Tapa spordielust

Tapa spordist ja staadioni ehitusest

Tapa alevi servas Roti metsas asus lage plats, ümbritsetud kõrgetest kuuskedest, kus alevi elanikud käisid kariloomi karjatamas. Hiljem hakati seda kohta kasutama spordiplatsina, kus huvilised jalgpalli mängimas käisid. Huvilised tulid 1921. aasta kevadel mõttele luua spordiklubi, millele sai nimeks „Sport“ Friedrich Tammari eestvedamisel. Samal aastal alustati ka võistlustel kaasalöömist. Suurt elevust tekitas, kui võistlevad meeskonnad läksid orkestri järel läbi alevi Roti lagedale, mida sel ajal nimetati üheks ilusamaks looduslikuks jalgpalliväljakuks Eestis.

1923. aastaks Tapa „Sport“ lagunes. Põhjuseks oli noormeeste ajateenistusse kutsumine ja nii mõnigi siirdus elama Tallinna.

1925. aastal loodi Kaitseliidu Tapa malevkonna juurde spordiklubi, mille ajutisse juhatusse valiti Aleksander Adorf, Elmar Ney ja Heinrich Liblikmann. Malevkonnas moodustati jalgpallimeeskond ja otsustati alustada alevi spordiplatsi arendamist staadioniks. Sel ajal peeti tähtsamad võistlused lähedalasuval sõjaväe garnisoni spordiplatsil, harjutati aga Roti lagedal. Spordiväli oli seal küll looduslikult kaunis paigas, kuid mänguks siiski liiga künklik, samuti leiti, et plats liiga väike ning ühest küljest kõrgem kui teisest ja selle tasandamine ning staadioniks välja ehitamine on hädavajalik.

1928. aasta eelarvesse oli kehakultuuri sihtkapitali valitsuse poolt määratud toetuse summa 500 krooni platsi ümberkorraldustöödeks, kultuurkapital kärpis aga sellest 250 krooni vähemaks.

Nimelt oli spordiplatsi ääres mägi, mida välja kaevata oli keeruline ja kulukas. 250 krooni oli selle töö jaoks vähe.
Ehitustööde läbiviimiseks ja toetuste kogumise lihtsustamiseks asutati 1929. aasta alguses malevkonna, haridusseltsi ja linnavalitsuse esindajatest vastav komitee. Kehakultuuri sihtkapitali valitsus määras platsi korraldamiseks 1000 krooni ja kaitseliidu peastaap 500 krooni. Eelmisel aastal saadud 250 krooni liideti sinna juurde ja kokku tuli 1750 krooni.

Komiteesse kuulusid kaks liiget, linnapea Ernst Grimm ja kaitsemalevkonna pealik Aleksander Nurm, kes kahekesi kohe asja juurde asusid, ilma et komitee oleks veel ametlikult kinnitatud. Sõlmiti ettevõtjaga leping. Kautsjoni ettevõtjalt ei võetud, vaid lasti ta niisama tööle asuda. Ettevõtja palkaski mehed ja asuti plaani kohaselt platsi mäepoolse külje mahakaevamisele. Kuid juba paari nädala pärast jõuti arusaamisele, et töö oli liiga odavalt võetud ja lõpetati lepingu täitmine. Ettevõtja oli lepingu järgi kohustatud mullatööd 10. juuliks lõpetama ja korras oleks pidanud olema juba pallimuru. Aga mis tehti?

Hakati küll energiliselt peale, kahe nädala jooksul kaevati üle keskvälja umbes 30 ruutmeetri laiune ning paiguti 1,5 m sügavune auk. Siis töö seisma jäigi. Sportlased olid maruvihased, sest ennem oli plats hea niigi, taheti seda veel paremaks teha, aga rikuti veel seegi ära, mis oli.

Plats jäi seisma nii, nagu juulikuus tööd pooleli jäid – keset välja kraav, mille vahel mingi roobastik ja üks mullaveo rullik, kahel pool kõrged mullavallid ja platsi serv auke täis. 100 krooni ka „korstnasse kirjutatud“.

Huvitav oli see, et Tapa visad sportlased ähvardasid augu platsil (umbes 50 kantmeetrit) täis ajada, mida aga millegipärast ei lubatud. Õhtuti oli seal aga selline vaatepilt: platsil mängiti jalgpalli nagu ennegi, nüüd üle 1,5 m sügava kraavi, üle väljaraudtee, üle vagonettide ning üle poole meetri kõrguse mullavalli. Löödi ka augus, kust pall välja tulla ei tahtnud, põrkas raua kolinal vastu vagonette ja treeningult koju minnes vandusid sportlased üksmeelselt olukorra üle.

Juuli lõpus tuli kohale kultuurkapitali valitsuse esindaja, kes uue mõõtmise korraldas ja alles siis leiti, et palju lihtsam ja odavam on kogu staadioni plats veidi edasi nihutada Pika tänava poole. Jääks ära see suur kaevamine ja mulla kärutamine.

Nüüd, kui hulk raha juba raisatud, asuti uute plaanide tegemisele ja plats planeeriti uuesti.

1930. aastaks oli staadioni ehitusraha järel vaid 800 krooni, vahepealne summa oli tulutult ära kasutatud, ilma et staadioni seisukord oleks karvavõrdki paranenud.

Kuna kevade hakul pallimehed juba harjutama hakkasid, ajasid nad staadionil oleva augu ise kinni. See läks veel omakorda 300 krooni maksma. Kuna linnapea Grimm oma trikkide eest linnavalitsuses vangi oli viidud, moodustati uus komitee, kuhu kuulusid uus linnapea Tõnis Rähn, malevkonna pealik Osvald Stokeby ja haridusseltsi esindaja. Uus komitee asus koheselt tööle, olgugi kasutada vaid 800 krooni.

Kuna uus plats planeeriti vanast allapoole, rohkem Pika tänava poole, läksid puude maha võtmine, kändude välja juurimine ja mullatööd maksma vaid 560 krooni. Ehitustöö algas, kuid külmade tulles jäi lõpetamata, olgugi et ettevõtjal töö lõpetamiseks küllaldaselt võimalusi oli.

1931. aasta varakevadel, kui peeti Tapa malevkonna peakoosolekut, valiti malevkonna pealiku ettepanekul staadioni komiteesse abijõududeks sportlaste poolt Aleksander Adorf ja keegi Mägi nimeline mullatööde asjatundja. Nende ülesandeks jäi organiseerida staadioni ehitustööde lõpetamine.

Loodeti, et 1932. aastal saab juba asuda jooksuradade ja hüppe- ja viskepaikade tegemisele. Kuid 1931. aasta mai kuuks oli staadioni paene pinnas okstega ja käbidega segatud, õhuke kiht mulda peale kantud ja ehitajad ise heas arvamises, et nüüd on staadionile „tugev“ alus pandud. Staadioni kohevil maapinda vaadates võis tõdeda, et vaatamata sellele, et ehitustööd olid veel vastu võtmata, oli taaskord hulga aega ja raha raisatud.

Muuseas, esimesse staadioni komiteesse kuulunud linnapea Grimmi poolt olid ostetud traatväravate võrgudki. Jutt, mis selle juurde käis, et linn need omalt poolt staadionile kinkinud, haihtus niipea, kui selgus, et staadioni ehitamiseks kaitseliidu staabist ja sihtkapitali valitsusest raha saadeti. Siis leiti kohe allikas, kust võrkude arve 140 krooni katta sai. Võrgud aga arvatavasti roostetasid kuskil linnavalitsuse pööningul, või hea juhul olid nad kanapuuriks endise linnapea kasutada.

1931. aasta 28. mail võeti lõpuks ettevõtjalt mullatööd vastu. Kuid maapinna pressimine, muru külvamine ja teised pisemad tööd tulid ikkagi veel teha. Kogu asjaajamine seiskus jällegi.

1931. aasta juunis asutati Tapale raudteelaste spordiselts „Verda Stelo“, mis esperanto keeles tähendas „Roheline leht“. Spordiselts pani kokku jalgpallimeeskonna, mille eestvedajaks hakkas Harri Koppel.

Kuna 5. juulil 1931. aastal toimus Tapal vaimulik laulupäev Roti lagedal, siis selleks ajaks taheti ka staadion avada ja maha pidada esimene jalgpallimatš. Vanad Tapa jalgpalliveteranid, kes ei kannatanud oodata, kui staadioni komitee ükskord aega oleks saanud ehitustööde jätkamiseks, tõid ise kohale raske rulli, möllasid, nii et käed rakkus, kuid töö kandis vilja, sest laulupäeval ei tundnud paljud enam „vana Rotti“ ära, vaid leidsid eest päris eeskujuliku staadioni lumivalgete väravapostide ja piirjoontega.

Need neli kanget sportlast olid Richard Plutus, Heino Mikkin, Aleksander Ruil ja Arnold Jahimann. Ainsad, kes neid nelja igati püüdsid aidata, olid malevkonna pealik Osvald Stokeby ja malevkonna spordiklubi pealik Aleksander Adorf.

5. juulil 1931. aastal, päeval kell 1 sammusid meeskonnad vana Tapa kombe kohaselt muusikaga staadionile. See oli esimene mäng Tapa Rotis vastloodud spordiseltsile „Verda Stelo“, kellele vastasteks malevkonna spordiklubi.
„Verda Stelo“ meeskonnal olid valged särgid rohelise esperanto viisnurgaga ja mustad püksid. Nende koosseisu kuulusid paljud endised Tapa malevkonna spordiklubist erru läinud mehed, kes aga nüüd olid koos staadioni valmimisega ka ise „unest ärganud“.

„Verda Stelo“ meeskonnas mängisid Aleksander Ruil, Alfred Jahimann, Leopold Poolus, Arnold Veisbach, Rudolf Paal, Aleksander Just, Viktor Brigo, Harri Koppel, August Veelbaum, Arnold Jahimann ja Hugo Ülesoo.

Tapa malevkonna spordiklubi poolt esineti kõvasti nõrgemas koosseisus kui tavaliselt, sest pool meeskonda puudus keda asendasid reservid.

Meeskonnas mängisid Artur Kuulmata, Kaarel Esberg, Alois Gabriel, Rudolf Kivikink, Heinrich Räitsak, Ottomar Ruil, Georg Loorberg, Konstantin Tamm, Heino Mikkin, Artur Felix Liblik ja Richard Plutus.

Mäng lõppes seisuga 1:0 „Verda Stelo“ kasuks.

Sama aasta kevadel, kui „Verda Stelo“ meeskond alles kokku seati, läksid seltsi asutajad lähedal asuva Koppelmanni talu maast omale saadud spordiplatsi tasandama. Taluperenaine aga kihutas nad minema, kuna maa saamiseks kokkulepe oli tehtud vaid pere poegadega, mitte aga maaomanikuga – taluperenaise endaga.

1931. aasta augustis korraldas „Verda Stelo“ esimesed ujumisvõistlused ja vettehüpped Tapal meistri nimele. Võistlused korraldati Valgejõel Krusbachi mäe all. Basseiniks oli jõesäng, stardilauaks lootsik ja hüppetorniks redel. Sama aasta detsembris valmis veel koostöös raudteelaste kutseühinguga liuväli Tapa õigeusu kiriku platsil.

1932. aasta sügisel tekkisid „Verda Stelo“ meeskonnas omavahelised lahkhelid, tõrvati ja mustati üksteist ning paremad mängijad lahkusid seltsist. Ka varustuse eest oldi veel võlgu. Ja jalgpallimeeskond läks lihtsalt laiali.
Valminud staadion koosnes küll õieti ainult korralikust jalgpalli murust, mõõtudes 100 X 70 m, kuid muid kergejõustiku alasid sai seal samuti harrastada – 100 m ja 300 m jooksuraja ringteed sai asetada platsile. Hüppekastid ja heitekohad jäid asetuselt vanale spordiväljale. Kavatsusel oli platsi veel laiendada nelja 100 m jooksuraja võrra ja asuda ka ühe otsasektori täitmistöödele. Põhjus selle nimel pingutada oli, et samal suvel peeti Tapal Järva kaitsemaleva esivõistlused ja vajalik oli avaram väli.

Uue staadioni valmimisega avanesid hoopis laialdasemad võimalused kehakultuuri arendamiseks ja nii peeti 16. augustil 1931. aastal Tapa malevkonna kergejõustiku esivõistlused.

Huvitav on veel märkida, et 1931. aasta kevadel alustati Tapale Kooli tänava ehitustöid, sest Tapa linna planeerimise kavas oli see ette nähtud juurdepääsu teena linna lõunapoolses osas metsa sees asuvale spordiplatsile. Kui Tapa 1926. aastal linnaõigused sai, siis linna esimene volikogu nimetas Roti lagedal asuva spordiplatsi suursuguselt „Olümpia väljaks“. Rahvas aga nimetas platsi endiselt harjunud nimega Roti lageda ja uus kõlav nimi jäi kaugele tahaplaanile.

Tapa uuel spordiplatsil toimus ka muud põnevat: Tapa Naisselts ja Tuletõrje ühing korraldasid seal 1932. aasta jaaniõhtu tule, kõne, muusika, einelaua ja tantsuga. 6. mail 1933. aastal korraldas skaudirühm seal jüriöö mälestuseks rongkäigu tõrvikutega, kus lõkketule ääres peeti kõnesid ja lauldi.

1934. aasta juulis toimus Raudteelaste Hoolekande ühingu Tapa osakonna spordiringi asutamine, mille nimeks sai „Raudhool“. Liikmeid registreeriti üle 40-ne. Spordiringi hakkas juhtima Eduard Tomingas. Ring oli jagatud eraldi harudesse: jalgpall, kergejõustik, vee- ja talisport, käsipall, raskejõustik ja tennis. Kahest viimasest osavõtjaid ei leidunudki.

Kergejõustiku haru juhtis Johannes Leesmann, abiks Karl Vernik; jalgpalliharu juhiks määrati Richard Plutus, abiks Aleksander Just; vee- ja talispordi haru juhtis Harri Koppel, abiks Aleksander Ivanov; käsipalli haru juhiks sai Theodor Reisel ja abiks Aleksander Pringel.

Ringi juhi abiks valiti Richard Plutus ja sekretär-asjaajajaks Aleksander Just.

„Raudhool“ rajati põhiliselt endise „Verda Stelo“ mängijatest, kes veel Tapale alles olid jäänud. Augustis korraldas vastne spordiring Valgejõel Krusbachi mäe all omavahelised ujumisvõistlused. Selleks oli ehitatud 25 m pikkune üsna primitiivne „bassein“, kus voolav vesi ujumistulemustele tuntavat hoogu andis. Õhtul aga toimus juba „Raudhoole“ ja malevkonna spordiklubi vahel jalgpallimäng.

1935. aasta kevadeks polnud ka „Raudhoolest“ enam midagi kuulda. Ka Krusbachi mäe juures asunud möödunud suvel ehitatud „bassein“ jäi eramaale, mille omanik oli talve jooksul ära müünud ja uus omanik ei olnud huvitatud enam oma maa pealsest „basseinist“, keelates selle kasutamise. Ka meeste vahel olid tekkinud taaskord arusaamatused ja vaidlused. 1934. aasta sügisel keeldus Eduard Tomingas kategooriliselt spordiklubi edasisest juhtimisest just sisemiste hõõrumiste ja intriigide pärast.

Seati üles kaks kandidaati – Heino Mikkin ja Alfred Jalgma (end. Jahimann), kuid mõlemad keeldusid, arvates, et ei suuda vajalikku üksmeelt meeste hulgas hoida. Pikkade arutelude järel otsustas Heino Mikkin veel ajutiselt spordiklubi juhtima jääda, kuid vaevalt nädala pärast kutsuti ta Tallinnasse uuele töökohale ning temagi lahkus Tapalt.

Ka „Raudhool“ läks ajalukku.

Tapalt olid lahkunud lühikese aja jooksul mitmed omaaegsed nimekad pallurid: Georg Loorberg, Alois Gabriel, Konstantin Tamm, Rudolf Reitsak, Karl Fatal (suri 06.08.1935), Heino Mikkin jt. Tapale jäid Rudolf Kivikink, Richard Plutus, Aleksander Ruil, Ferdinand Burm, vennad Jalgmad (end. Jahimann) ja kaks veterani Valter Kull ja Viktor Brigo.

Paljud loobusid tegelemast spordiga.

1936. aastal oli spordiplatsil suuremalt osalt surmvaikne. Harva tagusid seal kolm – neli meest jalgpalli. Kergejõustik oli vaeslapse ossa jäänud, kuid mitte sellepärast, et sportlased oleksid puudunud, vaid sellepärast, et puudusid juhid ja kindel korraldus ning organisatsioon, mis koondaks sportlased üheks tervikuks.

1938. aastaks polnud aastate eest moodustatud linna staadioni komitee märke avaldanud juba 4 aastat. Kuna komiteel pangas veel 100 krooni raha oli, mis saadi toetustest ja korjandustest, siis kavatses komitee selle linna sportlaste palvel ära kasutada staadionile pumbakaevu ja käimla ehitamiseks.

1939. aasta juunis, kui soomusrongide rügemendi laskemoona ladude läheduse tõttu enam Männikumäel rahvakogunemisi ei lubatud, tuli hakata vabaõhupidustusi korraldama spordiväljaku ääres nn. Roti lagedal, kuna sobivamat kohta linna ümbruses kusagil polnud.

Ajal, kui staadion ei olnud veel valminud, toimus Tapa spordiplatsil omapärane sündmus, millest kirjutab tolleaegne ajaleht „Järva Teataja“ 5. juunil 1930. aastal:

„Suurejoonelise ratsapeo korraldas Tapal Rotilagedal 1. juunil Rakveres asuv 2. suurtükiväe grupp. Pidu õnnestus täielikult, kuigi ilm pealtvaatajate jaoks veidi jahedaks osutus.

Peokava koosnes 17 numbrist, mille ettekandmist rohkearvuline publik suure huviga jälgis. Hinge kinni pidades jälgiti eriti püstisõitu ühe kaitseväelase poolt korraga kahe kihutava hobuse seljas, samuti rippumist umbnelja sõitvate hobuste sadulas. Huvitavamaks numbriks oli publikule laskmine mahaheitnud hobuste tagant, samuti kui patarei sõit ühes lahtisele positsioonile asumisega ja kõrvulukustava tulistamisega. Aplausiga võeti vastu püramiidid hobustel ja kombineeritud teatejooks. Nalja sünnitas rebase või rebasesaba püük terve meeskonna poolt. Rahvast lõbustas tõsiste numbrite vaheajal klouni osas esinev „surmaratsanik“ oma koomilise hobuse „Väle“ seljas, tehes järele kõik tõsised numbrid.“

Kuid spordiplatsil juhtus kord ka kurb lugu.

1938. aasta mai kuus toimus Tapa kaitseliidu kompanii korraldusel huumori-jalgpallivõistlus Tapa kõhnade ja paksude härrade meeskondade vahel, mis lõppes traagiliselt. Võistluse lõpul, mil keset väljakut toimus karika üleandmine võitjale – paksude meeskonnale, varises äkki kokku oma meeskonna juurde sammuv Tapa tüsedamaid mehi – paksude väravavaht, 60-aastane Oskar Sild. Joosti tema juurde, kuid mees leiti elutult lamamas. Surm oli tulnud äkitselt südameatakist, kuigi võistluse ajal oli Sild löönud palli vaid mõned korrad.

Oskar Sild oli pikka aega, aastail 1923 – 1935, Tapal kohtu-uurija. Tema surm staadionil mõjus masendavalt ning aegamööda lahkus väljakult leinameeleolus suur rahvahulk.

Ennesõjaaegsest ajast jäävad Tapa spordielus ajalukku järgnevad mehed, kes vaatamata ajastu oludele ja puudustele vastu pidasid ja endast märgi maha jätsid:

Heino Mikkin, Edmund Mikkin, Hugo Roosilill, Rudolf Paal, Alfred Jahimann (Jalgma), Arnold Jahimann (Jalgma), Aleksander Ruil, Ottomar Ruil, Richard Plutus, Theodor Reisel, Edgar Alois Gabriel, Karl Hindreks, Harri Koppel, Friedrich Tammar, Hugo Ülesoo, Ademar Jürlau, Aleksander Adorf (Aadu Adari), Alfred Rebane, Ernst Adolf Ülesoo, Jüri Poone, Ferdinand Burm, Georg Loorberg (Laani), Kaarel Esberg, Artur Felix Liblik, Leopold Poolus, Richard Põder, Karl Saaretok, Konstantin Tamm, Ilmar Ohman (Ojari), Julius Preeks, Viktor Brigo, Aleksander Just, Karl Fatal, Elmar Jürvetson, Erich Rosenfeldt, Valter Kull, Heinrich Reitsak, Aksel Kuulmata, Artur Kuulmata, Rudolf Rosenbaum, Harald Kobbin, Rudolf Kivikink, Arnold Veisbach, Gustav Purro, Heinrich Liblikmann, Aleksander Tahlfeldt, Juhan Nelke, Hugo Laaban, Siegfried Reinhold Reskov, August Sork, Nikolai Petrov, Pavel Govrilov, Gustav Kangur, Paul Poom, Aleksander Ivanov, Nikolai Miller, Voldemar Udras, Konstantin Pill, Aksel Smidt, Paul Smidt, Eduard Kütt, Boris Ušakov, Johannes Krappe, Timofei Ivanov, Georg Ivanov, Elmar Kool, Karla Laurson.

Järgnesid sõja-aastad. 1940. aastal peeti siiski „kehakultuurlaste päeva“ ja isegi sõja-aastail jalgpallivõistlusi. Eestvedajaiks Metsis ja Plutus. Vastasmeeskondadeks pealinna raudteelaste klubid.

Saabus nõukogude aeg. Spordielu suunajaks said kohalikud spordikomiteed, ametiühingud ja ka ALMAVÜ. Tapal tegutsesid spordiühingud „Kalev“, „Kolhoosnik“, „Lokomotiiv“ ja koolinoored. Palju olenes ka sellest, kuidas korraldas keskset juhtimist rajooni keskus. Algselt, 1950-1962 oldi Tapa rajooni alluvuses, 1962-1964 Paide rajooni alluvuses ja hiljem, alates 1964 kuni Eesti taasiseseisvumiseni Rakvere rajooni alluvuses.

Spordialades hakkas domineerima jalgpall, kuid tublilt tehti ka raskejõustikku, tali-aladel ja ka laskmist, kergejõustikus tagasihoidlikumalt. Tunnustatumaiks spordiühinguks Tapal sai „Lokomotiiv“. Kui puudus varustus, oldi koheselt A/Ü komiteest teejaoskonnast ja veduridepoost valmis abi andma. Oli vaja jalgpalliväljak korrastada, saadi abi kolhoosilt „Ühendus“ hobuveokite näol, appi tulid koolinoored ja plats sai korda tehtud.

Võistlusi jagus, seda omavaheliste kohtumiste, sõprus- ja karikaturniiridena. 7 aastat mängiti edukalt. Näiteks 1949. a. II Raudteekonnaga 4:2, III Raudteekonnaga 1:1, Tallinna veduridepooga 6:0, Raudtee peatehastega 6:1, Kiviõliga 8:0, Kehraga 9:0. Tunti ka kaotuskibedust. Meeskonna „Lokomotiiv“ koosseisu kuulusid Ottomar Ruil, Hugo Ülesoo, Hugo Roosilill, H. Kuura, A. Serov (veduridepoo ülem), H. Merila, A. Ilves, K. Evardi, E. Aavik, A. Aljaste jt. „Lokomotiivi“ ridades on mänginud ka Tapalt pärit „Kirov“ kalurikolhoosi peaarst Niin Ajasta, „EKE“ juhataja Villu Aabne, tehase „Estoplast“ peakonstruktor Heino Tomann.

Võrkpalli tase oli kõikuv, kuna puudus võimla. Osaleti Tapa linna esivõistlustel, kus osalesid „Raudteesõlm“, „Veduridepoo“ ja „Vagunidepoo“. 1966. aastal tuli linna esivõistluste võitjaks „Vagunidepoo“.

Väga palju olenes kohalikest A/Ü komiteedest, kuidas kusagil kehakultuuri alal tegutseti. Veduridepoos oli asja hingeks A. Serov. Olles ise tegev jalgpallis, suhtus ta soosivalt ka kõigisse kehakultuuri arendamise üritustesse. Nii oli hulgaliselt häid tulemusi ja tunnustatud sportlasi. Näiteks Rein Puhke, kelle alaks suusatamine ja kergejõustik. Tulemuseks „Lokomotiivi“ meistrivõistlustelt 37 auhinnalist kohta suusatamises. On võistelnud „Lokomotiivi“ suusalaagreis Sverdlovskis ja Karjalas.

Eriti tuleks kiita veduridepoo laskureid, kes rida aastaid olid Tapa sõlme tuumikuks. Eestvedajaks ja parimaks laskuriks vedurijuht Jaan Jõgi, kelle poeg Matti Jõgi oli üleliiduliselt tuntud suurmeister metssea laskmises. A. Limberg oli tugev nii laskmises kui males. Rongijuht Helmut Tammes, kes alates 1957. a.  tuli 13 korda auhinnalisele kohale, samuti P. Pikksaar ja H. Allikmaa.

Naispere ridades olid tublideks laskuriteks Erna Alas ja Lemmi Laudissaar. Raskejõustikus olid tublid Tapa vagunidepoo sportlased. Tegeleti süsteemikindlalt treenerite Lilbocki ja Uspenski käe all. Tõstmise treeneriks Tabus. Ühtlaselt tugev nii tõstmises kui maadluses oli Ants Krall, maadluses ja kabes Ants Märtson. Eriliselt saab ära märgitud Ülo Karelson, kes alustas oma sportlaseteed 1952. aastal. Tema alaks oli tõstmine sulgkaalus.

„Lokomotiivi“ meistriks tuli ta aastail 1952-1972 kokku 9 korda, Balti raudtee meistrivõistlustel 4 auhinnalist kohta, esikohad maadluses 1958-1959, esikohad Tapa, Paide ja Valga rajoonide karikavõistlustelt.

Hilisemal ajal on vagunidepoo ridadest sirgunud tubli kabetaja Vello Nõlvak, kelle tulemustest võib märkida Balti Raudtee individuaalmeistrivõistlustel 1970. a. Šiauliais III koht, 1971 ja 1972. a.  Daugavpilsis II koht, 1977 Tallinnas II koht, 1983 Riias III koht, Eesti NSV esiliiga meistrivõistlustel 1980. a. III koht ja vabariiklikul SKV võistkondlikel esivõistlustel Rakvere SVR koosseisus 1984. a. I koht.

07.06.1984. aastal kui Tapal tähistati Eesti jalgpalli juubelit, kirjutas Aleksander Ruil: 
Eesti jalgpall 75. a. juubeli tähistamiseks kohtusid Tapal kohalik „Lokomotiiv“ ja sõjaväeosa klubi „Zvezda“ meeskonnad. Ilmetus mängus tuli võitjaks „Lokomotiiv“ tagajärjega 3:2.

Märkimisväärne juubel väärinuks paremat korraldust. Puudus igasugune pidulikkus, pealtvaatajaskonnaks kümmekond „haiget“, plats laokil, markeerimata, meeskondade riietus jättis soovida. Kohtunik vilistas nii, kuidas mängijad soovisid. Kuna kohalik „Lokomotiiv“ osaleb tänavu Eesti esivõistluste 3 liigas, kus tuleb kohtuda Kehra, Keila, Tamsalu ja Rummu kollektiividega tahaks loota, et võistluste korraldamisel kodulinnas oleks vajalik reklaam, staadion korras ja ka meeskond ühtlases esinemisvormis.

Eesti Spordileht 8. märts 1932. kirjutab:

5 aastat K.L. Tapa Malevkonna Spordiklubi.
Saavutatud staadion, rahva heasuhtumine ja mõõdukas tõus kõigil spordialadel.
Kuulus „vorstilinn” Tapa on sageli enese ühest kui teisest spordisündmusest kõnelema pannud. Ja sportlised tõusud ja mõõnad on seal sagedased. Sest eestkätt on Tapa läbikäidav linn, kus elatakse, peatutakse, et siis jälle kolid kokku ajada ja sellest Eesti raudteede suurimast sõlmpunktist omale siht valida valgumiseks üle Eesti. Sellest ka selge, et Tapa sport pole käinud pidevat rada ja selle nivoo hüpelnud Eesti meistrite küünitamisest kuni algepooki tagasi. Palju häid sportlasi on Tapa „ilmale” annud: Laurson, Reinfeldt, Silberad, mõned tõstjad, maadlejad jne. Tapa end. seltsil Spordil oli ka heaklassiline jalgpallimeeskond aastaid 7-8 tagasi, kes üritas B klassi meistritiitli Kalevilt näpsata ja teda Tapal kunagi lõi 4:3. Paremad mehed kadusid aga pealinna ja jalgpallitase lõi tagasi. Kuid surnud pole ta kunagi. Aastat paar kogumist ja nii oli ka Kaitseliidu Tapa malevkonna sportklubi vana Spordi otsesem järeltulija, kui tookordsed keskkooli noored Mikkin, Ruil, Kull jt. Spordi varemetele 1927. a. uue spordiklubi asutasid. Nüüd pühitseb spordiklubi oma viieaastase tegevuse juubelit. Aeg ei ole küll pikk, kuid küllaldane, et selle juures tagasivaatlikult peatuda.

Kuigi 1927. a. spordiklubi kaitseliidu juure asutati, puudas tal vanade toetus, majanduslised ressursid olid nullid, kuid tegutsemisiha ja nooruslik ind taevani. Tekkis võitlus noore ja vana generatsiooni vahel, mis kestis viimase aastani ja alles nüüd näivad noored peale tõusnud olevat. Sportlikuks kandealaks oli peamiselt jalgpall, milles aegsasti löödi kõiki ümberkaudseid linnu: Rakveret, Paidet, Viljandit, rääkimata väiksematest kolgastest. See andis elujulgust, ja kui 1929. a. Tallinnast siirdus Tapa spordielu juhtimisele teatud staaži omandanud A. Adorf, leidis ta hea aluspinna. Seni oli tegutsenud illegaalselt, kuid nüüd registreeriti pea kõikidesse eriliitudesse ja algas veel kibedam tegutsemisetuhin. Väikeste kõikumistega jõuti 1931. a. hooajani, kusi võis juba konstateerida tubli edu kõigil harrastatavatel spordialadel. Lõpuks kõigile viidi ka Tapa staadion vastuvõetavasse seisukorda. Staadionil tuli küll üle elada palju vintsutusi ja kilplase tööd, kuid valmis ta sai. Ta tarvitab küll veel palju tööd ja rahasummasid, kuid peaasi: alus on käes. Ka rahva suhtumine on hea ja võistlused jalgpallis, kergejõustikus leiavad küllaldaselt pealtvaatajaid ning rahamaksjaid. Kui asuda üksikute spordialade juure, siis on populaarsemaks ja lemmikalaks jäänud Tapal jalgpall. 1929. a. hooaeg oli üks helgemaid, kui võisteldi tugevas Kesk-Eesti ringkonnas ja rühiti võidukalt finaalini. Täielisel üleolekul loovutati aga penaltiga 0:1 võit Pärnu JK-ile. Samal aastal võideti aga liiduklassi kuuluvat Tartu JK 4:1! linnavõistlusel rekordiliselt Rakveret 10: l ja jalgpalli juubelikarika. Järgmine aasta viis rea jõude laiali kaitseväkke ning jalgpalli veidi tagasi. Siiski olid mainimisväärt tublid heitlused liiduklassi rühkiva Puhkekoduga 0:1 penaltist ja võit Narva Hokiklubi üle 1:0. – Viimane, 1931. aasta hooaeg oli uueks tõusuks. Narva Hokiklubi, kes alles triumfeerinud Estonia üle, kaotas Tapale oma kodu väljal üllatuslikult 3:4. Linnavõistlus Tallinnaga andis aga viigi 1:1, kuigi pealinna esindas Kalevipoeg täiendatud TJK ja Põhjala mängijatega. See hooaeg oli eriti võimas ja sellest kerkis ka tahe spordiklubi A klassi pääsemiseks. Selle kättesaamisel saaks Tapa tugevat hoogu jõudsamaks tõusuks. Viie aasta jooksul on sportklubi pidanud 54 matši, neist võidetud 28 ja viigistatud 7. Väravate bilanss aktiivne 143:109. Suurimateks väravaküttideks osutunud: Mikkin – 52, Kull – 27 ja Plutus 25 väravaga. Kõige rohkem klubi värvides esinenud: Mikkin ja Ruil 59, Kull 48 ja Reitsak 47 korda.

Kergejõustikus on samuti aasta-aastalt saavutused tõusnud. Parimateks meesteks olnud Reitsak, Kobbin, Kuulmatad, Strömberg, Rosenbaum j. t, kelle käes suurem osa maakonna rekorditest. Saavutustest oleks märkida: oda Reitsak 55,12, ketas Reitsak ja Kobbin üle 38,00 ja kuulis üle 12.00 kolm meest, kolmik Kobbin 13,41,teivas Kobbin 3,41, 100 m. Strönberg 11,5 ja 200 m. 24,1 jne. Käsipall on kandnud vastavate ruumide puudumisel juhuslikku laadi. On siiski ette võetud retkeid Pärnu, Tartu ja Narva. Viimast võideti ka korvpalli linnavõistlusel. Talispordist on eriti viimasel ajal suusatamine hoogsaks muutunud. Spordiklubil on hea suusatajate kaader: Kase, Putki, Noormetsa, Fatali, Jahimanni j . t. näol, kes esinenud edukalt kaitseliidu võistlustel ja tähesõidul Järva-Jaani. Liuvälju kanalisatsiooni puudumisel on raske asutada olnud, kuid on peetud siiski ka jääpallivõistlusi kohapeal ja Rakverega. See on kokkuvõetult Tapa sportklubi 5 aastat. Jääb loota, et järgmine „viisaastak” senisele veel rohkem edu lisaks toob. Praegu töötab sportklubi malevkonnast lahus iseseisvalt. Juhatusse kuulusid viimasel kuul: esimees A. Adorf, abi Heino Mikkin, laekur K. Tents, sekretär A.  Ruil ja varahoidja Valter Kull.

Ühest spordisündmusest, mis toimus üle 100 aasta tagasi.

Pühapäeval, 29. juunil 1914 startis kolm Rakvere noormeest pikamaajooksule Rakvere – Tapa. Need olid Aleksander Alfred Landberg (sündinud 13.02.1889), Evald Voldemar Birkenfeldt (12.12.1892) ja Voldemar Sirotkin (18.07.1888).

Vinnis sündinud, Rakveres linnakooli lõpetanud ja mõnda aega Viru-Nigulas elanud Landberg oli jooksjate seas ainus abielumees, olles abiellunud juba 22 aastasena. Asunud linna, sai temast Rakveres üsna pea agar seltsitegelane ja sportlane. Aastatel 1920-1921 oli Landberg poeglaste gümnaasiumi võimlemisõpetaja.

Birkenfeldt oli pärit Kuressaarest, Rakverre läinud päris noore poisina ja käinud Kolmainu kirikus leeris. Ta oli õppinud äriasjandust ja hiljem pidas kirjatarvete poodi Laial tänaval.

Vanim kolmest, Tallinnast 1902 Rakverre läinud Sirotkin oli trükitööline. Ametit oli ta õppinud Levmanni trükikojas, pikemalt tegutses Ühistrükikoja tehnilise juhatajana ning oli samal ajal agar spordielu korraldaja. Tänu eeskätt just temale kui Rakvere spordikomisjoni esimehele sai Rakvere 1930. aastal linnastaadioni.

Jooks Tapale oli nii korraldatud, et jooksjate ülikonnad ja muu vajaliku viis rongiga sihtkohta üks nende sõpradest. Kohtumispaigaks määrati Tapa monopolipoe esine. (See asus praeguse Tapa keskväljaku ääres).

Jooks kulges piki maanteed ja läbis külasid ning Kadrina kirikualevi. Pea kõikjal tekitas selline täiskasvanud meeste käitumine imestust ja hämmingut, eriti šokeeris rahvast Voldemar Sirotkin, kes jooksis lühikestes pükstes ja triibulises särgis. Pandi pahaks, et sellises riietuses ilmuti kallil pühapäeval avalikus kohas inimeste silme alla.

Võistlejaid aga pealtvaatajate suhtumine ei häirinud, jooks jätkus ja esimesena jõudis Tapale noorim  võistleja, 21 aastane Birkenfeldt. Stardist oli möödunud 2 tundi ja 56 minutit ning läbitud 28 versta ehk veidi üle 30 kilomeetri. Teised jooksjad saabusid ligi poole tunni pärast. Tapal võeti aega puhkuseks, riietuti ümber, söödi lõunat ja käidi fotograafi juures. Tagasi Rakverre sõideti rongiga.

Fotol on esireas Rakvere – Tapa jooksust osavõtjad. Arvatavasti on foto tehtud Hans Pudeli fotoateljees.

Olümpiavõitjad Tapa jaamas.

1936. aastal toimusid suveolümpiamängud Berliinis. Eesti osales 37 sportlasega 8 spordialal. Eesti sportlased tõid kodumaale 7 medalit: Kristjan Palusalu Kreeka – Rooma maadluses raskekaalus kulla, Nikolai Stepulov poksis kergekaalus hõbeda, August Neo vabamaadluses poolraskekaalus hõbeda. Lisaks võideti veel kolm pronksmedalit (August Neo Kreeka-Rooma maadluses poolraskekaalus, Voldemar Väli Kreeka-Rooma maadluses kergekaalus ja Arnold Luhaäär tõstmises raskekaalus).

Olümpiamängude avatseremoonial kandis Eesti lippu korvpallur Erich Altosaar.

Tolleaegses rahvuslikus propaganda õhkkonnas muudeti maadlejate tagasitulek eriliseks sündmuseks ja alates Valgast toimusid erinevates raudteejaamades peatused, kus rahvas pidas kõnesid, kingiti lilli ja pärgasid.

Näiteks tuli Eesti pinnal juba olümpiamedalistide vagunisse skulptor, kes hakkas neist nö. bareljeefe visandama.

Rong tegi peatuse ka Tapal.

Ajaleht „Uus Eesti“ 15. augustil 1936 kirjutab:

„Tapal oli suurejooneline vastuvõtt. Jaamas mängis Soomusrongide rügemendi orkester. Tervitas linnapea Felix Martin ja jälle lilled… lilled…. Palusalu tegi endale vist küll lilledest aseme ja heitis sellele puhakama olümpia- ja reisiväsimusest.

Tehes peatuse Jänedal, olid rongi vastas Jäneda Põllutöökooli poisid, kes tõstsid Palusalu ja Neo rongi platvormilt maha ja kandsid neid kätel.“

Foto pärineb Eesti Olümpia- ja spordimuuseumist, kus vasakul seisab Eesti olümpiadelegatsiooni maadlejate treener Nikolai Kursmann (14.11.1896 – 11.05.1954), keskel August Neo (12.02.1908 – 19.08.1982) ja paremal Kristjan Palusalu (10.03.1908 – 17.07.1987). Pildistatud on medalivõitjad peatusel Tapa jaamas.