Endel Vahersalu mälestused

Endel Vahersalu (sünd. 19.08.1912, surn. 15.09.1994, maetud Tapa linnakalmistule, eestistati 01.01.1935 nimest Vaademann Vahersalu).

Endel Vahersalu mälestused lapsepõlvest, õpingutest ja tööaastatest

Jätiku vanaisa oli küll talumees, aga ka suur ühiskonnategelane. Ta oli tegev Väike-Maarja Põllumeeste Seltsis, oli tegev ka selle seltsimaja ehitamisel (praegune Väike-Maarja Kultuurimaja). Ka laulukooris käis ta laulmas. Jätiku vanaisa oli mulle ka hiljem suureks eeskujuks – ta oli töökas, ei suitsetanud, ei joonud. Isa aga oli viinamees ja võibolla selle pärast nende elu emaga ka kuidagi ei klappinud. Ema oli rohkem oma isa iseloomuga ja ellusuhtumisega, seega olid isa ja ema ellusuhtumised erinevad.
Kaugematest esivanematest meil kodus oli üldse vähe juttu ja seegi vähene on ununenud.
Minu kodu Kangrul oli pisikeses Imavere külas, kus oli ainult kolm talu. Seega ka üldine läbikäimine teistega vähene. Meie küla oli suurest Vao külast umbes 2 km kaugusel. Ega Jätikugi suure küla sees olnud. Ka ligi 2 km suurest Loksa külast eemal metsa ääres. Et me elasime suurtest asulatest eemal, siis jäime seetõttu ka küllalt üksikuks. Üks väga suur elamus oli (5 – 6 aastase poisina) sõit vanaisaga Väike-Maarjasse. Näha nii palju suuri ehitisi ligistikku, näha korraga nii palju inimesi, see oli enneolematu, seletamatu. Ka selle seltsimaja sees käisime, nägin seda suurt saali ja kõike muud. Ega ma tol ajal sellest kõigest täiesti aru saanudki, mis see oli, aga mõningad vaated, mida ma nägin, on tänapäevani silme ees. Suuremat elamust ma oma ennekooliaegsest ajast ei mäleta. See, mis oli koduga seotud, oli igapäevane. Jätiku vanaisa, Villem Eichhorn (1857 – 1927, omaaegne Vao vallavanem, Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi esimees), oli tolle aja kohta suhteliselt suure silmaringiga arenenud mees. Talu oli tal hästi korras. Toas oli klaver, palju noote ja raamatuid. Et ma sel ajal veel raamatulugeja ei olnud, ei tea mis raamatud seal peamiselt olid. Aga tean, et seal oli ka muusikaalast kirjandust. Hiljem Kangrul olles sain vanaisa käest mõnegi muusikaalase raamatu oma muusikateadmistele alusepanemiseks.
Kangrul tuli elamist rajama hakata praktiliselt tühjale kohale. Olid vaid toad ja mööbel sees. Raamatuid tuli hakata vähehaaval muretsema. Esialgu peamiselt laste jaoks. Üks esimesi oli O. Lutsu „Kevade“, selle lugemine on hästi meeles. Seda raamatut sai korduvalt loetud, küll siit, küll sealt. Sai otsitud põnevaid kohti üles ja veelkordselt läbi loetud. See raamat kulus päris „kapsaks“. Ega me teda halvasti ei hoidnud, aga see suur otsimine ja lugemine tegi oma töö. Eks siis selle järgi, kuidas vanemaks saime, suurenes ka raamatute hulk. Aga ega talupoisil eriti palju aega raamatute lugemiseks jäänud. Juba algkooli II – III klassis tuli aga põllule tööle minna. Esialgu kummalegi poisile üks hobune ja äke järgi ning põllule äestama. Veidi vanemalt juba kahe hobusega tööle. Esialgu kergemad tööd, aga raskemad tööd, nagu kündmine, tulid veidi hiljem. Töid jätkus muidki – nagu kivide korjamine, umbrohu kitkumine heinast ja orastelt, umbrohu juurte korjamine kesapõllult ja nende põletamine. Tööd jätkus pidevalt. Selleks ajaks oli talu ka juba päriselt meie oma.
Isa müüs talu emale, raha saamiseks tuli maha müüa terve karjamaal kasvanud hea palgimets. Umbes samal ajal toimus ka isa ja ema abielulahutus. Kumb enne toimus, ei mäleta.
Tööpuudust talus ei olnud. Igal sügisel, kui kool algas, oli hea tunne, et saab orjusest lahti ja igal kevadel vastupidi, nüüd hakkab orjus jälle peale. Tänapäeva koolilastel on see vist teisiti. Sügisel orjus algab ja kevadel lõpeb.
Aga ega talus ka alati orjus olnud, eks ikka lõbusamaid aegu oli ka. Eriti on meelde jäänud jõulupühad. Esimene tõsisem probleem oli jõulukuuse toomine. Kuusk pidi olema ilus, sobiva suurusega, küllalt tihedate okstega. Selle otsimine polnudki nii kerge. Eriti raskeks tegi see, et metsas oli kuuski palju, missugune on see kõige kõige ilusam.
Tihti sai juba suvel heinaajal metsaheina tegemisel kuuskedele silma peale heita ja mõned isegi ära märkida. Kui kuusk käes, siis kodus jalg alla ja tuppa. Toas küünlad ja ehted külge. Jõuluvana nii üksikus kohas ei käinud. Kingid saime kas emalt või kuuse alt. Jõuluõhtu söögid olid ka pisut maitsvamad ja pidulikumad. Eriti tähtsal kohal oli verivorst. Loomad ja hobused vaadati jõuluõhtul ka hea silmaga üle ja püüti nende eest paremini hoolitseda. Eks see kõik oli nii siis, kui talu oli juba päriselt oma.

Oma noorepõlve kodukohaks ma pean ikka seda pisikest Imakaevu küla. Ega tal väga pikka minevikku ei olnud. Kes need talud rajas ja millal, selle kohta mul andmeid ei ole. Aga oletada võin, et see toimus mitte üle 50 aasta enne minu lapsepõlve. Ega ametlikult seda Imakaevu küla ei tahetudki niiväga tunnustada, teda taheti rohkem suure Vao küla tagakülaks pidada. Teine niisugune tagaküla oli veel, meist umbes 2 km kaugusel, mida kutsuti Kaasiku külaks, ta asus ilusa kaasiku juures. Aga miks oli meie küla nimi Imakaevu, sellest lapsepõlves ei räägitud midagi. Aga praegu tekkis mul mõte, et kas see ei tulnud sellest, et naabritalu õuevärava lähedal oli põllu sees küllalt suur nõgu, mida ei haritud. Sellel alal kasvasid suured kased ja nõo keskele oli kaevatud auk, kuhu imbus vett. Sellele olid rakked peale ehitatud ja saadud niiviisi imbkaev. Ju siis sellest kaevust võis ka tulla nimi Imakaevu. Seda kaevu kasutati suvel ka loomade jootmiseks. Hiljem jäi ta kasutuseta.
Et minu kodukoht oli suurtest liiklusteedest eemal, siis nimetamisväärseid ajaloomälestisi sealkandis ei olnud. Meeles on aga üks jutt ennustusest. See ennustaja ei olnud minu kodukandist, aga seda juttu rääkis minu isa õde. Ta käis noores põlves Liplapi kodunduskoolis. See võis olla umbes Eesti iseseisvusaja alguses. Seal oli olnud üks vana ennustaja. Kord oli öelnud ta nii: „Tuleb aeg, millal venelane võtab Eestimaa omale ilma püssipauguta. Siis tuleb suur sõda, kus veri voolab ja ulatub hobuse kabjani ja siis tuleb aeg, mil venelane läheb Eestist jälle välja ilma püssipauguta.“ Aga nõidumisi ja muid mitmesuguseid uskumusi meie kandis ei olnud.

Vao, Imakaevu ja Kaasiku külade talud on rajatud endistele Vao mõisa aladele. Aga minu noores põlves talude mõisa alla kuulumist enam ei olnud. Mõisa osa külaelu arengus oli tol ajal väga vähene. Tolleaegne mõisnik parun Rennenkampff viibis kohal suhteliselt vähe, mõisa asju ajas peamiselt valitseja. Õiget mõisa hoonetki ei olnud enam, see oli aja jooksul hävinud, olid ainult varemed. Mõisnik nähtavasti polnud huvitatud selle taastamisest ega uue ehitamisest. Võibolla selletõttu ka mõisa mõju taludele märgata ei olnud. Et mõis ei seganud talunikke, siis ei olnud talunikel ka mõisniku vastu midagi. Oma kodust ei mäleta seoses mõisaga midagi muud kui et ema käis igal kevadel mõisa aednikult kapsa taimi toomas. Mõisa töötajate elust tean väga vähe, isegi sõna „moonakas“ kõnepruugis eriti ei esinenud. Minu kooliskäimise ajal mõisa osa hariduse ja kultuurielu korraldamisel küll märgata ei olnud. Kui ka mõis kooli kuidagi aitas, siis meieni see teave ei jõudnud. Ja ega see Vao mõis kuigi rikas ei olnudki. See paistis välja kogu mõisa kompleksi välimusest ja ka ümbrusest.

Õppimist alustasin Rakveres. Selles koolis oli ainult üks klassiruum, üks õpetaja kes töötas kahe klassiga (I ja II klass). Sellest koolist on vähe mälestusi, ainult see, et õpetaja meie vastu kuri ei olnud. Olin selles koolis liiga vähe aega, et sügavamaid mälestusi saaks olla.
Pärast Imakaevu külasse Kangrule kolimist, hakkasin käima Vao algkoolis. See oli väike maja mäe otsas, mis asus Vao küla ja Mõisamaa küla vahel (Mõisamaa küla asus Vao küla ja Väike-Maarja vahel).

Koolimaja paistis hästi välja. Maja ühes otsas oli kaks klassiruumi, mis äravõetava vaheseinaga eraldatud. Vajaduse korral võis seda ära võtta. Maja teises otsas oli ruum õpetajatele. Koolis oli kaks õpetajat ja neli klassi (I ja II koos ja III ja IV koos). See kool jättis hästi koduse mulje, kodusema kui Rakvere. Ainult kooli minek ja tulek oli tülikam, eriti talvel. Läbi lume 2 km. Õpetajateks olid kaks õde, väga toredad ja hoolitsevad noored inimesed. Võibolla sellest oli ka kool kodune. Seal koolis nägin esimest korda ka keeleteadlast Villem Alttoad. Siis ta polnud veel keeleteadlane, oli noor Kiltsi algkooli õpetaja, kes käis vahetevahel meie õpetajal külas (vanemal õel). Mõnikord andis ka meile tunde. Väga tore vaheldus oli, aga oma õpetaja oli ikka oma. Hiljem nad abiellusid (siis olin juba sealt koolist läinud). See kool ei töötanud väga kaua peale minu äraminekut. Aga millal ta töö lõpetas, seda ma ei tea. Alttoaga abiellunud õpetajat kohtasin hiljem Tallinnas nende kodus ja teist Väike-Maarjas, kes abiellus Väike-Maarja koolijuhatajaga.
Edasi järgnes minu õppimine Väike-Maarjas sealses kõrgemas algkoolis, kus olid ainult V ja VI klass, kumbagi kaks paralleeli. Sinna tulid õpilased ümbruskonna 4-klassilistest algkoolidest.

Seoses sellega tuli kooliskäimisega palju muutusi. Kõigepealt kool oli kodust umbes 5 km kaugusel. Seda teed iga päev jala ei käi. Tuli jääda internaati, mis oli minu elus täiesti uus nähtus. Õnneks käisin ma oma koolitee 10 esimest aastat koos vanema vennaga samas klassis. See oli eriti nüüd väga suureks toeks. Eks internaadis võeti uued poisid vastu ikka igasuguste katsetega, mis koosnesid mitmesugustest viguritest, mis sinuga tehti kuni valuvõteteni välja. Venna abiga sain mõnestki raskest olukorrast kergemini välja. Tema oli suurem ja tugevam. See oli kõik alguses. Hiljem muutus olukord rahulikumaks. Selles olukorras pidid ise kõigega hakkama saama, ka õppimisega. Aga õppimisse selline olukord eriti hästi ei mõjunud. Harjumata oli ka see, et klassid olid suured. Vao koolis väikeste klasside puhul jätkus õpetajal aega iga õpilasega tegelemiseks. Väike-Maarjas seda enam polnud ja õppimine hakkas tagurpidi minema. Eks mõjus ka see, et nõudmised läksid suuremaks, ei arvestatud ka seda, millise tasemega keegi kuskilt koolist tuli. Niisugune järsk hüpe üleminekul ühest koolist teise eriti meeldiv ei olnud.
Vahepõikeks tooksin olukorra mõni aasta hiljem, kui ma läksin õppima Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli, kus matemaatika õpetaja esimese õppeaasta sügisel kõigepealt pani paigale matemaatika alustoed, kordas kõike olulist, mis varem oli õpitud ja siis läks alles õppimine uute probleemide juurde. Ja nüüd kujunes matemaatika mu lemmikaineks, mis Väike-Maarjas kõikus 2 ja 3 vahel. Sellele õpetajale olen ma olnud eluaeg tänu võlgu.
Nüüd tagasi Väike-Maarjasse. Koolimaja oli vana puuehitis, millele oli tehtud kivist juurdeehitus. Kui Vaos oli ainult kaks klassiruumi ja õpetaja oma elutoast astus kohe klassi, siis Väike-Maarjas oli veel ka õpetajate tuba ja riieteruum. Vaos oli riidenagi klassis. Aga ka Väike-Maarjas muid kõrvalruume ei olnud, rääkimata kooli saalist. Kui toimus mingi peoõhtu, siis tuli selleks ühes klassis pingid kokku lükata ja keskele veidi vaba ruumi teha. Aga seda juhtus harva. Ja ega pidutsemisteks eriti aega ka polnud. Nädalavahetusteks läksid lapsed kõik enamaltjaolt koju, teistel päevadel olid hommikupoole tunnid ja õhtupoole koduste tööde tegemine, internaadis veel töötoimkonnad.

Õppimine toimus ainesüsteemis, igas tunnis oma õppeaine. Kui Vao koolis pidi õpetaja kõiki aineid õpetama, siis Väike-Maarjas oli juba eri õppeainetel ka erinevaid õpetajaid. Väike-Maarjas oli ka keskkool. Mõned aineõpetajad andsid tunde nii keskkoolis kui ka algkoolis. Ei mäleta, et nii Vaos kui ka Väike-Maarjas oleks olnud võimlemistunde. Küll õpetati aga võõrkeeli. Vaos algas kolmandast klassist saksa keele õppimine. Väike-Maarjas lisandus saksa keelele alates viiendast klassist veel inglise keel. Õpikud tuli omal raamatukauplusest osta. Nii sai siis kuidagi kuus klassi läbi. Mis edasi?
Mul oli kange soov minna Rakvere Õpetajate Seminari. Eks õpetajad küsisid ka, mida keegi kavatseb teha. Kui nad kuulsid minu soovi seminari minna, laitsid nad selle kohe maha. Öeldi, et ma ei saa sinna sisse, seal olevat suured nõudmised, minu teadmised sinna ei küündivat. Et Väike-Maarja kooli juurde moodustati just sel aastal kahe aastane põllumajanduslik täienduskool, soovitati meil vennaga mõlemil minna sinna õppima. Eks me siis läksimegi.
Erilist huvi see õppimine ei pakkunud, aga arvan, et sellest oli mulle siiski kasu. Üldainete õppimine aitas varem vajakajäänud kohti veidi siluda ja sain ka aasta vanemaks. Me käisime selles koolis ainult ühe aasta. Väike-Maarja keskkool meid eriti ei meelitanud, aga miks? Seda ei oska ma tänapäevani öelda.

Nüüd läks siis tarkuse otsimine kodukohast kaugemale, läksime vennaga Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli. See oli 3-aastase õppeajaga kutsekool. Peale selle lõpetamist läksin samas majas samade õpetajatega töötavasse Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi IV -sse klassi vastavate eksamitega. Vend enam sinna ei tulnud. Neid koole ma mõlemat hindan väga. Seal tehti minuga niisugune töö, et hiljem ikkagi kõlbasin õpetajaks õppima. Seal harjutati mind iseseisvalt töötama. Kõigepealt pandi seal käekiri korda. Esimesel õppeaastal oli tunniplaanis ilukiri. Sellest tunnist vabastati need, kellel kiri igati korras. Aga kui kordki esitasid halva kirjaga töö, läksid kohe ilukirja tundi tagasi. See nõue oli igati mõistetav, sest meil tuli ka õppida raamatupidamist, kus korrektne kiri endastmõistetav. Kui kiri korras, siis õpetati ka selle kirja korrektset paigutust lehele, seda eriti kaubanduslikus kirjavahetuses. Minu halvast kirjast sai ka päris korrektne kiri, mis tänapäevaks on jõudnud ära kaduda.

Suurt tähelepanu pöörati iseseisvale tööle. Sageli tuli teha referaate. Kirjanduses oli üks tund nädalas referaatide ettekandmisele ja nende aruteluks. Mäletan, et minul tuli teha referaadid J. Aho „Juha“ ja A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“ ainetel (erinevatel aegadel). Kõigepealt anti juhiseid, mida peab üks referaat näitama ja kuidas teda tuleb koostada. Materjali saadi raamatukogude ja nende lugemislaudade pideval külastamisel. Referaate tuli teha ka kauba tundmises. Siin tuli palju kasutada võõrkeelset materjali. Kirjanduse loetelu, mida kasutada, anti koolist, aga kätte saadi see jälle raamatukogudest. Kaubatundmine andis ka praktilise töö kogemusi katsetamisoskusi. See väga soodustas teoreetilise töö tegemist. Tagantjärele hindan väga kõrgelt seda, mida tehti minuga kaubanduskoolis ja kommertsgümnaasiumis. Selle tõestuseks järgmine lugu:

Kui peale Väike-Maarja algkooli lõpetamist ei peetud mind võimeliseks pääsema Rakvere Õpetajate Seminari, siis 1934. aastal (3 aastat peale kommertsgümnaasiumi lõpetamist) minnes ikka õpetajaametit tahtma Tallinna Pedagoogiumi, sain vastuvõtueksamitel 180-st tahtjast kõige rohkem punkte. Küllap see on hea näitaja nende koolide kasuks. On veel rida teisigi näitajaid, mis Tallinna Pedagoogiumis õppides näitasid ilmekalt, kui palju oli mul kasu kaubanduskoolis ja kommertsgümnaasiumis õppimisest. Kaubanduskoolis õppimise kasulikkust tõestab ka sealse matemaatikaõpetaja ütlus. Ta oli meie klassijuhataja ja kooli lõpetamisel andis ta tagasi meile algkooli lõputunnistused. Minu tunnistust andes vaatas ta sealseid hindeid, mis olid kõik kolmed, peale laulmise, mis oli neli (viisi siis ei olnud). Ta ütles mulle: „Ma võiksin aru saada kõigest, mis siin tunnistusel on, aga et matemaatika on kolm, sellest ma aru ei saa.“ Ma vastasin, et see pole midagi, jõuluks oli ta kaks. Tähendab, selle taseme ma sain kaubanduskoolist. Eks kommertsgümnaasiumis selle taseme täitmine jätkus. Nende juttudega ei taha ma siin süüdistada Väike-Maarja kooli. Minu halva töö põhjused peitusid vist mitme asjaolu taga. Esiteks jäi mul I klass Rakveres poolikuks sarlakite tõttu, siis Vao koolis oli, eriti enne Väike-Maarjasse minekut, nooremast õest õpetaja väga sageli haige ja teda asendas inimene, kes meiega midagi kasulikku eriti ei teinud. Ja eks Väike-Maarjas internaadis olek ka oma mõju õppimise põhjalikkusele jättis.

Kui kooliajast rääkida, siis ei saa ma mööda minna kommertsgümnaasiumi laulmise õpetajast Mihkel Lüdigist. Koolis tegutses meeskoor ja puhkpillide orkester, mille mõlemi tööst ma osa võtsin. Peale selle pani M. Lüdig mulle muusikateoorias tugeva põhja alla. Seda mitte õppetunnis, vaid väljaspool seda. Viimases klassis ta õpetas mulle harmooniat. Algasime küll muusika ringiga aga teised kadusid kõrvalt ära ja tema tegi minuga üksinda seda tööd edasi kuni kevadeni. Lõpuks ütles ta, et me tegime selle ajaga tolleaegse konservatooriumi poolteise aasta töö harmoonias ära. Selle eest ta mingit tasu ei võtnud. Töö toimus peale meeskoori harjutust või pärast orkestriproovi.

Oma kunagistest koolikaaslastest tean ma praegu võrdlemisi vähe. Ma pole jäänud neisse kohtadesse pidama, kus ma õppisin, seetõttu on sidemed väga nõrgad. Märkimist väärib minu kommertsgümnaasiumi klassikaaslane Aadu Regi, kes on kauaaegne Tartu linna puhkpilliorkestri juht. Seda veel tänapäevalgi. Alles hiljuti lugesin lehest, et käis välismaal kontserdi reisil koos orkestri ja teiste dirigentidega. Aadu Regi käis kommertsgümnaasiumis õppimise ajal paralleelselt ka Tallinna Konservatooriumis klarnetit õppimas.

Silmapaistvaid poliitikategelasi ma oma koolikaaslaste hulgast ei mäleta.

Tallinna Pedagoogiumi ajast mäletan eriti seda, et õppeainete sügavutti õppimisele ei pööratud nii suurt tähelepanu kui just sellele, kuidas neid aineid õpilastele selgeks ja arusaadavaks teha. Pearõhk oli metoodika õpetamisel. Kuna valmistati ette algkooli õpetajaid, siis keskkooli haridusega inimene peab aine tundmisega ise hakkama saama. Teine suurem suund ettevalmistamisel õpetajaametiks oli väga põhjalik psühholoogia õpetamine. Esimesel kursusel toimus töö põhiliselt teooria õppimises. Teisel kursusel toimus psühholoogia praktikum. Terve õpperühm jagati 4-liikmelisteks gruppideks. Grupp pidi mitmesuguste aparaatide ja muude vahendite abil uurima inimese psühholoogilisi omadusi. Direktor August Kuks õpetas psühholoogiat. Igale grupile andis ta kindla ülesande uurimiseks ja juhendi selle teostamiseks. Grupp jaotati igaks katseks nii, et üks on katsealune, teine katse läbiviija, kolmas tema abiline ja neljas sekretär, kes kõik tähelepanekud kirja pani. Siis tuli vastavasse kausta teha katsest kokkuvõte ja ära tuua tulemused, milleni jõuti. Järgmise katse puhul osad grupis vahetusid ja uurimisele tuli direktori poolt antud uus probleem. Nii toimus see II kursuse lõpuni. Pedagoogium oligi kahe aastase õppeajaga.

Psühholoogias oli veel üks töö lõik. Igal õppijal tuli õppeaja jooksul teha kahe harjutuskooli (pedagoogiumi juures tegutsev algkool) õpilase isiksuse kirjeldus. Selleks oli trükitud vastav vihik, kus sees kõik need isiksuse omadused, mille kohta tuli vastus leida. Samas vihikus oli iga küsimuse juures vaba koht, kuhu tuli tulemus kirjutada.

Selleks tuli selle õpilasega palju vestelda, tema kodu külastada, tema vanematega vestelda, teda õppetundides käia jälgimas, teda vahetunnis jälgida. Tuli temaga teostada mitmesuguseid katseid, lasta täita ankeete jne. Ma leian, et niisugune õpetajate ettevalmistus on palju efektiivsem, kui vastava aine kõrgtasemel õppimine, mis õpilasel käib ülepea.

Teine suund, mis Tallinna Pedagoogiumis äramärkimist väärib, oli tugev muusikaline kasvatus. Iga lõpetaja pidi olema võimeline ka laulmist õpetama. Juba vastuvõetul oli väga põhjalik eksam muusikast. See koosnes kirjalikust eksamist, mis näitas teooria tundmist ja suulisest eksamist. Suulisel eksamil tuli komisjoni ees laulda üks omavalitud laul. Siis toimus muusikalise kuulmise, rütmitunde ja mälu kontroll. Edasi pidid näitama oma pillimängimisoskust. Mina mängisin klaverit, viiulit ja alti (baritoni, minu põhilist pilli eksamiruumis ei olnud). Õppimise ajal oli klaveri õppimine kõigile kohustuslik, teised pillid vabatahtlikult veel peale selle.

Õppimise ajal pöörati suurt tähelepanu kõnetehnikale ja hääleseadele. Kõnetehnikat viis läbi üks „Estonia“ teatri näitleja. See õppimine lõppes ühe väikese näidendi mahamängimisega. Kõnetehnika õpetamist õpetajate ettevalmistamisel pean ma väga tähtsaks. Õpetaja jutt peab olema igati selge ja arusaadav. Tallinna Pedagoogiumi lõpetasin 1936. aasta kevadel.

Minu kodukandi kirik oli Väike-Maarjas. Ümbruskaudsed inimesed käisid kirikus, lähemad inimesed sagedamini, kaugemad harvemini. Meie olime kaugemal, seetõttu käisime ka harvemini. Jõulu laupäeval käis kõige rohkem inimesi. Minu poisieas oli seal pastor Eberhard. Hiljem tuli noor pastor Hiiemets. (Johannes Hiiemets, sünd. 03.12.1904, surn. 24.04.1942, Väike-Maarja koguduse õpetaja aastail 1930  – 1936). Tema ajal kiriku külastamine suurenes. Ta kujunes rahva hulgas võrdlemisi populaarseks. Kui ma mängisin Väike-Maarja puhkpilliorkestris, käisime orkestriga õige mitmel korral jumalateenistustel mängimas. Kodus piibli lugemist oli suhteliselt vähe. Mõnikord suurte kirikupühade ajal. Pühapäeva aga peeti. Pühapäeviti töötati ainult väga kiiretel tööaegadel, kui ilmastik seda nõudis. Aga seda oli harva.

Pastor Eberhard (Paul Eberhard jun. sünd. 28.12.1865, surn. 04.02.1929, pastor Väike-Maarjas aastail 1893  – 1929) oli vana ja rohkem iseenesesse tõmbunud, tegeles pastoraadis rohkem kiriku asjadega. Hariduses ja kultuuris teda palju tunda pole olnud. Hiiemets oli aktiivsem, tegeles tihedalt kooliga. Surnuaia kultuurile pööras ta suurt tähelepanu. Tema valimisel pastoriks, oli konkurss võrdlemisi tihe. Kandideeris ka hilisem Tapa pastor Kobla. Tema vastu tegi kihutustööd Väike-Maarja köster Kotli, ta ütles: “Kuidas ma saan seda kirikuõpetajat austada, kes on minu maja seina värvinud?“ Et Hiiemets oli rahva hulgas populaarne, siis tema ka valiti. Kobla aga ülikoolis õppimise ajal pidi tööd tegema, et õppimiseks raha saada. Ja eks ta oli ühel suvel ka köster Kotli maja värvinud. Õigeusu kirikuid minu kodukoha ümbruses ei olnud. Need elanikud olid peaaegu kõik luterlased, välja arvatud mõned adventistid, aga nende mõju kusagil tunda ei olnud.

Minu kodukoha ümbruse rahvas oli võrdlemisi rahumeelne, erilisi vastuhakkamisi mõisale ma kuulnud ei ole. Sõjaväge meil läheduses pole olnud. 1905. a. sündmustest minu kodukandis mul mingeid andmeid ei ole. Ega ma ei ole neist aegadest midagi kuulnud ka. 1917-1918. a. lahingutest mäletan üht episoodi. Siis me olime Jätikul. Põdrangu raudtee ülesõidu juures oli lahing, paugud kostsid Jätikule. See ülesõit jäi umbes 2  – 3 km. kaugusele metsa taha. Vastamisi olid punased ja valged. Lahingu tulemuse otsustas eesti soomusrong, mis tuli Tamsalu poolt ja lõi punased taganema. Seda tean ma vaid juttude järgi. Aga oma silmaga nägin Jätiku trepilt Loksa külast läbi lippavaid taganevaid punaseid. Loksa külas on tuuleveski (praegugi veel), mis asub künka peal. Põdrangu poolt tulev tee läheb veski juures üle künka. Ja sellest künkast ülejooksvaid taganevaid sõdureid meie oma trepilt nägimegi. Kohalike elanike hulgas langenutest ei olnud midagi kuulda. Ja rohkem mul selleaegsete sõjameestega kokkupuuteid ei olnud. Seda mäletan ka veel, et ühe öö, selle lahingu ajal, magasime hobusetallis heinte peal. Pärast punaste põgenemist läksime jälle tuppa tagasi.

Minu kodukandis oli põhiliselt põllumeeste partei. Kuidas teda täpsemalt nimetati ja kes olid juhid, ei mäleta enam. Ja ega neidki, kes sellesse parteisse tõsimeelselt kuulusid nii väga palju ei olnud. Poliitikasse suhtumine minu kodukandis oli suhteliselt positiivne. Võibolla ka sellepärast minust poliitikahuvilist ei tulnud.

Minu kodust umbes 3 km. lõuna poole endisele Vao mõisa maale tekkisid asundustalud. Ei mäleta, et selle pärast mõisaga oleks tülisid olnud.

1920. a. me asusimegi Kangrule elama. See oli meie elu põhiline muudatus. Tuli hakata oma elu üles ehitama peaaegu algusest peale. Ega see kerge ei olnud, aga ema oli väga töökas ja visa hingega ning ta tuli kõigega toime. Põhiline oli töö ja ikka töö. Sellepärast meil, poistelgi, tuli ka väga varakult tööga pihta hakata. Mingist lõbustusest ei saanud sel perioodil juttugi olla, ka ei mäleta mingite tähtpäevade erilist pidulikku tähistamist. Võõrastega läbikäimist oli selles üksikus kohas võrdlemisi vähe. Söögilaual oli põhiliselt talust saadud toit. Osta tuli suhkrut, soola ja võibolla veel midagi nipet-näpet.

Väike-Maarjas tegutses Tarvitajate Ühisus. Selle ühisuse kauplusest saigi ostetud peamised vajalikud kaubad, nii toidu- kui tööstuskaubad. See kauplus varustas ümbruskonna elanikke väga hästi. Kõik vajalik oli alati müügil. Talunik sai raha ostmiseks peamiselt piima müügist. Mõnikord müüdi ka loomi ja sügisel põllusaadusi.

Siis mäletan, et Loksa külas tegutses masinaühistu. Mis ta nimetus täpselt oli, ei mäleta. Sellel ühistul oli traktor ja viljapeksumasin. Sellega käidi mööda külasid talunike vilja masindamas. Ka meie kodus käis see masin nii mõnigi kord tööl. See töö käis talgute korras. Ümbruskonna talude inimesed olid siis kõik ühes kohas masina ümber tööl. Sai ühes talus töö valmis, mindi koos teise tallu ja nii edasi kuni kõigil vili salves. Meil käis see koos ka Kaasiku külaga. See oli väga vajalik ühistu, kes olid nende ühistute juhid, seda enam ei mäleta. Tegelik töö tegemine on aga veel praegu üksikasjalikult silme ees.
Eriti jõukaid talusid meie ümbruskonnas ei olnud, välja arvatud üks meie naaber, kellel oli maad umbes kolm korda rohkem kui teistel. Selle talu olid moodustanud endised elanikud, liites seal varem olnud kolm talu. Eks suuremalt põllumaalt oli võimalik rohkem saadusi müüa ja raha saada. Maa harimiseks tuli pidada palgalist tööjõudu. Tavaliste talude suurus oli koos metsaga umbes 40 ha. Põllumaad vähem kui 20 ha. Meil oli 18 ha põllumaad. Praegu unistatakse hoopis suurematest taludest. Et naabril suurem talu oli ja ta jõukam oli, eks sellel vahekordadele teatud mõju oli. Meil nendega erilist läbikäimist ei olnud. Hiljem muutusime lähedasemateks. Aga eks rikkad ennast ikka veidi tähtsamateks pidanud. Kuid tülisid siiski ei olnud. Kuidas me rikas naaber oma teenijaid kohtles, ma hästi ei tea. Midagi eriti halba kuulda ei olnud.
Revolutsioonilisi liikumisi sel ajal meie ümbruskonnas mingisuguseid ei olnud, lendlehtedest rääkimata. Eluga oldi rahul. Virelesid need, kes ei viitsinud tööd teha.

1920 – 1930. aastate ajavahemikus kodukohas ei mäleta, et oleks tegutsenud seltse. Küll aga tegutses neid Väike-Maarjas. Eriti on meelde jäänud tegevus Põllumeeste Seltsi uues seltsimajas, mis ehitati minu, poisipõnni, ajal. Seal mängiti näitemänge, oli segakoor ja puhkpillide orkester. Orkestris mängisin 1929 – 1936 aastani (kooliajal koolivaheaegadel). Näitemängudest mäletan veel praegu hästi O. Lutsu „Tagahoovis“ mängimist. Seal mängis kaasa ka Väike-Maarja algkooli juhataja Johannes Einblau (hiljem Heinpalu). Ta oli üldse agar seltskonnaelu organiseerija. Miks ma võtsin ajavahemiku 1920 – 1930? Sellepärast, et 1931. a. hakkas seltsielu liikuma ka oma kodukohas. Sellest tahangi pikemalt jutustada. See on teataval määral seotud minu isikuga.
Lõpetasin 1931. a. keskkooli, kaubandusse ma tööle minna ei saanud. Vend oli veel sõjaväes aega teenimas ja suvel oli emal kodus väga abi vaja. Siis tuli omal aeg sõjaväkke minna. See oli 1931. a. sügisel. Soovisin, et Rakverest saadetaks mind Tapale soomusrongide rügementi aega teenima. Saingi. Tapale tahtsin seepärast, et saaks orkestrisse mängima. Sain sedagi ühe proovi kaasa teha. Teisel päeval arstlikul kontrollil nähti minu kõrvas vatitoppisi. Küsiti, milleks see? Ütlesin, et kõrv jookseb mäda. Saadeti Tallinna sõjaväe keskhaiglasse. Seal uuriti mind nädal aega ja saadeti koju kui teenistuseks kõlbmatu. Küll ma olin tige. Ma oleksin niiväga tahtnud selles orkestris mängida.
Midagi polnud parata, tuli koju minna.
Nüüd hakkasid Väike-Maarja kaitseliidu mehed mind kaitseliitu kutsuma. Saatsin nad kõik kuu peale. Ütlesin, et kui sõjaväes ei kõlvanud ma rivitu mehena ka solgikasti ääre peale, siis kaitseliitu ma ka ei tule. Põhimõtteliselt ei olnud mul kaitseliidu vastu midagi. Pilli mängisin Väike-Maarjas edasi.
Sügisel lõppes põllutöö ära, nüüd oli tahtmine midagi veel teha. Siis tuligi mõte proovida laulukoor teha. Rääkisin oma mõttest mõne Vao küla noorega. Soovijaid leidus. Nüüd oli vaja kohta, kus kokku tulla. Leidsime, et selleks sobib vana koolimaja, kus kooli enam polnud. Majas elas koolimaade rentnik. Klassiruume kasutas ta puukuuriks. Käisime oma sooviga ruume saada Väike-Maarjas vallavalitsuses. Seal tuldi meile vastu ja rentnik pidi meile ühe klassiruumi vabastama. Nii hakkasime koori looma. Mina hakkasin koorijuhiks, kuigi ei olnud varem koori juhatanud ja lauljad peale mõne erandi, polnud kooris laulnud. Nii me tööle hakkasime ja asja sai. Isegi Väike-Maarjas julgesime esinemas käia.

Koos koori loomisega asutasime ka ÜENÜ (Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus) Vao osakonna. Tegevus laienes, ruume oli juurde vaja. Valla meeste abiga saime lõpuks ka teise klassiruumi oma kasutada. Peale laulukoori oli puhkpillide kvartett (trompet, alt, bariton, bass – kõik meie kandis elavad Väike-Maarja pillimehed) ja trio (viiul, mandoliin, kitarr).
Naispere korraldas mitmeid kodumajandus kursuseid. Osavõtt oli hästi elav. Ka vanemad talunaised võtsid neist osa. Siis korraldati meestele puutöö kursusi. Tehti omale suuski ja lihtsamaid mööbliesemeid. Mul tuli täita ka ÜENÜ esimehe kohustusi kuni 1934. aastani. Siis läksin õppima Tallinna Pedagoogiumi. ÜENÜ tegevus aga jätkus uue juhatajaga edasi. ÜENÜ-s tehti suvel ka sporti. Kõige populaarsem oli võrkpall. Tegeleti ka rahvatantsuga ning naisvõimlemisega. Esineti isegi 1934. a. vabariiklikul võimlemispeol. Sellise tasemeni oli 3 aasta jooksul jõutud.

ÜENÜ Vao osakond korraldas ka peoõhtuid, kuid mitte väga tihti. Iga õhtu oli põhjalikult ette valmistatud. Oli oma eeskava ja siis pärast tantsiti. Eeskavas oli laul, pillilood ja mõni deklamatsioon. Tantsiti oma pillimeeste muusika saatel. Ka ainult viiuli järgi. Peamised tantsud  – valss, polka, krakovjak, padespan jt. Palju mängiti ringmänge. Sageli kooriharjutuste lõppedes.

Alkoholi tarbimist meie üritustel ei olnud. See ei sobinud meie üritustega kokku. Samuti ei tea ma puskari ajamisest midagi. Puskarit olevat hakatud ajama aktiivselt 1940/41. aastal, eriti sõja ajal. Siis ma oma kodukandis ei elanud ja lähemalt sellest ei tea.

Vargusi, röövimisi, tapmisi minu kodukandis peaaegu ei olnud. Vähemalt mina neist midagi ei tea.

Tulin tööle Tapale ja oma kodukoha sündmustest ei tea ma midagi olulist rääkida. Kui veel esialgu oli väike side kodukohaga, siis juba pikemat aega polegi, kellega sidet pidada. Imakaevu küla ei ole enam maapeal olemas, kõik talud on täielikult lagunenud.

Mis Tapasse puutub, siis Tapa on minu praegune elukoht, aga mitte kodukoht. Mis siinsesse minevikku puutub, siis põlised tapalased teavad seda paremini kui mina.

Suurim töörõõm oli sellest, kui tohtri poeg ütles teistele poistele, kellega koos raamatukogus oli, – „Poisid, eksole, raamatukogus on veel toredam, kui kodus!“

Oleks aeg jutule lõpp teha, kui ise lõppu ei tee siis lõpp ei tulegi.

Enne lõpetamist ei saa ära märkimata jätta inimest, kes hästi sobis kultuuritööd juhtima. See oli Rakvere Rajooni Kultuuriosakonna juhataja Vaike Sein. Ta töötas sellel töökohal, kui me Rakvere rajooni alla läksime. Töötas siis, kui ma pensionile läksin ja töötab praegugi. Mäletan esimest kohtumist temaga seminaril. Naerune ja lahke, esimesest pilgust tekkis usaldus. Selline oli ta kõik need aastad, mis me koos töötasime. Kõik meie mured võttis ta südame asjaks ja lahendas võimalust mööda.

Kes neid ridu loeb, see teadku, et need on mälestused, mitte aruanne. Mälestustes võib mõnigi asi olla tuhmunud, mõni asi näib ilusamana kui oli ja mõni asi jälle halvemana kui oli. Leidku lugeja kesktee.

Kuidas minust sai koolmeister?

Mina olevat sündinud 19. augustil 1912 aastal. Esialgu olevat vaadatud, et see oli 6. augustil. Siis aga märgatud, et see oli üks vana kalender. Kohe oli otsitud uus ja visatud vana minema. Sealt leitigi, et sündimine olevat olnud 19. augustil. Ega mina ise seda ei tea, räägin ainult teiste juttu. Kui õige see on, ei tea.

Nüüd räägin aga edasi ainult sellest, mida ise hästi tean.

Et rääkida sellest, kuidas minust sai koolmeister, on vaja kõigepealt rääkida sellest, mis koolmeistrid aja jooksul tegid minuga. Koolmeistritega esimene kokkupuude oli 1919. aastal. Siis algas mu koolitee. Ega ma ei pidanud veel kooli minema, aga vend pidi minema. No kus mina võin koju jääda, kui vend läheb kooli. Ikka kaasa  – nii me käisime 10 aastat koos kooliteed. Sel ajal elasime ema ja vennaga Loksa külas vanaisa juures. Isa töötas Rakveres raudteel. Kooli läksimegi siis Rakveres Laada tänavas olevasse 2-klassilisse algkooli. Seda kooli kutsuti Järsti (Gersti) kooliks (kuidas õigesti kirjutada, ei tea).

Seal oli ainult üks õpetaja. Kui me ema ja vennaga koolimajja jõudsime, olid tunnid juba alanud, lapsed istusid pinkides. Õpetaja tuli meid kõrvalruumi vastu võtma. Viis meid klassi, pani istuma. Ema oli klassi tulekul kaasas. Kui olime kohal istumas ja ema hakkas klassist välja minema, panin mina talle kisaga järele. Õpetajal läks tükk aega, et mind rahustada ja jälle oma kohale tagasi tuua. Eks ma lõpuks jäin oma kohale istuma ja vaatama ja ootama, mis edasi saab. Nii algas minu esimene koolipäev.

Eks esialgu oli selle õppimisega tegemist küll. Eriti vene keelega. Mäletan, et sõna „ahi“ vene keeles (petš) tuli ikka pets ja pets. Nii oli paljude sõnadega, mille hääldamine minu jaoks oli võõras.. Ega ma kodus venekeelset juttu kuulnud ei olnud. Noh, aga asjast sai asja, varsti hakkas kõik minema nagu vaja. Korralikult sain koolis käia vaid I poolaasta. II poolaastal tulid kallale sarlakid. Läksime maale vanaisa juurde põdema. See põdemine kestis kaua. Mõlemad kõrvad olid haiged. Parem kõrv paranes, kuid vasak tahtis sarlakis edasi olla. Tema ei hakanudki kuulma. Nii meil Rakveres kooliskäimine lõppeski. Perekond oli juba varem lõhkiminemise ääre peal ja nüüd läkski lõhki. Edasi läksime elama isa talusse, mille ta meile kasutada andis ja hiljem meile ära müüs. See talu asus Vao vallas Imakaevu külas. See oli väike kolme taluga küla suure Vao küla lähedal (2 km) metsa ligidal. Talu pidas rentnik.

Nüüd tuli koolis käima hakata Vao küla algkoolis. See oli 4-klassiline kool 2 õpetajaga. Koolitee pikkus oli umbes 2 km mööda põlluvahe teid ja mõnikord ka üle põldude (talvel lumega, sügisel üle koristatud viljapõldude). Võeti vastu teise klassi. Kohanemine läks ruttu. Üks õpetajaist (oli hea õpetaja) oli haiglane ja puudus tihti koolist. Teda asendas aga inimene, kes meie tarkusesse jättis suured augud, mis hiljem mulle valusasti kätte maksid. Aga sellest edaspidi.

Vao algkool oli tavaline väike külakool. Kool töötas kahes ruumis, ühes I ja II klass, teises III ja IV klass. Mulle hakkas eriti meeldima tegelemine muusikaga. Samuti laulmise tunnid. Nähtavasti omandasin ma uued laulud kiiresti. On meeles, et nii mõnigi kord uue laulu õppimisel (eriti kahehäälse laulu puhul) käskis õpetaja mul mitte laulda, et näha kuidas teised laulu omandavad. Muidu nad laulsid minu najal. Nähtavasti oli mul laulu pisik siis juba sees. Samal ajal hakkasin ma omal käel jõudu proovima viiuli kallal. Mitte lõhkumiseks, vaid mängimiseks. Vend samuti. Isa kinkis mõlemile poisile viiuli. (Ta ise tegeles vabal ajal viiulite parandamise ja uute tegemisega). Vanaisa andis mulle muusikalehe lisad, kus oli viiulimängu õpetus iseõppimiseks. See oli siis väljaspool õppetööd. Õppetöö osas pidas ema pidevalt silma peal, et kõik oleks tehtud. Kui vaja, siis ka abistas. Nii saigi 4 klassi läbi.

Edasi läks õppimine Väike-Maarjasse, kus oli kõrgem algkool  – V ja VI klassid. (Kaks V klassi ja kaks VI klassi). Õpetajaid juba rohkem ja nõudmised suuremad. Elama tuli hakata internaadis. Internaadi elu oli omaette ooper. Aga mis mul viga, mul vanem vend toeks kõrval, kes ei lase nooremale liiga teha. Laupäeval viis ema koju ja pühapäeva õhtul jälle tagasi. Vahemaa oli umbes 5 km. Mõnikord sai ka jala käidud.

Nõudmised olid aga tublisti suuremad kui Vao koolis. Eks nüüd andiski tunda see, et asendaja õpetaja teadmisetesse suured augus jättis. Enam ei saanud nii häid hindeid, kui Vao koolis. Veel on mul meelde jäänud, et mul lasti eraldi harjutada ilukirja. Ju mu kiri siis nii vilets oli (nagu praegugi neid meenutusi kirjutades).

Jäi mulje, mida suurem kool, seda nõudlikumad õpetajad. Aga ega see paha ei olnud, harjutas kõvemini tööd tegema. Internaadi olukorras pidid ise endale sundija olema, ei olnud enam ema seljataga. Selle kõigega harjus ära, aga hinded jäid ikka rahuldava piiridesse. Põhi oli nigel.

Väike-Maarja ajast on mul tänini meeles üks loeng, mida pidas üks välislektor alkoholi kahjulikkusest. Tal olid kaasas värvilised suured pildid terve inimese organismist ja alkohooliku omast. Minule jättis see väga sügava mulje. Võibolla oli see üks põhilisi tegureid, miks ma elus viina võtma ei hakanud, kuigi noores põlves oli selleks võimalusi tohutult palju. Teine põhjus võis olla ka selles, et isa ja ema lahkumineku põhjus oli isa joomises.

Nii see elu Väike-Maarjas käis. Kui VI klass hakkas lõppema, tuli küsimus, mida edasi teha. Mul tekkis soov minna õppima Rakvere Õpetajate Seminari. Õpetajad küsisid ka, mida keegi kavatseb edasi teha. Väike-Maarjas oli keskkool ka, osa tahtis minna sinna. Mul seda soovi ei olnud. Aga õpetajad laitsid Rakvere Õpetajate Seminari plaani maha, teadmiste tase ei vastavat sellele, mida seal nõutakse. Aga samal aastal avati Väike-Maarjas algkooli juurde kaheaastane põllumajanduslik täienduskool. Soovitati sinna minna. Eks me siis vennaga sinna läksimegi. Sel ajal meil isa talu veel ostetud ei olnud, nii ei olnud ka sellel õppimisel perspektiivi. Eks ma olin aasta vanem ja õppimine hakkas veidi paremini edenema. Nii tekkisid mitmed mõtted, kuidas võiks edasi õppida. See kool ei hakanud huvitama, kuigi ma tagantjärele arvan, et sellest oli mul küllalt palju kasu. Seal käisime ainult ühe aasta. Ma ei tea, kust, või kelle soovitusel tekkis emal plaan panna meid õppima Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli. See oli kolmeaastane kutset andev kool. Nii me sinna vastuvõtueksamitele läksimegi. Süda värises sees, mis sellest asjast välja tuleb. Eksamipäeval istusid kõik soovijad ühes suures klassis ja ootasid eksamite algust. Ootamine venis, ärevus kasvas, hirm hakkas kimbutama. Siis tuli direktor paari õpetajaga klassi. Kui kõik istusime, ütles direktor, et soovijaid on sama palju, kui meil kohti, siis otsustasime teid kõiki vastu võtta ja eksamid ära jätta.

Kaubanduskoolis oli pearõhk eriainetel  – kaubandusrehkendus, raamatupidamine, kaubatundmine, masinakiri, kaubanduslik kirjavahetus jne. Üldainetest olid tähtsamad matemaatika, võõrkeeled (saksa, inglise, vene  – iga kaubandustöötaja pidi valdama kolme kohalikku keelt  – eesti, saksa ja vene). Eriti täpsust nõuti raamatupidamises. Töös ei tohtinud olla ühtegi mitteselgelt loetavat tähte, mitte ühtegi parandust ega kraapimist. Selle saavutamiseks oli sisse seatud ilukirja tund, mis oli päeva viimane tund. Kellel kiri laitmatult hea, see vabastati sellest tunnist. Aga kui esitasid õpetajale kehva kirjaga töö, hakkasid jälle ilukirja tunnis käima. Nii sain ka mina oma kirja korda. Kaubanduslikus kirjavahetuses õpetati ka teksti paigutust leheküljele kirja kirjutamisel. Välimus pidi kirjal olema korrektne. Eluks vajalik õpetus. Seda märkasin ma siis kui ma juba õppisin Tallinna Pedagoogiumis. Sellest aga hiljem.

Kaubanduskoolis tehti minu matemaatikast alles õige matemaatika. Matemaatika õpetaja oli meie klassijuhataja. Tema süsteem õpetamisel oli selline, et iga uue probleemi õpetamisel ta algul pani paika veel need algteadmised, mida oli vaja uue materjali õppimisel. Nii sai iga uus õpitav osa hästi arusaadavaks ja kindlalt omandatuks. Ma ei tea, kuidas oli teistel õpilastel, aga minule andis tema õpetamine matemaatikast hoopis selgema ja parema arusaamise. Tänu temale, vist sai minust ka kunagi matemaatika õpetaja. Ta oli väga rahulik ja tasakaalukas õpetamisel, kunagi ei kiirustanud.

Matemaatikale andis lisa veel kaubandusrehkendus, kus käsitleti igasuguseid võtteid peastarvutamiseks ja arvutamise lihtsustamiseks. Neid tunde andis raamatupidamise õpetaja. Kui matemaatika õpetajast ja raamatupidamise õpetajast on mul meeles tänapäevani iga pisiasi, siis kõrvalainete õpetajatest, näiteks bioloogia õpetajast ei ole meeles mitte midagi. Kui, siis ainult hüüdnimi. Tundub, et kooli oli valitud just põhiainetele tugevad õpetajad, kõrvalainetele sellist tähelepanu ei pööratud.

Kaubanduskooli suureks plussiks pean ka seda, et seal õpetati masinakirja. Seda on läinud tarvis kogu minu töömehe-ea jooksul ja pensioniajal veel ka. Pime kümnesõrme süsteem sai nii kindlalt kätte, et sõrm leiaks praegu pimedast peast veel iga tähe üles, kui sõrm vaid jaksaks lüüa.

Kaubanduskoolis oli meie klassis üldiselt hea vaim, mis soodustas õppimist. Õpetajad olid meie klassiga rahul. Samas majas, samade õpetajate ja direktoriga töötas veel teine kool  – Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasium. See oli samuti kaubandusliku sisuga, aga kestis 5 aastat ja andis ka keskhariduse. Peale kaubanduskooli lõpetamist tuli korraga tahtmine keskharidus saada. Eks siis jäigi kommertsgümnaasium eesmärgiks. Nii ma sinna trügima hakkasin peale kaubanduskooli lõpetamist. Vend sinna enam ei tulnud. Ta läks Ühistegevuskooli panga raamatupidamist õppima. Kuna nüüd oli talu ostetud, tuli vennal hoopis talutööle jääda.

Kommertsgümnaasiumi minek ei toimunud hoopiski nii lihtsalt kui ma arvasin. Minu mõte oli  – samas majas samade õpetajatega kaks kooli, mis siis muud, kui kõnni ühest klassist teise ja õpi edasi. Kus sa sellega, kõigis ainetes tuli teha eksam. Nüüd tuli hakata käima õpetaja juurest õpetaja juurde, et teha eksam, mis vastaks kommertsgümnaasiumi nõuetele. Enamik õpetajaist ei küsinud midagi, nad teadsid minu teadmisi ja kommertsgümnaasiumi III klassi õpilaste teadmisi ja leidsid, et aitab küll ja märkisid, et eksam on tehtud. Vastata tuli ajaloos, mida meil oli veidi vähem olnud. Sain hakkama. Suurem tegemine oli matemaatikas ja keemias. Matemaatikas sellepärast, et meie õppisime III klassis stereomeetriat, nemad aga III klassis trigonomeetriat, ka algebras oli programmide erinevusi. Matemaatikat tuli õppida suve jooksul ja sügisel teha eksam. Keemias oli aga lugu veidi teisiti. Keemiat andis direktor ise, aga temal polnud kevadel kooli lõpul aega meiega üldse rääkida. Käskis suvel õppida ja sügisel vastata. Meid oli kolm poissi, kes nii tahtsid üle minna.

Mäletan jutuajamist eesti keele õpetajaga eksami ajal. Ta oli väga südamlik ja arusaaja naisõpetaja. Ta ei küsinud midagi, oli meie senise tööga rahul, ainult hoiatas meid selle klassi vaimu eest, kuhu meil siis tuleks minna. Ta ka tunnustas meie klassi head vaimu. Soovis väga, et me ei lähe selle tulevase klassi vaimuga kaasa. Soovis edaspidiseks palju õnne ja oligi eksam tehtud.

Matemaatikat tuli aga suvel hakata õppima. Saime kaubale selle klassi ühe parema matemaatika õppijaga, et ta meile selle trigonomeetria ja algebra puuduva osa selgeks teeks. Käisime tema pool kodus õppimas. Tal olid kõik oma matemaatika kaustikud alles. Selle järgi seletas ja harjutas meile kogu selle kursuse selgeks. Eksam sügisel läks ladusalt. Ühte valemit, mida õpetaja küsis, ma järsku peast vastata ei saanud ja ütlesin, et ma kohe tuletan selle ja tuletasingi. Õpetaja oli väga rahul. Nüüd hakkas peale see keemia. Kui teiste ainete eksamite kohta on mälus säilinud vähe, siis see keemia on ikka ka jälle silmade ees.

Keemia eksamile hakkasime ennast pakkuma umbes nädal aega enne kooli algust. Sama lugu, mis kevadel, pole aega, tulge homme. Nii me käisime direktori ukse taga istumas päevade viisi. Ikka sama jutt, minge koju ja õppige. See õppimine hakkas juba hulluks tegema. Ja ega niisuguse närvipinge all õppimine palju targemaks tee.

Kool hakkas peale, meid klassi aga ei lastud. Kolmas poiss kaotas kannatuse, läks Gustav Adolfi gümnaasiumi, kus kohe vastu võeti. Jäime kahekeisi istuma ja ootama. Muret tegi veel see, et teised klassis lähevad edasi, meie ei tea sellest midagi. Õhtul lugesin keemia raamatut ja vahepeal käisin õues edasi-tagasi kõndimas ja närve rahustamas. Nii kestis see veel kaks pikka nädalat. Siis ütles direktor, et minge klassi, õpetajad küsivad teid ja vaatavad, kuidas te klassi sobite. Läksime klassi, aga ükski õpetaja meid ei küsinud, võibolla mõni jooksev küsimus. Kartsime kangesti keemia tundi, et nüüd hakkab meid teiste ees pinnima. Ei midagi, ei mingisugust küsimist. Oled küll juba klassis, aga õpilane ei ole. See olukord kestis juba tükk aega, rohkem kui ukse taga istumine. Ma olin püsti hädas. Raha pole, söön sugulaste arvel. Isa oli raudteelane, mul oli õigus saada raudteel priisõidu pilet Tallinna ja Kiltsi jaamade vahel. Mul aga õpilaspiletit pole, raudteepiletit ei saa. Kui viimane häda käes, läksin nutt kurgus direktori juurde, rääkisin talle kogu oma loo ära. Nüüd tal enam nii kiire polnud, oli aega mind kuulata. Kuulas ära, viis kantseleisse ja laskis kõik vajalikud dokumendid valmis kirjutada. Nüüd olin siis jälle õpilane. Jooksin kohe raudteevalitsusse piletit saama, see läks kiiresti ja lihtsalt. Pääsesin jälle koju sõitma ja sööki tooma. Üks suur takistus eluteelt oli jälle ära veerenud. Kui nii suure vaevaga kooli sisse saad, siis käid koolis nagu nööri peal, arvestad igat nõudmist ja käsku sõna lausumata.

See oli nüüd jutt sellest, kui raske oli kooli sisse saada, nüüd kohe jutt sellest, kui kergesti sealt välja löödi. Selle sama õppeaasta kevadel oli ekskursioon Põhja-Eestisse ja Narva. Tore ekskursioon oli, aga lõppes kehvasti. Eks jälle selle klassi vaimu pärast. Koolis pidi järgmisel päeval inglise keeles olema aasta viimane kontrolltöö. Siis algas sõjaline õppus Tondil. Grupp poisse võtsid kätte viia õpetaja (üks vana õpetaja, kes kaasas oli) rongidega segadusse, et jääksime Narva maha ja järgmise päeva kontrolltöö tegemata. Õpetaja algul poiste kavalust ei mõistnud (poisid pakkusid vale rongi), kuid sõiduplaani uurides sai selgeks, et see rong sel päeval ei sõida. Oligi kõik, et asjad kokku ja rongi peale. Aga algatajad poisid läksid juba linnapeale ja jäidki maha. Rongis teised otsustasid ka mitte kooli minna. Mina sellega seotud polnud, mul oli enne palutud luba see päev koolist puududa, et Tapal rongist maha tulla ja sõita Kiltsi ja sealt koju toitu tooma. Inglise keele kontrolltöö jäigi tegemata. Aga ainult mõneks päevaks. Tondile tuli korraldus, et samal päeval õhtupoolikul tulla koolimajja. Noh kontrolltöö. Kõigepealt pandi meid neljakaupa klassidesse, iga poiss ise nurka pinki istuma, õpetaja ees laua juures. Nii terve klass mööda koolimaja laiali. Aga alguses tuli vastata kirjalikult küsimustikule ekskursioonilt maha jäämise ja koolist puudumise kohta. Küllalt detailselt. Omavahel mingit kokkurääkimise võimalust polnud. Igaüks kirjutas, kuidas südametunnistus lubas. Sellele järgnes inglise keele kontrolltöö. Minu arvamise järgi krõbedam, kui tulla oli loota. Eks siis koolis analüüsiti ankeedile antud vastuseid ja ka kontrolltöö tulemusi. Lõpptulemus  – kaks poissi visati koolist kohe välja, kolm poissi pandi istuma. Istujaist vaid üks poiss tuli kooli klassikursust kordama. Vaat, milline puhastus.

Nüüd siis veidi meeldivamatest asjadest. Kõigepealt  – koolis oli puhkpillide orkester, aga kaubanduskoolist sinna õppijaid ei võetud, liiga lühikene kooli aeg. Aga mina vennaga käisime suvel Väike-Maarja orkestris mängimas, algteadmised ja oskused olid olemas. Nii ma siis kommertsgümnaasiumi ülemineku järel pakkusin ennast ka orkestrisse mängima. Muusikat õpetas koolis siis Mihkel Lüdig (varem õpetas Juhan Jürme). Ta võttis mind orkestrisse vastu, ka siit oli palju juurde õppida. Puhkpilli mäng viiuli kõrval oli mu elus kaua aega tähtsal kohal. Eks neist asjadest veel edaspidi. Seoses Mihkel Lüdigiga tahan rääkida sellest suurest tööst, mis ta tegi minuga keskkooli viimases klassis. Mul tekkis soov harmooniat õppida. Elementaar-muusikateooria oli mul aegade jooksul omal käel selgeks õpitud. Läksin selle jutuga Lüdigi juurde. Tema kohe nõus, organiseerige grupp soovijaid, moodustame muusikaringi ja mina õpetan ilma tasuta. Saingi 10 poissi kokku, kuulasime esimese tunni ära. Teisel tunnil oli meid järel 3 ja kolmandal tunnil olin üksinda. Harmoonia õppimine nõuab elementaarteooria tundmist. Seepärast teised ära jäidki. Aga tema töötas minuga pidevalt edasi, peaaegu õppeaasta lõpuni. Tema jutu järgi me võtsime läbi tolleaegse konservatooriumi poolteise aasta harmoonia kursuse. Iga orkestriproovi järgi või kooriharjutust (koolis oli meeskoor) vaatas ta läbi minu kirjutatud harjutused, andis seletusi ja uued ülesanded ette. Ta soovitas mulle peale keskkooli lõpetamist minna konservatooriumi muusikateooriat ja kompositsiooni edasi õppima. Minul aga rahapuudusel see võimalik ei olnud. Aga Lüdigile olen tänu võlgu seniajani. Kõik seaded orkestritele, ansamblitele on seotud harmooniaga. Seda on mul vaja olnud kogu elu. Töös, koolis ja ka pensionäripõlves. Nii algas mul sügavam tegelemine muusikaga just kommertsgümnaasiumis, kuigi juba algklassidest peale tegelesin ma pidevalt muusikaga. Aga see oli tõsisem teooriasse tungimine. Aga teooria on kogu muusikaga tegelemise alus. Hilisem aeg on seda vajalikul hulgal täiendanud.

Nüüd ma olen tükk aega läinud pealkirjas toodud küsimusest mööda. Keskkoolis tuletas mu matemaatikaõpetaja, kellest juba eespool oli juttu, selle õpetamise asja jälle meelde. Nimelt hakkas ta mulle pakkuma üksikuid õpilasi noorematest klassidest järeleaitamiseks matemaatikas pisikese tasu eest. Seoses selle ettepanekuga tuleb meelde selle õpetaja jutt kaubanduskooli lõpetamise ajal. Ta oli klassijuhataja ja andis tagasi algkooli lõputunnistused. Mul olid seal vaid kolmed, ainult laulmine oli 4 (siis olid hinded: 4  – hea, 3  – rahuldav ja 2  – nõrk). Mulle seda kätte andes ta ütles, et ma võin sellest kõigest aru saada, aga et matemaatika on 3, sellest ei saa ma aru. Ma vastasin, et see pole veel midagi, jõuludeks oli 2. Ja nüüd pakkus ta mulle matemaatika õpetamist. Olin nõus. Mul tekkis hea vahekord õpetatavatega ja nad said oma raskustest üle. Mina sain mõne sendi taskusse, et mõnikord trammisõiduga jalavaeva kergendada. Need olid esimesed enda teenitud sendid.

Ühest kommertsgümnaasiumist saadud kogemusest tahaksin veel rääkida. Nimelt, mitmes aines lasti valmistada referaate ja need klassi ees ette kanda. Seda tehti kirjanduse õppimisel, eriti aga kaubatundmises. Koolist anti teema, millele tuli referaat koostada, anti ka kirjanduse loetelu, mida võis kasutada, nii eestikeelset kui ka võõrkeelset. Referaatide koostamiseks vajalikku kirjandust käisin otsimas linna raamatukogu lugemissaalist. Seal õppisin lugemissaali kasutama, see töö oli huvitav ja kasulik. Seal oli kasutada sõnastikke võõrkeelse materjali lugemiseks. Minust kujunes lugemislaua alaline külastaja. Õppimisest vaba aeg oli tihedalt täidetud muusikaga ja muu materjali otsimisega (kaasa arvatud ristsõnade lahendamiseks vajaliku otsimine). Seega ei jäänud mul üldse aega rumaluste tegemisele, tänu koolile, kus mind pandi nii oma aega kasutama. Aga siis tuli koolile kord lõpp.

Kaubandusse ma tööle ei läinud. Kodus talus oli nüüd tööd ka küllaldaselt. Vend läks sõjaväkke aega teenima. Siis tahtsin mina ka minna, aga sõjaväehaigla praakis välja, ikka selle sarlakite rikutud kõrva pärast. Nii me siis talus tööd tegime, aga kahe mehe jaoks oli talu liiga väike, seepärast mina, kui noorem, pidin hakkama omale ametit otsima. Eks see kommertsgümnaasiumis saadud õpetamise pisik hakkas sees urgitsema ja nii ma oma paberid viisin Tallinna Pedagoogiumi vastuvõtukomisjonile. Hirmu tegi see, et kolm aastat oli keskkooli lõpetamisest möödas, mis meeles, mis ununenud. Vastuvõtul oli 4 eksamit  – eesti keel, matemaatika, joonistamine ja muusika. Peale selle tuli komisjoni ees võetud piletil oleval teemal improviseerida üks lastepärane jutt ja teiseks lahendada piletis toodud pedagoogiline probleem. Seda kõike varem teada ei saanud. Eksamiained olid teada, aga mida seal tahetakse, selgus eksamil. Võibolla oli midagi võimalik teada, aga mina ei teadnud. Suvel, heinaajal, kui teised lõuna ajal magasid, siis mina aina õppisin. Julgustust andis see, et matemaatika ja muusika minu lemmikained olid. Soovijaid oli ligi 180, aga vastu võeti 40 õppijat. Neist 10 eesti tüdrukut, 10 eesti poissi, 10 vene tüdrukut ja 10 vene poissi. Viimased grupid olid mõeldud Peipsi ümbruse vene koolide jaoks. Vastu võetud vene rahvusest õppijad valdasid kõik täielikult eesti keelt. Seetõttu paljud loengud peeti kogu kursusele koos. Eksamiperiood oli küllaltki pingeline  – eesti keele ja matemaatika eksamid olid tavalised, joonistamises tuli teha ovaali kaunistus ja teiseks anda edasi piltides ette loetud jutustus. Muusikas oli algul teoreetiline küsimustik, millele tuli anda kirjalik vastus. Siis tuli suuline eksam. Tuli minna suure komisjoni ette ja kõigepealt laulda üks laul, siis kuulati muusikalist kuulmist, rütmitunnet, muusikalist mälu jne. Siis küsiti, millist pilli mängite? Mängisin viiuliga ette antud etüüdi, klaveril ühe koorilaulu, mida ma õnneks hästi tundsin. Siis läks jutt puhkpillide juurde. Minu põhilist pilli baritoni ei olnud eksamiruumis, oli vaid üks alt. Paluti sellel mängida, ka noot anti ette. Siis ma küsisin luba pilli enne proovida. Mängisin heliredeli pilli terves ulatuses, mida ulatuselt tavalises mängus vaja ei ole. Siis jäeti pooleli, ei lastud enam noodist mängida. Nüüd tuli oodata, millised on tulemused. Tänu sellele, et ma kahes aines (matemaatikas ja muusikas) sain maksimaalse arvu punkte, tulin ma kogu arvestuses I kohale, seega sain sisse.

Nüüd algas jälle kibe koolitöö. Ega ma küll need vahepealsed kolm aastat ka ainult põllutööd teinud. Käisin Väike-Maarja puhkpillide orkestris mängimas, organiseerisin Vao külas segakoori ja hakkasin seda juhatama. Enamus lauljaid polnud varem kooris laulnud, mina polnud juhatanud, aga hakkama saime. Koos kooriga organiseerisime ka ÜENÜ osakonna, kus korraldati palju vajalikke kursusi. Enne Pedagoogiumi minekut käisin samal suvel (1934. a.) Tallinnas orkestrijuhtide kursustel. Väike-Maarja orkestrijuht oli haige jalaga ja ta saatis mind enda asemele sinna. Eks sealt saadud tarkus aitas ka muusika eksamit hästi teha. See oli väga huvitav ja kasulik kursus. Lektoriteks tolleaegsed tippmuusikud. Eriti oli see kasulik tulevasele koolmeistrile.

Nüüd siis edasi elust Tallinna Pedagoogiumis. Tallinna Pedagoogium baseerus keskkoolile ja kestis 2 aastat ning andis algkooliõpetaja kutse. Mulle tundus, et pearõhk oli pandud muusikale, psühholoogiale ja sellele, kuidas üht või teist ainet õpetada. Ei õpetatud niivõrd ainet, kui õpetamise metoodikat. Pedagoogium valmistas ette algkooliõpetajaid ja tolleaegne keskkooli lõpetaja pidi ainet vajalikus ulatuses tundma. Aga eks metoodikaga koos oli aine ka teatavas ulatuses käsil.

Nüüd siis edasi muusikast. Põhimõte oli see, et iga algkooli õpetaja pidi olema võimeline lastele laulmist õpetama, nende muusikalisi võimeid arendama. Koolis töötas segakoor, sümfoonia orkester. Igal õppijal tuli käia klaveri tunnis. Ka teisi pille oli võimalik õppida, seda juba soovi korral. Mina mängisin selle aja jooksul sümfooniaorkestris trombooni, viiulit, tšellot, kuidas kunagi vaja oli. Muusikast ma püüdsin haarata kõike, mida vähegi võtta oli. Nõuded klaverimängu oskuses täitsin ma juba esimese õppeaasta kevadel. Teisel õppeaastal viis mind meie lauluõpetaja August Pruul Kopli rahvamaja segakoori ette ja tutvustas mind kui nende abikoorijuhti. Ta ise juhatas seda koori. Oi, kui hea praktika ma sealt sain. Sain oskuse koorile laule õpetada, oskuse juhatada ja veel tähtsama  – oskuse inimestega suhelda. See oli noorele küpsevale koolmeistrile hädavajalik. Tänutundes mõtlen kogu aeg sellele lauluõpetajale. Ja mis veel? Kevadel sain ma Kopli rahvamaja ühingult väga hea praktikatunnistuse, kiitva hinnangu, allkirjade ja pitsatiga. Muusikast oleks palju kirjutada, aga aitab.

Nüüd psühholoogiast. Seda õpetas direktor August Kuks ise. Esimesel kursusel olid loengud teooriast. Tal oli palju huvitavaid näiteid, mis aitasid teooriat kinnistada. Teisel kursusel oli psühholoogia praktikum. Selleks jaotati meid 4 kaupa gruppidesse. Üks grupp sai ülesande mingit isiksuse omadust uurida, küll meeleorganeid, küll reageerimise kiirust, küll ühte ja teist. Koolil oli suur ja täiuslik psühholoogia kabinet. Kõik need uurimised tuli läbi viia vastava aparatuuriga. Katse teostamisel oli üks õpilane katsealune, teine uurimise läbiviija, kolmas tema abiline ja neljas pani kõik tähelepanekud katsealuse kohta kirja. Kõigi nende andmete alusel tuli teha vastavasse kausta kirjeldus ja tulemused. See oli palju huvitavam, kui ainult teooria õppimine. Ta aga aitas õpitud teooriat meelde tuletada ja kinnistada.

Peale Pedagoogiumi lõpetamist 1936. aasta kevadel toimus Tallinnas fenno-ugri kongress. Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ruumes oli suur näitus. Sellel näitusel oli välja pandud Pedagoogiumi terve psühholoogia kabinet. Direktor palus mind ja üht teist poissi sinna näitusele seletusi andma ja katseid korraldama. Hakkasime ühe grupiga ruumi ühest otsast demonstreerimisega peale, kuni ruumi teise otsa välja. Siis jälle uue grupiga otsast peale. Käis ka palju võõramaalasi, eriti soomlasi. Huvitav oli katsetest saadud tulemusi võrrelda. Meie psühholoogia praktikumi kaustad olid ka näitusel väljas. Nüüd sellepärast, et ma kommertsgümnaasiumis õppisin ilukirja, plakatkirja, teksti korralikku paigutust ja üldse töö vormistamist, jäin ma oma praktikumi kaustast ilma. Meie direktor tuli ka näitusele koos Soome Jyväskülä seminari direktoriga, näitas talle kabineti sisustust, näitas praktikumi kaustasid. Et minu kaust välimuselt rohkem silma paistis, tuli meie direktor minu juurde ja küsis, kas ma olen nõus oma kausta kinkima Jyväskülä seminari direktorile? Kuidas ma ütlen, et ei anna? Kahju oli küll, aga andsin. Kahju on nüüd suurem kui siis. Siis ma teadsin üksikasjalikult, mis seal see on, aga nüüd enam ei tea. Küll vaataks praegugi mõnda asja, aga mida ei ole, seda ei ole.

Pedagoogiumis õppimise ajast on meeles, et seal pöörati ka suurt tähelepanu töökasvatusele. Koolil oli korralik puutöökoda, kus oli võimalik väga mitmesuguseid töövõtteid õppida, küll käsitsi, küll masinatega. Seal oli võimalik ka omale üht-teist meisterdada. I ja II kursuse vahel oli suvepraktika, millest üks kuu oli aiatöö praktika ja teine kuu töökoja ja remonttööde praktika. Töökoja praktika ajal remontisime peamiselt kooli mööblit ja värvisime seda. Kahele klassiruumile tegime uued põrandad. Direktor põhjendas seda sellega, et koolis tööl olles, eriti koolijuhatajana, tuleb kokku puutuda mööbli ja ruumide remondiga. See ei tähendanud mitte seda, et ise peab seda kõike tegema, vaid oskab jälgida remondimeeste tööd ja nõuda neilt kvaliteeti.

Meenub veel, kuidas kommertsgümnaasiumis omandatud matemaatika mind edasi aitas. Pedagoogiumis matemaatika õpetaja tahtis saada informatsiooni iga uue õpilase teadmiste kohta. Ta tegi seda nii  – kutsus pärast tunde õpetajate tuppa 3 või 4 õpilast, andis kätte lehe mitmesuguste matemaatika ülesannetega, mis nõudsid erinevaid võtteid kiiremaks lahendamiseks. Andis lehed kätte, vaatas kella ja ütles  – hakake peale! Mulle oli seal palju tuttavaid probleeme, millede lahendamine läks kiiresti. Veidi pusimist ja ülesanded olidki lahendatud. Läksin õpetajale ära andma. Tema küsis, mis on, kas ei oska lahendada? Mina vastasin, et mul on valmis. Tema imestas, kas tõesti? Võttis lehe, vaatas lahendusi ja hakkas küsima, kuidas ma tegin. Seletasin siis talle oma lahendusvõtteid. Paistis, et see jättis talle sügava mulje. Meie suhted olid klaarid kuni Pedagoogiumi lõpetamiseni. Eks Pedagoogiumi ajast oleks veel nii mõndagi rääkida, kuid ehk aitab. Pedagoogium sai lõpetatud 1936. aastal. Lõpetamisel veel õpetaja kutsetunnistust ei antud, anti ainult õpetaja kandidaadi tunnistus. Et saada õpetaja kutsetunnistust, tuli kaks aastat töötada õpetajana ja esitada aruanne selle aja töö kohta, kus oleks ka ühe õppeaine ühe aasta täielik kirjeldus. Nende kahe aasta töö kohta saatsid Pedagoogiumile hinnangud ka maakondade haridusosakondade koolinõunikud. Alles selle peale anti kutsetunnistus. Töökoht tuli omal otsida.

Töökoha otsimine oli aga omaette probleem, millest nüüd pikemalt tahan juttu teha. Et ma olin maapoiss, siis hakkasin omale kohta otsima maakoolides. Esiteks kodukohale lähemates koolides. Kõige esimene katse toimus Rakkes. Pealegi oli mul Rakkes ka tuttavaid, eriti muusikameeste hulgas. Väike-Maarja ja Rakke orkestrid tegid nii mõnigi kord ühisesinemisi. Samuti käisid üksikud mängijad vajaduse korral teist orkestrit abistamas. Isegi Rakke vallavolikogus oli üks Rakke orkestrant. Kuna õpetajat valisid vallavolikogud, siis volikogu liikmete toetus oli oluline.

Ajalehes kuulutati, kuhu on õpetajat vaja ja missugune valla volikogu seda valib ja millal. Vajalikud dokumendid tulid varem kohale saata, valimispäeval pidid ise ka kohal olema ja valla volikogu eest läbi käima. Dokumentidest muidugi haridust tõendav dokument. Pedagoogiumi lõpetamisel veel kutsetunnistust ei olnud, oli vaid õpetajaameti kandidaadi tunnistus. Kui olid kaks aastat korralikult töötanud, siis said kutsetunnistuse. Esitatavate dokumentide hulgas võisid olla veel paberid, mis kohaotsija erivõimeid näitaksid. Minul oli selleks Tallinna Kopli Rahvamaja Ühingu poolt väljaantud tõend töö kohta ühingu segakoori juhina. Selle koha soovitas mulle Pedagoogiumi muusikaõpetaja, kes ka selle kooriga tegeles. See tõend oli väga positiivne. See käis minu dokumentidega alati kaasas.

Nüüd veidi sellest, kuidas tol ajal see õpetajakoha leidmine käis.

Minu esimene katse oli Rakkes. Paik meeldis, on kodukoha lähedal, pillimängijate hulgas palju tuttavaid. Ma mängisin Väike-Maarja puhkpillide orkestris ja tihti oli ka ühiseid esinemisi Rakke orkestriga. Isegi üks pillimees oli vallavolikogus, kes mind lubas toetada. Rääkisin ka kooli juhatusega. Tema oli neutraalne, sest tema naine kandideeris ka. Kandidaatide hulgas oli palju staažikaid õpetajaid, kes kõik tahtsid raudteele lähemale pääseda, paremini liikuma. Valimiste päeval tuli käia ükshaaval volikogu eest läbi, vastata igasugustele küsimustele. Tulemus  – mind ei valitud, staažikaid õpetajaid ei valitud. Valiti üks hästi vähetuntud mees, kes oli eelmistel päevadel kõik volikogu liikmed pudeliga läbi käinud. See oli siis esimene läbikukkumine.

Edasi olid mitmed kohad, mis ajalehes välja kuulutatud, aga kui kohale läksid, siis selgus, et valimisi kui niisuguseid, ei olegi. Neil on omal juba kandidaat olemas, aga peab ajalehes valimised välja kuulutama. Kui läksid ise dokumente viima, siis ei võetudki neid vastu, et meil on kandidaat olemas. Kui saatsid postiga, siis valimiste päeval kohale minnes anti dokumendid tagasi ja mingit volikogu ees käimist ei olnud. Neid käimisi oli mitmeid. Siis sõitsin ühe kursusekaaslasega jalgratastel ringi Jõgeva ja Põltsamaa vahelisel alal mitmel pool, kus tema teadis töökohti olema. Ta elas sealkandis, kuid ikka tuluta.

Üks traagilisemaid valimisi minule oli Paide ja Türi vahel Kirnas, kus ma ise oma valimise ära rikkusin. Sõitsin kohale kitsarööpalise raudteega Tamsalust Kirnasse. Otsisin vallamaja üles ja jäin ootama, mis saab. Dokumendid olid juba varem kohale saadetud. Tuli minek volikogu ette ja hakata küsimustele vastama. Kõik läks libedasti, kuni üks küsis, et kas te edasi õppima ka kavatsete minna. Mida vastata? Kindlat plaani ei olnud, aga kui ütled, et ei lähe, siis vaatavad, mis me niisugusest lollist valime. Ja ütlesin omateada küllalt diplomaatiliselt, et ega sellega ikka jääda saa, mis koolipingist õpitud, eks vähehaaval tule ennast ikka täiendada. Tulemus  – mind ei valitud. Mis siis ikka, läksin jälle jaama tagasi rongi ootama. Mõne aja pärast tuleb üks mees minu juurde ja hakkab pragama. See oli valla sekretär. Pragas selle pärast, et ma ise rikkusin oma asja ära. Neil olevat olnud kindel kava mind ära valida, aga et ma edasiõppimise kohta kindlat „ei“ ei ütelnud, olid vallamehed otsustanud  – „Mis me sellest mehest valime, läheb jälle edasi õppima ja meie peame hakkama uut valima!“ Tuli välja, et eelmine õpetaja oli ära läinud selleks, et edasi õppida. Jälle läbikukkumine tänu iseenda diplomaatiale.

Juuli kuuga saigi selline valimiste aeg läbi ja kohta mul veel ei olnud. Ega ma paanikas ka ei olnud  – ei leia kohta, eks siis olen vennale talus abiks ja vaatan järgmisel aastal edasi.

Hiljem selgus, et augusti kuus on ka veel võimalik kohta saada. Siis võisid vallad oma leitud kandidaadi esitada maavalitsusele kinnitamiseks tavaliste valimiste asemel. Nii lugesin korra ajalehest, et Patküla vald otsib õpetajat, keda esitada kinnitamiseks Patküla kooli. Saatsin kohe oma dokumendid Tõrvasse Patküla vallamajja. Kui panin kirja posti, helistasin ka kohe Patküla vallamajja ja küsisin, millal valimised on. Vastati, et me valimisi ei korralda ja kellelgi pole vaja kohale tulla. Mõne aja pärast tuli mulle kiri, kus paluti mul märgitud kuupäeval kohale tulla. Eks ma siis läinud. Sõitsin rongiga Kiltsist Puka jaama. Sealt sai bussiga Tõrvasse. Istusin siis rahumeeli bussi, ehk saan Patküla kooli koha. Aga nüüd hakkasid tormituuled minu ümber keerlema. Bussi eesotsas istus näoga minu poole üks keskealine mees. Ta vahtis hoolega bussis ringi, vahtis ka mind. Vahtis jälle ringi ja jäi lõpuks mind vahtima. Tuli konduktor pileteid müüma. Ostsin pileti Tõrvasse. Pärast seda tegi see ringivahtija minuga juttu ja küsis, kas mul Tõrvas sinna Patküla vallamajja ka asja on. Kes see on? Kas mõni konkurent, mõni vallamees või muidu uudishimulik? Ei osanud kohe midagi vastata ja siis prahvatasin  – on küll, kas teil ka on? Siis tegi niisuguse kavala näo ja ütles et on ka. Ütles veel, et bussi väljasõiduni on veel aega, lähme veidi välja ja ajame juttu. Läksimegi. Väljas ütles, et tema on Puka kooli juhataja, mul on ka õpetajat vaja. Hiljem selgus, et ta oli Patküla vallamajast teada saanud, et mind on kohale kutsutud. Aga et ma sain minna ainult Puka kaudu, siis otsiski ta bussis, kes see kutsutu võib olla ja siis eest ära näpsata. See tal õnnestuski. Minu kaalutlus oli selline, et Puka on sama raudtee ääres kui minu kodukoha jaam Kiltsi. Saab koduga kergemini sidet pidada, saab ka kergemini Tartu sõita. Nii me Tõrvasse sõitsimegi ja võtsime Patküla vallamajast dokumendid välja, et sõita Valka maavalitsusse tööle vormistama. Sel ajal, kui Puka juhataja autot otsis, tulid minu juurde kaks karvast meest ja hakkasid seda Puka juhatajat siunama vägevas Lõuna-Eesti murrakus. Ütlesid, et ärge minge sinna ussipessa. Usaldust nad ei äratanud ja nii ma jäingi ikka Valka sõitmist ootama. Hiljem selgus, et see ussipesa jutt oli ikka õige jutt. Oligi auto leitud ja sõit Valga poole algas. Just maavalitsusse jõudes, kuulsin pealt ühte telefonikõne lõppu. Sellest selgus, et Tõrvast oli esitatud kaebus Puka juhataja peale nende kandidaadi eest äravõtmise kohta. Vähe aja pärast kutsuti mind telefoni juurde. Patküla vallamajast teatati, et nad on mind ilma dokumentideta ära valinud. Ka Patküla kooli juhataja oli kohal. Rääkisin talle ilusti ära, miks ma Puka kasuks otsustasin. Sai minust hästi aru. Küsis, kas mul on neile kedagi soovitada. Mina küsisin, kes teile veel on dokumente esitanud. Tuli välja, et kohe järgmine oli minu kursusekaaslane pedagoogiumist. See oli igati tubli poiss, soovitasin kohe kahe käega. Ja ta saigi sinna koha ja mina Pukka. Puka asend oli mulle sobiv, majad olid kehvad, aga väga hea elukooli ma sain Pukas töötamisest küll, tänu sellele ussipesale. Aga see on juba omaette jutt.

Pukas olin ühe aasta, sain hea elukooli ja siis tulin 1937. aasta augustis Tapale. Siia kutsus mind Juhan Kroon.

Pukas oli 6-klassiline kool, kus liitklasse ei olnud, õpilasi kokku umbes 180. Kool töötas kahes majas, mis asusid lähestikku. I, II ja III klass ühes ja IV, V ja VI klass teises majas. Minu töö toimus vanemate klasside majas. Matemaatikat õpetasin V ja VI klassis, loodusõpetust IV ja V klassis, laulmist IV  – VI klassini ja vanemate poiste võimlemist. Võimlemiseks eraldi ruumi ei olnud, kõik tuli teha põhimõtteliselt väljas. Peale klassiruumide oli veel pisikene õpetajate tuba ja kõik. Klassid olid enamuses läbikäidavad. Vaatamata viletsatele tingimustele tööd tehti hästi. Minu peamine eesmärk oli saada õpilastega hea kontakt. Kui see olemas, tuleb muu kõik ise.

Vanemad poisid tahtsid sügisel õues peale tunde võrkpalli mängida. Läksin ise ka nendega kaasa palli taguma. See neile meeldis. Siis leidsin paar õpilast, kes oskasid pilli mängida. Üks oskas trompetit puhuda (tema vend oli kohaliku orkestri juht), paar poissi veidi viiulit mängida. Kuulasin nad ära, andsin hoogu juurde ja hakkasin otsima, mis pille kellelgi kodus on ja mida keegi võiks mängima hakata. Leidus üht kui teist. Mitu tüdrukut õppisid kitarre mängima, okariinid panin käiku. Üks poiss oskas klaverit. Koolis klaverit polnud, oli harmoonium. Proovisime seda mängida. Nii moodustasimegi pisikese orkestri. See neile meeldis. Pallimäng ja orkester aitasid hästi läheneda osale õpilastele. Aga see kontakt aitas palju kaasa ka õppetööle klassis.

Nüüd vahepeal muudest probleemidest.

Kohalikus puhkpilliorkestris mängisin kaasa. Juhatasin segakoori ja mängisin kaasa ka mõnes näidendis rahvamaja näiteringis. Sisseelamine ei olnudki nii keeruline, kui ma esialgu arvasin. Küllap aitas siin kaasa ka Pedagoogiumis õpitud psühholoogia.

Nüüd vahepeal sellest, mida ma kuulsin koolijuhataja Kikase kohta. Seda kuulsin oma kodus. Kui me ema ja vennaga isa tallu elama läksime, oli talu rentniku käes. Ta elas oma perega samas majas. Tema ühes maja otsas, meie teises ja köök oli vahepeal mõlemi kasutada. Rentniku üks tütar oli ka õpetaja (minust veidi vanem), kes oli ka kunagi veidi aega Kikase juures töötanud. Nüüd nad enam meil ei elanud. Nad olid Väike-Maarja lähedale maja ehitanud ja omasid ka veidi põllumaad. Vahetevahel aga käisid meil külas. Ühel sellisel külaskäigul ta kuulis, et ma olen Pukas õpetaja. Ta andis Kikase kohta väga täpse iseloomustuse (see täpsus selgus mul hiljem). Ütles ka seda, et Kikas laseb osa oma tööd sageli ära teha noorematel õpetajatel. Ka seda olin omal nahal tunda saanud, kuid see veel mind seganud ei olnud. Aga ta ütles edasi, kui see liiale ei lähe, võib teha, kui aga liiale läheb, siis näita hambaid. Koolijuhatajast Kikasest ma sain selle õppeaasta jooksul täieliku ülevaate. Aga kuidas see toimus, sellest edaspidi.

Matemaatika õpetamisel kasutasin ma igasuguseid nippe ja naljalugusid, mida ma olin oma õppimise ajal omandanud. Pedagoogiumis õppides tuli mul kunagi teha üks kokkuvõte saksakeelsest raamatust, kus peamine suund oligi huvitavaid võtteid matemaatika õpetamisel. See andis palju tarkust juurde, eks see oli siis meeles ka. Kahjuks jäi see töö Pedagoogiumist tagasi saamata. Nüüd ei mäleta ma neist nippidest peaaegu midagi. Praegu torkas pähe võte, kuidas näidata tahvlil, et kolmnurkade sisenurkade summa on 180 kraadi. Joonestada tahvlile kolmnurk. Võtta joonlaud, teha ühe otsa peale kriidiga nool, panna joonlaud kolmnurga alusele, vaadata, kus pool on nool. Siis pöörata joonlauda ühe nurga võrra, siis teise ja lõpuks kolmanda nurga võrra. Ja nüüd on näha, et nool näitab vastassuunas. Kolm nurka kokku andsidki 180 kraadi. Seda võtet ma kasutasin palju. Neid võtteid oli palju, mis ma sealt raamatust sain, aga kahjuks enam ei mäleta.

Kasutasin ka anekdoote. Need tegid kuiva matemaatika tunni palju lõbusamaks, aga aitasid materjali ka paremini meeles pidada. Mäletan üht anekdooti. Raudteevalitsusest tuli teemeistrile korraldus, minna liinil selle ja selle kilomeetrini ja mõõta seal oleva silla diameeter ja andmed saata raudteevalitsusse. Teemeister saatis töömehe kohale, töömees otsis ja otsis aga ei leidnud. Tuli tagasi ja rääkis, et ei leidnud. Läksid mõlemad tagasi. Otsisid silla aluse ja ümbruse läbi, aga diameetrit ei leidnud. Saadeti raudteevalitsusse kiri, et silla diameetrit ei leitud, ei silla alt ega selle ümbrusest, nähtavasti on kaduma läinud. Õpilased hiljem täiendasid, et raudteevalitsus saatis tagasi teate, et edaspidi sillad ehitata ilma diameetrita, siis pole karta, et need ära kaovad.

Nüüd võib arvata, et matemaatika tund oli naljategemine. Ei, seda mitte, aine omandati korralikult. Niisuguseid „abivahendeid“ kasutasin peamiselt uute mõistete selgitamisel ja meelde jätmisel.

Nüüd siis mõningad probleemid seoses koolijuhataja Kikasega. Varem oli juttu, et ta laseb oma tööd teha osalt noorematel õpetajatel. Minuga juhtus nii. Mina andsin IV klassis loodusõpetust, tema matemaatikat. Ta ütles mulle, et sul jääb loodusõpetuse õpetamisel nii kui nii aega üle, õpeta sel ajal IV klassis geomeetriat. Ülemuse käsk, eks ma siis vähehaaval tegin seda. Päevikusse seda kirjutada ei tohtinud. Aga selle materjali näitamisel, aga mida mul tuleb õpetada, hakkas läbi paistma, et ta seda matemaatikat kuigi hästi ei tunne. Aga siis ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Mis aga kooli minevikust välja paistis, et õpetajad, kes hakkasid juba kaela kandma ja teda ei „abistanud“ pukseeris ta lahti. Teati öelda, et ta saab seda teha sellepärast, et maavalitsuses oli tal tugev seljatagune. Sel õppeaastal, kui ma seal töötasin, hakkas ka ühe õpetaja lahtikangutamine. Olukord hakkas minema pinevamaks. See õpetaja oli selle sama IV klassi juhataja. Aga nüüd oli Kikasel kaks äpardust korraga. Maavalitsusest kadus seljatagune ja see õpetaja, kellest ta tahtis lahti saada, oli tolleaegse haridusministri Jaaksoniga ühe küla lapsed. Kui varem saadeti Kikase peale kaebusi, siis läksid need kõik kalevi alla. Nüüd aga tulid need maavalitsuses kalevi alt välja. Algas nii vanade kui uute kaebuste asjus uurimine. Kuulati üle õpilasi, õpetajaid, ka mind. Aga keelati, et Kikasele ei tohi öelda, mida küsiti. Ka seda, kas ma IV klassis õpetasin matemaatikat loodusõpetuse tunnis. Mis mul üle jäi, tuli õigust rääkida (seda olen alati teinud). Kas päevikusse kirjutasin? Ei, öeldi, et pole vaja. Olukord läks veel pingelisemaks. Nüüd hakkas Kikas mind kui noort õpetajat nelja silma all pinnima, et räägi ära, mida küsiti. Küll ma olin temaga hädas. Hoidsin igati, et me kusagile kahekeisi ei jääks. Käisime sageli ühe teise meesõpetajaga koos. Elasime samal pool. Aga alati polnud see võimalik.

Pukas oli veel üks väike kodumajanduskool tütarlastele. See allus ka Kikasele. See oli raudteejaama lähedal olevas majas. Ma käisin seal lõunatamas. Nüüd Kikas seadis end sel ajal, kui mul lõuna aeg, end sinna majja. Kui ma hakkasin koju tulema, astus tema ka kohe majast välja, et koos koju minna (elasime lähestikku). Kuidas nüüd pinnimisest pääseda? Aitas üks hea nõks. Ma võtsin alguses jutuotsa enda kätte ja lasin aga kogu aeg edasi, ei andnud talle mahti midagi küsima hakata. Niisuguse vadinaga läksime teelahkmeni. Seal kohe kiiresti „Head aega!“ ja oma teed edasi. Küll oli tegemist, et jutuots oma käes hoida. Veel mäletan üht pinnimist. See oli õhtul orkestri proovil. Äkki tema tuli sisse ja kutsus mind ühte kõrvalisse ruumi ja hakkas jälle otsast peale  – kallis poja, räägi ära, mis seal küsiti? Ega ma kellelegi ei ütle. Ajas näo vastu minu nägu ja muudkui mangus. Aga see oli külm kütmata ruum, kus see jutt käis. Sain lahti sellega, et ütlesin: siin külmas ruumis ma küll olla ei saa ja läksin prooviruumi tagasi.

Kui Kikasel sai selgeks, et ega ta siia kooli kauaks saa jääda, hakkas ta koolikorda sihilikult maha kiskuma ja õpilasi ärritama selle õpetaja vastu, kellest ta tahtis lahti saada. Nüüd ei olnud muud teha, kui teise meesõpetajaga hakkasime koolis korda üleval hoidma. Teine õpetaja I  – III klasside majas, mina IV  – VI klasside majas. Mulle olid suureks abiks need poisid, kelledega ma koos pilli ja palli mängisin. Nad ei lasknud neid ülesässitatud poisse (põhiliselt IV klassist) suurt midagi teha. Hoiti nad oma kontrolli all. Niisugune olukord oli närvisüsteemile suur koormus. Juhtus nii, et päeval oli koolis kord majas, mina olin majas peremees. Öösel unes aga oli koolis võim nende ülesässitatud poiste käes. Niisugune pingeline olukord kestis küllalt pikka aega. Maavalitsuses otsuse tegemine võttis aega. Nüüd siis selgus, et Kikasel pole pedagoogile vajalikku ausust. Arengutase oli küllalt madal, ega ta muidu tahtnud neist õpetajatest lahti saada, kes temast juba arengult kõrgemale hakkasid tõusma. Närvipingele andis kergendust üks pühapäevane päev, kus me grupi poistega käisime koos suusatamas. See suusapäev toimus õpilaste soovil. Ma ütlesin küll, et ma olen kehv suusataja, üles kasvanud rohkem lausmaal. Teie head suusatamisoskust olen tunnis küllalt näinud. Nemad vastu, et pole midagi, küll me õpetame. Nii see sõit algas. Nad püüdsid mind igati õpetada ja mina lasksin seda rahulikult sündida. Mägedes tegid nemad pikki sõite siuh ja siuh, nagu oleksid koos suuskadega sündinud. Eks ma väiksemaid laskumisi tegin ka. Koju tulles vaatasid poisid jälle minu sõitu ja ütlesid, et läheb palju paremini, kui minnes. Mina neile vastu, eks peabki paremini minema kui mul nii head õpetajad. See matkapäev andis mulle koolisiseste probleemide jaoks palju jõudu juurde. See kõik kokku oligi see, mida ma nimetan elukooliks, mida ma sain Pukast. Niisuguse elukooli, et sa pead kõigi asjadega ise toime tulema, kellegi peale loota ei ole. Kui mul poleks algusest peale õpilastega niisugune hea kontakt kujunenud, nagu ma varem kirjutasin, oleksin ma kindla peale põhja kõrbenud. Aga nüüd tulin edukalt sellest supist välja.

Pinge langes siis, kui kõrgemal pool tehti otsus, et Kikas viiakse Pukast Rakkesse Ja Rakke juhataja Kaalep tuuakse Pukka. Vahetus toimus kohe peale seda otsust. Kaalepil sattus Pukka tulekuks väga soodne aeg. Just oli juhtunud Kilingi-Nõmmel kooli filmide plahvatus ja rida õpilasi hukkunud. Seda kasutas Kaalep oskuslikult ära esimesel kohtumisel õpilastega. Rääkis väga südamlikult ja jättis endast hästi hea mulje. Pinge oli kadunud, koolielu hakkas jälle normaalselt kulgema. Nii järsk muutus oli uskumatu, aga nii see oli.

Aga selles uues olukorras ei saanud ma kuigi kaua töötada. Minuni jõudis jutt, et Tapal vabaneb kevadel koht ja Juhan Kroon on nõus mind Tapale tööle võtma. Käisin korra ka Tallinnas Haridusministeeriumis küsimas, kas niisugune üleminek on võimalik. Öeldi, et on küll. Nii ma siis kevadel ütlesin Pukas, et ma kauemaks enam siia ei jää. Saigi asjad jutti aetud. Lõpetasin kevadel Pukas kõik oma asjad korralikult ära ja siis hakkasid ettevalmistused Tapale üle tulemiseks. Hiljem rääkisid mõned lapsevanemad Pukast, et kui nemad minu äraminekuplaane oleks varem teadnud, oleksid nad kõik teinud, et ma Pukka edasi oleks jäänud. Siis oli aga juba hilja.

Kuidas Tapale see vaba koht tekkis? Juttu oli juba sellest, kuidas Rakkes olid valimised ja pudelitega valitud sai. Aga juhtus nii, et poole aasta pärast (jaanuarist) kadus Rakkest see koht ära. Tapalt aga lahkus üks õpetaja Tallinna. Paide maavalitsus tõi selle mehe Pukast Tapale. Juhan Kroon võttis tema vastu kevadeni. Siis vaatab, kas teda on vaja või mitte. Aga temast koolimeest ei olevat olnud ja Kroon ütles kevadel talle koha üles. Kroon tahtis muusikameest ja nii ta mind Tapale kutsus. Eks tutvus ka veidi luges, sest Kroon oli minu kauge sugulane.

Nüüd olin siis otsaga Tapal. Kohe tekkisid kaks probleemi  – kuidas kontakti saavutada ja kuidas valmistada ette seda suurt tööd, mis tuleb teha kutse saamiseks. Sellele viimasele tuli eriti suurt tähelepanu pöörata. Ka Puka tööst tuli seal kirjutada, aga mida sealt kirjutada oli. Ega see „võimu haaramine“ ei sobinud niisugusesse aruandesse panna. Eks nüüd Tapal tehtud töö pidi andma aruandesse põhilise osa. Peale oma aruande Pukas tehtud tööst, pidi andma hinnangu minu töö kohta ka Valga maakonna koolinõunik, kes minu tööd käis kontrollimas. Mis hinnangu ta andis, ma ei tea. Nüüd tuli kogu tähelepanu pöörata Tapal tehtavale tööle. Sain I klassi juhatamise.

Seadsin klassi kapi, kus oli ka väike raamatukogu klassi jaoks, ühele riiulile omatehtud papist mapid iga õpilase kohta. Mapi tagaseljal oli õpilase nimi ja tema number klassipäeviku nimestikus. See number oli ka õpilase teatevihikul, mis asusid minu laual. Sinna mappi kogusin ma materjali vastava õpilase tööst. Ka täis saanud vihikuid, mida õpilasel enam vaja ei olnud. Kevadel andsin laste vihikud mappidest neile tagasi. Sellel meetodil oli hea see, et mul oli võimalus laste arengut vihikutest jälgida. Sealt sain ka mõningat materjali aruande jaoks.

Õpilaste paremaks tundmaõppimiseks külastasin järjekindlalt kõigi õpilaste kodusid. Pidasin kaustikut kodude külastamise kohta. Neist külastamistest oli palju kasu, aitasid hästi mõista ühe ja teise iseärasuse olemasolu õpilasel. Samuti sain ma lastevanematele selgitada, kuidas ma nende lastega töötan, mida ma neilt nõuan. Sain vanematele selgitada, mis on nende lapse tugevamad küljed ja millele on kodus vaja rohkem tähelepanu pöörata. Lapsevanemad said ka oma arvamused ja soovid ära öelda. Need jutuajamised toimusid hästi sõbralikus õhkkonnas ja vastastikuses mõistmises. Ka sellest tuli aruandes kirjutada. Pedagoogiumi lõpetamisel anti terve pikk loetelu probleemidest, millest aruandes pidi tulema juttu. Eks siis pidi kõiki materjale hoolega korjama.

Pukas jäi see töö pealiskaudseks. Mis materjali sa niisuguses pingelises olukorras aruande jaoks korjad? Aitas palju see, et ma hakkasin Pukas koolitööst mitmesuguseid pilte tegema ja jätkasin seda ka Tapal. Sealt tegin valiku ja aruandesse läks kartongile kleebitud õige mitu lehte pilte koolitööst. Ka seda tööd soodustas kommertsgümnaasiumis omandatud oskused.

Nüüd veel oma I klassist. Ma ei tea, kas juhuslikult või teadlikult oli minu klassi sattunud kaks mustlast (õde ja vend), siis veel kaks rabalast (õed, rabalaste nimetus oli neil välja kujunenud enne kooli). Need elasid Tapa linnast väljas raba ääres pooleldi maapealses, pooleldi maa-aluses onnis. Nad olid täiesti arenemata ja siis veel üks debiilik. Samas aga palju hästiarenenud lapsi. Küllalt raske oli niisuguse kollektiiviga töötada. Mustlased  – Sinki ja Tooni olid väga räpakad, vihikud sodised ja ajasid kõike teise peale  – Sinki Tooni peale ja Tooni Sinki peale. On meeles olukord, kui koolinõunik mu tööd kontrollis ja vaatas õpilaste vihikuid. Sinki vihikut vaadates tegi märkuse, miks sul siin on soditud? Sinki kohe kõva häälega vastu  – Tooni tegi. Klass hakkas naerma, neile oli see juba tuttav vastus. Rabalapsed jätsid ise kevadel kooliskäimise pooleli ja ega keegi neid taga ajama ka ei läinud. Poole õppeaasta peal toodi minu klassi paralleelklassist üks poiss, kes mingisugusele korrale ei allunud. Hiljem saadeti see raskestikasvatatavate laste kooli.

Viimane minu töö kontroll toimus vastu kevadet. Koolinõunik tuli klassi koos Juhan Krooniga. Vaadati õpilaste töid, küsitleti üksikuid õpilasi. Mina näitasin kapist ka neid kaustasid ja õpilaste töid neis. Neid vaadati huviga. Koolinõunik andis väga hea tunnustuse. Juhan Kroon ütles selle peale  – kui ma sind Tapale kutsusin, teadsin, et sa oled muusikamees, aga et sa oled ka koolimees, seda ma ei teadnud. Ju siis koolinõunik saatis Tallinna Pedagoogiumi minu kohta positiivse hinnangu. Mida aga Valga tegi Puka töö kohta, ei tea. Ega veel päris head kindlustunnet ei olnud. Koolinõunikkude hinnangutel oli väga suur kaal. Aga lootus siiski oli, ehk saan kutsetunnistuse kätte. Kahtlust tekitas ka see, et sel ajal ei olnud Pedagoogiumi direktor enam Kuks, kes mind hästi tundis, vaid hoopis keegi teine, kes ei teadnud minust midagi. Aga tööd tuli ikka rahulikult edasi teha. Lõpuks sai õppeaasta läbi, lapsed laiali saadetud.

Ja siis tuli see kauaoodatud päev, et sõita Tallinna vaatama, kas saan kutsetunnistuse või ei. Läksingi Tallinna. Pedagoogium ei tundunud mulle enam nii kodune kui seal õppimise ajal. Kas seda põhjustas ka see, et ei olnud enam vana direktorit? Võibolla oli kõik nii nagu varem, aga minu tunne pettis mind. Eks siis istusime saali ja hakkasime ootama. Seal räägiti üht ja teist, aga minuni jõudis sellest vähe. Pidurdas see, et ma ei teadnud, kas saan kutsetunnistuse või ei. Lõpuks jõuti selleni, et hakati kutsetunnistusi jagama. Aga et minu perekonnanime täht „V“ on tähestiku lõpus, tuli hulk aega istuda süte peal ja oodata, kas saan või ei. Ainuke elamus sellest päevast oli see, kui sain lõpuks kutsetunnistuse kätte. Nüüd oli üks suur eluetapp läbi.

Algas päris töömehe elu, õpipoisi aeg oli otsa saanud. Eks see suurendas muidugi ka vastutust. Aga kindlust andis see, et nüüd on sul kutse olemas ja töökoht ka. Nüüd on ainult oma teha, kuidas elu edasi läheb. Ka oli nüüd võimalik veidi tagasi vaadata, mis ma elus olen teinud ja mida pole teinud. Oli nii üht kui teist.

Tegemata probleemide hulgas oli see, et ma olin üksik. Perekonda oli vaja luua. Ma varem põhimõtteliselt sellele ei mõelnud, kuidas ma saan perekonda luua, kui mul pole veel kutset. Nüüd oli see mure murtud, oli kutse, oli töökoht. Nüüd tuli tähtsalt päevakorda naisevõtt. Pruut oli olemas, nüüd tuli abieluranda sõuda. Ja enne uue kooliaasta algust sai ka see asi korda. Perekond oli loodud, sain väga hea ja tubli naise, tänu kellele sai see kõik toimuda, mida ma aja jooksul Tapal olen teinud. Suur aitäh temale!

Mõningaid meenutusi töötamisest Tapa I Keskkoolis

Tulin Tapale tööle 1937. aasta septembrist (kooli alguses). Siis oli kaks kooli  – Tapa linna algkool (juhataja Juhan Kroon) ja Tapa Ühisgümnaasium (direktor Eduard Kansa). Algkoolis olid I  – VI klassid ja pärast seda gümnaasium. Mind võttis tööle Juhan Kroon algkooli õpetajaks ja Eduard Kansa gümnaasiumi puhkpilliorkestri juhiks. Seni juhatas seda orkestrit Jaan Pakk, kes käis Rakverest ja andis ka laulutunde. Laulutunde andis veel edasi, aga orkestri andis ära, sest sageli tuli orkestritel Rakveres ja Tapal esineda samal ajal. Siis Tapa poisid mängisid ise ilma juhatajata. Paar aastat andis Jaan Pakk veel laulutunde edasi. Ei mäleta täpselt, aga vist 1939. a. tuli laulmist õpetama Jüri Viinamägi. Nimetan seda sellepärast, et hiljem on temaga mõned probleemid seotud. Algkoolis anti mulle I klass, I ja II klasside laulmine ja vanemate klasside poiste võimlemine.

Rohkem tähelepanu tahan pöörata tööle muusikaga. Juhan Kroon õpetas ise ka laulmist. Püüdsin tutvuda tema süsteemiga teooria õpetamisel, katsetasin seda ka ise ja omalt poolt veel midagi lisada. See oli mul teine tööaasta. Esimese tööaasta olin Pukas, kus sain väga hea elukooli, eriti selles osas, kuidas pead ise kõigega toime tulema. Aga see on juba omaette jutt. Et mul Tapal oli teine tööaasta, siis selle aasta järgi oli kutsetunnistuse saamine. Enne oli vaid õpetaja kandidaadi tunnistus. Tuli esitada aruanne kahe aasta tööst, sealhulgas ühe õppeaine ühe aasta täielik kirjeldus. Tegingi seda II klassi laulmise õpetamisest kasutatud meetodi järgi.

Nüüd siis lähemalt tööst puhkpilliorkestriga (enne sõda). Oli rida poisse, kelledel pillimäng hästi käes  – üks paremaid oli Rudolf Boiko. Ta tegi iseseisvalt trompeti õppimisega palju tööd. Õppis Julius Vaksi trompetiõpiku järgi ise ja käis mulle vahetevahel näitamas ja nõu küsimas. Ta oli keskkooli viimases klassis. Siis oli rida algajaid, keda tuli omal õpetada. Kui olime niikaugel, et hakata koosmängu harjutama, tuli ette üks tõrge, ei saanud kõiki poisse korraga proovile. Küll oli ühel poisil vaja olla samal ajal toimuval spordivõistlusel, mõni teine poiss jälle mõne muu ürituse juures. Õnneks oli Eduard Kansa väga tark ja ettenägelik koolijuht. Ta jälgis kõike, mis koolis toimus. Jälgis ka tööd orkestriga ja kui nägi, millega ma hädas olin, organiseeris ta koolis kõik üritused nii, et orkestrandid proovi ajaks vabad olid. Siis saime esimest korda terve koosseisu kokku ja poisid imestasid, kui toredasti mäng välja tuli. Sellest ajast peale hakkas orkestri tase jõudsasti paremaks muutuma, ja mis kõige tähtsam  – poiste innukus kasvas päevast päeva. Meie omavaheline kontakt muutus väga lähedaseks ja sõbralikuks. Järgmiseks õppeaastaks olime juba niikaugel, et uues koolimajas (praegune vene keskkool) andsime orkestriga ja solistide ja ansamblitega terve iseseisva kontserdi, mis leidis väga hea tunnustuse. See oli esimene suurem elamus, mis oma tööst sain. Sellele tulemusele aitas palju kaasa Boiko Ruudi (nii teda hüüdsime), kes mängis sel aastal vilistlasena edasi.

Siis tuli kurikuulus 1940. aasta. Orkestri koosseis oli korralik, sest eelmisel õppeaastal sai küllalt noori mängijaid juurde õpetatud. Aga mida mängida? Püüdsin otsida võimalikult neutraalset repertuaari. Kirjutasin ise ka mõned palad. Aga ega sellega veel välja tule. Peavalu oli palju. Ja see valu läks väga suureks, kui kuulsin, mis Viinamäel laulmise tunnis juhtus. Nüüd sellest lähemalt:

Jüri Viinamägi saabus välismaalt just hiljuti tagasi ja lavastas eelmisel õppeaastal ühe loo  – „Taasleitud kodumaa“, mis olevat olnud täis isamaalisust. Ma ise seda ei näinud. Poisid rääkisid, kuidas see toimus  – suure müra ja kodumaa ülistusega. Tulemusi nägin ise järgmisel päeval  – orkestri suure trummi nahk oli läbi löödud. Viinamägi olevat ise jalaga trummi lüües müra juurde teinud, kuni trumm oli lõhki. Ja nüüd läks ta laulmise tundi 1940. aastal ja hakkas tuliselt „Internatsionaali“ õpetama. Selles klassis oli ka palju minu orkestris mängivaid poisse. Aga see laulmise õpetamine ei andnud mingeid tulemusi. Keegi laulma ei hakanud. Viinamägi käskinud  – tehke ometi häält! Ja klass tegi „määäää…“ Ja sellega see tund lõppes. Mis ma vaeneke pidin orkestris tegema selle „Internatsionaaliga“? Noodid olid juba olemas, aga proovida ei julgenud. Võtsin siiski südame rindu ja viisin ühele proovile noodid kaasa (ei kavatsenud veel mängida) ja panin koos teiste nootidega tooli peale. Kui tuli proovi vaheaeg, küsisid poisid, kas seda ka mängime ja näitasid näpuga „Internatsionaali“ nootide peale. Ma ütlesin, et täna ei ole plaanis, aga eks me kunagi mängi ka seda. Poisid aga vastu, et mängime täna ära, vaatame, mis ta on. Nii me siis seda mängima hakkasime. Võtsin ise ka ühe vaba baritoni ja mängisin kaasa. Kui oli mängitud, ütlesid poisid, et mängime veel korra, siis on selge ja võime mängida, kui on vaja. Tegimegi nii ja oligi see suur mure murtud. Oi, kui kerge oli sellelt proovilt ära minna. Aga järelkajad Viinamäe laulutunnist käisid edasi, ulatusid juba kõrgemale poole. Käidi koolis üle kuulamas õpilasi ja ka mind. Õpilased ütlesid, et meil polnud midagi selle laulu vastu, vaid õpetaja vastu (kahepaiksus)! Mina seletasin, et poisid tahtsid ise seda mängida. Minu tunnistus aitas niipalju, et kedagi välja ei visatud. Sõja ajal orkestri töö soikus. Koolimajad võeti sõjaväe kätte. Gümnaasiumi klassid töötasid Imastus, algkool aga Pikal tänaval Kulbi majas.

Tõsisem töö koolimajades algas 1944. a. hilissuvel (või sügisel, täpselt ei mäleta). Sõjaväed olid koolmajadest läinud, tuli hakata koolmaju korda seadma. See oli tohutu töö. Seda tegid osa meesõpetajaid ja ka toekamad õpilased. Algkoolimaja I korruse koridori põrandal oli umbes meetri paksune kiht palke ja mulda segamini. See oli tehtud keldris oleva varjendi laeks. Võib arvata, palju vaeva võttis kõige selle välja viimine. Aga välja ta sai. Siis suurem töö oli veel akende korda seadmine. Lõpuks sai siiski kool kuidagi moodi käima. Aga eks ma selle tööga tegin ka endale liiga. Mu haige kõrv hakkas valu tegema. Arst andis üht ja teist nõu, üht ja teist rohtu, aga ei midagi. Lõpuks ütles, et tal ei ole siin midagi teha, minge Tartu ja vaadake, kas leiate, kes aitab. Niisiis 1945. a. jaanuari alguses läksingi Tartusse. Õnneks saime kokku ainukese inimesega kes sel ajal Eestis oli võimeline midagi tegema. See arst oli doktor Elmar Siirde, hilisem professor. Ütles oma kaastöötajatele, et läheb inimest hauast välja tooma. Kas õnnestub või ei, seda ei tea. Tegi 3-tunnise operatsiooni, abikaasal lubati palatis kogu aeg juures olla. Alles jaanuari lõpul ütles arst, et jääb elama ja abikaasa võib koju minna. Mina sain koju alles mai keskel.

Selle aja jooksul olid algkool ja gümnaasium kokku pandud üheks kooliks  – Tapa Keskkool. Sel õppeaastal mul enam midagi teha polnud. Sügisel hakkasin tööle III grupi invaliidina poole kohaga. Läks veidi aega tervisega kohanemiseks.

Nüüd algas sõjajärgne töö. Kuigi pool koormust esialgu, ei jäänud töö muusikaga tegemata. Algul puhkpilliorkester, siis veel sümfoniettorkester (õpilaste algatusel) ja lastekoor. Enne sõda ma kooridega ei tegelenud, küll ise laulsin segakooris. Et mul oli pool koormust, siis jäi rohkem aega pillimeeste väljaõpetamiseks. Tunnid olid õhtupoolikul, siis sai hommikupoolikul ja vabadel päevadel mängijaid üksikult ja grupiviisiliselt õpetada. Hakkasin hommikul peale ja kordamööda tulid minu juurde harjutama nii üksikud kui grupid. Kui jalad all, läks juba koosmänguks lahti saalis. Esialgu puhkpilliorkester. Aga üsna varsti tulid minu juurde kolm poissi ja tahtsid viiulit õppida. Nad olid varem Juhan Krooni juures mandoliinet mänginud. Kuna neil pillidel on sõrmeasetuses sarnasusi, siis õppimine läks ladusalt. Nad käisid algul minu juures kodus õppimas. Varsti järgnes nendele kolmele veel kolm ja nii edasi. Siis tuligi neil see idee, et teeme orkestri. Tegimegi. Viiulitele lisaks tuli veel tšello ja kaks kontrabassi (rohkem polnud pille). Lisaks veel osa puhkpillimängijaid ja oligi orkester valmis. Aga selle orkestriga oli palju probleeme  – eeskätt pillikeeled ja muu varustus. Käisin järjest Tallinna vahet mööda kauplusi otsimas, aga leida oli vähe. Aga ühe väga hea abimehe siiski leidsin  – see oli Kristalli pillitöökoja meister Elmar Lõun, kes praegu veel töötab Tallinna Konservatooriumi pilliparandustöökojas. Temal oli varusid, mida ta sai ära anda. Minu ja Sepandi viiulipoognad on ta parandanud kogu aja kui me oleme mänginud. Leidus ka teisi abistajaid. Tänu sellele, et enne Tallinna Pedagoogiumi astumist 1934. aastal tegin läbi mitmenädalase orkestrijuhtide kursuse. Eks sealt sai ka tutvusi juurde. Nii need orkestrid tööle hakkasid. Peab ütlema, et õpilastel oli tahtmist palju ja ega omalgi sellest puudu olnud, kuigi selle eest kopikatki raha ei saanud. Raha sai ainult õppetundide eest.

Sinna kõrvale tuli ka lastekoor. Seda ei tea ma tänapäevani, mis neid lapsi nii kangesti laulda tahtma pani. Aga laulda nad tahtsid. Proovidel mingeid distsipliiniprobleeme ei olnud. Kuigi koor oli suur. Esialgu nii 100 laulja ringis. Siis ikka rohkem ja rohkem. Kõige suurem koosseis oli 180 lauljat.

Tol ajal hakati korraldama koolinoorte isetegevuse ülevaatusi. 1948. aastaks olime siis nii kaugel, et julgesime osa võtma minna. Selle ülevaatuse Tallinnasse minekust ei mäleta midagi. Vist ei olnud eelproove ja limiite osavõtjate arvu kohta. Nähtavasti oli siis osavõtjaid veel nii vähe, et polnud vaja nende arvu piirata.

Läksime siis puhkpilliorkestriga, sümfoniettorkestriga ja lastekooriga. Puhkpilliorkestri repertuaar oli suhteliselt valitud lihtne, palju omatehtud seadeid, nii et iga mängija partii oli talle täiesti jõukohane. Kuulsin Viljandi orkestrit ja imestasin, kui rasket repertuaari nad mängivad. Ega ma tulemustest midagi head ei lootnud. Aga mis välja tuli, meile anti I koht. Nähtavasti hinnati seda, et orkester mängis jõukohast repertuaari ja seetõttu puhtalt. See oli järgmine meeldiv elamus mulle ja pillimeestele. Siit jäi kõrvataha hea mõte  – ära lenda kõrgemale kui tiivad kannavad  – see tasub ennast ära.

Sümfoniettorkester saavutas III koha. I koha sai Tallinna Õpetajate Instituudi sümfoniettorkester. II kohta välja ei antud. See oli ka saavutus, millega võis rahul olla, kui arvestada meie võimalusi.

Lastekoor jäi sel aastal (1948. a.) IV kohale. Kes esimesel kolmel kohal olid, ei mäleta enam. Jutuajamisel Riho Pätsiga soovitas ta praakida suurest koorist kõik vähemvõimekad välja ja siis on võimalik saada head kontsertkoori. Mina aga ütlesin vastu, et siis ma ütlen oma kasvatajaametist lahti. Minu eesmürk ei olnud kontsertkoor, vaid võimalikult palju lapsi laulma panna.

Nii see ülevaatus siis lõppes. Kuigi olin väga väsinud, heameel oli ikkagi. Veel suurem tahtmine oli järgmisel aastal jälle minna.

Samal ajal hakkas tööle koorijuhtide seminar, mis koosnes viiest kursusest. Võtsin sellest hoolega osa. Minu õpetajad sel ajal olid Jüri Variste, Tuudur Vettik ja Gustav Ernesaks.

Sellelt seminarilt sain palju kasulikku, mis aitas mul oma tööd parandada, seda eriti lastekoori osas.

Sümfoniettorkester pidi järgmisel õppeaastal oma töö lõpetama. Peamine põhjus  – polnud enam saada viiulikeeli. Lõuni varud olid ka otsas. Oli kahju, aga midagi polnud parata. Puhkpilliorkester jätkas oma tavalist tööd. Tase muutus tasapisi paremaks. Aga nende isetegevusülevaatuste tagajärjel hakkas paljudes koolides muusikakollektiivide tase tõusma. Tuli palju tööd teha et vormis püsida.

Omaette jutt tuleks nüüd lastekoorist. Kuna eelmisel aastal jäime IV kohale, siis sügisel seadsime endale eesmärgi  – tuleb jõuda vähemalt ühe koha võrra kõrgemale. Terve koor oli sellega kõigiti nõus. Nii algas kibe töö. Kõik see tarkus, mis ma sain koorijuhtide kursustelt, läks nüüd koori harjutustel käiku. Lastel oli kõva press peal, aga mitte ühtegi nurinat ei olnud. Koori tegime veel suuremaks, kes vähegi sobis, ikka võtsin koori.

Meenub, kuidas üks laulja, Mall Kivirähk, soovis oma sõbrannat koori saada. Ta käis mulle rääkimas, tõi sõbranna proovimiseks kaasa. Ei saanud veel vastu võtta, aga soovitasin, kuidas nad võiksid koos harjutada. Nad tegid tublisti tööd ja mõne aja pärast võtsin selle tüdruku koori vastu. Nii et tegin vastupidi Riho Pätsi soovitusele. Sel õppeaastal (1948/49) tegime koorile ühtse vormi. Lapsevanemad aitasid siin palju kaasa. Koostati kavandid, valiti ja osteti materjal, õmmeldi riided valmis. Viimaseks veerandiks oli vorm valmis. Esinesime sellega kohapeal prooviks. Sobis hästi. Jäime ootama kevadist ülevaatust. Kui poleks asjade arengule ise vahele astunud, oleksime jäänudki ülevaatust ootama. Miks? See nõuab pikka selgitust.

Ülevaatuseks moodustati piirkonnad, kus toimusid ülevaatused. Üks niisugune piirkond oli ka Tapal, kuhu kuulusid ka lähemad koolid ümbruskonnast. Ülevaatuse päevaks tuli žürii Paidest otsust tegema. Töö algas hommikul. Lastekoor pidi laulma peale lõunat, sest osa lapsi olid hommikupoolikul koolis. Siis õhtupoolsed lapsed tulevad kooli ja hommikupoolsed on kodus. Nüüd juhtus aga nii, et väljastpoolt Tapat tuli palju vähem lapsi ülevaatusele kui oli arvatud. Žürii vaatas kella ja ütles, et meil on praegu paras aeg Paidesse tagasi sõita. Öeldi, et teie lastekoori me teame ja märgime ära, et ta on esinenud. Nii öeldi ja sõidetigi ära. Kui lastekoor kokku sai, küsiti, millal meie esineme. Ma ütlesin, et juba esinesite! Lapsed ei saanud aru, mida see tähendas. Ma siis seletasin, mis oli juhtunud. Jäi ainult oodata, millal on Paides ülevaatus. Tekkis väga ebamugav ja segane tunne. Mitte midagi polnud ette võtta, tuli jääda ootama. Mõne aja pärast tuligi teade, et ülevaatusele Paidesse viiakse puhkpillide orkester, lastekoor on nii suur, et seda ei saa Paidesse viia. Oligi kõik  – laulud lauldud, meie pikk töö kõik asjata! Hirmus!

Nüüd tekkis küsimus, kas on veel midagi päästa või on kõik lõplikult lõhki. Võtsin ette viimase meeleheitliku katse  – helistasin Paidesse ülemustele, kui lastekoori ei võeta, ei too ka puhkpillide orkestrit. Siis oli teoks saamas üleminek Rakvere alla ja ma ütlesin paidelastele, et ma pakun ennast lastekoori ja orkestriga Rakvere alla esinema. See pani paidelasi mõtlema, kuna puhkpillide orkester oli eelmisel aastal esikohal ja niisugusest kollektiivist ei tahetud loobuda. Siis tehti otsus, et Põhja-Järvamaa esineb Tapal ja Lõuna-Järvamaa Paides. Nii tekkis lootus, ehk saab laulda. See lootus läks täide. Siis said lapsed end täie rinnaga lahti laulda. Lauldi toredasti, innuga, midagi ette heita lastele ei olnud. Pärast ülevaatust küsisin veel maakonna komsomoli kooliosakonna juhatajalt, kas niisuguse ühtlase koori vormi juures peavad meil mõnel õpilasel, kes pioneerid olid, pioneerirätik kaelas olema? Ta arvas, et ei ole vaja, need mõned rätikud ei pääse mõjule.

Mõtlesin, et nüüd on asi klaar. Tallinna sõit kindlustatud. Aga võta näpust! Varsti tuli teade et Tallinna viiakse puhkpillide orkester, lastekoori ei saa viia, kuna maakonna limiit on väike, meie koor aga suur. Jälle uus pauk, mis nüüd teha? Kas on rohtu, mis avitab?

Siis hakkasin kauplema, kas saaks kuidagi esinemisloa ilma majutuse ja prii sõiduta ja kõigeta, mis selle juurde kuulus. Oh õnne! Selle ma lõpuks sain. Hommikul Tallinna, ära laulda ja õhtul koju tagasi. Nüüd tekkis mul probleem, kuidas ma lasen lastel oma raha eest sõita, kui kõik ülevaatusele sõitjad lähevad ilma tasuta. Mis teha? Aga ma tegin kevadel ise klasside pildid. Nüüd võtsin selle raha, mis materjalidest ja muudest piltidega seotud materjalidega seotud kuludest üle jäi, kõik ülevaatuse heaks. Aga sellest ei piisanud, et suurt koori Tallinna ja tagasi vedada. Siis tuli mõte riigi arvel veidi sohki teha. Eks riik tegi meiega ka sohki. Leidsin need kaks raudtee revidenti, kes üks sel päeval hommikul Tallinna sõitis ja teine, kes õhtul Tallinnast tagasi Tapa poole sõitis. Tegime niisuguse plaani, et ma ei osta täispileteid, vaid lastepiletid, kuigi lauljaist keegi enam lastepileti vanuses ei olnud. Siis tulin rahaga välja ja natuke, mis üle jäi, läks revidentidele trahviraha plaani täitmisele lisaks, mille eest nad mulle trahviraha kviitungid välja kirjutasid. See mahinatsioon jäi meie kolme vahele (need olid tuttavad Tapa mehed) ja ei saanud sellest teada mitte keegi. Nüüd avaldasin saladuse!

Ega sellega tragöödiad veel lõppenud, kuigi algus oli väga hea. Hommikul läks lahti rõõmsameelne sõit. Sama rõõmsalt jõudsime Tallinna. Ajutine ulualune anti Tallinna I Keskkoolis. Saime ruumi, kus oli võimalik riietuda ja seada end esinemisvalmis. Nii me siis viimaks „Estonia“ kontserdisaali jõudsime. Meie kasuks oli veel see, et esinesime selle ülevaatuse päeva alguses. Õhk saalis oli veel puhas, parasjagu jahe, väga head esinemistingimused. Nii läkski lauluks lahti. Lapsed laulsid suure sisemise kaasaelamisega. Tore oli kuulda, kui lõpuakordid saalist helisedes tagasi kajasid (saal ei olnud veel rahvast väga täis). Niisugune tore tunne oli kogu selle seni nähtud vaeva peale. Mina oma tarkusega ei osanud lastelt midagi paremat tahta. Arvasin, et nüüd on kõik korras, aga ei ühtigi. Kui olime I Keskkooli tagasi jõudnud, otsiti mind varsti üles, viidi õpetajate tuppa kus mind ootas üks komsomoli keskkomitee töötaja. See ilusasti alanud päev lõppes niisuguse päheandmisega, mida ma elus rohkem pole kunagi saanud. Põhjus  – miks polnud lauljail pioneerirätikuid kaelas? Mind materdati nii maha, kui veel vähegi said. Lõpupauk oli see, et sellist koori ei arvesta ükski žürii. Tuleb anda komsomoli keskkomiteesse seletuskiri kogu selle loo kohta. Kõik!

Lapsed rongi ja koju. Lastele ei rääkinud ma sellest midagi. See oli siis ilusa laulu lõppakord. Oma tunnet ja läbielamist ma ei oska kirjeldadagi, kui veel üldse mingit tunnet oli. Tõin lapsed Tapale ja ise järgmisel hommikul vara Tallinna tagasi. Oli vaja seletuskiri kirjutada. „Estonia“ kontserdisaali all ühes ruumis hakkasin seda tegema. Nõuandjateks olid Juhan Kroon ja Eduard Litter. Nemad soovitasid kirja panna kõik nii nagu oli, et rajooni komsomolitöötaja ütles, et pioneerirätikuid ühtse vormi juurde pole vaja. Mina jälle vastu, et nii ma ei tee. Siis jääb mulje, et ajan kõik teiste kaela. Kirjutasin seletuskirja selles laadis, et võimalikult lapsi kaitsta. Võtsin kõik süü enda kanda. Ütlesin, et karistage mind, aga mitte lapsi, nemad ei ole milleski süüdi ja viisin selle komsomoli keskkomiteesse ära. Seda töötajat ei olnud kohal, panin kirja tema lauale ja läksin kontserdisaali teisi koore kuulama. Teel tuli vastu üks korraldajatest Tallinnast ning käskis kooriga tulla lõppkontserdile esinema. Ma ütlesin, et koor juba Tapal. Rääkisin talle, kuidas me üldse esinema saime. Siis ta kirus seda kohalikku korraldamist kõvasti. Läksimegi lahku. Jõudsin kontserdisaali kuulama.

Mida rohkem ma kuulasin, seda kibedamaks läks meel. Nende tase ei ulatunud meie tasemeni, aga meid ei arvestata. Vaheajal käisin korraks ka lava taga. Seal nägi mind Aleksander Arder. Ta tuli minu juurde (kuigi me isiklikult tuttavad ei olnud) ja küsis, mis mul viga on. Ma vist nägin nii jube välja. Eks ma siis rääkisin talle, kuidas mind materdati ja ähvardati. Arder rahustas mind veidi, ütles, et eile laulsite nii ilusasti ja täna nii vormist väljas. Arvas et ega see asi nii hull ka ei ole, ootame ära. Eks siis tuli oodata. Vist järgmisel päeval oligi tulemuste teatamine. Istusin kontserdisaalis nagu süte peal. Läks aega enne kui lastekoorideni jõuti. Siis kuulutati välja, et Tapa Keskkooli lastekoor sai I koha. II koht jäeti vastava taseme puudumise tõttu välja andmata ja III koha sai Tallinna Õpetajate Instituudi harjutuskooli lastekoor. See oli niisugune elamus, mida ei oska kirjeldadagi. Kui kontserdisaalist välja tulin, oli esimene inimene, kes mulle õnne soovis, seesama komsomoli keskkomitee töötaja, kes mu maatasa tegi. Küsisin siis, mis sellest muust asjast saab. Ta vastas, et see on lõpetatud. Nähtavasti oli mul õige taktikaga seletus.

Kõik see madin oli minu eralõbu, mille eest tasu ei makstud. Hiljem hakati pisikest sümboolset tasu maksma, aga siis olin ma juba füüsik, mitte muusik. Meenub veel see, et ühe niisuguse väljasõidu eel (millal, ei mäleta), küsis tolleaegne direktor (ka ei mäleta, sest ma elasin üle 10 direktorit) õppenõukogus, et leida kaasasõitvaid õpetajaid, just nii  – „Kes tahab Vahersalu eraettevõtet toetama minna?“ See oli üks ebamugavamaid üleelamisi kooliaja jooksul.

Samal ülevaatusel esinesin ka puhkpillide orkestriga. Selle suure madina tõttu, mis seal kõik oli, ei ole hästi mällu jäänud, millal me puhkpilliorkestriga esinesime. Aga vist samal päeval peale lastekoori esinemist ja vist enne pähesaamist. Seal midagi erilist ei juhtunud. Mängiti oma tavalisel tasemel. Lõpptulemuseks jäi II koht. Esikoha sai üks Tartu orkester, ei mäleta, mis koolist.

Puhkpillidega jäigi see vist viimaseks esinemiseks. Miks viimaseks? See on jälle omaette lugu. Füüsika murdis sisse ja surus muusika maha.

Füüsika lugu oli nii  – koolis ei olnud enam füüsikaõpetajat. Tunnid tulid jaotada teiste õpetajate vahel. Keegi aga ei võtnud 10. klassi elektrikursust. Siis öeldi mulle, et hakkad õpetama. Ma ei olnud nõus, sest teadsin füüsikast niipalju, kui keskkoolis olin õppinud, mille ma lõpetasin 1931. aastal. Pealegi käisin ma kommertsgümnaasiumis, kus füüsika oli viimase järgu aine. Peamine rõhk oli kaubandusrehkendusel, raamatupidamisel, majandusteadusel, masinakirjal jt. ainetel. Seda aga arvesse ei võetud, nõuti ikka füüsika õpetamist. Ma ei nõustunud. Siis kutsuti mind Paidesse haridusosakonda. Algas sama jutt otsast peale. Jutu lõpetas aga üks kõva sõna – kui ei hakka füüsikat õpetama, siis on see sabotaaž. Mis aga tähendas sel ajal sabotaaž, on vist kõigil selge. Tõstsin kaks kätt ülesse ja ütlesin: „Annan alla!“

Nii ma siis pidin hakkama füüsikat õpetama. Vaba aeg läks kõik füüsika õppimisele, orkestrile enam aega ei jäänud. Õnneks tulid uued mehed, kes orkestriga edasi töötasid.

Omajagu julgust nõudis esimesse füüsika tundi minek. Kuidas minna, mida rääkida? Et ma olen eluaeg aumeeste mängu mänginud, läksin 10. klassi füüsika tundi samuti. Ütlesin, et teil on vaja füüsikat õppida, et edasi õppida kõrgkoolis. Koolis praegu füüsikaõpetajat pole ja saada kusagilt ka pole. Minule tehti ülesandeks teile füüsikat õpetada. Ütlesin ka nendele, et tean füüsikast nii palju kui keskkoolis õppisin, mille lõpetasin 1931. aastal. Hakkame tööle, mina õpin ees ja teie siis järel, kui hätta jääme, küsime targematelt järele. Klass kuulas mu jutu rahulikult ära, ei ühtegi muigamist ega märkust. Saadi olukorrast aru ja jäädi rahule. Võibolla aitas mind see, et ma neid olin õpetanud I klassist kuni IX klassini  – küll laulmist, kõige rohkem aga matemaatikat. Meil oli hea läbisaamine, ju see aitas. Õpiti hoolega. Võibolla ühed paremad õppijad minu koolmeistri aja jooksul. Kõrgkooli eksamitel alla 4 hinnet keegi füüsikas ei saanud. Kui ma olin juba pensionil, kutsus see lend mind oma kokkutulekule. Siis ma rääkisin neile, kuidas mind füüsikat õpetama pandi  – sabotaaži ähvardusega. Aga ütlesin ka neile  – kui oleks minu praegused teadmised füüsikast (olin läbi teinud 2 suvekursust füüsikast-matemaatikast ja kaugõppe lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika-füüsika teaduskonna), saadud kogemused, füüsika kabinet, mis oli vabariigi paremate hulgas ja teie, kui õppijad, siis me teeksime imet.

Nii murdis siis füüsika sisse ja pressis muusika välja. Ei olnud enam võimalik pillimängijaid ükshaaval välja õpetada, kõik vaba aeg kulus füüsika õppimisele.

Lastekooriga töötasin vähehaaval edasi, kuni 1950. aasta üldlaulupeoni.

Nüüd teeme juttu lastekoori edasisest tööst ja laulupeol käimisest. Sel aastal oli põhiline töö laulupeo repertuaariga. Sel õppeaastal lõppes ka koorijuhtide seminari V kursus. Minu õnneks, kauem poleks enam vastu pidanud. Lõpetamisel anti mulle koorijuhi  – instruktori paberid. Pidin mõnes koolis ka laulupeo eelproove tegema. Ka oma kooli eelproovid võisin teha ise. See lubadus anti vist eelmisel kevadel ülevaatuse tulemuste eest. See õppeaasta oli kergem, kui eelmine. Laulupeo repertuaar õpiti korralikult selgeks. Nähtavasti oli eelmise aasta saavutus ka lastele teatav kohustus. Sel aastal oli koori koosseis kõige suurem  – 180 lauljat. Viimase eelproovi tegi lastekooride üldjuht Karl Leinus ise. Ta jäi kooriga väga rahule ja tähtsad olid tema viimased sõnad  – ma garanteerin, et te kõik, kes tahavad laulupeole tulla, saate seda teha. Teatage aga, palju teid tulla tahab ja saate kõik tulla. Sel lausel oli suur tähendus. Milles see seisnes, selgus hiljem. Tegin siis kindlaks, kui palju on suvel laulupeole sõitjaid. Oli neid, kes koos vanematega sel ajal kaugemale ära sõitnud. Oli ka teisi põhjusi. Tallinna sõitjaid oli 140! Selle arvu andsin teada ka Tallinnasse laulupeo peakomisjonile. Oleks nagu kõik korras olnud ja jääda laulupidu ootama. Aga jälle, võta näpust!

Siis me olime juba täielikult Rakvere all. Edaspidine asjaajamine käiski kultuuriosakonna kaudu Rakveres. Ühel heal päeval tuli sealt kiri, mis ütles, et meie lastekoorile on antud 70 kohta laulupeole sõiduks. Tõstsin kultuuriosakonna ees suurt protesti niisuguse teo eest. Ütlesin ka, mida ütles Karl Leinus lastele viimasel eelproovil. Ütlesin, et lapsi petta ei tohi. Tulemuseks oli nii palju, et kutsuti Rakveres kokku koosolek, kus hakati seda küsimust arutama. Aga polnud näha, et meilt ära võetud 70 kohta oleks võimalik tagasi saada. Küsisin siis, mille eest Tapa lastekoori karistatakse, kas selle eest, et eelmisel aastal käisime oma kulu ja kirjadega ülevaatusel ja tõime ära I koha või selle eest, et mõni nädal tagasi, suvel, käsime 160 lapsega Rakveres laulupeol? Mulle püüti selgeks teha, et kõik koorid oskavad laulda ja tahavad laulupeole minna. Mina aga vastu, et see päris nii ei ole. Ma tegin mitmes koolis ise eelproove ja tean, mis hinded ma panin. Siis öeldi, et ega laps süüdi pole, kui tal on halb õpetaja, ta tahab ka laulupeole minna. Siis hakkas üks ja teine kool andma vabaks kas ühe või kaks kohta. Jäi mulje, et nüüd loobitakse mulle neid üksikuid kohti nagu konte koerale. Neid ei saanud kümmetki. Ülemused rehkendasid midagi paberil ja ütlesid, et neil on mingi varu. Lõpetati koosolek. Läksin nendega kaasa, aga siis selgus, et oli valesti arvestatud, midagi üle polnud. Minu seisukoht oli see, et mina sellega rahul ei ole, lähen Tallinnasse laulupeo peakomisjoni asja lahendama. Lapsi ma petta ei lase. Rakvere mehed imestasid, mis seal Tapal siis nii on, et ma selliselt sõdin. Selliselt me lahku läksimegi. Küna oli lõhki! Järjekordselt!

Nüüd siis sõitsin Tallinna, kõigepealt üldlaulupeo peakomisjonisse. Karl Leinust seal ei olnud, aga sealt anti mulle tema aadress. Läksin sinna. Ta oli kodus. Rääkisin talle kogu loo ära. Ta kuulas ja kuulas ja läks järjest vihasemaks. Lõpuks pani riidesse ja ütles, et lähme haridusministeeriumisse. Läksimegi. Ja kohe ministri kabinetti. Seal ta põrutas rusikaga lauale, rääkis loo ära ja ütles, et kui mujal ka veel nii tehakse, et need lapsed jäetakse, kes laule oskavad, koju, ja tuuakse asemele need, kes laule ei oska, siis kellega ma laulupidu teen? Minister sai asjast kohe aru ja tehti otsus, et me toome kõik 140 last laulupeole, Rakvere tehku nende 70 lapsega, kes meie arvel on kutsutud, mida ise tahab. Nii sai õiglus jälle jalule seatud.

Laulupeol selgus veel üks asi  – meie ei olnudki Virumaa kooride nimestikus, vaid olime laulupeo teatmikul täiesti omaette üksusena kirjas, ei allunud üldse Rakverele. Ise pidin käima kõigil haridusministeeriumis korraldatud nõupidamistel koori esindajana. Mujalt olid maakondade esindajad. Meid majutati ka Virumaast eraldi. Virumaa majutati Lasnamäe koolimajja, meid aga Õpetajate Instituudi aulasse. Küsisin ükskord ministeeriumis, miks siis nii? Sealt öeldi, et te ei saa Virumaaga läbi. Küsisin, kas ma siis sõdisin ebaõiglast sõda. Naerdi selle peale, et ajalugu tunneb õiglasi ja ebaõiglasi sõdu, kas kaitstakse oma, või hirmutatakse teise oma. Ju siis pidasin õiglast sõda. Ma ei ole iseloomult sõjakas inimene, ikka põhimõttelt rahumeelne. Aga nüüd on näha, kui palju ma pidin lastekoori pärast, küll siin, küll seal, sõdima.

Järgmisest õppeaastast suurenes füüsikatundide hulk, mida tuli anda ja nii jäi ka töö lastekooriga minul seisma. Leidus teisi, kes kooriga edasi töötasid. Niisiis tuli teha pööre  – muusikast füüsikasse täielikult. Esialgu ei osanud ma füüsikat pidada oma põhiliseks aineks, mida õpetan. Aga pikapeale elasin sisse. Sellele aitas palju kaasa vanas majas keldrikorrusel füüsika kabineti rajamine ja sisustamine. See nõudis palju tööd ja vaeva. Aga eks ma olin harjunud tööd tegema ja vaeva nägema, siis elasingi varsti füüsikasse sisse. Tunnivälise tööna tekkis tasapisi tehnikaring ja fotoring. Eks need tekkisid peamiselt siis, kui füüsika juba selgemaks sai ja ei pidanud kõike tunnivälist aega õppimiseks kulutama. Kui mind käsukorras füüsikat õpetama pandi, ei olnud koolil füüsika õppevahendeid peaaegu mingisuguseid. Elektrikursuse õpetamiseks polnud isegi õiget vooluallikat. Ostsin poest taskulambi patarei ja püüdsin sellega teha, mis sain. Minu füüsikaõpetamise peasuund oli katse. Seepärast ka peamiseks ülesandeks võtsin füüsikakabineti sisustamise ja katsete ettevalmistamise. See kestis sageli hiliste õhtutundideni. Kui muusika oli rohkem oma asi, siis füüsika oli juba rohkem kooli asi. Kool leidis võimalusi füüsika katseriistade muretsemiseks, kabineti sisustuse saamiseks jne. Ainult omal tuli käia katseriistu Tallinnast baaskauplusest ära toomas. See oli lihtne, võrreldes sellega, mida tuli kabinetis ehitamisel teha. Aga ka siin oli kooli poolt üht-teist abi. Aega läks, aga asja sai.

Nüüd oli siis ratsu juba uue vankri ees ja traav läks vähehaaval edasi. Esialgu vähehaaval, siis ikka kiiremini ja kiiremini kuni jälle kraavis! Aga sellest edaspidi.

Füüsika õpetamise esimene elamus oli siis, kui üks abituriendist noormees (nimi ei tule kahjuks kuidagi meelde) sai vabariiklikul füüsikaolümpiaadil esimese koha.

Aga ega füüsika õppimisel ja õpetamisel ei tegelda elamustega, see on tõsine töö. Ei saa kurta, tööd tehti. Aga ikka nii, et enesele mitte väga liiga teha. See hakkas ilmnema rohkem siis, kui mulle hakkas pensioniaeg lähemale tulema. Võibolla oli põhjus ka minus eneses, sest peale 1958. aastat jäi ka mulle füüsika mitte põhitööks. Miks?

1958. aastal oli asi niikaugel, et mul oli Tallinna Pedagoogiline Instituut lõpetatud ja võinuksin juba kohe jalaga tugevasti maas seista ja asjatundjana tõsiselt tööle hakata.

Olin juba täielikult sisse elanud füüsika õpetamisse ja tundsin end ka füüsikaõpetajana. Aga nüüd lõi välk sisse niisuguse raksatusega, et ma jäin tummaks. Öeldi, et algavast õppeaastast oled õppealajuhataja. Esialgu poole kohaga ja siis tervega. Seda tööd ma ei pidanud endale vastuvõetavaks. Ma olin harjunud ise tööd tegema aga mitte teiste tööd jälgima ja neid kamandama. Pealegi tähendas see ka füüsikale osaliselt selja pööramist. Ma ei olnud nõus. See ei aidanud midagi. Tunnid jaotati juba nii, et olen õppealajuhataja ja kõik. Närvid läksid nii krussi, et esimesel koolipäeval ma ei suutnud koolimajja minna. Läksin raudtee äärt mööda Tamsalu poole kuni suure kivini. Läksin seal metsa ja kõndisin huupi mööda metsa ringi. Esialgu ei mõelnud pea mitte midagi. Siis hakkasin vähehaaval mõtlema, mis minust saab. Mis ma tegema hakkan? Ei osanud midagi mõistlikku välja mõelda. Aga eks see füüsika, mis mind juba oli jõudnud siduda, hakkas tasapisi sees krutitama. Sellega ma saan ju tasapisi edasi ka töötada ja ega mul muud ametit ka kusagil võtta ole. Kui olin lõunani mööda metsa kõndinud, hakkasin tasapisi tagasi kõmpima. Kooli ma sel päeval ikkagi ei läinud, kuigi närvid hakkasid vähehaaval järele andma. Järgmisel hommikul läksin siiski kooli ja hakkasin vaatama, mis siis edasi saab. Ega muud kui tuli tööle hakata. Aga elus on ikka nii, et töö õpetab ja nii õpetas ta ka mind. Pidasin sellel tööpostil vastu 1972. aastani, kuni läksin pensionile.

Ühest elamusest seoses füüsikaga tahaksin veel kirjutada. See oli esimesel pensioniaastal. Mind paluti mõneks ajaks füüsikaõpetajat asendama. Olin nõus. On meeles tund 11. klassis, kus pidin õpetama valguse täielikku sisepeegeldumist. Katseriistad olid juba varem valmis pandud. Aga sel päeval tuli kooli grupp füüsika üliõpilasi koos õppejõuga Tartu Ülikoolist. Vahetunnil tuli minu juurde õppejõud ja palus luba tulla üliõpilastega minu tundi kuulama. Ma ütlesin küll, et ma olen asendaja, mis minult ikka vaadata on. Nemad aga vastu, et sest pole midagi. Jäin siis nõusse. Klass oli esialgu veidi ehmatanud, aga nad rahunesid ruttu. Nad teadsid, et ma kedagi ette välja vastama ei kutsu (see oli mu viimaste aastate töösüsteem  – ei raisanud aega üksiku küsitlemiseks klassi ees, keda keegi nagunii ei kuula), püüdsin teadmisi kontrollida teisiti. Esitasin klassile mõned frontaalsed küsimused eelmise tunni materjali kohta, millele sain positiivsed vastused. Siis asusime uue teema juurde. Töö algas katsega, et näha valguse peegeldumist samasse keskkonda tagasi. Tegime katseriistadega läbi mitu varianti. Siis tegin joonise tahvlile, vastavad tähised ja valemid juurde. Õpilased joonistasid oma vihikutesse. Kui see kõik valmis, siis kirjutasime vihikutesse täpse ja lühikese kokkuvõtte õpitust. Ja varsti tund lõppes. Õpilased lahkusid kabinetist, mina jäin üliõpilastega sinna edasi. Nende juhendaja rääkis üliõpilastele tunnist. Ta rõhutas positiivselt seda, et töö algas katsest, kus õpilastel oli oma silmaga võimalus kõike näha, siis seda, et see kõik tahvlile joonistati ja õpilaste vihikutesse ka ning seda, et õpilased vihikutesse kirjutasid lühikokkuvõtte. Lõpetuseks ütles ülikooli õppejõud: „Neid õpilasi võib kadestada, et neil nii hea konspekt on.“ See lause on mul sõna-sõnalt meelde jäänud. Kas võib paremat tunnustust õpetajale olla? See oli tõesti elamus pensionärile.

Kui juba jutt elamustele läks, siis kirjutan veel ühest elamusest seoses füüsikaga, kuigi see toimus ajal, kui olin juba õppealajuhataja. Mul oli aegade jooksul perfokaartidele kirja pandud ja joonistatud skeemid mitmesuguste katsete tegemiseks. Seal oli kirja pandud kõikide skeemis olevate elementide suurused ja margid, mis olid varem ära proovitud. Nii võis katseseadmed kiiresti üles seada ja katset korraldada. Kunagi kutsuti mind Rakveresse füüsikaõpetajate kokkutulekule rääkima katsetehnikast. Ma ütlesin siis, et sel teemal olen ma nõus rääkima Tapal. Tehtigi nii, et kõik füüsikaõpetajad tulid Tapale. Mul oli välja valitud rida katseid, mida ma kavatsesin neile demonstreerida. Katseriistad olid kõik käeulatusse pandud. Mul olid abilisteks õpetajad Evald Õisma ja Märt Kask. Sel ajal, kui ma kuulajatele rääkisin katsest ja lasksin neil skeemid joonistada, seadsid Õisma ja Kask katseriistad üles. Siis järgnes katse vaatlus koos selgitustega. Edasi järgnes uue katse kirjeldus, abilistel uue katse ülespanek jne. Selliselt töötasime ligi paar tundi. Kui kõik oli valmis ja soovisin õpetajatele peatset kohtumist, siis üks staažikas tunnustatud Rakvere füüsikaõpetaja ütles, et täna oli siit palju õppida. See oli tunnustus, mis tekitas sügava elamuse.

Nüüd mõningatest seikadest suhtlemisel õpilastega. Mul oli kogu oma töö jooksul raudne põhimõte  – kui mul on õpilasega olnud üks väike pahandus, siis ma seda õpilast sel päeval ei küsi. Hindamine sageli pole objektiivne. Mäletan aga ühte juhtu, kus ma selle põhimõtte unustasin. Siis olin veel suhteliselt noor õpetaja. Eks vahetunnis juhtus pahandus poisiga, kellel seda aga sageli juhtus. Ja nüüd matemaatika tunnis ma olin selle juba unustanud. Plaanis oli teda küsida ja küsisingi. Kui ta välja kutsusin ja ta klassi ette tuli, siis ehmatasin, ma ei tohi teda täna küsida. Enam polnud midagi parata. Minu õnneks vastas ta talutavalt, nii hindele 4, mina aga panin talle 5, ise ütlesin, et selle vastuse eest saad viie, aga selle eest, mis koridoris juhtus…. hakkasin naerma ja näitasin rusikat. Ja kõik oli kõige paremas korras. Mul polnud selle poisiga enam ühtegi pahandust. Ta nägi, et ma hindega ei nöögi. Kas see alati nii on ja nii läheb, seda ma ei tea, sest rohkem mul selliseid olukordi polnud.

Huvitav jutuajamine oli mul grupi keskkooli lõpetajatega nende suvepäevade lõpetamisel, nad kutsusid mind sinna. See lõpetamine oli koos töölisnoortest suvepäevalistega. Istusin nende juures ühe laua otsas, nemad kahel pool lauda. Esimene probleem oli see, et seal oli ka viin laual. Nemad ise ei võtnud, küll aga pakkusid minule. Ma keeldusin, öeldes, et pole elu jooksul lonksugi joonud. Nemad tegid suured silmad, kas see on tõsi. Ütlesin, et nii tõsi, nagu ma siin istun. Siis nad tuletasid meelde endi märgiõhtut, kus ma alguses kohal ei olnud ja siis hiljem tulin. Mul oli kaasas viiul. Võtsin kastist viiuli ja mängisin neile mõningaid naljakaid asju, mida mulle poisikesepõlves õpetati. Nemad olid olnud arvamusel, et mul on vähemalt 100 g hinge all. Siis ma neile seletasin, et tilka viina polnud ma võtnud. Hiljaks jäin sellepärast, et olin enne seda Tapa sümfoniettorkestriga Lehtses kontserti andmas. Kontsert läks väga hästi, kruvis meeleolu väga toredaks. Nii ma siis hilinemisega koolimajja jõudsin ja et viiul oli kaasas, võtsin selle välja ja hakkasin sellega neile nalja tegema. See lugu viis mind mõttele, et õpilane peab tundma rohkem õpetaja isiklikku elu ja tema ellusuhtumist.

Samal õhtul suvepäevadel sain veel ühe tarkuse võrra rikkamaks. Meil oli väga hea läbisaamine, ei mingeid arusaamatusi. Aga ega ma kõike siiski ei teadnud. Nad rääkisid, et kui nad olid 8. klassis, siis nad oleksid mind kõige karvadega ära söönud. Eks ma olin siis juba õppealajuhataja ja pidin neilt üht ja teist nõudma. 10. klassis hakkasin ma neile füüsikat õpetama  – siis nad mind enam ära söönud ei oleks, 11. klassis oli parim läbisaamine. Sellest tegin ma endale järelduse, et õpilaselt saab rohkem nõuda, kui sul on temale ka midagi pakkuda. Seda kõrvataha pandud tarkust püüdsin pidevalt hästi meeles pidada. Siit lõppjäreldus  – ka õpilastelt on palju õppida.

Mäletan ühte probleemi, mida mul tuli õppealajuhatajana lahendada (olin siis noor õppealajuhataja). Oli päeva viimane tund ja just vähe aega enne tunni lõppu tuli õpetaja ärritatult abiturientide tunnist välja ja kutsus mind sinna. Tulge vaadake, milline õpilane meil on, õppenõukogusse, käitumine maha ja küpsustunnistusest ilma jätta. Väga rängad nõudmised. Läksin klassi, vaatasin, tüdruk on endast nii väljas, et ei tunne teda õieti äragi. Muide, ta oli korralik õpilane. Küsisin, mis juhtus? Ta ei olnud võimeline midagi vastama, täielik pidurdus oli peal. Kutsusin ta endaga kaasa, otsisin vaba ruumi, et saaks temaga rahulikult rääkida. Aga närvisüsteemi nii tugevat pidurdust ma polnud enne veel näinud. Püüdsin vaikselt, tasakaalukalt vestlust alustada, kuid ta polnud võimeline rääkima hakkama. Vestlesin temaga hulk aega ühepoolselt, ei midagi. Küsisin, kas ta tahab üksi olla, ta vaid raputas pead, aga rääkida ei saanud. Sellises seisus õpilast koju lasta ei saanud, polnud kindel, mis temaga juhtub või mis ta teeb. Katsetasin ikka edasi, aga ikka tulemuseta. Siis mul aga tuli meelde üks füüsikatund, kus kutsusin ta vastama. Mina ei pärinud midagi rohkem, ei pannud hinnet ja saatsin ta kohale. Ta oli tubli õppija, ja ma olin kindel, et tal on põhjus, miks ta ei vasta ja läksime tööga edasi. Nüüd tuletasin meelde seda füüsika tundi. See, mis sellele järgnes, oli ootamatu. Nagu ühe suure paisu tagant prahvatas nagu laviin  – „Uskuge, ei, mul oli seekord õppimata, ma ei teadnud midagi!“ Nüüd siis oli psüühiline pidur pealt ära, nüüd saime hakata rääkima. Kord-korralt ikka rahulikumalt ja rahulikumalt. Selgus kogu sündmus klassis, mis selleni viis. Peamine põhjus oli selles, et õpetaja küsis neid, kellega oli pahandus. Asi oli selles, et kehalise kasvatuse õpetaja andis vahetunnis tüdruku kätte tennisepalle, et need süstlaga vett täis lasta. Seda oli vaja selleks, et nendega saaks teha pesapalli viskeid. Tund aga hakkas kohe peale ja pallid jäid täitmata. Mindi klassi. Ja kui pall on, siis seda ka visatakse. Õpetaja tuli klassi momendil, kui ta palli ühele poisile viskas. Sellest tuli suur pahandus. Kui algas küsimine, siis küsiti kõigepealt seda poissi, see sai kahe. Järgmisena küsiti seda tüdrukut. Sellest oli küllalt, et teise närvisüsteem segi lüüa. Nii oli algus. Aga mis edasi, pidurid olid pealt ära, aga õpetaja nõudmised? Rääkisin tüdrukule, mida õpetaja nõuab. Ütlesin talle ka oma arvamuse, et ma pole nõus teda sellepärast õppenõukogusse viima. Küsisin, kas ta suudab ise õpetajaga selles küsimuses kokku leppida. Ta lubas proovida. Julgustuseks ütlesin, et kui sa hakkama ei saa, tulen sulle appi. Nüüd sain ta rahuliku südamega koju saata. Ei läinud kuigi kaua aega, kui tüdruk ühes vahetunnis suure jooksuga minu juurde tuli ja õhinal ütles, et kõik on korras. Väga tore  – ütlesin talle. Nii see vahejuhtum lõppes ilma suuremate kaotusteta. Kuid ma arvan, et see lugu mingisuguse psüühilise jälje jättis.

Lugu veidi hilisemast perioodist. Üks tüdruk tuli õppealajuhatajate ruumi, pillikast käes. Ise niiväga ärritatud. Pani pillikasti lauale ja ütles, et toob kooli pilli ära, tema enam rohkem ei mängi. Minu imestus oli suur, ta oli tubli pillimängija ja igati korralik tüdruk. Küsisin, mis on juhtunud? Ta ütles, et õpetaja Aarma ütles talle pahasti ja tema enam mängima ei lähe. Püüdsin teda igati veenda, et pole midagi, võta pill ja mängi edasi. Tüdruk oli nii kindlalt veendunud, et ta enam ei hakka mängima. Kui olin temaga igatpidi püüdnud ühele meelele jõuda, oli mul selge, et selle jutuga ma sihile ei jõua. Siis ma hakkasin talle rääkima õpetaja Aarmast. Õp. Aarma pidi olema hulk aastaid ilma igasuguse põhjuseta Siberis nagu paljud teised. Ja küsisin, kas on niisuguse inimese närvisüsteem veel korras? Vaevalt küll. Kui seda veidikenegi mõista, võib tema ütlemisi mitte nii südamesse võtta. Vahepeal küsisin, kas sa pilli mängida tahad (kui Aarma kõrvale jätta), tahan küll, vastas ta. Paistis, et Aarma elukõigu ja olukorra seletus pani tüdruku mõtlema. Näolt aga hakkas seal olnud pinge vähehaaval vähenema. Varsti võttiski pillikasti, ütles aitäh, ja läks. Läks, ja mängis orkestris jälle edasi. Tundub, et niisuguste probleemide lahendamisel on kõige olulisem viia õpilane olukorra täielikule mõistmisele, ta oma mõistus tööle panna, et emotsioonid veidi kõrvale jääksid.

Üks suurem ja üldisem probleem tekkis umbes sel ajal, kui me vanast majast uude kolisime. Eks see alanud juba vanas majas ja jätkus uues. See oli klasside koosseisu muutumine üha halvemaks. See oli nii umbes V  – VII klassi vanuses. Asi oli läinud nii kaugele, et klassikursuse kordajad hakkasid klasside üldist pilti halvaks muutma. Neid oli klassides väga palju. Kergel käel jäeti aga kehvemad õpilased istuma. Töö muutus neis klassides väga raskeks. Siis ma tõstsin üles probleemi: aegajalt (seda ei saa teha üleöö) hoolitseda selle eest, et klassikursuse kordajaid nii palju ei jääks, et klasside koosseisud muutuksid ühtlasemaks, et klassis tooniandjad oleksid õppijad õpilased. Oli vaja hakata suuremat tähelepanu pöörama ka vähemedukatele õpilastele. Suurem osa neist ei ole mitte võimetud tööd tegema, vaid lihtsalt laisad. Kui õpilane näeb, et temast lugu peetakse, teda püütakse aidata, saab ta ka kergemini lahti oma laiskusest. Individuaalne töö annab siin kõige paremaid tulemusi, ainult selle rakendamisel on oma piirid.

Kui me selliselt mõned head aastad püüdsime töötada ja väga kergel käel kedagi istuma ei jätnud, muutusid klasside koosseisud palju paremateks ja hiljem seda probleemi nii teravalt enam ei märganud. Mul oli omal tegemist ühe keskkooli klassi õpilasega, kes ei viitsinud tööd teha. Hakkasin temaga individuaalselt lisatööd tegema, asi paranes. Kui me mõnda aega olime nii töötanud, ütles ta, et selle ajaga on ta rohkem tööd teinud, kui terve aasta jooksul kokku. Hakkaski korralikult tööle ja lõpetas keskkooli. Individuaalse töö juures saab õpilasega rääkida ka muudest probleemidest peale õppeaine. See on aga väga kasulik.

Kui rääkida elamustest, mida õpetaja oma tööst saab (ma mõtlen positiivseid elamusi), siis minul oli seda võimalus saada seoses muusika õpetamisega, millest eespool oli juttu. Iga esinemine kooriga või orkestriga oli omaette elamus. Vähem elamusi pakkus mulle aine õpetamine, mille kohta ka eelpool mõned näited olid. Aga õppealajuhataja tööst ei oska mälust välja otsida ühtegi nimetamisväärset elamust, millest tasuks kirjutada. See oli põhiliselt ainult töö. Hommikul pool 8 koolimajja, vaadata, kuidas töö käima läheb, kas on puudujaid õpetajaid. Kui on puudujaid, siis nende tunnid korraldada. Asendustunnid vastavasse kaustikusse kirjutada. Tunde kuulamas käia (mis mulle tegelikult kõige vähem meeldis  – iga õpetaja töötab oma süsteemi, oma tõekspidamiste järgi, mitte minu arvamuse järgi). Aga seda pidi tegema, vastav kaustik pidi seda näitama minu kontrollijale. Et kool töötas kahes vahetuses, tuli olla koolimajas sageli õhtupoolse vahetuse ajalgi. Nii jõudsin koju kell 5 või 6 peale lõunat. Siis oli ettevalmistus kodus järgmiseks päevaks, kontrolltööde parandamine jne. Kus siin need positiivsed või negatiivsed elamused?

Töö ja ikka töö!

Õppealajuhatajal üks suuremaid töid oli tunniplaani koostamine, vajaduse korral muutmine ja ümbertegemine. See töö ei toimu pidevalt, kuid kui tegemine käsil, on see pingeline töö. Raske on seda teha nii, et see oleks sobiv igale õpetajale ja ka õpilastele. Kui ma pidin tegema esimese tunniplaani, siis ma läksin üle uuele süsteemile enda koolis. Mujal oli see varem kasutusel. See oli lipikutega tunniplaan. Selle aukudega alus mille ma siis tegin, on vist praegu veel kasutusel. Varem tehti tunniplaani paberi peal. Suures koolis selline viis pole küll mõeldav. Esimesel aastal oli selle aluse ja lipikute tegemisega palju tööd, hiljem läks asi juba lihtsamalt. Palju tööd oli ka selle pärast, et kool töötas kahes majas (vana maja) ja tunniplaan tuli teha mõlemi maja jaoks.

Õppealajuhataja töö kõige suurem puudus oli see, et otsene kontakt õpilastega jäi palju väiksemaks, kui see oli õpetajana töötades. See kontakt on aga äärmiselt tähtis. Ega muidu ei oleks mind kõige karvadega ära söödud.

Teine suurem puudus, mis õppealajuhataja töös ei meeldinud, oli see, et tuli sageli olla „kohtu-uurija“, „kohtunik“ ja sageli „kohtuotsuse täitja“. Igasugused suuremad pahandused toodi õppealajuhataja lauale lahendada. Kuigi ma ei pea seda normaalseks, tuli seda nii mõnigi kord teha. Ühest ma juba kirjutasin  – palliloopimise tagajärjed tuli mul lahendada. Sageli sai neid asju kergemini lahendada, kui juhtus käepärast olema sobiv huumor või üldse asjale naljaga läheneda. Meenub üks lugu kehalise kasvatuse õpetajaga, kes tuli vihaselt õppealajuhataja ruumi, sama vihane poiss käekõrval ja sõnasõda käis pidevalt edasi. Õpetaja lükkas poisi meie ruumi ja ütles, et las ta räägib, mis ta tegi ning läks ise minema. Püüdsin selle tigeda poisiga rääkima hakata, aga poiss hakkas ka minu peale kärisema. Hakkasin naerma ja ütlesin poisile, et pea-pea, mis sa minuga kärised, ega meie pole tülli läinud. Sa läksid tülli selle õpetajaga, aga meie pole ju tülis. See jutt võttis poisi tigedusest suure tüki maha. Sain ta niikaugele, et ta ka natuke naerma hakkas. Nii saingi lõpuks teada, mis neil juhtus ja leidsime plaani, kuidas seda olukorda lahendada. Milles selle tüli põhjus oli, seda enam ei mäleta. Aga nende sissetulek on siiamaani silmade ees ja see, kuidas me saime ühisele keelele. Igatahes oli olukord õnneks selline, et mingeid karistusi polnud vaja rakendada. Juba see, et ta kõik mulle ära rääkis, oli ka juba teatav karistus.

Need jutuajamised võtsid alati veidi aega. Minu eesmärk oli selles, et viia jutuajamisega õpilane sisuliselt oma eksimust tunnistama. Kas see alati õnnestus, seda ma ei tea, aga tahtmine oli selleni jõuda. See minu taktika oli õpilastel nähtavasti ka teada. Järeldasin seda sellest, et üks õpetaja rääkis, kuidas ta oli tahtnud üht õpilast minu juurde tuua, et pahandust lahendada. Pahanduse sisu ma ei saanudki teada, sest poiss palus härdalt, et ärge viige mind Vahersalu juurde, viige mind direktori juurde (kes siis direktor oli, ei mäleta), siis saan rutem koju. Direktoril polnud ka aega, et mürakarudega pikalt rääkida  – peapesu kätte ja koju. Nii oli neil teada, et minu juures läheb rohkem aega. Aga niisugust kiiret ärasaatmist ei pidanud ma õigeks. Õpilane peab oma teost arusaamisele jõudma.

Neid mälestusi aga ei taha meenutada, sest pahandused ja nende uurimine olid kõige vastumeelsemad asjad koolitöös.

Õppealajuhatajal tuli klassijuhatajailt võtta andmeid õpilaste edasijõudmise kohta. Ma tegin seda veidi omamoodi. Ma võtsin eraldi andmed linnalaste kohta ja maalaste kohta. Ja seda juba mitmeid aastaid järjest. Mind huvitas, kuidas mõjub maalastel kaugemalt koolis käimine õppeedukusele. Mõju oli märgatav eriti algklassides. Väikesele lapsele mõjub selline varane tõusmine ja kaugelt koolis käimine kõige rohkem. Muidugi mõjus ka see, et linnalapsed enamuses tulid lasteaiast kooliks ettevalmistunult. Maalastel sel ajal niisugust võimalust polnud.

Siis tuli see aeg, kui hakati väikeseid maakoole likvideerima, mille tagajärjel maalaste olukord läks veelgi halvemaks. Väikeste maakoolide likvideerimise kampaania üheks põhjendavaks teguriks loeti ka madalamat õppeedukust kui suurtes koolides. Aga et mul olid aastate vaatluse tulemused, mis näitasid, et maalapsed ka suures koolis jäävad õppeedukuses maha, siis ei ole põhjuseks kooli suurus vaid peamiselt laste ettevalmistus kooliks. Maal ei olnud sel ajal mingisugust kooliks ettevalmistamist. Vanemad tööl, lapsed sageli üksi kodus.

Mul tekkis kange tahtmine sellest probleemist ajalehes kirjutada ja näidata, et väikeste maakoolide likvideerimine ennast ei õigusta. Mul oli kirja projektki juba valmis. Aga ma hakkasin sellest kellegi juhtivtöötajaga rääkima ja veidi nõu küsima (ei mäleta enam, kellega). Ja vastus oli: „Kulla mees, ära mine peaga vastu puud jooksma!“ Ja ega ma siis läinud ka, pead läks veel tarvis.

Ja nüüd, palju aastaid hiljem, on jõutud samale arusaamisele. Olen nüüd mõelnud, mis oleks siis saanud, kui ma siiski oleksin peaga vastu puud jooksnud. Aga vaevalt see midagi oleks muutnud, kui ainult oma elu kibedamaks.

See lugu jäi ajalehte panemata. Aga ajalehega tuli mul siiski kokku puutuda ja küllalt ebamugava asja pärast. Nimelt avaldas rajoonileht väga kriitilise artikli meie õpilaste kohta, kes liinibussiga kooli sõidavad. Õpilasi süüdistati selles, et nad ei anna vanematele inimestele istet. Tehti nad väga kasvatamatuteks ja süüdistati ka kooli, et kool ei tee vajalikku kasvatustööd. Nõuti koolilt kirjalikku seletust. Seletuse kirjutamine jäi minu hooleks. Ma ei hakanud üldse rääkima õpilastega. Ma leidsin Tapalt rea inimesi, kes seda bussiliini pidevalt kasutasid. Nende seisukoht oli hoopis midagi muud. Nad kirjeldasid, kuidas unised lapsed tulevad bussi, nii kui istuvad, siis ka magama jäävad. Nad on veel nii väsinud, et ümbrusse hästi sisse ei ela. Need inimesed ütlesid, et nad juba teavad, kus koolis keegi käib ja äratavad nad õigel ajal üles, et bussist väljuda ja kooli minna. Nende inimeste jutu järgi niisuguse terava artikli kirjutamiseks mingisugust põhjust ei ole. Et see oli mitme inimese jutt, siis ma võtsin selle oma seletuskirja aluseks. Näitasin ära nende laste kooliskäimise raskused (väikesed koolid olid juba likvideeritud) ja kutsusin vanemaid inimesi üles lapsi mõistma ja vajaduse korral neid abistama. Kirjutasin pika artikli sel teemal. Ajaleht avaldas selle muutmatul kujul. Ma mõtlesin, et nüüd tuleb selle peale veel krõbedam süüdistus, kuid ei tulnud enam midagi. Aga aasta lõpul, kui tehti kokkuvõtteid aasta jooksul ajalehtedes ilmunud artiklitest, siis nimetati seda minu artiklit ka paremate hulgas. Järelikult see laste kaitseks välja astumine õnnestus.

Kes olid need minu 10 keskkooli direktorit? Esimest olen juba nimetanud. Panen nad kõik ritta (ilma eesnimedeta, sest ei mäleta kõigi eesnimesid): Kansa, Talts, Niitme, ……….., Kaalep, Luik, Oder, Vään, Järv, Salmisto. Punktide kohal on üks direktor, kes oli lühikest aega peale Niitme välismaale sõitu. Mina teda isiklikult ei näinudki, sest koolid töötasid juhuslikult ja erinevais kohtades. Ta vist käis Rakverest, nimi ei tule enam kuidagi meelde. (Oskar Kalmisto, direktor aastail 1943  – 1944). Eks igal direktoril oli oma nägu, oma tegu, oma plaanid, oma töössesuhtumine. Kui minult küsitaks, kes jättis kõige sügavama mulje, siis vastaksin, et see oli Eduard Kansa. Miks, ma ei oskakski põhjendada, aga ta lihtsalt mõjus mulle väga sügavalt. Ta oli õpilasi arvestav võimekas koolimees, pidi aga lahkuma 1940. aastal. Kahju!

( Eduard Kansa, sünd. 10.10.1887, surn. 02.10.1946, Tapa Ühisgümnaasiumi juhataja aastail 1934  – 1940).

Omapärane lugu oli mul Kaalepiga. 1936. a. kui ma Tallinna Pedagoogiumi lõpetasin, oli ta Rakke kooli juhataja. Tahtsin sinna kohta, et kodu lähedal. Ei saanud. Sain Pukka. Enne kevadet oli Pukas juhatajate vahetus  – Kaalep toodi sinna. Mina tulin jälle ära Tapale. Sõja lõppedes tuli Kaalep Tapa Keskkooli direktoriks, mina läksin Tartu haiglasse. Mina tulin haiglast tagasi  – Kaalep suri ära. Nii me ei saanudki koos töötada.

Kõige pikem tööaeg koos oli Harri Salmistoga. Töö kulges rahulikult ja normaalselt. Võibolla sellepärast pidasingi vastu õppealajuhatajana kuni pensionile minekuni.

(Harri Salmisto, sünd. 22.01.1927  – 14.11.2000, Tapa I Keskkooli direktor aastail 1959  – 1987).

Kui elu lähenes 60. sünnipäevale, tuli kaua mõelda, mis teha edasi. Kas töötada veel või minna pensionile. Eks rahakott nõudis edasitöötamist, mõistus aga hakkas vastu vaidlema. Rahakoti nõudmine edasi töötada oli küllaltki põhjendatud. Ega ma töötamise ajal ei osanud sukasäärde vanaduspäevadeks raha koguda. Nii nagu ülevaatusele minekuks lastekooriga, panin oma lisateenistusest saadud raha käiku. Nii juhtus ka muudel aegadel. Oma raha oli vaja kasutada pillide korrastamisel, keelte muretsemisel, nootide saamisel. Nootide saamine oli ka küllalt keerukas asi. Kõige lihtsam oli oma rahaga ära osta ja kõik. Raha kulus ka mõningal määral füüsika peale. Kui oli midagi vaja, tuli osta. Siit siis rahakoti nõudmine edasi töötada. Mis aga mõistus ütles? Esiteks seda – senise koormusega edasi töötada ei tohi, senise kvaliteediga edasi töötada ei saa, halvemini ei taha. Tervis ütles ka, et aitab küll. See oli mõistuse arvamuse üks külg. Mõistus käis välja veel ühe trumbi. Kas mäletad veel, kuidas Juhan Kroon pensionile läks, õigemini saadeti? Talle öeldi, et aitab küll, mine pensionile. Ta palus küll veel üht aastat, kui tütar Pia lõpetab. Ei antud, tuli minna. Ta oli nii solvunud, et ei tulnud enam koolimaja ligigi. Ja oligi otsustatud  – tuleb minna pensionile omal soovil, siis võin tulla koolimajja kolleegidele külla, millal aga soovin, ei pea Krooni moodi koolimajast eemale hoidma. Küll kõhu täitmiseks ka rahast, mis antakse, jätkub. Nii ma siis jätsin koolimajaga hüvasti 1. septembril 1972. aastal. Korraldati kogu kooli ees meeldiv ärasaatmine. Tore oli! Lõpp hea, kõik hea!

Kaustik sai täis! Aitab küll!

Tänasele koolirahvale soovin rahulikku meelt, palju rõõmsameelsust, optimismi. Otsige igalt õpilaselt tema kõige paremaid omadusi. Selleks kõike head!

Endel Vahersalu mängis pensionipõlves viiulit koos endise Tapa Keskkooli õpetaja Heino Sepandiga Tapa Raudteelaste Klubi kammertrios. Neid saatis klaveril Leida Viiralt.