Tapa Õhuasjanduse ühing
Tapa Õhuasjanduse Ühingu asutamiskoosolek peeti 4. detsembril 1932. aastal kohaliku haridusseltsi ruumides. Rahvast oli asutamisele kogunenud rohkesti. Kõnedega esinesid Tallinna Õhuasjanduse Ühingu sekretär Joosep Tiitso ja sama ühingu propaganda instruktor lendur Rudolf Wienberg.
Ühingu liikmeteks astus 37 isikut. Ekraanil näidati purilennukite startimist. Uue ühingu juhatusse valiti soomusrongide rügemendi ülem kolonel Karl Tallo, rügemendi majandusülem major Erich Bartelt (al. 1938 Eerik Parvelt), Tapa linnapea Tõnis Rähn, kirjatoimetajaks kaitsepolitseinik Ervin Wiks ja varahoidjaks major Hugo Kulbok. Revisjonikomisjoni valiti notar Julius Martov, kapten Willem Waga ja kapten Jaan Walk.
1933. aasta alguses võttis ühing omale esimeseks ülesandeks asutada Tapale lennuväli. Vastav maa-ala selleks loodeti saada Tapa asundusest. Loodeti, et asunikud maa-ala vabatahtlikult annavad, kui aga mitte, siis paratamatult tuleks vastav maa-ala asunikelt sunniviisil võõrandada.
Tapa soomusrongi rügemendi töökodades oli juba major Erich Bartelti juhtimisel alustatud esimese purilennuki ehitamist, mille maksumuseks kujunes vaid 200 krooni ümber ja mis valmissaamise järel ühingu liikmetele kasutada jääks.
Lennuvälja küsimus oli arutusel linnavolikogus 25. oktoobril 1934. aastal. Ühing palus eraldada 35 ha maad. Nii suurt maatükki aga linnal anda ei olnud. Ainuke vaba maa oli Taara pst ja surnuaia vaheline maa-ala suurusega 22 ha ning lisaks naabruses olev raudtee maa suurusega 2,5 ha ja Kivimäe talu maast 2 ha, saaks kokku 26,5 ha, millega ühing nõustus, kuid palus Kivimäe talu maa omandamise linna kanda võtta.
Linn aga pakkus välja veel Ambla mnt äärset metsa suurusega 6,6 ha ja Männikumäge umbes 6 ha. See küsimus jäi volikogule otsustamiseks.
1934. aastal lahkusid Tapalt kolonel Karl Tallo ja kaitsepolitseinik Ervin Wiks, kellede asemele valiti juunis toimunud ühingu aasta-peakoosolekul Tapa garnisoni ülem kolonel August Traksmann ja jaamaülem Rudolf Blauhut (eestist. Rudo Merilo).
Juunis 1934. aastal polnud aga asja saanud oma purilennuki omandamisest ega kasutamisest. Ka lennuvälja küsimus aina venis ja venis. Ühingu liikmed keeldusid liikmemaksu tasumisest, kuniks ühingul pole korda läinud vastavat lennuvälja maa-ala leida.
Kõige sobivamaks lennuvälja asukohaks arvati olevat Rauakõrve külas asuva „Kivimäe“ talu maad, kuid läbirääkimised omanik Joost`iga ei edenenud, vaatamata sellele, et soomusrongide rügement omalt poolt oli nõus andma taluomanikule oma maa-aladest maad vastu.
Kõik see aga ei takistanud Tapa Õhuasjanduse Ühingul korraldamast 30. septembril 1934. aastal Tapal esimest eralennupäeva.
Sel päeval võtsid Tapa lennupäevast osa kõik üleriikliku Õhu- ja Gaasikaitse Liidu poolt Eestis ehitatud mootorlennukid, arvult 5 ja samuti lendur Woldemar Wunn, kes purilennuk „Sinilinnuga“ oli just eelmisel nädalal ületanud Soome lahe.
5 mootorlennukit olid „Kai“, „Enn“, „Agu“, „Eha“ ja Poola tüüpi „RWD“, mis olid ehitatud Eestis endise Peetri laevatehase hoonetes Tallinnas. Lennukitel olid peale kirjutatud P.O.S., mis olid ehitajate inseneride nimetähed: Voldemar Post, Otto Org ja Rein Toomla (enne eestist. Roman Neudorf).
Lennupäev korraldati Tapa asunduses „Wiiardi“ talu põllul, mis asus Tapa mõisa vastas. Taluomanik vedas vastutulelikult ühingu palvel põllult ära viljarõugud ja põllust sai kõigiti soodne „aerodroom“.
Lennupäev algas hommikul kell 11. Päeva avas 1. diviisi ülem, propagandakõne pidas üleriikliku Õhu- ja Gaasikaitse Liidu esimees Oskar Köster. Ava- ja lõppsõnad Tapa Õhuasjanduse Ühingu esimehelt kolonel August Traksmann`ilt.
Lennukid jõudsid kohale hommikul kella 10 paiku, nende hulgas mootorlennuki slepis ka purilennuk „Sinilind“. Rahvast oli jälgima tulnud rohkesti, ka kaugemast ümbruskonnast.
Lennukid sooritasid erinevaid etteasteid, nagu surmasõlmed, selililennud, sünkroniseeritud kunstlennud, pilootpallide püüdmine, vigurlennud ja purilennuki start mootorlennuki ning inimjõu abil. Purilennuki start autoga jäeti tehnilistel põhjustel sooritamata, samuti algselt lubatud langevarjuhüpped.
Pääsmed demonstratsioonile maksid: istekohad 50 senti, seisukohad 30 senti ja õpilased 15 senti. Kogu sissetulek oli 282 krooni.
Samuti oli korraldatud pealtvaatajaile 3-kroonise tasu eest 10 minutiline lend linna kohal, millest umbes paarkümmend sõitu kaasa tehti. Päris priilennu võis saada aga kohapeal korraldatud odavahinnalise loteriiga. Platsil mängis soomusrongide rügemendi orkester.
Linnavalitsus ei suutnudki lennuvälja maa-ala saamiseks kokkuleppeid sõlmida ja omaenda purilennukist samuti jäädi ilma.
1936. aasta juunis pidas Tapa Õhuasjanduse Ühing erakorralist peakoosolekut, kus ühtlasi tuli otsustamisele ühingu likvideerimine. Kuna uue seaduse alusel moodustati Tapale ametlikult õhu- ja gaasikaitse üksused, siis otsustatigi ühing likvideerida. Ühingule kuuluvast varandusest, 470 kroonist rahast, määrati Männiku plahvatusohvrite perekondadele 100 krooni ning ülejäänud summa otsustati anda Tapal moodustatavate uute üksuste heaks.
