Vistla

Vistla küla mainitakse esmakordselt 1564. aastal nimega Wiszell, 1586. a. Wysell, 1616. a. Wisell, 1725 – 1726. aastatel Wisell ja 1796. aastal juba Wistla. Küla on 17. sajandini kuulunud Porkuni mõisa alla, hiljem oli vahepeal Põdrangu mõisa käes, seejärel 19.-20. sajandi vahetusel Porkuni mõisa karjamõis. 1930. aastatel asundus, 1940. aastatest juba küla. Nimes peitub tõenäoliselt isikunimi.
Vistlas elas 2016 aastal 21 inimest.

Vistla külas asub II Maailmasõjas Porkuni lahingus saksa poolel sõdinud ja hukkunud eestlaste mälestusmemoriaal. Porkuni lahing toimus 21. septembril 1944. aastal Porkuni järve ja Tamsalu raudteejaama vahelisel alal. Lahingus osalesid punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse 249. Eesti laskurdiviisi 925. laskurpolgu võitlejad ja Porkunit läbivate 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi väeosad.

Porkuni lahingus, mis kestis vahelduva eduga pool päeva, hukkus praeguseni täpselt teadmata arv eesti vabatahtlikke sõdureid.

Järgmisel päeval pärast lahingut anti kohalikele elanikele käsk minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aadurahva talu maadele kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Teine matmispaik oli Porkuni – Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti külarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud sõdurit. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.

Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Kuna lahingus osalesid mõlemal poolel eesti mehed, hakati seda lahingut nimetama vennatapulahinguks.

Nõukogude perioodi lõpus, aastatel 1988/89 oli võimalik hakata taastama ka sakslaste poolel sõdinute haudasid. Mõte sõjahauad korda teha tekkis Hanno Tammel 21. septembril 1984. aastal, kui ta nägi hauakohal kahte punast roosi. Keegi oli need sinna toonud lahingu 40. aastapäeval sinna maetute mälestuseks.

1989. aasta kevadel paigaldati Hanno Tamme eestvedamisel haudadele suured vaskristid, mis avati 21.09.1989. Porkuni lahingu 45. aastapäeval. Paraku aga leidus neid, kes vaskristid lõhkusid. Esimest korda juhtus see 19.05.1990 Vistlas ja 08.09.1990 Saueväljal, kus üritati risti õhku lasta, kuid rist jäi siiski püsti.

Mõlemad ristid lasti ikkagi õhku. Seda juba 05.12.1990. Hävitustöö tehti öösel ja hommikul. (Samal ööl lasti õhku ka Kautlas asuv vaskrist). Vistla ja Sauevälja haudadele paigaldati ajutised puust ristid lahingu 47. aastapäevaks ja avati 21.09.1991.

1992. aasta mai kuus paigaldati puust ristide asemele uued vaskristid ja avati 09.05.1992. Sama aasta juuli keskpaigaks oli Sauevälja vaskrist kadunud. Püüti ka Vistla risti maha saagida, kuid see ebaõnnestus.

21.09.1994. avati Saueväljal uus vaskrist, sedakorda juba kolmas. Seegi ei jäänud kauaks, sest juulis 1995. aastal saeti maha risti parempoolne haru ja augustis 1995. aastal varastati ka ülejäänud vaskrist.

21. septembril 1999. paigaldati Vistlasse ja Saueväljale puust ristid ja avati mälestuskivid. Vistla kivisse raiuti sõnad: „Püha on elutee, mullast ase Porkuni lahingus langenuile“ ja Sauevälja kivisse raiuti võitlusembleem pühendusega: „Aeg sangareid ei unusta“.

Pärast pikemaid arutelusid otsustati Vistlasse rajada saksa poolel sõdinud ja langenud sõjameestele mälestusmemoriaal, mille esimene osa avati 21.09.2007.  Toimus ka lahingus langenud ülemleitnant Otto Uini säilmete ümbermatmine. 27.07.2007. oli uude valmivasse memoriaali maetud ka 5 Kullengalt väljakaevatud sõduri säilmed.

Sügiseks 2007 oli lõpetatud kõik ümbermatmised ja mullatööd. Ühishauda maeti 101 saksa poolel sõdinud eesti mehe säilmed. 96 isiku säilmed kaevati välja lähiümbrusest ja 5 Kullengalt.

Vistla memoriaal valmis 21. septembriks 2008. aastal. Memoriaali monumendi kavandi autor on Ekke Väli, töö teostasid Andres ja Art Allikmaa. Kalmistul tegi töid firma Speedline.

21.09.2009 avati memoriaali juures ka infotahvel maetute nimedega, keda saadi tuvastada ja lahingu skeem.

2011. aasta suvel lükkasid vandaalid ümber kõik Vistla kalmistul olevad hauakivid. Need olid valmistatud Raplamaal Jalase külas asuvas firma Gildemann töökojas. Vald organiseeris vandalismi jälgede likvideerimise.

Tänapäeval on Sauevälja matmispaigas asuv mälestuskivi kasvanud kõrgesse rohtu, selle kõrval vaid kividest alus, kus näha mahasaetud vaskristi jäänuseid. Ka puust risti seal enam ei ole. Paik on maha jäetud ja unustatud.

Igal aastal, 21. septembril toimub Vistla memoriaalis langenute mälestusüritus sõnavõttude ja lillede-pärgade asetamine. Süüdatakse küünlad.

21. september 2022 – Porkuni lahingu 78. aastapäev

Käesoleva aasta Porkuni lahingu mälestuspäeva tähistamine 21.09.2022 kell 12.00 algas sümboolse vaskristi piduliku avamise ja pühitsemisega Väike-Maarja kiriku siseseinal. Tähelepanuväärse sündmuse tähistamisele Väike-Maarja kirikus oli kogunenud kirikutäis rahvast.

Kolmapäevasele Porkuni lahingu aastapäevale olid sõitnud kohale vabadusvõitlejad üle Eesti. Osalesid kodutütred, noorkotkad, Väike-Maarja, Tamsalu ja Tallinna Westholmi Gümnaasiumi õpilased, Väike-Maarja Päästekooli õppurid, kaitseliitlased jt.

Uhke oli vaadata kuidas koolinoored Väike-Maarja, Tamsalu ja Tallinna Westholmi gümnaasiumidest astusid kirikusse lippude lehvides. Väike-Maarja Päästekooli õppurid sammusid kirikaia väravast sisse rivisammul oma Väike-Maarja Päästekooli lipuga. Lippude paraad oli muljetavaldav.

Väike-Maarja ja Tapa vallad olid esindatud vallavanemate tasemel. Kohal oli Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi, Kaitseliidu Viru Maleva esindajad, Eesti Vabadusvõitlejate Liit eesotsas juhatuse esimehe Tiit Põderiga jt.

Jumalateenistuse Väike-Maarja kirikus viisid läbi Virumaa praost Tauno Toompuu ja Kaitseliidu peakaplan kapten Peeter Paenurm. Jutluse pidas ja õnnistas kirikulisi Tauno Toompuu.

Kaitseliidu Viru Maleva kaplan ja Viru praost Tauno Toompuu lausus „Tänasel päeval on paslik mõelda risti kui lepitusmärgi peale.“

Pärast jutlust pöördus kirikuliste poole ja esines pikema kõnega Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi, kes meenutas, „Ka rohkem kui 800 aastat tagasi peeti madisepäeval lahingut, kus langes ainuke mees, keda eestlased on oma kuningaks kutsunud – Lembitu. Praegu, enam kui 800 aastat hiljem, on aastasadu tuksunud lootus täitunud ja meil on vaba Eesti riik.

Paraku ei ole olukord sugugi kindel, ehkki on lootust, et asjad liiguvad paremuse poole.“
Ühtegi rõhutas „Oluline on mäletada ajaloos juhtunut ning mitte kaotada inimlikkust“
Vaskristi avasid vaimulikud Tauno Toompuu ja Peeter Paenurm, sõjaveteran ning tuntud metsavend Ruuben Lambur ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. Risti pühitses Kaitseliidu peakaplan kapten Peeter Paenurm.

Sõnavõtt 21.09.2022 Väike-Maarja kirikus Porkuni lahingu mälestusristi pühitsemisel.

Täna 33 aastat tagasi pühitses pastor Madis Oviir Porkuni lahingupaigas Saueväljal ja Vistlas langenute haudadel kõrged vaskristid. Ta pühitses vaskristid ka nendele ristideta langenute haudadele, mida seal lahingupaigas on palju. Saksa poolel langenute haudade taastamine sai üle Eesti tuntuks “Porkuni vaskristide” nime all.

Aga Porkuni lahing käis edasi. Vaskristid hävitati korduvalt Vene sõjaväe ja vasevaraste poolt. Järel on vaid ristide tüükad. Otsisime aastaid hävingule sümboolset lahendust säilitada ajaloole “Porkuni vaskristide” tuntukssaanud nimi.

2021. aasta Nelipühi ajal algatas EELK Väike-Maarja kogudus mõtte, paigutada ajaloolise gooti kiriku siseseinale Porkuni lahingus langenute vasest mälestusrist.

Siin ta on!

On väga tähenduslik, et risti valmistas sepp Ermo Lood Porkuni lahingupaigas Loksa külas Väike-Maarja kihelkonna ajaloolisel territooriumil. Punase vase kinkis risti autor Hanno Tamm Tisleri talust. Toetas Eesti Vabadusvõitlejate Liit.

Me kõik usume, et siin kirikus Jumala kaitse ja koguduse hoole all on põlistatud langenute mälestus.

Hanno Tamm, koguduse liige.

Muinsuskaitsja, Porkuni lahingupaiga mälestuskompleksi rajamise aktiivne kaasaaitaja Hanno Tamme eestvedamisel avati esimesed vaskristid langenute mälestuseks Vistla ja Sauevälja matmiskohtades Porkuni lahingu 45. aastapäeval 21. septembril 1989. Nõukogude armee kõrgete väejuhtide käsul õhiti ristid, taastatud vaskristid varastasid vasevargad. Aga rahvas oli Porkuni vaskristid juba jõudnud omaks võtta.

Hanno Tamm juurdles kaua, kuidas Porkuni lahingu vaskristi, kui sümbolit edasi arendada. 2021. aasta kaunite nelipühade aegu sündis Hannol suurepärane mõte. Paneme Porkuni lahingu vaskristi Väike-Maarja kiriku siseseinale, kus ta jääks igaveseks mälestuseks ja auks lahingus langenuile. Nii on see nähtav kirikulistele ja toimunud ajalooline sündmus ei unune ning kandub edasi ka järgnevatele põlvkondadele.

Mõeldud-tehtud ja Hanno asus tegutsema. Ta leidis oma põhjatust varaaidast sobiva vasklati, mis oli nagu loodud vaskristi sepistamiseks. Aga kõigepealt tuli luua risti valmistamiseks tehniline lahendus. Hanno Tamm valmistas risti täiemõõdulise puidust mudeli. Läbirääkimised Väike-Maarja koguduse ja Muinsuskaitsega vaskristi paigaldamiseks kirikusse lõppesid edukalt ja Hanno Tamme lahendus kiideti heaks.

Nüüd tuli üles otsida sepp, kes risti valmis teeks. Õnneks elab Loksa külas tuntud sepp Ermo Lood. Sepale risti autori tehniline lahendus meeldis ja Ermo Lood asus sepistama Porkuni lahingu sümboliks saavat vaskristi lahingu paigas Loksa külas.

Vaskristi juurde kuulub ka ümar vasest plaat, millel andmed Porkuni lahingu, vaskristi sepistaja ja Hanno Tamme isatalu – Tisleri talu nimedega. Plaadi materjali hankimisel olid keerukamad lood. Lõpuks, pärast pingsat otsimist, leiti sobiv materjal Tallinnast.

Vaskplaadile teksti süvistamisel on kasutatud lasertehnoloogiat. Siin ulatas abistava käe Porkuni Paeroosi talu peremees Ain Aasa, kes korraldas plaatide graveerimise Tallinnas vastavas firmas.

Vaskplaadist valmistati kümmekond koopiat, mis jagati auväärt külalistele ja vaskristi saamisloos osalenud inimestele. Koopiad jagas välja Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees Tiit Põder ja plaadi autor Hanno Tamm.

Jumalateenistus ja pidulik vaskristi avamine Porkuni lahingus langenuile Väike-Maarja kirikus oli hästi korraldatud ja meeldejääv.

Väike-Maarja vald, eesotsas vallavanema Indrek Keskülaga, nõunik Maire Haava, Tapa vald, EELK Väike-Maarja kogudus ja koguduse liige Hanno Tamm tegid ära suure töö selle ürituse eeskujulikuks kordaminekuks. Kiriklik teenistus, vaskristi avamine ja koos lauldud kiriklikud laulud lisasid rahva meeleollu tubli annuse isamaalisust ning kirikust lahkudes olid inimesed rõõmsas meeleolus.

Pärast väikest seljasirutust, muljete vahetust ja tutvumist kiriku ees sõjakirjaniku Hanno Ojalo raamatuletiga suunduti edasi Porkuni lahingus langenute ühishaudade juurde Loksal ja Vistlas, kus jätkus austuse avaldamine langenuile kõnedega ja lillede ning pärgade asetamisega langenute mälestuseks.

Esimene peatus tehti kell 13.15 Loksal Porkuni lahingus langenud punaarmeelaste mälestusmärgi juures, kuhu asetati langenute mälestuseks lilled ning pärjad ja süüdati küünlad.

Loksalt sõideti edasi Vistla memoriaali juurde, kus kell 14.00 algas mälestusteenistus, mis avati pidulikult Eesti Vabariigi hümniga, mille esitasid Tamsalu neiud. Mälestusteenistust juhtis Kaitseliidu Tapa malevkonna ohvitser Jaan Viktor, kes andis kõigepealt sõna Kaitseliidu peakaplanile kapten Peeter Paenurmele.

„Mäletame neid, kes ohverdasid ennast kodumaa eest,“ ütles Vistlas oma kõnes Kaitseliidu peakaplan Peeter Paenurm. Tollal jagunesid inimesed tema sõnul kahe totalitaarse võimu pooldajate vahel ning see tekitas lõhe ka eestlaste seas. Neil päevil oli tulevahetusi, kus mõlemal pool olid eesti mehed. „Inimesed on inimesed, isegi kui nad on erinevates mundrites,“ tuletas Paenurm kuulajatele meelde.

Mälestuse hoidmisel saame Paenurme hinnangul palju ise ära teha. Aja möödudes on eri pooltel oma ideoloogiliste tõekspidamiste eest võidelnud eesti sõjamehed suures osas üksteisega leppinud ja andestanud vastaspoole valikud. Kuid ka sõja ajal kehtivad seadused – nimelt sõjaseadused, mis peavad kinni siiski üldinimlikest printsiipidest. Inimsuse vastased sõjakuritegusid ei andestata ja need ei aegu ning sõjakuritegudes süüdiolevaid isikuid ootab ees rahvusvaheline kohus koos kohtu poolt määratud karistustega. Vaimuliku sõnul on tänapäeval Vene-Ukraina sõja tõttu eesti ühiskond jällegi lõhenenud.

Tapa vallavanem Valdo Helmelaid pidas südantliigutava kõne nimetades, et tema perekonna ja sugulaste elu ning saatus sarnanes paljusgi Porkuni lahinguväljal toimunuga. Tihti sõltus inimese saatus ja valikud, kui neid üldse oli, väga väikestest detailidest ning üürikesest ajahetkest, kus tuli otsuseid teha. Nagu sünniajast, ja parasjagu võimul olnud suurriigi sunnist, millise rongi peale tuli minna, kas satuti välikööki või lahingusse, rääkis vallavanem.

Tema vanaisa Erik võitles Nõukogude vägede koosseisu kuulunud Eesti laskurkorpuses, vanaonu Lembit Saksa armee all olnud Eesti Piirikaitse rügemendis, vanaonu Aleksander oli metsavend ja vanaisa Bernhardt oli Saksa okupatsioonivõimu ajal raudteetööline. Vallavanem nimetas, et tema sugulased suutsid siiski omavahel ära leppida kusagil 1950-nendate aastate keskpaiku.

Helmelaid tõi esile, et elame ka praegu keerulisel ajal. Vallavanem avaldas soovi, et me ei takerduks asjatutesse vaidlustesse vaid meie pilgud oleks suunatud ühest eesmärgist kinnihoidmisele, milleks on Eesti iseseisvus.
Kõnega esines ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees Tiit Põder, sõna anti ka väljaspool reglementi sõnasoovijaile.

Järgnes pärgade ja lillede panek langenud sõjameeste mälestuseks. Tamsalust asetati lillepärg või lilled Tamsalu Kultuurimaja, Tamsalu Gümnaasiumi, Murtud Rukkilille Ühingu ja Tamsalu Muuseumi Sõprade Seltsi ning Kaitseliidu Tamsalu sisekaitserühma veteranide poolt.

Pärast mälestusteenistust oli osavõtjail võimalus süüa maitsvat sõdurisuppi ja sõprade ning tuttavatega koos jagada esmamuljeid äsja toimunud Porkuni lahingu 78. aastapäeva üritusest.

Tamsalu rahva eestvedajaks toimunud mälestusüritusel oli Murtud Rukkilille Ühingu Tamsalu piirkonna juht Malle Annus. Tema suhtles ka Tamsalu Gümnaasiumi esindajatega ja kooli poolt oli organiseeritud autobuss sõiduks Tamsalust Väike-Maarjasse ning Vistla memoriaali juurde. Tamsalust võttis Porkuni lahingu mälestuspäevast osa kokku üle 20 inimese.

Tänu ilmataadile oli suve lõpupäevade ilm mälestusürituse läbiviimiseks soodne, vihmavarju polnud vaja lahti tehagi.

Kõikidele osavõtjatele jäi sisuliselt kurva Porkuni lahingu aastapäeva tähistamine meelde hea korralduse ja langenute mälestuse väärika tähistamise poolest ja maitsva sõdurisupi poolest.

Au ja kiitus korraldajatele!

Koostas: osavõtja Tiit Uus Tamsalust.