Kultuurielu

Ülevaade Tapa kultuurielust möödunud sajandi algusest kuni 1940. aastani:

Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolimaja ehitati Nigoli puiesteele 1909-1910. aastatel. Kahjuks hävis maja tulekahjus 20. augustil 1924. aastal. Allesjäänud alusmüüridele ehitati aastatel 1925-1926 kahekorruseline palkmaja, mis on tänaseni säilinud ja kenasti renoveeritud Tapa Muusika- ja Kunstikool. Ehitusosalisteks liitusid veel Tapa Naisselts, Kaitseliit ja Kodukaitse Ühing, kes võtsid selle eest tasuta seltsimaja ruume kasutada. Osa allkorruse ruume, kuhu sisustati avalik lugemistuba ja raamatukogu, avati 30.01.1926. Seltsi ruumid olid ette nähtud koosviibimisteks ilma alkoholita. Esimesel korrusel asus tugipostidega saal näitelavaga, kus viidi läbi peoõhtuid, kontserte, laulu- ja orkestriharjutusi, näitemänge jpm. Riietusruum oli keldrikorrusel.

Meenutusi Tapa näiteringist

Tapal tegeleti näitemänguga juba sajandivahetusel. Kuigi algul selle alaga tegelejaid kohapeal ei olnud, leidus aga naabruses, nagu Kadrinas, Saksis, Järvajõel jm. selle ala viljelejaid, kes ei pidanud paljuks oma külakosti ka tapalastele tuua. Kasvava Tapa lavakunsti rajajaks tuleb lugeda kohalikku päevapiltnikku Hans Pudelit (1872-1943). Olles tubli muusikamees, organiseeris ta 1904. aastal Tapa laulukoori ja 1905. aastal meeskvarteti. Hans Pudeli laulukoor võttis osa ka 12.-14.06.1910. aastal toimunud üldlaulupeost. Tema algatusel sai teoks ka Tapa laulupäev 19.06.1911. aastal Tapa tuletõrjeaias.

Tapa laulupäev 19.06.1911

Tollasest Tapa Priitahtliku Tuletõrje Seltsi protokolliraamatust saab lugeda ettevalmistustest:
17.03.1911: Härra Pudeli ettepanek käesoleva aasta suvel seltsi aias suurem kontsert toime panna. Otsustati ära pidada.
04.06.1911: 19. juunil s.a. ära peetava suurema kontserdi ajaks otsustati seltsi aeda pidu saali otsa kõlakoda ehitada, saali laius ja pikkus 3 sülda, laudpõrand alla, küljed ka laudadega ära lüüa, kui materjali saab, laudadest kate ka peale teha. Kontserdi ajal võib teenri panna, kes järel vaatab, et inimesed ilma piletita üle raja ei roniks.
23.07.1911: Koosolek palus 19. juunil s.a. ärapeetud laulupidu aruannet ette lugeda. President teatas, et aruanne on kassapidaja käes, keda koosolekule ei olnud ilmunud. Lubas järgmisel koosolekul ette lugeda.
Laulupidu peakorraldaja hr. Pudel teatas, et tema ei ole oma vaeva ja äraviidetud aja eest siiamaale mingisugust tasu saanud, kuna aga eestseisus üleüldiste kooride juhile hr. Lindperele mõne laulu takti löömise eest 20 rbl. määras, siis loeb ta ka ennast niisuguse tasu vääriliseks. President teatas, et eestseisus on härra Pudelile 10 rbl. vaevatasu määranud. Koosolek arvas aga et seda on vähe ja määras ühel häälel 25 rbl.
09.01.1912: Kirjatoimetaja luges 19.06.1911. a. ärapeetud kontserdi aruande ette ja võeti vastu muutmata.
Aruandes ega protokollis mingeid jälgi ei leidu. Kontrollitud andmeil toimus kontsert 19. juunil 1911. a. Osales 7 koori, osavõtjaid 170. Üldjuht Tartu Õpetajate Seminari muusikaõpetaja Samuel Lindpere. Parim koor: Tapa segakoor Hans Pudeli juhatamisel.

Samas ei unustanud Hans Pudel ka näitemängu tegemast. Algul oli peamiseks mureks ruumide küsimus. Tänu Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Seltsile, mis asutati juba 1900. aastal, ja edumeelsele Moe mõisaomanikule Arved Kurbergile, kes oma vahenditega ehitas 1902. aastal Pika tänava äärde tuletõrje aeda nn suvesaali ja veidi hiljem, 1904. aastal juba talisaali. Ruumide mure sai esialgu lahendatud. Talisaal kui niisugune teenis tapalasi kuni 1927. aastani, esialgu peosaalina, hiljem kinona kuni tuletõrje uue seltsimaja valmimiseni 31.12.1927. Kujunes oma kindel asjaarmastajaist trupp. Lavastati peamiselt kergekujulisemaid jandikesi, sekka ka kaalukamaid, nagu Jakob Liivi „Ordumeister“, mille esilavastus oli 1909. aastal. Korduv juubelilavastus sellest etendusest toimus 25 aastat hiljem – 24. detsembril 1934. aastal. Näitlejate koosseis oli pea sama, mis esietendusel: E. Krusbach, H. Wollmann, T. Lutrik, Ed. Liblik jt.

Tallinna Teatri- ja Muusikamuuseumis on talletatud 112 tolleaegset pidukuulutust, mis annavad põgusa ülevaate tehtust. Uut hoogu lavakunsti arenguks andis Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna loomine 1906. aastal. Seltsi esmaseks ülesandeks oli emakeelse kooli asutamine ja kohaliku kultuurielu igakülgne arendamine. Koheselt ehitati oma kooli-seltsimaja. Kool avati 20.01.1907.
Pöörde Tapa kultuuriellu tõid noored Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud koolmeistrid, kes 1917. aastal valisid oma pesapaigaks areneva Tapa. Neist nimekaimad on Juhan Kroon, August Pallon (hilisem Paluvee), Anton Lipping. Kuna vastsed koolmeistrid olid tublid koorimehed, anti uus elu segakoorile, õpilaste keelpillide orkestrile ja väikesele sümfoniettorkestrile. Lisaks toredatele sõnalavastustele nagu „Simo Hurt“, „Neetud talu“, „Kapsapea“ jt. Lavastati ka laulumänge, neist läbilöövamaiks osutusid  „Kosjasõit“, „Omal jalgel“, „Haljal aasal“ jt. Seda kõike oma jõududega ja kohapealsete tegelastega.

Võimalused näitemängu tegemiseks olid võrdlemisi viletsad – kehvad lavaseadmed, dekoratsioonid, näitlejate toad – kõik need kas üldse puudusid või jätsid tublisti soovida. Suvel esineti peamiselt pritsimeeste aias asuvas suvesaalis, talvel aga tuletõrje talisaalis. Olukorra parandamiseks otsustas tuletõrje ühing ehitada kaasaegsema seltsimaja, otsus kinnitati 22.10.1922. a. Kuna ENKS algkooli hoone hävis kahjutules 1924. aasta augustis, pidanuks need kaks võimekat seltsi leidma ühise keele ja kahepeale kokku ehitama ühe väärika seltsimaja. Tehti aga omaette ja tagajärjeks oli, et tuletõrje avas oma enam-vähem korraliku võimetekohase seltsimaja Pikal tänaval detsembris 1926. aastal. Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts avas oma väheseid võimalusi isetegevuseks pakkuva seltsimaja 31.01.1927.
Kuna mõlemad seltsid oma uusehitustega said kaasavaraks tubli võlakoorma ja loodetud kasum üürida saali jäi kasinaks, siis tuletõrje lava jäi peamiselt teatrietendusteks, ENKS saal aga igasuguste teeõhtute ja ühiskondlike ürituste tarbeks.
1920. aastate teisel poolel asutati kohalike noorte-teatrihuviliste algatusel Tapa Näitering. Kuna ringil puudus oma lava, harjutusruumid, polnud palgalist lavastajat, tuli kohe algusest peale raske võitlus olemasolu eest. Aga võideldi vahvasti. Lavavalgust nägid lavastused, nagu „Vaese mehe ututall“, „Naiskurat“, „Enne kukke ja koitu“, „Sinimandria“, „Vedelvorst“, „Väimehed“, „Tagahoovis“, „Elu teeb uperpalle“, „Haljal oksal“, „Seitse vanatüdrukut“  jt. etendused.

Muusikalavastustest esitati operetid „Dolly“, „Meedi“, kus külalisena esines „Estonia“ primadonna Milvi Laid. Lavastajaist peaks esmajoones mainima Tapale elama asunud Alfred Rebast, F. Pungar, O. Adari, L. Posendorf jt. Muusikalides oli lavastajaks helikunstnik Karl Grünvald. Naisperest olid tuntuimad näitlejad E. Perlits, E. Bötcher, M. Rooba, J. Pungar jt. Meesperest aga paistsid silma N. Miller, E. Moss, L. Posendorf, B. Römmer, A. Vels, H. Mikkin jt.
Näiteringil oli oma salong-orkester Voldemar Kochi juhatusel, esinedes muusikalavastustes ja tantsuõhtutel.

Populaarsed olid näiteringi poolt lavastatud nn „Kirjanduslikud Kohtud“ teatud-tuntud kirjandusteoste tegelaste kohta – A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“, „Murrang“ jt. Väga populaarsed olid aga näiteringi vastlaballid. Seal võis tunda juba enam-vähem tõelist balli-hõngu. Oli tore publik, toredad kostüümid, korralik tantsuorkester, dekoratsioonid ja ka eeskava, kus esinesid pealinna tuntumad lavakunsti meistrid. Oli ka nende poolseid „üleolemisi“, nii hindas kohalik rahukohtunik 1934. aastal korraldatud vastlaballi järelkajas „Estonia“ artisti Ants Esperk-Eskola „teeneid“ 30 rubla trahviga ehk 10 päevase arestiga. Ballil juhtus nimelt väike konflikt korraldajate ja solisti Ants Esperki vahel. Vaidlus tekkis honorari maksmisel. Vaidluse juures nimetas A. Esperk E. Viksi „kaabakaks“.

Kuid korduvad Tapa oludes „tavalised asjad“ – vaevu jalad alla saanud, tuleb langus. Nii ka näiteringil. Rea tegelaste, sealhulgas ka lavastaja Alfred Rebase ja näitlejate H. Mikkini, E. Pungari, E. Adari jt. lahkumisega tekkis paratamatu mõõn. Oli ka raskusi ruumidega. Tuletõrje ühing üüris oma saali kinole ja ENKS saal oli pea iga laupäev-pühapäev teeõhtute ja muude ürituste all kinni. Näiteringil tekkis raskusi kalli kinosaali üürimiseks. Ja nii kiratseti. 1934. aasta suvel läks ka salong-orkester Raudteelaste Hoolekande Ühingu koosseisu. Juba 1933. aastal oli arutlusel küsimus näiteringi ühinemiseks Noorsoo Kasvatuse Seltsiga, kuid siin jällegi olid omavahelised arusaamad kaalukamad üldsuse huvidest ja asi soikus. Uuesti võeti küsimus kaalumisele 1935. aasta algul, kuid ka siis ei leitud õiget lahendust ja nii näitering soikuski.
Tapa omaaegsed teatrihuvilised meenutasid aga tänutundega neid aegu, mil Tapat külastasid oma võõrusetendustega nii „Estonia“, „Vanemuine“, „Endla“, eriti aga „Draamastuudio“. ENKS kitsukesel laval toodi vaatajateni „Kornville kellad“, „Anna Karenina“ ja tuletõrje ühingu laval „Haljal aasal“. „Estonia“ teatri etendus Tapal oli „Kaugetel randadel“, „Fanny“, osalisteks tollased kuulsused nagu Paul Pinna, A. Üksik, A. Vaino jt. „Draamastuudio“ tõi Tapale kõik H. Raudsepa komöödiad ja A. H Tammsaare „Tõe ja õiguse“ dramatiseeringud.

Tartu Eesti Noosroo Kasvatuse Seltsi Tapa osakonna segakoorist

Tapa omaaegne tuntud kooliõpetaja Juhan Kroon algatas Tapal haridusseltsi segakoori, laste laulukoorid, keelpillide ja sümfooniaorkestri. Jäädes ise pikaks ajaks ENKS Tapa osakonna segakoori juhatajaks, aitas ta luua ka 1922. aastal Karl Leinuse laululaste Tapa lastekoori, kus alustas lauljateed ka Artur Rinne.
ENKS segakooris oli kuni 82 lauljat. Esineti Tapa kohalikel üritustel, omati sõprussidemeid Soomusrongide Rügemendi segakooriga ning käidi külalisesinemistel Soomusrongide Rügemendis. Koor käis ka üldlaulupidudel aastail 1923, 1928, 1933 ja 1938.

Organiseeriti Tapa I laulupäev 10.07.1927. Üldjuhtideks olid Tuudor Vettik ja Friedrich Tammar. Osales 15 koori 480 lauljaga ja 5 orkestrit 133 mängijaga. Kooril tuli esineda kõigil avaliku elu kultuuriüritustel nagu kohalikud laulupäevad, aastapäevad, ka kirikus ja oma iseseisvatel kontsertidel. Koori toredateks traditsioonideks olid vana-aasta külaskäigud-kontserdid vanadekodus ja Imastu invaliidide kodus, omavahelised uus-aasta perekondlikud koosviibimised, kevad-suvel veedeti suvepäevad Rauakõrves „Laastu-Tamme“ talus ja Niinemäel „Tõntsu“ lillerikkail looduskauneil karja-heinamaadel.
Peamine koormus koori edukas töös lasus väsimatul Juhan Kroonil, abijõuna August Pallon (Paluvee), hilisemal ajal ka Evald Porman (Paikre) ja Endel Vahersalu.
Koori tegevus lakkas 1940. aastal seoses üldiste muudatustega meie kultuurielus koos seltside likvideerimisega.

Enne 1928. aasta üldlaulupidu lahkus Juhan Kroon lahkhelide tõttu ENKS Tapa osakonna juhatusega ENKS segakoori juhataja kohalt ja moodustas endale truuks jäänud lauljatest uue koori nimega “Tapa Laulukoor“. Seega käis 1928. aasta üldlaulupeol Tapalt kaks koori, üks ENKS segakoor ja teine Juhan Krooni vastloodud „Tapa Laulukoor“. Koor ei jäänud aga kuigi kauaks pidama, sest Juhan Kroon leppis ära ENKS Tapa osakonna juhatusega ja siirdus tagasi ENKS segakoori juhendama, temaga liitusid ka vahepeal „Tapa Laulukoori“ üle läinud lauljad.

Tapa meestelaulust

Tapal tegeleti meestelauluga juba XX sajandi alguses, kui Hans Pudel oli moodustanud 1905. aastal meeskvarteti. Kindlam alus aga pandi 1933. aastal helikunstnik Karl Grünwaldi tulekuga Tapa Gümnaasiumi muusikaõpetajaks ja Eduard Toomingase tööle asumisega Tapa teejaoskonna juhatajana. Järgnes pingeline organiseerimistöö koori loomisel. 12. märtsil 1934. aastal registreeriti Tapa Meestelaulu Seltsi põhikiri, mida peetakse organiseeritud meestelaulu sünnipäevaks Tapal. 19. märtsil oli asutajate poolt kokku kutsutud peakoosolek, kus valiti seltsi juhatus ja arutati muid esialgseid küsimusi. Seltsi esimeheks valiti J. Kaarmaa, juhatusse E. Toomingas, E. Tiits, A. Ruil ja N. Tamm. Liikmemaksu määrati 1 kroon aastas. Juhatusele tehti ülesandeks töötada kiiremas korras välja kodukord. Koorijuhiks valiti helikunstnik Karl Grünwald. Tema juhatas koori kuni 1937. aastani. Seejärel olid meeskoori eesotsas Arvo Ranne ja Tapa raudteejaama kassapidaja poeg, baritonilaulja, Tapa gümnaasiumi laulu- ja muusikaõpetaja Jüri Viinamägi. Koori viimased esinemised toimusid kevadkontserdil 21. aprillil 1940 ja Kadrina II laulupäeval 16. juunil 1940.

Puhkpilliorkestritest

Pillimänguga tegelemise kohta Tapal on teateid XIX sajandi lõpust, mil kohapeal oli tegutsenud väike pasunakoor. Järjest kasvav raudteeasula ning laienev kohapealne hariduselu lõid eeldusi ja vajadusi ka sellelaadseks musitseerimiseks. Teada on, et pilli mängiti nii tuletõrje- kui raudtee-asutuste tiiva all. Tegutsesid sõjaväe –ja kooliorkestrid. 1920-1930. aastatel tegutses ka Tapa Soomusrongi rügemendi puhkpilliorkester, mille koosseisu kuulusid ajateenijad, allohvitserid, vahel ka linnamehed Tapalt. Orkestri juhtideks olid kapellmeistrid Moss ja alates 1935. aastast Jürnas, kes mängisid ka ise paljusid pille.
Aegade vältel on Tapa pasunakoorid oma esinemistega lausa furoori tekitanud. Ja seda nii noorte kui ka täiskasvanute osas. Oli aastaid, kus Tapal ja ümbruskonnas tegutsesid Tapa ENK Seltsi, Tapa raudteelaste, Tapa Ühisgümnaasiumi, soomusrongide rügemendi ja Imastu invaliidide kodu orkestrid. Lähikonnas veel Udriku, Ambla, Näo-Karkuse jt. orkestrid. Tegutsesid võimekad orkestrijuhid, nagu isa ja poeg Tammarid, Nurm, Spirke, Grünwald, Raado jt.

On andmeid, et juba 1902. aastal oli Tapal pasunamehi, kes soovisid asutada Pritsimeeste Seltsi pasunakoori. Samane avaldus kordus veel 1904. aastal, kuid asi millegipärast soikus. Kuna pritsimeestel oli tavaks oma aastapäeva pidustuste raames ka rongkäik läbi alevi, siis paratamatult pidi orkester olema. On märkmeid, et orkestreid toodi ka väljastpoolt, nii oli 1910. aastal „kroonu orkester“, tasuks 50 rbl ja 1917. aastal oli Eesti Polgu orkester Tapal mängimas.
1920. aastate paiku alustas tegevust ENKS orkester, seda Juhan Krooni ja Friedrich Tammari algatusel. Samal ajal, so. 1922. aasta detsembris soovis raudteelaste orkester täies koosseisus astuda tuletõrje seltsi koosseisu. Kuid miskipärast jäi see asi soiku. 1927. aastal korraldatud Tapa I laulupäeval esinesid aga juba järgmised orkestrid: ENKS Tapa osakonna orkester, juhataja Fr. Tammar, Tapa Raudteelaste orkester, juhataja K. Meilbaum, Soomusrongide orkester, juhataja A. Pragi ja Imastu invaliidide kodu orkester, juhataja Jakob Tammar.

Kuid kordus alatine häda. Tapalt lahkusid üksteise järele nii juhid kui ka enamus kooli lõpetanud muusikamehed. Friedrich Tammar asus tööle Tallinna, teda asendas A. Nurm, kes aga samuti peatselt lahkus. Eeltoodu tagajärjel tabas ENKS orkestrit mõõn, mis viis selleni, et orkester 1934. aastal lõpetas tegevuse. Pillid kinkis Selts Ühisgümnaasiumile, kus alustas tööd Jaan Pakk.
Jakob Tammar loobus Imastu invaliidide kodu orkestri juhtimisest ja läks samale alale Amblasse, Imastu orkestri võttis oma hoole alla endine Soomusrongide rügemendi orkestri juht A. Pragi. Soomusrongide rügemendi orkestrit jäi aga juhatama lauluõpetaja H. Freiman, aga ka mitte kauaks, peatselt siirdus Freiman Rakverre ja rügemendi orkestri juhiks sai tubli muusikamees E. Jürnas. Raudteelaste orkestri võttis oma hoole alla Johannes Raado, juhatades samal ajal ka Udriku muusikaseltsi orkestrit.
Peale 1940. aasta murrangulisi sündmusi soikus peagi nende tegevus. Uue hooga alustati peale raskeid sõja-aastaid, eestvedajaiks siis juba keskkooli noored ja vanad, sedapuhku juba Tuletõrje Seltsi hoolealustena.

Seltskondlik ühendus „Harmonie“

XX sajandi algul viidi Tapal kultuuriüritusi läbi põhiliselt pritsimaja ruumides ja tuletõrjeaias. Hilisemate seltsimajade (Tuletõrje ja Noorsoo Kasvatuse Seltsi) eelkäijaks võib lugeda seltskondlikku ühendust „Harmonie“, mis alustas tegevust 29. septembril 1901. aastal ja üüris omale ruumid Pikal tänaval 1896. aastal Moe mõisniku poolt ostetud hoones. Maja oli ehitanud advokaat Oheim, kes seal ka mõnda aega kauplust pidas. Sinna paigutati einelaud piljardiga. 1902/1903. aastatel tehti majale juurdeehitus, kuhu mahtus peosaal näitelavaga ja näitlejate tuba. 30. mail 1908. aastal peeti „Harmonie“ ruumides Tapa esimene Kirjakeelekonverents. Seda sündmust jäädvustab mälestustahvel praeguse Muusika- ja Kunstikooli seinal. Hiljem üüris maja Gustav Mätlik ja asutas sinna Tapa populaarse kaupluse „Sõbra pood“. 1930. aastatel asus samas hooneosas restoran „Nord“.

„Harmonie“ ruumides peeti seltside koosolekuid, piduõhtuid, korraldati näitemänge ja kontserte. Näiteks peeti 13.03.1905 käsitööliste seltsi poolt suur piduõhtu, kus kanti ette Tichowi naljamäng „Karu“. Näitlejate hulgas olid külalistena näitlejad Narvast. Pidu eeskavas olid veel mandoliini ja kitarri duo ja laulud, lõpuks oli tants. 19.03.1906 toimus „Harmonie“ saalis Tapa Eesti Käsitööliste abiandmise seltsi peakoosolek. 18.11.1907 toimus kontsert ja näitemäng „Leeni ehk vaeselapse jaaniöö“ laulu, muusika ja tantsuga.

27.05.1912 toimusid saalis Narva laulupidule ülesantud kooride eelproovid, kus Tapalt oli 3 koori ja koorid Järvajõelt, Amblast, Jänedalt, Piilust, Kolust, Kõnnust, Mädapealt, Loobu-Läsna koor, Einmannist, Kuksemalt, Paasvere-Muugalt, Simuna-Ristilt ja Rakke segakoor.

1910. aastal kinkis „Harmonie“ selts oma möödunudaastasest sissetulekust 200 rubla Tapa Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolimaja ehitusvõlgade tasumiseks.

Kuna „Harmonie“ einelauas oli müügil alkohol, siis hakkas see koht tasapisi alla käima, pidusid ei korraldatud ja rõhku pandi alkoholimüügile ja isegi seadusega keelatud hasartmängule – kaardimängule.

Ajaleht „Postimees“ kirjutab 10. augustil 1911. aastal „Harmonie“ kohta nii:

„Harmonie selts oma alkoholi-einelauaga kaotas viimasel ajal seltskondlise ühenduse näo ja muutus lihtsalt kõrtsiks, kus tihti ööd läbi joodi ja raha peale kaarte mängiti. Kord tegi juba politsei ühe kaardimängimise üle protokolli ja asjale anti kohtulik käik. Ka mitmed teised kohtuprotsessid on Tapa Harmoniest alguse saanud. Läks mõni kainem seltsi liige puhvetisse, et ajaviiteks klaas theed ära juua, siis sai ta einelaua pidajalt lihtsa vastuse: „Ega siin theemaja ei ole!“ Arusaadav on, mispärast seltskond niisugusest seltsist eemale hoidma hakkas. Einelauapidajal paluti seltsi eestseisuse poolt ametist lahkuda ja asemele tuli hr. Triipus (Wanemuise näitleja). Selts ise oli aga nii kehv, lausa nii kehv, et isegi eestseisusesse tarvilikku arvu sündsaid, asjatundjaid liikmeid ei leidunud.“

Huvitav on tekstis leiduv fakt, et Vanemuise näitleja Tapale „Harmonie“ einelauapidajaks tuli. Ja tuli ta ilmselt tõesti, sest Teatri- ja Muusikamuuseumi andmetel töötas Vanemuises tõesti aastail 1906 – 1911 näitleja ja lauljana Karl Triipus (sünd. 1876, surn. 1936). Kui ta 1911 Vanemuisest ära tuli, siis saigi ta artikli ilmumise järgi 1911. aastal Tapale tulla. Aga ega ta kauaks jäänud. Sest juba 1912. aasta lõpus otsis selts uut kautsjonivõimelist einelauapidajat. Ja sedagi mitte kauaks, sest 1913. aastal lõpetas selts tegevuse ja müüs oma varad maha. Pärast Tapalt lahkumist oli Triipus 1916 – 1922 veel Draamateatris ja esines ta ka lauljana (bariton). Tegelikult oli ta õppinud hoopiski rätsepaks!
Esimese hoiatuse sai selts Eestimaa kubernerilt 1908. aasta suvel, kus kuberner oli Rakvere kreisiülemale käsu andnud, Tapa „Harmonie“ seltsi eestseisus mängukaartide seadusest üleastumise pärast kohtu kätte anda ja eestseisusele ühtlasi teatada, et selts kinni pannakse, kui seadustest veel kord peaks üle astuma. 1912. aasta jaanuaris said seltsi 5 eestseisuse liiget nagunii rahukohtunikult trahvi, kuna seal ikka kaardimängust ei loobutud. (Seltsi esimees oli olnud keegi härra Geelhaar). Iga liige maksis 1 rubla omast taskust. Eks siis oli see trahv nõnda väike, et ei mõjunud ja lõpuks oli seltsil päevad loetud.

1909. aastal kirjutab kohalik ajaleht, et Tapal on avalikke alkoholi müügipunkte 5: vaksali einelaud, kroonuviinapood, 2 õllepoodi ja Harmonie seltsi einelaud, lisaks veel 30 – 40 salaviina müügikohta.

Seltskondlik ühendus „Harmonie“ lõpetas tegevuse 1913. aastal ja müüs oma varad maha.