Tapa Raudtee algkool

Raudtee töötajate lastele hariduse andmist püüti lahendada juba Balti Raudtee seltsi (1868-1893) ajal. Nii loodi 1889. aastal Tallinnasse Raudtee Tehnikakool. Pärast raudtee riigistamist (1. aprill 1893) hakkas uus raudteeülem A. Glasenapp taotlema raudtee töötajate lastele üheklassilise algkooli avamist Tapale.

Ajaleht “Sakala” kirjutab 11. jaanuaril 1895: „Paari aasta eest ehitati Tapa raudtee jaama juurde kolera kartusel hospidal. Et see külaline tulemata jäi, seisis see hoone tänini tühi. Mööda läinud suwel sai ta aga uue kuju: talle tehti jalg alla, ahjud sisse, korstnad pääle ja wäikene kupel ristiga katuksele. Nüüd saab temas uuest aastast pääle lapsi koolitatud ja lähemal ajal hakatawat siin Greeka õigeusu jumalateenistust pidama, milleks otstarbeks preester Janson Arukülast Tapale elama tuleb. Plaanitakse, kuida kuulub, Tapale päris suurt Wene kirikut ehitada.“
Õppetöö algas detsembris 1895. aastal.

Õppetegevuses allus kool Haridusministeeriumile, materiaalse kindlustamise eest hoolitses raudteevalitsus (esialgne eelarve 1236 rbl. jagunes järgmiselt: õpetajate töötasu 600 rbl., küte 120 rbl., valgustus 60 rbl., ruumide koristus 12 rbl., õppevahenditele 120 rbl.).

Kool sai raha ka annetustest, kontsertide sissetulekutest, õppemaksust kuni 10 rbl. aastas. Kooli juures asus ka internaat, esialgu 10 õpilasele, mis oli varustatud kõigi vajalikuga. Ajaleht “Vaade” 3. oktoober 1907 aga kurdab: ”Internaat on halb, sest lapsed peavad seal ise endale toitu valmistama ja sellega palju aega kaotama”. Õpilaste arv koolis kasvas aastast aastasse: 1897-10, 1901-103, 1903-101, 1905-144, 1916-164 õpilast. Esialgu võeti kooli vaid 9-10 aastaseid poisslapsi, kuid hiljem muudeti segakooliks (1915. aastal 80 poissi ja 64 tüdrukut, 1916. aastal 93 poissi ja 71 tüdrukut).

Kuna taolisi koole, kus käisid ainult raudteelaste lapsed, oli Eestis peale Tapa veel ainult Tallinnas ja Valgas, siis küllaltki suur osa õpilaskontingendist moodustasid kaugemate raudtee jaamade töötajate lapsed. Näiteks 1916. aasta lõpul elas 1 versta kaugusel koolist 61, 1-3 versta kaugusel 18, üle 3 versta kaugusel 85 õpilast.

Algkool avati üheklassilisena, nelja õppeaastaga. Õppetöö toimus vene keeles (v.a. usuõpetus luterlastele). Kontrollimisel 1901. aastal ja 1916. aastal märgiti tunnustavalt ära kooli head õppetaset. Tunnustust leidis laulukoor, kes esines ka kontsertidega väljaspool kooli.

Kooli juhatas kogu selle eksisteerimise aja jooksul Novgorodi Semstvo õpetajate kooli haridusega (1874.) Aleksander Skvortsov. Esialgu, kui õpilaste arv oli väike, sai ta üldainetega ise hakkama. Õigeusu usuõpetajaks kutsuti vaimuliku seminari haridusega Kirill Janson (Tapa apostliku õigeusu koguduse rajaja ja esimene preester). Koolimaja ruumides pidas apostlik õigeusu kogudus jumalateenistusi kuni kiriku valmimiseni 1904. aastal.

1897. aasta sügisel, seoses teise klassi avamisega, kutsuti õpetajaks Gatšina õpetajate seminari haridusega Ivan Prokofjev, kes töötas Tapal 1906. aastani. Tema asemele tuli Ivan Bogdanov, samuti Gatšina seminari lõpetanu. 1908. aastal seoses õpilaste arvu suurenemisega, tekkis vajadus kolmanda õpetaja järele. Selleks sai kohaliku pöörmeseadja tütar, Püha-Vladimiri naisõpetajate kooli lõpetanud Lidia Peial. 1909. aastal abiellus ta Ivan Bogdanoviga. 1909. aastal võeti tööle Anna Makarskaja Tallinnast, 1910. aastal Agrippina Ussova, kes oli just lõpetanud 8-klassilise Oldenburgi printsi gümnaasiumi Peterburis. 1915. aastal olid õpetajateks Bogdanov, Bogdanova (Peial), Kirill Janson, Moosekant (luterl. usuõp.), Falk (raudtee töötaja, andis võimlemist), Luzin (muusikaõpetaja).

Postimees, 7. detsember 1895. a. kirjutab:
Tapa jaamas olewa kooli kohta, mis alles sel aastal augusti kuus awati, on rahwahariduse ministri herra, kes oma teekonnal Tartusse seda kooli katsumas käis, kõige meelitawama otsuse andnud. Nagu Rakwere Saksa leht teatab, awaldas ministri herra oma täielist rahulolemist kooli eeskujulise seisukorra üle, kus juures ta imestust ilmutas, et wene kooliõpetaja, kes kohalist keelt sugugi ei mõista, nii ime-hääde tagajärgedega Eesti laste seas on töötanud. Ministri herra tähendanud muu seas: „Kui ilus oleks, kui meil igas jaamas niisugune eeskujuline kool oleks!”

Aastate jooksul ehitati koolile kuuluvaid hooneid ümber ning tehti juurdeehitusi. 1917. aasta sügisel evakueeriti kooli varad Venemaale. 1919. aastal avas nendes ruumides kooli Tapa Ühisgümnaasium.

Jakob Rukki mälestused Tapa Raudtee koolist.

Jakob Rukki sündis 1885.a Tapal raudteelase perekonnas, lõpetas Tallinna tehnikakooli, töötas raudteel mitmetel ametikohtadel 52 aastat. Ta meenutab…

1895.aasta sügisel asutati Tapale väikesepalgaliste raudteeteenijate lastele algkool. Isa käis Tapa vene preestri juures, kes oli eestlane, palumas, et mind sellesse kooli vastu võetaks. Viimase eestkostmisel saingi sellesse kooli. Umbes 200 meetri kaugusel Tapa raudteejaama hoonest Lehtse jaama poole raudtee ääres suure kuusemetsa külje all asus lihtne pappkatusega puumaja, millesse ajutiselt oli paigutatud vene kirik. Sellesse ajutisse kirikusse paigutati nüüd umbes 60 m2 suurusesse ruumi Tapa raudtee algkool, laupäeval pärast koolitöö lõppu lükati koolipingid seina äärde, altariesine eesriie kõrvaldati ja siis oli see jälle kirik. Hiljem tehti sellele hoonele juurdeehitis teise klassiruumi jaoks ja ehitati veel üks maja ühiselamu jaoks. Sinna jäi see algkool paljudeks aastateks. Sisse astunud uude kooli, sattusin mina täiesti uude olukorda, millel ei olnud mingit sarnasust vallakooliga. Suur ja avar, hästi valgustatud klassiruum, värskelt värvitud lae, seinte, akende, uste ja põrandaga. Tuliuued värvitud koolipingid, iga koolipink kahele õpilasele, suur klassitahvel ja suur arvelaud. Laud ja tool kooliõpetaja jaoks. Sellesse algkooli oli vastu võetud ligi 40 poeg – ja tütarlast Tartu liinilt peaaegu igast jaamast ning Narva ja Tallinna liinilt peaaegu kõik remonditööIiste ja pöörmeseadjate lapsed, rahvuselt suurem jagu eestlased. Õpetajaks oli meil Skvortsov, kes ei mõistnud ühtegi sõna eesti keelt ja meie, õpilased, jälle mitte sõnagi venekeelt. Kuni jõuludeni ei olnud meil ühtki raamatut. Õpetus algas nii: „Tsto eto? Eto stol. Eto stul. Eto okno. Eto potolok. Potolok belõi. Pol zoltõi. “ jne. Sellele järgnes: „Kak tebja zovut? Skolko tebe let?“ Ja nii ikka edasi. Tähti õpetati hääldama kuubikutelt, numbreid niisamuti. Siis anti meile tahvlid, krihvlid ja neljakandilised joonlauad, millega oli väga hea paralleeljooni tõmmata. Pärast jõule hakkasime juba raamatutest tähti veerima ja lugema ning tindiga kirjutama ja nii ikka edasi. Rehkendust oli eriti raske õppida, sest sõnaraamatuid ei olnud ja venekeelsete sõnade tagavara oli vaga väike. Hiljem, 3. ja 4. õppeaastal muutus õppimine veelgi raskemaks, kui hakkasime vene ajalugu ja maateadust õppima. Laulmist õpetas meile vene kiriku salmilaulja Frisch, kes juba järgmisel õppeaastal asutas parematest õpilastest vene kiriku laulukoori vaatamata sellele, et suurem jagu meist olid Iuteriusulised. Frisch oli suur naljahammas. Ta rääkis tihti õpilastele huvitavaid lugusid. Lapsed armastasid teda. Kord palus üks õpilane teda oma albumisse kirjutada midagi mälestuseks. Frisch võttis kohe sule ja kirjutas: „Mälestuseks do, re, mi, fa, sol, la, si, do. Frisch.“ See mälestuseraamatu salm tegi lastele palju nalja.

Esimesel aprillil rääkis ta, et öösel on hiigelsuur meteoor merre kukkunud nii, et mere vesi läinud keema. Kahju, et merest kaugel oleme, ei saa seda head kalasuppi maitsta. Eesti keeles õppisime meie ainult usuõpetust, mida anti kaks korda nädalas. Õpetajaks oli Ambla kiriku köster Võrk. Suureks raskuseks nii õpilastele kui ka nende vanematele olid korteri ja toitlustamise olud. Tapa asula elanike korterid olid ühetoalised ja neisse võeti veel koolilapsi allüürnikeks. Iga nädal tuli sõita vanemate juurde leivakoti järele. Õnneks asutati teisel õppeaastal kooli juurde ühiselamu, kuhu pääsesid mõned üksikud poisslapsed, kuid süüa hakati andma kõikidele õpilastele, kelle vanemad elasid väljaspool Tapa asulat. See oli nii lastele kui ka vanematele suureks kergenduseks. Aga korterimure jäi ikka.

Kui viletsalt tuli läbi ajada, toon näite kolmandast õppeaastast. Vanemal abielupaaril oli 15-aasatne poeg ja 24 aasta vanune tiisikusehaige tütar. Neil oli korteriks kööktuba suurusega umbes 20 m2. Mina ühes kahe koolivennaga olin seal allüüriliseks ühe talve, magades põrandal, kusjuures magamiskotid, tekid ja padjad tuli igal hommikul pööningule viia. Selle „Iõbu“ eest tuli igaühel maksta 50 kopikat kuus. Aeg möödus kiiresti kõigi oma lõbude ja muredega. Saabus 1899. aasta maikuu. Ühel ilusal päeval toimus eksam ja sellega oli ka algkool lõpetatud.

Endine Tapa elanik H. Lindjärv meenutab Raudteekoolis õppimisaega järgmiselt:

See oli 1916. aasta septembri algul Tapa alevikus. Olin siis 8 aastane, millist vanust tol ajal peeti minimaalseks kooli astumisel. Peale linnakooli (Jaan Kulbi majas), erakooli (Katherine Masingu erakool Laial tänaval) ja vaimuliku kooli (Apostliku Õigeusu kiriku Kihelkonnakool Laial tänaval) oli Tapal raudteelaste lastele ka nn. Põhja – Õhtu Raudtee Algkool (raudtee ääres, ruumides, kus alustas 1919. aastal Tapa Gümnaasium).
Õpilased kandsid vormirõivastust, mis sarnanes raudteelase vormiga ja mille silmapaistvamateks esemeteks olid vaskpandlaga vöörihm ja tärniga müts. Õppekeeleks oli vene keel. Sellesse kooli viis ka minu tee. Koolis oli neli klassi ja samapalju õpetajaid.
Esimene koolipäev algas nii: õpetajate toa uks avanes ja sealt anti korraldus: „Daite zvonok!“ s.t. andke kella. Üks vanema klassi poiss, kelle käes oli vaskne kell, jooksis läbi ainsa koridori ka trepile ning tugev kellahelin kaikus kogu majas ja õues. Koguneti nelinurksesse jalutusruumi, mille ühes nurgas asetses ikoon ja vilkuva tulukesega ripplamp. Lauluõpetaja algatusel lauldi ühiselt õigeusu kiriku hümni „Kol’slaven…“ Seejärel astus üks vanema klassi poiss ette ja luges raamatust palvuse, läks siis ikooni alla, tegi ristimärgi ja luges vene keeles „Meie Isa palve“. Avatseremoonia lõppes „Bože tsarja hraniga“. Nii, nagu esimesel koolipäeval, kordus see edaspidi iga päev kuni kooliaasta lõpuni.
Klassis oli kombeks (vist kirikus kehtinud korra mõjul), et tüdrukud istusid vasak-, poisid aga parempoolsetes pingiridades. Selle ajastu rahvuspoliitika juures pole imestada, et õpilased ka rahvuste järgi eraldi grupeerusid. Samuti pole imestada, et seejuures pääsesid lendu tol ajal laialt levinud vastastikused sõimusõnad.
Vitsakimp ja joonlaud olid karistusabinõudena praktikast juba kõrvaldatud, kuid nurgasseismine oli päris tavaline. Raskematel juhtudel aeti klassist välja, veelgi halvemal juhul jäeti lõunata. See karistus tabas vapustavamalt eriti kaugemaid õpilasi, kes olid internaadi toidul. Kohalikud poisid lipsasid salamahti ikka koju, sest ka õpetajad ise läksid lõunale.
Eriti rasketel juhtudel kutsuti isa või ema kooli. Tavaliselt oli see seotud juba koolist väljaheitmise võimalusega. Niisugusel puhul oli kogu koolimajas pinev vaikus ja asjaosalisele, kuigi see võis korda saatnud olla ka mõne kohatu teo, vaadati kui mingile märtrile, kellele kavatsetakse teha ülekohut. Seegi arvamine oli juurdunud tolleaegsest olukorrast, kus tõepoolest tehti ühiskondlikus mõttes palju ülekohut.

Kogu koolielu oli sel ajal hoopis teistsugune. Peamiseks õppeaine omandamise meetodiks oli tuupimine. Kui midagi tuli vastata, siis oli kõige targem seda teha raamatu sõnadega, muidu võis mõni väiksemgi komistus ja sõnade segiminek lõppeda halva hindega, püstiseismisega või veelgi halvemaga. Ümberjutustust kui niisugust ei praktiseeritud. Kõik õpikus leiduvad luuletused ja mõned lugemispaladki tuli pähe õppida.
Pärastlõunasse tunnikavasse kuulusid tavaliselt laulmine ja võimlemine ehk, nagu tol ajal nimetati, gümnastika. Laulmine oli kohustuslik kõigile õpilastele. Kogu õpilaspere oli jaotatud kolmehäälseks kooriks. Esimest häält ehk tiiskanti laulsid tütarlapsed ja väikesed poisid, teist häält keskmised poisid ja kolmandat häält suuremad poisid. Mis seal lauldi, ei mäleta enam, kuid üks ebatavaline juhtum on jäänud meelde. See oli tsaari Venemaa hümni laulmise ajal. Suuremad poisid laulsid seda mingi eestikeelse ja hümniks ilmselt sobimatu tekstiga, mis üldiselt kõlas sarnasena venekeelse tekstiga. Ju nad kusagilt olid kuulnud ja soovitasid meilegi, väiksematel nii laulda. Meiesugused aga ei suutnud naeru pidada ja see tegi õpetaja tähelepanelikuks. Kui siis veel üks poistest turtsatas, vihastas õpetaja ja lajatas viiulipoognaga otse lagipähe. Õnneks või õnnetuseks purunes poogna otsik ja sellega vahejuhtum lõppeski.
Võimlemisõpetajana tegutses kohalik tuletõrje pealik. Tema programm oli lihtne ja korduv. Algul pöörded rivis, joondumine ja paariks lugemine. Siis kahte viirgu ümberrivistumine, pööre paremale või vasakule ja marss. Seejärel visati vöörihmad nurka ja algasid harjutused. Rusikas käed rinnale, siis sirutasid sõrmedega ette, siis jälle rinnale, üles, kõrvale jne. Pärast liitusid käteharjutustega ka ühe või teise jala asetamine ette, taha ja kõrvale. Lõpuks korduv laskumine kükkasendisse puusale asetatud kätega ja oligi kõik.

Mainitud raudteekooli omapäraks ja vist ka eeliseks oli see, et kõik raamatud ja vihikud anti õpilastele kooli poolt. Õpperaamatud anti ajutiseks ja need tuli kevadel tagastada. Igaüks jäädvustas oma nime ja aastaarvu esikaanele. Neid oli sinna üsna vanadel ja „auväärsetel“ õpikutel kogunenud kaanetäis. Vihikutega oli aga nii, et täiskirjutatud vihik vahetati uue vastu, kusjuures oli tingimuseks, et kõik kuusteist lehte pidi alal olema. Praktiliselt oli nii, et kahe lehe puudumine käega katsutavalt tunda ei olnud ja õpetaja alati ei vaevunud lehti lugema. Nii läks vahest korda ka paar lehte kasutada muuks otstarbeks, „sissekukkumise“ puhul tuli aga uus vihik hankida endal, mis sõja ajal polnud just väga kerge.
Mingisuguseid sportlikke või ka ajaviitemänge ei tuntud ega organiseeritudki, rääkimata ekskursioonidest või matkadest. Puudus ka igasugune organiseeritud klassiväline isetegevus, ega teadnudki meiesugused tol ajal, et midagi võidaks teha ilma isa-ema või kooliõpetaja käsuta ja abita.