Sõbra pood

Mõned aastad pärast sõda alustati toiduainete müüki Sõbra poes ehk Tapa Tarbijate Kooperatiivi kaupluses nr. 2.
Sisehoovis paiknesid kaubamaja poolses küljes kuurid, kus asusid külmhoidlad ja taarahoidla. Kaupluse all oli kelder. Praegune linna jõulukuuse asupaik tähistab enam-vähem majanurka, kus ühinesid Pikal tänaval ja 1. Mai pst. paiknevad majaosad. Tapa metodisti kiriku vastas üle tee asus kaupluse juurde kuulunud külmkambriga laohoone, kus hoiti konserve. Varumiskontorile kuulunud (praeguse Kultuurikoja territooriumil) kapsabasseinidest toodi poodi müügiks hapendatud kapsast. Juurvilja- ja kartulikeldrid asusid Hommiku puiesteel.
Juhatajana töötasid Ellen Aru, Heino Lepassepp, Vello Arusaar, Heinrich Labi.

Kauplusel oli kokku 5 osakonda: viinaosakond, bakaalkaubad, leib-sai, liha ja lihasaadused, kala- ja juurviljaosakond. Töötingimused olid praeguse aja mõistes kohutavad. Ahjusid oli vaja kütta, puid tassida kuurialusest. Talvel oli külm, suvel palav. Paljakäsi tuli sobrada jääkuubikutega segatud kalakastides. Kurgid olid tünnidesse jäätunud, kapsast raiuti kirvega lahti. Ka kaubabaasid olid kaugel. Soojal suvel aga riknes juurvili, igal aastal tuli idutada kartuleid.
Pipa Rattasepp jutustab:“ Kauplus avati hommikul kell 8 ja suleti õhtul kell 12. Kui Kremli kellad lõid, panime meie uksed lukku. Sõbra poe ees posti otsas oli valjuhääldaja ehk mögafon, nagu rahvas seda kutsus. Töö toimus kahes vahetuses, kaupluse juhataja oli Ellen Aru. Kui müüki tuli värske kala – räim, ahven, haug, angerjas, siis olid need veel elus ega tahtnud kuidagi kaalukausil püsida. Müüsime kala kaupluse ees tänaval. Kui ei jõudnud kõike õhtul kella kuueks maha müüa, laadisime kalakastid veoautole ja sõitsime Tapa-lähedastesse küladesse (Moe, Piilu, Karkuse, Näo, Nõmmküla). Käisime mööda talusid õuelt õuele ja pimeduse saabudes sõitsime Tapale tagasi. Külmikuid sel ajal ei olnud, järelejäänud kalad kaeti jääga. Kooperatiivi ainukese veoautoga veeti kevadpoolsel talvel Jänedalt ja Aegviidust järvejääd. See pandi kaupluse taha hoovi suurde hunnikusse ja kaeti saepuruga.

Osa räimi soolati tünnidesse. Angerjad soolati elusalt. Müüdi nii soola- kui värskeid angerjaid kolme hinnaga.
Selle ühe ainsa autoga, mis kooperatiivil oli, tegi kõik vajalikud transporditööd autojuht August Rattasepp. Kaupa veeti ka hobustega, voorimeheks oli Ülo Kaldjärv. 1953. aastal saadi juurde uus auto ZIL 150. Suvel, kui ilmad ilusad ja tööpäev lõppenud, pandi autokasti pingid ja portedele kõrgendused ning laulu lüües läks sõit lahti Võsule. Öösel jõuti tagasi ja hommikul jälle tööle.“

Seoses keskväljaku väljaehitamisega hoone lammutati 1969. aastal.