Tapa spordiselts

Eesti Vabariigi ajal oli Tapal kõige populaarsemaks spordialaks jalgpall. Mängiti Roti-lageda spordiplatsil. Ei möödunud pea ühtegi suvist pühapäeva, mil jalgpalliplatsilt ei kostunud pallilööke ja pealtvaatajate rõkkavat ergutuskisa. Toimusid jalgpallivõistlused linna abielus ja vallaliste, veteranide ja noorte, majaomanike ja üürnike, paksude ja kõhnade vahel.

Alustati 1932. aastal kui Tapa jaoskonna konduktorite reservi rongijuht Harri Koppel organiseeris raudteelastest esperantistidest spordiklubi „Varda Stelo“, mis tähendas esperanto keeles „Roheline täht“. Moodustati tugev jalgpallimeeskond. Selle eestvedajaiks olid vedurijuhi abi Leonardo Valts, Voldemar Hiiet ja koolinoor Erich Int.

Jalgpalli treeneriteks käisid kohapeal A. Volrat, A. Kastanja, E. Einman, A. Ohaka ja E. Neumann.
Suur töö tehti ära ühiskondlikus korras jalgpalliväljaku rajamisega linna külje alla niinimetatud Roti-lagedale. Koht oli ilus, keset kuusemetsa, kuid suure kallakuga ja mõõtudelt väike. Õige vutiplatsi valmistamine võttis aega. Tuldi õhtuti, peale töö lõppu, toodi labidad, kangid ja kanderaamid välja ning töö läks lahti. Langetati kuuski, juuriti kände. Kõige hullem ja raskem töö oli väljaku tasandamine. Tuli ju palju pinnast eemaldada, et saada horisontaalne palliplats. Valati higi, mis valati, üheskoos saavutati esialgne plats. Kuid väljakule oli vaja ka murukatet. Väljak kaeti veel korralikult mätastega, trambiti mättad kinni ning kasteti. Kuid siis sai väljak valmis ja sai pidada ühe korraliku lahingu vastvalminud mänguväljakul.

Augustis 1931. a. korraldas „Verda Stelo“ esimesed ujumisvõistlused ja vettehüpped Tapal meistri nimele. Võistlused korraldati Valgejõel nn. Krusbachi mäel. Basseiniks oli jõesäng, stardilauaks lootsik ja hüppetorniks redel. Detsembris 1931. a. valmistas spordiselts „Verda Stelo“ koos raudteelaste kutseühinguga liuvälja Tapa Õigeusu kiriku platsile. 14. detsembril võeti esperantolaste spordiselts „Verda Stelo“ vastu Eesti Jalgpalliliidu liikmeks. Selts korraldas samuti kergejõustikuvõistlusi.  Seltsil oli ka oma orkester ja esperantokeelne raamatukogu.

Alates 1932. aastast peeti igal suvel Tapa linna esivõistlusi jalgpallis. Karika pani välja Eesti Jalgpalliliit. Osa võttis vähemalt kolm meeskonda: Kaitseliidu Tapa Spordiklubi, raudteelaste esperantistide spordiklubi „Verda Stelo“ ja soomusrongide rügemendi jalgpallurid. Mõnikord tegi kaasa ka Ambla spordiringi meeskond.

Paraku aga soikus „Verda Stelo“ tegevus Harri Koppeli Tapalt lahkudes. 1934. aastal moodustati Raudteelaste Hoolekande Ühingu spordiring „Raudhool“, mis baseerus peamiselt „Verda Stelo“ koosseisule. Spordiringi vanemaks oli teejaoskonna juhataja abi E. Tomingas.

3. septembril 1934. aastal sai teoks esimene Rakvere-Tapa linnavõistlus kergejõustikus ja jalgpallis Tapa linnastaadionil, mis lõppes kergejõustikus Rakvere kasuks, kuid jalgpallis 5:1 Tapa kasuks. Samuti olid 1929, 1930 ja 1931 aastate linnavõistluste jalgpallitulemused Tapa kasuks.

1930. aastate tuntumaid nimesid jalgpallis olid Heino Mikkin, Hugo Roosilill, Rudolf Paal, Alfred ja Evald Jalgma, Aleksander ja Ottomar Ruil, Richard Plutus, Theodor Reisel, Louis Gabriel, Karl Hindreks, Harri Koppel, Feliks Tammar, Hugo Ülesoo, Ademar Jürlau, Aadu Adari, Alfred Rebane jt.

Järgnesid sõja-aastad. 1940. aastal peeti siiski „kehakultuurlaste päeva“ ja isegi sõja-aastail jalgpallivõistlusi. Eestvedajaiks Metsis ja Plutus. Vastasmeeskondadeks pealinna raudteelaste klubid.

Saabus nõukogude aeg. Spordielu suunajaks said kohalikud spordikomiteed, ametiühingud ja ka ALMAVÜ. Tapal tegutsesid spordiühingud „Kalev“, „Kolhoosnik“, „Lokomotiiv“ ja koolinoored. Palju olenes ka sellest, kuidas korraldas keskset juhtimist rajooni keskus. Algselt, 1950-1962 oldi Tapa rajooni alluvuses, 1962-1964 Paide rajooni alluvuses ja hiljem, alates 1964 kuni Eesti taasiseseisvumiseni Rakvere rajooni alluvuses.

Spordialades hakkas domineerima jalgpall, kuid tublilt tehti ka raskejõustikku, tali-aladel ja ka laskmist, kergejõustikus tagasihoidlikumalt. Tunnustatumaiks spordiühinguks Tapal sai „Lokomotiiv“. Kui puudus varustus, oldi koheselt A/Ü komiteest teejaoskonnast ja veduridepoost valmis abi andma. Oli vaja jalgpalliväljak korrastada, saadi abi kolhoosilt „Ühendus“ hobuveokite näol, appi tulid koolinoored ja plats sai korda tehtud.

Võistlusi jagus, seda omavaheliste kohtumiste, sõprus- ja karikaturniiridena. 7 aastat mängiti edukalt. Näiteks 1949. a. II Raudteekonnaga 4:2, III Raudteekonnaga 1:1, Tallinna veduridepooga 6:0, Raudtee peatehastega 6:1, Kiviõliga 8:0, Kehraga 9:0. Tunti ka kaotuskibedust. Meeskonna „Lokomotiiv“ koosseisu kuulusid Ottomar Ruil, Hugo Ülesoo, Hugo Roosilill, H. Kuura, A. Serov (veduridepoo ülem), H. Merila, A. Ilves, K. Evardi, E. Aavik, A. Aljaste jt. „Lokomotiivi“ ridades on mänginud ka Tapalt pärit „Kirov“ kalurikolhoosi peaarst Niin Ajasta, „EKE“ juhataja Villu Aabne, tehase „Estoplast“ peakonstruktor Heino Tomann.

Võrkpalli tase oli kõikuv, kuna puudus võimla. Osaleti Tapa linna esivõistlustel, kus osalesid „Raudteesõlm“, „Veduridepoo“ ja „Vagunidepoo“. 1966. aastal tuli linna esivõistluste võitjaks „Vagunidepoo“.

Väga palju olenes kohalikest A/Ü komiteedest, kuidas kusagil kehakultuuri alal tegutseti. Veduridepoos oli asja hingeks A. Serov. Olles ise tegev jalgpallis, suhtus ta soosivalt ka kõigisse kehakultuuri arendamise üritustesse. Nii oli hulgaliselt häid tulemusi ja tunnustatud sportlasi. Näiteks Rein Puhke, kelle alaks suusatamine ja kergejõustik. Tulemuseks „Lokomotiivi“ meistrivõistlustelt 37 auhinnalist kohta suusatamises. On võistelnud „Lokomotiivi“ suusalaagreis Sverdlovskis ja Karjalas.

Eriti tuleks kiita veduridepoo laskureid, kes rida aastaid olid Tapa sõlme tuumikuks. Eestvedajaks ja parimaks laskuriks vedurijuht Jaan Jõgi, kelle poeg Matti Jõgi oli üleliiduliselt tuntud suurmeister metssea laskmises. A. Limberg oli tugev nii laskmises kui males. Rongijuht Helmut Tammes, kes alates 1957. a.  tuli 13 korda auhinnalisele kohale, samuti P. Pikksaar ja H. Allikmaa.

Naispere ridades olid tublideks laskuriteks Erna Alas ja Lemmi Laudissaar. Raskejõustikus olid tublid Tapa vagunidepoo sportlased. Tegeleti süsteemikindlalt treenerite Lilbocki ja Uspenski käe all. Tõstmise treeneriks Tabus. Ühtlaselt tugev nii tõstmises kui maadluses oli Ants Krall, maadluses ja kabes Ants Märtson. Eriliselt saab ära märgitud Ülo Karelson, kes alustas oma sportlaseteed 1952. aastal. Tema alaks oli tõstmine sulgkaalus.

„Lokomotiivi“ meistriks tuli ta aastail 1952-1972 kokku 9 korda, Balti raudtee meistrivõistlustel 4 auhinnalist kohta, esikohad maadluses 1958-1959, esikohad Tapa, Paide ja Valga rajoonide karikavõistlustelt.

Hilisemal ajal on vagunidepoo ridadest sirgunud tubli kabetaja Vello Nõlvak, kelle tulemustest võib märkida Balti Raudtee individuaalmeistrivõistlustel 1970. a. Šiauliais III koht, 1971 ja 1972. a.  Daugavpilsis II koht, 1977 Tallinnas II koht, 1983 Riias III koht, Eesti NSV esiliiga meistrivõistlustel 1980. a. III koht ja vabariiklikul SKV võistkondlikel esivõistlustel Rakvere SVR koosseisus 1984. a. I koht.

07.06.1984. aastal kui Tapal tähistati Eesti jalgpalli juubelit, kirjutas Aleksander Ruil: 
Eesti jalgpall 75. a. juubeli tähistamiseks kohtusid Tapal kohalik „Lokomotiiv“ ja sõjaväeosa klubi „Zvezda“ meeskonnad. Ilmetus mängus tuli võitjaks „Lokomotiiv“ tagajärjega 3:2.

Märkimisväärne juubel väärinuks paremat korraldust. Puudus igasugune pidulikkus, pealtvaatajaskonnaks kümmekond „haiget“, plats laokil, markeerimata, meeskondade riietus jättis soovida. Kohtunik vilistas nii, kuidas mängijad soovisid. Kuna kohalik „Lokomotiiv“ osaleb tänavu Eesti esivõistluste 3 liigas, kus tuleb kohtuda Kehra, Keila, Tamsalu ja Rummu kollektiividega tahaks loota, et võistluste korraldamisel kodulinnas oleks vajalik reklaam, staadion korras ja ka meeskond ühtlases esinemisvormis.

Eesti Spordileht 8. märts 1932. kirjutab:

5 aastat K.L. Tapa Malevkonna Spordiklubi.
Saavutatud staadion, rahva heasuhtumine ja mõõdukas tõus kõigil spordialadel.
Kuulus „vorstilinn” Tapa on sageli enese ühest kui teisest spordisündmusest kõnelema pannud. Ja sportlised tõusud ja mõõnad on seal sagedased. Sest eestkätt on Tapa läbikäidav linn, kus elatakse, peatutakse, et siis jälle kolid kokku ajada ja sellest Eesti raudteede suurimast sõlmpunktist omale siht valida valgumiseks üle Eesti. Sellest ka selge, et Tapa sport pole käinud pidevat rada ja selle nivoo hüpelnud Eesti meistrite küünitamisest kuni algepooki tagasi. Palju häid sportlasi on Tapa „ilmale” annud: Laurson, Reinfeldt, Silberad, mõned tõstjad, maadlejad jne. Tapa end. seltsil Spordil oli ka heaklassiline jalgpallimeeskond aastaid 7-8 tagasi, kes üritas B klassi meistritiitli Kalevilt näpsata ja teda Tapal kunagi lõi 4:3. Paremad mehed kadusid aga pealinna ja jalgpallitase lõi tagasi. Kuid surnud pole ta kunagi. Aastat paar kogumist ja nii oli ka Kaitseliidu Tapa malevkonna sportklubi vana Spordi otsesem järeltulija, kui tookordsed keskkooli noored Mikkin, Ruil, Kull jt. Spordi varemetele 1927. a. uue spordiklubi asutasid. Nüüd pühitseb spordiklubi oma viieaastase tegevuse juubelit. Aeg ei ole küll pikk, kuid küllaldane, et selle juures tagasivaatlikult peatuda.

Kuigi 1927. a. spordiklubi kaitseliidu juure asutati, puudas tal vanade toetus, majanduslised ressursid olid nullid, kuid tegutsemisiha ja nooruslik ind taevani. Tekkis võitlus noore ja vana generatsiooni vahel, mis kestis viimase aastani ja alles nüüd näivad noored peale tõusnud olevat. Sportlikuks kandealaks oli peamiselt jalgpall, milles aegsasti löödi kõiki ümberkaudseid linnu: Rakveret, Paidet, Viljandit, rääkimata väiksematest kolgastest. See andis elujulgust, ja kui 1929. a. Tallinnast siirdus Tapa spordielu juhtimisele teatud staaži omandanud A. Adorf, leidis ta hea aluspinna. Seni oli tegutsenud illegaalselt, kuid nüüd registreeriti pea kõikidesse eriliitudesse ja algas veel kibedam tegutsemisetuhin. Väikeste kõikumistega jõuti 1931. a. hooajani, kusi võis juba konstateerida tubli edu kõigil harrastatavatel spordialadel. Lõpuks kõigile viidi ka Tapa staadion vastuvõetavasse seisukorda. Staadionil tuli küll üle elada palju vintsutusi ja kilplase tööd, kuid valmis ta sai. Ta tarvitab küll veel palju tööd ja rahasummasid, kuid peaasi: alus on käes. Ka rahva suhtumine on hea ja võistlused jalgpallis, kergejõustikus leiavad küllaldaselt pealtvaatajaid ning rahamaksjaid. Kui asuda üksikute spordialade juure, siis on populaarsemaks ja lemmikalaks jäänud Tapal jalgpall. 1929. a. hooaeg oli üks helgemaid, kui võisteldi tugevas Kesk-Eesti ringkonnas ja rühiti võidukalt finaalini. Täielisel üleolekul loovutati aga penaltiga 0:1 võit Pärnu JK-ile. Samal aastal võideti aga liiduklassi kuuluvat Tartu JK 4:1! linnavõistlusel rekordiliselt Rakveret 10: l ja jalgpalli juubelikarika. Järgmine aasta viis rea jõude laiali kaitseväkke ning jalgpalli veidi tagasi. Siiski olid mainimisväärt tublid heitlused liiduklassi rühkiva Puhkekoduga 0:1 penaltist ja võit Narva Hokiklubi üle 1:0. – Viimane, 1931. aasta hooaeg oli uueks tõusuks. Narva Hokiklubi, kes alles triumfeerinud Estonia üle, kaotas Tapale oma kodu väljal üllatuslikult 3:4. Linnavõistlus Tallinnaga andis aga viigi 1:1, kuigi pealinna esindas Kalevipoeg täiendatud TJK ja Põhjala mängijatega. See hooaeg oli eriti võimas ja sellest kerkis ka tahe spordiklubi A klassi pääsemiseks. Selle kättesaamisel saaks Tapa tugevat hoogu jõudsamaks tõusuks. Viie aasta jooksul on sportklubi pidanud 54 matši, neist võidetud 28 ja viigistatud 7. Väravate bilanss aktiivne 143:109. Suurimateks väravaküttideks osutunud: Mikkin – 52, Kull – 27 ja Plutus 25 väravaga. Kõige rohkem klubi värvides esinenud: Mikkin ja Ruil 59, Kull 48 ja Reitsak 47 korda.

Kergejõustikus on samuti aasta-aastalt saavutused tõusnud. Parimateks meesteks olnud Reitsak, Kobbin, Kuulmatad, Strömberg, Rosenbaum j. t, kelle käes suurem osa maakonna rekorditest. Saavutustest oleks märkida: oda Reitsak 55,12, ketas Reitsak ja Kobbin üle 38,00 ja kuulis üle 12.00 kolm meest, kolmik Kobbin 13,41,teivas Kobbin 3,41, 100 m. Strönberg 11,5 ja 200 m. 24,1 jne. Käsipall on kandnud vastavate ruumide puudumisel juhuslikku laadi. On siiski ette võetud retkeid Pärnu, Tartu ja Narva. Viimast võideti ka korvpalli linnavõistlusel. Talispordist on eriti viimasel ajal suusatamine hoogsaks muutunud. Spordiklubil on hea suusatajate kaader: Kase, Putki, Noormetsa, Fatali, Jahimanni j . t. näol, kes esinenud edukalt kaitseliidu võistlustel ja tähesõidul Järva-Jaani. Liuvälju kanalisatsiooni puudumisel on raske asutada olnud, kuid on peetud siiski ka jääpallivõistlusi kohapeal ja Rakverega. See on kokkuvõetult Tapa sportklubi 5 aastat. Jääb loota, et järgmine „viisaastak” senisele veel rohkem edu lisaks toob. Praegu töötab sportklubi malevkonnast lahus iseseisvalt. Juhatusse kuulusid viimasel kuul: esimees A. Adorf, abi Heino Mikkin, laekur K. Tents, sekretär A.  Ruil ja varahoidja Valter Kull.

Ühest spordisündmusest, mis toimus üle 100 aasta tagasi.

Pühapäeval, 29. juunil 1914 startis kolm Rakvere noormeest pikamaajooksule Rakvere – Tapa. Need olid Aleksander Alfred Landberg (sündinud 13.02.1889), Evald Voldemar Birkenfeldt (12.12.1892) ja Voldemar Sirotkin (18.07.1888).

Vinnis sündinud, Rakveres linnakooli lõpetanud ja mõnda aega Viru-Nigulas elanud Landberg oli jooksjate seas ainus abielumees, olles abiellunud juba 22 aastasena. Asunud linna, sai temast Rakveres üsna pea agar seltsitegelane ja sportlane. Aastatel 1920-1921 oli Landberg poeglaste gümnaasiumi võimlemisõpetaja.

Birkenfeldt oli pärit Kuressaarest, Rakverre läinud päris noore poisina ja käinud Kolmainu kirikus leeris. Ta oli õppinud äriasjandust ja hiljem pidas kirjatarvete poodi Laial tänaval.

Vanim kolmest, Tallinnast 1902 Rakverre läinud Sirotkin oli trükitööline. Ametit oli ta õppinud Levmanni trükikojas, pikemalt tegutses Ühistrükikoja tehnilise juhatajana ning oli samal ajal agar spordielu korraldaja. Tänu eeskätt just temale kui Rakvere spordikomisjoni esimehele sai Rakvere 1930. aastal linnastaadioni.

Jooks Tapale oli nii korraldatud, et jooksjate ülikonnad ja muu vajaliku viis rongiga sihtkohta üks nende sõpradest. Kohtumispaigaks määrati Tapa monopolipoe esine. (See asus praeguse Tapa keskväljaku ääres).

Jooks kulges piki maanteed ja läbis külasid ning Kadrina kirikualevi. Pea kõikjal tekitas selline täiskasvanud meeste käitumine imestust ja hämmingut, eriti šokeeris rahvast Voldemar Sirotkin, kes jooksis lühikestes pükstes ja triibulises särgis. Pandi pahaks, et sellises riietuses ilmuti kallil pühapäeval avalikus kohas inimeste silme alla.

Võistlejaid aga pealtvaatajate suhtumine ei häirinud, jooks jätkus ja esimesena jõudis Tapale noorim  võistleja, 21 aastane Birkenfeldt. Stardist oli möödunud 2 tundi ja 56 minutit ning läbitud 28 versta ehk veidi üle 30 kilomeetri. Teised jooksjad saabusid ligi poole tunni pärast. Tapal võeti aega puhkuseks, riietuti ümber, söödi lõunat ja käidi fotograafi juures. Tagasi Rakverre sõideti rongiga.

Fotol on esireas Rakvere – Tapa jooksust osavõtjad. Arvatavasti on foto tehtud Hans Pudeli fotoateljees.

Olümpiavõitjad Tapa jaamas.

1936. aastal toimusid suveolümpiamängud Berliinis. Eesti osales 37 sportlasega 8 spordialal. Eesti sportlased tõid kodumaale 7 medalit: Kristjan Palusalu Kreeka – Rooma maadluses raskekaalus kulla, Nikolai Stepulov poksis kergekaalus hõbeda, August Neo vabamaadluses poolraskekaalus hõbeda. Lisaks võideti veel kolm pronksmedalit (August Neo Kreeka-Rooma maadluses poolraskekaalus, Voldemar Väli Kreeka-Rooma maadluses kergekaalus ja Arnold Luhaäär tõstmises raskekaalus).

Olümpiamängude avatseremoonial kandis Eesti lippu korvpallur Erich Altosaar.

Tolleaegses rahvuslikus propaganda õhkkonnas muudeti maadlejate tagasitulek eriliseks sündmuseks ja alates Valgast toimusid erinevates raudteejaamades peatused, kus rahvas pidas kõnesid, kingiti lilli ja pärgasid.

Näiteks tuli Eesti pinnal juba olümpiamedalistide vagunisse skulptor, kes hakkas neist nö. bareljeefe visandama.

Rong tegi peatuse ka Tapal.

Ajaleht „Uus Eesti“ 15. augustil 1936 kirjutab:

„Tapal oli suurejooneline vastuvõtt. Jaamas mängis Soomusrongide rügemendi orkester. Tervitas linnapea Felix Martin ja jälle lilled… lilled…. Palusalu tegi endale vist küll lilledest aseme ja heitis sellele puhakama olümpia- ja reisiväsimusest.

Tehes peatuse Jänedal, olid rongi vastas Jäneda Põllutöökooli poisid, kes tõstsid Palusalu ja Neo rongi platvormilt maha ja kandsid neid kätel.“

Foto pärineb Eesti Olümpia- ja spordimuuseumist, kus vasakul seisab Eesti olümpiadelegatsiooni maadlejate treener Nikolai Kursmann (14.11.1896 – 11.05.1954), keskel August Neo (12.02.1908 – 19.08.1982) ja paremal Kristjan Palusalu (10.03.1908 – 17.07.1987). Pildistatud on medalivõitjad peatusel Tapa jaamas.