Savalduma

1469. aastal on Savalduma küla esmamainitud Sanwaldum nimega, 1517. aastal Sauwaldum, 1637. aastal Sawwala nimega ja 1795. aastal Sawando nimega. Ambla kihelkonnas on mitu Saviaugu ja Saueaugu talu. Ka Savaldumast on teada sinise saviga saueaugud. 1469. aastal koos Savaldumaga mainitud Rabajärv (Rapayerve) on praegune Savalduma järv ning küllap juba samal ajal eksisteerinud Rabajärve talu on Järve talu praeguses Kursi külas.
Külas asuvad Savalduma karstiala ja Savalduma järv ning Savalduma soo. Karstiala on tekkinud kagust piirava astangulise (4–5 m) paelava nõkku. Seal asub üle 60 karstilehtri ja -lohu. Suurvee ajal moodustub nõkku kuni 100-hektariline karstijärvik, mille sügavus on kuni 6 m. Karstiala veestub peamiselt Savalduma soost. Karstiala kaitseks moodustati 1978. aastal Savalduma karstikaitseala (pindala 180 ha), mida omakorda hõlmab 1992. aastal moodustatud Pandivere veekaitseala. Soo pindala on 781 ha. Soo turbakihi paksus on kuni 6,5 m.
Savalduma karstiala asub ligi 3 km pikas kitsas, kohati lagedas, kohati põõsastunud nõos. Nõgu piirab loodest soo, kagust paelava, mis on ôhukese pinnakattega põllustatud. Paelava serval, vastu orgu ja karstiala on kuni 4-5 m kôrgune astang. Ka nõos on pinnakate kohati õhuke.
Nõo pôhjas Savalduma küla juures esineb üle 60 karstilehtri ja -lohu läbimõõduga 2-75 m ja sügavusega kuni 2,5 m. Mõnes lohus esineb Porkuni lademe lubjakivi paljandeid, avalõhe või pisike koopaava kõrgusega kuni 0,3 m. Leidub vannisarnaseid karstivorme. Seda ala kasutatakse karjamaana. Kurisuid on edelapoolses otsas. Neisse voolab Kursi soost väike oja.
Kevadeti, harva ka teistel aastaaegadel, ujutatakse Savalduma karstiala mõneks nädalaks üle. Moodustub pikk, enam kui 100 ha suurune ja 1,7 m sügavune Savalduma karstijärv, mis saab vee peamiselt Savalduma soost.
Suurvee ajal on järv kuni 6 m sügav. Vesi kaob sellest pikkamööda karstivormide kaudu maa alla. Enne kaob see põhjapoolsest “Eesjärvest”, mis on madalam.
Savalduma karstiala lõunaosas, s.o. “Tagajärves” püsib vesi suuremal või vähemal alal aasta läbi, sest siia pumbatakse heitveed. Need reostavad looduslikku järve ja põhjavett, kuna vesi voolab astangu jalamil leiduvates kurisudes maa alla.
Savaldumas asuvad Savalduma pulmajalakad, need asuvad vana külatee servas, mis Aluperest Einmanni mõisa viib. Tänaseks on osa neist hävinud, tormides murdunud, seest tühjade tüvedega. Need võeti looduskaitse alla 1930. aastatel. Vanarahva juttude järgi on nad nõiduse läbi jalakateks muudetud pulma- ehk saajarong. Nimelt olevat peigmees hüljanud oma esimese pruudi, kes olnud küll ilus ja õilis, kuid vaene. Oma vanemate nõudmisel pidi ta naiseks võtma rikkama ja seisusekohasema tüdruku. Läinudki siis noormees oma uue pruudi ja pulmalistega Ambla kiriku laulatusele. Tagasi tulles sõitis pulmarong läbi Savalduma küla, järveäärset teed mööda. Pulmarongile tuli seal aga vastu hüljatud pruut, noormehe tõsiselt armastatu. Neiu tõstnud pulmarongi ees käed taeva poole ja sajatanud: “Kui sa tõesti armastad mind, nagu mina sind, saagu sina ja su saajalised, kogu pulmarong puudeks! Jäägu need puud igaveseks hoiatuseks tulevastele põlvedele, kes murravad truudust!” Ja samas muutunudki pulmarong kasvavateks jalakateks. Kokku oli neid üle 20. Nii on need jalakad seisnud sajandeid tummade moraalijutlustajatena.
Savaldumas kaitsealale kuuluva “Surnumäe” kohta, mida vanarahvas pidas vanaks matmispaigaks, kuhu maeti arvatavasti Põhjasõja ajal rootsi ja vene langenud sõdalasi, on järgmine rahvajutt või legend: “Surnumäele on maetud suur varandus. Selle matnud rootsi sõdalased, kuna pole saanud kaasa viia. Maetud selleks, et hiljem tulla järele. Kuna rootslased sõja kaotasid ja varanduse matjad hukkusid, siis jäigi rahapada Surnumäele.”
Savalduma Kukelinnas elas Mari Kabral, keda kutsuti ka külatargaks. Elas üksi nn. Kabrali saunas. Mari oli küla ämmaemandaks, kes pea kõik külas sündinud lapsed 1910-1940 oli vastu võtnud. Mari tundis ravimtaimi, kogus neid varuks ja jagas külarahvale. Käis ka peredes kodu- ja lapsehoidjaks. Oskas vanu rahvalaule ja –jutte.
Mari oli hoolas seene- ja marjakorjaja, tõi neid Savalduma rabast. Taludest sai tasuks toidukraami. Talunaised ei julgenud rabas käia, kartsid rästikuid, aga Mari ussisõnad peletanud ussid temast eemale.
Savalduma külas elab aastal 2016 kokku 34 elanikku.