Meenutused

Linna elanikkude pea-tuluallikaks on raudtee töö, osalt aga põllundus. Linna ümbruses on palju külasid, kust inimesed tööd võivad leida. Kaugemate külade elanikkude maad ulatuvad Valgejõe kallasteni. Et heinamaad külast nii kaugel on, ei leia nad harimist, kuid nüüd on linna elanikud omale maid ostma hakanud ja muudavad maa kultuurmaaks. Nii on kogu Valgejõe tagune tükeldatud ja paljude linnaelanikkude poolt pärisomanduseks ostetud. Maa kuivatatakse kraavide kaevamise läbi, kased ja männid juuritakse üles ning hiljem küntakse hobuste ehk traktoriga. Külitakse härjapääd, rohuseemet, timutit, segatist, kaera, rukist, nisu, otra, lina ja harva ka kartuleid, mis aga hästi ei taha kasvada. Proovi sel alal on teinud maaomanik Kopti. Maad väetatakse kunstväetisega: n.n. fosvoriidiga, superfosvaadiga, kaalisoolaga jne. Viimane on eriti hää juurviljadele. Sel alal tegin möödunud suvel katseid, nimelt ostis minu isa ühelt talumehelt 4 tiinu maad pärisomanduseks, hästi läbikaevatud maasse istutasin kaalika, loomapeedi, naeri- ja kapsataimi, väetasin kaalisoolaveega ja sügisel sain hää saagi, eriti aga kaalikate ja loomanaeriste suhtes.
Linna lähedal – Moe mõisas asub piirituse vabrik, mis töötab kartuleid ümber. Osa kartuleid ostetakse üles ja saadetakse välisturgudele. Põllutöid tehakse linna ümbruses kui ka maal masinatega. Sügisel näeme igal pool masinatega töötamist. Suurimaid masinaid muretsetakse tarvitajate-ühingute abil. Põllupidajaid tutvustavad paremate harimisviiside ja -vahenditega põllutöökoolid ja kursused.
Meil Tapa linnas on ka asutatud Põllumeeste selts, mille ülesanne on linna lähedal olevate põllupidajate kursuseid korraldada. Nii on Tapa Põllumeeste selts korraldanud põlluharimise, seakasvatuse, kodumajanduse jt. kursuseid.
Väikemaapidajaile on linna läheduses tähtsaks nurgakiviks karjandus. Hulk linna elanikke, kes maata, püüavad lehmi ja sigu pidada, millel toitluse ja tervise kohta suur tähtsus. Nii oli 1929. aastal lehmi linnakarjas, siinpool raudteed 17 lehma ja säälpool 14, kokku 31, suurmaapidajate karjad välja arvatud.
Karjakasvatuse peaharuks on piimandus. Viimasel ajal on asutatud ühispiimatalitusi, mis on parimate tehniliste abinõudega ning suudavad valmistada kõrgeväärtuslikke saadusi, kui taludes käsitsi oleks võimalik. Osa karjasaadusi töötatakse vabrikuis ümber, n.n. nahk ja kondid.
Ehk küll meie kliima on soodus aed- ja puuvilja kasvatamiseks, on aiandus ja mesindus vähe arenenud. Aedu on linnas majade ümber, kus kasvavad viljapuud, kuid siiski puuduvad viljapuuaiad kui niisugused.
Kodune käsitöö peaaegu puudub, ainult töötavad sukakudujad, kangrud jt. , hankides sellest omale ülespidamist. Viimasel ajal on hakatud rohkem kodukäsitööle rõhku panema. Selleks korraldatakse näitusi, et rahvale selgemat pilti kodusest käsitööst anda.
Suurim osa linnaelanikke töötab raudteel, kuna väiksem osa tarvitab muid töö-alasid. Osa Tapa linna elanikke töötab metsandusega. Laaditakse puid vagunitesse ja saadetakse välismaile või kodumaa linnadesse ümbertöötamiseks. Linna lähedal on kaks lauavabrikut, mis töötavad palke ümber laudadeks jne. Mets on enamalt jaolt riigi omandus, kuna väiksem osa inimeste enda kasutada. Riik lubab metsa raiuda vaid teataval määral. Raiesmikkudele külitakse või istutatakse uut metsa, ka puhastatakse ja kraavitatakse teda. Väärtuslikumad puud on mänd, kuusk ja kask, tamme ja saart leidub vähe.
Riigi poolt on korraldatud kevadel õpilastele metsanduse päev, mil tehakse jalutuskäike noorde metsa. Nii käisime meie 1929. ja 1930. aasta kevadel Imastu metskonnas noori puid istutamas ja puude seemneid külimas.
Pääle nimetatud tööstuste on Tapal teisi tööstuseid: esmalt vorstitööstus, mis vanast ajast erilise tähtsusega Tapa kohta on, sellest ka nimi “Vorstilinn”, kuid ka praegugi pole Tapa vorstide tähtsus kadunud, igal pool on kõrges headuses “Tapa vorstid”. Eriliselt paistab see silma aga Narva linnas.
Meie väikeses linnas on ka kompveki tööstus, see on aga täieline manufaktuur tööstus, valmistab mitmeid kompveki liike, alates klaaskompvekkidega ja lõpetades šokolaadi- ning marmelaadiga.
Estoonia piima meierei võtab taluinimestelt piima vastu, töötab selle ümber võiks ning juustuks ja saadab linnadesse müügile. Eksport-tapamaja, mis ehitati 1928. a. töötab karjasaadusi liha näol ümber ja avas oma kaupluse, kust müüb tapamaja saadusi välja.
Pääle nimetatud tööstuste asub Tapal: villatööstus, vasetööstus, savitööstus, mehaanika tööstus, plekitööstus, malmitööstus, tsemenditööstus jne.
Kauplusi on linnas võrdlemisi palju, suurem osa on segakauplused, kuna leidub ka puht-tehnilisi kaupluseid – nii näiteks raamatukauplus, riidekauplus, õmblusmasinate ladu “Singer ja Ko”, viinakauplus, rohukauplus, lihakauplus jne.
Tähtsamaid asutusi Tapal: linnavalitsus, apteek, linna algkool, keskkool, rahukohus, hobusepostijaam, kriminaalpolitsei, Ühispank, Põllumeeste pank jne.
Tähtsamaid arste: E. Valter, V. Kibbermann, loomaarst E. Ein jne.
Pääle nimetatute on aga veel ühiskondliku tähtsusega: rahukohtunik, kohtupristav, kriminaalpolitsei, notar, kohtu-uurija ja advokaadid.
Meie väikses Tapa linnas on hariduse eest suurt hoolt kantud. Nii on Tapal n.n. algkool, kuue klassi sundusega, keskkool, viie aastaline ja tütarlaste täienduskool, kahe aastaline. Pääle selle töötavad aga mitmed seltsid, raamatukogud (linna ja raudtee jne.) ja isegi Tapa ajaleht “Tapa Sõnumed”, mis viib ka kõige kaugemassegi metsanurka teateid Tapa linnast.

Linda Ruud meenutab oma kirjas Tapa muuseumile 2009.aastal
Prl. Treubergi saksa keele tunnid

Kuidas sai alguse meie saksa keele õppimine preili Treubergi juures, seda võib vaid oletada. Meie emal võis olla ka poliitiline tagamõte, mille sisendas härra Viinamägi, ema lapsepõlve naabripoiss, kupleelaulja ja seikleja. 30-ndate aastate lõpul oli Jüri Viinamägi vaimustatud Hitlerist, ning Berliinist Tapale jõudes puhus ta alati lõkkele tuliseid vaidlusi. Niisiis võis Austria anšluss olla hirmutavaks algtõukeks, kuigi lastele võõrkeeli õpetada oli ka selleta loomulik.
See pruun kahekorruseline puumaja on vist praegugi alles – põhja pool raudteed, paarsada meetrit jaama veetornist. Seal elasid maja omanikud, neli õde, kolm prl. Treubergi ja noorim õde proua Mikk. Mitu korterit oli välja üüritud. Meie läksime üles tagatrepist ja jõudsime 2. korrusele preili Amanda esikusse. Meid oli viis tüdrukut, kõik 5-7-aastased: Kulla Kuusk, Ly ja Kaja Teksal ning mu õde Salme ja mina. Preili Amanda tuba oli väike, sinna mahtusid vaid voodi, kapp, kirjutuslaud ja toolid. Fräulein ise oli sama askeetlik kui ta tuba, lühike, ümarik, alati tumedas seelikus ja kampsunis, juuksed kuklas krunnis. Ta oli lahke ja õpetas päris huvitavalt, kuid ka veidi närviline, sest viis väikest tüdrukut on üsna rahutu seltskond. Mäletan hästi tema häiritud tooni, kui ta Kajale jälle meelde tuletas, et ta ema peaks tema mantlil „knopkad ära võtma ja nööbid õmblema“. Ta nägi muidugi, et see meile nalja tegi, aga jäi knopkade juurde ega saanudki teada, et need on trukid. Muidu sai ta eesti keelega hakkama ja pedagoogikaga samuti: õpetas meile laule ja luuletusi, mis olid lihtsad ja lastepärased, ja pani meid päris kiiresti natuke saksa keelt rääkima. Laulmiseks läksime „esindustuppa“, kus oli tiibklaver ja palju vana toredat mööblit; Fräulein Lonni (Leontine) saatis meid klaveril. Lonni oli nähtavasti olnud perekonna staar, nüüdki oli tal veidi kõrk hoiak ja välja minnes kandis ta suurt kübarat, pitskindaid ja päevavarju. Teised õed hoidusid kadunud hiilgust rõhutamast. Laulud, mida prl. Lonni abiga õppisime, olid reipad lastelaulud, mõned neist meile tõlkes hästi tuttavad. Erandi tegid õeksed vaid ühe, õpetades meile põhjalikult selgeks pühaliku saksa sõdurilaulu “Ich hatt’ einen Kameraden”. Hiljem olen seda kuulnud sõjajärgse aja dokumentaalfilmides, sest laul oli kasutusel ka natsismi aja paraadidel. Miks pidas prl. Amanda seda vana laulu meile sobivaks ja erilise hoolega selgeks õpetas, ei oska arvata. Küllap oli põhjus isiklik. Laul on ju järelhüüd langenud sõdurile.
Kevadel olid vahel vabaõhutunnid. Maja ees kahel pool rohtunud sissesõiduteed lokkas kirsipuupadrik, istusime reas veidi logiseval pingil, Fräulein Amanda meie ees korvtoolis, väike must kübaralotu peas. Tunni lõpul tõmbas prl. Amanda kaelusest kella, avas kapsli ja noogutas: Es ist Zeit. Ta tõusis ja astus sirgelt ja mõõdukalt värava poole, meie sama mõõdukalt tema taga. Teksali tüdrukud läksid koju omapead, sest elasid samal pool raudteed, meile, üleraudtee-lastele, tuli alati keegi järele, sest jaam oli suur ja rongiliiklus tihe. Trepil viipaski juba Fräulein Berta, suur sinine põll ees nagu alati: tema oli õeskonna kokk.
Neljandat õde Iidat nägime harva. Ta tundus täiesti kaasaegne eesti naine, rääkis vabalt eesti keelt, kandis lühikesi moodsaid riideid, oli elav ja lõbus. Usun, et kui vanemad õed ka lahkusid Eestist 1939. aastal koos enamiku baltisakslastega, siis vaevalt tegid seda pr. Mikk ja ta abikaasa. Kuid ma ei tea sellest midagi, 40. aastal alanud ärevad ajad muutsid ka laste elu.

Helmuth Uudelepp
Sünd. 02.02.1922 Lehtse vald, surn. 18.02.2001 Tapal

Helmuth Uudelepp töötas aastatel 1945-1985 Tapa Ehitusvalitsuses, Tapa MEK-is, Tapa (Rakvere) Kommunaalettevõtete Kombinaadis, põhiliselt ehituse alal. Osales aktiivselt Tapa näiteringis ja on  maetud Tapa linnakalmistule.
Mobiliseeriti 1944. aasta algul piirikaitserügementi “Tallinn”. Võitles 20. Eesti Diviisi 46. rügemendi laskurkompaniis. Osales lahingutes Narva rindel. Sõjatee jätkus Saksamaal, kus 1945. aasta aprillis langes sõjavangi liitlasvägede kätte. Pärast sõja lõppu anti välja Nõukogude Liidule. Ta sai lahingutes haavata, mürsukillud jäid selga elu lõpuni. 
Autasustatud III klassi teeneteristiga (1998), Eesti Vabadusvõitleja mälestusmedaliga (1998) ja II Maailmasõja mälestusristidega.

7. kompanii ümberpaigutamisest Narva joonelt Sinimägedesse on Helmuth Uudelepp kirjutanud oma mälestustes “Võitluse teedel” 1998:

“Kuru külast võitles Eesti üksustes 10 meest, sõja lõppedes tuli neist tagasi 2. 
Juulikuu esimesed nädalad Narva rindel olid päris rahulikud. Kevadistes lahingutes raskeid kaotusi kandnud punaväed kogesid lõpuks, et otserünnakuga siit läbi murda ei õnnestu. Näiline vaikus oli kindlasti uute rünnakuplaanide sepitsemise ja ettevalmistamise aeg.
Meie 46. rügemendi 2. pataljoni koosseisult hõredamaks muutunud 7. kompanii paiknes siis Riigikülas. Olin kompaniiülema Vaikma käskjalg. Ehk küll rindel valitses suhteline vaikus, reetsid mõned märgid siiski, et tormi tulek on lähenemas. Punkritest korjati kokku ja viidi ära ahjud, voori jaoks alustatud punkrite ehitamine jäeti katki ja liikus jutte, et suuremad laskemoona varud olevat ära viidud. Oli vist 20. juulikuu päev, kui meie kompanii rindelt tagasi tõmmati ja Sininõmmele toodi. Seda lõiku Riigikülas jäi katma üks miinipildurite jagu. Sininõmmel anti Vaikmale proovikasutamiseks uue relvana rindemeeste kasutusse jõudnud rünnak- või tormipüss (Sturmgewehr).
Ohvitseri jaoks oli see liiga kogukas relv ja Vaikma usaldas selle minule kandmiseks ja kasutamiseks.
Puhkeaeg oli lühike. Mõne päeva pärast saime taas korralduse teele asumiseks. Peeterristi lähedal kohtusime meile diviisist vastu saadetud ohvitseriga. Kompanii ülem hajutas mehed võsa varju ootele ja mind kaasa võttes istus diviisiohvitseri amfiibautosse. Algas sõit Auvere poole. See teeosa oli vaenlaste vaatluse all ja kohe hakkasid teele langema mürsud. Ohvitseri autojuht oli mees omal kohal. Lausa artistina kihutas ta mürsulehtritest ülesküntud teel. Oli tõeline vigursõit. Jõudsime siiski õnnelikult Auveresse.
Esmane käik oli kohaliku rindelõigu juhataja punkrisse. Vaikmale tehti teatavaks, et tema kompanii on ajutiselt antud 45. rügemendi käsutusse. Meie Peeterristi lähedale jäänud mehed toodi veoautodel kohale õhtuhämaruses. Ikkagi märgati nende tulekut ja autodele avati suurtükituli. Mürske näis sealpool jätkuvat. Suuremat pahandust siiski ei juhtunud, aga kompanii sanitar Aleksander Vissak kaotas mürsukillu tabamusest ühe silma.
Ööbimiseks anti meile kasutada üks suur punker, mille põrandat kattis paarikümne sentimeetri sügavune veekiht. Mahutasime end tihedalt naridele kiiludes. Sinna jäime ka järgmiseks päevaks. Lähedase punkri juures panid sakslased põlema kaks liikumisvõimetuks muudetud “Tiiger” tanki. Tankidesse jäetud mürskude lõhkemised muutsid need võimsad sõjamasinad vanarauaks. Õhtu eel saatsin Vaikmad 45. rügemendi staabipunkri külastamisel. Saime ametliku kinnituse Narva jõe joone positsioonide mahajätmisest ja vägede tagasitõmbumisest Sinimägedesse. Meie kompanii ülesandeks anti tagasitõmbuvate väeüksuste julgestamine ja katmine. Kaardil näidati kätte koht kuhu öö lõpul positsioonile asuda. Järgmisel hommikul enne koitu võtsime positsioonid määratud kohal. See asus poole kilomeetri kaugusel raudteest Krivasoosse viiva tee ääres. Vaikma paigutas 3. rühma vasakule kidurate soomändide vahele. Selle rühma ülemaks oli endine pataljoni “Narva” mees Ants Mesipuu. Teed jäi katma meile täienduseks juurde antud raskekuulipilduja jagu. Paremale jäävate varemete juurde võtsid kohad teine ja neist veidi edasi esimene rühm. Korraldus oli kohale jääda kella seitsmeni.
Venelastele ei jäänud muidugi märkamata meie vägede ümberpaigutus. Seda asuti kohe kasutama. Põhja poolt kostus aina kõvenevat kanonaadi ja lennukipommide prahvatusi. Meie positsiooni lõigus valitses aga suhteline vaikus. Väikeste vaheaegade järel tuli mehi üksuste kaupa. Nad astusid rutakal sammul, kuid ei olnud märgata mingit paanikat. Tulek ei olnud põgenemine, vaid tõmbumine uuele positsioonile. Raskemaid relvi vedavad hobuveokid astusid meestega samas tempos, mootorveokid manööverdasid möödumisvõimalusi otsides. Siin toimus tulek segamatult ettenähtud graafiku järgi. Veerand tundi enne seitset oli seda teed kasutanute tulek lõppenud. Vaikma saatis mind oma rühmasid tagasi kutsuma. Läksin esmalt üle soo 3. rühma juurde. Mehed hakkasid kohe tulema. Nende lõiku ei olnud venelased veel jõudnud. Võtsin suuna teele raskekuulipildurite poole. Tundsin mingit kõva eset jalge all ja peatusin kohe. Mu jalg oli sattunud tankimiinile. Õnneks ei olnud ma jõudnud veel keha raskust sellele jalale kanda ja ainult jalapuudutusest tankimiin ei lõhkenud. Kuulipildurid olid juba lahkunud. Teise rühma asukoha poole kiirustades nägin aga varemete juures juba trobikonda vene sõdureid. Jooksin kiirelt tagasi võsasse. Mulle saadeti järele mõned konevalangud. Teele jõudnult nägin viimaseid 3. rühma mehi umbes 250 meetri kaugusel enda ees. Kiirustasin neile järele, kuid peagi pidin varjuma kraavi, sest teekäänakule ilmunud kahe “Tiigri” kahurid hakkasid tulistama piki teed neid varemeid. Peagi nad lõpetasid ja tõmbusid tagasi lääne poole. Kui taas teele asusin, olid oma mehed juba silmist kadunud. Teekäänakuni jäi veel sadakond meetrit. Paarikümne meetri laiune võsa eraldas maanteest laskemoona veoks rajatud väliraudteed. Sealt kostus venekeelset juttu ja rullikutega kolistamist. Andsin selles suunas paar valangut oma uuest tormipüssist. Kõik jäi vaikseks. 
Käänaku juures oli suur hunnik seljakotte. Need, meie kompanii meeste omad, olid sinna toodud omanikele möödaminnes kaasavõtmiseks. Kiiruga polnud selleks mahti olnud. Leidsin ruttu oma. Kotis oli minu päevik, mida kuidagi ei võinud vaenlase kätte jätta. Peitsin päeviku mätta alla maasse ja ruttasin edasi. Võõrkeelset häälitsemist oli kuulda kaunis lähedalt. Distansi suurendamiseks tegin jooksu. Üks venelaste kahur avas teele tule. Pidin tihti pikali viskuma. Kui sellest tulepiirkonnast lõpuks õnnestus välja jõuda, oli seletamatult hea tunne – seekord eluga pääsenud. Kogu läbitud teekond võis olla kaks kilomeetrit. Jõudsin uue tõkkeliini moodustanud sakslaste kuulipilduja postideni. Edasi võis astuda juba rahulikumalt. Oma kompanii juurde jõudsin kuskil Voka kandis.

Voldemar Balder (sünd. 1913) jutustas viinavooris käimisest:

16 – 17-aastase poisikesena käisin isa eest viinavooris… Isa ei tahtnud käija! Vedajateks olid 10 külameest, kindlad mehed Moe külast. Kokku tuli vooripäeval mõisast Tapa jaama viia 20 puuvaati, igaühes 50 ämbritäit piiritust. Korraga pandi peale üks vaat ja see oli hobusele paras koorem vedada. Tehti kaks voori. Kui esimene vaat oli Tapale viidud ja jaama platvormile maha lükatud, mindi teise järele. Kaks mõisa meest, enamasti kas tallmeister, puusepp  või sepp pumpasid selle ajaga vaadid tühjaks, kui mehed teise vooriga tagasi jõudsid. Siis viidi kaks vaati korraga mõisa tagasi. Päevatasu oli kaks krooni.
Meestele anti ka märjukest rüübata. Hommikul, kui voor peal, tõi puhastusmeister meestele 2-liitrise peaaegu ääreni plekktoobitäie piiritust. Sorts vett peale ja toop anti meeste kätte. Sama kordus, kui meestel teise voori jaoks vaadid peal. Kolmandat korda said mehed toobitäie, kui vaadid mõisa tagasi tõid. Seda oleks ju paljuks läinud – 6 liitrit kanget napsu 10 mehe peale päevas ära võtta. Võeti suutäis, kaks ja valati siis järelejäänud osa kaasasolevatesse pudelitesse.
Vaadist piiritust välja valades püüti alati nii seada, et sinna natuke sisse ka jääks. Mindi siis kodunt läbi ja kurnutati vaadid tühjaks. Pudelitäis piiritust saadi ikka kätte. Selline väike nihvamine käis viinavooris käimise juurde ja seda ei pandud pahaks. Piiritusest igatahes puudu ei tulnud ei mõisa- ega ka külameestel. Kuuldavasti jätkus seda külameestel müüa ja endal juua.

Saksa metsavend vene ajal Eesti metsas
15.11.2001 „Maaleht“ kirjutab Helmut Elstrok:

Oli 1948. aasta, kui sõjavangide laagrist said põgenema kaks sakslast. Üks neist oli majori kraadis pikka kasvu poiss, suur muhk peas. Muhk jäi mälestuseks vene vangivalvuri püssikaba löögist. Tema kamraad ei jõudnud paraku kaugele vaid sai pihta ja jäi maha. Hartmanni nimeline mees jõudis aga läbi mitmete ohtude ja seikluste Valgejõeni. Siin, Vanamõisa kandis, Valgejõe äärsetes Põhja-Kõrvemaa hajataludes leidis ta mõistvat suhtumist, sai süüa ja öömaja. Ajapikku hakati mehega harjuma. Tema kui metsavenna ja talunike vahel kujunesid usalduslikud suhted.

Laastu talu Väino

Saksa põgenik aitas teha talutöid ja sai õige pea kontakti ka kohalike eesti metsavendadega. Kusagilt sai Sakslane – nii kutsuti teda varem – Eesti passi. Selle järgi hakkas ta ise ja hakkasid ka tuttavad meest Väinoks kutsuma. Ohtude vältimiseks püüdis Väino olla liikuv: kord elutses ta Jõeväljal, kord Kiigemäel või Saarel, vahel isegi kaugel metsade taga Eigul. Sattunud kord Tapa lähedale Laastu tallu, jäi ta sinna pidama. Koguni viieks aastaks. Laastul pühendas Väino oma vaba aja eesti keele õppimisele. Teda aitas tublisti peretütar Salme Tamm. Salme oli Rauakõrve küla Laastu talu legendaarse peremehe Gustav Tamme tütar. Gustav Tamm oli 1905. aasta sündmuste ajal Lehtse vallavanem, võitles ägedalt talupoegade õiguste eest, mõisnike ja karistussalklaste vastu. Nii sattus ta mahalastavate nimekirja ja varjas ennast mitmel pool, ka Soomes.
„Noorest peast käisin alatihti ühes sõpradega jõe ääres Saare, Jõevälja ja Kukepalu kohal vähke püüdmas,“ meenutab Tapal elav 93-aastane Salme Kõiv (neiuna Tamm). „Need pered usaldasid meid. Kord 1948. aastal rääkis metsatöölise naine Saarelt mulle, et neil peatub sõjapõgenik, saksa poiss. Hartmann-Väino oli mehine ja ilus, viisakas saksa kasvatusega noormees. Kutsusin ta meile Laastule. Ta abistas meid talutöödes ja jutustas palju oma elust. Tema isa oli olnud kõrgem sõjaväelane, kohusetruu ohvitser. Astunud poegki isa jälgedes. Hitlerit ei olevat nad sallinud. Hartmann astus sõjaväkke, aga siis algas sõda.
Vähehaaval paranes ta eesti keel, mina teda ikka õpetasin, tegime diktaate. Lõpuks sai ta eesti keele selgeks nii kõnes kui kirjas. Unistas vahel isegi Tartu Ülikoolis õppimisest. Vangilaagrist saadud suure muhu ta peas opereeris hiljem üks Siberist pääsenud saatusekaaslane meie juures edukalt ära.“
Nii kulus mitu aastat, enne kui tuli amnestia aeg. Amnestia kuulutati välja pärast kantsler Konrad Adenaueri Moskvas käiku. Kui sõjavange vabastama hakati, ei mõelnud Harmann-Väino kaua, vaid sõitis Tallinna julgeolekuülemate juurde, sai dokumendid ja soovitas nii mõnelgi eestlasest metsavennal samuti legaliseeruda. 1991. aastal sai Salme Kõiv Hartmann Schubarth-Engelschallilt toidupaki ja eestikeelse kirja. Hartmann-Väino teatas, et ta on ohvitser, tal on oma maja ja kaks tütart. Toona 83-aastane Salme oli kirja üle rõõmus ning ühtlasi põnevil: ehk sõidab Hartmann millalgi ka Eestisse, temale külla?
(Meenutab Õie Luts: Väino lahkus 1956. aastal Eestist, algul Ida-Saksamaale, sealt edasi Lääne-Saksamaale. Tema isa oli Saksamaal piirivalves kordoni ülem. Ka Väino sai tööle piirivalvesse, kus tõusis kõrgeks ülemaks – kolonelleitnandiks.)
Mõni aeg hiljem kuulsin, et kunagine Väino ongi juba Tapal oma noorpõlve eesti keele õpetajat külastanud. Kaitseminister Hain Rebase päevil kutsuti ta Eestisse piirivalvureid nõustama. Hartmann pidas neile loenguid eesti keeles. Samal ajal avaldati Stockholmi Eesti Päevalehes teade Saksa koloneli loengust Eesti Majas „Eesti piirivalve Euroopa taustal“. Nagu näha, said eesti keele õppetunnid Laastu talu keldris saatuslikuks, andes omaaegsele põgenikule võimaluse heategu heateoga tasuda.
Laastu talu praegune pererahvas Freimannid jutustasid, et Hartmann-Väino on ka viimastel aastatel Eesti-käikudel huviga oma kunagist kodu külastanud. Vaadanud üle oma tuttavad paigad pööningust keldrini, jalutanud karjamaal ja metsas.
Eesti Vabariigi juubeliaastal 1998 autasustas president Lennart Meri 9. märtsil Hartmann Schubarth-Engelschalli III klassi Kotkaristi teenetemärgiga kui sõjaliste teenetega vabadusvõitlejat.

Põlise tapalase Leonhard Verniku mälestuskilde möödunud aegadest
(sünd. 14.08.1923 – surn. 11.08.2016)

Tapa tuletõrjemaja tornis Pikal tänaval oli II Maailmasõja ajal õhuvaatluspunkt, mis kuulus saksa õhuväe alla ja oli ööpäevase valvega. Seal asus õhurünnakute märguandjaks käsivändaga sireen. Mida kiiremini vändati, seda kõvemini huilgas. Peastaap asus Kadriorus, kust edastati andmeid ja teateid õhuvaatluspunkti tuletõrjetorni. Telefonist oli seal olnud üks sakslane Ewald Folkmann, kes olnud ka suur viinanina. Selles tornis möödus Leonhardil suurem osa sõjaväeteenistusest, tema kodumaja oli otse tuletõrjemaja kõrvalmaja, seega võib öelda, et ajateenistus möödus sama hästi kui kodus!
Öösiti oli linnas pimendamine kohustuslik. Õhuhäire korral sai linnarahvas kasutada kahte varjendit, üks asus Sõbra kaupluse keldris ning teine „Nordi“ keldris, kus olid hoiul ka restorani joogid. Ivan Ivanovi maja Talurahva poe all asuvasse keldrisse pääses Nigoli pst. poolsest otsauksest. Nõukogude ajal asus seal Tapa Tarbijate Kooperatiivi arhiiv. Seal asunud keldreid ja bokse oli kasutatud ka vangimajana. Üks maa-alune varjend asus veel tuletõrjeaias. Raudtee ääres oli aga palju punkreid, kus ühe pommirünnaku ajal sai surma raudtee velsker Jakone koos perekonnaga.
Õhurünnak linnale algas tavaliselt õhtuti poole 9 ja 9 ajal Venemaa poolt. Lennukid lasid Tapa kohal pommid alla ja lendasid siis tühjalt tagasi. Enne pommitamist lendas üks lennuk üle linna ja lasi nn valgustuspomme, inimesed nimetasid neid Stalini Küünaldeks, mis olid kimpus ja põlesid umbes pool tundi, tulekobaraid oli umbes 6-7 tükki. Aine, mis õhus põlemist tekitas polnud kohalikele teada. Valgustus võimaldas vene lennukitelt näha, kus asuvad objektid, mida pommitada. 
Meie õhutõrje aga kasutas õppeotstarbelisi õhuballoone, milledel vints all. Neid balloone lasi õhutõrje maast taevasse vaenlase lennuki lendamiskõrgusele et takistada vaenlase lennukite piketeerimist. Õhuvaatluspunktist oli näha nii balloone kui ka suurtükituld. 
Enne märtsipommitamist viidi õhuvaatluspunkt linnast välja endisesse mõisa kolmekorruselisesse veskisse kolmandale korrusele. Kolimine veskisse toimus eesmärgiga taanduda linnast võimalikult kaugele et pommiga pihta ei saaks. Veski esimesed kaks korrust olid raudtee keskjaama käes. Kord lendas jaamast üle kahemootoriline luurelennuk mis tegi valvsaks ja kolitigi ohutuse mõttes veskisse. Teiselpool veskit asus ka maa-alune punker (alles tänaseni), mille ehitamisega sakslased alustasid, hiljem aga lõpetasid selle punkri ehituse venelased. Ida pool raudteejaamas asus ka sakslaste kaugliinide võimendi jaam. Juhul, kui elektrit ei olnud, oli olemas jalgratta moodi generaator, mida sai vändata. Raudteejaama staabis said sakslased ühenduse ka Berliiniga. Generaator aga töötas bensiiniga. Jaamahoone keldris hoiti bensiinitünne. Üks sakslastest läks pimedasse keldrisse vaatama, kas bensiini jätkub, tõmbas tikust tuld ja kummardus tünni kohale. Käis suur plahvatus ja idapoolne raudteejaama pool põles maani maha.
Venelaste pealetungi ajal, kui sakslased põgenesid, jätsid nad veski maha. Pole täpselt teada, kas veski sai pommitabamuse või lasid sakslased veski ise õhku, kuid hoone hävines.
Leonhard Verniku fotokogus on fotosid Tapa ühest esimesest fotoateljeest A. Sepp. Sepp oli ise Imastu Invaliidide kodu hoolealune, kuid pidas ateljeed Tapal Kesk tänava ja Turu tänava nurgapealse maja hoovipool. Maja oli otsaga Kesk tänava poole. A. Sepa fotod tunneb ära ka selle järgi et ta oma fotodele pitsati taha lõi: „Foto Imastu kaudu“, hiljem aga ainult A. Sepp Tapal.
Leonhardi isa Karl Vernik oli Tapa depoos vedurimeister. Tema kuuluvust seltsidesse võib lugeda kümneni: Noorsookasvatusselts, Tuletõrjeselts, Kaitseliit, Isamaaliit, Raudtee Meistrite Selts jne.
Leonhardile meenub lugu lapsepõlvest. Oli Jüripäev ja skautidel oli komme korraldada paraad linnast kuni Rotilagedani, trummar kõige ees. Künka otsa tehti lõke, seal siis esineti nii laulu kui tantsuga. Mängiti pilli. Kord oma sõbra Ilmar Rähniga (Tapa linnapea Tõnis Rähni poeg) sorkisid poisikesed kaikaga lõkkes. Käidi lõkkesse metsa alt okkaid toomas ja tulle viskamas kui käis kõmakas ja Ilmaril jalg verine, oli saanud haavli jalga. Ilmari isa oli küll jahimees ja hoidis kodus jahipüssi, kuid selgusetuks see jäigi, kas haavlid oli Ilmar kodust kaasa toonud või vedelesid need metsa all okastes.
Kooliajast: Tapa algkool oli väike, lapsi aga palju. Seadus oli sel ajal selline, et 1 kuu ennem kooli minekut pidi olema 8 aastat vanust täis. Nii läkski Leonhard kooli 1931. aastal. Enne kooli astumist tegid õpetajad Juhan Kroon ja August Paluvee eksami. Algkool kestis 4 klassi, Progümnaasiumis sai käidud 5 klassi, siis kolis progümnaasium uude vastvalminud gümnaasiumimajja ja sedasi sai veel 2 aastat gümnaasiumiharidust lisaks. Progümnaasiumi hoone põles maha sõja lõpul tulekahjus. Selles hoones oli sõja ajal ka Tapa Punase Risti Seltsi toitlustuspunkt ja jagati seljariideid.
Gümnaasiumis loodi Hundisalk, mille vanemaks valiti Leonhard. Sinna kuulus ka hilisem tuntud Tapa arst Niin Ajasta. Skautide juhid olid tollal Kübar ja Kotkas. Koolijuht Juhan Kroon aga keelas skautluse ja jalgpalli ära, tema toetas Noorkotkaid. 
Pärnus Valgerannas toimunud ülemaailmsel skautide kokkutulekul käis aga Leonhard ära!

Elmar Voldemar Saluri, Jaani p.
Sünd. 28.06.1917 Tapal Rauakõrves, surn. 25.07.2011 Tapal Rauakõrves.

Kogu oma elu on Elmar elanud Tapal, Rauakõrves. Isegi ajateenistus möödus 1938-1939 aastatel Tapal paiknenud Soomusrongide-rügemendis. Kui esimene rügement kandis kuulsa Anton Irwe nime, siis Elmar kuulus rügemendi nr. 3 koosseisu. Seega siis  enne ajaloost teada Soomusrongide rügemendi likvideerimist, mis toimus ametlikult 12.02.1941, kui rügemendi võttis üle Punaarmee Balti Erisõjaväeringkond.
Mobilisatsioonikutse saabudes põgenes Elmar koos nelja kohaliku poisiga metsa, redutasid seal ringi ja mängisid metsavendi. Lõpuks otsustati ikkagi kättesaamise hirmus kohale minna. Kogunemispunkt oli sel ajal Tapa mõisas, kuhu tuli ka hulganisti Ambla-kandi mehi. Juuli lõpuks mobiliseeriti kogu Järva maakonna mehed. Rongiga sõideti Tallinnasse, kus suunati mobilisatsiooni alla kuuluvad mehed Veerenni tänava koolimajja. Seal peeti kinni 3 päeva.  27.juulil 1941.a. topiti aga Ülemistel vaguneisse, mis olid vanad väikesed eestiaegsed kaubavagunid. Ühte vagunisse mahutati umbes 40-50 meest  ja vaguneidki kokku oli umbes samapalju 40-50 vagunit, sees seinast seina laudadest narid ning sõit läks läbi Narva, Leningradist mööda, Kirovi kaudu otse Kotlasesse Arhangelski oblastisse. Eesti mehi oli toodud ka laevadega kuni Leningradini, kust siis edasi rongiga transporditi. Ka Elmar oleks mobiliseeritud laevaga, kuid tema puhul asjad muutusid ja sõit läks siiski raudteed mööda. Elmar mäletab üht juhust Oru jaama juures: Õues oli veel valge, kui kostus kaugelt kisa: „Metsavennad!“ Rong seiskus ja kõik jooksid vagunitest välja, ümberringi valvasid relvastatud vene sõjaväelased. Et rongininas oli küll midagi juhtunud, aeti siiski mehed vagunitesse tagasi ja sõit läks edasi Narva poole.
Kotlasesse Dvina jõe kaldale jäädi paariks kuuks. Tööpataljoni number oli olnud 113. Elmar oli Tapalt tulnud koos Roman Kanguriga. Kotlases ehitati parasjagu jõeharu kaldale lauavabrikut. Palgid saabusid tont teab kust mööda jõge ning nende ülesanne oli saabunud pargased palkidega kinni püüda ning tühjendada. Palgid läksid aga lauavabrikusse ümbertöötlemisele. Jõeharu asukoht asus umbes 10 km Kotlasest eemal Limenda asunduses. Paari kuu möödudes saadeti kogu ešelon aga ehitustöödele Tšerneki asulasse, rohkem küll külakolka sarnasesse urkasse. Seal oli palju eestlasi. Elati Tšerneki kolhoosijuhi juures suures vanas talumajas. Elati aga niikaua kuni kellelegi jõudu antud oli, mitte kõik sinnasaabunud ei jõudnud Eesti korpusesse. Ka toit oli vilets. Sügisel, kui just saagid korjatud oleksid olnud, pidi ju ometi üht-teist võtta olema, kuid „supp“ koosnes ikkagi vaid paljast veest, milles hulpisid vaid mõned kapsalehe tükid ja sellele oli peale kallatud „posla-maslat“, et tekiks mingisugunegi rasvakiht. Kui kapsas oli otsas, võeti kasutusele hirss, millest keedeti nii suppi kui putru. Liha aga ei antud. Leivaportsjon kaalus 500-600 grammi neile, kes tööl käisid ja „paljasjalgsed“ said 200 grammi leiba + supp. Paljasjalgseteks kutsuti mehi, kel polnud jalanõusid. Need olid kas puruks räbaldunud või tallad katkised. Anti küll kirsasaapad jalga, kuid külmaga tule ääres jalgu soendades murenesid tallad alt lihtsalt ära. Seega sai paljasjalgseiks üsna ruttu. Igal hommikul rivistati üles nii töölkäijad kui ka paljasjalgsed, vahet polnud, kel saapad, need saadeti kaugemale tööle, kel jalad paljad, anti mingid vanad nartsud ümber jalgade ja baraki lähedale toimetama. Lumi oli aga vähemalt meetrikõrgune.
Päev algas umbes kella 6 või 7 ajal, anti üks kulbitäis suppi ning aeti rivis tööle. Tükk maad Tšernikist asus üks suurem ohvitseri elumaja. Mis tööd ka parasjagu ei teinud, palka selle eest ei makstud. Korraldati koosolekuid, kus kõrgemad tegelased väitsid, et mehed olla pataljonile veel võlgugi, et vähe tööd tegid! Seda juba vene rublades. Et ehitus kuulus kohalikule metsatööstusele, käidi sealt tööd vaatamas ja tagant sundimas. Tagantsundijad olid aga isandad, kes sõitsid saanidega. Kord lõkketulevalgel, jõud raugenud ja külm kontide vahel, istusid mehed end lõkke äärde veidigi soojendama ja puhkehetke nautima. Tuli aga „isand“, võttis Elmaril kraest kinni ja kättpidi kallale, lõi ta selili maha ja virutas jalaga kõhtu, ise karjudes: „Kuradi fašist! Simulant! Kao tööle!“ Elmar mäletab, et see oli ka ainuke kord tööpataljoni ajal Tšernekis, kui kasutati tema vastu vägivalda. Edaspidi hoiduti eemale ja üritati ülemuste nähes tööd rügada, kuigi oldi surmani väsinud ja läbikülmunud.
Hakkasid levima igasugused haigused, eriti kõhulahtisus. Toit lihtsalt enam ei seisnud sees. Arsti aga polnud, üks velsker küll oli, kuid puudusid ravimid. Paljud surid. Teine Tapa poiss, Roman Kangur aga viidi üle kulbitööstusesse kui üks nõrkadest töölistest, seal said need siis kosuda. Elmar kohtas Romani hiljem Eesti korpuses tagavarapolgus.
Toidupuudus sundis paksu lume alt kolhoosipõllult välja kühveldama külmunud kapsaid. Kuidas kapsad sügisel põllule jäid, sellest ei teadnud Elmar midagi arvata. Ka põllult korjatud viljateri koos kapsaga üritati siis salaja suures vene ahjus poti sees vaaritada, kuid seda polnud kauaks – venelasest politruk avastas meeste lisatoidu tegemise võimaluse ja loopis kõik potsikud ja topsikud koos valmis toiduga baraki uksest välja. Käskis ka pliidi ära lõhkuda, omaendi kätega, et ei saaks lisatoitu valmistada. Politruk karjus meeste peale: „Fašistid!“ ja pliit saigi lammutatud. Väljas oli aga – 40 kraadi külma.
Rühmavanem oli eestlane, Tapalt pärit mees, nimega Rätsep. Oli ka veel teinegi rühmavanem, Jõgevalt pärit mees, nimega Proškin. See oli aga suur venelaste poolehoidja. Vene keele oskajad said olla omaette ja neile võimaldati tööd varustajatena ja toitlustajatena. Ka Peipsiäärse kandi venelased said rohkem süüa kui eestlased. Venelased olid ka politruk ja rooduülem, nende nimesid Elmar enam ei mäleta. Teine rühmavanem Proškin, kes venelaste poolele hoidis, eestlastest ei hoolinud, sõimas neid ja karjus: „Hävitan ära!“ Kord sööklas supitilgakest jagades juhtus nii, et Proškin, kes jagas supitilka nägude järgi ja selle järgi, keda ta ei sallinud, pani Näo külast pärit Hiie-nimelisele mehele ette vaid kulbitäie paljast vett ja karjus: „Kurat, ma hävitan su ära!“ Hiie kukkus sinnasamasse maha ja surigi. Elmar mäletab seoses Näo küla Hiie poisiga, et too oli juba väga nõrk ning mõistuski segi läinud, oli istunud naril, paljasjalgne, võtnud särgi seljast ära ja lutsinud hammaste vahel särgi õmblusi, kuhu täidel eriti meeldis pugeda. Kodumaal tagasi olles käis Elmar Hiie poisi vanematele sõna viimas, kuidas nende poeg suri.
Juhtus ka nii, et vaja oli tööl käia, naril lebas mees, haige, oli näha, et sellest enam elulooma pole, varsti sureb nagunii. Siis sai tolle mehe kirsasaapad küsimise peale endale võetud. Tööl käia oli aga vaja, et saada rohkem leiba, kuid Elmar jäi siis ise haigeks.
Tööpataljonis polnud aga kummalisel kombel kellelgi, ka politrukil relvasid näha, relvasid ei olnud üldsegi kusagil näha. Tööle ajamine käis vaid sõimuga: „Rutem, tööle, mida rutem töötate, seda rutem saate Eestisse tagasi!“ Ega keeleoskamatuse tõttu saanudki sõimamisest aru, mõni tavalisem sõna oli selge, nagu „Fašistõ!“
Siitkandi tugevamad mehed, nagu Näo küla poiss, nimega Roosileht, tassisid 14 – 15 lauda korraga õla peal, 200-300 lauda päevas, hiljem isegi 650 lauda päevas, seda kõike lisaleiva ja lisasupi nimel ning lootes nii kiiremini pääseda Eestisse. Mõtlemata aga sellele, et nad ajasid sellise rabelemisega normid liiga suureks ja nõrgemad ei jaksanud enam niipalju töötada, said sellevõrra vähem leiba ning surid aja jooksul.
Elmaril tööpataljoni aegadest fotosid ei ole, ta ei tea, et kellelgi oleks olnud fotoaparaati kaasas, ei märganud küll kunagi, et pildistamist oleks olnud. Kellel midagi oli, mis vähegi müüa kõlbas, see ka maha müüdi. Paremad asjad läksid kõik küladesse peredesse, venelastele. Kuidas see õnnestus? Oli ju rangelt keelatud territooriumilt väljas käia, kui vahele jäädi, pandi külma kartsa. Nii kõva kontroll siiski polnud, omad mehed, kes vene keelt oskasid, need ikka salaja käisid. Mitte igaüks ei julgenud minna, kujunesid välja ka spekulandid, kes omale vaheltkasu tegid. Elmar ei käinud kordagi külasse.
Oli mehi, kes mitte kuidagi ei saanud tubakat maha jätta. Tubakapläru, mis oli ajalehe sisse keeratud mahorka, maksis üks kindel taks – 200 grammi leiba. Külast ostetud leib vahetati suitsu vastu ja nii need mehed lõpuks nälga suridki.
Karts oli aga koht, kus Elmaril kunagi istuda ei õnnestunud. Põhjusel, et ta püüdis alati korralikult tööd teha ja millegagi vahele ei jäänud. Istusid seal aga mehed, kes politrukile vähem meeldisid, kauem, need mehed, kes rohkem meeldisid, vähem aega. Kohut seal ei olnud ja kartsasoleku aja üle otsustas politruk või rooduülem.
Tšerniki kolka maamulda jäid paljud eesti mehed, sealhulgas ka Elmari lihane vend Richard Johannes Saluri, sünd. 1909, surn. 22.01.1942. Vend oli nõrk ja haige, viidud ära tervemate hulgast haigete ruumi, kus mingit ravi ei olnud. Nii tehti surijatega, et nad teistest enne surma eraldada. Vend oli kaks päeva haigete ruumis lamanud, kus olid vaid puu-narid ning pea alla laudadest löödud kõrgem koht. Niimoodi laudade peal ühtses rivis mehed magasid kuni tuli surm. Elmar sai hommikul teate, et tema vend surnud on. Ta ehitas ise vennale servamata laudadest kirstu, mis venna surnukehaga reele asetati, mille ette oli rakendatud valge hobune. Elmar käis tõlgi abiga rooduvanema käest luba küsimas venda matma minna. Too aga käratas peale: „Ei saa! Tööd tarvis teha!“ Siis hakkas Elmar nutma ja selle peale luba siiski anti. Matjateks olid spetsiaalsed mehed, 3-4 meest, need kaevasid aukusid ja matsid. Oli mändide alune külmanud maa, kuid väsinud mehed said augu ikka nii sügava, et kast, ehk kirst sai ikka tervenisti auku ning veidi mullaga kaetudki. Väga külmal ajal aga maeti lihtsalt lumme, kaevata ei suudetud kivikõva maad mitte rohkem kui 1-2 cm. Ka valge hobune suri hiljem laagris nälga.
Oli selline juhus: Mehed läksid järjekordsel varahommikul tööle, umbes 2-3 km. Kontori laudputkas pidi iga mees oma kaasasoleva numbri selleks spetsiaalsesse seina löödud naelte otsa riputama, õhtul töölt tulles aga jällegi igaüks oma numbri enesega kaasa võtma. Õhtuti tehti ikka nii, et rühm läks kaugemalt teed mööda koos ees ära ja üks meestest käis võtmas kõigi numbreid korraga. Ühel õhtul käis numbrite järgi Elmar, rühm aga lahkus ees laagrisse. Elmar jäi üksi. Kogunud kokku kõikide numbrid, tuli niisugune väsimus peale, oli tähistaevas, eemalt laagrimajast paistis tuli, võttis viimase jõu kokku ja jõudis ikka „koju“. Selleks ajendas mõte, et kui nüüd lumme magama jään, siis külmun. Olid mehed surnud varemgi teel tööle ja teelt koju tagasi, hommikuti leiti vaid külmunud laipasid teepervel.
Need mehed , kes veel midagi teha jaksasid, pandi maasse auke raiuma. Külmanud maas pidi olema augu sügavus üks meeter, kuhu siis ehitati nn „puuvundament“. Meetrisse auku pidi pandama teravaks raiutud otsaga 4m pikkused palgid. Palkide maasse peksmine käis pakkude abil, milledele olid kinnitatud sangad. Ette oli nähtud et palkidele ehitatakse peale veel midagi platvormi taolist. Siin olid aga jällegi normid peal – see, kes tegi vähem, sai 200 grammi vähem leiba, kes aga rohkem töötas, sai rohkem leiba. Mehed tegid aga kavalasti – saagisid 4m postid lühemaks mõõdu järgi, kaevasid augu madalama mõõdu järgi, kallasid auku asetatud postile vett peale, mis koheselt kivikõvaks külmus ja töö nägi välja nagu „päriselt“. Enne Eesti korpusesse jõudmist said seinapostid küll püsti, kuid seda mehed enam ei näinud, mis sai sellest ehitisest kevade tulles ja ilmade soojenedes.
Elmar oli väiksema kasvuga ja nõrgemate meeste hulka kuulunud tööline. Kellel aga tervis lonkas, need surid kõik. Kes aga olidki suurt ja tugevat kasvu mehed, need pidasid ikka vastu, kuid oli ka juhus – üks Jõgeva mees, kelle nime Elmar ei mäleta, oli olnud suurt kasvu, tugev ja suure kõhuga mees, pidas vastu vaid kolm kuud ja suri.
Tšernikis elades olid maja papivahed lutikaid täis, nii et punetas. Kuigi algul olid lutikad tigedad, harjusid mehed nendega, lutikad elasid oma elu, mehed oma elu. Tööpataljonis täitõrjet ei tehtud, seetõttu lisandusid ka kubisevad täikarjad, elu oli kole ja jube. Kord haigemajasse kosuma sattudes, olid voodiasemed nii lutikaid täis et magada polnud võimalik. Elmar käis voodilina koridori välja kloppimas. Palatis oli 10 meest ja Elmari imestuseks magasid need kõik oma naridel suud ammuli, ei teadnud nemad lutikatest midagi. Olid nad olnud venelased. See haiglahoone oli ümber korraldatud ühest teisest hoonest. Millisest, seda Elmar ei mäleta. Voodinarid olid aga valmistatud või õigemini kokku klopsitud krobelisest männikoorega kaetud laudadest, kus meeldis lutikatel elada. Nii magas Elmar tööpatis väsimusest ja tuimusest kenasti koos lutikatega ühel asemel.
Varakevadel, Eesti Diviisi formeerimise ajal, enne tööpataljonist lahkumist oli jäänud maha mitme kilomeetri pikkune surnuaed. Toimus koosolek, kus loeti ette et rooduülem ja politruk olid süüdi mõistetud ja kinni pandud. Keegi ei tahtnud seda uskuda, et nad midagi said, küllap see oli ette loetud meeste rahustamiseks. Umbes sel ajal, kui Eesti Diviisi formeeriti, haigestus Elmar kõhutüüfusesse. Mis iganes ei söönud, see sees ei seisnud. Arvamus, et nüüd on endal ka minek, ei pidanud paika. Kuigi oli nii, et puudusid ravimid ja igaüks pidi ise otsima, millega ravida, olid mehed siingi leidlikud – nad kõrvetasid ahjus leiva mustaks, see jäi kõhtu pidama. Vahest sai endale keeta maarohu teed, näiteks pohlavarreteed, igaüks korjas rohtusid, mis kätte said. Kuid kuiva leivaga, mis ahjus mustaks kõrvetati, saadi sellestki haigusest jagu. Elmaril on paljugi meelest ununenud, kuid sellegipoolest suutis ta meenutada veel mõnede siitkandi meeste nimed. Näo küla mehed olid Hiie ja Roosileht, Tapalt oli Roman Kangur, Rauakõrvest Aleksander Shmeit, Heinrich Räitsak ja Evald Nelke ning Elmar ise koos vend Richardiga. Ambla mehi oli rohkem, kuid nimed enam ei meenu.
Märtsis 1942, kui mehi hakati tööpataljonidest saatma Eesti Diviisi, valiti veel sõjaväelasi, ka ohvitsere. Meestest, kes veel kuskile minna jaksasid, pandi kokku Kotlasest väljuv esimene „sats“ mehi, kes enamikel juhtudel arvati diviisi jõududes tagavarapolku, paljud aga haiglaravile. Valiti selle järgi, mis eriala oli Eesti sõjaväes teenimise ajal. Seega moodustati tankivägi, suurtükivägi, jalaväepolk, kuid Elmar arvati tagavara-laskurpolku.
Elmaril on meeles, et tema polk, kuhu kuulus pea 300 meest, omas ka kindlasti mingit numbrit, kuid see on meelest läinud, mällu on jäänud veel vaid kohanimi Kolomna, mis olevat olnud väike asula.
Velikije Luki all, kuhu Elmar saadeti, ta „suurt lahingut“ ei saanudki. Olid olnud algul ühes kohas laagris, ei kohanimesid enam tea ega mäleta, neid olla viidud kord siia siis sinna ja ega kohanimesid keegi maininudki. Hiljem olnud nemad 917. laskurpolguga ühes rabas, sakslane aga künka peal, siis jällegi öö läbi lagendikul ja sealt tagasi jälle madalamatele aladele. Poisid olid ühte pommiauku lõkke teinud, ööd olid magamata. Ka Elmar puges teiste juurde istuma ja pani kindad lõkke äärde kuivama. Teel pommiauku oli tema seljakotti läbinud kaks vaenlase kuuli. Sakslased tulistasid iga natukese aja tagant „oma maa-ala“ läbi ning järgnes jälle vaikus. Just selle „oma maa-ala“ läbitulistamise ajal Elmar pommiauku jõudiski. Väsimusest ja magamata öödest sai alguse kaunikesti sügav uni lõkkesooja juures. Kui Elmar hommikul ärkas polnud pommiaugus kedagi peale tema. Kindad olid lõkketulle kukkunud ja ära põlenud. August välja ronides nägi ta iga 4 – 5 sammu kaugusel lamamas surnuid, kuigi tulistamist polnud ta kuulnud. Nii sügavas unes oli ta maganud. Nähes seda karmi vaatepilti läks ta ühelt surnud mehelt kindaid võtma, ise mõeldes, et ega surnul pole ju nendega enam midagi teha. Kui Elmar oli kummardanud ühe surnu juurde kindaid võtma, kärgatas tohutu pauk ning ta langes teadvusetult maha. Taas teadvusele tulles tundis ta, kuidas üks sanitar teda enda järel vedas. Elmar ei tea siiani, mis see pauk olla võis, kust see tuli või mis üldse juhtus, tal olid haavad kaelas ja peas, mis tegid hirmsat valu. „Mine ära, jäta mind siia, siinsamas ma suren maha!“ oigas Elmar sanitarile. Eluisu oli otsas ja tohutu masendus oli peal. Aga naine oli kange, aitas Elmari üles, võttis ta taskuist kaks sidemepakki, mis kaasa olid pandud, sidus kaela ja peahaavad kinni ning tiris ta ikkagi hobuvankri juurde, kus peal lamasid haavatud.
Oli 23. detsember 1942.
Sedasi siis Elmar ära päästeti ja kuni sõja lõpuni oli ta tagavarapolgus, sai „kindlaks kaadriks“, nagu ta seda ise nimetas, sest tegi kaasa õppepataljonide õppused ja sai kolm paela peale ehk seersandiks. Sõjaväkke ta enam ei kõlvanud, sest vaatamata kaela- ja peahaavade paranemisele jäigi ta ühest kõrvast kurdiks. Ka saab Elmar öelda, et pole kogu sõja vältel püssist mitte ühtegi pauku lasknud kuigi automaat oli, selle üle on vana mees uhke.
Pärast sõja lõppu taas kodumaal olles, sedakorda Tartus, tahtis pataljoniülem teda veel Kuramaale saata, kuid Elmar läks ülemustega riidu ja nii venis see minek, kuni rivi juba meestest valmis oli, kui tuli teade et polegi enam Kuramaal midagi teha, lastagu mehed koju. Oli aasta 1945. Minu küsimise peale, miks Elmar ülemustega riidu läks, vastas ta et oli hüppes käinud ja vahele jäänud. Küsisin ka hüppes käimise põhjuseid. Elmar hakkas naerma ja ütles: „Eks ikka viinavõtmine ja naised, mis ta muud oli. Kas sain? Sain küll, kõike sain, ja viina ja naisi kah, egas noor mees võinud sellist võimalust mööda lasta!“
Elmar loeb läbielatut tugevaks hingeliseks traumaks ja see on ka mõistetav. Ometi on talle antud elada juba 91 eluaastat!

Kirja pannud suulise jutustuse järgi Tiina Paas 10.08.2008. Tapal.

Järgmisel korral õnnestus Elmariga juttu puhuda taaskord tema kodukeses Rauakõrves 05.07.2011.
Elmar on vahepeal, 28.06.2011 saanud 94. aastaseks. Vaatamata halvenevale tervisele istub ta ikka ja jutustab veel mis meeles püsinud. Seekord on jututeemaks ajateenistus Soomusrongide rügemendis. Ajateenistuse kutse tuli koju, mõned päevad olidki veel vabad ja juba tuli minna. Teenistuse ajaperiood jäi ajavahemikku 1938-1939. Kogunemiskohaks oli Paide, sinna kutsuti kokku kõik Järvamaa kutsealused. 01.03.1938 astusid noormehed Tamsalu jaamas rongile. Elmar paigutati 3.jalaväeroodu, rühmas oli 30 poissi, rühmaülemaks sai vanemallohvitser Kristjan Roos, sünd. 04.01.1905.
Elati kasarmus nr.3, mis oli kahe korruseline, kokku umbes 200 kutsealust. Riided vahetati laos ära probleemideta, jagati Inglismaalt saadetud varustust, mis oli valmistatud villasest riidest. Hiljem tuli ka Kalevi rohelisest kangast õmmeldud vormid, siis jäid Inglismaa vormid õppusteks.
Päev algas signaali peale äratusega kell 7.00, järgnes võimlemine ja jooksmine, pesemine, voodid korda ja hommikusöögiks sööklasse, kell 8.00. Hommikusöögiks oli tavaliselt tee või kohv, leib, tangupudru või kartulipudru. Lõuna aeg oli kell 14.00, siis sai suppi, supi sees oli ka liha, leib. Supp toodi lauale tirinates, igaüks siis ise tõstis omale, palju tahtis. Toimkonnas oldi ikka, siis pidi põrandaid pesema ja tualette nühkima, aga seda ikka siis, kui ülemusele vastu hakati ega täidetud antud korraldusi. Kui aga rühmas miski pahategu korda saadeti, sai kogu rühm marssi ja jooksu. Ülemused suhtusid ajateenijatesse üleolevalt ja nöökisid neid igal võimalusel. Üks neist oli Laats, kes vaatas vormid üle, otsis ripakil niidiotsi, kui leidis – toimkonda, tualette pesema. Laats oli üks neist, kellele meeldis põhjuseid otsida, et saaks kedagi toimkonda saata. Teine oli rooduvanem Maaring, oli uhke mees ega austanud sõdureid, Elmar mäletab, kuidas ta lasi ühel poisil lihtsalt ahju karjuda, see tegi Maaringule nalja. Lasketiirus, kui märklauast juhtumisi mööda lasti, kamandati laskjal kuuriseinast kuule otsida. Tulid Tondi Sõjakoolist praktikandid, kes tahtsid saada leitnantideks. Need olid kohe eriti ülbed, istusid kännu otsas, vile oli suus: üks vile – püsti, kaks vilet – pikali… oma võimu tahtsid maksma panna. Õppetundides olid määrustikud, kõik ülejäänud kirjutati vihikutesse. Rivilaulud õpiti hoolega pähe, sest rühmaülemal tarvitses vaid laulu pealkiri ette hüüda, kui see pidi kohe soravalt algama.
Juhtus ka ärajooksmist. Talve ajal jooksid 2 poissi minema. Elmar oli suusatajate meeskonnas, teda saadeti otsima. Suusad anti sõjaväe poolt, oli eraldi rügemendi meeskond, umbes 20 suusatajat, kes olid üldistest õppustest vabastatud, käisidki võistlemas suusatamises. Suusatamine käis täisvormis ja kogu varustus seljas. Elmaril oli ka laskmise grupimärke (I, II, III), kuid need on aegade jooksul kaotsi läinud. Need olid saadud heade laskmistulemuste eest.
Kell 17.00 olid õppused läbi, pärast seda oli vaba aeg. Elmar käis rügemendi spordiplatsil jalgpalli mängimas, raamatukogus ajalehti ja ilukirjandust lugemas.
Kord juhtus õnnetus Petseri suvelaagris, kui laskemoona laadimise ajal pommid plahvatasid, siis oli hukkunuid. Oli ka vabasurma minejaid, üks mees laskis ennast maha, teine poos Liivamäel üles. Põhjuseks oli arvatavasti raske teenistus.
Pealekaebamist ei sallitud. Kui kaebaja tabati, läks lahti omakohtuks. Põhiliselt käis see omakohus nii: kaebaja voodisse üleni teki alla, neli poissi hoidsid teki nurkadest kinni ja teised lõid rihmadega kahelt poolt. Siis kadus kaebamise isu ära.
Korralikkuse eest aga andis veltveebel laupäeviti 24 h linnaloa.
1939.aastal pärast baaside lepingu sõlmimist olid soomusrongid Männiku mäe taga haruteel, kaskedega kaetud, et näha ei oleks. Tallinnast tuli aga korraldus – alla anda!
Elmar mäletab Soomusrongide rügemendi fotograafi Karl Pormeistrit. Lihtsõduritega ta ei suhelnud, õppustest osa ei võtnud, tegi vaid oma fotograafitööd. Pormeistri poeg on maetud Tapa linnakalmistule, kuid tuntud fotograaf ise andis end Velikije Luki all sakslaste kätte vangi, õnnestus jõuda Saksamaale, sealt Inglismaale, edaspidisest saatusest pole aga midagi teada.
Elmar määrati reservi 28.03.1939.
Oma teenistusaja kohta ütleb Elmar: „Välja tulid kõik, keda kutsuti, kõrvalehiilimist ei olnud, sõjaväes peab ikka ära käima!“

Kirja pannud suulise jutustuse järgi Tiina Paas 05.07.2011. Tapal.

Elmar Voldemar Saluri suri 25.07.2011 oma kodumajas Rauakõrves 94 aasta vanuses.

Evald Kohari, sünd. 14.09.1911 (01.09.1911 v.k.j.), surn. 01.12.2012  Tapal.

Evald sündis Kuie mõisas Einmanni vallas (kunagise nimega Vajangu vald ja praegune Tapa vald). Isa, Juhan Kohari, eestistas endise perekonnanime Holm Kohariks 1936. aastal. Juhan oli Kuie mõisaparuni Carl Wilhelm Ernst von Stackelbergi (20.07.1868 – 26.07.1941) juures kutsariks. Tema tööks oli kahe tallitäie hobuste söötmine ja puhastamine. Kokku oli mõisnikul 22 – 23 hobust ja 2 paaristäkku. Evaldi sõnul tuli isal igal hommikul valvata hobusetallide juures, valmis seatud kaless, millel olid umbsed kummirattad ja uks. Seest oli see vooderdatud rohelise polstriga, mis nägi välja nagu auto. Isal oli varvasteni kasukas ja müts peas. Nii kui parun talli juurde ilmus, kohe oli vaja müts maha võtta. Evald räägib: „Samuti käis parun tihti jahil, lasi kitse, tetre, põldpüüd. Jahikoerad olid ka, neid oli palju. Jahivankril oli neli hobust ees ja vankri pealt siis tulistamine käiski. Kui kalessi vaja oli, siis sai 2 – 3 hobusega hakkama.“
Juhani peres oli 3 last. Kui Evald oli 3-aastane, õde 4-aastane, siis mäletab Evald rääkida loo oma noorema venna sünnist: Ema oli tagatoas voodis, tuli Topsi tädi ja läks ema juurde. Õige varsti tuli ta tagasi ja ütles, et kurg tõi venna ning lahkus. Ema tõusis üles, pani pliidi alla hagu. Oli vaja tuld teha, et saada sooja vett. Sel ajal sünnitati ju kodus. Evaldile jäigi meelde venna majja tulek kui „kuretoodud laps“, kes sai nimeks Reinhold. Evald jutustab: „Õde oli minust kaks aastat vanem, käis Einmanni 6-klassilises algkoolis. Ma olin kaheksa aastat täis saanud, kui üks septembri algus õde mind kooli vedas. Koolmeistriks oli Jaan Jaam. Klassiruumis istuti seitsmekeisi pikas pingireas, poisid ühel pool, tüdrukud teisel pool. Õpetaja oli kantslis, kuhu ette õpilane vastama läks. 1. klassis oli olemas lugemise raamat, väike tahvel ja krihvel. Õppetundideks olid piiblilugemine ja katekismus. Eesti Vabariigi ajal oli usuõpetus vabatahtlik, ma pidin käima, ema käskis!”
Õpilasi oli olnud 1. ja 4. klassis 30 ringis, 2. ja 3. klassis üle 40 õpilase, 5. ja 6. klassis aga umbes 12-13 õpilast. Evald teab rääkida, et seesama koolimaja asub nüüd Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis, ka oma 1. klassi tunnistuse oli ta sinna andnud. Talvisel ajal läks Evald kooli suuskadega, tihti ilma suusakeppideta, umbes 3 km. Koolikotte siis ei olnud, õpperaamatud olid pambuga käes. 5. ja 6. klassi sai käia otse mõisa kõrval. Evaldile see sobis, sest pärast mõisate riigistamist elas pere veel kuni 1922. aastani Kuie mõisas, isa oli lihttööline. Stackelbergid olid lahkunud 1920. aastal.
Evald jutustab koolist: “Sõnakuulmatud lapsed said karistuseks kaardikepiga vastu näppe, pandi ka nurka seisma ja jäeti peale tunde. Selga oli panna ema kootud riided: sukad ja põlvpüksid. Saapad tegi isa ise jalga. Vaesemad lapsed käisid kooli pasteldega, veel vaesematel olid raagnahksed pastlad, mis olid karvased, parkimata vasikanahast ja paeltega. Kooliarsti sel ajal ei olnudki.” Alevites, Järva-Jaanis ja  Väike-Maarjas olid loomatohtrid ja jaoskonnaarst. Päris arstid olid kreisilinnades Rakveres ja Paides. Suremus oli siiski väike. Kui tuli gripp, siis nimetati seda „uus haigus“ ning seda ravida ei osatud. Vahel suri grippi terve perekond.
Evald pajatab edasi: „Abielu on raske asi – leida õige inimene! Abielus tuleb alles välja, kas sobitakse – vaata, kui palju on lõhkisi abielusi! Eesti ajal sellist asja polnud. Kõik olid laulatatud ja lahutusi ei olnud. Mina olen elupõline vanapoiss, seda ma kahetsenud ei ole. Naised vihastasid mind välja. Ma jäin juba väga varakult kiilakaks, aga kiilaspäid ei tahetud. Naised ütlesid, et olgu mees missugune tahes, aga mitte kiilaspea! Mina arvan, et kiilaspead on targemad, karvased on lollid!“ Evald usub, et vallalisi häid naisi polegi. Kõik on „tuulemurtud“, mis tähendab lahutatud, lastega või lesed.
Isa oli saanud 1922. aastal mõisast asunduskoha. Vabadussõja ohvitserid said kõige paremad kohad mõisasüdames. Juhan sai lihttöölisena kivise talukoha, mille juurde kuulus 2,5 ha karjamaad, mis osutus kuusemetsaks, 3 ha heinamaad ja 13 ha põllumaad. Tol ajal mõõdeti maad tiinudes. Samuti anti mõisast laenu odava protsendiga pika aja peale ja nii sai osta hobuse ja lehma. Põllutööd tehti kõik ise. Neil oli kahe hobusega talu, kus põllutööd nagu kündmine, äestamine ja libistamine käisid hobustega, külvati käsitsi ja heinategu käis samuti käsitsi kõik vikatite ja hangudega. Evald kommenteerib: „Vihkan kommuniste! Tulid ja rikkusid kõik külaelu ära – kõik tulid tegid tehnikaga ära, aga vili tahab ju kuivatamist! Seda elu enam tagasi ei tule!“ ning ohkab selle peale.
Jutt läheb edasi: „Külasepp oli – tegi hobustele rauad, parandas adrad. Libistaja tegi iga talumees endale ise. Poest osteti koristusmasinad ja looreha. Eesti ajal oli elu hea. Külainimesed olid sõbralikud, lihtsad ja töökad. Päts tegi õieti, et mõisnike käest maad ära võttis!“ Mõisnik oli olnud pikka kasvu mees – üks süld pikk, mis on 2,12 m. Aga oli olnud hea inimene, jättis Evaldi isale kaks lauda, üks on praegugi veel tagatoas alles. Päts oli korraldanud referendumi, kas maksta veel mõisnikele tasu võõrandatud maade eest, kuid sellega polnud mitte keegi nõus. Evald lajatab südametäiega: „Nemad need luteriusu toojad olidki, näe, 700 aastat siin! Suuremat alandust, kui vanainimesele veel piitsa anda, seda pole. Olid röövlid!“
Ajateenistuses oli Evald Tallinnas sidepataljonis ja vahipataljonis. Linnaosasid siis veel ei olnud. Teenistus vahipataljonis kestis 11 kuud. Evald sattus Toompea vahtkonda, kus oli ülesandeks sini-must-valge lipp tornis hommikul heisata ja õhtul maha võtta. Auvahtkond oli aga 2-tunnine. Evald oli õppinud raadio-telegrafistiks.
Tartu maanteele oli pandud mälestuskivi, paika, kus Päts, Konik ja Vilms end enne Eesti riigi tulekut varjasid. Evald räägib: „Kord pidas Päts seal kõnet, ministrid kõik karjas ümber. Seisin auvalves otse Pätsi kõrval. Teist korda oli Vabaduse platsil paraad Vabariigi aastapäeval, olin jälle auvahtkonnas, seal seisin Pätsist meetri kaugusel. Pätsil oli vend kah, oli vene Õigeusu kiriku preester. Aga Päts oli tubli mees! Nägin küll kõiki kindraleid, kuid isiklikku kokkupuudet Pätsiga ei olnud. Kord pidi kõrge kindralihärra minema ülesrivistatud väeosa üle vaatama. Anti käsk auvalves olla, kuid autost astus välja väeosa lihaga varustanud lihunik. See oli imestunud, et teda pole elu seeski sellise auga vastu võetud!“
Kokku oli Evald ajateenistuses 15 kuud ja 20 päeva. Evald tahtnud siis ohvitseride kooli õppima minna, aga jälle häda – pikkusmõõt ei andnud täis, norm oli 172 cm mehe pikkust, Evald oli aga 168 cm pikk, ei saanud sisse.
1941. aastal, kui venelane mobilisatsiooni tegi, tegi sama ka sakslane. Seekord Evald pääses. 21. juulil oli käsk kell 6 hommikul vallamaja juures olla. Ema oli keelanud metsa minemise ära, aga juba õhtuks oli emal teada, kus poisid on – ikka metsas. Kui poiste järgi küsima tuldi, vastas ema, et mõlemad läksid saksa sõjaväkke. Kui aga sakslane sisse tuli, tulid ka poisid metsast välja. See ei tähendanud veel lõpliku pääsu. 2. veebruaril 1944 toimus uus saksa mobilisatsioon ja Evald läks 292. politseipataljoni, kus oli kapteniks Kommutsa. Evald saadeti Purtse jõe suudmesse rannakaitsesse, kuhu jäi aprillist augustini. Pärast seda saadeti Narva alla, Permisküla rindelõiku, mis jäi 12 km Narvast. Sakslased taganesid ja pärast 56 päeva Narva rindel pääses Evald koju.
Permisküla aegu meenutades: „Sideväeosas olin, minul oli 15 alluvat meest, üks pani jooksu. Mul oli vintpüss ka ja saksa sõjaväe välitelefoniaparaat, vändaga ja juhe oli küljes, mida sai ühendada igasse liini. Saksa sõjaväes olid head riided, hea söök, šokolaadi anti, eesti sõjaväes olid meestel pinded ümber jalgade. Oleks olnud võimalik, oleks saksa sõjaväkke tagasi läinud. Isegi käsklused ja õppused olid eesti keeles. Esimene luurele minek rannakaitses Permiskülas viis saarele jõel, saar oli 1,6 km pikk ja 600 m lai. Saarel olid 160 meest, 1 kompanii. Sakslane tungis peale, kõik lõid maha, ainult 4 meest jäid ellu. Rindelt toodi surnud vankritega ära Kuremäe kloostri juurde, sinna tehti kangelaskalmistu, ainult ristide read olid. Ise sõitsime bussiga mööda Alutaguse sood, seljakuidpidi, et mitte sisse vajuda.“

Evald oli grupiülemaks, talle anti kaks poissi ja näidati kaardilt, et mingu vaadaku, kas venelane on Permisküla maha jätnud. Evald vahetas ühe antud mehe välja Kalju Tambergi vastu. Nad moodustasid kolmekeisi aheliku, Evald jäi ise keskele. Oli augustiöö ja läbi võsa jõuti rukkipõlluni, kus jooksis vastu üks saarelt eluga pääsenu. Evald jutustab edasi: „Läksime vaikselt saarele, aga vene möla ikka kuulda. Meie kompanii ülem oli sinna vangi jäänud venelaste kätte. Käske jagas nüüd pataljoniülem liinide parandamiseks. Minu ülesandeks oli sideliinide korrashoid. Panin oma püssi kaeviku serva ja asusin parandama. Teada oli, et ei relva ega laskemoona tohtinud kusagile kunagi jätta. Kui ma siis kaevikust väljusin, oli püss kadunud. Tahtsin omale otsa peale teha, et muidu tuleb surmamõistmine. Tahtsin end jõkke uputada, aga vesi oli nii madal. Püssi kadumise eest oli suur hirm surmamõistmise ees. Jooksin ringi, kuni leidsin magava mehe, võtsin talt selja tagant püssi ära, selgus – see ju minu püss! See mees oligi püssi ära võtnud, ta enda oma oli roostes.“ Evald tuli eluga koju tagasi, kuid vend Reinhold sai 1944. aastal Lõunarindel surma, olles vaid 27- aastane. Kodustele aga valetati, et poiss on välismaal. Matmispaik on aga siiamaani teadmata.
Viimati töötas Evald 1969. aastal, oli eluaegne ehitustööline Põdrangu sovhoosis. Kui alguses elas Evald Kuiel, siis 15 aastat möödusid Tamsalus. Kuiel polnud arsti, Tamsalus aga oli. 1979. aastal ostis Evald omale Tapale maja. Ise ta ütleb: „Mis mul viga, mul oma hütt olemas. Elan siin juba 30 aastat. Varem viskasid venkud igal aastal aknad sisse, nüüd seda enam pole. Ma olin 87. aastane, kui kukkusin poe juures, siis ma saingi hooldusõe, Eha. Eha tõi oma mehe Tiidu siia, kui oli vaja korstent puhastada. Ma korstna otsa sain, aga alla enam ei saanud. Ega ma vana ole, mul pole veel 100 aastatki täis. Vana talutaat olen! Otsige veel talutaati kusagilt!“

Evald kinkis Tapa Muuseumile Kuije mõisa hobuse harjamise harja, puhtast nahast ja seaharjasest, ise ütles: „Mis ma sellega ikka teen, puhastasin riideid, aga ega see mul ainuke ole! See on muidu pimedatele mõeldud!”

Vanal talutaadil Evald Koharil käis külas Tiina Paas, novembris 2009. aastal.
Evald pidas ära oma 100- aastase juubeli ja veel ka 101-aastase sünnipäeva , kuniks enam ei jaksanud. Evald lahkus igaviku teele 1. detsembril 2012. aastal.

Meenutusi laulupeo tule edasitoimetamisest

Meenutused pani kirja Tapa meeskoori „Tarm“ koorivanem Lembit Vomm, Tapal, 15. jõulukuu päeval 1990. aastal.

Tapa Autobaasi meeskoor „Tarm“ meeldivaks ülesandeks oli laulupeo tule vastuvõtmine 25. juunil 1990 Lääne-Virumaa piiril Vägeval ja selle edasitoimetamine Järvamaale, Järva-Jaani. Autobussiga sõitsime varakult Vägevale, meeste tuju oli ülev, ootusärevus suur. Peagi oli kogunenud hulk rahvast, saabus poistekoor Jõgevalt. Oligi käes pidulik hetk, kõlas meeskoori „Tarm“ ja Jõgeva poistekoori ühine laul, võtsime vastu Jõgeva meeskoorilt „Mehis“ laulupeo tule koos trikoloori ja EMSL-i lipuga. Meie „Tarm“ esinduses olid dirigent Ahti Raias, koorivanem Lembit Vomm ja kooriliige Georg Kipper. Rahvas aplodeeris, kõlasid tervitushüüded, anti üle lilli, vedruvanker uppus lillesülemitesse, särisesid kaamerad. Paljude silmis läikisid liigutusepisarad.
Vedruvankrisse asus esimene vahetus „Tarmi“ mehi: Lembit Vomm, Georg Kipper ja Aare Aimla. Küll oli ülev tunne kui pealtvaatajate käeviibete saatel jätkasime teekonda Lääne-Virumaal. Ikka uued kohad ja uued inimesed, kus suuremates gruppides, kus ainult talupere käeviibete, lillede ja südamlike pilkudega tervitamas. Ühel teeristil hüüdis rahva seast temperamentne vanem daam: „Tervitusi Kaliforniast!“ Toimusid saatemeeskondade vahetused vedruvankris arvestusega, et kõik meeskoori mehed saaksid nautida tule saatmise au.
Olime jõudnud Järvamaa piiri vahetusse lähedusse. Tee alt voolas läbi väike oja või oli see kogunisti kraav. Siin oli ette nähtud puhkepeatus, koos hobuste jootmisega. Vanker peatus ja ratsanikudki valmistusid peatuseks. Tagumine ratsu oli liikunud esimese hobuse lähedusse ja püüdis selle tagumikku hammastega naksata. Täkust hobusele see aga ei meeldinud ja lõi järsku mõlemad tagumised jalad üles. Ühe jala kabja hoop sattus tüdrukust ratsaniku jalale. Tütarlaps karjatas ja laskis end tugevalt nuttes hobuse sadulast maha. Olles seda kõike pealt näinud, haarasin tütarlapse sülle ja toimetasin ta lähedalasuva mikroautobussi istmele. Tütarlapse säärikul oli nähtav jälg. Võtsime sääriku jalast. Tütarlaps nuuksus valjusti tugevast valust. Kuna vigastus näis olevat tõsine, otsustati tütarlaps „Volgaga“ saata kiires korras Jõgeva haiglasse. Kaasa sõitnud meie meeskoori liige Georg Kipper sai ülesandeks peale tütarlapse toimetamist haiglasse, tagasi tuua tema ratsaniku vormiriietus. Hiljem selgus, et tegemist oli jalaluu murruga. Teda saatnud G. Kipperilt kuulsime tagasijõudmisel, et vaatamata kõigele oli tüdrukul vastupandamatu soov jätkata planeeritud teekonda ratsanikuna. Haiglasse talutades püüdis ta toetada vigastatud jalale ja näidata, et tal polegi valus. Oma ratsaniku vormi keeldus tagasi saatmast, sest seda läheb tal omal vaja teekonna jätkamisel. Vahva tüdruk! On ütlematagi selga, millist osa mängis tema kangelaslikkuses tule eskortimisel saadud emotsioonid.
Samast peatusest on meelde jäänud kohalik elanik, mees, kes pakkus meile kõigile maitsvat koduõlu. Tänutäheks laulsime õllelaulu: „Las käia armas peremees nii kõrgelt õlle lained…“. Kohalik rahvas võttis selle vastu tulise aplausiga. Südamlik ja inimlik kohtumine. Enne ärasõitu saabus Järvamaa piirile laulupeo tuld tervitama uunik-tuletõrjeauto koos oma meeskonnaga. Esmalt kõlas mundris pritsimeeste päälikult humoorikas priitahtlike pritsimeeste raport. Seejärel esines pritsimeeste ansambel koos solistidega meeleoluka kontserdiga. Humoorikas esinemine, kus kitarrimees rõhutatult parema jalaga takti lõi, sai tugeva aplausi osaliseks.
Järvamaal, Koeru lähedal, Kapu teeristis tervitas laulupeotuld suur hulk rahvast. Laulupeo tule tõrvikust läitsid paljud inimesed kaasavõetud küünlad. Omas mõttes arvasin, et laulupeo tulest süüdatud küünlad viiakse lähedal asuva Koeru surnuaeda, mälestamaks oma armsaid esivanemaid, lähedasi sugulasi, ka neid, kes ei jõudnud vabaduse tuld ära oodata.
Kapu teeristis hakkas silma üks vanem mees, täies suuruses lehviva trikoloori varrast käes hoidmas. Tema seltsis viibis kaks vanemat naisterahvast. Kõik nad olid ülevas meeleolus ja tervitasid vaimustusega laulupeotuld selle lühikese emotsionaalse peatuse ajal. Kui hakkasime edasi liikuma, sammus ka lippu kandev mees kaasa hobuvankri tempos. Hobused ja kogu saatjaskond, kes kaasa olid tulnud pöördus vasakule Kapu mõisa suunduvale teele. Kapu mõisas oli ette nähtud hobuste vahetamine. Sammusin vahetult lippu kandva mehe taga mõisa poole suunduval teel. Äkki märkasin, et mees minu ees langes ninali maha, lipuvarda peale. Mehe kõrval astuv naine kiljatas: „Issand, süda!“ Keerasin mehe teepervel asuvale rohule. Ta nina veritses, vastu vaatasid klaasistunud silmad. Kohalerutanute seas näis olevat asjatundjaid, kuid nii psüühiline kui füüsiline pinge olid teinud oma töö. Mehe süda oli seiskunud. Rahu tema põrmule, mehisele Eestimaa mehele. Hiljem kuulsin koorikaaslaselt G. Kipperilt, et mehe abikaasa, teadmata veel oma mehe kurvast saatusest, näitas vaimustusega Kapu mõisa ajahõlma vajunud vaatamisväärsusi ja tundis muret kodukandi saatuse pärast.
Kapu mõisas nägin, milline transport, vahendid ja teenindav personal oli välja pandud Ed. Vilde nimelise kolhoosi poolt, et kindlustada endile võetud ülesande täitmine laulupeo tule edasitoimetamisel. Nägin, millist vaeva, oskusi ja füüsilist ettevalmistust nõuab hobuste valitsemine ja oma tahtele allutamine. Viibisid ju nii hobused kui ka teenindav personal eriolukorras. Olles tulesaatemeeskonnas, kuulsin kutsarilt palju huvitavat ettevalmistustest mida tuli teha eelnevalt, alates hobuste treenimisest asfaldil sõidul kuni vankrite ehitamiseni. Näis, et inimesed olid oma ala meistrid, kes tegid oma tööd armastusega, kes hoidsid ja armastasid hobuseid.
Järva-Jaanis ootas meid keskväljakul piirav rahvahulk. Suure erutusega sõitsime väljakule, kus toimus tule üleandmise tseremoonia. Seisime vastastikku Järvamaa esindusega, Paide ja Türi meeskooride meestega. Laulupeo tule üleandmise au usaldati koori poolt minule. Hüvasti, tuli! Palju meeldivaid kohtumisi Sinu edasisel teekonnal! Jällenägemiseni Tallinnas laulupeol!