Tapa Tarvitajateühisus

Tapa Tarvitajateühisus 1917 – 1941

Tapa Tarvitajateühisus asutati 1917. aasta aprillikuus. Esimene kauplus avati sama aasta sügisel Pikal tänaval Reinhold Reiteli majas. Ärijuhiks ja kaupluse juhatajaks oli Helene Kalipe ning müüjaks Anete Steinberg.
1919. aastal kuulutas Riigi Teataja, et registreerimisosakonna registrisse on kantud 10. oktoobril 1919 Tapa Tarvitajateühisus nr. 68 all. Ühisuse liikmete arv kasvas jõudsasti. Paari aasta pärast jäid olemasolevad kaupluseruumid kitsaks. Uued avaramad ruumid saadi samas tänavas Villem Gabrieli majas, mis hävis sõjatules augustis 1941.

Kaupade hulga suurenedes jäid kitsaks needki ruumid ja nüüd otsustati ehitada oma maja, mis valmis 1923. aastal raudteejaama lähedale aadressiga Esplanaadi tn. 2. Alumisel korrusel asus kauplus, ülemisel kontor ja eluruumid ning Tapa Ühispank, mis avati 3. veebruaril 1922.

1920. aastal kuulusid juhatusse esimees A. Tein, liikmed K. Maasing, R. Reitel, K. Treumann ja A. Kokkas.
Uus maja õnnistati sisse 11. märts 1923. Osaliselt oli muutunud juhatuse koosseis: esimees K. Kotkas, liikmed K. Maasing, R. Reitel, J. Kroon, laekahoidja L. Lutrik, revisjonikomisjoni esimees H. Saar, ärijuhina töötas A. Bötker.
Kogu oma tegevuse kestel oli ühisus puhaskasumiga töötanud. Puhaskasu jaotamisel oldi alati kultuurilisi ja ühiskondlikke organisatsioone meeles peetud. Oli määratud rahalisi summasid koolimajade ehitamiseks, raamatukogude asutamiseks, lasteaia korraldamiseks ja Eesti Rahva Muuseumile muinasvara kogumiseks.
1928. aastal kuulusid juhatusse Tapa tuntud inimesed – esimees Karl Kotkas, liikmed Gustav Klement, Juhan Kroon, Paul Uusvell, Toomas Lutrik. Kauaaegselt töötasid ärijuht August Türk ja pearaamatupidaja Olga Saar.
1937. aastal töötas Esplanaadi tn. 2 kaupluses seitse ja kontoris üks palgaline töötaja.
1940. aastast kuulusid ühisuse alla harukauplus ja pagaritöökoda Lai tn. 7.

Pärast Nõukogude võimu kehtestamist jätkas Tapa Tarvitajateühisus oma tegevust endise juhatusega.
ENSV Kaubanduse Rahvakomissariaadi korralduse põhjal liideti novembris 1940 ühisusega Paul Seidelbergi (Lai tn. 2) ja Eduard Seidelbergi (Jaama tn. 3) natsionaliseeritud ärid. Detsembris 1940 jätkus erakaupluste üleandmine Tapa Tarvitajateühisusele “omanike palvel” poliitilise surve mõjul. Nii tegid J. Kõrgessaar, G. Sooneste, I. Ivanov jt.
H. Lõõnik andis oma Jaama tn. 5 äri ühisusele kinkelepingu alusel.
Hakati ellu viima punavõimu kohustuslikke propagandaüritusi. Otsustati panna nähtavale kohale NSVL Ülemnõukogu valimiste määrustik ja ENSV Konstitutsioon, sotsialistliku ühistegevuse idee propageerimiseks tellida vastavat kirjandust, luua ühistu ruumides punanurk jm.

1. jaanuarist 1941 hakati äriteenijatele maksma palka rublades.
Ühisus ostis kokku mitmete endiste äriomanike kauba: Anissimovi jalanõud, Mihkelsi rohu- ja värvikauba, Lillemetsa segakauba, Schmidti jalgrattad ja elektritarbed jne. Jaanuaris 1941 võeti üle E. Tõntsu karastusjookide tööstus. Samas viidi üle ka J. Erna ja K. Otsa raamatukaubad just avatud Tarvitajateühisuse raamatukauplusesse. Uus suund oli ka rahaliste toetuste määramisel. Nii näiteks toetati 100 rublaga Tapa Keskkooli komsomole ja pioneere punanurga sisustamisel.

Tapa Tarvitajateühisuse viimane koosolek toimus 15. märtsil 1941, sest juba 21. märtsil toimus uus koosolek uue nimega: Tapa Tarbijate Kooperatiiv. Kohal olid endise juhatuse ja valimiskomisjoni liikmed ning uus juhatus koosseisus Elmar Kleemeier, Juhan Kroon, Evald Ehasalu, Arnold Rohumäe, August Türk ja Olga Saar. Päevakorras oli ärijuhtimise ülevõtmine endiselt juhatuselt. Üle anti kõik ühisuse varad dokumentide alusel.
1941. aastal hakati kaubanduses sisse viima meile võõrast müügiplaani. Kokku tegutses 12 kauplust uue võimu pandud aadressidega ehk siis kauplused nummerdati.
1. Peakauplus Esplanaadi 2, uus aadress 21. Juuni pst. 2
2. Kauplus nr. 2, Lai tn., uus aadress R. Käärdi tn. 3
3. Kauplus nr. 3, Jaama tn. 8
4. Kauplus nr. 4, R. Käärdi tn. 2
5. Kauplus nr. 5, Pikk tn., uus aadress A. Lillaka tn. 20
6. Kauplus nr. 6, A. Lillaka tn. 12
7. Kauplus nr. 7, Jaama tn. 1
8. Kauplus nr. 8, Nigoli pst. 32, uus aadress 1. Mai pst.
9. Kauplus nr. 9, A. Lillaka tn. 36
10. Kauplus nr. 10, Ambla mnt. 26a
11. Kauplus nr. 11, Valgejõe pst. 17
12. Kauplus nr. 12, A. Lillaka tn. 17

Jaama tn. 4 töötas kohvik-söögimaja. Kooperatiivi majandamisele võeti Johannes Tertsu talu Põima külas rendiga 100 rbl. kuus ja hiljem Moe asunduses 30 hektarit põllumaad, millele kavatseti külvata segavili ja maha panna kartul.
Kooperatiivile oli pandud kartulite kokkuostu ja laadimise kohustus Leningradi linnale. Kooperatiivi majandamisele võeti K. Adamsoni ja E. Valdmaa pagaritööstused, samuti mai lõpul rannakohvik Valgejõe kaldal. Avati söökla A. Lillaka tn. 55 (endises Kulbi koolimajas), kuhu palgati tööle 11 inimest, perenaiseks ja kokaks oli Liisa Puusepp.
Tolle perioodi viimane nõukogudeaegne kooperatiivi juhatuse koosolek toimus 24. juunil 1941, kus otsustati sulgeda riidevärvitööstus selle juhataja ja tööliste mobilisatsiooni tõttu.

Tapa Tarbijate Kooperatiiv, Tapa Tarbijate Ühistu 1941 – 2000

 Pärast sõda alustas Tapa Tarbijate Kooperatiiv oma tegevust 1.oktoobril 1944.aastal. Kõigepealt taastati kaks kauplust, söökla ja kokkuostupunkt. Kooperatiivi peakaupluse hoone oli sõjategevuses tugevasti kannatada saanud ja vajas remonti. Materjali ja tööjõu puudumise tõttu ei saadud aga kohe taastamisega alustada. Kontorina kasutati Nigoli pst. 2 sõjas terveksjäänud ruume. 4.märtsil 1945.aastal toimus Tapa Tarbijate Kooperatiivi esimene sõjajärgne volinike koosolek, kus võeti vastu 1945.aasta tööplaan ja valiti kooperatiivi uus juhatus: esimeheks valiti Elmar Kleemeier, August Türk, Hans Arjakse, Juhan Kroon, Gustav Tamm, August Paluvee ja Liborius Paal.

Linnaelanikke varustati rahuldavalt leiva, soola, seebi, tuletikkude ja tangainetega, ebarahuldavalt aga ümbruskonna talupidajaid neile vajaminevate kaupadega, eriti põllutööriistadega. Ainus töötav söökla ei saanud vajalikus koguses liha. See asendati osaliselt kalaga. Et suurendada leiva müüki, hakati leivatööstuses põrandaleiva asemel küpsetama vormileiba. Kasumiga töötasid vaid mehhaanika- ja juuksuritööstus. Toidu- ja tööstuskaupu müüdi kauplustes linna täitevkomitees väljaantud kaartide alusel, millele kirjutati tarbija nimi ja aadress, samuti oli sinna trükitud märkus, et neid kaotamise puhul ei uuendata. Näiteks 1945.aasta suhkru- ja kondiitrisaaduste kuunorm oli 200g inimese kohta, leiva päevanorm 300g. Tapa turul kauplesid ümbruskonna maainimesed omavalmistatud leiva, või ja muude toiduainetega sularaha saamiseks, et tasuda taludele peale pandud suuri makse ja osta poest vajaminevat kaupa, ühtlasi täiendades oma tegevusega linnaelanike nappe toiduvarusid.

Transpordivahenditest oli kooperatiivil kaks hobust, kaks vankrit, üks regi, 1,5-tonnise kandejõuga veoauto Inter, mis aga ei rahuldanud vajadusi, siis lubas ETKVL-i juhatus anda kasutada veel ühe veoauto kandejõuga kuni 3 tonni.

Detsembris 1947 viidi läbi rahareform ja kaotati kaardisüsteem. Vanad rahatähed vahetati uute vastu vahekorras 10 : 1, tšervoonetsid asendusid rubladega. Peenraha (mündid) jäi käibele endises nominaalväärtuses.

1950.aasta sügisel moodustati Eestis seniste maakondade asemele rajoonid, sh Tapa rajoon, keskusega Tapa linn. Tapa varumiskontor loodi 1950.aastal, mille kontor asus 21. Juuni pst. 2 teisel korrusel koos Tapa Tarbijate Kooperatiivi ja Kooperatiivide Rajooniliidu kontoriga. Hiljem viidi üle Turu tänavale. Elanikkonnale, samuti kolhoosidest, varuti utiili, sügisel marju, seeni, õunu, juur- ja puuvilju, kartulit, toornahku jne. Varutud kaup viidi edasi kohalikesse poodidesse müügiks, veinivabrikutesse, Tallinna Varumiskontori kesklattu. ETKVL-i ladudest toodi elanikele vastukaubaks savist, klaasist ja fajansist toidunõusid, lillevaase jm.

1960.aastate alguses likvideeriti rajooniliidud ja 1961.aasta aprillis moodustati Tapa Rajooni Tarbijate Kooperatiiv, millega liitusid ka Ambla, Kadrina, Lehtse ja Tapa Tarbijate Kooperatiiv. 1962 – 1964 Eestis aset leidnud rajoonide reorganiseerimise tõttu ei vastanud rajooni tarbijate kooperatiivide nimetused nende tegevuspiirkonnale. Siis nimetati need ümber tarbijate kooperatiiviks, Tapal – Tapa Tarbijate Kooperatiiv. Enam nime ei muudetud, see jäi kuni likvideerimiseni.

1970-ndatel aastatel oli väga populaarne Tapa Tarbijate Kooperatiivi juurde loodud Kaupluskool, mis võttis vastu õpilasi müüja erialale, õppeaeg oli 6 kuud. Vastu võeti õpilasi, kellel oli 8-klassiline haridus või 7-klassilise kooli lõputunnistus ja kes oli vähemalt 17,5 aastat vanad. Õpilastele maksti stipendiumi 45 – 54 rubla kuus ja vajadusel anti elamispind ühiselamus. Samas tegutses ka Sööklakool, mis võttis õpilasi vastu õppima koka erialale. Õppeaeg oli 9 kuud. Vastuvõtu tingimused olid samad, mis kaupluskoolis. Kooli lõpetanud said tööd Kooperatiivi kauplustes ja toitlustusasutustes.

1983.aastal tegutsesid Tapal järgmised TEÜ söögi-joogikohad: Jaama söökla, mis asus vaksalihoones, kohvik Lillaka 8a, restoran ja kondiitritsehh Lillaka 2, õllepaviljon „Turist“ Paide mnt. 64, õllepaviljon „Valgejõe“ Valgejõe pst. 22, Tapa I Keskkooli söökla 21. Juuni pst. 10a. Eri osakonnana töötas kooperatiivis kommunaalosakond, mida hiljem hakati nimetama ehitusosakonnaks. Seal töötas erinevatel aastatel 12 – 18 inimest: elektrikud, ehitusremonditöölised, sanitaartehnikud, külmutusseadmete mehhaanikud. Peale nende kuulus nimetatud osakonna alluvusse veel sõltuvalt hooajast 20 – 24 katlakütjat.

Pärast Eesti taasiseseisvumist vajas Tapa Tarbijate Kooperatiivi nimi ümbernimetamist, see juhtus 16. märtsil 1992.aastal kui volinike koosolekul võeti vastu uue nimega Tapa Tarbijate Ühistu põhikiri. Tarbijate ühistu, mis varem tegutses monopoolses seisundis, ei olnud võimeline konkureerima üha kiiremini areneva erakaubandusega, mille käibekulud olid väiksemad ja kaubad odavamad. 1998.aasta augustis korraldas Lääne-Viru Maakohtu täitevosakond enampakkumise Tapa Tarbijate Ühistu järelejäänud varale, enampakkumisel müüdi ainult 160 000 krooni eest restoran.  Sellel ajal oli maksuameti , kaubahankijate ja teistepoolseid nõudeid ühistule 2 miljonit krooni. Pankrotihaldur oli seisukohal, et ühistul puudusid võimalused võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja maakohus leidis, et pankrotimenetlus kuulub lõpetamisele pankrotti välja kuulutamata, tegevuse raugemise tõttu.