Tapa – Tartu harutee
Balti Raudtee Seltsi 6-liikmelisest aktsionäridest koosnev esindus sai 6. aprillil 1872. aastal seltsilt volitused Tapa – Tartu teeharu ehitusküsimuste lahendamiseks.
Tapa – Tartu teeharu nominaalseks ehituskapitaliks määrati 44 023 rubla ühe versta kohta. Kuna tee pikkuseks oli ette nähtud 107 versta, siis kujunes kinnitatud kapitali kogusummaks 4 710 500 rubla, mis kaeti garanteeritud obligatsioonidega. Need omandas riik täies ulatuses 88% nominaalväärtusest. Vastavalt sellele vähenes küll teeharu ehitamiseks järelejääv kapital, kuid seda oli seltsi juhatus juba aegsasti arvestanud.
Tapa – Tartu harutee ehitustöid alustati tegelikult 1875. a. mai kuus ja need toimusid samalaadselt Balti raudtee pealiini ehitamisega. Töö jagati jällegi allettevõtjate ja mitmesuguste artellide vahel. Tee valmistamise tähtajaks oli esialgselt määratud 2,5 aastat alates kinnitamisest, seega 21. mai 1877. a.
Balti Raudtee Seltsi poolt usaldati tööde tehniline järelvalve ja teeülema õigused insener P. Götte’le.
Ajaleht „Eesti Postimees ehk Näddalaleht“ kirjutab 1. augustil 1873. aastal: „Praegusest Tartu – Tapsi raudtee tegemisest kuuleme kõige julgemast suust, et pärast seda, kui selle raudtee liinia Tapsi jaamast kuni Tartu juba 19. jaanuaril s. a. Kõigekõrgemalt kinnitatud saanud, nüüd ka töö hakatuse luba 27. juunil s. a. Kõigekõrgemalt olla antud.“
Algselt pidi Tartu harutee alguspunktiks valitama Rakvere, kuna see oli nii Tallinnast kui Peterburist võrdsel kaugusel. Siis sekkusid aga teeinsenerid ja andsid teada, et sihil Rakvere – Tartu pole Pandivere kõrgustiku tõttu kerge raudteed ehitada ja mõistlik oleks minna mägismaadest lääne poolt ringi. Nii saigi Tartu harutee alguseks Rakverest Tallinna poole jääv Tapa jaam.
Ajaleht „Eesti Postimees ehk Näddalaleht“ kirjutab 18. juunil 1875: „Tartu – Baltia raudtee ehitus oli kül juba waremalt Tappa jamast pääle hakanud, aga 4. juunil sai walitsuse ülewaatajale silma al ametlikult töö alustatud. Lasku Jumal seda tööd, kelle walmissaamist kõik meite kodumaa rahwas igatsedes ootab, ruttu ja õnnelikult edasi ja korda minna!“
Sama ajalehe järgi 29. jaanuarist 1875. a. saab lugeda, et Balti Raudtee Selts on seadnud tingimuse, et kõik mis ehituseks tarvis on, peab saama Venemaalt muretsetud ja mis ehituseks välismaalt tuuakse, peab piiri peal toll makstud saama.
Ühtlasi annab leht teada ehitusplaanidest pisut täpsemalt: „Tartu Baltia raudtee pääl, Tartu linna ja Tapa jaama wahel, peavad raudteeseltsi poolest muretsetud olema: 11 aurumasinat, 49 sõidu- ja 220 mootorwankrit. Raudtee pidamise ja pruukimise õigus Tartu linna ja Tapa jaama wahel peab 85 aastat ehitaja seltsi kätte jääma. Tartu Baltia raudtee ehituse põhjuskapital 4 710 500 rubla pääle kinnitatud.
Baltia raudteel saawad 5 jaama olema, kus auruwankrirong oma säätud minutid kinni saab pidama.“
Ette oli seega nähtud 5 jaama: üks II klassi jaam, üks III klassi jaam ja kolm IV klassi jaama. Tapa jaam muudeti pärast vajalikke juurdeehitusi IV klassi jaamast II klassi sõlmjaamaks.
Masinate hooned ja töötoad pidid saama ehitatud kivist ja muud kõrvalised hooned vähemalt kivist alusmüüridega. Tapa – Tartu raudteevahelisele teele pidi peale 5 uue jaama ehitatama 71 vahimaja. Ette oli teele nähtud „6 reisijate ja 7 kaubaweo aurumasinat, pääle reisijate wagonnidega I – III klassini peawad weel 180 kinnist ja 120 lahtist kauba-wagonni olema. Kaupa wedades wõiwad kuni 23 wagonni ühe teise taga rongis ja igas wagonnis 600 puuda kaupa olla, ja nii ränk koorem peab igas tundis wähemalt 14 wersta edasi weerima; reisijate rongid saawad muidugi ruttem käima.“
Oktoobris 1875. aastal ehitati Tapa jaamas veereservuaari, kuhu Valgejõest hobustega vett auruvedurite jaoks tuua sai. Samuti oli oktoobriks selgunud, et algselt kavandatud 5 jaama asemel saab olema neid 6: Tapa, Kiltsi, Wägewa, Jõgewa, Woldi ja Tartu. Jaamade vahed ei olnud mitte kõik ühe pikkused: Tapalt Kiltsi 22,6 versta, Kiltsist Vägevale 19,96 versta, Vägevalt Jõgevale 18,36 versta, Jõgevalt Voldile 24,02 versta ja Voldilt Tartu 20,46 versta.
Peajaamade vahele planeeriti veel mõned tarvilikud peatuskohad, mis aga raudtee ehituse alguses veel selged ei olnud.
21. augustil 1876. aastal kell 19.00 avati Tapa – Tartu haruraudtee ja esimene rong väljus Tallinnast läbi Tapa Tartusse. Ametlikult võeti raudteeharu vastu 1877. aasta suvel.
Tapal rongile minejad pidid arvestama üle 5 tunnise sõiduga Tartusse. Hommikune rong väljus Tapalt Tartusse kell 06.29 ja Tartusse jõudis kell 11.40, ehk sõiduks kulus 5 tundi ja 11 minutit. Pikem peatus oli Jõgeval (tollane Laisholm), seal seisis rong 9 minutit. Tartusse sai ka veel päevase rongiga, mis väljus 12.33 ja Tartusse jõudis enne õhtut kell 17.54. Sõiduks kulus 5 tundi ja 21 minutit, ehk hommikusest rongist 10 minutit kauem.
Vedurite kütuseks kasutati Inglise kivisütt ja halupuid. Tol ajal määratud klassivahed tingisid ka erinevad piletihinnad. Tapalt Tartusse sai I klassi reisija pileti hinnaga 3.21, II klassi reisija 2.41 ja III klassi reisija 1.34 rubla.
Lõplikult kaotati klassivahed alles 1928. aastal.
(Kasutatud on 1877. aasta märtsis avaldatud sõiduplaani andmeid).