Vajangu

Kauges minevikus kuulus Vajangu küla muinaseestlaste Loppegunde (Lõpekunna) kihelkonna koosseisu, mida peetakse üheks tolle aja tihedamini asustatud muinaseesti alaks. Orduaegse Läti Hendriku Liivimaa kroonika andmetel kuulusid Loppegunde muinaskihelkonda ka peale Järva-Jaani veel Koeru ja Ambla kihelkonnad ning seega ka Võhmuta ja Vajangu vallad.
Vajangu kohta on teateid külana (Wavenkaio või Wavenkaro) aastast 1525. Tänase Vajangu küla piiridesse jääb ka 1977. aastast Kerguta (1432 Katkul) ja Kõdeküla (1477 Kotteküll). Aastani 1930 kuulus Vajangu küla Einmanni valda, kuid aastatel 1936-1950 moodustati Vajangu vald Järvamaal Tapa mõjupiirkonnas, kuhu kuulus ka Tamsalu alevik. Vajangu külas asub tänaseni ajalooline Vajangu vallamaja, mille nurgakivi pandi 13.05.1900. Samuti asub Vajangul Einmanni Haridusseltsi poolt ehitatud rahvamaja. Ehituse alguseks on märgitud 11. märts 1929.
Vajangu koolil on väga pikk ajalugu. 1842. aastal ehitati Kuie mõisahärra parun von Ükskülli eestvõttel Vajangu külla esimene koolimaja. Selles oli avar ahjuga tuba, eluruum ja kivist rehealune. Hoone plaan on seega sarnane Eesti talupoegade jaoks tavalise rehielamuga. Materjal hoone ehituseks saadi mõisalt. Uue koolihoone valmimise järel jäi vana hoone talumajaks. Talu nimeks oli Üksküla (Külaotsa). Koolmeistriks oli Hans Uuslall, kes õpetas lugemist, kirjutamist ja laulmist, korraldas maja ümbrust, remonti ja istutas õunapuid. Kooli ülalpidajaiks olid mõis ja vald. Mõis andis koolile kasutada maad, mille rendiks arvati 35 rubla. Vald maksis 10 rubla rahas ja tasus koolmeistri riigimaksud. Iga pere pidi viima koolile 2 jalga puid. Magasiaidast anti koolmeistrile veel küünalde muretsemiseks 1 setvert, 4 setverikku kaeru. Koolis käidi 2 aastat – 6 päeva nädalas, kolmandal aastal 3 päeva, siis 2 päeva ja lõpuks 1 päev nädalas kuni leerini. Pärimuse järgi käis Uuslall ka iga laupäeva õhtul Kuie mõisas palvetundi pidamas ja lapsi loetamas (pühakirja õpetamas?). Kihelkonna koolihärra – Kuie mõisa omanik parun Engelhardt, patseerinud siis läbi ja vaadanud pealt, kui Uuslall lapsi loetanud. Kuie mõisnik parun Engelhard kinkis 1868. aastal vallale 19 tiinu 288 ruutsülda (ligi 21 ha) maad “Kooli koha” nime all Vahemetsas. Ehitama kohe ei hakatud. 1901. aasta koolide inspektori aruandes on hoone vanuse ja ehitusmaterjali kohta märgitud: “puuehitus 1875. aastast”. Mõisa poolt antud palkidest ehitatud koolimaja valmis arvatavasti alles 1877. või 1878. aastal. Seega oli 1878. aastal uus koolimaja valmis. Uus koolihoone ei meenutanud enam rehielamut. Selle ehitamisel lähtuti nüüd tsaaririigi poolt soovitatud üle-Venemaalistest tüüpprojektidest. Hoones oli suur 5 aknaga klassituba, koolmeistri 3-toaline korter köögiga, sahvrid, eeskoda ja garderoob. Eesti Vabariigi ajaks oli kool uute vajaduste ja rohkete õpilaste jaoks väikseks jäänud ning see otsustati üle viia ruumikamasse Kuie mõisa häärberisse. 1923. aasta sügisel lõpetaski Kuie külakool oma tegevuse. Vana koolimaja Vahemetsa ääres jäi vana õpetaja elukohaks. Õpetaja Jaan Jaam käis siit veel uues koolis tunde andmas kuni 1925. aastani, siis jäi ta pensionile.
Vajangu küla asub endise Türi–Tamsalu kitsarööpmelise raudtee ääres, mistõttu oli paikkonnal hea ühendustee lähemalasuvate asulatega ja suuremate linnadega. Osaliselt on raudteetamm tänaseni säilinud. Vajangu endine raudteejaam on eravalduses. Türi–Paide–Tamsalu raudtee oli 62 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Türi ja Tamsalu raudteejaamade vahel. Türi–Paide raudteeharu ehitati koos Tallinna–Viljandi liiniga ja avati ajutiseks liikluseks oktoobris 1900, Eesti Vabariigi ajal pikendati raudteed Paidest Tamsaluni. Türi–Paide–Tamsalu raudtee oli kasutusel 1920–1972. Raudteel liikusid reisi- ja kaubarongid. 1937. aastal võeti reisijateveo kiiremaks, mugavamaks ja säästlikumaks muutmiseks kasutusele rööbasomnibussid Ro-11 ja Ro-12, mis ei täitnud reisijate ootusi ning asendati üsna ruttu reisivagunitega.
Külas asub lasteaed ja põhikool, mis on endise Kuie külakooli (1869) õigusjärglane. Peamisteks ettevõteteks on Vajangul põllumajandusühistud, aktiivselt tegutseb Vajangu Tuletõrjeühing ja rahvamaja. Vajangu külas tegutseb raamatukogu, mis sai aluse 1907. a.
Vajangu küla kese on nihkunud: ajalooline küla asub praegusest tihedamalt hoonestatud osast lõunas. Vajangu lääneosas olnud saunaküla kutsuti Kobakülaks. 1977. aastal liideti Vajanguga Kuivakaare ja Kõdeküla.
Vajangu külas elas 2016. aastal 317 inimest.

Vajangu algkool

Pikemalt Vajangu algkoolist saab lugeda Kerlin Põdra kodu-uurimistööst:

(Kooli möödunud käekäigust saab lugeda Einmanni küla alt)

Alates 3. aprillist 1936. aastal nimetati Einmanni algkool Vajangu algkooliks, kuna Einmanni vallast sai Vajangu vald.
Nime muutmisest hoolimata läks koolielu algul endistviisi edasi. Koolijuhatajaks oli Jakob Landberg. 1936. aastal tekkis Vajangu vallas mõte ehitada uus koolimaja, aga selgus, et vald saaks selleks laenu alles 1944. aastal. Päris lõplikult uue maja mõttest ei loobutud.

1. jaanuarist 1938. aastal lahkus õpetaja Johannes Kuulbach, temast sai Jäneda algkooli juhataja. Tema asemele tuli Kiira Neutal. 1938. aastal eestistas oma nime koolijuhataja J. Landberg, tema nimeks sai Laanpere. Ka Meeri Udal muutis nime (Mari Laidre). Nii et Eesti Vabariigis algatatud nimede eestistamise kampaania puudutas ka Vajangu kooli. ”Postimees” teatab juba 1936. aastal, et Järvamaal on eestistatud 3817 nime, kusjuures eeskujuks teistele on Vajangu vald.

Kauaaegne koolijuhataja J. Laanpere haigestus raskelt 1939/1940. aastal. Ta suri oktoobris 1940. a. ja maeti Väike-Maarja kalmistule. Kroonikaraamat näitab, et kõige muu kõrval oli J. Laanpere olnud aktiivne kodu-uurija. Ta on üles tähendanud rahvapärimust, pannud kirja kohalikku kultuurilugu puudutavaid fakte.

1938. aasta sügisel valiti Kiira Neutali asemele õpetajaks Evald Abner. Tema asendas ajutiselt koolijuhatajat, kuni selle koha sai Juhan Taimsoo, aga mitte kauaks. 1941. aastal määrati juhataja ajutiseks kohusetäitjaks õpetaja E. Rava.
Juhan ja Alma Taimsoo, kes samuti Vajangule õpetajaks tuli, olid kommunistlike vaadetega ja seepärast evakueerusid 1941. aasta suvel (sakslaste sissetungi järel Eestisse) Venemaale. 1941. aastal abiellus õpetaja Maria Rikk ja lahkus Pärnusse. Seega 1940/1941. aasta olid kooli jaoks rasked: õpetajad vahetusid ja võim vahetus. Õpetajad olid nõukogude võimu käsul sunnitud tegelema poliitpropagandaga nii koolis kui väljaspool kooli, samuti valmistusid nad mittetäieliku keskkooli õpetaja kutse saamiseks. Vajangu algkool oli nimelt muudetud mittetäielikuks keskkooliks. 22. juunil alanud Vene – Saksa sõda tõi kaasa kohustuse koolimajas kordamööda alalist valvet pidada. Kartes Stalini käsku kõik väärtuslik sakslaste tuleku eel hävitada, peideti nii kooli kui isiklikku vara.

Augustis 1941.a. jõudsid Saksa väed Vajangule. Üks nende väeosa peatus lühikest aega ka koolimajas. Üldiselt jäi aga kool ja selle ümbrus lahingutest puutumata. 1941. aasta sügisest oli ametlikult koolijuhatajaks Evald Abner. E. Rava viidi üle teise kooli. Vanadest õpetajatest jäi peale tema veel kohale Mari Haas (enne nime eestistamist ja abiellumist Meeri Udal). 1942 – 1943.a. töötas Vajangul õpetajana Ervin Kukk – hilisem Rakvere I Keskkooli tuntud direktor. Õpetajaks tuli ka Maimu Kirspuu. 1943. aasta sügisel määrati Evald Abner Saksi lastekodu juhatajaks, uueks Vajangu koolijuhiks sai Saksist tulnud Lembit Oglas. 1943. aasta sügisel tulid Vajangule õpetajaks Õilme Koonukõrb ja Linda Uuesoo. Seega 1943/1944. õppeaastal oli Vajangu koolis peale koolijuhataja veel 4 õpetajat. Õpetajate arv vastas üldiselt kõigil aastatel klassikomplektide arvule.

1936/1937. õppeaastal õppis koolis 161 õpilast. Vallale läks sel aastal ühe õpilase koolitamine Vajangu algkoolis maksma 21.48 krooni, kui arvestada juurde riigilt saadud õpetajate palgaraha ja toetused vaesematele õpilastele, siis tuli ühe õpilase kohta kulu 52.41 krooni. 1937/1938. õppeaastal oli õpilasi 154. 1938/1939. õppeaastal õppis Vajangu algkoolis kõige rohkem lapsi võrreldes teiste aastatega – 168. Siitpeale hakkas õpilaste arv langema: 1939/1940 oli õpilasi 154, 1940/1941 – 135, 1941/1942 – Saksa okupatsiooni esimesel aastal oli õpilasi 123, 1942/1943. õppeaastal oli lapsi 122, 1943/1944. õppeaastal ainult 97. Klassikomplekte oli nimetatud aastatel 5.

Kooli kroonikast selgub, et aeg-ajalt takistasid koolitööd haigused või ka muud probleemid, eriti sõja ajal. 1936. aasta detsembris oli kool 23 päeva suletud sarlakite tõttu. Ka jõulupidu oli arsti korraldusel keelatud. 1939. aasta veebruaris oli kool 11 päeva suletud, sest õpilased olid haigestunud mumpsi. Sõja-aastatel kimbutasid õpilasi tihti nakkushaigused. 1944. aastal suri 2 õpilast difteeriasse. 1940. aasta jaanuaris oli kool nädal aega suletud erakordselt külma talve tõttu (40 kraadi C alla nulli).

1941/1942. õppeaastal oli probleemiks õpikute puudus, sest Saksa okupatsioonivõimude käsul läksid kõik õpikud väljavahetamisele, mõned õpikud saadi kätte alles kevadel. Samuti hakkas tunda andma õpilastel jalatsite puudus. Järgmistel aastatel oli viimatinimetatud mure veel suurem, sest sõja ajal tunti puudust nii tarbekaupadest kui toiduainetest. 1942. aastal eraldati koolile 30 paari saapaid. Hoolekogul oli raske otsustada, kellele need anda, kuna jalanõusid vajasid kõik 122 õpilast.

Sõja ajal takistas koolitööd ka see, et koolile ei suudetud muretseda küllaldaselt küttepuid, eriti 1942/1943. aasta talvel. Kütteks korjati koolimaja pargist ja kohalikust metsast hagu, samuti võeti kooliaiast kütteks vanu külmavõetud viljapuid. Küttepuid tõid ka mõned lapsevanemad.

Kooli sisulist tööd ehk õppetööd kontrollisid tihti kooliinspektorid. Puudustest õppetöös kroonikaraamatus ei räägita. Vastupidi, inspektorid on alati õpilaste teadmiste ja õpetajate tööga rahule jäänud. On märgitud, et Vajangu koolis oli õpilaste teadmiste tase alati hea. Klassiväline töö ei olnud sõja-aastatel nii aktiivne kui 1930. aastate lõpul.

1936/1937. õppeaastal on korraldatud referaatõhtu valguspiltidega, samuti tähistati emadepäeva ja teisi tähtpäevi. 1939. aasta 20. detsembril korraldati jõulupidu Vajangu rahvamajas. Tehti õppekäike kodu lähedale, näiteks Kursi järvele. Koolis töötasid kuni 1940. aastani Noorkotkaste ja Kodutütarde rühmad.

Võimalust mööda remonditi koolimaja ja täendati kooliaeda õunapuude, marjapõõsaste, lilledega. Kooliaias oli nüüd juba 200 taimeliiki. 1937. aasta kevadel võeti koolimaja õuel kasvav omapärase kujuga pärn, mida hüütakse Hobusepuuks, looduskaitse alla. Õunapuud võttis aga 1939/1940. aasta talvel külm ära. See oli suur kaotus. Kui 1940. aastani õpetajad oma aiamaast eriti huvitatud ei olnud, siis sõja ajal oli see eluks hädavajalik.

Nii elas Vajangu kool üle Eesti rahva jaoks keerulised aastad: nn vaikiva ajastu 1930. aastate teisel poolel, esimese Nõukogude okupatsiooniaasta 1940-1941 ja Saksa okupatsiooni 1941-1944. 1944. aasta sügiseks ehk uue kooliaasta alguseks oli Eesti uuesti Nõukogude Liidu koosseisus. Sõda ja okupatsioonid mõjutasid nii õppetööd kui igapäevast elu koolis.