Paul Falk

Paul Aleksander Falk, sünd. 25.04.1904, surn. 19.04.2001, maetud Rakvere linnakalmistule. Küüditati 14.06.1941. Erin. 28.02.1942, 58-13, 58-10 10a. Krasnojarski krai, Uderei raj. Sverdlovski obl. Sosva. Vabanes laagrist 1951, asumiselt 30.12.1959. Süüdistatuna vaps, detsembrimässu mahasuruja. Abikaasa Alma küüditati 14.06.1941, vabanes asumiselt 08.07.1958. a.

Paul Falk’i mälestused

Mälestused jõuvankri juhtide väljaõpetamisest ja auto teenindusest.

Enne 1920 aastat Eestis autojuhtidele erilist õppeasutust ei olnud. Autojuhid olid saanud enda ettevalmistuse pooleldi iseõppimise teel või Leningradis töökodades. Suurem osa siiski esimese ilmasõja ajal armees teenides.

Eesti Vabariigi ajal peale 1920 aastat korraldati Eestis üksikisikute ja ka organisatsioonide poolt lühiajalisi (kahekuiseid) kursusi. Õpe allus haridusministeeriumile, tema kontrollile, samuti õppekavade kontroll.

Tallinna linna ehitusosakonna juures oli katsekomisjon, mis andis välja juhiload III – II ja I liik. III liik vastas praegusele B liigi loale. II liik õigustas veoautosi juhtida. I liigi taotlejatelt nõuti täielikku Tallinna linna tundmist, juht pidi teadma kõikide ametiasutuste ja välissaatkondade asukohti.

1923. aastal 8. märtsil võeti Riigikogu poolt vastu seadus, mille alusel asutati teedeministeeriumi juurde jõuvankri juhtide katsekomisjon. Isikule, kes selle komisjoni juures katsed sooritas anti välja autojuhi tunnistus, mis lubas Eesti Vabariigi piirides igasuguseid jõuvankreid juhtida.

Teedeministeeriumi juures olevas komisjonis nõuti põhjalikku autode ja mootorite tundmist. Tallinna linnavalitsuse load aga autobusside juhtimist ei lubanud.

Maakondade linnavalitsuste juures tegutsesid ka mõnel pool katsekomisjonid, mis andsid juhilubasid välja, kuid need load ei võimaldanud Tallinna linnas sõitmist. Hiljem, täpselt ei mäleta, ilmus vabariigi valitsuse poolt ühtne jõuvankrijuhtide seadus, siis moodustati maavalitsuste juurde katsekomisjonid. Selle seaduse paragraaf 13 ja 14 järgi sobivad isikud, kes katsed rahuldavalt sooritasid, said üle vabariikliku maksvusega jõuvankri juhtimise loa. Varem välja antud autojuhiload vahetati kõik ringi.
Isikliku auto juhtimiseks ja kõikide autode juhtimiseks andis õiguse III ja II liik, välja arvatud buss. Bussijuhi loa saamiseks pidi Tartus psühotehnilised katsed sooritama, siis anti välja I liik, millega võis siis busse ja kõiki autosid juhtida.

Mina tulin 1. mail 1927. a. Rakveresse, väikese ettevõtte tehniliseks juhatajaks, mis tegeles kolme taksoautoga, olles ise ühtlasi taksojuht. Rakveres ei olnud selle ajani veel korraldatud autojuhtide kursusi.

1927 – 1928 aasta talv oli võrdlemisi lumerohke. Rakvere linna tänavad peale kõnniteede olid lumest koristamata. Kõnniteed olid majade valdajate poolt alati koristatud ja liivatatud. Taksode liikumine jäi seisma ja minu töö oli ka otsas, sest ettevõte lõpetas oma tegevuse.

Olin töötanud Tallinnas insener Ivandi autokursuste juures tehnilise klassi vanemana – sõidu õpetajana. Seega oli minul autokursuste läbiviimisega mingisugused kogemused olemas. Rakveres oli ka väga hea automehaanik Arthur Treude, kes omas Rakveres Pikal tänaval kiriku vastas auto garaaž-parandus töökoda. Temaga kokkuleppe saanud, korraldasime ka Rakveres 2-kuulised autojuhtide kursused. Kursuste loengute läbiviimiseks saime ruumid Poeglaste Gümnaasiumis Posti tänaval, tehniliseks õppeklassiks oli Treude garaaž. Ettevõtte, kus teenisin, autod olid veel Treude garaažis hoiul, neid kasutasime algul kokkuleppel, kuid mõned kuud hiljem omandasin need ostu teel ja neid kasutasime õppesõitudeks. Õppejõududeks olid meil Tallinnast selleaegsest Tehnika Ülikooli juurest üks noor insener ja Rakverest elektriinsener Valdman, mina ja Treude. Õpilasi oli esimestel kursustel üle 30. Eksamitel said kursuslased pea kõik autojuhiload kätte.

1928. a. kevadel korraldas Rakvere spordiselts „Kalev“ ka autojuhtide kursused. Põhilisteks korraldajateks olid Rakveres asuvad lennuväe ohvitserid. Lendurid olid küll mootori asjandusega hästi kursis, kuid autoasjanduses siiski veidi võhikud ja eksamitel kukkusid 60 protsenti kursante läbi.

1927 – 1928 aastatel tekkis Eestis suur autoostupalavik ja sellega ühenduses oli kursustele soovijaid päris palju. 1928. a. suvel muretsesin endale Ameerika Chrysler firma masina, mis oli väga sobiv sõidu õpetamiseks. 1929. a. alates korraldasin pidevalt autojuhtidele loasaamiseks kursusi. Õppeklass loengute pidamiseks oli hiljem Vabaduse tn. 8 ja veel hiljem Pikk tn. 64. Praktilised tööd ikka Treude garaažis.

Mis puutub kursuste õppekavasse, selles oli palju teoreetilisi loenguid, alates elektritehnika ja mehaanika algmõistetest. Õpilased tulid ettevalmistust saama üldautoasjanduse tundmiseks, mitte üksiku firma autode tundmiseks. Sellel ajal olid Eestis liikumas Ameerika, Inglise, Saksa, Prantsuse ja Itaalia firmade autosid. Autojuht pidi iga masinaga toime tulema.

1926 aastast alates tekkis Eestis suur autoostu palavik just seetõttu, et autosid hakati müüma 2 – 3 aastase järelmaksuga. Eestis oli sel ajal küllaltki suur tööpuudus, autodega hakkasid paljud leiba teenima. Suuremad autode müüjad olid Eestis Tallinnas Hans Vinnal, kes esindas Ameerika Ceneral Motors Corporation’i, kellel oli väga mitmeid tüüpi masinaid. Peale Hans Vinnali surma autoõnnetusel ja äri likvideerimist, esindas Eestis Ceneral Motors Corporation’i firma Puhk ja Pojad. Ford Motor Company’d esindas Eestis ja müüs autoosi AS Eestakland, hiljem peaesindaja Eestis oli AS Mobile Tallinnas Pärnu mnt. 24. Kohaliku esindajana Viru- ja Järvamaal Paul Falk Rakveres Vilde ja Adamsoni tn. nurgal nr. 6.

Mis tagavara osadesse puutus, siis Hans Vinnal’i, hiljem Puhk ja Pojad’e poolt müüdud masinatel olid põhilised tagavaraosad olemas. Puhk ja Pojad’el oli ka korralik remonttöökoda. Mis puutub Ford Motor Company’sse, siis tema poolt välja lastud masinad olid kõige paremini tagavaraosadega kindlustatud, juba Eestis olid päris suured tagavarad olemas.

Helsingis asus Baltimaade jaoks Ford Motor Company peaesindus, selle ladudes olid juba kõik osad olemas. Näiteks: kui Rakverest hommikul kella 9 paiku tellimuse Tallinna andsime, Tallinna laos seda osa aga ei olnud, anti tellimine edasi kohe Helsingi ja samal õhtul kella 18 paiku saime selle osa Rakvere jaamast kätte. Seda tuli väga harva ette, et osasi kiirendatud korras tuli Tallinna või Helsingi ladudest tellida, sest vajaminevamad tagavaraosad olid enamuses juba Rakveres olemas. Tallina laos peaaegu 90 protsendil.

Fordil olid ka Eestis korralikud remonditöökojad. Kohalikkude esindajate käest ostetud masinal tuli 2 esimest hooldust tasuta teha. Eestis oli ärisid, kes autode müügiga tegelesid, päris palju. Suuremad osade müüjad olid Tallinnas, OÜ „Tarmo“ osakonnad olid temal Rakveres ja Tartus, AS „Siigel“ oli Tallinnas ja veel teisi väiksemaid ärisid. Tagavaraosa puudumise tõttu ei seisnud kunagi Eestis ükski masin.

Talvisel ajal oli autode liiklemine väike, ainult suuremad teed, kus olid bussiliinid, püüti lumest puhastada. Autojuhid tegid põhiliselt lihtsamad remonditööd talvel ise ära. Tagavaraosad ja remondimaterjalid ostsid minu ärist või OÜ „Tarmo“ Rakvere osakonnast. Mootorite remondi, pleki ja värvimise ning vedrude parandus lasti peamiselt minu töökojas teha. Minu juures töötas 5 – 6 väga head automehaanikut. Rakveres Pikal tänaval kiriku vastas oli väga hea automehaanik Arthur Treude, temal oli paar abilist ka, kuid tema tööhinnad olid kallid. Töö oli väga hea. Peale selle oli veel Parkali tänaval Kirsch’i garaaž, kus ta üksi töötas, peaasjalikult andis autojuhtidele ruume kasutada. Varemal ajal, kui „Fordi“ esindus oli AS Estaklandil, siis oli ka seal väike hooldustöökoda ja müügil oli ka Fordi tagavaraosad.

Hiljem, kui „Fordi“ esindus Rakveres minule tuli, siis said ka suuremjagu „Ford“ autode remondid minu töökojas tehtud. Tagavaraosad olid suuremjagu minu äris olemas. Mis puutub töö hinnetesse, need ei olnud eriti kõrged praeguste hinnetega võrreldes. Minu töökojas oli selline kord et töölise töötasule arvestati 100 protsenti juurde. See oli töökoja kulude katteks. Töölised töötasid kõik ajatöölisena, tükitööd ei kasutatud, see oleks töö kvaliteedi alla viinud.

(Arthur Felix Treude, sünd. 12.09.1897, surn. 23.03.1996 98 aastaselt Ameerikas Floridas, maetud Tallinnas Rahumäe kalmistule).

Algas teistmoodi aeg.

1940. aastal, kui Eestis kehtestati nõukogude võim, minu ettevõtet esialgselt ei natsionaliseeritud. Olin parajasti Tallinnas ja lugesin ajalehte, kus avaldati natsionaliseeritud ettevõtete nimekiri. Ka minu ettevõte oli selles nimekirjas. Koju tulles ootasin, millal ülevõtja komissar kohale tuleb, kuid ei tulnudki. Põhjus – ettevõte oli väga keeruka struktuuriga, äri ja tööstus, milline töötas põhiliselt krediidi kapitaliga, kogu ettevõtte põhiosa moodustasid välismaa esindused, need ju langesid uue korra juures kõik ära. Töötasime tasapisi edasi, hinnad aina kerkisid, püüdsin likvideerida kauba varusid. Tasusin põhiliselt kõik enda võlad krediitoritele ja maksud, millised mitmekordistusid.
Tavaline kord oli selline, et kui ettevõte ära võeti, siis maksud jäid ikka endistele peremeestele. Minule tehti 1940. aasta detsembrikuus ettepanek asuda tööle asutatavasse Rakvere MTJ-i vanemmehhaaniku kohale, kohustusega võtta enda peale Rakveres korraldatavate traktoristide kursuste õppealajuhataja kohustused. Kuna ma olin varem pikemat aega töötanud Rakveres autokursuste juhatajana ja minul olid vastavad tehnilised teadmised olemas, jäin minule tehtud ettepanekuga nõusse. Mind määrati Vabariigi Põllutöörahvakomissariaadi poolt Rakvere MTJ vanemmehhaanikuks, arvates 1. jaanuarist 1941. a. (MTJ – masinatraktorijaam).

Juhuslikult sain kuulda pühapäeval, et esmaspäeva hommikul tuleb Rakvere autobaasi komissar ettevõtet üle võtma, kõik läheb autobaasi valdusesse. Läksin sm. Villem Soo juurde maavalitsusse, Soo oli maaosakonna juhataja, MTJ huvide eest otseselt vastutav. Tegin teatavaks, et esmaspäeva hommikul võetakse töökoda autobaasile, mis meie siis oma MTJ-ga lumehange otsas tegema hakkame? Samas kohe Soo dikteeris masinakirjutajale, et mina olen töökoja parteikomitee otsuse kohaselt üle annud Rakvere MTJ-le. Esmaspäeva hommikul vara oligi komissar minu juures, ütles – anna aga arveraamatud üle. Tegin veidi rumala näo ette, ütlesin – kus sa siis seniajani olid, pistsin talle sm. Soo poolt antud paberi ette. Oligi komissari rünnak tagasi löödud.

(Villem Soo viimane töökoht oli EK(b)P Rakvere Rajoonikomitee TSN täitevkomitee maaosakonna juhataja. Ta sündis 27.12.1912 ja hukkus lahingus Illuka vallas 28.08.1941).

Talvel toimusid ettenähtud korra kohaselt traktoristide kursused. Ruumid kursuste läbiviimiseks leidsime endises Zeeh asutuse tütarlaste gümnaasiumis, millised olid tühjad. Sinna mahtusid ära nelja õppegrupi jaoks klassiruumid, ühtlasi ka naiste ja meeste ühiselamud. Tehnika paigutamiseks saime ruumid Tuleviku ja Vilde tänava vahelisel maa-alal, kus olid endise saeveski ja puidutööstuse tühjad ruumid. Praktilisteks töödeks kasutasime minu ettevõtte töökoda. Kursuste alguseks komandeeriti meile õppejõududeks juurde väljastpoolt inimesi. Osad värbasime me kohapealt. Kursused olid ruumide, õppejõudude ja tehnilise baasiga hästi kindlustatud, mille tõttu oli ka õppeedukus hea. Märtsis ja aprillis olid riiklikud katsed, kursuslased sooritasid need võrdlemisi edukalt. Kevadised esimesed Rakvere MTJ põllutööd läksid päris hästi, seda tänu parteikomitee sekretäri sm. Stammi otsesele abile. Olime Vabariigis sots. võistluste esimeste seas.

(EK(b)P Virumaa maakonnakomitee sekretär Alfred Stamm (20.04.1903 Tallinn – 28.08.1941), partei liige 1922. aastast, Alfred Stamm hukkus Virumaa omakaitse liikmete poolt läbi viidud haarangus 28. augustil 1941 Ida-Virumaal Kohtla-Järve lähedal Viivikonnas).

1941. a. kevadised põllutööd olid kõik tehtud. Rakvere MTJ-i peale pandud töökohustused olid edukalt täidetud. 12. juunil tundsin end veidi halvasti, tööle ei läinud, olin kodus väikestviisi haige. Õhtul tuli Harald ja rääkis, et kõik autod, millised asusid väljaspool linna, olid kutsustud Rakveresse. Mina selle peale mingit tähelepanu ei pööranud. Laupäeva hommikul vara helises tugevasti uksekell, naine läks vaatama, kes seal nii vara helistab. Tagasi tulles ütles, et linna Täitevkomitee esimees Raag’il on kaasas kaks vene ohvitseri ja soovivad minuga kokku saada. Seadsin end veidi riidesse, läksin vaatama, mida nad tahavad. Raag tegi minule teatavaks, et mina olen ühes perekonnaga määratud ümberasumisele Leningradi oblastisse. Mina tegin ettepaneku, kui see nii peab olema, tuleme naisega, kuid lapsi meie praegult kaasa ei võta. Naise ema oli meie juures, lapsed jäävad tema hoolde. Raag seletas, et nemad siin ei saa seda asja ise otsustada. Ülemused on jaamas, seal tuleb nendega rääkida. Raag seletas, et asi on väga mugavalt seatud, arst on kaasas ja kõik, mis reisul vaja.
Keegi ei ütelnud, et olen arreteeritud. Mõtlesin, käsk on käsk, tuleb täita, endal oli teadmine, et lapsed jäävad praegult maha, eks pärastpoole näe.

Pakkisin paar kohvritäit asju kokku, et pärast vähem viia. Võtsin need kaasa. Väljas oli taksoauto, sõitsime jaama suuremate ülemustega asja arutama.

Jaama jõudes oli olukord silmapilkselt selge, milline kuurort ees ootab, rahvast oli tohutult palju. Pikk kaubavagunitest rong seisis jaama Narva poolses otsas. Autod vedasid inimesi ühes pampudega vagunite juurde, muudkui lükati vagunisse, samuti ka mind, nägin ainult, et mingisugune akt või toimik anti vaguni ukse juures oleva sõduri kätte. Raag ja ohvitserid olid kadund, ei olnud ülemust ega mingit juttu.

(Harri Raag, Rakwere linnapea asetäitja 1940, Rakvere Linna TRSN Täitevkomitee esimees 1941).

Kauba vagun oli kohandatud inimeste veoks, hööveldamata laudadest kahekordsed narid olid sisse tehtud, väljakäiku asendas puutoru, mille ots oli uksest välja viidud. Kui mina kohale jõudsin, siis oli vagun juba pooleldi täis. Suuremjagu olid kõik Rakvere inimesed, koolinõunik Linsi, jaoskonna kohtunik Värava, kriminaalpolitsei teenistujad, ärimeestest oli peale minu selles vagunis riidekaupmees Konsenberg, kaitseliitlastest olid Sade, Kuldver, Mathiesen ja veel teisi.

(August Eduard Värava (sünd. 17. juuli 1886 Rägavere vald, Viru-Jaagupi kihelkond, surn. 10. november 1941 Severurallag, Sverdlovski oblast), Eesti kohtunik. Veneaegse Rakvere-Paide rahukogu kantseleiametnik ja rahukohtuniku sekretär; Rakvere-Paide Rahukogu abisekretär 1918-1919 ja sekretär 1919-1920, kohtuameti kandidaat 1920-1922, Rakvere-Paide 5. jaoskonna rahukohtuniku kohustetäitja alates 1921, rahukohtunik ja jaoskonnakohtunik alates 18. märtsist 1922. (Rakvere Ringkonnakohtu liige 1. jaanuarist 1941 kuni 18. veebruarini 1941?) Valgetähe IV klassi teenetemärk 21. aprillil 1940. Abikaasa alates 1912 Leontine Marie Kukk (1886-1942), tütar Ines (1921-2016). Arreteeriti Rakveres 14. juunil 1941, suri eeluurimisel. Abikaasa ja tütar küüditati Tomski oblastisse, tütar vabanes 1956).

(Viktor Sade, sünd. 1895 Tallinnas, arreteeriti 14.06.1941 Rakveres, tribunal 17.06.1942 § 58-13 surmaotsus. Kaitseliit. Suri Sverdlovski oblastis Sevurallag’is 31.05.1942).

(Jüri Kuldver-Bekler, sünd. 1901 Tallinnas. Kaitseliit. Arreteeriti 14.06.1941, tribunal 28.02.1942, §58 – 13 surmaotsus. Kinnipidamiskoht Sverdlovski oblast Sevurallag, otsus täide viidud 23.02.1943).

(Voldemar Mathiesen, sünd. 15.02.06 Rakveres, pottsepatöökoja omanik, ohvitser, arreteeriti Rakveres 14.06.1941, erin. 17.06.42 §58-13; surmaotsus; kinnip-k. Sverdlovski obl. Sevurallag, otsus täide viidud 19.08.42. Kaitseliit. Kotkarist).

(Hans Linsi, sünd. 05.03.1886, õpetaja, oli Noorkotkaste juht. Arreteeriti 14.06.1941 Rakveres, Sverdlovski obl. Sevurallag, suri laagris 13.08.1941).

Inimestest keegi ei teadnud, mille eest nad vagunisse olid toodud või mida meiega tehakse. Minu kõige suurem pettumus oli tingitud Raag’i valest või argusest, et ei julgenud tõtt ütelda. Raag’i jutu järgi pidi asi jaamas olema väga hästi korraldatud, laste küsimuse pidime jaamas otsustama. Kui vagunis olin, siis oli veidi aja pärast asi selge. Kõige peale oli veel viha, miks ma ennast nii ruttu kodunt ära tuua lasin, naine jäi lastega üksi koju. Kui kunagi enda elus olen mõttes jumalat palunud, tegin seda siis, võibolla ehk jääksid minu lapsed sellest rongist maha. Kuid pettumus oli suur.
Pühapäeval sain teada et naine oli toodud ühes lastega. Pühapäeval käis ka hr. Kuldsepp Peetrit vaatamas, laps oli haige, kuid see oli niisugune ohmu argpüks, kes ei julgenud haige lapse rongilt maha võtmise korraldust teha. Pühapäeval tuli Alma ema Almat vaatama. Alma andis Peetri vagunis ema sülle. Tunnimees kargas vahele, võttis ema sülest lapse ja tõstis vagunisse tagasi. Oligi asi Siberisse sõiduks valmis.

(Oma mälestustes kirjutab pr. Ann Lehtmets: „Samal ajal oli osanud teed vaguni juurde leida pr. Falki ema, kes palus jumalakeeli, et meie vagunist välja annaksime tema haige 4-kuuse tütrepoja Peetri. Tegimegi seda, andes lapse vanaema kätte mähkmekorviga. Juhtunut nägi pealt üks venelasest valvur, kes kohale ruttas, lapse vanaemalt haaras ja selle otse viskas tagasi vagunisse, jättes välja lapse mähkmetepaki. Uks löödi kinni ja meie hüüded, palved ja kisa anda vagunisse ka mähkmetepakk jäid asjatuks“.
“Küüditamine Venemaale 1941.” Peep Varju).

Rong seisis Rakvere jaamas laupäevase ja pühapäevase päeva. Inimesi oli vagunite ümber murdu, sest omaksed ja tuttavad tõid pakke ja toiduaineid järele, oli rääkimist ja pisaraid palju.
Mind külastas ka traktorijaama juhtkond, maksti ka saadaolev palk, toodi natuke toitaineid ja pudel viina lahkumiseliiguks.

Inimeste kinnivõtmine algas Narvast peale, võeti Jõhvi, Iisaku ja Kiviõli inimesed, nende vagunid toodi Rakveresse, siin koostati ühine ešelon. Kadrina, Võsu ja Rakvere ümbrusest toodi kõik Rakvere jaama. Esmaspäeva varahommikul, s. o. 16. juunil läks sõit lahti, seega esimene vaatus suure reisi algusest oli läbi.

Rakke jaamas oli pikem peatus, Rakverest olid sugulased ja tuttavad veel midagi järele tooma tulnud, veel viimaseks hüvastijätuks, mis suuremale jaole inimestele see ka viimaseks nägemiseks oli.

Rakvere jaamas lubati naisi vagunist välja jalutama, värsket õhku võtma, naiste vagunite sanitaarne olukord oli palju halvem kui meestel, neis olid kaasas väiksed lapsed ja riidekraam, ka rohkem üldine kitsikus palju suurem. Nii, kui hiljem selgus, perekond kuulus b grupi väljasaadetuiks, meestel oli a grupp. Meid – erreteeritud vange, ei lubatud kuskile.

Jaamades, kus veidigi pikemat aega rong peatus, oli palju inimesi, kes püüdsid meiega kontakti luua, oli võimalus veel vagunist välja visata kirju omastele. Jõgeva jaamas olid naised piimaämbritega vastas, kuuldus oli vist juba ette jõudnud, et rongis on naised väikeste lastega.

Jõgeva jaamas oli omapärane juhtum. Jaama korrapidaja punase mütsiga võttis rongi vastu, hiljem pisteti sama mees ka ühte meie vagunisse. Rahva üldine tähelepanu oli väga suur. Muidugi sellelaadist ešeloni ei oldud Eestimaa pinnal nähtud, mis oli täis topitud mehi, naisi ja väikeseid sülelapsi, kes kõik mahtusid ühe nimetaja alla – vangid. Väliskujult ka omapärane, soldatid kuulipildujatega vagunite katustel, vagunite ustest puutorud väljas mis asendasid WC-d.

Tartus oli meil pikem peatus, kus haagiti meie rongile Tartust ja Tartu maakonnast kokkukorjatud inimeste vagunid juurde. Tartu linnast ja Tartu maakonnast oli võrdlemisi palju inimesi. Arreteeritud, muidugi ikka ühes perekondadega.

Järgmine pikem peatus oli Petseris, sinna toodi Võrust kinnivõetud. Petseris manööverdati ešelon ringi. Perekondade vagunitest seati kokku erirong, see väljus Petserist enne meid Pihkvasse. Pihkvas seistes nägime veel viimast korda naiste rongi, mis meist mööda sõitis, naised lehvitasid. Kohtumiseni Eestis. Kuid kahjuks jäi paljudele see viimaseks pilguks perekonna poole, vähe oli neid äravalituid, kes veel kunagi oma perekonda nägid.

(Rong saabus Petserisse 16. juunil ja väljus Pihkvasse 18. juunil, koosseisus oli 40 vagunit).

Pihkvast läks sõit Moskvasse. Seal kaubajaamas oli pikem seisak. Moskvast välja sõites määrasime kella ja päikese järel suuna, mis näitas, et sõit läheb lõuna poole. Lõppsiht oligi meil Krasnodari krai väike linnake Starobelsk. Seal kamandati vagunitest välja, viidi vanasse kloostrisse, mis oli kinnipeetavate vanglaks või laagriks ümber seatud. Kõigepealt toimus korralik läbiotsimine, kus igasugused terariistad ära võeti. Raha, kelli ja väärtasju seal veel ära ei võetud. Organiseeriti ka saunas dušši all käimine. 30 – 40 inimest aeti väiksesse ruumi, kus laes olid dušši sõelad. Minut või kaks tuli vett ja oligi kõik, nii et saime natuke märjaks ja oligi saunaskäik läbi.

Starobelsk’is saime ka esmakordselt süüa, seniajani olime enda leivakotil. Algas ka üldine arstlik läbivaatus, kus igaühele määrati töökategooria, need olid raske, keskmine ja kerge. Minule öeldi, kõlblik raskele tööle. Ülevaatus oli väga pealiskaudne, pistis mõneks sekundiks toru vastu rinda, vaatas üldist välimust nii kui töölooma ja kõik. Seda komisjoni tööd ei suudetudki täiesti läbi viia.
Kuulsime, et linnas algas kärin ja mürin. Olidki ka meil kuuldused, et sõda on lahti läinud, nimelt et Saksamaa on Nõukogude Liidule kallale tulnud. Meil mingeid päris kindlaid andmeid ei olnud, vangimaja jääb ikka vangimajaks.

Järgmisel päeval selgus kõik – meid kamandati jaama, kus ootas juba tuttava välimusega rong, nüüd olid seal juba 60-tonnised vagunid. Vagunis, kuhu mina sattusin koos Rakvere inimestega, oli meie koosseis selline – ühes vaguni otsas oli meid sulide keeles nimetatud „pursui’si“ umbes 20 inimest, keskel Tartu vanglast võetud sulid ja mõrtsukad, teises vaguni otsas olid Rakvere vanglast võetud sulid. Vahemärkusena: sulid ei olnud kõik vanglast võetud, osa väikseid sulisi, kes olid oma karistuse ära kandnud, viibisid vabaduses, ka need olid plaani täitmiseks rongi pistetud.

Esialgu läks elu rahulikult. Tartu sulid mängisid Rakvere sulidega kaarti, jätsid meid esialgselt rahule. Rongile anti meile mingisugune kuivprodukt, mis koosnes leivast ja heeringast. Meil – pursui’del – oli veel oma toiduaineid järel.

Meie ešelon oli kõigest erinev, ustest väljas väljakäigutorud, kuulipildujad katusel, kuid ega Venemaal sellele tähelepanu pööratud, sest sellised rongid olid tavaline nähtus vene raudteel. Vangilaagreid olid kõik kohad täis.

Verhoturje (Sverdlovski oblastis Tura jõe vasakkaldal) jaama jõudsime 5. juulil. Seal laaditi pool ešeloni maha, teine pool läks edasi põhja poole, Sosvasse, kus asus Põhja – Uurali laagrite valitsus. See on väike asula, umbes 100 km Verhoturjest põhja pool.

Kui olime enda kompsudega vagunist välja roninud, siis tehti üleloendus tunnimeeste käes olevate aktide järgi. Mõne tunni pärast paigutati meid kitsarööpalise raudtee lahtistele platvormidele, muidugi tunnimeeste valve alla. Sõit läks umbes 25 km. Stupino (Sevurallag) laagrisse, milline oli meie jaoks teistest vangidest tühjaks tehtud.

Laager asus kaunis soostunud kohas, esimene pilt oli väga masendav, ei olnud meist keegi varem midagi niisugust näinud. Laagrit ümbritses kõrge puittara, mille igas nurgas olid „võškad“ ehk vaatlustornid, kus olid tunnimehed. Laagri hoonestus koosnes puidust tehtud barakitaolistest ehitistest. Eriti võõrastav tundus, et baraki aknad olid saviga kinni määritud. Hiljem selgus, et oli olnud üldine lutikate gaasitus ruumides läbi viidud. Selleks olid kõik praod saviga kinni määritud.
Laagri siseõu oli tunnimeeste poolt kaheks osaks jaotatud. Barakid jäid ühele poole, meie olime teisel pool. Et barakkidesse jõuda, pidime läbi laagri söögisaali minema. Seal toimetati päris põhjalik läbiotsimine, seal juba võeti ära raha, väärtasjad, kellad ja igasugused dokumendid ning kõik terariistad mis olid eelmisest läbiotsimisest veel kätte jäänud. Igaüks püüdis varjata, mida vähegi sai, mis ka osalt õnnestus.

Meid oli umbes 750 inimese ümber. Järgmiseks hommikuks oli läbiotsimise protsess läbi.
Barakkides olid kahekordsed vaguninarid, plekist väli-raudahjud, mis külmaga nõudsid pidevat kütmist.

Järgmisel päeval loeti meile esimene jutlus laagri ülema poolt. Tehti teatavaks, et oleme vangid, peame alluma laagri korrale, põgenemiskatse puhul saame kohe kuuli. Ühtlasi algas ankeetide koostamine, millede täitmisel kasutati ka meie endi hulgast hästi vene keelt valdavaid inimesi. Samaaegselt hakati komplekteerima tööbrigaade ja üldist organisatsiooni, mida laagril vaja. See on: kantselei, köök, saun, med punkt. Et sõda juba käis, siis tunnimehed vahtisid meid väga vaenulikult. Tunnimehi häiris kõige rohkem meie riietus. Aeg oli suvine, sellekohane ka meie riietus. Sel ajal kandsid sealsed inimesed meie mõiste järele riidekaltsusid, meie inimesed olid korralikult riietatud. Väga suurt imestust äratasid meie kohvrid. Seal olid suuremalt jaolt puu kastid, mida venelased kohvriteks nimetasid. Minu ees oli oma kohvriga Mihkel Juhkam, tema oli käinud läbi Saksamaa Itaalias, kohvri küljes plakatid, väiksed võõrastemajade sildid. Venelane uuris neid, muigas: noh, siin on teie viimane jaam. Eks ta peaaegu nii olnudki.

(Mihkel Juhkam, sünd. 04.08.1884, sõjaminister aastail 1928 – 1929, arreteeriti 14.06.1941 Rakveres, Sverdlovski obl. Sevurallag, surn. eeluurimisel 28.01.1942).

1941. aasta juulikuu algul, kui Stupino laagrisse jõudsime, siis oli meid 750, 1942. aasta jaanuariks oli meid järel ainult 350 inimest. Nii, kui paistis, olime kõik hukkumisele määratud. Anti mõista, et matmise kohtasid on seal küll.

Meie laagris olid esialgselt ka mõned naised Võrust, pr. Treimann, Võru töösturi abikaasa, pr. Luts, Tartust mõned tänavatüdrukud ja Tartust pr. Kuperjanov, peale nende veel mõned leedulannad ja Poola ohvitseride naisi. Toitlustamine oli väga vilets, suppi keedeti herne ja koha sega pudrust, kus mõni haisev kala tükike sees oli. Peatoiduks oli leib, mille väärtuse kohta ei võinud halba ütelda, leiva ports oli 400 – 650 g, hiljem hea töö eest kuni 900 g.

(Linda Treimann, sünd. 1900, arreteeriti 14.06.1941 Võrus, tribunal 17.06.1942, §58-13 surmaotsus, kinnipidamiskoht Sverdlovski obl. Stupino Sevurallag, surn. 17.07.1942).

(Selma Luts, sünd. 1903 Võrus, arreteeriti 14.06.1941 Võrus, tribunal 17.06.1942 §35, karistus 3 aastat. Kinnipidamiskoht Novosibirsk, vabanes).

(Alice Kuperjanov, sünd. 05.11.1894 Tartus, Naiskodukaitse loojaid ja arendajaid, Julius Kuperjanovi abikaasa, arreteeriti 14.06.1941 Tartus, tribunal 17.06.1942 §58-13 surmaotsus. Kinnipidamiskoht Sverdlovski oblast, surn. 17.07.1942 Sosva).

Minu esimene tööpäev oli raudtee ehitusel, brigadiriks, hiljem kümnikuks oli insener Jürisson. Käisid kaevamise tööd, Jürisson niveleeris (loodis) trassi, mina olin temale abitööliseks. Jürisson oli väga heatahtlik minu vastu, õpetas minule niveleeriga ümberkäimise ära, nii õppisin selle töö päris korralikult selgeks. See oskus tuli minule laagri elus väga suureks kasuks, ka hiljem asumisel olles, sain niveleerimise oskust tarvitada.

(Robert Jürisson, sünd. 1890 Narvas, arreteeriti 14.06.1941, tribunal 04.03.1942, §58-13 10 aastat Sverdlovski obl. Sevurallag, surn. 05.04.1944).

Veidi aja pärast viidi mind tööle elektrijaama, sest paberite järel oli minu viimane töökoht enne arreteerimist MTJ mehhaanik. Elektrijaam oli väike, seal töötas 50 HJ vatimootor puugaasil. Jaam andis valgust öösel laagrile, sest tara peal pidid tuled põlema, päevase energia tarvitas puulõikuse saag. Minuga seltsis oli elektrijaamas tööl ka Lohvart ja Poola daamid, kes valmistasid puuklotse generaatorile. Lohvart valdas hästi vene keelt, oli minule tõlgiks, mina sel ajal valdasin väga viletsalt.

(Jakob Lohvart, sünd. 05.08.1898 Virumaal, veski omanik, arreteeriti 14.06.1941, erin. 17.06.1942 §35 karistusmäär 5 aastat Sverdlovski obl. Sevurallag, vabanes 30.12.1945. Tõi oma tütre Elga (sünd. 23.06.1933) lastekodust Eestisse augustis 1946. a., sest abikaasa Linda (sünd. 02.04.1902) oli küüditatud koos tütre ja pojaga Tomski oblastisse Vasjugani rajooni Mogutajevo’sse, kus poeg Jaan (sünd. 01.09.1934) suri 13. augustil 1942. a. ja abikaasa Linda suri 23.08.1942. Jakob Lohvart aga mõrvati okupantidest röövlite poolt oma kodutalus 11.11.1947, maetud Väike-Maarja vanale kalmistule).

Hiljem läksin sepipatta, saehamba pressile matritsat valmistama. Seal peale sepa tööriistade midagi ei olnud ega ka matritsa valmistamiseks sobivat materjali. Rauda tuli vana vikatiga lõigata (töödelda), samuti vanast viilist sobiva profiiliga viil teha. Matrits sai küll valmis, mina kahtlesin kahe materjali karastuse võimetesse, selle töö jätsin laagri mehhaaniku teha, tulemus oligi – matrits läks hangele, ei karastanud kõvaks. Mind saadeti metsatöödele.

Minule oli arstide komisjoni poolt määratud raske töö. Metsas sattusin tööle Võrust arreteeritud Jakob Laane brigaadi, kelle brigaad tegeles metsa välja kärutamisega. Laane pani mind kergema töö lülisse. See töölüli, kuhu mina sattusin, tegi kergetest relssidest teed, mida mööda metsamaterjal laoplatsile kärutati. Töölüli koosseisus oli peale minu Jõhvi kaupmees Palginõmm, Võru politseikomissar, Võru Poliitilise Politsei assistent ja veel kaks Võru Eesti panga ametnikku.

Brigadir Laane oskas haruldaselt hästi laagri ülemuse juures usaldust võita, ta valdas hästi vene keelt ja tundis hästi venelaste hingeelu. Kesklao kümnik oli linakaupmees Nurk, Laanega said nad väga hästi läbi, nii kui kaupmehed ikka. Meie brigaadi töönäitajad olid alati kõrged, selle järele saime ka kõige suurema leivaportsu. Tegelikult oli Nurk niivõrd julge mees, kes vähemalt 50%, vahest rohkem, kirjutas tõeliselt väljaveetud metsale juurde. Kunagi küsisin Nurga käest, kuidas sa lõpus oma laoga välja tuled, sul tuleb ju puudujääk? Nurk vastas, see on Venemaa , siin on kõik segamini, peab julgema, kui tahad elada.

(Jakob Laane, sünd. 01.07.1894 Tartumaal, erinõupidamise otsus – 8 aastat sunnitööd, vabanes laagrist 10.04.1949 ja asumiselt 1958. Tema naine Elsbeth Laane (sünd. 09.04.1896), suri asumisel 29.01.1945, ja tütar Liia-Ingrid Laane (sünd. 13. juuni 1931), tuli 1945. aastal Eestisse, saadeti tagasi asumisele, vabanes 1958. aastal. Jakob Laane suri 01.05.1981. aastal 86 – aasta vanuses).

(August Nurk, sünd. 29.03.1894 Virumaal, põllumees, Judenitši armee, Vabadussõjas, agar ühiskondliku töö tegija. Mitmete ühistute organiseerija ja esimees, Kaitseliidu Lüganuse malevkonna organiseerija ja pealik, autasustatud Kotkaristi ja Valgetähe ordeniga).1921 aastast alates 6 aastat Maidla vallavanem. Arreteeriti 14.06.1941, §58-10 lg. 1; 58-13, süüdistatuna nõukogudevastases agitatsioonis. Suri eeluurimisel 22.12.1941 Sverdlovski obl. Sevurallagis.

Tema abikaasa Lydia (sünd. 04.06.1905) küüditati Tomski oblasitisse Vasjugani rajooni Mogutajevo’sse, kus suri 21.04.1942).

(Aleksander Palginõmm, sünd. 07.01.1895 Virumaal, arreteeriti 14.06.1941 Jõhvis, Suri Sverdlovski obl. Sevurallag 26.12.1942).

Kahjuks oli meil ka teistsuguseid inimesi, kes olid töölistest argpüksid ja tähenärijad. Endine Vaivara metsaülem Uustalu oli kontoris normeerijaks, kuid kui töökäsul jäi 2 – 3 % puudu, et inimesele leivanorm välja viia, siis seda Uustalu ei teinud. Kontoris töötas ka pr. Kuperjanov. Proua tuli ja ajas veel öösel mõne brigadiri üles, tule kirjuta töökäsk uuesti ringi, muidu inimesed jäävad väikse leiva peale. Uustalu ei julgend % välja panna.

(Daniel Uustalu, sünd. 1896 Virumaal, arreteeriti 13.06.1941 Vaivara vallast, tribunal 17.06.1942 § 58-13, surmaotsus. Kinnipidamiskoht Sverdlovski obl. Sevurallag, surn. 19.08.1942).

Laagris olime nüüd sulidega seltsis. Nõndanimetatud pursui’si 630, sulisi 120. Kuid sulid võtsid kohe valitsemise ohjad enda kätte, tahtsid maksma panna vangimaja korra. Kõigepealt varastasid meil kaasasolnud asjad – riidekraami ära, mida sahkerdasid laagri valvuritele ja ülemustele maha, saades selle eest natukene suitsu materjali, sest sellest oli kõige suurem puudus. Hinnad olid väga odavad, hea ülikond maksis 10 pakki 50 grammiseid mahhorkasid, kellad olid siiski kõige nõutavam vahetuskaup. Kuid suuremjagu võeti neid läbiotsimisel ära. Korraliku käekella eest võis saada 100 sigaretti. Sulid hakkasid kohe ka päris avalikku röövlitööd tegema. Õhtul brigaadile leiba tooma minna tuli ikka mitme mehega, muidu sulid võtsid leiva käest ära ja oligi brigaad söömata. Üldiselt peab ütlema, et sulid olid rohkem organiseeritud, hoidsid kokku. Meist paljud olid liiga intelligendid, siidikindamehed. Lasid isegi endid peksta sulide poolt.

Minul isiklikult oli sulide kuninga Loit’iga terav vahejuhtum. Ühel hommikul söögisaalis, käperdas ja tõukas ühte vanemat inimest. Ütlesin, mis sa togid vanainimest. Muidugi oli Loit’ile minu morda veel vagunist saati meeles, tuli, tõmbas minul sõrmedega üle näo, mis sina pursa kobised. Ilma aru pidamata virutasin Loit’ile parema sirge lõua alla, sulide kuningas oli põrandal siruli. See oli inimeste silmis haruldane juhus, kui sulidele aktiivselt vastu hakkasime. Supi saba läks jaotusluugi poole edasi, minu ees oli Narva Kalevi vabriku direktor Taulik, tema loovutas oma järjekorra minule. Kui olin enda supiportsjoni kätte saanud, hoidsin kahe käega supikaussi. Sel ajal tuli Loit ja lõi minule telliskiviga pähe, mille talle üks Tartu lits oli väljast toonud. Löök oli kaunis tugev, nii et hetkeks mina vajusin tagumiku peale. Suurema õnnetuse hoidis ära minul peas olev sohvri müts. Kargasin maast ülesse Loit’i kallale. Loit tahtis sööklast välja joosta, kuid inimesi oli paksult ees, ei lasknud Loit’i välja. Sain paar vopsu Loit’ile vastu nägu anda, Loit oli jälle pikali põrandal, minu pea oli lõhki, kõik kohad verd täis, ise hirmus vihane. Ei tea isegi, mis oleks teinud, õnneks tuli majandusülem vahele, ei lasknud mind enam Loit’i kallale minna. Mind kamandati ambulanssi, kus aeti pea juustest paljaks ja tehti side. Haav oli kaunis halb, isegi tekkis palavik ja tuli paar nädalat tööst vaba olla. Loit’il raskeid vigastusi ei olnud, üks silm oli küll peaaegu kinni, minu rusikas oli silmaauku tabanud. Nüüd tehti moe pärast ka väike juurdlus, tunnistajad seletasid, et mina ei olnud esimene riiu alustaja ja pealegi tarvitas Loit telliskivi. Õiguse põhimõttel oleks tulnud Loit’i karistada, kuid laagri ülemus oli alati sulide poolt ega karistanud kedagi. Nüüd oli laagris kõlakas suur, sulide kuningas oli pursa käest peksa saanud, kaks korda selili põrandal olnud, ainult soldati abiga pääses veel halvemast. Loit lasi jutu lahti, et mina ei olevat arglik pursa vaid vana poksija.

Muidugi asi ei seisnud poksijas. Loit oli pikemat aega viibinud Tartu vanglas, seetõttu füüsiliselt nõrk, ainult mõrtsuka hing oli kuraasi täis. Peale seda juhust käitusid sulid minuga väga viisakalt.

Mis puutub esialgselt meie inimeste meeleolusse, siis suuremjagu olid väga optimistlikult meelestatud. Tallinna mehel Kultasel õnnestus laagrisse sisse tuua patareidel töötav raadioaparaat. Sellega hankis mõnesuguseid teateid sõjast. Muidugi sakslased liikusid esialgselt kiiresti Moskva poole, Kultas pani omaltpoolt veel juurde ja inimesed olid arvamisel et ega üle kolme kuu meil siin laagris olla ei tule. Mäletan veel, et üks Tartumaa Kaitseliidu üksuse ülem õppis kõnet, mida vaguni uksel peab, kui Eestisse tagasi jõuab. Osa inimesi oli meist siiski hulga pessimistlikumal arvamusel. Arvasime, et ega enne aastat küll Eestisse tagasi ei jõua. Arvasime, et talv tuleb laagris üle elada. Aga et 10 aastat laagris istume, seda ei uskunud keegi.

(Nikolai Kultas, sünd. 16.12.1908 Rakveres, ärimees, kuulsa Tallinna kohviku „Kultas“ omanik, mis asus Vabaduse väljakul. Arreteeriti 16.06.1941 Tallinnas, erinõupidamise otsusega 11.11.1942 § 58, karistusmäär 5 aastat. Tema vanglates läbitud teekond: 1941 – 1942 aastal viibis Sverdlovski obl. Sevurallagis Stupinos, 1943 – Moskva, Lubjanka vangla ja Butõrka vangla; 1943 – 1945 Komi ANSV Uhtalag, asumisel 1945 – 1950 Sev Zeldorlag Uhta, vabanes 1951. aastal ja naases Eestisse 1961. aastal. 1969 – 1989 töötas Tallinnas Kaarli pst. asunud fotolaboris. Suri 16.01.1995 Tallinnas, maetud Tallinna Vana-Kaarli kalmistule).

Lähedalasuvas piirkonnas, kus metsas töötasime, ehitati mingisugust sõjatööstust. Selleks puhastati platsi kändudest, oli pidev paugutamine. Meie rahvas oli väga närviline, justkui oleks sõda sinna jõudnud. Mina tundsin Rakveres hästi major Tarni. Tema, kui rahvusväe ohvitserilt küsisin, kas need on kahuri paugud? Tarn naeris – ei need ole kellegi kahuripaugud, need on kändude „potsutamised“. Seal viibis ka Võru maakonna Sõjaväeringkonna ülem, kolonel, kelle nime olen unustanud. Ütlesin Tarnile, et kolonel räägib kõige aja, et need olevat kahuri paugud. Ütlesin Tarnile, et mine ja ütle talle, mis ta lollitab inimesi. Tarn vastas, et temal ei ole sobiv enda aukraadist vanemale ütelda.

(Roman Tarn, sünd. 14.03.1899, Suurtükiväe polügooni ülem, major, arreteeriti 14.06.1941, tribunal 17.06.1942, surn. 17.07.1942 Sverdlovski obl. Sevurallag).

Lõuna ajal seadsin ennast härra koloneli lähedale istuma ja ütlesin möödaminnes, et ei tea, mis potsutamine see on, kas venelased õhivad kändusid? Kolonel vastas kiiresti – need on kahuri paugud. Mina muigasin ja vastasin, et ei need ole mingid kahuripaugud, venelased õhivad kändusid. Härra koloneli „hari läks punaseks“ ja põrutas minule, et olete üks punane ühes kändudega, Eestisse tagasi minnes peame teie näo meeles. Kahjuks ei jõudnudki see mees tagasi Eestisse, jäi Stupino laagri mulda puhkama.

(Unustatud nimi oli Jakob Vende, sünd. 17.04.1890, kolonel, arreteeriti 15.06.1941, surn. 26.12.1941 Sverdlovski obl. Sevurallag).

Ilmad läksid juba külmemaks, kogu meie metsatööstus kolis uude kohta üle, mis oli kaugemal kui eelmine töökoht. Uues kohas toimus metsa väljavedu hobustega, käsiraudteed seal enam ei tarvitatud. Töölüli, kus mina töötasin, oli laiali läinud. Lund oli juba veidi maas, hobused vedasid metsa mingisuguste reemoodi moodustistega, vene nimega valaguska, laoplatsile. Juhtkond seadis ühe mehe metsa sepaks, kes kohapeal väikseid asju parandas. Sepaks osutus minule juba ennem tuttav Anderson Eisma rannast. Sokutasin enda sepale abiliseks. Sepal peab ju ikka abiline olema. Ilmad olid külmad. Kõige suurem töö meil, seppadel, oli tule hoidmine, et külm ei tuleks. Tööd oli väga vähe, mõni rauatükk oli ka moe pärast tules. Üldiselt võisime eluga rahul olla. Toiduports – leib, käis meil brigaadi keskmise tööhulga järgi. Brigadir Laane oskas töökäske ikka niiviisi välja joonistada, et mehed süüa said. Kahjuks Laane haigestus ja läks pimesoole lõikusele. Nüüd asus brigadiri kohuseid täima teine mees, endine Iisaku vallavanem Ridali, mõistis küll hästi vene keelt kõnes ja kirjas, kuid omas rohkem ametniku iseloomu, ei julgenud venelastele valetada, ei julgenud juurdekirjutusi teha. Sellega halvenes järsult inimeste toitlustamine. Inimesed jäid nõrgaks. Töökohta minek oli juba 6 km. Päev läbi söömata tööd teha, õhtul tagasi tulles nõrkes paar inimest teel ära, keda tuli juba kanda. Tavaliselt üks nendest oli järgmisel hommikul surnud. Mina isiklikult suurt tööd midagi ei teinud, peale endale tule tegemise, kuid 12 km ära käia osutus ka ülejõu käivaks.

(Johannes-Eduard Anderson, sünd. 27.03.1898, talupidaja, võttis osa Vabadussõjast, Isamaaliit. Arreteeriti 14.06.1941, erin. 04.03.1942 § 58-4 10a. Sverdlovski obl. Sevurallag. Vabanes laagrist 24.03.1944, asumisel Tomski obl. Vasjugani raj. ja Krivošeino raj. Vabanes asumiselt 25.09.1958).

(Erich Ridali, sünd. 11.03.1900 Iisaku, endine kauaaegne Iisaku vallavanem. Oli Kaitseliidus ja Isamaaliidus. Ta jäi ka Siberis Stupino surmalaagris metsatööde brigadirina ausaks ja õiglaseks inimeseks, nagu meenutasid ellujäänud kaasvangid. Ta hukkus näljast ja kurnatusest 4. detsembril 1941 Stupino vangilaagris).

Otsustasin – enam metsa ei lähe, kuid mis teha. Surnute matmine laagris oli muutunud kõige suuremaks tööks. Selleks oli moodustatud surnumatjate brigaadid. Ühe brigaadi brigadir, Rakvere mees Rudolf Haus, oli minule hästi tuttav. Sokutasin ennast tema brigaadi. Surnuaed oli laagrist umbes ühe kilomeetri kaugusel, nii, et käimisega sai juba jõudu kokku hoida, mis väga väheseks oli jäänud. Surnuaia maa oli tugevalt külmanud. Enne kaevamist tuli suur tuli maa peale teha, et maa ära sulatada. Üks teine brigaad, keda juhtis Tartu mees Raudsepp, oli ka surnuaial tööl.

Töö jaotus oli selline: Raudsepa mehed muretsesid puid, mis oli küllalt raske töö sest lumi oli juba küllalt sügav. Haus’i mehed olid kaevajad. Ka mõned tugevamad Haus’i meestest olid puude muretsejateks. Mina olin ikka labidamees. Kui auk oli juba sügavam, siis olin mina tule kohendaja, viskasin vahest ka mõne labidatäie mulda välja, arvestades, et vähem jõudu kuluks.

(Karl Rudolf Haus, Rakvere linna perek.s. ametniku otsusega 20. veebruarist 1940 määratud uueks nimeks: “Reedik” ja otsusega 26. veebr. 1940 uueks perekonnanimeks: “Aus”. Sünd. 14.03.1896, arreteeriti 14.06.1941 Rakveres. Sõjaväelane, Vabadussõjas ohvitser, eraelus ametilt kinnitustegelane (kindlustusseltsis), raamatupidaja. 1932. aastal ülendatud leitnandiks, 1933 kaardiohvitseriks. Autasustatud Eesti Vabadussõja Mälestusmärk ja Kaitseliidu III kl. Valgerist (1933). Suri 03.10.1942 Sverdlovski oblastis Serovi rajoonis Sosva vangilaagris, põhjus – mahalaskmine).

(Alfred Johannes Raudsepp, sünd. 17.12.1907 Harjumaal. Arreteeriti 14.06.1941 Tallinnas, erinõupidamine 04.03.1942, § 58-13, karistusmäär 10 aastat, töötas õpetajana ja kuulus Kaitseliitu. Kinnipidamiskoht Sverdlovski obl. Sevurallag, surn. 10.08.1943 Vosturallag).

Asi muutus ikka räbalamaks. Surm tegi oma tööd õige tugevasti ja kaks brigaadi ei jõudnud enam surnuid matta. Metsatööd pandi seisma, kõik tööjõud koondati surnute matmisele, mis käis ööpäev läbi, kuid surnute „lao seis“ oli ikka veel suur.

Laibad olid peaaegu kõik rottide poolt näritud. Laibad paigutati lauapindadest valmistatud kirstudesse, mida üks brigaad valmistas. Naelteks olid traadi kerast lõigatud jupid. Kirstudega oli häda, tuli viia surnuaiale enda jõul. Kelgul vedades tahtsid vägisi ära laguneda. Igale kirstus olevale laibale seoti traadiga jala külge lauatükk, kus oli mingisugune number peale põletatud. Hauad olid suured ühishauad. Suure haua peale pandi teiba otsa lauatüki peale põletatud märk.

Oli tavaline jõulueelne päev, ei erinenud teistest vangipäevadest. Võtsime hommikul oma kaks kirstu laipadega kaasa ja töötasime surnuaial. Õhtu oli tulemas, vangile on see kõige oodatum aeg. Lootus on õhtusele leivatükile, kausikene mingisugust supilöga ka ja öö naril lebotada. Pime oli juba käes, kuid tunnimees, saadana puuk, ei teinud väljagi et meid laagrisse viia. Põhjus oli see, et Haus oli tunnimehega mingi äritehingu pärast tülis ja tunnimehel oli kavatsus Haus maha lasta, kuid Haus oli sellest teadlik. Tunnimees kutsus korduvalt Haus’i enda juurde, Haus aga ei teinud sellest väljagi. Kui Haus oleks läinud, oleks tunnimees Haus’i maha lasknud. Põgenemise katse ja asi vask. Oli juba õige hilja, puud hakkasid ka otsa saama, hirm veel, et külm ka tuleb kallale. Õnneks tuli laagrist vahtkonna ülem surnuaiale vaatama, mis lahti on, et tunnimees ei too brigaadi ära. Siis viidi meid laagrisse. Söögisaalis oli kõik juba lõppenud, saime oma päevase leivaportsu kätte, natuke külma supilöga ja oligi see raske päev möödas.

Oligi vahe tulnud minule surnumatjate brigaadis. Järgmisel päeval määras arst minu, kui väga nõrga, kaheks nädalaks ameerika produktide peale kosuma.

Rinde teated olid, et saksa väed liiguvad kiirelt Moskva poole. Laagri ülem suhtus meisse võrdlemisi halvasti. Anti mõista, et meie oleme hävitamisele määratud. Toit oli väga halb, peamiselt oli leib see, mis meid hinges hoidis. Meie laagris leiba ei küpsetatud, see toodi Verhoturjest, tihti jäi päevi vahelegi, ka leiba ei toodud, olgugi, et hiljem anti saamata jäänud portsjon tagantjärele. Kuid see vahepealne ilma leivata olek mõjus nõrkadele inimestele väga halvasti. Surevus oli väga suur. Laagri arstiks oli meil endine Petseri maakonna arst dr. Järv. Arst oli väga ara iseloomuga, natuke isegi pugeja, ei suutnud ennast laagri ülema juures maksma panna. Muidugi oli arstil kindel limiit, mitu inimest ta võis tööl käimisest vabastada. Haigeid ja nõrkasid oli väga palju. Arst Järv saatis tööle, kui vabastatute arv oli täis. Õhtul tassiti nii mõnigi pool surnult metsast tagasi. Nüüd tekkis uus häda, surnuid oli nii palju et ei jõutud neid ära matta. Hilisemate kuulduste kohaselt, juhul, kui sakslane oleks Moskva ära võtnud, need laagrid, kus kinni peeti Baltimaalt toodud inimesi, need oleks ära hävitatud samuti, kui Poola ohvitserid Hatõni metsas.

Esialgselt oli ka meiega seltsis laagris Poolast arreteeritud ohvitseride naisi. Kuid need viidi hiljem ära. Meie suhtes Stalin järgi ei andnud, põhjendades et meie oleme Nõukogude Liidu kodanikud.
Kui sakslased olid Moskva alt tagasi löödud, tuli meid inspekteerima mingi punase risti komisjon. Laagrile määrati dr. Järve asemele uus arst, Samburski, kes oli rahvuselt poolakas.

(Johannes Järv, sünd. 17.03.1886 Holstre v. Oli 1920 – 1935 Puhja jaoskonna arst, Petseri maa-arst. Arreteeriti 10.06.1941 Petseris, suri 24.03.1946 Sverdlovski obl. Sevurallagis).

Laagris pandi suuremalt jaolt kõik välistööd seisma. Surnute matmine oli peamine töö, kus mitu brigaadi käis tööl ka öösel. Parandati toitlustust. Kaera kõlgaste asemel sai nüüd ka riisi ja mitmesuguseid ameerika konserve. Massiline surevus pandi seisma. Dr. Samburski ei saatnud nõrku ja haigeid inimesi välja tööle. Peale punase risti komisjoni käimist muutus ka konvoi käitumine leebemaks.

1941. aasta detsembri kuul tuli kohapeale uurijate brigaad.

Uurijate hulgas oli venelasi ja nõndanimetatud Sibula venelasi. Need inimesed, kes mõistsid vene keelt, need sattusid venelastest uurijate juurde. Neid koheldi ülekuulamisel palju inimlikumalt. Uurimise toimik tuli enam-vähem asjalik. Nõndanimetatud Sibula venelased, rääkisid viletsalt eesti keelt. Meie Petseri venelased, nende käitumine oli võrdlemisi jäme. Kui nende küsimustega ei oldud kohe nõus, tulid käppapidi kallale. Minu ülekuulaja oli ka mingisugune setukas, hakkas ette lugema, et olen olnud tööliste kurnaja, kuulunud vabadussõdalaste liitu. Kui seda eitasin, tõusis laua tagant püsti, mõtles vist mind sakutama tulla, mina aga tõusin ka kiiresti püsti, siis tema läks ja istus laua taha tagasi. Jutuajamine käis viletsas eesti keeles. Protokolli kirjutas vene keeles. Kuidas minu seletused paberile olid pandud, sellest ei teadnud mina midagi. Mina sel ajal veel vene keelt ei osanud ja tõlki meie juures ei olnud.

1942. aasta jaanuari kuul eraldati meie hulgast barakkidest umbes 70 inimest ära. Hoovi peale tehti ajutine telklaager, milline ümbritseti traataiaga. Jaanuari kuul, need inimesed, kes järele olid jäänud suurest suremisest, toibutati nii, et võisime jälle metsatööl või „pirsapeal“ puid lõikamas käia. Need inimesed, kes laagri hoovil traataias olid, neid tööle ei saadetud. Traataeda paigutati peamiselt kaitseliitlased, kes Eestis olid olnud kaitseliidu pealikud, nõnda nimetatud musta krae kandjad. Nende hulgas oli palju maakoolide õpetajaid, Rakvere lähedalt Mädapea ja Aluvere koolide juhatajad ja palju teisi. 1942. aasta märtsi kuul saadeti nad meilt kohe tapiga ära. Esialgu ei teadnud meie midagi, kuhu nad saadeti või milleks.

Meie inimesed töötasid hiljem 1945 – 1946. a. Verhoturjes, kus asus meie jaoskonna laagrite keskus. Sealsed laagri elanikud rääkisid, et 1942. aasta märtsi kuul oli toodud sinna kaks gruppi eestlasi, kes olid seal maha lastud, mida ka tuleb uskuda, sest ühtegi neist eestlastest ei ole keegi enam elusalt näinud. Sugulaste kirjalikele järelpärimistele vastatakse, et ära surnud.

1942. aasta veebruari kuul tehti meile teatavaks erinõukogu otsused, mille järele olid suuremjagu 10 aastat tööparanduslikku laagrit, väike osa 8 aastat, mõni üksik 5 aastat. Rakvere meestest oli 5 aastat Palgi’l ja Lohvard’il. Kõikidele sulidele anti 3 aastat, üldiselt asumisele määramisest juttu ei olnud.

(Arved Palgi, sünd. 09.09.1903 Rakveres, arreteeriti 14.06.1941, tribunal 31.10.1942, §16, §58-4, §35. Karistusmäär 5 aastat, süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Ta oli Rakvere Muuseumi asutaja ja juhataja. Hiljem tegutses ta mesinikuna. Surn. 23.05.1984 80-aastaselt ja on maetud Rakvere linnakalmistule).

Need inimesed, kes laagri õuel traataias olid, nende kohta erinõukogu otsuseid ei olnud. Võib oletada, kui ka hiljem on selgunud, nende kohta oli tehtud surmaotsus. Erinõukogu otsuste saamisele reageering meie hulgas oli väga omapärane. Kuid seda ei uskunud meist keegi, et 10 aastat laagris välja kannatame, ei uskunud seda, et nõukogude võim nii kaua püsib, sest käis sõda, paljude lootused olid sellele pandud. Kolme kuu jooksul olime üle 300 inimese Stupino surnuaiale matnud. Kui kunagi 10 aastat mööda sai, siis oli meid kõige rohkem järel 10 %, see on umbes 70 inimest.

1942. aastal Stupino laagris.

Oli talvine aeg. Elu ja surma vahel virelevale vangile on tööl käimine küllalt raske. On alati tunne, et oled ori. Minule tundus vangi töö eriti orja tööna. Võibolla oli see ka sellest tingitud, et mina enda elus olen väga vähe võõrast tööd teinud. Alati oli plaan, kuidas tööle minekust kõrvale viilida ja eriti talve ajal, kui juba laagrist väljas käimine kutsus esile suure energia kulu. Tööle mitte minna olid võimalused väga väikesed. Kui tööle ei läinud, siis pisteti kartserisse vee ja leiva peale lutikaid söötma. Kõige parem asi oli, kui arst vabastas tööle minekust. Kuid arstil oli oma päeva plaan, kui palju inimesi ta tööst vabastada võis. Minust viletsamaid ja päris haigeid inimesi oli palju, pealegi puudus minul arstiga sel ajal lähem tutvus. Pärastpoole õppisin ka mina laagri õiget elu tundma, kus esimene nõue on – arstiga tuleb osata läbi saada, siis elad ka rasked ajad üle. Seekord tuli midagi muud välja mõelda, kui ei tahtnud tööle minna. Mõtlesin, kui võtaks väikse varba otsast tüki ära, oleks ju väga mõnus, kui selle eest saaks kaua aega laagris laiselda. Ega see ei ole ju paha plaan, peab see väike varvas nii pikk olema, kui lühemaga ka läbi saab. Otsus oli tehtud. Kuid asi tuleb ainult täide viia. Mõtlesin, võibolla täna tööle ei lähe, sest viisud olid väga viletsad, ei kannatanud enam metsa minna. Kuid vahi pealt visati minule tugevad, hästi remonditud viisud kätte ja tuli tööle minna. Metsas pidin varba lühendamise nii läbi viima, et see näiks tööõnnetusena. Töötasin seltsis paarimehega metsalangetusel. Tuli asi nii seada, et minuga juhtuks tööõnnetus ja sellele pidi pealtnägija olema. Kõige suurem häda seisis selles, kuidas see paras tükikene varba otsast ära võtta, et liiga kaugele ei läheks. See probleem oli päris raske lahendada. Viisk oli maailma suur, nii kui väike kartulikorv ja jalale igasuguseid kaltse ümber mähitud, proovi siis kindlaks teha, kus asub väike varvas. Asja tuli tõsiselt võtta. Kõigepealt tegin endale terava otsaga traadist ora, sellega katsusin läbi viisu ja kaltsude, kus väikese varba ots asub. Töökaaslane oli minust veidi eemal, mina raiusin langetatud puudelt oksi. Eeltööd olid kõik tehtud, varba otsa asukoht kindlaks määratud, muudkui hakka pihta. Panin paraja puuklopi viisu peale piirdeks, et rohkem ei raiuks kui traadiga on kindlaks määratud. Puukloppi hoidsin vasaku käega hoolega kohal ja siis virutasin kirvega klotsi tagant vägeva hoobi. Viisu nina oli lõhki, ka varvas tundus veidi kibedana, viisus olev lõhe muutus veriseks. Läksin siis tule juurde, tegin jala lahti, et selgitada, kuidas asi õnnestus. Töökaaslane oli ka parajasti tule juures, näitasin temale – näed, oksi laasides lõin kirvega jalga, näed, viisk lõhki ja jalg verine. Kuid oh häda, varvast olin kirvega liiga tagasihoidlikult puutunud. Varba otsast oli ainult tugev naha tükk ära, verd tuli siiski päris hästi. Töökaaslane läks kiiresti velskri järele, kes oli rahvuselt juut. Tuli velsker, tegi varbale sideme ja ütles – oled ikka loll et nii vähe lühendasid, võtt nii, et oleks võinud kaua aega kodus olla. Mina sain varba lühenduse eest ainult kolm vaba päeva, hea seegi, trööstisin ennast sellega. Kui vaja, eks teinekord või veel lühendada, kuid pettumus oli siiski suur, et hea kavatsus vussi läks.

Viibisin 1943. aasta märtsi kuul Põhja-Uurali laagri Verhoturje jaoskonnas Berjosovka laagripunktis. Olukord oli metsatöödel väga halb, päeval oli lumi märg, riidekaltsud, mis meil ümber olid, said märjaks. Õhtud olid sel ajal seal väga külmad. Laagris metsatöö tööpäeva lõpetamise protseduur oli järgmine: Konvoiülem taob vahi juures haamriga vastu rippuvaid relsitükkisi, see on siis õhtune töö lõpetus ja vahi juurde kogunemise märguanne. Tavaliselt on vangidel sel ajal ammugi töö lõpetatud, soendavad endid tulede ääres, milline toiming riiete kuivatamiseks ja jõutagavarade kogumiseks on hädavajalik, sest töökoht oli tavaliselt laagrist 5 – 6 km eemal. Et seda maad õhtul väsind inimesel ära käia, ei olegi nii kerge, sest tihti nõrkesid inimesed teel ja tuli juba neid kanda, mõni oli järgmisel hommikul surnud. Konvoiülema kella peale tuli kõigil vangidel tulla vahi juurde, seal luges konvoiülem brigaadide järgi inimesed erilisse traataeda. Juhul, kui kõik klappis, oli hea, kuid väga tihti arvud ei klappinud. Metsa lank oli kaunis suur, tihti üks kilomeeter ruudus. Peale väsitavat päevatööd oli tule juures mõnus olla, võibolla mõni oli isegi magama jäänud, seda tuli ka vahest ette. Tekkiski olukord, et vahi peal arvud ei klappinud, tuli brigadiridel metsast veel oma inimesi otsima minna. Kõige selle tagajärjel tuli teistel traataedades külmetada, sest siin ei olnud mingit tuld soenduseks. Teinekord venis asi isegi tunni – pooleteiseni. Olenes ka konvoiülema kirjaoskusest, sest see ajas ka lugemise vahest segamini. Kui kõik klappis, siis löödi jälle kella, nüüd tulid juba tunnimehed postidelt ära. Loeti veelkord vangid traataiast üle ja siis algas vast liikumine laagri poole. Õhtuse traataias külmetamise tõttu haigestus õige palju inimesi kopsupõletikku. Sel ajal veel penetseliini ravi ei olnud, haigestunud surid suurem osa ära. Brigaadis, kus mina töötasin, oli juba kolm inimest ära surnud. Vaatasin, et asi muutub tõsiseks, nüüd peab midagi ette võtma, sest füüsiliselt olin kaunis nõrgaks jäänud, kodumaalt ei olnud mina veel mingisugust toetust saanud. Selkorral oli meil toitlustuskord selline, et normi täitmisest tehti kolme päevane keskmine kokkuvõte. Kui oli normitäitmise % hea, see oli siis järgmise kolme päeva toitlustuse aluseks. Kõige kõrgem toidu norm oli sellel ajal 900 gr leiba , kolm korda supivett, üks kord putru, mille valmistamiseks oli kasutatud 50 g vangi tangu.

Minu brigadir oli väga tubli mees, Voinov, endine tsaariarmee kaadriohvitser, kes enne 1940. aastat pidas Narvas leivatööstust. Sain temaga väga hästi läbi. Kõigepealt rääkisin brigadirile, et näitaks minule kõrge normi täitmise %, sest kavatsen haigeks jääda. Kord oli selline, et kui inimene haigeks jäi, ükskõik, kui kaua ta arsti poolt vabastatud oli, kuu või kaks, toidu sai selle järele, milline viimati tööl olles kolme päeva normi täitmise keskmine % oli. Küsimus oli, mida ette võtta, kui ei taha ära surra. Kuid üks oli kindel, mina seda elukorda kauem välja ei kannata. Kaalusin küsimust, kas elu lunastada käe või jala hinnaga?

Kuid kõigist neist oli kahju. Minuga juhtus lapsepõlves sügisel metsas karjase juures olles õnnetus, kukkusin vasaku käega tulle, käsi sai pealtpoolt põletushaavu, nii et rakud tekkisid käe seljale. Ema määris kätt hapukoorega, muud arstiabi ei saanud, paranes ära. Tekkis plaan – tuleb kätt kõrvetada, olgu küll valus, aga käsi alles. Plaan vajas välja töötada, kuidas seda läbi viia, ega see nii lihtne olegi. Iga õnnetuse kohta koostatakse akt, ühes väikse juurdlusega, toimunu pidi välja nägema tööõnnetusena sest vang ei tohtinud ise ennast vigastada, see oli rangelt karistatav.

Töötasin parajasti ühe Leningradi haljastusagronoomiga seltsis metsa lõikusel. Sellel päeval, millal kavatsesin käe kõrvetuse toimingu läbi viia, hakkasin töö juures seda asja hoolega ette valmistama. Peale puude mahalangetamist tegin väikse mäenõlvaku alla okste põletamiseks tule üles, tuli põles näiliselt väga hästi, muudkui tassisime oksi peale. Mina võtsin mäepoolsest servast suure okste sületäie, lumi oli võrdlemisi sügav, liikumine väsinud inimesele vaevaline. Okstega tule juurde jõudes, püüdes neid tulle visata, kukkusin ise ka tulle, muidugi ettekavatsetult. Tuli oli tehtud sügava lume peale, oksad põledes ei olnud veel süsi tule alla tekitanud. Paljas vasak käsi, mida kavatsesin kõrvetada, läks tulest läbi lumme. Tunne oli, et väga ei juhtu midagi. Pöörasin ennast pikkamööda põlevas oksahunnikus, keha asend oli halb, sest jalad olid maastiku profiili järel veidi ülevalpool. Töökaaslane tuli kohe kiiresti appi, aitas minu põlevast oksahunnikust välja. Käel ei olnud viga suurt midagi, natuke punetama oli võtnud. Pettumus oli suur, hästi kavatsetud plaanist ei tulnud midagi välja, kuid töölkäimine tuleb lõpetada.

Peale lõunat läksime oma tööjärjega veidi edasi. Seal mahalangetatud puude hulgas oli mitu metsakuiva mändi. Kuiva männi oksi põletades oli tuli nii äge, et oleks võinud terve härja ära küpsetada. Töökaaslane oli parajasti minu vaateväljast kaugemal, nii et mind ei näinud, olin üksi tule juures. Mõtlesin küll jubedale valule, kuid tuleb teha. Pistsin vasaku käe selja hõõguvate süte peale, oli valus küll, kui käe sütelt ära tõmbasin ja rakud kerkisid käeseljale. Läksin kiiresti töökaaslase juurde kätt näitama – näed, ikkagi ajas rakud ülesse. Järgmine käik oli velskri juurde. See laiutas käsi, et ei temal ole midagi teha, trööstis, katsu valu välja kannatada, küll selle tasuks saad puhata. Meister seadis tööõnnetuse akti kokku, töökaaslane seletas muidugi üle, kuidas tema mind aitas tulest välja. Asja vormiline külg oligi korras. Kuid valu oli vägev. Mähkisin käe kuidagi kaltsu sisse, et ei külmetaks, sest kinda kätte panek oli võimatu, käsi tuli hitlerlikuks tervituseks üleval hoida, siis võis valu välja kannatada. Õhtul ambulantsis määriti mingi salviga. Arsti arvamine oli, et põletushaav ilma sidemeta paraneb paremini, rakud ei olnud katki läinud. Käsi tuli kogu aeg üleval hoida, et suudaks valu välja kannatada. Ööseks sidusin nööri lakke, käsi rippus silmuses. Aega läks mõni päev, valu jäi järele, elu muutus päris rahulikuks valu suhtes. Teha polnud midagi, logelesin niisama ringi ja lebasin naril. Õhtul, kui vangid töölt tagasi laagrisse jõudsid, väsinult, et vaevalt jalul seisid, siis kõige suurem kontrast oli söögisaalis. Väsinud inimesed töötasid halvasti, seda väiksem oli leib. Mina magasid laagris, sain kõige suurema leiva, peale selle muud lisandid juurde, selliselt, mida üldse laagri kõige paremale töölisele anti. Tänutundega mõtlen brigadir Voinovi peale, tema pidas ausalt enda lubadust. Kui üldse rääkida Voinovist, kui inimesest, nii intelligentset inimest ja inimeste eest hoolitsejat ja reaalselt olukorda hinnata oskavat inimest kui oli Voinov, ei ole mina enam kohanud.

(Mihail Voinov (Vaino), sünd. 03.06.1900 Jamburgis, arreteeriti 14.06.1941 Narvas, tribunal 21.03.1942, §58-3, vabanes 1946. aastal).

Minu käsi paranes väga pikka mööda, muidugi olin ka ise selles veidi süüdi et olin mõne kärnakese haavadelt kogemata ära hõõrunud. Kui arst mind jälle ükskord tööle kirjutas, oli juba suur suvi käes.
Mõtlen, mis mina siis selle logelemise ajal tegin? Teha ei olnud õieti midagi, mida võiks nimetada aja kasulikuks mööda saatmiseks. Raamatuid seal ei olnud. Välistöödel käis kirjutamine, igasugune arvestus puutahvlitele. Teiseks päevaks sai jälle tahvlid puhtaks kraapida. Kontoris käis kirjatöö vanadele ajakirjadele. Puhast paberit ei olnud seal üldse. Pliiats oli suur varandus, see kuulus brigadiridele ja kümnikutele. Kontori kirjatöödeks valmistati tinti lehise koorest, suleräbalaid hoiti hoolega kui kallist varandust.

Enda teada täitsin siiski minule määratud päevaplaani. Kui päev möödas, siis on jälle üks päev vähem 3650-st orjapäevast, mida minule oli NKVD erinõukogu määranud. Miks, või mille eest minule need orjapäevad määrati, ei teadnud ma siis, ega tea ka praegugi, kui ma olen rehabiliteeritud. Tähendab, kõik oli suur eksitus? Mõtlen, kui minul ei oleks jätkunud julgust endaga selliselt talitada, mina ei oleks seda kevadet välja kannatanud. Elu näitas et üks kolmandik brigaadi inimestest kus mina töötasin, surid ära sel kevadel kopsupõletikku. Mis kasu oleks sellest olnud valitsusele, kui mina oleks ära surnud? Mina ju rahvavaenlane ei olnud, nagu minu hilisem rehabiliteerimine näitas. Minu ettevõtmisest oli kasu endale, jäin seekord elama. Seni, kui mina suutsin juba rahvamajandusele, suurele kommunismi üritusele, midagi kasulikku anda, sinna oli veel palju vangipäevi ja seiklusi ees.

Mälestusi laagrielust.

1942. aasta juuni kuus viibisin Stupino laagris, kus olin viibinud puhkusel-paranemisel. Kevadel ja suve algul töötasin pirsa peal puulõikusel. Hiljem Lõhmuse brigaadis. Töötasime laagri lähedal metsa lõikusel. Töö oli ligidal, käia oli vähe, tööl hoidsime energiat kokku. Endal oli füüsiliselt tunne kaunis hea. Väike juhus tööjuurest: niikui märkisin, töötasin Lõhmuse brigaadis töökaaslaseks-paarimeheks oli endine Rakvere jaama konstaabel Paap, brigaadi kümnikuks oli endine Vaivara metsaülem, tähenärija Uustalu. Ilmad olid väga ilusad, päikeseküllased. Mina ei viitsinud tööd teha, Paap oli rohkem hädaline, mina olin rahulik. Paap leppis, et logeleme pealgi. Aga midagi pidi ikka näitama. Saagisin käsisaega eelmisel päeval Uustalule üle antud palkide otsast litrid ära. Näitasin Uustalule kui täna valmistatuid. Noh, kus sellega. Uustalu sai aru, et tahan teda alt tõmmata ja kus pistis kisama. Kuulasin vähe aega Uustalu kära, tegin tõsise näo ette ja küsisin: „Kes sa siin oled? Sina oled vene vang, mitte enam Vaivara metsaülem. Sa oled üldse üks igavene argpüks, tähenärija, olles normeerija, saatsid palju meie inimesi mättasse. Sind võib maha lüüa kui koerapoja, kellelgi ei ole sinust kahju. Kes sina oled? Sa oled eestlane, Eesti ema piima joonud, Eesti ülikoolis käinud…“ Kui olin teda igatepidi ristinud, oli Uustalu vait kui sukk. Järgmisel päeval ei tulnudki minu ja Paap’i tööd vaatama. Mõned päevad tegime veel seal tööd, Uustalu oli tagasihoidlik ja viisakas.

(Daniel Uustalu, Vaivara metsaülem aastail 1934.-.1941. Sünd. 12.03.1896. Arreteeriti 13.06.1941 Vaivaras, erin. 27.06.1942, , § 58-13, surmaotsus, otsus viidi täide 19.08.1942).

(Arvo (Arnold) Lõhmus, sünd. 06.08.1914, oli sõjaväelane, EW mereväeleitnant, hiljem teenis Punaarmees. Arreteeriti 14.06.1941, tribunal 04.08.1942 , § 58-10 10+5a Sverdlovski obl. Sevurallag. Vabanes laagrist 1952. aastal. Suri 30.04.1977 Tallinnas, maetud Rahumäe kalmistule).

(Johannes Paap, sünd. 04.08.1897 Oudova, politseikonstaabel. Arreteeriti 14.06.1941 Rakveres, erin. 28.02.1942 § 58 – 13 10a, Sverdlovski obl. Sevurallag, suri laagris 30.01.1944).

Mind saadeti Stupinost Berjosovka laagrisse. Seal sattusin Voinovi brigaadi. Voinovi brigaadis olin samas laagris juba möödunud aastal olnud. Töö oli jälle metsalangetus, kuid töökoht oli kaugel, laagrist umbes 5 km. Tee metsa oli väga halb, maastik poolenisti soine, igasuguseid mahalangenud puid täis, ühesõnaga väga väsitav käia. Olin umbes 10 päeva tööl käinud, kui ükskord õhtul töölt tulles, laagrist veel umbes paar kilomeetrit eemal olles, väsisin ära. Pea käis ringi, enam käia ei jõudnud. Voinov toetas ühelt poolt, kümnikuks oli punaste pükstega vene daam, see toetas teiselt poolt. Kõndisime 100 meetrit ja jälle puhkasime. Laagri lähedale jõudes hakkasid puhkepausid juba 50 meetri järel tulema. Mäletan veel laagri väravaid, siis kaotasin juba meelemärkuse. Sealt kanti mind puhkehaiglasse.

Mälestus Berjosovka laagrist, kui keele mitteoskus võib kasuks tulla:

Viibisin Berjosovka laagripunktis. Kõrge arstide komisjon oli kohal, kus tehti üldist tervislikku kontrolli, hinnati ümber töökategooriaid. Komisjon koosnes naisarstidest. Arstid suhtusid meisse kui vangidesse päris heatahtlikult, muidugi niipalju, kuipalju seadused ja määrused seda lubasid. Ootasin lahtiriietatuna oma järjekorda. Mõtlesin, kuidas siis daamide ees viisakamalt esineda. Muidugi olin nõrk, väsinud, teadsin, et venekeelset sõna „ploho“ tarvitati, aga ka teist sõna „hujova“. Mõtlesin, et viimane on viisakam sõna. Kui laua juurde jõudsin, pöörati minu poole ja küsiti, kuidas enesetunne on, mida kaeban. Tahtsin ütelda, et on halb („ploho“), aga kasutasin seda endateada viisakamat sõna („hujova“). Kui selle öelnud olin, kõik kolm naist ajasid kaelad pikale, et mis teie ütlesite? Sain aru, et nüüd läks küll midagi viltu. Seda sõna mina enam ei korranud. Muidugi punastasin, puterdasin kuidagi, et olen nõrk ja väsind. Saadetigi kaheks nädalaks puhkekodusse. Seal töötas Leemets köögi juhatajana. Oli küll sõjaaeg, aga arstidel toidu asi hea. Leemets tegi meile hästi süüa. Naised rääkisid kord Leemetsale, kuidas tema kaasmaalane nendele ütelnud. Leemets sai arstidega hästi läbi, valdas hästi vene keelt. Rääkisin, olles tema hea sõber, et minu vene keele oskus on nõrk.

Sellest ajast jäingi komisjoni naisarstidele meelde. Muigasid igakord, kuidas nüüd tervis on? Suhtusid minusse väga hästi. Üks neist komisjoni arstidest oli hiljem Korelino haigla arst. Kui palatis minu juurde tuli, noris küsides: kuidas tervis on? Vastasin – ploho. Tema naeris ja küsis – kas teistmoodi ei ole, kui varem rääkisite?

Nii olingi saanud hoolealuseks.

(Richard Leemets, sünd. 02.10.1899 Virumaal, oli pangaametnik. Arreteeriti 14.06.1941 Rakveres, erin. 04.03.1942, , § 58-10; 58-11, 10 aastat. Viibis Sverdlovski oblastis Sevurallag’is, Mordva ANSV Dubravlag’is, Kasahhi NSV Koktšetavi obl. Vabanes laagrist 29.04.1951 ja asumiselt vabanes 19.04.1958. Oli osa võtnud Vabadussõjast, kuulus Kaitseliitu, oli vaps. Surn. 18.03.1984 84-aastaselt Rakveres).

Nii algasid minu haiglates lebamise päevad peale, mis kestsid väikeste vaheaegadega kuni 1945. aasta augustikuuni. Haigust kui niisugust õieti ei olnud, oli ainult alatoitlus. Esialgselt haiglas lebades, natukese poputasin kõrvalt ka ennast. Minul oli juhuslikult veel järel üks paar lakk-kingi, need sokutasin minema. Selle eest sain 100 g paki narmastubakat. Sellest tegin 70 või 100 plotskit. Laagris oli ka palju Kaukaasia rahvaid, need olid narmastubaka peale maiad. Ühe suitsu krutka eest sain 100 g jahust leivakese. Samal ajal Berjosovkas viibides sai Jõhvi mees Paun kirja Vasjuganist, kus olid meie perekonnad. Kiri oli venekeelne. Paun ei saanud kirjast hästi aru, tõlkis seda valesti. Tuli välja, et minu naine on surnud, sama teade oli ka Palgi naise kohta. Tuju oli muidugi küllalt halb, õhtul veel arutasime kirja eelpool märgitud andmetega.

Voinov muidugi märkas minu rõhutud olekut ja teadis et see on tingitud surma teatest. Öösel, võibolla kella 3 – 4 vahel tuli Voinov barakki, kus mina magasin. Ei tea, kust või kuidas sai ta Pauna käest kirja enda kätte. Voinov oli rahvuselt venelane, haritud inimene, tema tõlkis kirja õigesti ära – surnud oli minu poeg juba teel Vasjugani, kuna naine ja tütar Maie elasid. Mõtlen tänutundega Voinovile, kes tuli öösel seda teatama.

(Elfred Paun, sünd. 23.06.1907 Iisaku, arreteeriti 14.06.1941, erin. 04.03.1942, , §58-4; 58-10 lg.1 10 aastat, Sverdlovski obl. Sevurallag. Vabanes laagrist 1951. Asumisel Novosibirski obl., kust vabanes 20.12.1955. Kuulus Isamaaliitu ja oli süüdistatud nõukogudevastases agitatsioonis. Suri 1973. aastal Ida-Virumaal).

(Arved Palgi, sünd. 08.10.1903 Rakveres, jurist, ajakirjanik. Erin. 31.10.1942, § 16; 58-4; 35, 5 aastat Sverdlovski obl. Sevurallag. Tagasi Eestisse jõudis 1956. aastal, pärast tagasitulekut tegutses mesinikuna. Suri 23.05.1984 Rakveres).

Viibisin selle jutiga Berjosovkas puhke haiglas novembri alguseni mil tuli jälle kõrge komisjon ja hakati sorteerima, kuhu kedagi saata, ühtlasi toimus ka töökategooriate ümberhindamine. Sealne laagri arst, muidugi ka vang, suhtus üldse eestlastesse kaunis soosivalt. Meie Arnold Hoolma oli arstile alaline male partner. Arst püüdis mind tiisikusehaigeks tembeldada, sest tiisikushaigete jaoks oli Korelino jaama juures kaunis korralik haigla. Esimesel läbivaatusel komisjoni arstid ei olnud laagri arsti arvamisega nõus. Mind kutsuti kella 24 paiku uuesti komisjoni, seal tegi laagri arst komisjonile selgeks, miks ma muidu nii kõhn olen. Määratigi selle grupi hulka, kes saadeti Korelino haiglasse. Sellega oligi minul Berjosovka laagriga viimane kokkupuude.

(Arnold-Valter Hoolma (Holm), sünd. 13.04.1913 Narvas, raamatupidaja. Arreteeriti 14.06.1941, erin. 28.02.1942 § 58-13 10a, Sverdlovski obl. Sevurallag, Novosibirski obl. Vabanes asumiselt septembris 1955. a., kaitseliit, kotkarist. Suri Tallinnas 15.04.1985 72-aastaselt).

Sõitsime sussiga lahtistel platvormidel Verhoturjesse, seal tuli ümber istuda laiarööpalisele raudteele. Korelino jaam on laiarööpalise tee ääres. Riided olid väga viletsad, suvisesed, ilm oli aga külm, pidin peaaegu surnuks külmuma. Korelono haigla oli päris korralik asutus, soe ja puhas, süüa sai ka natukese kõrgema normi kohaselt, sest see oli põhiliselt tiisikusehaigetele mõeldud.

Viibisin seal ühe kuu. Sealne arst, väga kena inimene ja hea arst, leidis, et minul siiski tiisikust ei ole. Sealt 10 km eemal asus põllumajanduslik laager haiglatega. Arst leidis, et minu tervisele on seal vast parem, põllumajanduse juures, toitlustustingimused paremad. Viidigi Ždanga’sse.

Teisi eestlasi oli seal ees juba mitu inimest. Esimene mulje ei olnud kuigi hea, ei olnud magamise kohtagi, magasin paar ööd nari all.

Mina läksin „instrumentalkasse“ (töökoda) tööle saagisi teritama ja kirvestele purunenud varsi asendama. Kord oli seal niisugune: tööle tuli minna öösel kella 2 – 3 ajal ja vahest veel varem. Töötamine käis tõrvikust peergude valgel. Ahju nurgal korstna all oli mingisugune väike koht, kus tõrvikud põlesid. Niisuguses valguses tuligi saed hommikuks ära teritada, sest paar brigaadi käis laagrile puid valmistamas. Muidugi tõrvikud tulid kohale veetud küttepuude hulgast omal otsida.
Teised eestlased olid suuremjagu haiglas või lamasid pool-puhkekodus. Minul tuli niisuke tunne, kas mina olen see kõige lollim? Otsustasin – lähen ka haiglasse, seal ikka puhas pesu seljas ja saab lesida. Plaan, kuidas sinna saada, kui haige ei ole, tuli välja mõelda. Seal laagris oli väga tubli ja südamlik arst, nimega Veksina, tema mees oli laagri ülem, rahvuselt tatarlane. Plaan oli valmis – laupäeva õhtul laagri arsti ei olnud, oli ainult velsker Jüri. Parajasti, kui olin kolonnis laagri värava taga ja värav tehti juba sisselaskmiseks lahti, viskasin ennast pikali. Kohe võeti natist kinni ja tassiti ambulanssi. Seal ma hakkasin tasapisi liigutama. Jüri otsustas – äraväsinud inimene tuleb haiglasse paigutada. Haigla vanemaks õeks oli üks poolakas, Sosva Petrovna. See oli eestlastelt väga palju igasugu riidekraami enesele soetanud, suhtus eestlastesse ka väga hästi.

Mind talutatigi haiglasse sooja ahju taha. Tehti kohe voodi tühjaks ja hakati küsima, kas süüa tahad. Esteks ei teinud sellest suurt väljagi, olgugi et olin näljane. Kui jälle pakkumist korrati, siis lasin supikausi kohale tuua. Kui see tühjaks sai, pakuti veel. Kuidas sa, näljane inimene, jätad söömata? Kui pakutakse, panin teise kausitäie veel nahka.

Esmaspäeval tuli arst kohale, see vaatas, et olen üldiselt väsinud inimene, nii jäingi haiglasse, kus olin vaheldumisi haiglas ja vahest puhkekodus 20 kuud.

Haiglast välja tulin ka omal soovil, hakkasin vaatama, et tuleb ikka välja tulla, muidu sure veel haiglasse ära. Haiglast väljatuleku eest võlgnen küll tänu Jõhvi mehele Harry Normann’ile. Tema töötas laagri ülema juures käskjalana, ta oli hariduselt jurist, oskas hästi vene keelt, seega oli laagri ülemale väikselt adjudandiks.

(Harry Normann, sünd. 27.08.1908, äri omanik Jõhvis. Kaitseliit, kotkarist. Arreteeriti 14.06.1941, §58-4 Sverdlovski oblast, Sevurallag. Asumisel Karjalas, kust vabanes 1964. aastal).

Sõit asumisele 1951. aastal.

1951. aasta jaanuari kuul viibisin Karaganda oblastis Steplaagris, milline asus Karaganda linnast 25 km kaugusel. Töötasin autoremondi tööliste brigaadis. Brigadiriks oli vene polkovnik, väga intelligentne inimene, valdas hästi inglise keelt. Sõja ajal oli olnud Iraanis Ameerikast tulevat varustust vastu võtmas. Peale sõda arreteeriti, süüdistusega, et käis Ameerika ohvitseridega läbi, sai 25 aastat tööparaduslaagrit. Mina sain temaga väga hästi läbi. Tema autoremondi asjandusega kursis ei olnud, mina olin tehniliste tööde korraldajaks. Seal brigaadis töötas ka üks eestlane Pikaristilt, Rein Alleman, kes saksa okupatsiooni ajal Eestis töötas. Kui tuli vene võim, sai 25 aastat, nagu sel ajal kombeks oli.

(Rein Alleman, sünd. 1912. a. Virumaal, arreteeriti 03.06.1948, tribunal 18.08.1948 § 59-1a; 58-11, karistusmäär 25 aastat. Vähendati 15 aasta peale, Memento järgi oli vangistuses Mordva ANSV Dubravlag. Edasised andmed puuduvad).

Jaanuari kuuga lõppes brigaadi töö, sest kaevanduse valitsus ei olnud suuteline laagrile ära tasuma tehtud töö eest. Kord oli selline, et iga vangi tööl oldud päeva eest tuli maksta 2.20 praeguses vääringus. Nagu tavaliselt Venemaal ikka, olid uue aasta algusega finantsid avamata. Laagri ülemus lootis, et kaevanduse meeste rahaasjad paranevad ja sel kaalutlusel meie brigaadi laiali ei löödud. Laager oli suur, 3000 vangi ümber. 1000 inimest käis tööl, teistele tööd ei jätkunud, sest kaevanduste ehitustööd talvel seisavad.

Vedelesin niisama kuni 20. aprillini. Siis saadeti mind Karaganda linna (Kasahstanis) lähedale jaotuslaagrisse, kuhu uued vangid sisse tulevad ja kust vanad vangid asumisele või vabadusse välja lähevad, mis küll harva ette tuli. Minu laagris istumise aeg sai 18. mail täis. Eelmisest laagrist, kust tulin, varustati mind täiesti uute riietega, jalatsitega ja pesuga. Hiljem asumisele sõites nägin, et mõne teise piirkonna laagritest saadeti asumisele vanades riide kaltsudes. Esialgselt, laagrisse jõudes, käisin veel juhuslikel töödel, kuni 18. maini. Nõukogude võim on ikka väga aus ja täpne, peale karistusaja lõppemist mind enam tööle ei aetud.

Jaotuslaager oli selle poolest huvitav, et seal puutusin kokku sissetulevate uute vangidega, kellede hulgas oli palju eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Uued inimesed varustati laagri riietega, kus olid suured numbrid peal. Poliitlaagris vangil nime ei ole, on ainult number. Erariided pidid vangid andma 25 aastaks hoiule. Inimesed olid hoiule andmise suhtes väga pessimistlikult meelestatud. Väljaminevatel vangidel, kelledel veidi raha oli, oli väga soodus võimalus end riietada, mida inimesed ka suuremjagu tegid.

Minuga tekkis rahaasjus arusaamatus. Poliitlaagrisse minnes ei lubatud raha enda käes hoida. Mina maksin enda kaasas oleva suurema osa laagri kassasse kviitungi vastu, kuid nüüd laagrist välja saates oleks tulnud raha minule välja maksta. Kuid raha minule väljamaksuks kuskilt ei leitud, oli ära kadund.

Laagris koostati tappi asumisele saatmiseks. Ütlesin kaptenist režiimiülemale, et ennem ei lähe mina kuskile kui teie minule raha ei tagasta. Kapten käratas, et saadame sinu siit ka püksata minema.
Järgmisel päeval tuli prokurör laagrit inspekteerima. Nägin teda hoovil liikumas koos režiimiülemaga. Läksin kiiresti prokuröri juurde, näitasin temale kviitungi ette, et maksin raha laagri kassasse. Kui nüüd raha minule ei tagastata, siis mina keeldun ilma rahata laagrist ära sõitma, kapten lubas mind ilma püksata laagrist ära saata. Prokurör vastas, et vaatame seda asja. Järgmisel hommikul kutsuti mind kontorisse, maksti minule 850 rubla vanas vääringus kätte.

Nüüd hakkasin vangi vagunit ootama. Seal oli selline kord, et üks kord nädalas tuli sealt läbi vangi vagun. Laager oli jaamast 10 km eemal, vangid viidi „musta Rongaga“ jaama. Seda ei teatud kunagi täpselt, kas tapivagun võtab peale või on juba täis. Minul tuli kaks korda Rongaga jaamas käia, kolmandal korral õnnestus rongile saada.

Ronga sõit oli üks jubedamaid elamusi. Ronk on umbes nagu marsruuttakso, sinna sisse topiti kuni 25 inimest, valvuri ruum taga vähendas veel omajagu üldpinda. Oli suvine soe aeg, Rongas olime päris lämbumiseohus. Viimane sõit, kui rongile sain, oli kõige jubedam. Ronk oli viimase võimaluseni püsti seisvaid inimesi täis tuubitud. Nüüd torgati Ronga lae ja inimeste peade vahele horisontaalasendisse inimesi. Mina jäin kõige viimaseks. Minu all püstiseisvate inimeste peade peal oli üks armeenlane, mina tema seljas selg selja vasta Ronga lage, ei ole üldse liigutamise võimalust, õhku ei ole, armeenlane karjub kõhu all. Oli mõte, et kui nüüd rong peale ei võta, siis vist küll lämbume. Kuid õnneks oli tapivagunis ruumi. Nii ma jätsin laagriga hüvasti. Laagri väravast välja Ronga peale tulles, oli režiimiülem väravas, kõõritas minu poole ja ütles, et küll sa kuradi mõisnik tuled varsti tagasi. Kuid tema ennustus pole senini täide läinud.

Esimene peatus, õigemini ümberistumine oli Petropavlovskis. See on raudtee sõlmpunkt Siberi – Kasahstani raudteel. Sealses vanglas viibisime 10 tundi, siis paigutati tapivagunisse, sellega läks sõit Novosibirskisse. Sealses vanglas viibisime mõne päeva. Sealses vanglas koheldi meid kaunis viisakalt. Kellel raha oli, võis osta saiakesi ja maiustusi, naine käis korviga pakkumas. Kuid juuksed aeti maha, vangimaja kord olevat niisugune, pika juustega ei tohi vangimajas olla. Lagris oli selles osas veidi teistsugune, minul olid juuksed juba kaunis pikaks kasvanud. Novosibirskist läks sõit Krasnojarskisse. See tapivagun oli väga ülekoormatud. Tavaline vaguni kupee, kus on 6 istekohta. Tapivagun on niikui tavaline kupeevagun, uksed on trellidega varustatud, samuti aknad, koridoris kõnnib tunnimees. Kõige hullem oli see, et 20 inimest topiti ühes pakkidega kupeesse, olukord oli väga kitsas, kõige hullem oli veel see, et nüüd hakati meie pakkisid läbi otsima. Kõigepealt korjati pakid kõik kupeest välja vaguni koridori. Siis hakati otsast pihta kõiki asju läbi sorima, peamiselt võeti ära kõik raamatud, käsiraamatud ja kirjutusmaterjal. See visati rongi aknast välja. Minul isiklikult oli elektrialaseid käsiraamatuid Eestist onunaise poolt saadetud. Olgugi, et igal raamatul oli vene keelne kirjastuse märge, mis näitas, mis raamatuga tegemist on, lendasid kõik aknast välja. Kõige hullem oli see, et läbiotsitud kahe-kolme inimese asjad, mis olid segamini aetud, visati kupeesse, inimesed, otsige igaüks oma.

Söögiks anti meile kuivpajuk, mis koosnes 650 g leivast ja mingisugusest soolakalast. Vee saamine oli ka viletsavõitu.

Minuga juhtus veel niisugune häda, tekkis kõhu häire. Rong seisis parajasti mingisuguses jaamas, kus hakkasin nõudma luba väljakäiku minna. Kuid kord on niisugune, koridori tunnimehel kupeede võtmeid ei ole, need on vaguni vanema/paigutaja käes. Loomulikku häda ei saa häbeneda ja mina tagusin jalaga vastu ust nii et trellid värisesid. Tunnimees teiselpool ust sõimas, misasja sa märatsed, temal võtit ei ole. Vaguni vanem oli jooma läinud. Õnneks lõppes rongi seisuaeg, tuli paigutaja ja sain viimasel minutil väljakäiku.

Krasnojarskis oli niisugune nali, kus konvoi pandi minu pakkisid kandma. Krasnojarski vangla on tükk maad jaamast eemal. Meid kamandati vagunist välja kolonni kahe kaupa vanglasse marssima. Minul oli kaunis palju kraami kaasas, kaks sumadani/kasti ja suur seljakott, kogukaaluga 40 – 50 kilo. Ilm oli palav, ise olin paksult riides, saksa ohvitseri sinelist tehtud jope seljas, mida olin Kasahstanis ühe laagrisse tuleva leedulase käest ostnud.

Kolonn läks kaunis kiiresti, mina ei jõudnud sammu pidada. Konvoi ülem kamandas sõduritel sumadanid minu käest enda kanda võtta. Sõdurid tassisid minu sumadanisid. Küll siis tuli sõimusõnu minu kohta, mis üldse vene keeles olemas, kõige pehmem oli „kuradi mõisnik“. Minu tuju oli päris hea, kui tead, et 10 aasta järel teenindatakse sind. Seni ajani oli jutt selline, et astud sammu paremale või vasakule, saad kuuli.

Krasnojarski vangla on võrdlemisi suur asutus, juba Katariina ajal ehitatud. Minu etapp paigutati mingisugusesse suurde ruumi, kus oli umbes 120 inimest. Ööseks oli ruumis parask, hommikul lasti väljakäiku. Seal oligi suurem sabas seismine. Ruum, kus olin, olid kõik asumisele minejad. Vanglas viibisime nädal aega.

Nüüd hakati jälle ankeetisid kokku seadma. Neid oli ennem küll tehtud, kuid Venemaal on paberi mäng suur. Saime andmeid, et meid kavatsetakse kuskile põhja poole viia, kuhu, seda ei teadnud keegi. Väike osa inimesi kutsuti välja kergemate paragraafidega, öeldi, et lähevad Kirovi lõunapoolsetesse rajoonidesse. Kadestasime neid, kuid hiljem selgus, et meie elu oli palju parem, nemad läksid põllumajandusse kus sel ajal oli elu veel vilets. Vanglast viidi sadamasse laevale, mis oli pooleldi kauba-, pooleldi reisijate laev. Meie kohad olid mõeldud alumistesse ruumidesse, kuid liikusime laeval igal pool, valve vahele ei seganud. Toiduks oli meile riigi poolt kuiv pajuk, 650 g leiba ja heeringas. Laeval oli ka väike puhvet, sealt sai muudki toitu osta. Ka lahtist õlut, see oli suur haruldus, sest õlut oli Krasnojarski linnas harva müügil. Sain siis ka pool purgitäit õlut osta, mis 10 aasta vaheaja järel tundus jumalate joogina. Laevaga sõitsime mõnisada kilomeetrit Jenisseid-pidi allavoolu Strelka peatuseni. See asub kohas, kus Angara suundub Jenisseisse. Seal laaditi meid maha. Nüüd tehti meile teatavaks et meie sihtpunkt on Udereisk. See asub 100 km Angarad-pidi ülespoole.
Sellel ajal, kui meid seal maha laaditi, siis edasisõiduks transporti ei olnud. Strelka on väike asula, põhiliselt laaditakse seal Angarad-pidi allatulevat metsa parvedele ringi Tutinkasse minevate metsaveo laevadele. Elasime seal mõne päeva, ootasime vastutulevat transporti. Magamiseks oli sadamas mingisugune vana sara, sääski oli nii palju, õhk oli neist öösel paks. Sidusin padjapüüri pähe ja keerasin enda lina sisse, nii sai hommikuni ära elada. Strelkas kohtasin Tallinna meest Albert Tuisku, kellega hiljem palju kokkupuutumist oli. Strelkalt viidi meid praamidega edasi, milledel olid kaatrid ees, Matõginasse. See asula asus Angara kõrgel kaldal. Sinna jõudsime hommikul ja meid laaditi praamidelt maha. Asulasse meid veel ei lubatud, jõe äärde toodi mõned lauad, kus taga istusid tööle värbajad. See oli umbes nii kui orja turg. Meie ankeedid olid seal laudadel, kus olid andmed elukutse kohta, vaadati ka üldvälimust, kas tööloomaks kõlbab. Udereiski rajoon on vana kullatööstuse rajoon, kus Katariina ajal töötasid sunnitöölised. Seal töötasid kaevandused, kus kaevandati maaki, millest sulatati metalli, mille nimi oli šurma. See on väga väärtuslik metall mida tarvitatakse metallurgias kõrgekvaliteetsete teraste valmistamisel.

Seal rajoonis töötasid kullatööstused, need olid peamiselt tööjõuga varustatud. Väga suurelt käisid geoloogilised uurimistööd, millega tegeles mitu ettevõtet. Üks suuremaid Nižni-Ankarskis, rahva keeles Ussevo, kuhu ka meid suurem jagu saadeti. Anti igaühele pool leiba ja heeringas. Õhtul ronisime autodele ja sõit läks Nižni-Ankarski poole. Ilm oli väga ilus, öö valge, maastik väga omapärane, pikaldaste tõusude ja langustega mäed, ühe mäe tõus ja langus moodustas tihti 2 – 3 km. Lauskmaad oli väga vähe. Mis kõige suurem üllatus oli, konvoi oli ära kadunud. On väga eriline tunne, kui sind on 10 aastat kamandanud püssimees ja järsku tunned end vabana.

Nižni-Ankarskisse jõudsime hommikul vara. Seal oli mingisugune klubi-kino, kuhu meid ajutiselt paigutati. Lõuna paiku hakkasid tsehhide juhatajad valima endale tööjõudu, oli jälle väike orjaturg. Kogu see geoloogiline ekspeditsioon oli kaunis suur. Ettevõttes töötas mitusada inimest. Seal töötasid juba mõned eestlased, kes olid enne meid sinna saabunud. Kohapeal oli ka kaunis korralik elektrijaam, mis varustas piirkonda elektrienergiaga, kus puurtornid töötasid. Minul oli kavatsus ennast elektrijaama tööle sokutada. Laagris olles töötasin mitmes elektrijaamas. Laagrivalitsuse poolt oli minule välja antud tõend, et olen lõpetanud kursused masinistidele. Minule oli masinisti tunnistus välja antud. Tegelikult ei olnud mina mingeid kursuseid lõpetanud, töötasin 1950. aastal Gritsina laagris Verhoturje jaoskonnas laagri energeetikuna elektrijaama juhatajana. Et sellise koha peal töötada, peab paber olema. See siis ka mulle toodi. Jaoskonna peamehhaanik ütles – sul läheb seda vast ka vabaduses vaja. Sealolevas jaamas töötas endine NSVL paberitööstuse ministri esimene asetäitja Putõlkin masinistina.

Väga kiired tööd olid veemajanduse ehitusel, puurtornide tööks on vesi vajalik. Veemajanduse tsehhi juhatajaks oli Leningradi venelane Sutskov. See valis töölisi, mis temale rohkem sobisid. Pealegi sinna, kus käisid veevärgi tööd, oli plaanis ehitada väike elektrijaam. Mind planeeritigi esialgselt veevärgi töödele, hiljem elektrijaama. Nüüd anti meile tsehhi juhataja poolt 50 rubla vanas vääringus. Sellega läksime sööklasse, see oli seal olemas, sealt sai süüa ja viina. Hiljem ladusime pakid linttraktori saanile ja sõit läks kolmandasse osakonda, mis oli umbes 10 km eemal. Seal ööbisime, ostsime poest veidi toitaineid ja läksime veel 5 km edasi neljandasse osakonda. Pakid ladusime mingisugusele vankri moodustisele, mida vedas hobune ja ise kõndisime jala. Neljandas osakonnas, kus tööd algasid, olid mõned majad, kus elasid sinna varem asumisele saadetud. Meie grupis oli 10 inimest. Järgmisel päeval tuli tsehhi juhataja kohale, andis jälle igaühele 50 rubla ja viis meid metsa tulevase veeliini trassile, kus tuli veetoru paigutamiseks ühe meetri sügavune kraav kaevata ja läkski töö lahti.
Vähehaaval tuli töölisi juurde, määrati ka brigadir, kelleks oli Ivan Nikolajevitš Medvedjev, väga huvitav inimene. Enne sõja algust oli lõpetanud ülikooli põllumajandusteaduskonna agronoomina. Sõjaväkke minnes läks lennukooli, sõjas oli hävitajate eskadrilli ülem, vanemleitnant. Ühel lahinglennul Ukrainas sai lennuk tabamuse, kuul purustas lenduril põlve, kuid suutis siiski lennuki põllule ära maandada. Suure verekaotuse tõttu kaotas teadvuse. Saksa välipolitsei tuli kohale, tiris ta lennukist välja ja viis haiglasse. Sõjavangist vabanemise puhul esitati süüdistus: miks sa ennast vangi andsid? Oleks pidanud enda maha laskma. Seda ei arvestatud, et suure verekaotuse tõttu oli ta meelemärkuseta. Kui teadvusele tuli, siis oli juba haiglas ilma relvata. Otsus – 6 aastat laagreid, hiljem asumisele kui isamaa äraandja.

Kaevasin nädal aega kraavi, sellest tööst sai isu otsa. Tuleb midagi teist tööd otsida. Nižni-Ankarskis oli suur autode majandus, autod vedasid rauamaaki Matõgina sadamasse. Läksin kolonni ülema juurde ja ütlesin, et eraelus olin MTJ vanem mehhaanik, autoasjandust tunnen. Tema tegi ettepaneku, et tule neile garaaži lukkseppadele brigadiriks. Esialgse vaatluse järele see asi mulle eriti ei meeldinud, ruumid olid väga viletsad, talvistel tingimustel käib töö pooleldi lumehange otsas. Võtsin endale mõtlemise aega. Tagasi tulles ütlesin Medvedjevile, et mina enam kraavi ei kaeva, lähen Nižni-Ankarskis autogaraaži tööle, Medvedjev ei olnud sellega kuidagi nõus. Tegi ettepaneku, et minu tööks oleks tööriistade korrastus, torude montaaž, kindel töötasu 1200 rubla ja ma jäingi sellega nõusse.

Töötasingi Nižni-Ankarski ekspeditsiooni kolmandas jaoskonnas 1951. aasta juuli kuust kuni 1954. aasta jaanuarini.

Esialgselt töötasin lülivanemana veevärgi töödel brigadiri eest, kaevanduse mehhaanikuna , sepipaja tööriistade korraldajana. Läbisaamine oli hea ja hea oli ka töötasu, mis kõikus 1200 – 1300 rubla vahel. Toitaineid oli saada, sest seda rajooni, kui kullatööstuse rajooni, varustati esmajoones. Korteri küsimused olid kaunis viletsad. Esimese talve elasime nelja mehega omaehitatud telgis, millele olid laudseinad sisse tehtud ja laudpõrand all, plekkahi oli sees, millel tuli pidevalt tuli sees hoida.

1952. aasta kevadel alustasin koos telgi- ja töökaaslase Kirs’iga maja ehitusega. Mets seal midagi ei maksnud, vali, missugune puu sulle sobib ja võta maha. Ehitamine läks suure hooga lahti. Korteri tingimused olid sealkandis väga viletsad. Oli jutu-kõlakas, et sinna tuleb suur asula – kaevandused. Sealses piirkonnas olid tohutud suured kõrge raua sisaldusega rauamaagid, peale selle veel alumiiniumoksiidid. Meile, kolmandasse jaoskonda hakati kiiresti ehitama suurt klubi-kino hoonet. Märgid olid sellised, et läheb suuremaks tööks lahti. Nagu eelpool märkisin, mets oli vabalt kasutada. Mõni kilomeeter eemal töötas saeveski, kust sa lauamaterjali osta 160 rubla tihumeeter.

Lauamaterjali sai ka kõrvalt tõmmata, kes oskas. Väike näide: õhtul tõi traktor saaniga 6 tihumeetrit laudu klubi ehituse juurde, hommikuks ei olnud ühtegi lauda järel. Ettevõtlikumad ehitasid endale kiiresti maja. Huvitav oli juudi reageering materjali ära tassimise peale – ju see materjal neile vaja oli, peaasi et ära ei põleta. Juut oli osakonna juhataja, nimega Steblov, tema naine oli osakonna peageoloog. Minule oli korteri olukorra paranemine väga vajalik. Olin avalduse andnud, et minu abikaasa, kes asus Tomski oblastis, Novo-Vasjugani rajoonis, lubatakse minu juurde elama asuda.
1952. aasta kevadel hakkasime Kirs’iga seltsis maja ehitama. Metsa langetasime ehitatava maja lähedalt, palgid vedasime ühe päevaga kohale. Hobusemeheks oli ka sakslane, Kirs’ile nagu lähedasem oma rahvusest inimene. Maja mõõtmed olid 7 X 6 meetrit, kokku üldse 42 ruutmeetrit, peale selle 12 ruutmeetrit esik.

Sel suvel töötasin kaevanduses mehhaanikuna. Töö aeg oli põhiliselt kella kahest kella kaheksani. Laupäevad olid ka suuremjagu vabad. Sügiseks saigi minu majapool valmis, uksed ja aknad tegi eestlane Mihkel Moorats, tema töötas puidutöökojas. Maja tuli sealse Siberi maja kohta kaunis viisakas, eriti meeldisid minule aknad. Sain juhuslikult 4 paksu klaasi 120 X 80 cm. Oligi aken ühe klaasiga, mis seal oli haruldus.

1952. aasta sügisel enne külmade tulekut, viimase transpordiga Vasjuganist tuligi abikaasa konvoi saatel Matõginasse, sealt juba omal algatusel minu juurde. 1952 – 1953. a. talve elas ka eestlane Tuisk oma Mari-Ann’ga meie juures, järgmisel suvel ehitas tema ka omale väikese maja.

Elu läks rahulikult kuni 1954. aasta 1. jaanuarini kui meie ekspeditsioon suleti. Anti lõpparve kahenädalase palga ettemaksuga ja olimegi tööta töölised, otsi ise kohta, kuhu tahad, ainult ikka Udereiski rajooni piirides. Liikumiseks pidi alati komandandilt loa võtma. Talv oli väga huvitav – mängisime Tuisu perega kaarti ja arutasime ilma asju. Vahest käisime tööotsimise rännakutel. Mina sõitsin sealt 20. mail 1954. aastal ära tööle põllumajanduse sovhoosi Bolskisse.

(Albert-Johannes Tuisk, sünd. 30.09.1903, tema abikaasa Mari-Ann Tuisk, sünd. 24.06.1911 Tapal, surn. 24.04.2002 90-aastaselt. Mari-Ann oli 12 aastat asumisel Kirovi oblastis Malmõž’is, 1952. aastal sõitis sealt oma abikaasa juurde Krasnojarski kraisse Udereiski rajooni, kust vabanes 15.01.1957. Koos Mari-Ann’iga küüditati Kirovi oblastisse ka tema ema Natalie-Marie Kukk, sünd. 02.10.1889 Lokutal. Ema suri 09.01.1943).

(Bernhard Kirs, sünd. 1912 Virumaal. Arreteeriti 21.11.1944, tribunal 13.08.1945 § 58 – 1a, 15+5a Krasnojarski krai Norilsk. Vabanes 1955, surn. 26.03.2003, maetud Simuna kalmistule).

Kui töö Nižni-Ankarskis lõppes ja suuremosa teenistujaid vallandati, tuli hakata uut kohta otsima. Osakond, kus mina töötasin, selle ülem, juut Steblov koostas väikese ekspeditsiooni töögrupi, kes hakkas liikuma traktorsaanidel telkide ja magamiskottidega, paarsada kilomeetrit põhja poole. Meeskonda koostades valis juut endale välja rohkem teovõimelised ja laiema tööprofiiliga inimesed. Minul isiklikult oli riigilaenu kirjutamise pärast Stebloviga teravad kokkupõrked, kuid siiski püüdis ta mind kaasa meelitada, millest ma kindlasti ära ütlesin. Nüüd hakkas koha otsimine terve rajooni ulatuses. Minul oli soov kuskile elektrijaama masinistiks ennast sokutada.

Ükskord saadeti mind Angara ääres asuvasse kolhoosi, rajooni täitevkomitee soovitusega. Käisin vaatamas, kuid minule kolhoosi värk ei meeldinud. Seal oli küll aurujõul töötav elektrijaama ehitus pooleli.

Teiselpool Angarad väga ilusa koha peal oli sovhoos, nimega Resojuši. Mina olin seal sovhoosis ka varem juba käinud, kus oli direktoriks Kutikov, mina temaga kaubale ei saanud. Kevadel tuli sinna uus direktor, nimega Jermeškin. Ta oli kunagi olnud MTJ direktoriks, seal endale N-Liidu töökangelase kuldtähe rinda saanud, noorespõlves oli ta Leningradis töötanud, seega oli tal veidi eestlastest aimu.
Enne arreteerimist olin Rakvere MTJ vanem mehhaanik, seega kunagi direktoriga ühes liinis töötanud. Sümpatiseerisime teineteisele, oli kohe nõus mind tööle võtma. Rääkis, et praegune sovhoosi peainsener on väikese tehnilise haridusega inimene, kes peale traktorite ja kombainide ei tea suurt midagi. Tegelikult seisab ladudes palju mitmesugust tehnikat: lüpsimasinad, automaat-jootjad, sööda aurutajad ja igasugust muud kolu, mida ei ole tööle rakendatud. Tegi ettepaneku, et võtab mind otsekohe endale alluvaks käsundusinseneriks. Minu tegevusala oleks üldine sovhoosi mehaniseerimine, nii, et saan ülesanded otse direktorilt. Teiste töödejuhatajatega ei oleks minul tegemist. Kuid palga küsimus: ekspeditsioonis oli minu keskmine palk 1200 – 1300 rbl., kuid seal pakuti minule ainult 700 rbl. Mind, kui „silnaja’t“ ei saanud vormistada juhtivaks töötajaks. Sai vormistada mehhanisaatoriks. Direktor ütles, et raha ma küll rohkem maksta ei saa. Kuid majapidamist saan aidata. Mina ütlesin, et minu naine ei ole eriti loomapidaja inimene. Direktor arvas, et mis loomapidamist sulle vaja, saad sigalast 50 – 60 kilose põrsa, laost jahu ja keldrist kartuleid, küll siin õpite majapidamisest lugu pidama.

Võtsin direktori ettepaneku vastu. 24. mail 1954. a. asusin tööle sovhoosi Resojuši’sse Starobelski asulasse, mis oli rajooni keskusest 8 km kaugusel Angara ääres väga ilusa koha peal.

Tööle asudes, niikui direktoriga kokkulepe oli, kõigepealt hakkasin tegema ülevaadet, millist tehnikat seal seisab, mida ei tarvitata. Põllupidamine oli seal väga väike, sovhoosi kolme osakonna peale kokku mõnisada hektarit. Peamine oli aiandus ja loomakasvatus, ülesandega varustada aedviljaga ja piima ning lihaga töölisasulaid.

Minul oli tehnilise inventuuri tegemise juures abiks sovhoosi elektrik, vast sinna tulnud „silnaja“ Radionov. Enne vangistamist oli ta töötanud oblasti komitee-sekretärina. Küllalt laia silmaringiga kirjaoskaja venelane. Kahekeisi hakkasime mõtlema, mida seal majandis uuendusteks ette võtta saab. Ladudes oli seisev tehnika – lüpsiagregaatide komplekt, automaat-jootjad, toidu aurutajad ja veel mõnda muud. Elektriasjandus oli vilets, töötas 25 HJ nafta mootor. Radionovi ülesandeks jäi elektri asjandus. Et energia asjandus oli väga vilets, siis direktori juures nõupidamisel otsustati, et tulevikus tuleb koha peale korralik elektrijaam ehitada. Selleks tuli hakata vastavaid eeltöid tegema. Teiseks oli väga viletsas olukorras veemajandus. Kaevud seal vee võtmiseks puudusid. Vett veeti hobustega Angarast, millise töö peal oli iga päev neli meest ja neli hobust. Suvisesel ajal oli küla-asula inimestele kaevatud väike kraavike, mida mööda mägedes asuvast allikast vesi külasse jooksis. Kraav oli lahtine, üleval pool soperdasid haned ja põrsad sees, allpool tarvitasid inimesed seda vett.
Olin mõne aja seda veemajandust uurinud, tutvunud veealgetega, mis allikast jooksid. Kohalikud inimesed seletasid, et mägedes metsa allikast jookseb alla orgu läbe talve vesi, kuid külasse tulev kraav on sügisel külmade tulekul kohe külmanud.

Tegin otsuseks – tuleb ehitada korralik veetrass-veetoru, mis vastab talvistele tingimustele. Külmad olid seal talvel 40 kraadi piires, vahest ülegi. Ekspeditsioonis töötasin aasta-poolteist veevärgi töödel, siis oli mul asi selge, mis seal vaja teha. Direktori abiga sain rajoonist niveliiri ja niveleerisin veetrassi ära. Siis selgus, et allikate ja küla kõrguse vahe oli üle 60 meetri, mis kindlustas korraliku vee isevoolu külasse. Küla asus majapidamise hoonetest 20 meetrit kõrgemal, see kindlustas majapidamise hoonetele väga hea vee surve.

Koostasin esialgse projekti mustandi veeasjanduse kohta ühes materjalide vajadusega. Materjale meil midagi ei olnud. Suvi oli seal lühike, 29. septembri paiku tuli seal lumi maha ja läks külmaks.
Direktor otsustas – alustame ehitusega. Selleks andis ta mõned töölised kaevamistöödeks. Osa trassi oli lauskmaal, sinna kaevasime 90 – 100 cm sügavuse kraavi, sisse panime 6 – 7 latist koosneva kimbu, kuuseoksasid peale ja nende peale muld. Talvel oli seal sügav lumi, poolteist kuni kaks meetrit. Lume all maa ei külmanud kus lumi oli tallamata. Õnnestus ka Krasnojarskist saada kokku 1000 meetrit tsementainest torusi, nendega sai nõgudest trassi üle viia. Tööd oli palju, töölisi vähe, külmad olid tulemas ja veevärk oli vaja kiiresti lõpetada, kui ei taha lasta ära külmada.

Direktor pidi sõitma kiiresti asjatoimetuste pärast Krasnojarskisse, jättis korralduse kõik tööjõud ühes kontori rahvaga minu käsutusse anda. Päeval oli tööl 50 – 60 inimest. Nende õigesti tööle rakendamine oli päris keeruline ülesanne. Üht kõrvapidi kuulsin nurinat, eriti kontori rahva poolt. Mina olevat direktori üles keeranud, eriti solvunud oli sovhoosi mehhaanik-peainsener, miks temast oli mööda mindud, pidi ka tema sellel massiüritusel alluma minule. Tulemus oli, et saime veevärgi enne külmade tulekut valmis. Tallides ja sigalates oli vesi sees, karjanaised õnnelikud.

Meil oli ka juhuslikult õnne. Nižni-Ankarskis ekspeditsioonis, kus mina töötasin, suleti. Seal töötasid puurtornid metsas veega. Vabasid veetorustiku-torusid oli seal väga palju.

Oli augusti kuu, minul taskus direktori kiri ja volitus osta vanarauana ekspeditsiooni torud ära. Kaasas oli ka kaks meest, kes torud metsas maha monteerivad. Kaasas oli ka 4 6-kiloseid kaste tomateid, ilusaid punaseid. Need olid seal delikatess. Peale meie sovhoosi seal neid mujal ei kasvatatud. Andsin kaks kasti ekspeditsiooni ülemale, ühe peamehhaanikule, ühe raamatupidajale. Osakonna ülema, selle nimi oli Korepin, jätsin ilma. Ekspeditsiooni ülem oli minu vastu väga lahke, sellepärast sai see kaks kasti omale. Monteerisime paar kilomeetrit torusi metsas maha, nüüd oli vaja hobusega tee äärde vedada, kust autoga kätte saab. Ekspeditsiooni ülem jäi parajasti mõneks päevaks haigeks. Korepin oli õel, ei andnud hobust torude väljaveoks. Paar päeva läks vahtides mööda kuniks ülem tervenes ja tööle tuli. Mina kohe kaebama – Korepin ei anna hobust. Tema kutsus kohe Korepini kabinetti ja küsis, et kuulge, seltsimees, miks teie nendele hobust ei anna, meie peame neid ikka aitama. Saimegi hobuse. Torud olid välja veetud. Järgmisel päeval tuli auto järele. Mehhaanik oli väga tubli mees, sai tema ka tomatikasti.

Minul oli toru osasi ja igasuguseid mutikaid vaja. Seal oli suur kuur seda koli täis. Kirjutasin veel ühe tonni vanarauda välja. Tonni hind oli 50 rubla. Mehhaanikule lubasin ühe korraliku 50 kilo kaaluva põrsa, mille toimetasime rajooni keskusesse. Sealt saime auto, millega sõitsime Ussevasse, tulgu, võtku vastu. Mehhaanik soovitas, et mina tulgu hommikul vara kuuri juurde kui tema töölisi veel väljas ei ole, hakkavad veel jorisema, miks ta osad laseb ära viia. Auto oli meie käsutuses, läksime hommikul kella 5 paiku kohemaid peale laadima. Olime peaaegu kuuri tühjaks teinud, kui sealne veevärgi brigadir tuli ja pistis kisama, meie koormast ventiilisi tagasi tassima. Tegime kiiresti autole hääled sisse ja panime minema. Mehhaanik sai lubatud notsu kätte, ütles veel, et liiga palju võtsin, ähh, tühja sellest. Sovhoos oli pikemaks ajaks väärtuslike veevärgi osadega kindlustatud.

Selle hea võimaluse tõttu oligi sovhoos varustatud veevärgi materjalidega, mis oli sel ajal kaunis defitsiit. Talvel töötasid edasi kolm meest kanali kaevamisel, minul suurt midagi teha ei olnud, tegin kavandeid ja eeltöid järgmiseks suveks. Sigala ja karjatall olid veega varustatud, ka osa asulast.
1955. a. mai aktusel klubis olles oli minule suureks üllatuseks määratud 500 rubla preemiat. Nii kui Venemaal kombeks mai aktuse puhul, oli kaunis tublisti napsu võtmist. Siis selgus, et talvel oli palju kihlvedusi ja vaidluseid olnud, kas veevärk peab talvele vastu, et ära ei külma. Kaotajad pooled pidid viinas kaotused välja maksma. Sigala naised kallistasid mind ja kiitsid, kui kerge neil nüüd veega on. Pean ütlema, et direktor oli võrdlemisi edumeelne ja julge venelane. Ütles, et kui oma tasku ei ole midagi pannud, rikub finants distsipliini sovhoosi heaks, siis selle eest kinni ei panda.

Kevadel läks veevärgi ehitus jälle täie hooga lahti, nüüd juba panga laenude abiga. Suutsime aia kastmise ära mehhaniseerida ning hobuste talli ja küla täielikult veega varustada.

1955. a. varakevadel algas uue karjatalli ehitus. Hoone ehitustöödega saadi hilissügiseks valmis. Ehituse ajal viisin juba talli vee sisse. 1956. a. talve jooksul sai talli kõik mehhanismid kohale paigutatud ja ka karjatalitajad välja õpetatud. Seal sovhoosis töötas üks eesti noormees, tema oli talli montaaži töödel abiks. Õpetasin teda talli tehnikaga ja lüpsinaistega ümber käima, tema jäigi talli mehhaanikuks. Ehitustööde juhataja oli suvel paar kuud haige ja minul tuli ehitusbrigaadi ka juhtida. Ehitusmehed olid väga töökad ja tublid mehed. Minu ülesanne oli peamiselt materjalidega varustamine. 1956. aasta suvel algas ka meil Angara kaldal saeveski ehitamine. Seal oli jõumasinaks 50 HJ Natik traktori mootor. Saeveskisse püüti mets peamiselt Angaraast. Jõgepidi parvetati väga palju metsa. Parvedest kadus jõkke palju metsa. Üks mees pidevalt väikese mootorpaadiga korjas jõest palke saeveski juurde, sealt tõmbasime vintsiga laoplatsile. Mets tuli sovhoosile väga odav. Parvetuskontori ametnik käis vahest kontrollimas metsa hulka, mida jõest välja olime tirinud. Moe pärast maksis sovhoos parvetuskontorile mõnekümne ruutmeetri eest ja oligi kõik. Ametnikku sai ka veidi „määritud“. Direktor Jermoškin paigutati ringi kuskile mujale, ta oli väga tubli lahtise mõistusega mees, kuid suur napsumees. Napsitamiseks tarvitas ainult oma raha. Kolimise puhul oli tasku kaunis tühi. Kombineerisime ehituse ülemaga, kelle kaudu käisid finantslimiidid, mõne tuhande teerahaks.

Nüüd tuli uus direktor, Teleškin, kes kunagi varem oli töötanud selles sovhoosis direktorina. Tema ajal oli olnud sovhoos mehhaniseerimise poolest väga viletsas seisukorras. Nüüd oli veemajandus korras, uus mehhaniseeritud karjatall, saeveski, mehhaanika töökoda varustatud korraliku treipingiga ja alalisvoolu keevitusagregaadiga. Puidu töökotta oli seatud kreissaag ja väike höövelmasin. Need uuendused pandi kõik Jermoškini ja minu arvele, rahvas aga seadis neid uuendusi peamiselt minu teeneks.

Mina läksin uue direktori Teleškini käsutusse üle vanadel tingimustel. See oli väga arukas mees, hariduselt zootehnik. Napsuvõtmisel oli temal teine komme – alluvad tegid koosistumisi, kus tema oli alati osaline.

Nüüd oli peaülesanne elektrijaama ehitamine. Meilt 4 km Rõbnajas likvideeriti sealne elektrijaam, mis oli kuulunud kullatööstusele. Nüüd oli suur tegemine, et see kätte saada. Radionovi käes, kes oli töötanud oblasti parteikomitee sekretärina, läks asjaajamine väga hästi, et see jaam meile üle tuua. Minu ülesanne oli siin asjad korralikult paika panna ja koos ehitusosakonna ülemaga, kes oli tubli mees, endine tsaari armee ohvitser, koostasime hoone esialgse projekti. Pärast mõnesugust projekti parandust läkski hoone ehitus lahti.

Olin küll töötanud laagris auru jõul töötavas jaamas, kuid siia tuli uus korralik jaam ehitada. Selleks tuli endale täiendavaid teadmisi hankida. Rajooni keskuse elektrijaamas töötas juhatajana auruasjanduse alal tugevate teadmistega insener, aastatelt juba vanem mees, nimega Silnaja. Sealne elu näitas, et meie, laagrites olnud, ja sealsed viibijad, sobisime kuidagi hästi omavahel kokku. Läksin tema juurde kontsultatsioonile. Tema võttis mind väga südamlikult vastu. Temal oli seal väike projekteerimise büroo paari inimesega. Olin paar päeva tema juures, tegimegi siis jaama tehnilise kavandi valmis. Edaspidigi saime väga hästi läbi, varustasin teda sovhoosi värske aedviljaga, temalt sain hädavajalikke asju. Saatsin sovhoosist kolm noormeest rajooni jaama katlakütjaks õppima. Jaama ehitustöö läks hästi ja hakkasime personali komplekteerima. Jaam sai valmis. Sisse sai kaks lokomobiili, üks neist 150 HJ, diisel, üldvõimsus 250 KV. Läbitöötanud auru kasutasime tootmishoonete ja sigalate soojenduseks.

Personalis olid päris heatahtlikud ja tublid inimesed, väljaarvatud üks vana vedurijuht ja elektrik, kes oli parteilane, aga veidi viinaarmastaja, neil tuli silm peal hoida.

1959. a. sügisel vahetati jälle direktor välja. Nüüdne uus mees oli majorina erru läinud, nimi Taroškin. Uus direktor suhtus minusse väga sõbralikult, näis, et eelmise direktori poolt oli minu kohta hea iseloomustus-soovitus antud. Elu oli selle poolest omapärane.

Tehnilist materjali tuli suuremjagu teistelt tööstusettevõtetelt hankida (norida). Selleks pidi alati vastavaid asjamehi „määrima“. Tavaline peibutus oli 40 – 50 kilo (………väljaloetamatu sõna) või värskeid kurke-tomateid.

Nikita Hruštšov’i poolt oli niisugune üldine korraldus – tööstusettevõtted pidid põllumajandust aitama. Minul oli kaunis palju tehnilist abi vaja. Käigus oli meil juba üle 30 elektrimootori, igasugust muud tehnikat. Minul tuli tihti rajoonis ringi sõita mõni seapõrsas autokastis või midagi muud, et saada, mis hädasti vaja.

Kuni 1956. aastani olin ilma passita, siis tuli veel rajoonis liikumiseks komandantidelt luba saada. 1956. aastal anti minule pass, sest seadus üle 5 aasta ei luba „silnaja“ nime kanda. Kuid passi peal oli märkus – elamiseks ainult Krasnojarski krai piires. Minu liikumine muutus vabamaks. Mis puutub Bolski asulas elavatesse inimestesse, siis olid suuremjagu kõik sinna väljasaadetud § 58 põhjal süüdistatud, võrdlemisi palju haritud inimesi. Rahvas oli võrdlemisi töökas, suuremjagu omasid oma majapidamist, elasid kaunis jõukalt võrreldes sel ajal mujal olevate tingimustega. Üksteise vastu olid inimesed sõbralikud, seisuse vahesi seal suurt ei tuntud.

1959. a. käisin puhkuse ajal naisega seltsis Eestis, siin viibides tutvusin prokuratuuris enda süüdistusmaterjalidega. Kõik minu avaldused prokuratuuri või Ülemnõukogu Presiidiumi poole, Eestisse elama asuda, jäid tagajärjetuks. Krasnojarskisse tagasipöördumise puhul pöördusin Krasnojarski krai julgeoleku ülema poole. Esialgselt võttis ta mind kaunis külmalt vastu. Kui olin talle paki minu palvete peale äraütlevaid vastuseid ette näidanud, muutus tähelepanelikuks. Ütles – teile on küll ülekohut tehtud, jätke enda avaldus siia, mina kirjutan ise Eestisse.

Jaanuari kuu algul 1960. aastal tuli rajooni miilitsast korraldus, tulla kiiresti sinna. Krasnojarskist on tulnud korraldus minule kiiresti pass anda. Mõne päeva pärast, kui olin endale passipildid muretsenud, antigi minule täitsa puhas piiranguteta pass. Mind olla Eesti Ülemnõukogu Presiidiumi eriotsusega asumiselt vabastatud. Tegin direktorile teatavaks, et kevadel sõidan kodumaale. No siis algas vast masseerimine, prääniku pakkumine, seni oli palk 900 – 1000 rubla ümber, nüüd pakuti, kui sinna jään, 3000 rubla (vanas vääringus). Kui ausalt ütelda, siis mulle meeldis sealne olukord, minule andis vaba mõtlemise võimaluse, kuidas kuskil midagi paremini teha, minu soovitustega väga arvestati. Kuid siiski talvine töö käis närvide peale, eriti elektrijaama soojamajandus. Talvine külm oli tihti alla -40 kraadi või rohkemgi, kui soojamajandusega midagi juhtub, hommikul 1000 põrsast külmand, katsu siis rahulikult magada. Ütlesin tööpakkumisest lahti ja sõitsin 25. mail 1960. aastal Siberist koju.

Enne ärasõitu kohapeal miilitsas paluti mind Krasnojarskis julgeoleku ülema poolt läbi minna. Läksin, ta võttis mind sõbralikult vastu, tänasin teda kõige hea eest, tema ütles mulle, et meie oleme siin teist teadlikud, kuid kui lähete oma kodumaale, võibolla tekib teil seal ebameeldivusi, siis pöörake meie organite poole, need aitavad teid. Eestis olles tuligi ükskord nende abi kasutada. Tapa Rajooni Täitevkomitee esimees Erich Elevant ähvardas mind Siberisse tagasi saata. Sõitsingi Tallinna julgeoleku komiteesse. Seal öeldi – elage rahulikult Eestis, kui nad teid veel jupsima hakkavad, siis vaid ütelge meile.

Sevurallag (vene keeles Севураллаг ehk Северо-Уральский исправительно-трудовой лагерь “Põhja-Uurali parandusliku töö laager”) ehk Sosva vangilaager oli NKVD karistuslaager Sosvas Sverdlovski oblastis Nõukogude Liidus. Laager rajati 5. veebruaril 1938. aastal ja tegutses 1960. aastateni.

Aastatel 1938-1960 viidi laagrisse umbes 390 719 inimest. Puuduvad andmed selle kohta, kui palju vange Sevurallagis suri (nii ebainimlike kinnipidamistingimuste kui ka massiliste hukkamiste tõttu). Pole teada, kuhu Sevurallagis surnud vangid maeti.