porkuni valla perekonnakirjad (EAA.4336.1.72 1874-1884) ütlevad aga, et Jakob Meelmann sündis alles 29.04.1870, seega ei saanud artiklis mainitud Jakob see kivi oma tallu vedaja küll olla. Kuna rohkem Jakob Meelmanni nimelisi Piisupis ei elanud, jääb arvamine, et tolle aja ajakirjanik Virumaa Teatajas avaldas vale nime (Jakob) ja kivi võis oma tallu vedada hoopis Johann Meelmann (sünd. 02.01.1839). Teised ajalehed aga kirjutasid Virumaa Teataja artikli oma ajalehtedesse ümber ja keegi ei kontrollinud, kas avaldatud andmed ka õiged on.

Piisupi küla paigast ära

Samasugune kontrollimatu ümbertrükkimine on toimunud ka Eesti teede kaardiga 1930-ndatel aastatel, kus kaardi koostaja on paigutanud Piisupi küla, mis asub Porkuni asundusest ja järvest paari kilomeetri kaugusel loodes oma õigest asukohast umbes 7 kilomeetrit eemale, lähestikku Kadila ja Veadla küladega. Professor Tammekannu poolt kirjastatud Eesti koolikaardil asub Piisupi samuti oma õigest asupaigast eemal. Tegemist jällegi vigase algallikaga.
Hilisematel kaartidel see viga siiski parandati ja küla sai oma õigesse asupaika tagasi.

(Virumaa Teataja 28.09.1936)

Piisupi naised sõjajalal

Piisupi küla asus eraldatuna metsatukkade ja mägede taga valla piiri ääres. Harva oli sealt midagi kuulda, sest elati omaette ja välisilmast ei tehtud suuremat välja. Vahest siiski oli ka sealkandist kuulda „mürtsu“, sest seal oli paar külanaist juba ammusest ajast omavahel sõjajalal. Mõnda aega piirduti tavalise sõimuga üksteise suunas, kuid lõpuks läks asi ka lahinguteni. Ükskord kuuldus juba varahommikul keset küla suur sõjakisa, mis avaldus sõimus ja lausa löögimatsudes. Seal oli Liisa Kelindemann läinud alla allika juurde oma piimanõu järele ja sealt siis läbi küla koju tagasi tulles kohanud kohaliku rätsepa naist Ida Albergi, kes ilma pikema jututa lehma köietamise vaiaga talle kallale tungis ja materdas vaesekesel selja, õlad ja käsivarred siniseks. Liisa kukkus ühes piimanõuga maha, nõu läks ümber ja piim jooksis maha. Kisa peale tormasid kohale naabrid, kes naised lahutasid. Albergi-proua aga viskas vaia maha ja läks sõimates kodu poole. Vaia korjas üles Liisa, ikka selleks et seda asitõendina rahukohtuniku ette viia. Seega, ei saagi väga öelda, et külakeses rahu ja vaikus oli.

(Virumaa Teataja 12.09.1931)

Piisupis elasid perekond Väljaots`ad, kes samamoodi arveid klaarisid – ikka rusikatega. Nii oli Marie Väljaots läinud Porkuni rajooni konstaablile kaebama, kuidas tema oma vend Jakob teda löönud oli. Lugu oli selline: Pühapäeva õhtul, kui pererahvas parajasti söömise oli lõpetanud ja Marie ametis laua koristamisega, tuli tuppa vend Jakob, ise purupurjus ja nähes, et süldikauss oli laualt ära koristatud, vihastas ja tormas õele kallale. Marie pages õue, aga õueväraval sai Jakob ta kätte ja virutas tugeva hoobi kuklasse. Marie kukkus saadud hoobist maha ja vend jagas veel jalahoopegi. Oli asja jällegi kohtusse kaebama minna, sest Jakob, olles vaid 21 aastane, oli ümbruskonnas tuntud kisklejana ja varemgi mitmeid kordi kohtu poolt karistatud. Ilmselt olid tal ka võlad kaelas, ega siis muidu poleks tema ema Ida-Pauline Väljaots andnud lausa ajalehe kaudu teada, et tema oma poja võlgade ja tegude eest ei vastuta. Ja ega Jakobi isal Mihklilgi hästi läinud. Mihkel Väljaots oli läinud oma naise Ida-Paulinega Vajangu valla Kursi asundusse Rudi Ahe sünnipäevale. Söögilauas jäänud aga nii purju et toimetatud magama. Kui teda neli tundi hiljem mindi üles äratama, leiti aga mees surnuna. Ida-Pauline oli siis seletanud, et Mihkel oli kannatanud sisemiste valude üle alati peale alkoholi tarvitamist, aga siiski võtnud viina. Ja nii ta maha maetigi.

(Teataja 03.02.1937; Virumaa Teataja 14.07.1937; Virumaa Teataja 10.05.1939)

Toomas Väljaots aga langes varguse ohvriks. Temalt viidi otse karjamaalt ära 3-aastane lüpsja lehm ja 4-kuune vasikas. Karjamaal oli aed ümber, kuid selgus et nii see kui ka naabertalude karjaaiad olid loomade äraviimiseks lõhutud. Seega, polnud ka vargused külakeses tundmatud.

(Virumaa Teataja 22.07.1940)

Albergi nime tunneme juba eelpool kirjutatud artiklist. Aga mitte kõik Albergid Piisupis polnud kaklejad. Nii elasid rahulikult ja üksmeeles „Jaagu“ talus Peeter ja Miili Alberg`id. Peremees Peeter oli sündinud 12.märtsil 1860. aastal Piisupis mõisa rendikoha pidaja pojana. Täisealiseks saades siirdus ta Tamsallu raudteeteenistusse ja abiellus seal Miili Thalfeldt`iga (sünd. 14.03.1867). Pärast isa surma asus ta isatallu Piisupisse. Abielupaar kasvatas üles 8 last, andes neile jõudumööda kooliharidust. Rikkust ega küllust polnud neil olnud, talutööd on tegemist vajanud ja paraku on vaja olnud ka lapsi matta – üks poegadest langes 19-aastaselt Vabadussõjas ja surid veel kaks poega. Eluraskustele vaatamata, olid nad kõrge eani tugeva tervisega ja säilitanud elurõõmu. 1934. aasta jõuluajal pühitsesid Peeter ja Miili oma kuldpulma.

(Virumaa Teataja 21.12.1934)

Lemmküla küla

Selle küla puhul pole just tegemist väga vana asustusalaga. Tõsi küll, päris ammu, 1330. aastal on mainitud selles piirkonnas Lampy talu. Külakest aga mainitakse esmakordselt kirjalikes allikates 1725 – 1726. aastal, mil küla nimeks on kirjutatud Lemkül, Lemküll. 1844. aastal on olnud külas vaid kaks talukohta, mille nimeks on Lemkul. Ilmselt on paiga nimi pärit sealsete elanike nimede järgi – Lemkül Jürri ja Lemküll Jahn. 1866. aastal, valdade loomise ajal, oli küla nimi juba Лемкюла. Sõjast järelejäänud talupojad arvati Piisupi küla alla. Tänapäevase Lemmküla piiresse jäävad endise Lasila mõisa Aruvalli talud.

(Eesti kohanimeraamat)

Veadla küla

1241. aastal on seda paika külana nimetatud Uveatel nimega, 1283. a. Vetele, 1586. a. Waydell või Wayel ja 1796. aastal Weädle nimega. Seega üsna vana külakoht. Praeguse Veadla küla lääneosa moodustab ajalooline Kadila. 1977. aastal liideti Veadlaga ka Kõrtsiküla (1913. a. Kertsikülla) ja Leo külad.

(Eesti kohanimeraamat)

Naraka küla

Ka Naraka küla on üsna vana. 1490. aastal oli Naraka küla Taani kuninga vasalli Diedrich Virkes`e omanduses ja kirjalikes allikates mainitakse külakest Narekave nimega. 1492. aastal on küla nimi kirjutatud Narekane, 1646. a. Narrakall ja 1844. aastal Narraka. 1586. aastal on mainitud külakest Naroga nimega ja see on kuulunud Porkuni mõisale. Naraka külake ühendati 1. aprillil 1930. a. Vao vallaga. Naraka nime kandis küla kuni 1936. aastani, kui Vao vallavolikogu otsustas küla nime ära muuta, ilmselt seetõttu, et vana nime peeti halvakõlaliseks (vrd närakas). Külake sai uue nime – Männisalu. 1977. aastal liideti Männisalu küla Eipriga.

(Eesti kohanimeraamat)

Kullenga küla

Kullengal asus Porkuni mõisa karjamõis. Karjamõisa hooneteks olid valitsejamaja, tööhobuste tall, kuur, mõisatööliste elamu, ait, kuivati, kupja ja tallmeistri maja. Mõisas kasvatati pikka aega saksa lambaid ja oli ka 5 – 6 lambakarjust. Pärast seda kui piimakarja kasvatama hakati, lõpetati lammaste pidamine. Kullenga mõisa Karja kõrts asus aga Kadila külas. 1939. aastaks oli külas 40 talukohta.
(Kultuurimälestiste riiklik register; Kohapärimuse andmebaas Koobas)
1910. aastal võideldi Kullenga karjamõisas kariloomade suu- ja sõrataudiga, hoolimata sellest et karjalautasid hoolega puhastati ja korras hoiti. Koos käis lausa kihelkonnakomisjon, et asja arutada ja haigusele piir peale panna.

(Postimees 21.05.1910)

1926. aastal asutas Wiru maavalitsus Kullenga külla Alfred Rüütel`i tallu viljasorteerimise jaama. Jaamapidaja oli kohustatud masinaid kõigile soovijaile tarvitada lubama, kusjuures ühe masina tarvitamise kasu oli 1 mark, kahe masina tarvitamise eest 2 marka puudalt. Masinaid anti välja ka koduseks tarvitamiseks, siis oli kasu jaamapidajale 100 marka päevas.

(Koit 04.05.1926)

Leo küla

See pisike külake on olnud Porkuni vallas juba valla loomisest saadik. Vanades ürikutes on küla mainitud esmakordselt 1796. aastal Leo oder Kilpifer nimega. Umbes 1900. aasta paiku on küla nimi olnud juba Leo. Just samal aastal 4. jaanuaril käisid kolm saadikut Leolt Küti valla volikogu ees palumas, et Küti vald Leo küla oma valda vastu võtaks. Nende endi vallamaja Assamallas olla nii kaugel ja Küti vallamajja oleks tee poole lühem. Küti valla volikogu polnud sugugi selle vastu, kuid seadis tingimuse: kui igal valla liikmel niisama palju raha on valla kassasse tuua, kui Küti vallal hingede peal on, kui Porkuni vald lubab ja kui ülevalt poolt keeldu peale ei panda.

(Eesti kohanime raamat; Uus Aeg 17.01.1900)

Läks mööda umbes veerand sajandit ja vallast lahkumisest polnud enam juttugi. Leo küla oli igast küljest metsaga piiratud. Külas oli 16 talu umbes 200 tiinu põllumaaga, mis oli suuremalt jaolt kõik raudkive täis. Põllupidajad ei hakanudki kive põllult ära vedama sellepärast, et polnud neid kusagile panna ja polnud neid kellelgi ümberkaudsel ka vaja. Ja kui olekski vaja olnud, siis ei oleks saanud neid ära vedada, sest Leo külal polnud teed!
Viru maakonnanõukogus oli olnud arutusel selle tee vajadus, vallavalitsuses aga arvati, et neil ikka seda teed hädasti tarvis ei ole. Pärast seda jäänud asi soiku ja Leo külake elas oma elu metsade vahel edasi. Ei olnud ka Viru maavalitsus vaevaks võtnud teedeministeeriumit selle tee ehitamise asjus informeerida ega olnud ka hõlpsamaks muutnud selle küla elanikkude väljapääsu külast.
Kui Eesti Vabariik loodi, lootsid Leo küla põllupidajad, et nüüd on oma riik, on oma valitsused ja omad mehed, põllupidajad eesotsas, ju nad nüüd ikka hoolitsevad et Leo külasse maantee maha saab.
Arvati ka, et tee ehitus nõuab suuri kulutusi, kust võtta selleks raha? Lugu aga polnudki nii hull, sest tee polnudki koletu pikk – kõigest 4 kilomeetrit ehk 2000 sülda ja olekski ühendus Leo küla ja Viru-Jakobiga ja sealt läbi mineva Rakvere-Mustvee kiviteega ühendatud. Kivid ja liiva oleksid andnud talupojad oma maa pealt tee ehitamiseks maksuta, tee-ehitaja vedagu ainult põllult ära.
Tee-ehitusega oleks olnud riigile mitmekülgne kasu – tööta töölised oleksid tööd saanud, Leo küla põllumehed põldudelt kividest lahti, mis neid juba surmani ära olid tüüdanud ja tee saamisel saaks külast piima teisale veetud, millest mõnigi nael eksportvõid oleks rohkem toodetud väljamaale ja mõnegi dollari võrra oleks riigi rahakott paksem.
Leo küla elanikud ootasid pikisilmi tee-ehitust ja kaua, väga kaua tuli neil seda oodata.

(Eesti Rahvuslik Vabameelse Partei häälekandja 08.02.1924)

1928. aasta sügisel avaldasid Leo küla põllumehed taas soovi ühineda Küti vallaga. Leo küla ainukene ühendustee lõikas Viru-Jakobit ja Küti vallamaja asupaika, kuna Porkuni vallamaja asus neist kaugel ja ühendus väga halb.
Viru maavolikogu arutas 23. märtsil 1929. aastal Leo küla eraldamist Porkuni vallast ja Küti vallaga liitmist ning lõpuks otsustas kohtu- ja siseminister Tõnis Kalbus piirimuutmise jaatavalt, mille järel eraldatigi Porkuni vallast ja liideti Küti vallaga Leo küla, mille suurus oli 410,34 ha, alates 1. aprillist 1930. aastal.
Ja läinud ta oligi. Ja polnudki midagi teha, sest teerada sinna Porkunist nagunii ei viinud.

(Riigi Teataja 23.07.1929; Virulane 15.09.1928)

Aburi küla

Külana on Aburit mainitud juba 1241. aastal Apur nimega. Edaspidi kohtab küla nime vanades ürikutes 1524. aastal Habberkul, 1586. a. Habar ja 1688. a. Abbori nimega.
Ligi pooled Aburi küla taludest asusid küla keskel asuva tiigi lähedal, ülejäänud aga külast paari kilomeetri kaugusel põhja ja ida pool asuvate metsade ääres, mida nimetati Väljataguseks.
(Eesti kohanimeraamat; Helmut Riispere mälestustest „Minu elulugu“ Väike-Maarja muuseum)
Kokku oli Aburis omal ajal 36 talukohta. Küla teeristilt kilomeeter maad kirde suunas peeti Friedrich ja Heinrich Rossi kodumajas 1924. aasta sügisel Jaan Kreuksi juhtimisel 1. detsembri ülestõusu ettevalmistav ülisalajane koosolek. Koosolekust osavõtjate põhiülesandeks jäi relvade muretsemine ja nende hoidmispaigaks saigi Rosside kodu Aburis ja peidupaik Vao külas.
„Varane kui Aburi-mees“ oli saanud hüüdlauseks juba kogu vallas, kui keegi enne teisi asus mingile tööle. Varajased olid aburlased tõesti. Räägiti, et kui Assamalla-mees külib otri, siis Aburi-mees juba luiskab heinamaal vikatit. Päikesetõusu ajal olid nad juba väljas toimetamas. Aburis elas ka endine Porkuni vallasekretär Jakob Kuusler. Tema oli mees, kes oli asjalik, töökas ja hoolas, et ei raatsinud nädalas puhkepäevagi puhkamiseks ära raisata.
Külakeses elasid veel vallas tuntumad mehed, nagu Porkuni piimaühingu laekur Paul Riisberg, kiriku nõukogu liige ja vöörmünder Joosep Nurkse ning Hermann Preitlov, kes oli külas kirjameheks, olnud isegi näidendeid tõlkinud ning koosolekutel protokolle kirjutanud.

(Teataja 11.02.1933)

1937. aastaks oli Aburis 39 talundit, kus elanikke 145 ja põllumaad kokku 4707 ha. Päevakorral oli Porkunisse uue koolimaja ehitamine ja sellega seoses Aburi koolimaja sulgemine. Aburlaste suur eneseuhkus sai sellega tugeva hoobi ja vastutasuks alustati aktsiooni vallast lahkumiseks ja Vao vallaga liitmiseks. Lahkumissoovi põhjendati üsnagi veenvalt: neil olla suurem läbikäimine Väike-Maarjaga, kus asub Vao vallamaja, kus olevat kauplused, piimameierei, postkontor, jahuveski jne.
Porkuni vallavalitsus aga ei näinud vallast lahkumiseks erilist põhjust, nimelt käivat Aburi elanikud suures osas Kadilas asuvas Jakob Lohwarti jahu-püüliveskis, piima viivat Porkuni piimaühingu meiereisse või koorejaamadesse, kaupa ostetavat ka Porkuni ühiskauplusest, posti saadakse Porkunist 6 korda nädalas jne. Vallavalitsuski sai piisavalt hästi aru, et vallast lahkumise taga on jonn kooli sulgemise pärast.
Koolilaste arv Porkuni asunduses oli Aburi lastega vahekorras 3:1 Porkuni kasuks. Porkuni lapsed aga käisid seni kooli Aburisse.
Nagu ikka sellistel puhkudel, pöörduti maavalitsuse poole vastava palvega ja siis alles hakkas asi venima. Seda enam, et tulemas oli vallaomavalitsuste üldine reform.

(Virumaa Teataj 11.01.1937)

Just nii läkski – Aburi-mehed said oma tahtmise 1. aprillil 1939. aastal, kui toimus valdade reform ja Aburi küla liideti Vao vallaga.

Lasila küla

Lasila küla on esmakordselt vanades ürikutes mainitud 1537. aastal ja on siis olnud küla nimega Lassil. 1688. aastal on olnud Lasilas juba mõis. Mõis rajati küla asemele. Viimaseks mõisnikuks Lasilas jäi enne maareformi Otto Ernst August von Renteln (sünd. 02.02.1863, surn. 21.09.1947 Saksamaal). 1920-ndatel aastatel tekkis Lasila asundus.
„Eestimaa kubermangu ajaloo“ järele oli Lasila vald ühendatud Porkuni vallaga septembris 1898. aastal.

(Eesti kohanimeraamat; Eesti Postimees ehk Näddalaleht 01.10.1898)

Nii sai Porkuni vald omale juurde veel ühe algkooli Lasila külas. Üldse oli Lasilas kooliharidust jagatud juba 1786-st aastast alates. See oli talurahvale mõeldud kool, mille korraldas mõis. 1901. aastal tegi Porkuni valla volikogu kohustuseks iga Lasila kogukonna vallamakse maksja hinge pealt 15 kopikat igal aastal Kadrina kihelkonnakooli jaoks maksta. Seda sellepärast, et Porkuni vald asus Väike-Maarja kihelkonnas, Lasila kogukond aga, mis 1898. aastal Porkuni vallaga liideti, asus Kadrina kihelkonnas.

(Postimees 26.11.1901)

1904. aasta sügisel sai Lasila algkool omale uue ilusa maja, sest vana hoone oli juba viltu vajumas ja viletsakene.
1922. aastal anti Lasila mõisahoone Lasila 4-klassilise kooli kasutusse.
Kuni 1923. aastani oli Porkuni vald ilma 6-klassilise algkoolita. Õppetööks kasutati Rakvere linna ja naabervaldade algkoolide kõrgemaid klasse. Nii otsustati muuta Lasila algkool 1923. aastal 6-klassiliseks.

(Postimees 23.11.1904; Päevaleht 19.04.1923)

Vaatamata sellele, et Lasilas oli juba 6-klassiline algkool, peeti seda Porkuni vallas kõige mahajäänumaks piirkonnaks. Ei olevat seal olnud piisavalt korralikke põllutööriistu ja veel vähem peremehi, kes oleksid suutnud ajaga kaasas käia. Külakese ainus ühistegeline ettevõte, viinavabrik ja kartuliühisus olid läinud teiste omanike kätte ja Lasila mehed vaatasid pealt, kuidas teised raha kokku ajasid.
Seltsielu oli ka üsna loid, kuna ainuke selts, mis seal üldse oli, nimelt hariduseselts, ei olnud ka midagi erilist korda saatnud. Seltsi kasutada oli endine Lasila vana koolimaja, kuid kasu polnud sellest midagi. Ja ega saanudki olla, kui seltsi liikmed ei olnud omavahel üksmeeles ja pidevalt kisklesid.
Suurimaks paheks oli seal muidugi joomine, mis lausa paar ohvritki nõudnud oli. Ka polnud 1926. aastaks veel külas telefoni.

(Virumaa Teataja 04.05.1926)

Vaatamata sellele, et haridusseltsil oli kasutada oma maja, olgugi et viletsa võitu, olid nad sellegipoolest küla tegusamad üldse, sest mõned koosolekud ja võimalust mööda ka pidusid seal siiski korraldati.
Õppetöö koolis edenes omasoodu, vaid 1932. aasta aprillis oli Lasila algkool mõnda aega suletud, sest õpetaja Karl Wiilip haigestus sarlakihaigusesse.

(Virulane 04.07.1929; Virumaa Teataja 26.04.1932) 

Raeküla küla

Kunagises Raeküla vallas (liitus Porkuni vallaga 1893. aastal), kaugel Lebavere metsade ja Pandivere küla vahel asus väike külake nimega Raeküla.
1430. aastal mainitakse vanades ürikutes külakest Raykel nimega. Aastail 1464 Raykul (mõis ja küla), 1586 Rayküll (küla), 1646 Raheküll (mõis) ja 1826. aastal Raeküll ja Raikülla. XVI sajandil (1525; 1586) on Raeküla olnud Kadrina Undla mõisa alla kuulunud küla, XVII sajandil uuesti mõis. 1860. aastal ostis mõisa ära Raeküla mõisaomanikult Jakob Johann von Mühlendahl`ilt Pandivere mõisnik, endine haagikohtunik, Heinrich Christoph von Rennenkampff. Ostu-müügitehing kinnitati 19. oktoobril 1860. aastal. Raeküla mõisast sai Pandivere mõisa kõrvalmõis.
19.03.1898. a. kinkis Heinrich Christoph von Rennenkampff Raeküla mõisa oma pojale Gustav Georg Heinrich von Rennenkampffile. Tema jäigi mõisa viimaseks omanikuks enne maareformi 1919. aastal.

(Eesti kohanimeraamat; EAA katastrite register)

Vana küla asus mõisast põhjas. Pärast maareformi tekkis mõisa ümber Raeküla asundus, mis peagi külaga kokku sulas. Küla põhjapiiril Tartu-Narva postimaantee ääres asus XX sajandi alguseni Raeküla kõrts. Selle ümber tekkinud pisiküla hakati kutsuma Kõrtsikülaks. (1921. aasta elanike registri järgi elas seal 15 elanikku. Kõrtsikülast tänapäevani säilinud osa jääb praegu Veadla küla piiridesse.)
Raeküla kõrtsi koht kuulus loomulikult mõisale ja selles tegutses rentnik. Kui Raeküla ja Pandivere vallad 1893. aastal Porkuni vallaga liideti, pani mõisnik kõrtsikoha müügile. Koha suurus oli 41 dessantiini, hea põllumaaga, uute hoonetega, suure metsaga ja ilusa rohuaiaga.
Koha ostis ära Jüri Müller, kes 1909. aastaks oli sattunud võlgadesse ja 1910. aastal kõrtsi koha rendile andnud.
1912. aastal oli kõrtsi koht jällegi müügis. Koos kõrtsi kohaga müüdi ka Kerrase kohta. Koha peal oli olnud kroonu monopoli pood (riigiviina pood) ja poe kaupluseruumid. Müügitehingut korraldas koha omanik Jüri Möller. Kuna Eestimaa aktsiisivalitsus keelas 1914. aasta lõpus mõned kroonuviinapoed, kuulus nende hulka ka Raeküla Kerrase koht.

(Olevik 14.06.1893; Postimees 09.02.1912; Päewaleht 08.12.1914; Päewaleht 26.01.1909; Eesti Postimees ehk Näddalaleht 27.07.1900)

Raekülas oli asunud ka „Eedli“ veski, nagu rahvas seda kutsus. Möldri nimi oli Karl Edel. Tema poeg August Edel oli sel ajal Vao küla veskis möldriks. Karl Edel`i Raeküla veski oli olnud kahe paari kividega tuuleveski, mille juurde kuulus ka krunt ja mille ta 1912. aastal ära müüs.

(Tallinna Teataja 05.04.1912)

Legend Raekülast nimega „Raha-auk“

Raeküla mõisa metsas, on üks kaevu sarnane veeauk, kus vesi alalõpmata sees seisab. Selle augu sündimisest räägib rahvasuu järgmist: Üks kord läinud üks vaene vabadik metsa raha eest mõisa puid raiuma ja kuulnud äkiste oma kohal maa all, kus ta puid raiunud, nagu raha kõlinat. See lugu olnud temale võõras ja sellepärast hakanud tema kolina kohal auku kaevama. Ta teinud juba natuke aega tööd, kui labidas ühe kõva asja kallale kinni hakanud. Nüüd võtnud tema sealt kohalt rohkem mulda ära, kuni vaskkatla käepide mullapõuest nähtavale tulnud, mida aga tema oma jõuga sugugi pole liigutada suutnud. Ta läinud koju, võtnud sealt oma kaks poega kaasa ja hakanud siis nende abil vast katelt välja kangutama. Nad saanud ka katla õnnelikult kätte, teinud kaane lahti ja näinud, et katel ääretasa kullatükkidega ja rahadega täidetud oli. Sellel ajal onud aga ka mõisa herra metsas ja sattunud juhtumise kombel just sel silmapilgul nende juurde, kui katel välja oli võetud. Herra saanud asjaloost vist kohe aru ning kisendanud nende juurde tormates: „Kõik on minu! Kõik on minu!“ Herra saanud aga vaevalt need sõnad välja ütelda, kui raha katel kõige rahaga tükkis auku tagasi langenud. Ehk küll pärast otsitud ja auku sügavamaks kaevatud, pole siiski keegi enam katelt ülesse leidnud ning suur raha varandus puhkab seal kohas veel tänapäevani.

(Walguse lisaleht 26.06.1891)

Nii Pandivere kui ka Raeküla elanikud polnud veel Porkuni vallas jõudnud eladagi, kui juba ära kippusid ja nimelt Vao valda. Sellise sooviavaldusega tuldi lagedale 1897. aasta lõpupoole. Vao vallavalitsus oli nõus, kuid seadis tingimuse: Pandivere-Raeküla elanikud peavad 200 rubla uue kohtumaja ehituse kulusid oma peale võtma, mida Pandivere-Raeküla volinikud ka lubasid. Mis seal täpselt juhtus, pole paraku selgunud, aga nii Raeküla kui Pandivere jäid Porkuni valda edasi. (Pandivere lahkus Porkuni vallast 30.12.1920).

(Postimees 23.12.1897)

1928. aasta alguses lõi Raekülaga kampa ka Naraka küla, mis sarnaselt Raekülaga asus Vao valla piiri ääres, Vao Vallamaja asus neile palju lähemal kui Porkuni vallamaja Assamallas. Külakesed olid ka tihedalt seotud Vao valla ühingute ja seltsidega, samuti tuli muu majapidamise asjus tihti käia Väike-Maarjas, kus asus ka Vao vallamaja. Teeühendus Porkuni vallamajaga oli palju kehvem kui Vao vallamajaga.

(Waba Maa 18.02.1927; Virumaa Teataja 22.02.1928)

Maavalitsus otsustas sooviavalduse Raeküla ja Naraka vallast valda liikumise jaatavalt, sest lisaks eelnevale toimus küladest põllusaaduste väljavedu Kiltsi jaamas, kuhu jällegi Väike-Maarja kaudu pääses. Siseministeerium kinnitas Viru maavolikogu otsuse ja tegi korralduse liitmine läbi viia 1. aprillist 1930. aastal. Vao vald sai Narakalt 23 talu, heinamaad, Linkaevu metsavahi koha koos metsaga (kvartal nr. I-7B). Lisaks veel vana Naraka kooli koha.
Raekülast sai Vao vald Kõrtsi-Kerrase kohad, mõisa metsa, 14 ostutalu ja 21 asundustalu, lisaks Raeküla kooli. Kokku kaotas Porkuni vald Vao vallale 3288,98 ha (3011.89 tiinu) maad.

Nurmetu, Tõnuvere, Kadila külad

Nurmetu küla esmamainimine jääb aastasse 1586 Nurme nimega. 1725 – 1726. a. on küla mainitud Nurmet ja 1796. a. Nurmetto nimega. Nurmetu küla loodepoolseid hajatalusid kutsuti Väljataguseks.
Tõnuvere küla on mainitud vanades ürikutes juba 1241. aastal Tonnavare nimega, 1583. aastal on küla nimetatud Tennefer, 1586. a. Tennofer ja 1796. a. Tönafer nimega. Need kaks küla – Nurmetu ja Tõnuvere liideti 1977. aastal kokku üheks külaks, mille nimeks jäi Nurmetu.
Kadila küla on vanades ürikutes mainitud esmakordselt 1281. aastal nimega Koddiel. Hilisemal ajal, aastal 1586 on küla mainitud Cattelono ja Cattelaw, 1645. a. Kaddel ja 1726. a. Kaddila nimega.
XX. saj. II poolel on Kadila küla esialgne asukoht nihkunud põhja poole. Ajalooline Kadila küla liitus enne 1970-ndaid aastaid Veadlaga, moodustades praegusajal selle lääneosa. Külast umbes 2 km. põhja pool olnud endine Assamalla sovhoosi asula kujunes 1960-ndatel aastatel uueks Kadila külaks ehk siis Veadla küla lääneosa on endine ajalooline Kadila küla.

(Eesti kohanimeraamat)

Nurmetu, Kadila ja Tõnuvere külad moodustasid ühes lähima ümbruskonnaga omaette terviku, mille keskkohaks oli aja jooksul kujunenud Kadila, kus töötas ühispiimatalitus, ühispank ja mitmed põllumajanduslikud ühingud. Nendes kolmes külas asunud seltsid võtsid kätte ja asutasid 1927. aastal oma seltsidest ühe suure keskseltsi, mille nimeks sai „Koondus“. Keskseltsi asutamine oli suure ühise seltsimaja ehitamise plaani põhjuseks.
Kui uue loodava seltsi põhikiri oli 8. mail 1927. a. registreeritud, pidas keskselts 24. juulil 1927. a. oma peakoosoleku, kus moodustati seltsi eestseisus, kuhu kuulus esimees Jaan Ots, abiks Johannes Vilu, kassapidajaks Johannes Böckler, abiks Jakob Martoff, sekretäriks Jakob Rebane, abiks Heinrich Eiskop.
Eestseisuse ülesanne oli asuda materjali ja ehituseks vajaminevate summade kogumisele. Nii otsustati juba 7. augustil Kadilas „Lallu“ talus Jaan Otsa juures suurem näitemüük korraldada.

(Virumaa Teataja 13.07.1927; 22.07.1927; 03.08.1927) 

Nii kestis ehitusmaterjalide kogumine pea kaks aastat ja ehitusplatski oli saadud. Ehitusplatsiks kinkis Kadila ühispiimatalitus ühe vakamaa maad, millele hiljem osteti Jüri Sõnum`ilt juurde veel poolteist vakamaad. Ehitusplaani valmistas insener Richard Kasikov. 2. juulil 1929. aastal antigi ehitustööd rahvamaja ehitamiseks ettevõtjale välja. Plats asus Kadila ühiskaupluse kõrval, kus ettevõtja koheselt ehitustöödega alustas.
Keskseltsi „Koondus“ ehituskomisjoni kuulusid Johannes Böckler, Jaan Ots ja Jakob Lohvard. ÜSK (Ühendatud Seltside Keskselts) „Koondus“ korraldas 28. juulil 1929. aastal rahvamaja ehituse heaks Kadilas suurema pidustuse, mis algas rahvamaja nurgakivi pühitsemise aktusega, kus kõnega esines muuseas kirjanik Jakob Liiv. Vaimuliku talituse pidas Rakvere kirikuõpetaja Alfred Gustav Stein. Õhtul toimus Jaan Otsa „Lallu“ talus rikkalik näitemüük, loterii-allegrii ja rahvapidu.

(Virumaa Teataja 20.07.1929)

Nurmetu, Tõnuvere ja Kadila küladega lõid kampa ka Veadla ja Leo külad ning Koeravere küla, mis kuulus küll Küti valda, kuid nii majanduslikult kui seltskondlikult moodustasid ühise piirkonna.
Uue rahvamaja ehitus edenes jõudsasti ja juba 26. detsembril 1929. aastal pühitsetigi uus maja pidulikult. Tõsi küll, hoone ei olnud veel lõplikult valmis, puudus plaanis ette nähtud jalutussaal ning mõned üksikud kõrvalruumid. Õnnistamise tseremooniale olid tulnud pea terve Viru maavalitsus ja hulk teisi tähtsamaid tegelasi. Vaimuliku õnnistamise viis läbi Rakvere evangeelse luteriusu koguduse õpetaja Bruno Karl Immanuel Ederberg (eestist. Ederma).
Seejärel avas uue seltsimaja keskseltsi esimees Heinrich Eiskop, mille järel juhatuse liige Jakob Rebane esines pikema ettekandega rahvamaja tekkeloost, millest selgus, et hoone oli ehitatud ilma igasuguse riikliku või omavalitsuse toetuseta, ainult ümbruskonna rahva enda jõul ja võidelda oli tulnud paljude raskustega. Ümbruskonna elanikud aga said ettevõtmise vajalikkusest aru ja nii toodi juba 1958. aasta kevadeks ehitusplatsi juurde kokku üle 700 palgi, 1500 lauda, kive, liiva jne. Suurt abi osutas kohalik piimaühing.
Peeti kõnesid ja maavalitsuse haridusosakonna juhataja kinkis rahvamajale ruumide kaunistamiseks F.R. Kreutzwaldi, L. Koidula ja C.R. Jakobsoni pildid. Lõpuks lauldi ühiselt: „Eesti vaprad vanemad – vaimuvallast vaatavad…“
Laulsid ÜENÜ Tõnuvere – Nurmetu osakonna segakoor hr. Rebase ja Rakvere tuletõrjeühingu orkester hr. Masingu juhatusel. Õhtul korraldati uues majas pidu maitsvate roogadega ja kanti ette näidend „Lembitu tütar“.

(Virumaa Teataja 31.12.1929)

1936. aasta sügisel tehti rahvamaja lõplikult korda. Vooderdati hoone välisseinad, mis värviti ja ehitati juurde tegelaste ruumid ja jalutussaal. Seda kõike tehti ühistööna pühapäeviti. Kokku läks rahvamaja maksma 26 000 krooni.

(07.09.1936)

Kadila rahvamaja näitetrupp oli 1939. aastaks õppinud ja esitanud kokku 88 näidendit, milledest 79 olid kolme- või enamavaatusega. Näitejuhina olid tegutsenud Marie Böckler, Jakob Rebane ja Evald Ots. Pikaaegsed näitlejad olid E. Linnamägi, J. Veskimägi, J. Vilu, Joh. Veerbaum, A. Alanurm, S. Kreitsvei, H. Aabo, O. Kase. Rahvamajas tegutsesid ka puhkpilliorkester ja segakoor. Orkestrit juhtisid Aleksander Pillerpuu, Karl Rahi, H. Kuivo, laulukoori juhtideks olid August Klement ja Nurmetu kooliõpetaja Jakob Rebane. Segakooris laulsid Liisa Veerbaum, Elise Vilu, Elvine Kari, Emilie Lohvard, Linda Veidrik, Aliide Veidrik, Emilie Ahlmann, Linda Vint, Aliide Vint, Adele Lister, Julie Mikkof, Miili Veerbaum, Johannes Veerbaum, Jakob Lohvard, Jakob Kala, Johannes Kari, Heinrich Eiskop, Johannes Vilu ja Eduard Küngas.

Küla jutud

Jumala sulased ja kuradi teenrid Narakal

Naraka küla lähedal metsa ääres asus talu. Selles talus valitses mustkunst. Kardeti seal „paha silma“ ja „loomade ärategemist“. Kui talus külalised käisid, siis suitsetati pärast nende lahkumist ja lausuti salasõnu, et oma talu haiguste ja muude halbade asjade eest hoida, mida oleks mõni „paha silmaga“ külaline võinud tuua. Mitte kaugel teises talus elasid aga usklikud. Need jällegi palusid iga kord igal heal ja halval juhul jumalat. Nii paluti ühes peres jumalat appi, teises otsiti abi „vana musta“ käest. Kumb neist targemad olid, sellest ei saanud keegi aru.

(Virulane 20.08.1929)

Kuidas heinu müügiks pressiti

Kuna 1897. aastal oli hea heina-aasta, siis käis järgmisel kevadel Porkunis parasjagu heinaga kauplemine. Kus heinu müügil oli, sinna viidi koju heinapress. Sellega pressiti heinad puntrasse, mis umbes 4 puuda kaalusid ja tõmmati pressi all nelja traadiga kõvasti kinni. Pressijale anti 1 kopikas puuda pealt. Heina puuda eest aga maksti umbes 25 kopikat. Pressitud heinad võtsid palju vähem ruumi ja neid oli parem vedada, sest viidi need puntrad vaksalisse ja saadeti Peterburi. Siis arvasid mõned talupojad, et oleks parem edaspidi kartuli põllud heinas pidada, nõnda andvat põld rohkem välja ega saavat niiväga kurnatud.

(Postimees 02.03.1898)

Tüütud paptistid Porkuni valla Lemkülas ja Võhmetus

22.jaanuaril 1898. aastal tulid Lemkülas ühte tallu hulk inimesi kokku, kes ootasid paptistide palvetundi. Et aga majaperemees ja üks kohalik paptist just sel ajal vallakohtu ees olid aru andmas oma ebaseadusliku rahvakogunemise korraldamise pärast, olid kokkutulnud inimesed paraja segaduse tekitanud: rikkusid ära peremehe lambi, lasksid kalja astjast maha ja kiskusid kuumast ahjust poole küpsemise pealt leiva välja jne. Perenaisel oli tegemist, et inimesi toast välja ajada. Parim abinõu välja ajamiseks olnud neile külma vett kaela visata. Vallakohtus aga oli peremees 7-päevaks mõistetud vee ja leiva peale. Paptistiga olid asjad tõsisemad, kohus jäi veel mõtlema, mis temaga peale hakata.

(Postimees 29.01.1898)

Porkuni valla edela- ja lääneosas asuvates külades, eriti aga Võhmetus elatigi vaid palvetundide tähe all. Paptistid olid ennast seal ühes talus sisse seadnud ja asunud täie hooga ümbruskonnas oma misjonitööd tegema ja rahvast „patust pöörama“. Ütlesid: „Öelge end kirikust lahti – siis olete end lahti öelnud patust!“, mis oli nende juhtmõte. Ja ega nende töö ka viljata jäänud. Elanikkudele andis kõneainet ühe 20-aastase noormehe „ümberpööramise“ lugu keda varem tunti suure joomari ja tülinorijana, kes oma vanematega läbi ei saanud ja pidi isegi kodust väljas elama. See joomar-Saulus sai nii vagaks meheks, ei joonud, ei tülitsenud. Käis aga „paptisti instituudis“ ennast ettevalmistamas ja lubas ise ka hakata teistele palveid lugema. Vajalikkude raamatute muretsemiseks (testament ja „tallekiituse“ lauluraamat) pandi toime omavaheline korjandus ja muretsetigi need. Nii oli ka teisi tööpõlgureid ja muidu lõbuarmastajaid usklikeks saanud, eriti naisi. Üldsus aga arvas, et tollane majandussurutis, mis kehvemates majapidamistes tunda oli, sellele tõuke andis, et sellised hommikust õhtuni palvetamised saavad majapidamiste allakäigu põhjuseks. Ei mõistetud, mis tõukas inimesi sellele „hullule usumäratsemisele“.

(Virumaa Teataja 11.04.1931)

Porkuni valla vanad mehed

Arvestades tolle aja inimese keskmist eluiga, mida loeti 60 – 70 eluaastat ja kui statistikas toodi eraldi välja juba üle 80 aasta vanuseks elanud inimesed, siis 90 aasta vanus oli juba erakordne, mis aga üle selle, see veel erakordsem.
Aastail 1882 – 1888 ehk neli aega järjest oli olnud Porkuni vallavanemaks Joosep Hübner, kes oli sündinud 1837. aastal. Ka kohtumehe ametit pidas. Elas ta Kadilas ja pidas talukohta. Omaaegne aktiivne vallategelane oli veel vanas easki tegev Väike-Maarja koguduses vöörmündri ametis. Eakasse ikka jõudes halvenes tervis märgatavalt just pärast poja Jaani surma. Joosep Hübner suri aprillis 1934. aastal, olles 97 aasta vanune.
Porkuni vallas Täru külas oli 6. mail 1847. aastal sündinud rendikoha pidaja pojana Juhan Tonka. Tolleaegsete kooliolude tõttu ei olnud ta omandanud mingitki kooliharidust. Lugema ja kirjutama õppis ta kodus. Juhan oli hulk aastaid mõisateenijaks Porkuni mõisas ja töötas kuus aastat ka möldrina Porkuni auruveskis, seda kuni 1904. aastani. Pärast seda lahkus ta vallast ja asus elama oma poja juurde Hulja asundusse. Mölder elas 97 aastaseks ja suri 16. oktoobril 1944. aastal. Maetud on ta Kadrinasse.

(Virumaa Teataja 19.04.1934; Virumaa Teataja 05.05.1937)

Külad upuvad

1900. aasta kevadel oli lumesulavett nii palju, et Assamalla ja Kadila kandi käidavad teed olid kõik vee all. Teekäijad olid veest läbimärjad olnud ja hobukoormatega lausa kinni jäänud. Samuti olid mõned elumajad sulavees, nii et uksest õue astudes otse vette sattus. Karjamaad olid aga Porkuni kandis kõik vee all ja mingist karja väljalaskmisest ei saanud juttugi olla vaatamata sellele, et loomade toidupuudus kevadeks hakkas juba tunda andma. Aga põllumehed ise ei saanud veel nälga tunda, sest Porkuni kandi meestel oli selleks oma ütlus: „Parem jäägu peotäis järele, kui et peotäis puudu tuleks.“

(Postimees 19.05.1900)

Lendurid „teed küsimas“

1931. aasta 4. märtsil maandus kaitseväe lennuk nr. 74 Assamalla küla lähedale põllule. Algul arvati, et lennukiga juhtus mõni õnnetus, kuid kohale rutates selgus, et lendurid olid ära eksinud ja küsisid: „Kus kihelkonnas meie nüüd oleme?“ Lenduritele seletati asi ära, kus nad maandunud olid. Nemad aga seletasid, et olid tahtnud Viru-Jakobi lennata, kuid üleval oli olnud nii suur udu, et võimatu oli orienteeruda. Lennuki õhkutõusmine ei tahtnud ka sügava lume tõttu esiti hästi edeneda, aga kui külarahvas lennukit tagant lükkas, said nad siiski põllult minema ja oma lendu Viru-Jakobisse jätkata.

(Virumaa Teataja 21.03.1931)

Kahe peaga vasikas, silmadeta varss

Niisugust looduse ime juhtub väga harva, aga Assamalla küla taluperemehe Kirschbaumi lehmal just kahe peaga vasikas sündiski. See oli 3. aprillil 1927. aastal. Kuna aga vasika sündimine kahe peaga osutus võimatuks, tuli vasikas puruks lõigata.

(Virumaa Teataja 13.04.1927)

Assamalla külas talupidaja Martin Mändla hobusel sündis aga varss, kel oli puudulik kehaehitus. Nii oli varss täiesti pime, vasaku silma kohal oli täiesti sile nahk, parema silma kohal oli väike auk. Varss oli ka ilma ülemise mokata ning hammaste kohast kuni nina sõõrmeni oli ige täiesti paljas. Nina oli lohkus, tuletades meelde sea nina. Muidu oli loom täiesti terve. Kuna lootust polnud, et varss ellu jääks, surmas omanik ta varsti peale sündimist.

(Virumaa Teataja 17.05.1939)

Pikne lõi karjapoisi tummaks

Porkuni valla Lasila metsavahi 13-aastast karjapoissi tabas välgusähvatus pähe ja ta langes meelemärkuseta maha. Hiljem suudeti arsti abiga poisile eluvaim jälle sisse puhuda, kuid poiss oli jäänud tummaks. Arst aga arvas, et küllap poiss enne kolme nädalat kõnevõime tagasi saab, kui see üldse juhtub.

(Kaja 03.08.1932)

Küla, mille nimegi ei sobi mainida

„Porkuni wald on kaunis suur, on ringkondi, mis üle maa tuntud hästi arenenud põllumajanduse, seltskondliku ja ühistegewusega, kuid siin on ka külakesi, mis paistawad wälja ja annawad enesest kõneainet hoopis muude asjadega. Nii on ühes wäikeses külakeses põllumajandus wäga arenemata, põllud täis umbrohtu ja lehmad, need põllumehe „raha masinad“, suudawad kewadel suure waewaga karjamaale komberdada, mõned jääwad juba warem lamama ja lõpewad nõrkusse. Nagu igalpool, wõib ka siin leida mõne erandi, kus asi pole nii hull, kuid üldpilti see ei muuda. Ei ole siin nähtud põllumajanduslist nõuandjat ega ühtki kursust peale tantsukursuse; seltskondlik tegewus puudub täiesti. Mõned agaramad noored on waid liitunud A. külaga seltskonnategewuses. Kokku tullakse waid tantsuks poolpimedatesse ruumidesse, kus ei puudu joomine, tülitsemine ja wahel ka lausa kakelus. Joowad vanad ja alaealised noored, muuseas on teeääres „puhkamas“ nähtud ühte naaberküla poisikest-õpilast rohelise mütsiga, wist põllutöökoolist. Wiinapood pole mitte kaugel, aga wiina wõib siiski saada weel palju ligemalt. Erilist tähelepanu tõmbab siin enesele üks noor abielumees, kes oma metsikut meelt käib kepiga „rahustamas“ naise turjal, nii et naine sageli peab ööbima wäljas. Sel puhul aga mees ise ei unustawat wanu pruute, nagu kõneldakse. Teine elatanud perekonnaisa harrastab „kehakultuuri“ wäimeestega, keda üksteise järele wõetakse, kuid seal: õige pea jälle wälja lüüakse… Nii möödub siin elu, juues ja tantsides, mõnel üksikul tõsiselt tööd tehes. Sarnased „suursündmused“ annawad wäikese küla elanikkudele palju kõneainet ja ajawiidet, kõigile näib, nagu peakski see nii olema.“

(Virumaa Teataja 14,04,1931)

„Maavalitsuse teemeister“ Kullengal

„Porkuni wallas Kullenga külas elab mees nimega Alfred K. On asunik ja nii edasi. Käib suurte härradega koos teid wastu wõtmas ja rääkiwat ise, et saab warsti maawalitsuse teemeistriks. Tundemärgid osutawad ka selle poole –
teedeosakonna teehööwlid näiwad olewat juba mehe käsutuses ja tema wäljawaheteed antakse naturaalkohustusena ümbruskonna elanikkudele teha.
Nädalat poolteist tagasi kuulewad naabrid ühel pealelõunal tulewase teemeistri maja ees hiigla kolinat ja mürinat – suuremat lärmi igatahes kui tawaliselt maawalitsuse suurte sakste küllasõidul autodega. Mingi hall elukas podistab ja turtsub mööda kõwerikku õueteed, mis tuleb maanteelt maja ette ja mida tarwitawad ainult külaliste autod ja peremees ise kirikusõidul, piima- ja sõnnikuveol. Tullakse uudishimulikult lähemale waatama. Ja selgub, et hall masinamürakas on Wiru maawalitsuse teehööwel. Nähtawasti on masin maanteelt kõrwale sattunud ja rühib nüüd teederewidendi ukse eest mööda. Juht ei näi tähelegi panewat, et masina terad kogu aeg töötawad.
Jõudes lõpuks uuesti maanteele waatab juht ümber. Nähtawasti on ta midagi maha unustanud, sest hakkab masinat ümber manööwerdama. Ja pealtwaatajate imestuseks padistas teehööwel, terad maas, uuesti sama teed tagasi – jällegi läbi teederewidendi õue.
Kuidas lugu õieti oli, sellele wõiks seletust anda wast ainult maawalitsuse teedeosakond. Kurjad keeled kohapeal kõnelewad aga, et juht hööweldanud ülemuse käsul meelega teemeistriherra õueteed, mis küll kõigest waewalt pool kilomeetrit pikk.

Porkunimeeste suurejooneline laadakakelus ehk „Mahtra sõda“

„Rakwere aprillilaada lõppedes 28. aprilli õhtul kella 7 ja 8 wahel pääsis lahti kojuminewate Porkuni walla meeste wahel Rakwere ja Wäike-Maarja wahelisel teel lahti suurem kakelus, millest osawõtnud asjaosaliste loetelu wiiks pikale, niiwõrd suurejooneliseks kujunes „mahtra“ osawõtjailt aga ka ägeduselt. Arwete klaarimiseks tarwitati rewolwreid, rusikaid, jalgu ja pusse. Wiimast relwa olid eriti agarad tarwitama mõned poisikeseohtu „noorsõdurid“, kes õieti kogu selle kakeluse põhjustasidki ja kellest üks Rakweres juba pussi vibutades ütelnud: „Täna peab lüüa saama!“
Kuna laadapäewa tõttu oli nimetatud weel palju liiklejaid, siis rabati jalust maha ka mõned juhuslikud möödaminejad. Koos poisikestega ja täismeestega lõid „sõjas“ kaasa ka mõned wanemad naisemehed, keda nakatanud esimeste wõitlusind.
Juhuslikud teekäijad nägid maas rüselewaid paare, mõlemil pussid käes, ja iga hetk walmis: „Ma sulle, kuradile torkan!“ Teisal lohistati ülalnimetatud „noorsõdurit“ maas ja hoiti jalga kaelal, et rahustada tolle wõitluspalawikku. Walla pääsnud, jooksis poiss Rakwere suunas, et tuua kohale politseiesitajaid, aga pööranud siiski ümber et „küll need muhud paranewad, küllap klaarime tulewikus isegi.“
Kakelusest osawõtnuist ei saanud sedapuhku keegi wist tõsisemaid wigastusi, wõi arstitakse „wermeid ja haawu“ kodus ning ihutakse salaja wäitsa. Aga „selgeks“ olid wihastunud joobnud asjaosalised end kõik kakeluse lõppedes. Petserlik gulänje-kultuur hakkab wägisi tungima Porkunissegi, kus seni polnud sellest kuuldagi, eriti mõningate nooremate „meeste“ seas.

(Viru Hääl 05.06.1933)

Päike – kellel tõuseb, kellel loojub

Rahu ja üksmeelega polnud Porkuni vallas lood siiski mitte päris korras. Vähe sellest, et kooli koha pärast jageleti, võistlesid seal ka kaks poolt: päikesetõusupoolne Kadila ja lääneosa Assamallaga esirinnas. Üks oli uhke oma rahvamajale, teine valla- ja vaestemajale. Kadila mehele tõusis päikene varem, Assamalla mehele loojus ta aga hiljem. Ja jonnida sai kõikjal ja õigus on ka mõlemal.

(Virumaa Teataja 02.02.1933)

Viinavabrikute edulugu

Väike Veadla külake sai aga üleriigiliselt kuulsaks oma salaviinavabrikutega. Üks juhtumine leidis aset 14.mail 1919. a. kui Rakvere jaoskonna miilitsaülem Veadla küla metsast vabriku leidis. Vabriku sõna tõsises mõttes, sest kohapeal oli tervelt 120 vedruveskit käärimas olnud, kaks paari jahutusriistu ja mitu kohapealset katelt, milledest üks sõjavälja köök olnud. Vabriku ümbrus lasknud oletada, et seal oli juba kauemat aega töötatud. Vabrikant ise oli aga miilitsaülema ilmumisel jõudnud plehku panna. Tunnistajate ütluste põhjal selgus, et viinavabriku omanik olla omaenda valla Kaitseliidu ülema abi, jõukas taluomanik Elmar Rosenberg. Oma seadusega keelatud tegevuse eest määrati talle kõige kõrgem rahatrahv – 25 000 marka.
Vaevalt läks kuu aega mööda, kui järgmine salaviina vabrikant Veadla külast vastutusele võeti. Seekord taluperemees Jüri Janno, kes sai trahvisummaks 20 000 marka. Tema pojad said veel lisatrahvi kaasaaitamise eest.

(Tallinna Uudised 12.06.1919; Päevaleht 19.07.1919)

Võltsimine suuremas koguses

Ükskord talvel, veebruarikuus 1921. aastal tabas Rakvere politsei ühe purjus mehe, kellel oli 16 viinaluba taskus. Vaid mõned neist olid allakirjutatud ja tembeldatud, teised ilma nimedeta, kellele need välja antud. Nende kahtlaste lubade omanikuks osutus Porkuni vallavanema abi Jüri Orgus. Sellise teguviisi peale tagandas järelevalve asutus Orguse ametist.

(Waba Maa 19.02.1921)

Vabatahtlik Tuletõrje Ühing

Esmaseid teateid tulekahju korral Vastastikuse Abiandmise Seltsidest Väike-Maarja kihelkonnas kirjutati 1904. aasta jaanuaris. Selleks ajaks olid Porkunis juba majad hinnatud ja seltsi liikmetele aastamaks määratud, mis oli oma majade väärtusest 4/10 %. Kui Nurmetu küla 1907. aastal maha põles, oli Vastastikuse Abiandmise Seltsil vaid üks prits.
Kuna suuremaid ja väiksemaid tulekahjusid esines vallas siiski tihti, otsustasid 28 meest kokku tulla 7. augustil 1911. aastal Nurmetu koolimajja ja asutada Porkunisse tuletõrje ühing. Need esimesed mehed olid Nurmetu külas tegutsenud asjaarmastajatest n.n. „Näitemängu ringi“ liikmed, kes üheskoos viibides panidki mõtte liikuma – asutada tuletõrje selts. Esimestest asutajatest olid ka 25 aastat hiljem 7 meest ühingus tegevliikmeteks, teistest viis aeg nii mõnedki maamulda, osad eemaldusid ühingu tegevusest. Need 7 kanget meest olid Eduard Böckler, Jaan Ots, Rudolf Eisemann, Jüri Viinberg, Johannes Kriesenthal, Hindrek Luht ja Joosep Kukk.
Esimese tuleristse sai vastloodud ühing juba sama aasta 2. septembril, kui Nurmetus Mihkel Arguse talus 2 hoonet tule eest kaitstud said. 1912. aasta algul oli ühingul juba 78 liiget ja sama aasta suvel muretseti Nurmetusse esimene käsiprits ning „harjutuste ülemaks“ valiti kohalik urjädnik August Abner. Kiivrid, vööd, mütsid ja osa kirveid tõi ühingu esimees Peterburist. Teise osa kiivreid valmistas ühingu liige, kohalik sepp Gustav Luht.
1913. aastaks olid ühingul osakonnad Nurmetus, Kadilas, Aburis ja Assamallas.
Liikmete arv tõusis haripunkti 1929. aastal, mil see ulatus 170-le. 1936. aastaks oli ühingul liikmeid 246, neist mehi 204, naisi 41 ja toetajaid 1. Kogu see liikmelisus oli laiali paisatud üle kogu Porkuni valla, kus moodustus 9 mees- ja 1 naisjaoskond.
1936. aastaks oli ühingul kasutada 10 käsipritsi js 14 hüdropulti. Hoonetest oli ühingul olemas oma „Tuletõrje Kodu“ Assamallas ja pritsikuurid Nurmetus, Kadilas, Aburis, Piisupis ja Võhmetus.
Majanduslikult oli ühing sõltuv peamiselt heade toetajate kaasabist. Nii oli kohalik kinnitusselts ostnud ja ühingule kasutada andnud 5 käsipritsi ühes täie varustusega, samuti kasutas ühing kinnitusseltile kuuluvaid hüdropulte. Ka „Tuletõrje Kodu“ ehitamist oli kinnitusselts tõhusalt toetanud. Suureks toetajaks oli ka kohalik vallavalitsus. Vajamineva kingituse ühingule tegi Lasila Kartuliühing, kes kinkis 300 krooni käsipritsi ostmiseks.
Juba 1914. aastal soovis ühing omale oma lippu, kuid see soov ei täitunud ennem kui 1936. aastal, kui kohalik vallavalitsus ühingule lipu annetas.
1937. aastal juhatuse peakoosolekul jagati vald neljaks tuletõrje kogu piirkonnaks: Porkuni, Aburi, Piisupi, Vistla esimese kogu, Lasila, Karunga, Täru külad teise kogu, Assamalla, Kullenga, Lemküla ja Võhmetu külad kolmanda kogu ja Kadila, Veadla, Nurmetu ja Leo külad neljanda kogu piirkonda. Ühingu töö sai sellega lihtsamaks muudetud.
Ühingu tegevuse juhtimine esimeestena oli kuni Assamalla vallaks nimetamiseni 7 mehe õlul, kelledeks olid Johannes Böckler – 3 aastat, Jaan Ots – 3 aastat, Eduard Böckler – 4 aastat, Jakob Kala – 3 aastat, Hindrek Eiskop – 2 aastat, Johan Orgus – 9 aastat, Aleksander Traks – 4 aastat. Ühingu peameestena olid tegutsenud Jaan Veidrik – 5 aastat, Eduard Lõoke – 3 aastat, Jakob Ainsar – 1 aasta, Johannes Kainel – 4 aastat, Karl Uudelepp – 3 aastat, Johannes Kenkmaa – 12 aastat.

(„Porkuni Vabatahtlik Tuletõrje Ühing 25 1911 – 1936“)

Suuremad tulekahjud Porkuni vallas

15. juunil 1875. aastal oli Väike-Maarja kihelkonnas surnuaiapüha. Ilm oli ilus ja kokku oli tulnud palju rahvast. Kui rahvas pärast jumalateenistust kodupoole minema hakkas, märgati tulekahjukuma Naraka küla poolt. Kui küla kirikulised koju jõudsid, leidsid nad suureks ehmatuseks, et nende elumajad ja kõik muud hooned suitsevateks tuhahunnikuteks saanud olid. Ära oli põlenud 3 suuremat ja 2 väiksemat elumaja koos kõigi kõrvalhoonete ja põllutöö riistadega, mis aga kellelgi kodus olema juhtus. Varandusest ei jäänud muud alles, kui riided, mis kirikulistel seljas olid soojal suveajal.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht 20.08.1875)

Novembris 1891. aastal põles ära Porkuni mõisa heinaküün. Küünis hävis tules 68 kahehobuse koormat ristikheina, 55 kahehobuse koormat metsa- ja aasaheina ning 80 kahehobuse koormat õlgi. Küün oli tulekinnitusseltsis kinnitatud. Kohapeal arvati, et tegemist on süütamisega.

(Postimees 07.11.1891)

Niigi pisikeses Täru külas toimus suur tulekahi 11. aprillil 1901. aastal. Seal põles kolm talu oma hoonete ja kõige varandusega maani maha. Tulle jäid ka kahe pere lambad ja vasikad. „Kus homikul ilus küla seisis, oli õhtuks tulease“.

(Ristirahwa Pühhapäevaleht 29.04.1901)

Porkuni mõisas põles 13. mail 1901. aastal loomalaut maha, kus 60 ühe- ja kaheaastast omakasvatatud tõulehma leekidesse jäi. Tulekahju arvati tekkinud olevat süütamise tagajärjel. Just paar kuud tagasi oli sealsamas mõisas maha põlenud tisleri- ja rauatreimise töötoad.

(Eesti Postimees ehk Näddalaleht 24.05.1901)

29. juulil 1911. aastal põles osa Porkuni mõisavalitseja majast, mida kutsuti ka „Altmõisaks“. Põleng toimus päise päeva ajal. Ametist lahtilastud mõisavalitseja N, kes alles talvel oli Saksamaalt tulnud, elas majas omavoliliselt sees vaatamata sellele et mõisavalitseja teda oli sealt välja ajanud et kohta teha uuele ametivennale. Pärast hoone põlengut oli aga saksahärra oma teed läinud.
Kahtlusi süütamise osas tekkida ei saanud, sest pilt oli niigi selge: koridor oli petrooleumiga üle kallatud ja mitmest kohast leiti ka petrooleumiga niisutatud kaltsusid. Mõisavalitseja N oli oma varanatukese tule eest aga varju viinud. Mõisniku kahju 2000 rubla oli aga kinnitussummaga kaetud.

(Postimees 06.08.1911; Päevaleht 04.08.1911)

25. märtsil 1913. aastal oli taas tulekahi Porkuni mõisas. Seekord põles maha moonakatemaja kus tuli oli alguse saanud korstnast. Kahju oli suurem, 1000 rubla, kui tulekassas 700 rubla eest kinnitatud oli. Kolmel töölisel jäi aga tulle inventarikraami, millest 200 rublane kahju tekkis.

(Päevaleht 02.04.1913)

6. juulil 1930. aastal toimus tulekahi Assamalla küla Väljatagusel asuvas „Sepatoa“ talus, kus peremeheks oli August Rass. Kui tuli lahti läks, olid kõik majaelanikud kodus. Peremees magas juba, teised veel toimetasid omi tegemisi. Tuld märgati alles siis, kui see katuselt korstna kõrvalt heleda leegina välja lõi. Maha põles elumaja koos rehealuse ja rehetoaga. Viimased polnud veel lõplikult valmiski ehitatud. Tulle jäi hulk majakraami, vaid mõned asjad suudeti päästa. Tulekustutusel andis tugevalt tunda veepuudus, kuigi tuletõrjujad ja pritsid ruttu kohale jõudsid.
Peremehe kahju oli muidugi suur. Elumaja oli küll kinnitatud 2000 krooni eest, kuid samal aastal ehitatud rehealune koos rehetoaga kinnitatud ei olnud. Ka vallasvara oli kinnitamata. Majaomaniku Rassi ja pooleteramehe Abneri, kellel hävis majakraam ja inventar, kahju jäi kaugelt üle kindlustussumma. Arvati, et tule põhjustas vigane korsten.

(Virumaa Teataja 08.07.1930)

12. mail 1931 oli suurem tulekahi Porkuni riigimetsas Äntu vahtkonnas, kus tuld võttis läinudaastane kõrge kulurohi. Samal maa-alal kasvas ka noor kolmeaastane kuusemetsa kultuur. Tuli liikus kiiresti edasi ja hävitas noori kuusetaimi umbes poole hektari ulatuses. Tule edasi levimisele pandi piir ja arvati, et kuna põlenud kuusekultuur asus maantee ääres, siis võis tuli alguse saada mõne hooletu teekäija poolt kulurohtu visatud tikuotsast.

(Virulane 14.05.1931)

1933. aasta märtsis toimus omapärane tulekahi Porkuni valla Lasila asunduses, kus asunik Otto Kesküla oli asetanud kasti äsjasündinud põrsastega pliidile sooja. Kuumast pliidist aga süttis põrsakast ja tuli hakkas juba edasi lakke tõusma. Õnneks seekord märgati õnnetust kohe ja kiire tegutsemine aitas ära hoida hullema. Tänu sellele pääsesid ka põrsakesed tulesurmast.

(Päevaleht 11.03.1933)

Mai kuus 1934. aastal ühel hilisõhtul süttis Porkunis põlema kurttummade kooli kasutada olnud suur rehehoone, mida kohalikud kutsusid „Männiku rehi“. Hoone, mis oli 20 sülla pikkune, sindlikatusega, kiviseintega ja laudpõrandaga ehitus, põles maani maha. Tulle jäi hulk heinu ja põhku ning põllutööriistu, nende seas kaks lõikusmasinat. Riigile tekitas põleng kahju 5000 krooni eest, vallasvara põlengu kahju hinnati 1000 kroonile. Hoone oli kinnitatud „EKA“-s 5000 krooni eest ning loomatoit 500 krooni eest.
Tuld märgati pühade reede õhtul kella pool 11 ajal, mil leegid lõid juba katusest välja. Tuli levis kohutava kiirusega. 5 minutiga põles katus läbi ja vaid paarikümne minuti pärast langesid ka sarikad sisse. Tulekahju kohale tulid küll Porkuni valla tuletõrjujad oma viie käsipritsiga, kuid kustutada ei suudetud midagi. Samuti ei saadud põlevast hoonest midagi välja tuua peale mõne masina, sest leekidelõõm oli suur ja lähemale kui paarkümmend meetrit ei võinud põlevale hoonele minnagi. Millest tuli alguse sai, seda keegi arvata ei osanud.

(Teataja 24.05.1934)

Raske õnnetus juhtus Porkuni vallas Assamalla – Väljataga külas Gustav Maasi „Liivaaugu“ talus. Tuli sai alguse taluomaniku 4-aastase õepoja käest. Peremeest ennast polnud kodus, ta oli läinud Kullengale asunik Soodami juurde sauna ehitama. Gustavi ema, kes nende juures elas, oli aga läinud Assamalla suurde külla kanamune viima, jättes tütrepoja koju omapäi voodisse, sõnu peale lugedes, et poiss voodis püsiks, kuniks ta tagasi tuleb.
Ei mallanud poisike voodis püsida, oli tõusnud, läinud kööki, võtnud laualt tikud, läinud sahvrisse, mis oli täiesti uues elumajas veel lõpuni ehitamata ja kasutusel kolikambrina. Leidnud seal paar kubu linu ja nende otsas kanapesa. Arvanud poiss, et küpsetab omale mõned kanamunad ja süüdanud linakood. Kui tuli hakkas võimust võtma ja munade küpsetamisest enam midagi välja ei tulnud, pagenud poiss ära.
Umbes kella 9 ajal märkasid tuld esimestena lähikonnas põllul töötanud Porkuni konstaabli Peeter Talli talu teenijad. Üks nendest jooksis kohale ja hakkas vapralt loomi päästma. Lambaid ei teadnud aga võõras otsida, kuna need asusid reheall. Kustutustöödest võttis osa 4 pritsi, kuid päästa suudeti vaid tukke. Hävisid ühise katuse all olevad elumaja , rehetuba ja rehealune ning eraldiasuv laut. Alles jäi pealetuule asunud ait. Ühes hoonega hävis ka majakraam, veo- ja põllutööriistad, loomatoit ning neli lammast. Kariloomad suudeti päästa. Kogukahju omanikule 2250 krooni, millest hooned olid kinnitatud 1000 krooni eest.

(Virumaa Teataja 26.04.1935)

Järgmine suurem tulekahi toimus Nurmetu külakeses, kus 22. novembril 1937. aastal läks õhtusel ajal põlema Joosep Hübneri pärijatetalus viljakuivati, millega ühise katuse all olid ait, kuur ja viljapeksuküün. Tuli sai alguse linakuivatamisel. Hoone põles koos seesoleva kraamiga maani maha, samuti lähedal asunud väikese aida katus, kuid elumaja ühes lauda ja hobusetalliga suudeti päästa. Omanik hindas kahju 7000 kroonile, kuid kindlustussumma oli vaid 1695 krooni.
Tulekahjukohale saabusid Porkuni valla vabatahtlik tuletõrje 5 pritsi ja 75 mehega, appi tuldi ka Küti vallast ühe pritsi ja kümne mehega. Kustutustöid takistas maal tavaline häda – veepuudus, sest üks kaev ei suutnud küllaldaselt anda vett suuremale hulgale pritsidele. Tules hävis lisaks hoonele põllutöömasinaid nagu viljalõikaja, rohuniitja, hobusejõuline viljapeksja, tuulamismasin, 4 vankrit, 4 rege ja muud kraami. Kahjuks sai tules surma pere 7-kuune hobusevarss.

(Virumaa Teataja 24.11.1937)

Üks metsatulekahi oli mai kuus 1938. aastal Porkuni metskonna Lasila vahtkonnas, kus süttis ühel õhtupoolikul põlema mets raielangi piirkonnas. Kohapeal olid valmis propsi- ja puuriidad ning haod, mis kiiresti tuld võtsid. Tuld ruttasid kustutama ümbruskonna elanikud Lasilast ja Assamallast. Kustutustööd olid vaevalised, nii kulus selleks 7 tundi, enne kui tulele lõplikult piir pandi. Valve jäeti kohale aga kauemaks. Arvatati, et tuli oli alguse saanud hooletusest kuna samal päeval oli sealkandis tegutsenud üks puuvedaja.

(Uus Eesti 27.05.1938)

Kirjutame siinkohal veel ühest suuremast põlengust Porkuni riigimõisas, vaatamata sellele, et siis Porkuni juba Assamalla valda kuulus. Mai kuus 1940. aastal toimus tulekahi riigimõisas asuvas viljakuivatis ja viljaaidas, mis olid ühe katuse all kiviehitised. Tulekahju tekkimisel olid hoonetes mitmesugused põllutöömasinad, vilja, jõusööta ja kunstväetist. Sama katuse all kuivatushoone oli aga kohaliku masinatarvitajate ühisuse valduses.
Tulekahjust teatati Assamalla ja Väike-Maarja tuletõrjele, kes ruttasid kohale ühe autopritsi, kolme käsipritsi ja umbes 40 kustutajaga, kes aga põlevat hoonet päästa ei suutnud, kuigi kustutustööd kestsid kolm tundi.
Kustutustöid takistas ka veepuudus, kuna Porkuni järv oli kuiv, kuid õnneks algas samal ajal tugev vihmasadu, mis takistas tule levikut allatuule asuvaile laudale ja elumajale. Alates Rennenkampffi lahkumisest kuni senimaani oli mõis olnud usaldusvalitsuse hooldusel ja riigi kätte läks alles aprillikuus.
Hiljem käisid kohal kriminaalametnikud juurdlust toimetamas, kes üritasid saada selgeks tule tekkimise põhjuseid. Tuld oli esimesena märganud öösel kella 2 ajal üks mõisatööline mõisa töölistemajast, kuid siis oli hoone katusealune juba leekides. Suure kiirusega suudeti kuivatist välja tuua rehepeksugarnituur. Aita põles aga sisse suur hulk riigile kuuluvat jõusööta, kunstväetist, viljapuhastuse masinaid, loomasööda veski ja teisi masinaid ja kogu seemnevilja tagavara. Tehti kindlaks, et tuli sai alguse viljaaida pööningult, kuidas aga tulesäde sinna sattuda võis, polnud teada. Viimati oli aidas käinud valitsejahärra eelmise päeva varahommikul. Salapäraseks tegi selle loo ka asjaolu, et aida pööningule ei pääsenud mujalt, kui aida uksest, mis oli aga lukus ja võti valitsejahärra käes. Tulekahju tekitatud kahjusumma ulatus 8500 kroonini, kuna ait oli kindlustatud kindlustusseltsis „Polaris“ 1500 krooni eest.

(Virumaa Teataja 15.05.1940; Postimees 15.05.1940)

Nurmetu küla suurpõleng

Seda juttu peab alustama kaugemalt, nimelt – Nurmetu küla kõige edumeelsemast talupidajast Eduard Böckler`ist. Ta oli sündinud Simuna lähedal Hirla külas 2. detsembril 1875. aastal kõrtsmiku pojana. Hariduse sai Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Hiljem ostis talukoha Nurmetusse ja asus sinna elama. Juba 1904. aasta suvel organiseeris ta oma „Hindreku“ talus kohalikest pillimeestest ja harrastusnäitlejatest kontserdi ja näitemängu „Punga Mart ja Uba Kaarel“ etendamise. See oli kohalike seas haruldaseks uudiseks, näha oma küla näitlejaid.
Tõsise põllumehena oli ta väsimatult töötanud oma talu põldudel, arendanud karjakultuuri ja seakasvatust. Lõi kaasa Porkuni seltsielus, eriti majanduslikes organisatsioonides ning vallaomavalitsuses vallavolinikuna. Rahva hulgas oli ta tuntud tasakaaluka ja rahuliku töömehena.
Paraku tuli tal elus kannatada vastulööke – suurpõlengud talus ja lõpuks murdis vähjatõbi ta haigevoodisse. Eduard Böckler suri 30. juulil 1937. aastal 61 aastasena. Ta on maetud Väike-Maarja kalmistule.

(Postimees 24.07.1904; Virumaa Teataja 02.08.1937)

1907. aasta suvi oli väga palav ja kuiv. Oli heinaaeg ja külaelanikud viibisid päevad läbi heinamaal. 3. juulil keskpäeva ajal pääses tuli lahti Eduard Böckleri tuuleveskis. (Ed. Böckleri tuuleveskis jahvatati kõigile ümbruskonna elanikele, kusjuures jahvatuspäevad olid igal esmaspäeval ja reedel). Kuuma ja kuiva aja tõttu levis tuli kohutava kiirusega sest ilm oli sel päeval tuuline. Mõne minutiga oli kogu küla tulemeres. Päästa ei õnnestunud midagi, sest elanikud olid heinamaal. Kutsuti küll Rakvere tuletõrjujad appi, aga enne veel kui nad kohale jõudsid, oli tuli juba oma töö teinud.
Maha põles neli talu koos kõrvalhoonetega, üks saun ja tuuleveski, kokku 12 hoonet. Peale majakraami jäid paaris talus tulle sead ja vasikad. Böckleril jäid tulle koerad, vasikad ja sead.
Koolimaja ja Böckleri saun ainsana suudeti päästa. Hooned olid küll kohalikus valla vastastiku-tulekinnitamise seltsis kinnitatud, aga kõik muu liikuv kraam oli täitsa kinnitamata. Porkuni tulekahju-ühisusel tuli iga liikme kohta 20 rubla selle kahju tasuks maksta. Kahju oli tõesti väga väga suur.
Talumehed olid äärmiselt keerulise olukorra ees – kus ise elada ja kuhu loomad talveks paigutada. Kõiki neid hooneid sügiseks üles ehitada oli ju võimatu. Oleks rehe hoonedki alles jäänud, kus vili saaks pekstud ja loomad talveks varju alla.
Samal päeval oli paistnud ka mere poolt tulekahjusid. Inimesed ootasid kuiva aja lõppu ja soovisid vihma. See oli tolle aja suurim tulekahi Porkuni vallas.

(Päewaleht 05.07.1907; Ristirahwa Pühhapäewaleht 11.07.1907)

Nagu sellest õnnetusest veel vähe oleks olnud, toimus 26. detsembril, jõulupühade ajal, 1933. aastal Eduard Böckleri talus taas tulekahi. Teise püha õhtul viibisid talu perenaine ühes tütre ja pojaga peol. Eduard jäi koju, kuid peagi otsustas ka tema välja minna. Umbes kella 3 ajal öösel märkasid pidulised tulesammast üles tõusmas. Kiiresti kutsuti välja Nurmetu ja Assamalla tuletõrjujad, kes suutsid päästa vaid kõrvalhooned, kuid elumaja ühes rehe ja talliga põlesid maha. Tulle jäid üks hobune, 40 kana ja majakraam. Kahjusumma oli 3200 krooni. Õnneks oli vara kindlustatud kinnitusseltsis „Eesti“.
Üsna pea pärast seekordset põlengut oli „Hindreku“ talukoht müügis, hinnaga 600 rubla, suurusega 42 tiinu 877 ruutsülda, kuid talu siiski ei müüdud. 1937. aastal, kui Eduard Böckler suri, oli tema talus 2-järgu sigade sugulava, mispärast loeti teda üheks Eesti esimeseks seakasvatajaks.

 Porkuni põllumeeste kogu

Kirjutatud oli nii: Kui kord kirjutatakse põllumeeste liikumise ajalugu ja eriti Virumaa põllumeeste koondumisest, siis ei saa vaikides mööda minna Porkuni põllumeeste koondumise püüetest. Juba esimestel lehekülgedel seisku suurte tähtedega peatükk „Porkuni põllumeeste algatusest Virumaa põllumeeste ühendamise teel“.
See käsk saabki nüüd osaliselt täidetud, nii umbes 100 aastat hiljem.

Porkuni Põllumeeste algatusest Virumaa põllumeeste ühendamise teel

Porkuni valla Kadila küla „Lallu“ talu peremees Jaan Ots oli üks esimestest põllumeeste organiseerijatest Virumaal. Juba 1917. aastal võis teda igal pool, kus põllumeeste koondumise mõte tekkinud oli, tegutsemas näha, olles Eesti maarahva liidu Virumaa komitee esimees.
Kui 1920. aastal põllumehed valla põllumeestekogudesse koonduma hakkasid, kutsus Jaan Ots 20. juunil 1920. aastal Porkuni vallamajja kohalike põllumeeste koosoleku kokku, kus otsustati põllumeeste kogu põhikiri registreerimisele saata. Esimesel koosolekul valiti juhatusse esimees Jakob Lessel ja liikmeteks Jaan Ots, Eduard Böckler, Joosep Wanderer, Eduard Eichorn, Mihkel Saade, Jaan Uudelepp, Johannes Kangro, August Weidrik ja Hermann Breitlof.
Kuna vald oli suur ja üksi poleks jõutud kõiki põllumehi enda ümber koondada, rajati hiljem Porkuni vallas ka teine põllumeeste kogu – Kadilasse.
Porkuni põllumeeste kogu tegevuse avamise koosolek toimus 19. septembril 1920. aastal ja selleks ajaks oli liikmeid juba üle 120.
Põllumeeste kogu otseseks ülesandeks oli esindada oma kandi põllumehi nii maakondlikel kui ka üleriiklikel põllumeeste kongressidel. Samuti moodustasid nad põllumeestekogude erakonna, kellega teised poliitilised rühmitused tahestahtmata arvestama pidid.

(Virumaa Teataja 21.09.1929)

12. augustil 1928. aastal õnnistati Kadila põllumeestekogu roheline lipp. Õnnistamine viidi läbi põllumeeste vana tegelase Jaan Otsa „Lallu“ talus. Kirikliku talituse toimetas Rakvere koguduse õpetaja Wilhelm Leonhard Pallon. Lippu hoidsid õnnistusteenistuse ajal Kadila neiud. Kui lipp oli üle antud Kadila põllumeeste kogu esimehele Jaan Otsale, lauldi isamaalisi laule. Sellele järgnes aktuse-kõne üleriikliku põllumeeste esinduse peasekretärilt Hans Oidermann`ilt. Kõnele järgnesid õnnesoovid. Siis mindi rongkäigus rohelise lipuga ja marsi saatel naabri „Lepiksaare“ tallu (peremees hra Jürgens), kus rohelisega kaunistatud reheall pidulaud kaetud oli. Peeti lauakõnesid ja lauldi.

(Virumaa Teataja 18.08.1928)

„Lallu“ talu peremehe Jaan Otsaga juhtus ka üks kole õnnetus. Ta oli põllul vilja lõikamas. Parajasti, kui niitmine täies hoos oli, sattus üks masina ratas põllul oleva kivi otsa. Sellest tekkis nii tugev tõuge, et Ots, kes masinal istus, sealt maha, vikati tera ette kukkus. Kuna hobused masinat edasi tõmbasid, oli õnnetus möödapääsmatu. Vikati hambad läbistasid tal parema jala kanna. Õnneks jäid hobused peatuma ja ta sai vikati terade eest ära. Jaan Ots viidi kohe haigemajja, kus selgus et vikat oli paremal jalal pealtpoolt kanda kuni luuni kõik sooned ja lihased läbi lõiganud.

(Virulane 20.09.1928)

Põllumeeste kogud korraldasid ka suurejoonelisi lõikuspidusid. Nii toimus näiteks suurem kihelkonna lõikuspidu Väike-Maarjas 27. oktoobril 1929. aastal, mis oli esimene sellesarnane Eestis. Peo korraldajateks olid kihelkonna põllumeeste kogud, mida oli siin viis: Kadilas, Vaos, Kiltsis, Põdrangul ja Porkunis. Kava kohaselt sõitsid iga põllumeeste kogu liikmed oma vallast ja külast pikemas hobuvankrite rongkäigus, eesotsas põllumeeste kogu lipuga, Väike-Maarja seltsimaja juurde, kus koguneti üheks suureks rongkäiguks, kust siis kirikusse lõikuspüha jumalateenistusele mindi. Teenistust pidas Simuna õpetaja Aleksander Ferdinand Mägis. Hiljem toimus seltsimajas aktus ja koosviibimine peolauas umbes 300 osavõtjaga. Õhtul kanti ette ajalooline näidend „Tasuja“, mis rääkis eestlaste vabadusvõitlusest 13. sajandil.

(Kaja 22.10.1929)

1930. aasta kevadel asuti põllumeeste kogude juures noorte osakondade loomisele. Nii asutati ka Kadilas 16. veebruaril 1930. aastal kohaliku põllumeeste kogu juurde noorte osakond, kes juba märtsikuul korraldasid piimanduspäeva ja põllumajanduslikke kursuseid. Kadila põllumeeste kogu noorte osakond oli esimene Virumaal.

(Virumaa Teataja 18.04.1930)

Porkuni valla põllumeeste kogu väsimatu eestvedaja Jaan Ots oli sündinud 10. jaanuaril 1871. aastal Küti vallas Kulina-Arukülas. Hariduse sai ta vaid külakoolis, kuna kihelkonnakooli õppima minemiseks ei olnud vanematel võimalusi. Nii katkes Jaani õpingutee ja ta asus 12-aastasena isa juurde tööle. Töö kõrvalt luges innukalt ärkamisaja kirjandust ja teaduslikke raamatuid, niipalju kui neid oli võimalik saada. 20 – aastasena oli ta aga juba tegev põllumeeste seltsis, hariduse seltsis ja tuletõrjes.
Jaan Otsa raamatute hulgas oli ka piibel, mida ta põhjalikult tundis ning kirikuõpetajatele meelehärmi olla teinud sellega, et usuasjade üle vaidlema tikkus. Taevaisa ta ei uskunud, küll aga hea kõnelejana käis külades lapsi ristimas ja surnuid matmas. Kirkus käis ta vaid kombe kohaselt. Kui Jaan Ots maeti, luges õpetaja tema haual ja külanaised ütlesid: „Nüüd saab õpetaja suud pruukida. Jaani suu on kinni.“
Jaan Otsa jätkus paljude Kadila külas tegutsenud seltside etteotsa ja aktiivsete liikmete hulka. Nii juhatas ta põllumeeste kogu, kutsus kokku Kadila pritsimeeste seltsi, millele muretseti käsiprits ja muid kustutusvahendeid. Samuti oli tegev piimaühingu asutamise juures.
Kui Jaan laulma hakkas, võttis abikaasa Mai kohe teise hääle üles. Lauljad olid ka kõik nende lapsed, eriti Selma ja Evald. Jaan mängis ka isa tehtud orelit. Esimene näidend Kadila kandis („Punga-Mart ja Uba-Kaarel“) mängiti maha just Jaan Otsa talu uues suures kambris, mis valmis 1921. aastal tema 50. juubeliks. Näidendi õpetas selgeks Jaan, mängis ise Marti ning vaatajateks olid mängijate perekonnaliikmed. Varsti julges ta minna juba rahva ette. „Koonduse“ näiteseltsis oli Jaan mänginud peaosalisi „Tasujas“, „Mikumärdis“ vanaperemeest, Tammsaare töödes Andrest, Maurust ja Jürkat. Tema lavastatud olid J. Simmi laulumäng „Kosjasõit“ ja mitmed Oskar Lutsu näidendid, nagu „Tagahoovis“ jt. Isa eeskujul lõid kõiges kaasa ka lapsed. Poeg Evald oli lavastaja ja näitleja, tegi sageli ka dekoratsioonid, sest oli käinud vastavatel kursustel. Tütar Ellast, kes kodukülas lavastatud näidendites aktiivselt kaasa lõi, sai hiljem Kuressaare teatri näitleja.
Ükskord, juba vana mehena jäi Jaan Ots politseile vahele. Nimelt võttis politseinik temalt hobusepassi ära. Seda sellepärast, et hobuse vanus oli võltsitud. Ots võttis võltsimise omaks.
Eluaegne põllumees ja Porkuni valla põllumeeste kogu pikaaegne juht suri 16.10.1940 69-aastaselt ja on maetud Väike-Maarja vanale kalmistule.

(Teataja 24.12.1930; Kaja 31.12.1930; Järva Teataja 18.05.1933; Kaja 19.01.1935; Punane Täht 07.02.1987)

Porkuni Kaitseliidu kompanii asutamiskoosolek peeti 17. jaanuaril 1925. aastal Porkuni vallamajas. Koos olid 12 meest. Ettevõtmise eestvedajaks oli Eduard Lõoke (sünd. 17.12.1892). Tema oli ka kompanii esimene pealik. Pealiku ameti võttis 1931. aastal üle Jakob Rebane. Lisaks Porkuni meestele kuulusid kompaniisse ka Kadila, Veadla ja Aburi mehed. Kompaniis oli malevlasi 80 ümber, moodustades 5 rühma ja peale selle 3 rühma kodutütreid.
1930. aastate alguses oli loodud juba ka Porkuni naiskodukaitse jaoskond ning tegutses selle liikmetest koostatud laulukoor. Kompaniil oli ka oma meesvõimlejate grupp, kes esines püramiidide moodustamisega.

(Maaleht 28.01.1935; Virumaa Teataja 30.07.1926 ja 28.01.1932)

Kaitseliidu Porkuni kompanii algatas mälestustahvli paigaldamise idee Porkuni vallamajasse vabadus- ja maailmasõjas langenud valla kodanike nimedega. Vallavalitsus määras eelarve korras 130 krooni ning korjandustest saadi juurde 100 krooni ümber ning võidigi asuda algatuse teostamisele.
Mälestustahvel valmistati Rakveres Mauts & Krihveli töökojas kodumaa graniidist. Kivi ise saadi Karitsa põldudelt. Lihvitud kivitahvli suurus oli 82 X 137 cm. Nimed jäädvustati kuldtähtedega esmajärjekorras vabadussõjas langenute nimed ja siis maailmasõjas langenud. Vabadussõjas langenute nimede peal oli vabadusristi kujutis, aastaarvud 1918 – 1920 ja tekst: „Isamaa ilu hoideldes, vaenlase vastu võideldes langesid Porkuni vallast“. Millele järgnesid langenute nimed. Vabadussõja ohvreid oli Porkuni vallast 7, kes olid: Jakob Ahlberg, Arnold Kroon, Hans Püss, Johannes Rumm, Gustav Saks, Roman Viinberg.
Maailmasõjas langenuid oli 36, selle nimestiku algust ehtis Georgi rist. Mälestustahvel läks maksma 250 krooni ümber.

(Virumaa Teataja 25.01.1935)

17. veebruaril 1935. aastal algas mälestustahvli pidulik avamine Porkuni vallamajas avamisaktusega, kus kõigepealt mängis orkester ja kõne pidas Viru maleva pealik kolonel Georg Vaher, kes oma kõne järel avas mälestustahvli, mis oli paigutatud koosolekute saali seinale. Tahvli õnnistas Väike-Maarja koguduse õpetaja Johannes Hiiemets. Lõppsõna ütles vallavanem Jakob Siipan, kes oli ka ühtlasi Kaitseliidu Porkuni kompanii, kui asja algataja, esindaja. Üritus lõppes ühise hümni laulmisega.

(Päevaleht 19.02.1935)

Mälestustahvel võeti maha punategelase Villem Soo nõudmisel 1940. aasta juulis. Endine Kaitseliidu kompanii pealik võttis selle maha ja peitis ära. Saksa okupatsiooni ajal pandi mälestustahvel tagasi algsele kohale ja taasavati 15. märtsil 1942. aastal. Partei käsul eemaldati tahvel taaskord 1949. aasta sügisel. Seekord aga asetati tahvel maja välistrepi ette, n-ö esimeseks astmeks. Töö käigus oli valla punane võimumees langenute nimedele osutades öelnud: „Siin on teie koht! Tallaku teid nüüd töötav rahvas!“
Ja nii lamaski tahvel vallamaja sissekäigu trepi ees pea 30 aastat, lamas ja ootas oma aega. Tahvli asukohta teati, kuid kaebama ei mindud. Kui lõpuks pärast mitut aastakümmet hakkasid puhuma vabaduse tuuled, paigutati tahvel vallamaja seinale pidulikult tagasi. See toimus 3. juunil 1989. aastal.

(Monumentide e-kataloog)

Assamallas tegutses väga pikka aega laulukoor. Ega nad isegi enam täpselt mäletanud, millal kooriga algust tehti, see oli olnud juba Johan Elkeni ajal, kes koori 40 aastat juhtinud oli (Elken alustas kooriga umbes 1874). Pärast J. Elkeni lahkumist võttis koorijuhi ülesanded üle Assamalla kooliõpetaja Joosep Lemendik. Samuti juhatas koori mõned aastad koolijuhataja Friedrich Trinkmann, kuniks tervis lubas. Viimasena oli koori juhatajaks Assamalla kooliõpetaja Aleksander Traks, seda alates 1927. aastast. Alates Aleksander Traksi tulekuga töötas koor Porkuni rahvaraamatukogu seltsi koorina, võttes osa ümbruskonna laulupäevadest, kontsertidest ning korraldas neid ka ise. Paljud kooriliikmed laulsid kooris paarkümmend ja rohkem aastat.

(Virumaa Teataja 10.10.1932)

Porkunis asutati rahvaraamatukogu selts 1920. aastal. Selts korraldas Porkuni „vanalinnas“ laulupäevi, etendusi ja suvepäevi, kus esinesid koorid, rahvatantsijad ja toodi lavale etendusi. Ka Aburis oli rahvaraamatukogu selts, mille liikmed isegi näidendeid õppisid ja pidudel esitasid. Näiteks korraldas Aburi Rahvaraamatukogu selts 26. juulil 1925. aastal Kullengal etenduse. Ette kanti Jaan Kärneri komöödia „Kangelane“.

Porkuni metskonna metsavaht Peeter Kõll

Porkuni metskonna metsavaht Peeter Kõll oli 22 aastat metsavahiametis.
Peeter Kõll sündis 14. veebruaril 1878. aastal Tartumaal Hellenurme vallas Rõngus taluperemehe pojana. Õppis algul kihelkonna-, hiljem Tartu linnakoolis. Ema surma tõttu katkestas õpingud linnakoolis ja asus kodutallu. Oli Prangli vallakooli abiõpetaja 1894 – 1899. a. Seejärel Hellenurme koolis õpetaja. Seal abiellus ta 1912. aastal. Õppis suvevaheajal ka metsateadust kursustel ja praktiliselt Hellenurme mõisaomaniku Middendorfi juures. 1912. aasta kevadest alates tuli Porkuni mõisaomaniku Rennenkampffi juurde Mütale ja Linkaevule ülemmetsavahiks. 1920 – 1925. a. oli Peeter Kõll Eesti Vabariigi metsnik Linkaevul. Kui senine metsniku koht likvideeriti, jäi ta samasse omal soovil metsavahiks kuni oktoobrini 1934. aastal. Siis määrati ta pensionisaajaks. Pensionipõlve pidas Viru-Jakobi alevikus 1928. aastal ostetud „Uustalu“ talus ning oli Raeküla masinatarvitajateühingu esimees. Peeter Kõll suri 28. oktoobril 1948. aastal ja on maetud Viru-Jaagupi kalmistule.

(Haudi; Maa Hääl 11.03.1936)

Porkuni lossi varandused

Arhiivi kirjade ja vanarahva mälestuste järele August Krikmann:
Tallinna piiskop Simon von der Borch hakkas omale uut lossi 1475. aastal ehitama, missuguse töö ta alles 3 aasta pärast lõpule viis. Loss ehitati Jutla jõe saarekese peale. Peale muu olnud loss omal ajal ülitore ja rikas. Määratud uhkused ja varandused koondasid selleaegsed kirikuisad ja tema abid siia kokku. Isegi piiskopi jutulevõtmise tuba olnud imetoredasti välja ehitud: laes kullast nööbid kui taevatähed ja seinad hõbeplaatidega soomustatud. Kui aastal 1558 Rakvere ja Toolse lossid venelaste kätte langesid, langes ka Porkuni. Suitsust mustaks võõbatud müürid, mida tuleleegid paiguti pruuniks olid lakkunud, jäid ainsamateks tunnistajateks endise uhke lossi asemele Jutla jõe saarekese peale.
Maa võimumehed ehitasid varemete külje alla hiljem eluhoone, kus nad laialist majapidamist juhtima hakkasid. Oli ju Porkuni mõis oma maade poolest Kullengaga koos nii lai ja suur nagu mereselg.
Räägitakse, et aegu oli, kus Porkuni mõisas üle 100 moonamehe maad harisid.
10. mail 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav Adolf Porkuni mõisa ühes Väike-Maarja kabeliga Hollandi riigi saadikule parun Reinhold von Brederode`le suurte teenete tasuks jäädavaks omanduseks. Brederode valitsuse all olid nüüd Porkuni, Kullenga (Hollandi keelne nimi), Karitsa, Rakvere loss ja linn ühes nende maa-aladega ja läheduses olevate küladega, mõisatega, metsade ja heinamaadega. Maa lahmakas oli ruurem kui mõni vürstiriik välismaal, millele peale muu 47 küla ja lugemata hulk teisi asutusi mahtusid.
Alalised protsessid Rakvere linnaga tüütasid Brederode enese ja tema järeltulijad niivõrd ära, et viimaks Brederode mõisa ühes sellele kuuluvate maade ja mõisatega landrat Hans Heinrich von Tiesenhausen`ile müüs, mille järeldusel iseenesest mõista ka Porkuni müügi- ja ostulepingu sisse sattus. Tiesenhausenite käes seisis Porkuni pikemat aega.
Üks mõisaomanikkudest, nii rahvasuu – tõi majja kodukooliõpetajanna Tallinnast. See oli haruldane suur ajaloosõber. Pool salamahti hiilis ta sagedasti mõisa arhiivi ja leidis sealt mõndagi, mis väga huvitav Virumaa, Rakvere linna ja eriti Porkuni lossi mineviku üle. Muuseas leidis ta vana, ladina keeles kirjutatud pergamendi kirja järgmise sisuga:
„Piiskop Borchi lossivalitseja enne venelaste tulekut käskis kõik kallid asjad seinadelt ja mujalt hoolega kokku korjata ning lossi alla nurk-keldri viia, missugust käsku jalamaid täideti. Määratu varandus, kulda, hõbedat, pronksi ja vaske kanti kaussidega ja tündritega alla koobastesse. Venelased nuuskisid kõik lossi aluse läbi, aga nurk-keldrit ei leidnud nad. Kui kevadisel pööripäeval, 9. juunil kell 12 lõuna ajal päike selges taevas heledasti paistab, siis mine vana lossi otsa torni aluse õõnsuse äärele. Seisata seal ja püüa vaadata õõnsuse müüri prao sisse (juhatus, kus pragu asub).
Juuli – (ristimärgi koht),
Anno 1558.
Mis sa näed, sellest vaiki!“
Suurest uudisimust aetud, läks kooliõpetajanna täheldatud päeval sinna, kuhu saladusline dokument teda juhatas. Siia-sinna otsides leidis ta viimaks kaunis avara prao müüri sees. Ta seisis pergamendis ära näidatud kohal ja püüdis eemaloleva prao sisse vaadata. Päikese heledad kiired valgustasid pragu, mille taga kaugelt sügavuses hõbe ja kuldplaadid vaatajale silmi särasid…
Täis imestust, vaatas preili nähtust ega pannud tähelegi, kui mõisaomanik, kes teda jälginud ja salamahti, nagu pahavaim müüride vahelt äkitselt tema seljataha asus, pergamendi tüki tema käest ära kiskus ja siis vihase häälega karjuma hakkas:
„Kelle loaga tohite Teie minu paberit ära varastada? Silmapilk tuppa tagasi, et lõpuarvet teha! Võite omale uut teenistuse kohta otsima hakata!“
Ja oma kurja sõnade kinnitamiseks võttis ta nagu raudsete pihtidega ehmatanud naisterahva käevarrest kinni ja tiris teda tuppa.
Preili oli enam surnud kui elus hirmu ja õudsuse pärast. Samal päeval rakendas teopoiss vana hobuse nadi puutelgedega ja samast materjalist tehtud (rautamata) ratastega vankri ette ja tõi koolitaja vihase mõisahärra üteluse järele armu pärast kuni Rakvereni. Siit algas õnnetu neiu teekond Tallinna poole. Juhtumises suur hirm ja ehmatus panid väsinud teekäija Tallinna jõudes voodisse, kust ta iialgi enam ülesse ei tõusnud.
Porkuni lossi varandus aga magab praegu all keldrites, kusjuures kurivaim ise, tuliseks tehtud kolme haruga raudhark peos, aastasajad aega kõige suurema hoolega vahti peab.
Suvisel pööripäeval ei saa enam iialgi päikese kiir alla müüri prakku pääsema, sest vanakuri on musta piiskopi kuue, mis ühe kullakasti serval rippus – praole katteks ette toppinud.
Nii vanajutt!

(Postimees 26.06.1926)

Tõnis Kalt Porkuni mõisast leidis 1898. aastal 1 Rootsi Karl XI hõberaha 1673. aastast.

(Postimees 20.11.1898)

Eesti rahvaluule arhiivist:

Porkuni lossi varemetes olnud kord suur varandus. Seda teadnud ainult aidamees ja valitseja. Nad võtnud igapäev kaks teomeest ja lasknud neil müüre lõhkuda. Ühel päeval annud aidamees ja valitseja neile teomeestele pika lõunavaheaja. Ise nad läinud töömeeste tööd vaatama. Pärast käskind nad mehi jälle kaevata, kuid siis öelnud: „Ei siit tule midagi välja!“ ja jätnud töö pooleli. Teomehed arvasid siis, et säält midagi ei leitud. Hiljem aga saanud aidamees ja valitseja rikkaks meheks. Küllap nad selle varanduse kätte said ja ära jagasid. Teomehed aga jäeti ilma.

(Virulane 18.03.1933) 

Porkuni lossi kohta on paljugi jutte rahvasuus liikumas, kõneldakse salakäikudest, salavarandustest, vaimudest, kes seal liikumas ja lossi endistest omanikest.
Lossi varemete ümbrust lähemalt uuritud pole (1929 aasta seisuga), kuid juhusliste tööde juures on paljugi ajaloolise tähtsusega asju leitud. 1792. aastal leiti varemetest prügi seest savikann, mis on 9 tolli kõrge. Tema läbimõõt alt on 3 tolli, ülevalt 2 tolli. Kann on põletatud savist ja valkjat värvi. Sarnaseid kanne tarvitasid katoliku piiskopid suurel neljapäeval pidulikul jumalateenistusel. Kannul on aastaarv 1592 ja tähed J.H. s. – algtähed pühast kirjast.
Aastat 75 tagasi langes varemete lähedal üks tee koorma all sisse. Koorem kukkus suurde keldrisse, kus rohkesti tule läbi rikutud vilja leidus. Umbes samal ajal leidsid mõisa töölised varemete lähedalt 4 vanaaegset tinakannu (teiste andmete järgi Taani kuristikust), mis mingisuguse heleda vedelikuga täidetud olid. Õnnelikud leidjad jõid selle ära ja jäid pikka kosutavasse unne.

(Kaja 15.09.1929; Postimees 10.09.1928)

Enne kui kurttummade kool Porkun mõisahoonesse kolis, tehti hoones haridusministeeriumi korraldusel mõnesuguseid ümberehitamistöid. 8. mail 1926. aastal, kui lossi vana torni kõrval asuva maja läheduses oleva maja nurga juures kaevamistööd alati, leiti müüritud kivide vahelt, kolme jala sügavuselt hulk hõbe ehteasju, mis koolijuhataja korraldusel haridusministeeriumi saadeti. Asju oli arvult 29. Oli hulk ümmargusi ja neljanurgelisi kaelarahasid, mõnel neist väga ilusad ja omapärased mustrid ilustusena sisse tikitud. Tähelepanu äratasid asjade kogus poolümarikud hõbeplaadid, mis samuti ilustatud ja vanal ajal nähtavasti käerandmete ehteks on olnud. Plaatide ääres olid augud, millest muidugi paelad, käe külge kinnitamiseks, läbi käisid. Asjade hulgas oli ka üks suur prees, mis paksust hõbedast. Teised asjad olid õhukestest hõbeplaatidest ja kannad neile külge needitud, mis näitab, et ehted sest ajast pärit, mil tinutamiskunsti veel ei tuntud. Asjade kogu kaalus 2 naela 10 solotnikku. Asjad olid kuivas müüris hästi alal hoidunud. Koolijuhataja avaldanud arvamist, et Porkuni müürides ehk veelgi sellaseid ehteasju leidub. Kuidas olid need rahva ilu- ja uhkusasjad lossi müüridesse sattunud? Siin ei olnud raske vastust leida. Orjusesse rõhutud talupoeg elas üle nälja- ja sõjaaegu. Endine rahva jõukus kadus. Nälja sunnil viidi kuld ja hõbe mõisahärra kaukasse. Rüütlid riisusid rahvalt vabaduse ja ühes sellega ka ehted, millega Eesti neiud ja noorikud endid vaba ja jõuka rahvana ehtisid.

(Päevaleht 11.05.1926; Postimees 11.05.1926)

Kui kurttummade koolis tehti ümberehitamisetöid kooli vajadusteks, siis olevat leitud mitmed maa-alused käigud, salaurkad ja keldrid. Koht, kus mõis asub, on kõrgevõitu kuiv liivamägi, mis niisuguste salakäikude ehitamist hõlbustas. Ehitustööde ettevõtja sai ainult neid käikusid ja keldreid järele vaadata, mis tööde juures ette tulid, teiste käikude läbimurdmist ei võidud ilma lubata teha. Okupatsiooni ajal tahtnud saksa sõdurid Porkuni ühte salakeldrisse sisse murda, jõudnud juba müüri sisse augu raiuda, kuid omanik Rennenkampff tulnud peale ja keelanud töö valjult ära. Sissemurdmise koht olevat veel praegu näha. Tööde juures leitud mitmed kinnimüüritud keldrid ja kõmisevaid müüre. Arvatakse et mõnesse neist lossi kuld ja hõbe varandust on peidetud. Ümberehitamise töödel avatud salaruumides midagi tähelepandavat väärtust ei leitud.

(Kaja 07.12.1924)

Eesti rahvaluule arhiivist:

Endiste sõdade ajal on palju varandusi maa sisse maetud. Varanduste omanikud said sõjas surma ja nii jäidki peidetud varandused õnnelikke leidjaid ootama. Porkuni, Koonu ja Põdrangu valdade piirilt leidis üks sepapoiss suure, raske kasti. Ta viis selle peremehe kätte. Sepp tegi kasti lahti siis kui poissi juures polnud. Kastis oli palju kuld- ja hõbeasju. Siis täitis sepp kasti rauaga ja andis poisile tagasi. Sepp hakkas selle järele jooma ja pillama. Mõne aastaga olid tal varandused maha prassitud ja ta suri vallavaesena.
1882. aastal leidsid Porkuni mehed maa seest umbes kahe toobi suuruse hõberiista, mis kõiksuguseid rahasid täis oli. Nad viisid selle mõisa. Mõisnik andis meestele kaks toopi viina leiduseks ja saatis nad tulema.
Porkuni lossi ümber on hulk maa-aluseid keldreid. Kord oli mõisa kutsar ühes kohas kangi maa sisse löönud ja kang vajunud maa alla. Mehed hakkasid kiiresti kaevama. Nad leidsid keldri, kus vanad vaadid sees olid. Sel silmapilgul tuli mõisnik peale, kurjustas meestega valjult ja laskis keldri kinni ajada.

(Virulane 03.04.1928) 

Ümberkaudseid muinasleide

Porkuni vallas Vistla külas elas Aleksander Udrik, kes leidis Tamsalu lähedal Sauvälja küla juures metsamaad juurides kasetohust valmistatud ümbrikuga umbes 40 cm. sügavusse maasse asetatud 3 hõbekuljust, ühe katkise sõle, 205 Moskva raha ja 178 Rootsi, Poola, Leedu ja Balti raha. Leid toimetati Tapa politseisse, kust see haridus-sotsiaalministeeriumile edasi saadeti.

(Postimees 26.11.1932)

Porkuni valla Nurmetu küla talumees Jaan Rothberg leidis aga oma põllu seest vana Hobuseraua taolise kirjadega Eesti sõle. Leidja annetas selle Eesti Rahva Muuseumi jaoks.

(Postimees 22.07.1910)

Selleks, et kaitsta Porkuni lossivaremete kaevamist ja uudishimulike varaahnete meeste poolt varemete rikkumist võeti muinsusnõukogu poolt 1928. aasta oktoobris Porkuni lossi varemed muinsuskaitse alla.

Porkuni valla Lasila külas leidis aga „Joosepi“ talu peremees Mihkel Lillepea oma talu põllult, kus asus juba mitmendat põlve küngas, mis koosnes kividest, vana matusepaiga. Taluperemehel läks kive vaja ja nii otsustaski ta sealt künkast neid võtma minna. Oli detsembri kuu 1929. aastal. Mihkel oli juba paar koormat kive ära vedanud, kui leidis kivide alt oma suureks üllatuseks inimluid. Ka leidis ta luude hulgast ühe spiraali taolise käevõru, mis arvatavasti pronksist oli. Pealuude järgi otsustades oli sinna maetud 8 inimest. Luud olid juba tublisti kõdunenud, ainult hambad olid eriliselt terved ja tugevad olnud. Mihkel korjas luud kokku ja mattis nad eemale maha. Luid hauast ära korjates selgus, et inimesed olid maetud kahe paekivi kihi vahele ning asusid maapinnast umbes ühe jala sügavusel. Kogu matusepaik oli umbes 24 sammu lai. Seega oli peremees Mihkel sattunud väga vana matusepaiga peale.

(Virulane 24.12.1929)

Rahvamälestus mölder Hackenist

Mihkel Aitsam (31. I 1833 Vana-Vigala vald – 30. XII 1913 Vigala vald) on kirja pannud rahvamälestuse ühest tugevast rammumehest, kes oli mölder Porkuni mõisas 19. sajandi esimesel poolel.

Lugu oli nii:
Mölder hobusest tugevam
Vesiveski lähedal mõisapõllul olnud sügisel kartulivõtmine. Vallast aetud hulk naisi ja poisikesi mõisapõllule kartuleid noppima, kuna teomehed ajanud härgadega kartulivagusid lahti. Kartulid veetud hobuvankril mõisa ja pandud kuhja. Mölder Hacken tulnud kartulivõtjate juurde. Parajasti jäänud mõisahobune kartulivankriga pehmesse põldu kinni. Teomees andnud hobusele küll piitsa, aga koorem põle paigalt nihkunud. Opman, rahvas saksapärast nime enam ei mäleta, seisnud enne kartulivõtjate selja taga, nüüd tulnud aga koorma juurde. Mölder vaadanud pealt ja lausunud:
„Küll on teil mõisas viletsad hobused!“
Möldri märkus mõisahobuste kohta pahandanud opmanit. Ta vastanud märkusele:
„Hobused on meil head küll, aga koorem on liig suur.“
„Mis koorem see ka on!“ pilganud mölder. „Selle kärutäie võtan järele ja viin kuhu tahan!“
Opman vandus täie suuga, sest mölder oli suurt vankrit nimetanud koguni käruks.
„Kui see sinu käru on, siis vii ta minema.“
„Mis ma tühja pingutan, ei tasu mu vaevagi.“ Mölder lõi käega. Tema halvustav toon ajas opmani otse marru:
„Vii koorem enese järel veski juure, saad kõige vankriga endale,“ viskas opman möldrile näkku.
„Hea küll. Kaup koos!“ hüüdis mölder ja lõi opmaniga käed kokku. Kartulivedaja oli tunnistajaks kihlveo juures.
„Võta hobune eest ära!“ käsutas nüüd mölder teomeest. Opman pani käed püksitasku ja vaatas muheldes pealt.
„Kõhu venitad ära, vennike!“ hoiatas opman ja itsitas.
Mölder asus aiste vahele ja pingutas. Koorem hakkas liikuma. Opman jäi korraga tõsiseks. Ta ei uskunud oma silmi. Mölder tõmbas koorma august välja ja võttis suuna veski poole. Otse üle kartulipõllu.
„Hea küll, jäta juba!“ hüüdis opman järele.
„Kaup on kaup!“ hüüdis mölder üle õla tagasi.
Opman läks veski juurde ja hakkas kartulikoormat ja vankrit tagasi nõudma.
„Kas sa arvad, et ma tegin kõrtsinalja? Kihlvedu jääb kihlveoks.“
Mölder koormat tagasi ei annud. Opman läks paruni jutule. Kuulati üle mölder ja teomees, kes kihlveo juures tunnistajaks oli olnud. Möldril oli õigus ja vanker ühes kartulitega jäi möldrile. Opman pidi mõisale vankri välja maksma, kartulid jäid niisama. Opman hakkas möldri vastu viha kandma. Otsis süüd siit ja sealt. Kui lõppes rendilepingu tähtaeg, ütles opman möldrile veski üles. Nii lahkus Hacken Porkuni mõisast.
Ta sai Rakvere külje alt Nortsu veski rendile. Opmani kaotus andis enam kui ühele inimpõlvele jutuainet. Peale opmani surmagi räägiti veel tema kaotusest tugevale möldrile.

Pildus 12 soldatit üle Rakvere jõe

Rakveres ja Nortsul oldi vähem teadlikud möldri hiigeljõust. Varsti levis teade sellest ka linnas ja ümbruskonnas Hackeni uute vägitegude tõttu. Esimene ja avalik vahejuhtumine leidis aset soldatitega invaliidi-komandost, kellede asukohaks oli Rakvere linn. Väikeses Rakvere jões supelnud kord 12 soldatit. See olnud Nortsu veski juures. Peale suplemist läinud soldatid üle jõe Nortsu aasale ja hakanud seal pillerkaari lööma. Aasal kasvanud pikk hein, nüüd tallavad soldatid selle hoopis. Mölder kannatanud esiteks ja lootnud, et soldatid lähevad kohe minema. Viimaks katkenud möldri kannatus. Ta läinud soldatite juurde ja põrutanud:
„Kas siin on teie koht, kasige minema!“
Soldatid irvitanud möldri käsu peale. Nüüd haaranud mölder lähemal oleva soldati kraest kinni, keerutanud enese ümber ja pildunud siis üle jõe teispoole kaldale. Mölder loopinud kõik soldatid oma maa pealt minema. Nähes sellist suurt jõudu, põgenenud soldatid jõe äärest. Läinud siiski möldri peale kaebama oma ülemale. See kuulanud kaebust ning küsinud:
„Mitu meest teid oli?“
„Kaksteistkümmend, kõrgeausus!“
„Ja mölder oli üksi?“
„Just nii, kõrgeausus!“
Ülem hakanud seda kuuldes naerma:
„Kas teil pole häbi tulla kaebama? Olete terve rühmaga ja lasete endid üle oja pilduda? Ja kas teie ei tea, et rohu tallamine on keelatud?“
„Oleme süüdi, kõrgeausus!“
Soldatid läksid pika ninaga minema.
Viljakotid nagu sulepadjad kaenlas
Rakvere mõisast saadetud koorem vilja Nortsu veskile. Neli suurt kotti peal. Mölder olnud linnas, möldripoiss ja teomees ei suutnud kotte vankrist veskisse viia. Ei aidanud muud, kui jäädi ootama möldri tagasitulekut.
„Miks teil viljakotid vankris?“ küsinud mölder kui tagasi tuli.
„Ei jaksanud veskisse viia.“
„Mõni asi nüüd!“
Mölder võtnud teise koti teise käega kinni, kehitanud kaenlasse ja viinud treppi mööda üles, veskilaele. Poiss ja teomees jäänud avasui järele vaatama.
Süllevõetud hobune trepist üles
See lugu annud veskilistele palju kõneainet. Kord tekkinud järjeootajate keskel vaidlus, kas mölder suudab ka hobuse veskilaele viia.
„Viin küll, kui tahate, veame kihla,“ lausunud mölder veskiliste juure tulles. Veetudki kihla. Mölder ahminud hobuse sapsude tagant kinni, kehitanud tuule alla ja viinudki üles veskilaele. Hobuseomanik kaotanud kihlveo, mis polnud kuigi suur.
Söögilaua kandmine hambus
Möldril olnud ka väga suur jõud lõualuudes ja hammastes. Kord kaldunud jutt selle peale ja mölder kiitnud teiste vastu, et viib söögilaua hambus veskilaele, ilma et ta oma käsi laua külge puutuks. Jällegi veetud kihla ja mölder võitnud. Söögilauale pandud keev teemasin ja klaasid kuue inimese jaoks sinna juure. Mölder hakanud hammastega lauaservast kinni ja viinud siis laua käsi külge panemata alt veskist üles veskilaele.
Teeröövlite ränk sissekukkumine
Ränk sissekukkumine olnud kord kelmidel, õigemini küll teeröövlitel. Keegi talumees ostnud sõbrapoest Rakveres kaupa ja vahetanud seal juures suure paberraha peeneks. Seda näinud keegi varas pealt, rääkinud sellest oma tuttavale. Kelmid otsustanud talumehe paljaks riisuda. Nad läinud õhtul mõisa rohuaia taha allika juurde varitsema. Talumees jäänud aga sõbrahoovi ööbima. Tema asemel juhtunud sama teed mööda minema mölder Hacken. Kelmid pidanud möldrit talumeheks ja tunginud talle kallale. Mölder kloppinud vargapoisid esiteks läbi ja visanud siis üksteisejärel allikasse.
Kehakasvult olnud mölder vene mõõtude järele 6 jalga pikk (üle 180 cm), laiade õlgadega ja jämeda turjaga. Veel vanas eas rassinud ta noormeestega ja võitnud neid kerge vaevaga.

(Päewaleht 30.08.1939)

Selline siis oli Mihkel Aitsami kirjapandu.

Ajaleht „Virulane“ 20. detsembril 1932. aastal kirjutab seoses möldriga omamoodi vahva loo:
Rakvere Näituse uulitsa tasandamistöödel tuli kaevata mõne meetri kõrgune kiviprahi küngas, mis teele ette jäi. Kaevamise käigus aga tulid sealt lagedale kaks inimskeletti, umbes meetri sügavuselt. Kondid olid pehmeks kõdunenud, pealuud aga peaaegu terved. Arhiiviandmetes tuhnimisel leiti Nortsu möldri lugu, kus ta sõitnud Rakverest mihklilaadalt koju, kui just selle künka kohal temale kaks teeröövlit kallale olid tunginud. Mölder olnud röövlitel päid vastakuti kloppinud, kuniks nood surnud olnud. Nii oletati, et need võisid olla needsamad röövlid, sest tolleaegsete seaduste kohaselt maetud röövlid samasse kohta, kus kuritöö oli toimunud.

Ajaleht „Virulane“ 23.03.1933 natuke parandab möldri nime. Seda tol ajal Paemurru uulitsal elanud Julius Saare sõnade järgi. Tema sõnutsi oli Nortsu möldri nimi olnud Hagenthal.
Siia saab veel lisada, et Nortsu nimelist küla enam tänapäeval ei ole. See liideti 1977. aastal Tõrremäe külaga ja on nüüd selle küla territooriumil. Nortsu veski aga oli olnud vesiveski, tollase nimega Nortsu-Raudsilla jõe ääres, millise nimega seda jõge 1926. aastal mainitakse ja kus sel ajal oli möldriks Anton Olem. Tänapäeval nimetatakse seda oja Soolikaojaks ja Nortsu veski kunagine pais jääb praeguse Papiaru tee silla lähistele üsna Põhjakeskuse taga.

Postimees 13. oktoobril aastal 1894 trükkis ära P. Jakobsoni loodud luuletuse Porkunist:

Porkuni, sa uhke mõis,
Wiru-Eesti pinnal,
Paistad nagu puhkend õis
Mäe kõrgel rinnal.
Ümberringi läik`wad weed
Halja saaredega,
Walendawad kruusa-teed,
Mäed metsadega.
Sinu õuel õitswad puud,
Lehk`wad roosi-aiad,
Põõsad kaunilt kaswanud,
Kenad lille-majad.
Ja su mäed kui ujudes
Paistwad wete pinnalt,
Luulelistes kujudes
Wana torni-linnalt.
Noorus tõstab laulu häält
Sinu puiestikus
Ilumäe harja päält,
Toonis lustilikus.
Ikka ilusamaks weel
Muutuwad su rajad,
Ikka täienduse teel
Tõuswad uued majad.
Kaua sind ehk näha saab
Nõnda rahvasugu,
Aga, kesse jutustab
Sinu muinaslugu?

Porkuni valla lõpp

Porkuni valla maad liideti naabervaldadega ning uued valdade piirid moodustusid järgmiselt:

Küti vald – maa-alaga, mis moodustub:
Senise Küti valla maa-alast, välja arvatud Karkuse küla, Meriküla mõisa järgi oleva maakoha nr. A-15, Inju-Meriküla mõisa järgi oleva Kruusiaugu nr. 16-a talu lahus-heinamaatüki ja Roela metskonna Küti metsandiku kvartaalide nr. 59 – 64 maa-alad.
Senise Porkuni valla Mütta metsavahi-koha nr. A-177, Porkuni mõisa Kadila küla talude nr. 1 * 8, I – V, XXII ja XXIII ning Inju-Meriküla mõisa järgi olevate talude nr. 40 ja 3 heinamaatükkide maa-aladest.
Senise Roela valla Roela mõisa järgi oleva Aavakannu nr. 1 talu maa-alast.

Vao Vald – maa-alaga, mis moodustub:
Senise Vao valla maa-alast, välja arvatud Kurtna küla, Araski ja Kärsa asunduste, Kamariku nr. A-42 ja nr. A-23 talude ning Porkuni metskonna Kiltsi metsandiku kvartaalide nr. 27 – 45 maa-alad.
Senise Porkuni valla Aburi küla piirkonnast.

Assamalla Vald – maa-alaga, mis moodustub:
Senise Porkuni valla maa-alast, välja arvatud Aburi küla ja Mütta metsavahikoha nr. A-177 piirkond, Porkuni mõisa Kadila küla talude nr. 1 – 18, I – V, XXII ja XXIII ning Inju-Meriküla mõisa järgi olevate talude nr. 40 ja 3 heinamaatükkide maa-alad.
Senise Küti valla Meriküla mõisa järgi oleva maakoha nr. A-15 maa-alast.
Senise Saksi valla Kadapiku küla ja osa Induniidu küla piirkonnast.

(Virumaa Teataja 19.10.1938)

Porkuni matusteks 1939

„Reedel, 31. märtsil lakkas olemast Porkuni vald ning alustab tegevust Assamalla. Ühes valla nimega läks ajalukku ka vallarahva kuulsusrikas tiitel „Porkuni põrsavargad“. Ei tea, millistel asjaoludel või mis põhjustel on Porkuni rahvas sellise nimetuse ära teeninud, kuid tõsiasi on, et seakasvatus Porkunis hakkas edenema alles viimasel aastakümnel. Emisepidamine ja põrsakasvatamine on veel praegugi mõnes talus alaks, millest ei taheta mõteldagi. Parem juba ostetakse põrsad – on vähem tüli ja riski. Võimalik, et siit ongi ka pärit see kuulus tiitel, sest Porkuni mehed, olles alati põrsaostjad, arvatavasti ka tingisid ja kauplesid ostmise juures kõvasti ja kui mõnel viletsal turupäeval pritsnik pidi põrsaid alla oma hinna müüma, siis ta kindlasti vandus ja sõimas.
Praegu leidub aga Porkuni valla piirides kohti, kus sigu vahest nõnda palju sigib, et neid lastakse vahel metsa lahti iseseisvalt elama või surema. Alles paar aastat tagasi ajas Kullenga kuulsaim asunik S. oma vana kuldi metsa, sest ta ei tahtnud siga tappa ega polnud ka võimalik teda edasi pidada. Peale selle kuuldus siit ja sealt, et metssiga olevat nähtud või tema tuhnimise jälgi leitud. Kui see auväärt loom pole mõnel diplomaatide jahil õnnetult surma saanud, siis parandab ta ehk praegugi kusagil metssigade tõugu ja võib nii koguni uue ja uhkema metssea liigi esiisaks saada. See jutt oli kadunud „põrsavaraste“ mälestuseks.
Uuel Assamalla vallal polekski suuremat õigust Porkuni nime pärimiseks sest suurem osa endisest Porkuni vallast on jaotatud Küti ja Vao valdade vahel. Aastat 15 tagasi loeti Porkuni valla elanikke ligilähedalt 5000, Assamalla valla elanike arv on aga 2000 ümber, seega kõigest 40% endisest Porkunist.
Kuna vallamaja asub juba muistsest ajast peale Assamallas ja see küla, asudes valla keskel, on ka üks suuremaid, siis pole midagi loomulikumat, kui selle järgi anda ka vallalae nimi. Pealegi on see nimi teataval määral ka ajalooline, esinedes isegi „Kalevipojas“.“

(Virumaa Teataja 03.04.1933)

Porkuni põrsavargad

In memoriam

Sest polegi aega nii palju,
kui igalpool räägiti valju:
On lõpp sellel Porkuni vallal,
tal vägevad naabrid kallal.
Ja ise nad tülli seal läinud;
minister siis otsuse teinud.
Saab lahti nüüd sekretär Malla,
läeb Aburi Vao valla alla,
ja Kadila Kütti kippus.
Pead naistel ja lastelgi longus:
kõik tühi on meeste me kangus.
Volikogu kokku siis ruttas,
maavalitsus appi tal tõttas,
et päästa mis päästa annab.
Kes muidu need hädad kõik kannab?
Ei Porkunit päästnud küll keegi.
Ei Porkunit päästnud küll keegi,
mis päästeti – asi on seegi:
lõid maha küll Porkuni valla,
kuid välja tõid Assamalla.
Kõik wanad patud nii maeti –
need uue nimega kaeti.
Ei punasta´ ole nüüd waja,
kui kusagilt kostabki kaja:
Näe, Pokuni Põrsawargad!
Me hoopis Assamallast,
ühest wanast ja ausast wallast!

(Virumaa Teataja 14.10.1938)