Raamatukogud

Linnaraamatukogu

1906. aastal Tapale asutatud Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi (TENKS) Tapa osakond alustas seltsile raamatute hankimisega 1917. aastal. Eesmärgiks oli Tapale avada esimene raamatukogu. Seltsi kutsuti lühema nimega – haridusselts. Et oma asutatavasse raamatukogusse kuuluvaid raamatuid märgistada, tellis selts kunstnik Aleksander Tassalt ekslibrise, mis kleebiti seltsi raamatukogu raamatutesse. Ekslibrisel oli kirjas: „Tapa Hariduse Seltsi Rahvaraamatukogu“. Samuti olid trükitud raamatukogu ekslibrisega lahtised postkaardid, mis olid kasutusel juba enne raamatukogu ametlikku avamist.

Kui Tapa Haridusselts 1. augustil 1921. aastal oma ülalpeetava algkooli alevivalitsusele üle andis, oli seltsil nii ajaliselt kui finantsiliselt võimalus tegeleda teiste ettevõtmistega ja nii avas selts 1921. aasta sügisel ametlikult Tapale raamatukogu.

Alguses olid raamatutele laenutamise maksud järgmised: seltsi kooliõpetajad ja eestseisus võisid raamatuid laenutada tasuta. Kooli õpilased ja seltsi liikmed maksid 30 penni kuus. Laenutajad, kes ei olnud seltsi liikmed, maksid 50 penni kuus, 2,5 marka poolaasta eest ja kogu aastamaks korraga oli 4 marka.

Ka lugejapiletil oli kujutatud Tapa Hariduse Seltsi Rahvaraamatukogu ekslibris.

Raamatute soetamiseks saadi toetust alevivalitsuselt ja haridusministeeriumilt, näit. 1921. aastal 1000 marka, 1922. aastal 3000 marka. Selts ise panustas raamatute ostmisele 15 000 – 17 000 marka aastas.

Nii oli seltsil hangitud 1924. aastaks üle 800 köite raamatuid.

Raamatukogu tegutses vaid talvisel hooajal, suvel oli raamatukogu suletud. Raamatukogu kasutajatele oli 1924. aastaks määratud kuumakse juba 20 marka. Lugejate arv oli algaastail 70 ringis, mis aga järgmiste talvedega pidevalt suurenes.

20. augustil 1924. aastal toimus haridusseltsi hoones suur tulekahi, mille tagajärjel maja maani maha põles, sealhulgas ka seltsile kuulunud 800 köiteline raamatukogu.

Vaatamata suurele tuleõnnetusele alustas selts uue raamatukogu loomisega. Selleks saadi toetust alevivalitsuselt 15 000 marka ja haridusministeeriumilt 4000 marka. Kõik raamatud kogus olid köidetud.

Nii oli seltsil 1925. aasta sügiseks kogutud üle 200 köite väärtuslikku kirjandust.
1. oktoobril 1925. aastal avas selts koos Tapa alevivalitsusega uue avaliku raamatukogu alevivalitsuse ruumides Jaama tn. 6 Paul Uusvelli majas. Raamatukogu nimeks oli saanud Tapa alevi avalik raamatukogu.

Raamatukogus viidi sisse uus kord: raamatute mitte tähtajaks tagasi toojatelt võeti esimese nädala eest trahvi 10 marka ja iga järgmise nädala eest 50 marka. Võõrastelt, kes alevis ei elanud, võeti kautsjoniks 100 marka.

Raamatukogu oli avatud kahel päeval nädalas, teisipäeval ja reedel. Lugemislaua avamist takistas veel sobilike ruumide puudus.

1927. aastal avas TENKS oma uue vastvalminud maja, mis sai nimeks – seltsimaja. Sama aasta lõpuks kolis seltsimaja II korrusele Tapa linnavalitsus (Tapa sai linnaõigused 1926. aastal).

Seoses linnavalitsuse ärakolimisega Jaama tn. 6 Paul Uusvelli majast, sai raamatukogu seal omale avaramad ruumid ja nii avati raamatukogu uuel hooajal külastajatele 16. septembril 1927. aastal Tapa linna avaliku raamatukogu nime all.

Raamatute laenutamine käis edasi vana korra järgi – kaks korda nädalas, teisipäeviti ja reedeti, kusjuures lugejal tuli nüüd kuumaksu maksta juba 75 marka.

Linnavalitsus toetas raamatukogu 20 000 margaga ja sama suur summa saadi riigilt. Raamatukogu töötas endiselt vaid talve- ja kevadkuudel – septembrist juunini.

Seltsimajas avati aga 1927. aastal linnarahvale lugemislaud, kuhu olid tellitud kõik vabariigi suuremad ajalehed ja ajakirjad.

1934. aasta sügiseks oli raamatukogu arvatud Tapa linna raamatukoguna avalikkude raamatukogude võrku. Raamatukogu juhatajaks oli Johan Adamson (hiljem eestistas perenime – Alamäe), koguhoidjaks oli Elma Kaasik, kes oli samal aastal lõpetanud raamatukoguhoidjate kursused Tallinnas.

Raamatukogu oli avatud kaks korda nädalas ja välja anti igale lugejale 3 raamatut korraga kahe nädala peale. Linnaelanikelt tagatist ei nõutud, väljastpoolt Tapat lugejad maksid aga tagatiseks 1 krooni. Kuu lugemistasu oli nüüd 25 senti. (1. jaanuaril 1928 toimus Eestis rahareform ja marga asemel tuli käibele Eesti kroon).

1934. aasta 1. aprilliks oli raamatukogus raamatuid 1630, neist võõrkeelseid vaid 7.
Raamatukogu viimase aastaaruande järgi laenutati üldse 4169-l korral raamatuid 143-le lugejale. Enimloetud raamatud olid A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“, mida oli laenutatud 25 korda, A. Mälk’i „Kivine pesa“ – 24 korda, E. Saks’i „Jaan Tamar“, H. Ranna „Keha ja vaim“ ja A. Kirsimägi „Puhastustuli“ – 22 korda.

Sama aruandeaasta järgi saadi tulu 481,83 krooni, s.h. lugemismaks 127,63 krooni, toetustest koguti 225,85 krooni ja kulusid oli 386,55 krooni, millest 262,37 krooni kasutati uute raamatute muretsemiseks.

21. oktoobril 1937. aastal andis TENKS raamatukogu terves koosseisus (1927 köidet) koos rakendusraamatutega ja kahe raamatukogu kapiga linnale üle.

Ei ole täpselt teada, mis aastal raamatukogu Jaama tn. 6 majast TENKS seltsimajja Nigoli puiestee 3 üle viidi, kuid 1937. aastal asus see seal ja raamatukogu kasutuses oli üks tuba. Sisse oli seatud vihik- ja kaardinimestikud. Lugejatele oli raamatukogu avatud kaks korda nädalas kokku 4 tundi.
Alates 1. oktoobrist 1937. aastast oli raamatute laenutamine tasuta.

Sel ajal olid enimloetud raamatud: August Mälk „Õitsev meri“; Mart Raud „Kirves ja kuu“; Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“; Knut Hamsun „Maa õnnistus“ jne.

Tapa tulekaitse ja ehituskomisjoni poolt leitud puuduste kõrvaldamiseks toimus TENKS ruumides 1. juunist kuni 1. oktoobrini 1937. aastal remont, mille tõttu raamatukogu oli sel ajal suletud.
Alates 1. aprillist 1938. a. kehtestas linnavalitsus raamatukogule taas laenutusmaksu, milleks oli 10 senti kuus igalt raamatukogu laenutajalt.

1941. aasta veebruaris, kui saabunud oli uus võim, mis natsionaliseeris Tapa linnas suuremad majad, viidi raamatukogu TENKS seltsimajast ära üle raudtee Lai tn. 4 natsionaliseeritud Jaak Tõntsu elumajja. Ühtlasi hävitas uus võim hulga teoseid, mis olid nende arvates vastuolus nende ideoloogiaga. Tõntsu maja sai sõjas tugevalt kannatada ning seda hakkas taastama raudtee.
Peale sõda jäi raamatukogule pikemaks peatuspaigaks praegune vallavalitsuse hoone (Pikk tn. 15), kuhu koliti sisse 2. jaanuaril 1945. aastal. Raamatukogu juhataja oli Alma Nelke, kes oli ainuke töötaja. Kasutada oli üks ruum alumisel korrusel sissepääsuga hoovi poolt. Raamatukogu oli avatud kuuel päeval nädalas. Raamatufond koosnes 1400 teosest, põhiliselt ilukirjandusest, sealhulgas umbes 450 venekeelsest teosest.
Loetavaimaiks kirjanikeks osutusid Jakobson, Kärner, Kippel, Barbarus jt. Palju laenutati ka Tammsaare ja Lutsu teoseid. 1945. aasta alguses oli raamatukogul 73 lugejat, kelledest enamiku moodustasid kooliõpilased ja raudteelased.
1945. aasta oktoobris loodi juurde veel ühe töötajaga ametikoht. Tööle asus tollane raamatukogu aktivist Helja Jürgenson-Bötcher, kes oli selles ametis kuni 1977. aasta augustini.

Kui 1940. aastate lõpus koliti endistesse linnavalitsuse ruumidesse Haridusseltsimaja teisele korrusele Nigoli pst. 3 (praegu 1. Mai pst. 5), siis sai raamatukogu endale laiemad ruumid. Fond oli kinnine – lugeja tegi valiku kataloogi põhjal ning laenutaja otsis soovitu välja. Suurenes raamatukogu külastajate ja ka ürituste arv.
Lugejate arvukus tõusis aasta-aastalt, 1948. aastal oli neid 335.

1950. aastal moodustati Tapa rajoon. Raamatukogu nimetati ümber Tapa Rajooni Raamatukoguks ning see tõi kaasa kohustuse olla metoodiliseks keskuseks külaraamatukogudele.

1951. aastal asus juhatajana tööle Meeri Köningsmann, 1952. aastal võttis ametiposti üle Anne Vare, laenutajana jätkas Helja Bötcher. Raamatukogu ja kultuurimaja asusid endiselt ühes majas ning võibolla sellepärast kasutatigi raamatukogu ruume väga erineval otstarbel – küll tegi seda sõjakomissariaat, küll parteikomitee oma koosolekute ning loomulikult ka rahvasaadikute valimiste läbiviimiseks.

1. augustil 1955. sai raamatukogu juhatajaks Tallinna Kultuuriharidusala kooli raamatukogunduse osakonna lõpetanud Helga Kaelep.

Kogu nõukogude perioodi jooksul olid raamatud kommunistliku ideoloogia kandjad.
1959. aastate lõpul ja 1960. aastate algul seati raamatukogudele uued ulatuslikumad nõuded: kõik pered lugejaks, igas kuus kirjandusõhtu, igas kvartalis lugejate konverents jne. Tuli hakata koostama Tapa linna perede kartoteeki. Kaartidele kanti perede isikuandmed, andmed koduse raamatukogu olemasolu kohta ning milliseid raamatukogusid veel külastatakse. Tehti ära hiigeltöö, hulk huvitavaid andmeid sai kirja pandud, kuid praktilist kasutamist kartoteek kahjuks ei leidnud.

Aprillis 1962. aastal likvideeriti Tapa rajoon ja Tapa linn läks Paide rajooni alluvusse. Muutus ka raamatukogu nimetus – nüüdsest Tapa Linnaraamatukogu. Raamatukogu asus juhtima Anne Unnuk.

1. jaanuarist 1963 oli Tapa Linnaraamatukogu Tapa Linna TSN Täitevkomitee alluvuses, kultuurioskond jälle Rakveres. Raamatukogu juures töötas noorte raamatusõprade ring, kus saadi algteadmisi ka raamatukogu tööst. Igal aastal anti Linnaraamatukogu tööst aru linnanõukogu rahvasaadikutele. 1974. aastal mindi üle uuele tsentraliseeritud süsteemile ja raamatukogu nimetati umber Tapa haruraamatukoguks.

Aastal 1988 muutus raamatukogu töö vabamaks, tasapisi toodi päevavalgele keelatud teemad ja isikud, kuid lugejate arv langes, sest rahval ei olnud enam raamatute jaoks nii palju aega. Muutused ühiskonnas haarasid kogu tähelepanu.

1989. aastal polnud enam sundust inimesi poliitika juurde suunata ega peale suruda vastavat kirjandust, inimesed olid kõigest sellest tõeliselt huvitatud. Filosoofia, poliitika, psühholoogia, religioon – neist said kõik väga loetavad valdkonnad.

1998. aasta alguses sai raamatukogu oma esimese arvuti ja sellega algas uus etapp raamatukogu töös – automatiseerimine. Kasvas lugejate arv, infotulv suurenes ja raamatukogu ruumid jäid järjest kitsamaks, seetõttu oli suureks kergenduseks uue hoone valmimine, õigemini renoveerimine.

2. oktoobril 2000 alustas Tapa Linnaraamatukogu teenindusosakond tööd Kooli tn 6 esimesel korrusel. Töötajaid oli siis neli: Anne Unnuk, Ere Käärmaa, Ave Varik ja Riina Veldi.

01.01.2019 muudeti seoses suurvalla tekkega Tapa Linnaraamatukogu nimi Tapa Vallaraamatukoguks.

Lasteraamatukogu

Tapa Rajooni Lasteraamatukogus alustati tööd 15. veebruaril 1953. aastal, lugejatele avati raamatukogu sama aasta 24. aprillil. Lasteraamatukogu loodi linnaraamatukogu poolt üle antud 1019 eksemplari lasteraamatu baasil endisesse Haridusseltsimajja 1. Mai pst. 5, II korrusele. Esimeseks juhatajaks kinnitati Aino Karhu, tema järel Luule Abner ja kaks aastat Vedas raamatukogu tööd Anne Unnuk. 1960. aastal sai raamatukogu juurde teise töötaja Lehte Vahersalu.

Alguses hangiti uusi raamatuid kohaliku raamatukaupluse, hiljem põhiliselt bibkollektori kaudu. Esialgu puudus lugejatel võimalus ise raamatuid valida. Alles pärast raamatukogu kolimist esimesele korrusele 1959. aastal algas raamatute iseseisva valimise ajajärk. Esimesel korrusel oli raamatukogu kasutuses üks suur ruum, peale 1963. aasta kapitaalremonti lisandus teinegi. Kokku oli põrandapinda 84 ruutmeetrit. Selleks ajaks oli raamatufond juba 15 005 eksemplari.

1974. aastal läksid raamatukogud üle tsentraliseeritud süsteemile. Metoodiline juhtimine ja raamatupidamine viidi üle Rakverre. 1988. aastaks oli ring täis ja selgus majas – antud uuendus ei õigustanud end, tõi vaid lisatööd juurde.
1. märtsil 1977 tuli juhatajaks Saima Pärnik. Esimeseks tööks uues ametis sai raamatukogu remont. Mitu aastat vältas põhjalik raamatufondi ja kataloogide ümberkorraldamine ja korrastamine, kusjuures raamatukogu peaülesandeks oli ka neil aastail mitmesuguste ürituste korraldamine.

Raamatukogu külalisteks on olnud kirjanikud Ellen Niit, Eno Raud, Erika Esop, Ott Arder, Ira Lember, Peep Ilmet, raamatukunstnikud Silvi Väljal, Ene Pikk ja paljud teised loomeinimesed.

Aja möödudes jäid senised ruumid kahe raamatukogu tarvis kitsaks ja nii koliski lasteraamatukogu aastal 1986 oma teise koju Pikk tn 15 kohaliku täitevkomitee ja pangaga ühte majja. Ruume oli 6 ja põrandapinda 113 ruutmeetrit.
Raamatukogu on kandnud eri aegadel eri nimetusi nagu Tapa Rajooni Lasteraamatukogu, Tapa laste haruraamatukogu või lihtsalt Tapa Lasteraamatukogu. 11. juulil 1991 omistati Tapa linnale omavalitsuslik staatus ja sama aasta 1. oktoobrist alates on raamatukogu linnavalitsuse alluvuses.

Alates 1996. aastast juhib Tapa Lasteraamatukogu Kersti Burk.

1997. aastal hakkas raamatukogu taas uusi ruume otsima. Otsustati endisest lastepäevakodust Kooli tn 6 ehitada linnale igati kaasaegne raamatukogu. Ehitus tehti kahes etapis – kõigepealt II korrus laste, seejärel I korrus täiskasvanute tarvis. Renoveerimistöödega tehti algust 1998. aasta juunis. Samal aastal alustati ka raamatukogu automatiseerimisega.

1999. aasta mais kolis lasteraamatukogu oma uutesse vastvalminud ruumidesse. Seoses uuendustega ja töömahu suurenemisega oli raamatukogus töötajaid juba kolm: Saima Pärnik, Kersti Burk ja Mae Mitt.

Alates 1. jaanuarist 2000 seob Tapa Linna- ja Lasteraamatukogu ühine ajalugu, sest kaks raamatukogu ühendati ja sama aasta sügisest alustati tööd ühise katuse all vastremonditud majas Kooli tn 6.  Raamatukogu juhatajaks on Kersti Burk ja raamatukoguhoidjaid 6.

Raudteelaste raamatukogud

Arvatavasti oli Tapa esimene raamatukogu 1906. aastal asutatud raudteeteenistujate ja tööliste raamatukogu, mis 1930. aastatel asus koos lugemistoaga Jaak Tõntsu kivimaja allkorrusel Lai tn 4.

Raamatukogu eksisteerimisest annab tunnistust exlibris “Tapa raudteelaste raamatukogu” 1939. aastal väljaantud raamatus koos pitsatijäljendiga.

Tehniline raamatukogu
1945. aastast töötas Tapal raudteesõlme tehniline raamatukogu, mis oli ette nähtud raudteelaste erialaseks teenindamiseks. Hiljem, kui teeninduspiirkond laienes, muudeti ka raamatukogu nime – Lineinaja Tehnitseskaja biblioteka. Algul olid raamatukogu ruumid Veski tänaval ühekordses väikeses puumajas. Kaua asuti Tapa vaksali teisel korrusel, seejärel Tapa Raudteelaste klubis ja kõige lõpuks koos raudteelaste klubi ametiühingu raamatukoguga endises lasteaiahoones Roheline tn 19.

Fond, mis sisaldas algul kuni 3000, hiljem 10 000-15 000 trükist, koosnes põhiliselt venekeelsest raudteealaste tehnilisest ja ühiskondlik-poliitilisest kirjandusest. Trükised komplekteeriti Tallinnas või Riias.
Läbi aegade töötas raamatukogus 1-2 inimest, kõige kauem juhataja – vanemraamatukoguhoidjana Ludmilla Skljadneva (1961-1993).

Raudteelaste klubi ametiühingu raamatukogu

Raudteelaste klubi ametiühingu raamatukogu tegutses alates klubihoone valmimisest 1959. aastal ja allus Eesti (hiljem Balti) Raudtee ametiühingu kultuuriosakonnale ning teenindas enamasti raudteelasi.

Fond koosnes põhiliselt venekeelsetest trükistest, sh ilu-, laste-, poliitilisest ja üldteaduslikust kirjandusest ning kõrgkoolide õpikutest.

Koolide raamatukogud

Eesti Vabariigi ajal laenutasid kooliõpilased raamatuid algkooli ja gümnaasiumi raamatukogudest.
Nooruse tänava algkoolimajja oli vastavalt eale igasse klassi komplekteeritud raamatufond, mis oli paigutatud seinakappidesse. Raamatuid andis õpilastele lugemiseks klassijuhataja või kirjanduseõpetaja.

Vanas gümnaasiumis laenutas õpilastele raamatuid eesti keele õpetaja Salme Kass. Uues, 1939. aastal avatud gümnaasiumihoones asus ülemisel korrusel eraldi raamaturiiulitega ruum raamatukogu tarbeks. Arvestatav oli võõrkeele kogu. Raamatuid laenutas Erna Veeroja.

Tapa I Keskkooli-Gümnaasiumi raamatukogu

Raamatukogu fondis on umbes 30 000 trükist, lugejaid on üle 700. Kooliraamatukogu viib läbi heal tasemel raamatukogutunde ja organiseerib ka klassivälist tegevust.

Poliitharidusekabineti raamatukogu

Nõukogude võimu ajal tegutses linnavalitsuse hoone I (lühemat aega ka III) korrusel Tapa Poliithariduskabineti ühe töötajaga raamatukogu. Raamatukogu alustas tööd Tapa rajooni moodustamisega 1950. aastal ja lõpetas oma tegevuse 1990. aastate alguses. Fond sisaldas umbes 20 000 eesti- ja venekeelset trükist ning ilukirjandusteoseid. Kauaaegselt töötasid kabineti juhatajana Maimu Kozlova ja Dokmara Sirjajeva ning raamatukoguhoidjana Ruth Vare.

Tapa Garnisoni ohvitseride klubi raamatukogu

Tapa Garnisoni Klubi Raamatukogu asus sõjaväelinnakusse 1958. aastal ehitatud ohvitseride klubi II korruse ruumides ja teenindas Tapal paiknenud nõukogude sõjaväeosade koosseisu. Fond koosnes venekeelsetest, põhiliselt sõjalis-poliitilistest trükistest, vähemal määral ilukirjandusteostest. Raamatukogu teenust kasutas ka Tapa venekeelne elanikkond, eriti tegid seda aga sõjaväelaste perekonnaliikmed. Okupatsioonivägede lahkumisega likvideeriti ka raamatukogu.